23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/1

A.

2003. aasta jaanuaris võttis EMSK vastu omaalgatusliku arvamuse teemal “Tööstuse muutused: praegune olukord ja väljavaated — üldine lähenemine”. Arvamuse eesmärk oli lisaks tööstuse muutuste kõige pakilisematest küsimustest ja suundumustest ülevaate andmisele rõhutada CCMI rolli ja eelseisvaid töid. Selles kontekstis anti CCMI-le muuhulgas ka järgmised ülesanded:

Mainitud arvamuses rõhutati ka vajadust siduda konkurentsivõime Lissaboni strateegiast lähtuvalt säästva arengu ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega. Lisaks pakuti välja mõiste “tööstuse muutused” töökontseptsioon, mis hõlmas nii ettevõtteid mõjutavaid muutusi kui nende interaktsiooni ümbritseva keskkonnaga.

Seni on CCMI keskendunud peamiselt selle hindamisele, kuidas tööstuse muutused mõjutavad sektoreid, ettevõtteid, töötajaid, territooriume ja keskkonda. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on analüüsida, kuidas säästev areng võiks toimida tööstuse muutuste katalüsaatorina.

B.

Eespool viidatud arvamuses jõuti järeldusele, et Euroopa tööstussektorit on sageli käsitletud ümberstruktureerimise vaatepunktist, kuid tegemist on hoopis dünaamilisema mõistega. Ärimaailm tihedalt seotud Euroopa poliitilise ja sotsiaalse keskkonnaga, milles ta areneb ning mis omakorda mõjutab tööstuse muutuste protsessi. Tööstuse põhjalikud muutused toimuvad põhiliselt kahte moodi: radikaalsete muudatustena ja järkjärgulise kohanemisena. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk ongi vaadelda, kuidas säästev areng Brundtlandi mõistes (areng, mis rahuldab praegusi vajadusi, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks) võiks toimida järkjärguliste ja proaktiivsete tööstuse muutuste katalüsaatorina.

C.

Arvamuses tuuakse eelkõige näiteid energeetikasektorist ja sellega seotud valdkondadest, kuid samasid kirjeldatud protsesse saab kasutada ka mujal. Põhjuseid just selliste sektorite valikuks on mitmeid:

D.

Mis tahes uue tehnoloogia kasutuselevõtmine sõltub uurimis- ja arendustegevusest. Kasutuselevõtu täpse aja paneb paika aga turg. Vahepealse ajavahemiku pikkust võib mõjutada ka poliitika. Tänu tasakaalustatud poliitikameetmetele — subsiidiumid, soodustused, maksud — tegid Rootsi ettevõtted juba varakult algust soojuspumba ning Jaapani ettevõtted päikesekollektori tehnoloogilise arendamisega. Osaliselt just selle tulemusena on need riigid suutnud saavutada turuliidri positsiooni.

E.

EMSK kinnitab veel kord, et kõik kolm Lissaboni strateegia sammast on võrdse tähtsusega. Sageli rõhutatakse aga, et keskkonnale ja sotsiaalsetele aspektidele on võimalik tähelepanu pöörata üksnes tugeva ja kasvava majandusega riigis. See on siiski strateegia liiga lihtsustatud selgitus, kuna kehtib ka vastupidine. Kindlasti ei saa rääkida tugevast ja kasvava majandusega riigist, kus on halvad keskkonnaolud või rahulolematus sotsiaalsete tingimustega. Komitee tervitab selles valdkonnas tehtud algatusi, mida on kirjeldatud dokumendi “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (1) 2. lisas.

F.

Säästev areng ei ole lihtsalt üks paljudest võimalustest; see on ainuvõimalik tegevusviis elamisväärse tuleviku tagamiseks. “Säästvuse” mõiste on ulatuslik ning ei piirdu üksnes keskkonnaga, vaid hõlmab ka majandusliku ja ühiskondliku jätkusuutlikkuse küsimusi. Ettevõtte jätkusuutlikkus on majandusliku jätkusuutlikkuse vorm, mida saab kõige paremini saavutada kasumlikkust säilitades. Euroopa saab sellele kaasa aidata, suurendades uuendustegevuse kaudu konkurentsivõimet ning stimuleerides aktiivse tegevuspoliitika ja mitmesuguste suunatud meetmete toel uurimis- ja arendustegevust (vt Rootsi ja Jaapani näidet).

G.

Sotsiaalne jätkusuutlikkus tähendab võimalust elada täisväärtuslikku elu ja saada sissetulekut, samuti rahuldavaid sotsiaalseid tagatisi neile, kellel niisugune elu võimalik ei ole. EMSK on seisukohal, et Euroopa saab anda selles valdkonnas oma panuse, püüeldes sellise ühiskonna poole, mis võimaldab inimestel säilitada oma kutseoskusi, pakkudes korralikku tööd ohutus ja eluterves keskkonnas ning tingimustes, kus on ruumi nii töötajate õigustele kui viljakale sotsiaaldialoogile.

H.

Keskkonnasäästlik tööstus pakub mitmeid võimalusi majanduskasvuks. Euroopal on mitmetes selle valdkonna sektorites kindel positsioon. Komitee arvab, et säilitamaks ja arendamaks oma tugevaid külgi ning saavutamaks sarnast positsiooni ka teistes sektorites peab Euroopa olema ambitsioonikam.

I.

Säästvale arengule suunatud tööstuspoliitika aitab kaasa kogu Euroopa majanduse konkurentsivõimele, seejuures mitte üksnes uutes esilekerkivates sektorites, vaid ka traditsioonilistes tööstussektorites. EMSK soovib, et Euroopa Komisjon toetaks sellist poliitikat. Käesolevas arvamuses viidatud näidetest on näha, et hästi kavandatud ja elluviidud toetusskeemid (maksustamise, eritariifide, soodustuste ja reguleerimise kombinatsioonid) uute keskkonnatehnoloogiate kasutuselevõtul aitavad luua turgu sellistele tehnoloogiatele, mida saab edasi arendada juba ilma toetusteta. Toetusmehhanismid peavad olema kindlasti järk-järguliselt kahanevad, kuna riigiabi ei tohiks piirata teiste tööstussektorite rahvusvahelist konkurentsivõimet.

J.

EMSK märgib, et subsiidiumid ja toetusmeetmed ei ole alati tõhusad ning võivad ebaõigel kasutamisel tuua endaga kaasa suuri rahalisi kulusid ilma eriliste majanduslike tulemusteta. Subsiidiumid ja reguleerimine peaksid aitama turul toimima hakata ja esimesi edusamme tegema, kuni tehnoloogia on arenenud niikaugele, et võimaldab turul ilma toetusteta püsima jääda. Eduka toetuse võtmesõnad on järgmised:

K.

Säästev areng ei saa piirduda Euroopaga, kuna sel on globaalne mõõde. Euroopa säästva arengu poliitikale tuleks eraldada vahendid, millega ennetada tööjõu ümbersuunamist teistesse piirkondadesse. Võrdsete tingimuste tagamiseks on vaja kaht paralleelset lähenemisviisi: Euroopa Liidu sisene ja väline. Esimesena mainitu osas tuleks kasutusele võtta sobivad vahendid tagamaks, et keskkonnakahjulikest tootmisviisidest tulenevad sotsiaalsed ja keskkonnakulud lisataks vastavate toodete hinnale, et edendada maailmakomisjoni aruande “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde” põhiideed ILO, WTO, IMFi ja Maailmapanga tegevuspoliitikate ühtsuse kohta (vt CESE 252/2005). Mis puutub teise mainitud lähenemisviisi, siis Euroopa Liit peaks rahvusvahelistel aruteludel (eriti WTOs) tegema kõik vajalikud jõupingutused, et tuua rahvusvahelistesse kaubanduskokkulepetesse ka need küsimused, mis ei ole kaubandusega seotud, näiteks peamised sotsiaal- ja keskkonnanormid, et lihtsustada Euroopa konkurentide säästva arengu poliitikate edasiarendamist. Mõnedel riikidel, näiteks Ameerika Ühendriikidel, Indial ja Hiinal, on Euroopaga võrreldes ebaõiglased majanduslikud eelised, kuna neile ei kehti Kyoto protokollis sätestatud CO2 heitmete vähendamise kohustus. Selliseid kokkuleppeid tuleb ellu viia globaalselt, kuna kaubandus saab olla vaba üksnes juhul, kui see on ka õiglane.

1.1

Meie majandus põhineb praegu odava energia ja odavate toorainete kättesaadavusel. Need varud ei ole aga lõpmatud ja muutuvad osaliselt just selle tõttu kallimaks. Seepärast tuleb võimalusel läbi viia struktuurilised ja tehnoloogilised muutused; Euroopa Liit peab seejuures osutama abi, nii et Euroopa tööstus tuleks väljakutsega toime. Suurtes kogustes energiat ja tooraineid kasutavad sektorid peavad tulevikus üle minema säästvamatele tootmismeetoditele, et vältida looduslike allikate kurnamist. Siiski on neid sektoreid vaja ka tulevikus, kuna toorainete ja pooltoodete tootmine on majandusliku väärtuse loomise aluseks.

1.2

Vähem säästlikke tootmismeetodeid rakendavad väljaspool Euroopa Liitu tegutsevad konkurendid ei tohi tõrjuda turult eemale rahvusvaheliselt aktiivseid ja säästlikult tootvaid Euroopa energiamahukaid sektoreid. Eeltoodu ennetamiseks peavad kodanikuühiskond ja valitsus tegema koostööd nendes sektorites võrdsete võimaluste loomiseks.

1.3

Suurim meie ees seisev väljakutse on sellise jätkusuutliku ühiskonna areng, mis suudab säilitada tänase heaolu taseme ja on samas võimeline neutraliseerima praeguse tarbimismudeli negatiivseid kaasmõjusid. Eeltoodu üks olulisemaid eeltingimusi on see, et me hakkame rahuldama oma energiavajadusi mõnel muul viisil ning läheme üle teistsugusele, säästvamale tööstusliku tootmise vormile.

1.4

Hädavajalik on minna järk-järgult üle säästvamale ühiskondlikule mudelile. Selleks on mitmeid põhjuseid. Eksperdid on eri arvamusel selles, kui kaua on fossiilsed kütused veel saadaval vastuvõetava hinna eest, ent kõik on ühel meelel, et need aina kahanevad ja muutuvad üha kallimaks. Meie tarbimiskäitumise tulemusena seatakse meid lisaks silmitsi praeguse aja ühe suurima ohuga — kliimamuutustega.

1.5

Kõige parem viis nende peatamiseks on fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamine. See aga ei ole lühiajalises perspektiivis saavutatav ei poliitiliselt ega ka majanduslikult. Seega tuleb leida teisi lahendusi, sest midagi peab muutuma. Kui see ei juhtu nii kiiresti kui soovitav oleks, siis peaks see toimuma vähemalt nii kiiresti kui võimalik.

1.6

Kasutades “Trias Energetica” (2) mudelit, millega stimuleeritakse kolmeastmeliselt tõhusamat energiakasutust, võib lähitulevikus alustada säästvama tarbimise ja tootmisega. Need sammud on järgmised:

1.7

Selleks et järgida eeltoodud kolme sammu ning hoolitseda ümberlülitumise eest säästvamale tööstuslikule tootmisele, on vaja meetmete paketti. Meetmed peavad põhinema majanduslikel ja strateegilistel kaalutustel. Nende kaalutluste juures esineb vältimatult hetki, kus tuleb teha valikuid teineteisele vastukäivate huvide vahel. Selliseid konflikte ei tohi vältida. Olukordi, kus võidavad mõlemad pooled, tuleb siiski ette ning poliitika peab alati olema sellele suunatud; praktikas võib see aga osutuda väga keeruliseks. Sel juhul tuleb teatud punktides teha valikuid säästva muutmise võimaluste ja olemasolevate huvide kaitse vahel, arvestades seejuures teatud sektorite loomulikku edasi- või tagasiminekut teiste sektorite arvelt. Need vastuolulised huvid tuleb muuta läbipaistvaks ja nendega tuleb tegeleda.

1.8

Mõiste “jätkusuutlikkus” juures mängivad suurt rolli ka Euroopa ühiskonna majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed aspektid. Käesolevas arvamuses:

2.1.1

Maa võtab igal aastal Päikeselt vastu 3 000 000 eksadžauli energiat. Kogu fossiilsete kütuste varu moodustab 300 000 eksadžauli, mis on 10 % iga-aastasest vastuvõetavast päikesekiirgusest. Kogu energiatarbimine aastas on 400 eksadžauli. Sellest 3 000 000 eksadžaulist kiirgusest moodustab 90 eksadžauli vee-energia, 630 eksadžauli tuuleenergia ja 1250 eksadžauli biomass. Ülejäänu on saadaval päikeseenergiana (3). Reaalsuses on niisiis piisavalt taastuva energia allikaid, et meie vajadused katta. Probleem on juurdepääs neile.

2.1.2

Kuna taastuvad energiaallikad ei ole seoses suurte kulude ja sobiva tehnoloogia puudumisega lähitulevikus võimelised rahuldama kasvavat energiavajadust, siis on vaja ka teisi energiaallikaid. Fossiilseid kütuseid on tulevikus võimalik kasutada ka keskkonnasõbralikult, näiteks eraldades ja salvestades CO2-e, nii et seda ei paisata atmosfääri. CO2 eraldamise ja salvestamise tehnoloogia areng on täies hoos: tosinkond katseseadet on Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Hiinas kas juba käivitamisjärgus või ehitamisel. See tehnoloogia võib hakata end ära tasuma juba aastatel 2015–2020.

2.1.3

Taastuvate energiaallikate toetusmeetmete kestus on ülimalt olulise tähtsusega, kuna nimetatud toetusmeetmete varane peatamine võib ohustada noori ettevõtteid, kuid samas liiga pikk toetusperiood ei ole tõhus. Toetust võib vähendada järk-järgult, kuna tehnoloogia hind langeb seoses teadus- ja arendustegevuse ning mastaabisäästuga. Suur tähtsus on ka toetusmeetmete hoolikal määratlemisel. Lõpuks on oluline ka see, et toetusmeetmetest teavitataks ette, nii et ettevõtetel oleks aega valmistuda uuteks turutingimusteks.

2.1.4

Üha enam tõuseb arutelude keskmesse tuumaenergia, nagu nähtub ka rohelisest raamatust “Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks” (4) ning 2006. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu samateemalistest järeldustest. Mõningates riikides on enamik rahvastikust tuumaenergia poolt, teistes riikides on aga selle vastu — seda eelkõige tuumajäätmete probleemi tõttu (5). Sellele vaatamata jääb tuumaenergia siiski veel pikaks ajaks hädavajalikuks, et oleks rahuldatud kiiresti kasvav nõudlus energia järele, kuna tegu on heitmevaba energiaallikaga ja kuna vastav jäätmete hulk on toodetud energia kogusega võrreldes väike. Pikas perspektiivis võib tuumasüntees pakkuda lahenduse tuuma lõhustamisega seotud negatiivsetele aspektidele.

2.1.5

Siinkohal olgu mainitud, et vee-energiale ei ole pühendatud eraldi peatükki, kuna kõnealune tehnoloogia (erinevalt loodetest saadavast energiast) on juba täielikult omaks ja kasutusele võetud. Teema käsitlemata jätmine ei tähenda aga, et tegu ei ole ülimalt olulise säästva energia allikaga.

2.2.1

Biomass on kogu orgaaniline materjal, mis pärineb spetsiaalselt energia tootmise eesmärkidel kasvatatavatest taimedest ja puudest. Selleks kasutatakse puitu ja kiirelt kasvavaid taimi, mille saagikus hektari kohta on kõrge. Biomassina kasutatakse ka põllumajanduse, mille peamine toodang on toit, kõrvalsaaduseid. Selle näitena võib nimetada õlgi ja peedipealseid. Biomassivooge saadakse ka tootejääkidest, näiteks jäätmed, mis tekivad istanduste hooldamisel ning kodumajapidamistes, ettevõtetes ja tööstuses (nt aedviljade, puuviljade ja aiajäätmed, tormimurru puit, sõnnik, setted, saepuru ja kakaoubade koored).

2.2.2

Biomassi on (osaliselt) võimalik kasutada fossiilsete kütuste asendamiseks. Fossiilsete kütuste baasil toodetud energia kasutus on 400 eksadžauli aastas. Biomassist on võimalik aastas toota 1250 eksadžauli energiat. See ei tähenda aga, et ümberlülitumine on võimalik kohe. Olemasolevate tehnoloogiate baasil on praegu võimalik toota biomassist 120 eksadžauli energiat. Maailmas kasutatakse praegu biomassienergiat 50 eksadžauli (6). Biomassi kütustena kasutamise piiratud kasvu on võimalik saavutada peatselt, ent selle potentsiaali kasutamiseks on vaja läbimurret tehnoloogia vallas.

2.2.3

Mitmed algatused on juba viinud paljutõotavate tulemusteni. Austrias on biomassi kasutamine kaugkütte eesmärkidel viimase kümne aasta jooksul kasvanud kuus korda ja Rootsis kaheksa korda. Ameerika Ühendriikides põhineb enam kui 8000 MW installeeritud tootmisvõimsusest biomassi kasutamisel. Prantsusmaal toodetakse 5 % kütmiseks kastutavast soojusest just biomassist. Soomes ulatub bioenergia osakaal juba 18 %-ni kogu energiatootmisest ja eesmärk on tõsta see 28 %-ni aastaks 2025. Brasiilias toodetakse sõidukikütuseks suures ulatuses etanooli, hetkel kasutab 40 % autodest, mis ei kasuta diiselkütust, sõitmiseks etanooli (7).

2.2.4

Biomassi kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

2.3.1

Kogu maailmas on tuuleenergia potentsiaal teoreetiliselt kaks korda suurem kui eeldatav elektrienergia vajadus aastal 2020. Selline potentsiaal ja selle üha paranev konkurentsipositsioon (tänu edasi arenevale tehnoloogiale) muudab tuuleenergia fossiilsete kütuste oluliseks asendajaks. Siiski ei saa tuuleenergia oma ebastabiilsuse tõttu mitte kunagi täita täielikku energiavajadust.

2.3.2

Viimastel aastakümnetel on tuuleenergia kasutamiseks rajatud käitiste hulk märkimisväärselt kasvanud. Kommertseesmärkidega turbiinide võimsus on kasvanud 10 kilovatilt (rootori diameeter 5 m) kuni üle 4 500 kilovatini (rootori diameeter enam kui 120 m) (9). Viimasel kaheksal aastal on installeeritud tuuleenergiavõimsus kasvanud aastas enam kui 30 % (10). Euroopa tuuleenergiaorganisatsiooni EWEA ennustuste põhjal on 2020. aastal tuulevõimsus üle kogu maailma piisav, et rahuldada 12 % elektrivajadusest. See tähendab tuuleenergia kasvu 31 gigavatilt 2002. aasta lõpus 1260 gigavatile aastal 2020 — 23 %-line kasv aastas. Turu liidrid ja samas kõige suuremad eksportijad on Ühendkuningriik, Taani ja Saksamaa, kõige olulisemad eksporditurud on Hiina, India ja Brasiilia. Olukord hakkab muutuma Hiinas, kus tuuleenergiatööstus kasvab kiiresti. Võrreldes 2004. aastaga kasvas Hiinas tuuleenergia tootjate arv 2005. aastal 60 %. See tähendab, et Euroopa tuuleenergia tootmisega tegelevat tööstust ootab ees sama, mis sai osaks päikesepaneele tootvale tööstusele, ning nad kaotavad Hiina konkurentidele suured turuosad.

2.3.3

Tuuleenergiasektor on majanduslikult ikka veel osaliselt sõltuv erinevatest toetusmeetmetest. Kõige olulisem on hind, mille tootjad võivad saada, kui nad müüvad energiat võrku, koos hinnataseme tagamisega järgmiseks 10–20 aastaks. Tänu nendele meetmetele on tuuleenergiasektor mõnedes liikmesriikides kiirelt kasvav ettevõtlusvaldkond. Puuduseks on, et need meetmed viivad suurte, tsentraliseeritud ja suurt kasumit tootvate tuuleenergiaparkide loomiseni, selle asemel, et tuua kaasa väikese ulatusega, väikeste ja detsentraliseeritud tuuleenergiakeskuste loomine. Avalik arvamus pöördub järjest enam sellise laiaulatusliku arengu vastu. Loomulikult peab ka tuuleenergia olema lõpuks võimeline toime tulema iseseisvalt, niisiis ilma subsiidiumide ja eritariifideta.

2.3.4

Tuuleenergia positsiooni tugevdamiseks on vaja teha pingutusi uurimis- ja arendustegevuse valdkonnas, mille eesmärgiks oleks tuuleenergia konkurentsipositsiooni edasine parandamine. Samuti tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu õigussuunistele ja poliitilistele sihtidele. Olulised väljakutsed on muu hulgas tuuleenergiaparkide jaoks uute asukohtade kasutuselevõtmine merel ja tuuleenergia kasutamise teel seisvate ebakindluste kõrvaldamine.

2.3.5

Tuuleenergia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

2.4.1

Päikeseenergiat on võimalik kasutada kahel viisil: päikesesoojus ruumide ja vee kütmiseks ning päikeseenergia kasutamine elektri tootmiseks (12). Päikeseenergial põhinevad küttesüsteemid on suhteliselt lihtsad ja odavad ning neid kasutatakse kütmiseks paljudes riikides.

2.4.2

Kõige olulisem motiiv päikeseenergia laiaulatusliku kasutamise poole püüdlemisel on asjaolu, et päike on ammendamatu taastuva energia allikas. Päikeseenergiasüsteemidel on üle kogu maailma väga suur potentsiaal ja need on väga keskkonnasõbralikud, juhul kui need on korralikult planeeritud ja ehitatud.

2.4.3

Päikeseenergiat saab rakendada peaaegu kõigis maailma kohtades ja seda on võimalik kasutada paljudel erinevatel viisidel: alates väikestest süsteemidest kõrvalistes paikades kuni üle majade katustel asuvate süsteemide ja suurte päikeseenergia-elektrijaamadeni.

2.4.4

Päikese jõul töötavad küttesüsteemid on laialt levinud. Nende kõige suurem turg on Hiina, eelkõige seetõttu, et seal puudub infrastruktuur gaasi ja elektri tarnimisteks maapiirkondadesse. Sellistel juhtudel on päikeseküttesüsteemid kõige tõhusam lahendus. Teine suur turg on Türgi. Ajavahemikus 2001–2004 kasvas kogu maailmas päikesekollektorite müük aastas 10–15 %. Hiina kanda jäi 78 % kogu maailma toodangust, Türgile 5,5 %.

2.4.5

Euroopas asuvad päikeseküttesüsteemide peamised turud Saksamaal, Austrias, Hispaanias ja Kreekas. Saksamaa ja Austria valitused eraldavad selliste süsteemide paigaldamiseks finantstoetuseid. Hispaanias on teatud piirkondades taoliste süsteemide paigaldamine uutesse hoonetesse kohustuslik. Tänu toetusmeetmetele on Saksamaa ja Austria suure edumaaga päikeseküttesüsteemide kõige suuremad tootjad Euroopas ning nad annavad 75 % Euroopa toodangust. Selline tootmine ei ole aga kaugeltki võrreldav samasuguste süsteemide toodanguga Hiinas. Euroopas toodeti 0,8 miljonit m2, samas kui Hiinas 12 miljonit m2. Selle kõige olulisem põhjus on tõsiasi, et Hiina valitsus sai juba varases staadiumis aru päikeseenergia olulisusest ja stimuleeris nende süsteemide tootmist majanduslikes viisaastakuplaanides erinevate meetmetega.

2.4.6

Vaatamata päikeseenergia ammendamatule iseloomule katab see kõigest väga väikese osa meie vajadustest. Eeltoodu tuleneb tõsiasjast, et päikeseenergia tootmise kulud on veel märkimisväärselt kõrgemad kui gaasi- või söeküttel töötavate jaamade kulud. Et tulla välja väikese käibe ja kõrgete hindade surnud ringist, tuleb kasutada võimalikult palju just päikeseenergiat, sest siis tekib tootmisel ja installeerimisel oluline mastaabisääst. Alles siis saab ka tehnoloogiat edasi uuendada ja täiustada.

2.4.7

Lisaks nõuab energia tootmine suhteliselt väikeste üksuste abil (mille tootlikkus on pealegi kõikuv — päikesest sõltuv) teistsugust lähenemist energiaproblemaatikale kui me seda praegu tunneme. Ümberlülitumine päikeseenergiale on protsess keskpikas perspektiivis, ent on siiski ülimalt oluline, et kõnealuse valdkonna arengut tugevalt toetataks.

2.4.8

Kuigi fotogalvaaniliste kollektorite (PV) turg kasvab kiiresti, on siiski vaid kolm suurt turgu: Jaapan, Saksamaa ja California. Need kolm (osa)riiki toodavad 80 % ülemaailmsest päikeseenergiasüsteemide toodangust. Seda stimuleeritakse kõrgete toetuste abil ja makstes eraisikutele korralikku hinda sel viisil toodetud elektri eest. Ülemaailmselt toodeti 2004. aastal päikesekollektorite abil 1150 MW võimsust. Kui sellele lisada ligikaudu 3000 MW, mis oli installeeritud juba 2003. aasta lõpuks, kasvas koguvõimsus 2005. aastaks kuni umbes 4500 MW-ni.

2.4.9

Jaapani turg loodi 1994. aastal toetusprogrammi abil, mille raames eraldati kuni 50 %-lisi toetusi. Igal aastal vähenesid toetused 5 % võrra; 2004. aasta oli programmi viimane aasta, kus toetused ulatusid vaid veel 5 %-ni. Kuna kõnealune programm lõi suure nõudluse, võis Jaapani majandus lõigata kasu mastaabisäästust: hinnad vähenesid igal aastal 5 %, tänu millele tarbijahind jäi stabiilseks. Vaatamata sellele, et toetusi nüüd enam ei maksta, kasvab kõnealune turg kasv aastas endiselt umbes 20 %. Selline stabiilne nõudlus võimaldas Jaapani ettevõtetel investeerida teadus- ja arendustegevusse ning uutesse tootmistehnikatesse. Tänu sellele on Jaapani käes hetkel pea 53 % maailmaturust.

2.4.10

Saksamaa on alates 1999. aastast teinud läbi samasuguse arengu, ent on umbes viie aasta võrra Jaapanist maas. Kombinatsioon madala intressiga laenudest, toetustest ja stabiilsetest tarnehindadest elektrivõrku hoolitsesid PV-turu tugeva kasvu eest. Juba 2001. aastal möödus Saksamaa Ameerika Ühendriikidest installeeritud võimsuse osas. Kohalikud tootjad võisid areneda ja nüüdseks tuleb pool Euroopa toodangust (13 % maailmatoodangust) Saksamaalt. Uue toetusprogrammi algus 2004. aastal, mis hoolitses stabiilsete ostuhindade eest järgmiseks 20. aastaks, andis uue impulsi. Saksa turg on nüüd kõige kiiremini kasvav turg maailmas ning kasvas 2004. ja 2005. aastal pea 40 %. Nii suur sisemaine nõudlus hoolitseb selle eest, et Saksamaa ettevõtted võivad oma tooteid arendada ja saavad peagi võimaluse eksportimiseks, kui Saksa turg on küllastunud.

2.4.11

Päikeseenergia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

2.5.1

Geotermilist energiat on maasoojuspumpade abil võimalik kasutada hoonete kütmiseks ja jahutamiseks. Need pumbad kasutavad üksnes murdosa gaasi- või elektrikogusest, mida tarbivad tavapärased kliimaseadmed. Kütmiseks (või jahutamiseks) vajalik energia ammutatakse ümbrusest (õhust, veest või pinnasest) (13).

2.5.2

Maasoojuspumpade suurimad turud on Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja Rootsi, mille kanda langeb 76 % kogu installeeritud võimsusest. Neile järgnevad Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits ja Austria. Euroopa turg on kasvanud 40 000-lt seadmelt 1997. aastal 123 000-le seadmele aastal 2004. Maasoojuspumpasid toodetakse ja paigaldatakse eelkõige riikides, kus seda toetatakse riigi poolt suurel määral nii rahaliste kui teiste meetmete abil.

2.5.3

Sellise lähenemise hea näide on Rootsi. Rootsi valitsus toetas möödunud sajandi 90-ndatel aastatel maasoojuspumpade kasutamist rahaliste toetuste, finantssoodustuste ja reklaamikampaaniate teel. Ent maasoojuspumpade kasutamisele aitasid kaasa ka ehitussektori uued õigusaktid, milles kirjeldati täpselt, kui kõrge võib olla küttesüsteemi temperatuur.

2.5.4

Sel viisil rajati turg, tänu millele sai Rootsis areneda maasoojuspumpade tootmine. Rootsis on nüüdseks kõrgelt arenenud maasoojuspumpade tööstus, mille kolm suurt osalist on tegevad ka rahvusvahelisel turul. Sektor rahuldab enam kui 50 % Euroopa nõudlusest. Rootsi soojuspumbaturg on nüüd impordist sõltumatu. Kasutusel olevate soojuspumpade arv kasvab pidevalt ka ilma riigipoolsete toetusmeetmeteta. Enam kui 90 % Rootsi uusehitistest on standardselt varustatud maasoojuspumbaga.

2.5.5

Samasugune areng toimus Austrias, kus piirkondlikud omavalitsused eraldasid maasoojuspumpade soetamiseks ja paigaldamiseks toetusi kuni 30 % kulude ulatuses. Austrias on hetkel seitse maasoojuspumpade tootmisega tegelevat firmat. Mõlemas riigis hoolitsesid rahalised otsetoetused kombinatsioonis spetsiifiliste ehituseeskirjade ja reklaamikampaaniatega selle eest, et maasoojuspumpade tööstus oli võimeline arenema sel määral, et on nüüd võimeline toime tulema ilma valitsuse toetuseta.

2.5.6

Geotermilise energia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

3.1

Lõplik ei ole mitte üksnes fossiilsete kütuste baasil toodetava energia hulk; ka tööstuslikuks tootmiseks vajalike metalli sisaldavate, mineraalsete ja bioloogiliste toorainete varud ei ole lõpmatud (15). Tööstusriikides kasutatakse väga palju tooraineid. 20 % maailma elanikkonnast tarbib enam kui 80 % kõigist toorainetest.

3.2

Selline tarbimismudel ei ole ühildatav meie käsutuses olevate varude säästliku kasutamisega. Lähtudes eeldusest, et tooraine varud on meie ühine pärand ja et sellele ligipääs on (nii praegu kui tulevikus) on üldine ja võõrandamatu inimõigus, peaks Euroopa vähendama oma nõudlust toorainele neljandikuni 2050. aastaks ja kümnendikuni 2080. aastaks (16). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on rahul selles valdkonnas tehtud algatustega, nagu näiteks dematerialiseerimine ja keskkonnatehnoloogia tegevusprogramm (ETAP).

3.3

Lõppkokkuvõttes kujutavad kõik tooted endast keskkonna kahjustamist — kas siis tootmise, kasutamise või elutsükli lõpul kõrvaldamise näol. Tsüklil on palju faase: tooraine saamine, toote disainimine, tootmine, kokkupanek, turustamine, levitamine, müük, tarbimine ja kõrvaldamine. Iga faasiga on seotud erinevad osalejad: disainerid, tootjad, müüjad, tarbijad jne. Integreeritud tootmispoliitika eesmärgiks on parandada nende faaside vahelist koordineeritust (nt arvestades disainimisfaasis optimaalsete taaskasutusvõimalustega) ja panustades toote keskkonnasõbralikkusesse kogu tema elutsükli jooksul.

3.4

Kuna tegemist on nii paljude erinevate toodete ja osalejatega, siis pole võimalik rakendada üht universaalset meedet, mis lahendaks kõik probleemid. Vaja on tervet rida vahendeid, nii vabatahtlikke kui kohustuslikke. Neid tuleb rakendada tihedas koostöös avaliku ja erasektoriga ning kodanikuühiskonnaga.

3.5

Ka tarbijaorganisatsioonid peavad etendama senisest aktiivsemat ja toetavamat rolli. Siiani on paljud kõnealused organisatsioonid keskendunud vaid võimalikult parema toote saamisele võimalikult madala hinnaga. Praktikas tähendab see seda, et tootmine ei toimu kõige säästvamal viisil.

3.6.1

Elektri tootmisel vabaneva soojuse kasutamine kujutab endast energiakasutuse tõhususe suurt paranemist, seda vaatamata tehnilistele piirangutele, mis eksisteerivad seoses suure vahemaaga soojuse tootmise koha (tööstuspiirkond) ja selle tarbimise koha vahel (elamupiirkond), mille tõttu on energiakadu suur. Väga väikseid soojuse ja elektri koostootmise süsteeme saab eelkõige kasutada, et rahuldada hoone termilist vajadust, tootes elektrit lisatootena. Teisalt on võimalik luua ka tooteid, mis on esmajoones suunatud elektrivajaduse rahuldamisele ja annavad soojust lisatootena. Siiani on kõige enam müüdud soojusel põhinevaid väga väikeseid soojuse ja elektri koostootmise süsteeme, kuigi kütuseelemente kasutatakse tihedamini elektrinõudluse rahuldamiseks.

3.6.2

Soojuse ja elektri koostootmise tehnoloogia võimaldab vältida eeltoodud piirangut ja pakub samas Euroopa tööstusele majandusliku väljakutse. Soojuse ja elektri koostootmist kasutatakse eelkõige elamute ja kaupluste kütmiseks ning lisatootena annab see elektri. 2004. aastaks oli installeeritud umbes 24 000 ühikut. Sellist soojuse- ja elektri koostootmise tehnoloogiat saab kasutada erinevate energiaallikate puhul. Kõige paljutõotavam näib soojuse ja elektri koostootmine vesinikutehnoloogia (kütuseelemendid) baasil, ent seda tehnoloogiat tuleb veel edasi arendada.

3.6.3

Tänu soojuse ja elektri koostootmise käitiste lõpptarbijatele suunatud toetustele on Jaapan kõnealuse tehnoloogia arendamisel jõudnud kõige kaugemale, seda ka tänu autotööstuse tugevale toetusele kütuseelementide tehnoloogiale. Jaapani valitsus soovib, et Jaapani tööstus saavutaks kütuseelementide tehnoloogia arendamisel juhtiva positsiooni, nii nagu ka päikeseenergia puhul. Seetõttu stimuleerib ja rahastab Jaapan teadus- ja arendustegevust ning eraldab lõpptarbijatele toetusi seadmete soetamiseks turu arengu varases staadiumis.

3.6.4

Soojuse ja elektri koostootmise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

4.1.1

Transpordisektor on üks suuremaid, mis kasutab fossiilkütuseid. Selles sektoris on paljutõotavaid võimalusi energia säästvaks kasutamiseks, nagu näitavad CARS 21 arvukad kasulikud soovitused (17). Peale selle avab linnaarengu ja infrastruktuuride parem planeerimine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia intensiivsem kasutamine väljavaateid transpordi tõhususe parandamiseks. Koos sisepõlemismootorite tehnoloogia edasise täiustamisega toob see kaasa olulise energiasäästu. Lühemas perspektiivis on ka paljutõotavaid võimalusi hakata osaliselt kasutama teisi kütuseid, nagu näiteks maagaas või biomassienergia. Pikemas perspektiivis pakub huvitavaid võimalusi vesinik. Praegu arendatav hübriidtehnoloogia on samuti paljulubav vahepealne lahendus.

4.1.2

Biomassienergia maksimaalset potentsiaalset turuosa hinnatakse 15 %-le. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 6 %-lise turuosa saavutamise aastaks 2010. Biomassist suures mastaabis energia tootmise esialgne pilootprojekt juba käib.

4.1.3

Maagaas tekitab vähem CO2 heitmeid kui bensiin (-16 %) ja diisel (-13 %) ning võiks soodsa maksustamiskorra puhul hõlmata suuremat turuosa. Nii kujuneks välja nii tootjatele kui kasutajatele stabiilne turg. Vastav tehnoloogia on juba olemas. Võimalused on eriti suured seoses linnade ühistranspordiga, kuna see võimaldaks gaasitanklate optimaalset kasutamist. Aastaks 2020 oleks võimalik saavutada 10 %-line turuosa. (18)

4.1.4

Teiste riikide (eelkõige Brasiilia) näidetest on näha, et niisugust turuosa ei ole võimalik saavutada üksnes biokütuse kättesaadavust tagades. Vaja on toetavaid poliitikameetmeid — nagu maksusoodustusi, sihipärast seadusandlust, reguleerimist ja edendamist –, et aidata tarbijatel teist liiki kütuse kasutamisele üle minna.

4.1.5

Medali teine pool on see, et keskkonna aspektist tundlikelt aladelt (nt palmiõli Kagu-Aasias) saadud biokütused võivad kaasa tuua ulatusliku vihmametsade hävitamise, kuna need asendatakse palmiistandustega. Maailmas on teadaolevalt 23 suurt ökosüsteemi, millest 15 on rikutud või rängalt saastatud, nagu ilmneb ühest ÜRO hiljutisest uurimusest.

4.2.1

Ehituses — nt elamumajanduses — on tohutu potentsiaal säästvate tehnikate kasutamiseks. Juba on võimalik ehitada väikeste lisakuludega maju, mille energiavajadus on olematu, eelkõige võttes arvesse seda, et kõiki lisakulusid tasakaalustab energiakokkuhoid. Sel viisil ehitamine on keskmiselt 8 % kulukam kui traditsiooniliste ehitusmeetoditega. Mastaabisääst saaks viia selle vahe kümne aastaga 4 %-ni. Üks maailma kuulsamaid arhitekte Norman Foster on öelnud, et kui vaadata hoone kogukulusid 25-aastase perioodi jooksul, siis tegelikud ehituskulud moodustavad neist vaid 5,5 %. Ehitise asustamise kulud (energia, suuremad ja väiksemad hooldustööd, hüpoteegi/rendi intressimäärad) moodustavad samal ajavahemikul kogukuludest kuni 86 %. Nii et kuigi säästval viisil ehitamine võib küll lühemas perspektiivis kallimaks osutuda, siis on see keskpikas ja pikas perspektiivis oluliselt odavam.

4.2.2

Saksamaal ja Austrias areneb energiatõhus ehitamine kiiremini kui ülejäänud Euroopas. Passiv Haus Institut Saksamaal on tellinud majaprojekte, mis kasutavad väga vähe energiat, kombineerides päikseenergiat tõhusa õhukindla isolatsiooniga. Seda tüüpi maju on ehitatud Saksamaal üle 4000 ja Austrias üle 1000. Sama põhimõtet kasutatakse järjest rohkem ka ärihoonete ehitamisel.

4.2.3

Freiburgi linnavalitsus kehtestas uued reeglid energiatõhusa ehituse jaoks. Nimetatud reeglid on lahutamatu osa igast rendi- ja ostu-müügilepingust, mis kohalik omavalitsus ehitusfirmade ja kinnisvaraarendajatega sõlmib. Sel viisil kasutab kohalik omavalitsus optimaalselt oma seaduslikke volitusi edendada energiajuhtimist laiemas ulatuses. Kõnealused kokkulepped sätestavad, et kõik kohalikult omavalitsuselt renditud või ostetud maal teostatavad ehitustööd peavad olema läbi viidud kooskõlas energiatõhususe suunistega; ehitised tuleb projekteerida nii, et saaks päikseenergiat maksimaalselt ära kasutada ja katused peavad sobima päikesekollektori paigaldamiseks. Piirkondades, kus ehitised on nii projekteeritud, on võimalik sooja vee pealt säästa 40 %.

4.3.1

Komitee tervitab komisjoni lähenemist tööstuspoliitikale, mis võtab arvesse säästva arengu aspekte, nagu sätestatud komisjoni teatises pealkirjaga “Ühenduse Lissaboni kava elluviimine”: Raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks — süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale (19). Lissaboni eesmärkide saavutamine eeldab Euroopa tööstuse konkurentsivõimelisust. Seetõttu tervitab komitee konkurentsivõimet, energeetikat ja keskkonda käsitleva kõrgetasemelise töörühma loomist, mis on üks seitsmest suuremast valdkonnaülesest poliitilisest algatusest, mis on kavandatud suurendama sünergiat erinevate poliitikavaldkondade vahel konkurentsivõime kaalutlusi silmas pidades. Komitee tervitab samuti jõupingutusi, mida Euroopa tööstus ise selles valdkonnas teeb.

4.3.2

Praegusel hetkel on tööstus suurel määral sõltuv fossiilsetest kütustest. Sellegipoolest võimaldab elektrilise protsessi valik igat tüüpi primaarenergiaallikate kasutamist, kusjuures enamikel juhtudel tähendab see samal ajal energiasäästu (20). On ka võimalusi jääkenergia vahetamiseks tööstuskomplekside ja asulakomplekside teiste osade vahel. Nii kasutatakse Europoorti tööstuskompleksi jääksoojust Westlandist 20 km kaugusel asuva Loode-Euroopa suurima kasvuhoonekompleksi kütmiseks.

4.3.3

Toornafta on keemiatööstuse baasiks, kuid tulevikus hakkab seda vähem saada olema. Alternatiiviks on biosüntees, keemiliste ainete tootmine biomassist bakterite abil, mis on väga keerukas, kuid paljutõotav valdkond. Viimastel aastatel on tehtud suuri edusamme selles, mis puudutab meie teadmisi mikroorganismide, nt bakterite geneetilise ülesehituse kohta. Uued tehnoloogiad võimaldavad muundada neid organisme geneetiliselt, nii et nad muudavad algse materjali spetsiifilisteks aineteks. Bakteritest saavad justkui programmeeritavad minireaktorid.

4.3.4

Praegusel ajal kasutavad seda mikroorganismitehnoloogiat toidu- ja ravimitööstus, nt juustu, õlle ja penitsilliini tootmisel. Biokonversiooni võimalused on märkimisväärsed ka nendes sektorites, kuid nüüd hakkab ka keemiatööstus selle tehnoloogia vastu huvi tundma. Toornaftast ainete eraldamiseks ja nende puhastamiseks on vaja tervet rida reaktsioone. Kõnealust tehnoloogiat on vaja märgatavalt edasi arendada, kuid teoreetiliselt on võimalik minna üle biomassi otsesele konverteerimisele keemilisteks aineteks ja teisteks toodeteks. See vähendaks nafta kasutamise vajadust, millega kaasneb kasu nii majandusele kui keskkonnale — heitmete vähenemine, toote elutsükli lõpetamine ja tootmisahela juhtimine.

4.3.5

Energiamahukates valdkondades võib tekkida spetsiifilisi probleeme järkjärgulisel üleminekul taastuvatele energiaallikatele. Tootmise jätkusuutlikkuse tase sõltub otseselt kasutatava tehnoloogia tasemest ja sellel alal ei ole lähitulevikus oodata olulist paranemist. Euroopa terase- ja alumiiniumitööstus näiteks toimivad selles valdkonnas juba hästi. Kui terasetööstuses investeeritakse suuresti uutesse tehnoloogiatesse, saavutamaks jätkusuutlikumat tootmist, eriti tänu projektile ULCOS (terase tootmine eriti madala CO2-emissiooniga, Euroopa kõigi aegade suurim teraseprojekt) ja CO2-heitmeid loodetakse poole võrra vähendada umbes aastaks 2040, siis primaaralumiiniumi tootmist Euroopas iseloomustab taastuva energia kasutamine erakordselt suurel määral (44,7 %). Kuna primaaralumiiniumijäätmetest sekundaaralumiiniumi tootmisel kasutatav energia moodustab ainult 10 % energiakogusest, mida on vaja primaaralumiiniumi tootmiseks, siis on nimetatud sektoris suur energiasäästmispotentsiaal. Siiski ostab Euroopa turul kasutatud alumiiniumi suurel määral Hiina tänu valitsuse poolt rakendatavatele energia säästmise meetmetele.

4.3.6

Euroopa terasetööstus on edukas ka toorainetõhususe ja taaskasutuse alal. Pool kogu maailma terasest toodetakse vanametalli kasutades. Ringlussevõetud jäätmeid kasutatakse samuti optimaalselt. Ijmuidenis asuvas tehases Corus läheb 99 % jäätmeid kasutusse kas kohapeal või mujal.

4.3.7

Kuigi fossiilsete kütuste kasutamine tööstusliku tootmise toorainetena jääb lähitulevikus suurel määral endiselt paratamatuks, aitab hiljuti välja töötatud materjalide kasutamine säästa energiat rakenduslikus valdkonnas, nt sõidukite tootmisel massi vähendada. Sedalaadi uuendustegevuse edendamiseks peab Euroopa tööstus säilitama rahvusvahelise konkurentsivõime, alustades kaevandustööstusest, kust väärtuse loomise ahel alguse saab.

5.1

Ilma igasuguse kahtluseta on vajadus minna üle säästvale tootmisele vältimatu. Deindustrialiseerimine, tootmise üleviimine teistesse piirkondadesse ning üha suurem konkurents arenevate riikide poolt on tekitanud ebakindlust ja kõhklusi. Praeguses olukorras ollakse üldiselt arvamusel, et säästvamale tootmisele üleminek mõjub ebasoodsalt Euroopa konkurentsivõimele, takistab tööstuse kasvu, kaotab töökohti ning on halb nii majandusele kui tööhõivele.

5.2

Võib täheldada negatiivset mõju tööhõivele Euroopas. Saksamaa uuringute kohaselt prognoositakse, et heitkogustega kauplemise süsteemi tõttu kaob 2010. aastaks 27 600 töökohta ning 2020. aastaks 34 300 töökohta (21). Lisaks kaob Saksamaal 2010. aastaks veel 6100 töökohta taastuvenergia seaduse jõustumise tulemusena (22). Ning lõpuks kaotaks Kyoto protokolliga võetud kohustuste täitmine Saksamaal aastaks 2010 veel 318 000 töökohta (23). Nende näitajate võrdlemisel loodavate töökohtade arvuga nähtub, et kliimakaitse eesmärkidele suunatud poliitika järgimine viib tõepoolest “tööstuse muutusteni”: näiteks Saksamaal oli 2005. aasta taastuvate energiaallikate käive 16,4 miljardi eurot, mille tulemusel loodi kõnealuses valdkonnas 170 000 uut töökohta (24). Saksamaa üle 55 miljardi euro (2004) ulatuva toodanguga keskkonna- ja kliimakaitse sektoris on hetkel 1,5 miljonit töökohta ning sektori panus Saksa eksporti on 31 miljardit eurot (2003), mis aitab kaasa paljude täiendavate töökohtade tagamisele (25).

5.3

Siiski ei ole mõju vaid negatiivne. Uurimus kaotatavatest töökohtadest Euroopas näitab, et vähem kui 5 % töökohtadest on kaotatud tootmise teistesse piirkondadesse üleviimise tõttu (26). Vaatamata andmete kogumise metodoloogilistele piirangutele jääb viidatud uurimus kasulikuks allikaks, eriti kui vaadelda seda koos teiste asjaomaste näitajatega. Võiks väita, et üksnes väike osa töökohtadest on kaotatud keskkonnaalaste õigusaktide tõttu.

5.4

Samas on töökohti ka juurde loodud. Säästvate tehnoloogiate uurimus- ja arendustegevusega tegelev keskkonnasäästlik tööstus on dünaamiline sektor, tööhõive kasvab aastas 5 %. Enam kui kahe miljoni otsese ja täisajaga töökohaga on see sektor sama paljude töökohtade looja nagu farmaatsia- ja kosmosetööstus (27).

5.5

OECD uurimusest (28) nähtub, et säästev areng ei tähenda tingimata kõrgemaid kulusid. Pikaajalises perspektiivis võib see kulusid isegi pisut vähendada. Pealegi kaalub saadav kasu kulud üles. Selged ärilised eelised ning keskkonnaalased ja täiendavad õigusaktid viivad investeeringuteni uuendusteni säästvates tehnoloogiates, julgustavad toormaterjalide tõhusamat kasutust, kinnistavad tootemärke, parandavad ettevõtete mainet ning suurendavad seega kasumlikkust ja tööhõivet. Edu saavutamiseks vajab see protsess ühist lähenemist, mis põhineb ettevõtete, töötajate ja valitsuse jagatud vastutusel.

5.6

Iga hinna eest tuleb vältida, et Euroopa tööstus jääb konkurentsis kolmandate riikide piirkondadega väga ebasoodsasse olukorda seetõttu, et keskkonna ja sotsiaalvaldkonna õigusaktide ja korra tulemusel on tootmiskulud kõrgemad. Kui Euroopa kehtestab tööstusele säästva tootmise norme, on vastuvõetamatu ja mõistetamatu, et samal ajal lubatakse kolmandatel riikidel tuua turule tooteid, mille valmistamisel ei ole järgitud samu norme. Säästva tootmise innustamiseks on vaja kahte paralleelset lähenemist: Euroopa Liidu sisene ja väline.

5.6.1

Esimesena mainitu osas tuleks kasutusele võtta sobivad vahendid tagamaks, et Euroopa Liidus keskkonnakahjulikest tootmisviisidest tulenevad ühiskondlikud ja keskkonnakulud lisataks vastavate toodete hinnale, et edendada maailmakomisjoni aruande “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde” põhiideed ILO, WTO, IMFi ja Maailmapanga tegevuspoliitikate ühtsuse kohta. Selle on välja toonud ka EMSK oma arvamuses “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde”(vt CESE 252/2005).

5.6.2

Mis puutub teise mainitud lähenemisviisi, siis Euroopa Liit peaks rahvusvahelistel arupidamistel (eriti WTOs) tegema kõik vajalikud jõupingutused, et tuua rahvusvahelistesse kaubanduskokkulepetesse ka need küsimused, mis ei ole kaubandusega seotud, näiteks peamised sotsiaal- ja keskkonnanormid, et lihtsustada Euroopa konkurentide säästva arengu poliitikate arendamist. Mõnedel riikidel, näiteks Ameerika Ühendriikidel, Indial ja Hiinal, on Euroopaga võrreldes ebaõiglased majanduslikud eelised, kuna neile ei kehti Kyoto protokollis sätestatud CO2 heitmete vähendamise kohustus. Selliseid kokkuleppeid tuleb ellu viia globaalselt, kuna kaubandus saab olla vaba üksnes juhul, kui see on ka õiglane.

5.7

Euroopa keskkonnasäästlik tööstus esindab maailmaturust ligikaudu kolmandikku ning loob ekspordiülejääki rohkem kui 600 miljoni euro väärtuses. 2004. aastal kasvas eksport 8 % ning tegemist on jätkuvalt kasvava turuga, kuna tulevikus läheb üha rohkem riike, isegi Hiina ja India, üle keskkonnasäästlikult valmistatud toodetele ja säästlikele tootmisprotsessidele.

5.8

Säästev ja uuenduslik ühiskond, mille poole meil on tarvis liikuda, vajab ulatuslikku kodanikele ja tarbijatele suunatud teavituskampaaniat teadlikkuse tõstmiseks ja laia ühiskondliku baasi loomiseks. Samuti vajatakse hästi koolitatud töötajaid. Lähiminevikus pööras Euroopa sellele liiga vähe tähelepanu. Sõnade training (koolitus), learning (õppimine), skilling (kvalifikatsioon) ja education (haridus) otsingul kümne jätkusuutlikkust ja uuendustegevust käsitleva Euroopa Liidu direktiivi ingliskeelses tekstis leiti neist ühes direktiivis vaid esimene.

5.9

Mitmed neile direktiividele eelnenud komisjoni teatised käsitlesid pikalt koolituse vajadust. See huvipunkt on direktiividest aga täiesti välja jäetud. Teatised on üksnes sõnad, direktiivid on aga teod. Poliitika ei ole mitte see, mida räägitakse, vaid see, mida tehakse. EMSK tervitab asjaolu, et uues Euroopa Liidu tööstuspoliitikas pööratakse suurt tähelepanu hariduse tähtsusele, ning julgustab komisjoni samas suunas jätkama.

5.10

Lissaboni strateegias võttis Euroopa endale eesmärgiks saada aastaks 2010 maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida töökohtade arvu ja kvaliteedi tõus ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus. Sellise ühiskonna loomiseks ja hoidmiseks on vaja hästi koolitatud tööjõudu. Kui me ei investeeri piisavalt oma tööjõu koolitamisse, siis jäävad Lissaboni eesmärgid aastaks 2010 saavutamata, õigemini need jäävad üldse saavutamata.