—

tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada 21. märtsi 2019. aasta otsus, viitenumbriga Ares(2019)1889562, hageja palgaastmele AD 8/5 tagasi viimise kohta;

—

tühistada 21. oktoobri 2019. aasta otsus, viitenumbriga Ares(2019)6485832, mis tehti teatavaks samal päeval ja millega ametisse nimetava asutus lükkas tagasi hageja kaebuse, mille ta oli vaidlustatud otsuse peale esitanud 21. juunil 2019, viitenumbriga R/348/19;

—

tunnistada kahju, mis tuleneb edutamisvõimaluse kaotamisest ja ametisse jäämise õigusest ilmajätmisest; selle alusel mõista komisjonilt välja hüvitis esialgses summas 300 000 (kolmsada tuhat) eurot, mida võidakse menetluse käigus suurendada või vähendada;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt, vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorrale.

1.

Esimene väide, et rikuti kohustust täita Üldkohtu kohtuotsuseid ELTL artikli 266 kohaselt ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea usu põhimõtet. Hageja väidab, et komisjoni enda sõnul ei taastanud ta tema teenistuskäiku, mida ta oleks pidanud tegema 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse CX vs. komisjon (T-743/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:937) täitmisel. Ta lisab, et komisjon ei vaadanud kordagi läbi tema olukorda ega teinud teiste edutatavate ametnike panusega võrreldes ühtegi võrdlevat analüüsi. Hageja leiab lõpuks, et eespool nimetatud Üldkohtu otsus, millega tagasivõtmise otsus tühistati, oli selline kinnitus, mis võis iseenesest tekitada ootust selle suhtes, et ametisse nimetav asutus taastab tema teenistuskäigu heas usus, lojaalselt ja siiralt ning kohaldatavaid õigusnorme ja põhimõtteid järgides.

2.

Teine väide, et rikuti põhjendamiskohustust ja põhjendused puudusid. hageja väidab sellega seoses, et vaidlustatud teade ei sisalda ühtegi põhjendust otsuse kohta määrata ta palgaastme AD 8 järku 5. Tema sõnul on see „huve kahjustav akt“ ja mitte „pelgalt kinnitav akt“, kuna see teade rakendab ja seega teeb tõesti teatavaks komisjoni otsuse, mis kahjustab huve, isegi kui see on vaikimisi ega ole hagejale varem teatavaks tehtud.

3.

Kolmas väide, et tehti sisuline viga, ilmne hindamisviga, rikuti Euroopa Liidu personalieeskirjade artikli 45 üldiseid rakendussätteid ja menetlusnorme. Hageja leiab, et personalieeskirjades ei ole kusagil ette nähtud, et palgaastme alandamise distsiplinaarotsus on automaatselt ülimuslik hilisema edutamisotsuse suhtes, kui mõlemad otsused on tehtud sama ametniku kohta ning edutamine on õigusakt, mis oma olemuselt ei ole edasilükkava või tühistava tingimusega ega ole ka ajas piiratud. Komisjon oleks seega pidanud võtma hageja teenistuskäigu taastamisel arvesse, et ta oli määratud palgaastmele AD 10 alates 1. jaanuarist 2010. Lisaks väidab hageja, et pärast seda, kui Üldkohus tagasivõtmise otsuse tühistas, ning tema tööle ennistamiseks ja teenistuskäigu taastamiseks oli komisjonil samuti kohustus jätkata edutamismenetlust selles etapis, kus tema volitused olid personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakenduseeskirjade kohaselt seadusjärgselt peatatud. Lõpetuseks väidab hageja, et lojaalse, tõsise ja heas usus teenistuskäigu taastamiseks pidi komisjon hea halduse põhimõttest lähtuvalt üksikasjalikult analüüsima kogu tõendite kogumit, mis võimaldas teha põhistatud otsuse selle kohta, millisele palgaastmele oleks pidanud ta ennistama. Komisjon aga ei jätnud üksnes seda tegemata, vaid ta ei kuulanud ka hagejat ära enne otsuse tegemist.

4.

Neljas väide, et rikuti ametnike võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ja ametikohal edasijõudmise õiguse põhimõtet. Hageja väidab, et ametikohal edasijõudmise õiguse põhimõtet, mis on ametnikele kohaldatav võrdse kohtlemise põhimõtte erivorm, rikuti sellega, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 1. maini 2019 eitas administratsioon nii ametikohal edasijõudmise õiguse põhimõtet kui ka personalieeskirjade artikli 5 lõiget 5 koostoimes personalieeskirjade I lisa punkti B sätetega ja ametnike edutamist käsitlevate personalieeskirjade sätetega, milles on kehtestatud, et hageja oleks võinud edutada palgaastmele AD 11 1. jaanuaril 2014 ja seejärel palgaastmele AD 12 1. jaanuaril 2018. Need kaalutlused ise viivad lisaks järeldusele, et rikuti ametnike võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kuna hagejat ei koheldud nii nagu teisi ametnikke.