2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/144

Raportöör:

José Antonio MORENO DIAZ

1.1.

Komitee peab hädavajalikuks Euroopa ühist varjupaigasüsteemi tõhusalt ja tulemuslikult reformida ning parandada seaduslikke Euroopa Liitu sisenemise võimalusi, et kaitsta tagakiusamise all kannatavate inimeste inimõigusi.

1.2.

Seda silmas pidades tuleks teha ettepanek tõelise ühise ja kõigile liikmesriikidele kohustusliku süsteemi kohta, mis ühtlustaks kõik riiklikud õigusaktid, või kehtestada selle asemel vähemalt ühine süsteem varjupaigaküsimusi käsitlevate otsuste vastastikuseks tunnustamiseks kõigi ELi liikmesriikide vahel, mis võimaldaks luua tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi.

1.3.

Igal juhul hindab komitee positiivselt kavandatud eesmärki parandada ja kiirendada määramise menetlust suurema tõhususe huvides, kuid leiab, et selgitamist ja lisamist vajaksid kaitsesätted, mis käsitlevad menetluslikke küsimusi, taotluste individuaalset menetlemist, kaalutlusõigust käsitlevate sätete säilitamist, liikmesriigi vastuvõtukohustuse äralangemise tähtaja säilitamist, taotlejate õigusi ning korrigeeriva jaotusmehhanismi piiranguid.

1.4.

Tagada tuleb määruses kavandatud sätete sidusus kõnealuses valdkonnas juba olemas olevate sätete ja seotud meetmetega, mis komisjonil on kavas välja töötada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi olulise muutmise osana, samuti nende sidusus ELi teiste poliitikavaldkondadega.

1.5.

Kõik liikmesriigid peavad vastutama selle eest, et taotlejatele antakse üksikasjalikku ja ajakohast teavet Dublini süsteemist tulenevate menetluste kohta vastavalt artiklis 4 sätestatud nõuetele.

1.6.

Tagatud peab olema proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, et edendada süsteemi tegelikku jätkusuutlikkust seoses taotlejate kiire ligipääsuga varjupaigamenetlusele ja liikmesriikide asutuste suutlikkusega süsteemi rakendada.

2.1.

6. aprillil 2016. aastal avaldas komisjon teatise, milles tuuakse välja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kavandamise ja rakendamise ja eriti Dublini sätetega seotud puudused ning määratletakse viis prioriteetset valdkonda selle olukorra parandamiseks.

2.2.

Komisjon teeb ettepaneku reformida Euroopa ühist varjupaigasüsteemi, et luua õiglasem, tõhusam ja jätkusuutlikum süsteem, muutes kehtivat määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

2.3.

Komisjon märgib, et Dublini süsteem ei olnud loodud tagama rahvusvahelise kaitse taotlejatega seonduva vastutuse jätkusuutlikku, õiglast ja tõhusat jagamist kõikjal ELis. Nn Dublini süsteem ei ole toiminud ei asjakohaselt ega ühtsel viisil: viimaste aastate kogemus on näidanud, et massiliste rändevoogude korral tuleb vähesel arvul liikmesriikidel läbi vaadata suurem osa rahvusvahelise kaitse taotlustest, millega mõnel juhul kaasneb Euroopa Liidu varjupaigastandardite rikkumiste kasv.

2.4.

Nende puuduste leevendamiseks teeb komisjon ettepaneku muuta määrust järgmiste eesmärkidega:

3.1.1.

Alaealised: reformiettepanekus säilitatakse kehtestatud kaalutlused, kuid ainult saatjata alaealiste suhtes, kas taotlevad rahvusvahelist kaitset.

3.1.2.

Perekonnaliikmed: ettepanekuga laiendatakse perekonnaliikmete määratlust kahes mõttes: see laieneb õdedele ja vendadele ning arvesse võetakse ka perekondi, mis on loodud enne liikmesriiki jõudmist ning mitte tingimata päritoluriigis, nagu on sätestatud Dublini III määruses. Mõlemad kaalutlused on äärmiselt olulised. Komitee rõhutab eriti abituse olukordi, mis de facto tekivad seetõttu, et õdesid ja vendi ei loeta perekonnaliikmeteks, ning mis mõjutavad paljudel juhtudel saatjata alaealisi, kelle ainsaks peresidemeks liikmesriigis on õed-vennad.

3.1.3.

Elamisluba või viisa: ettepanekus säilitatakse liikmesriigi vastutus vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotlused kõnealuste dokumentide väljastamise korral, kuid nähakse ette kaalutlused, et selgitada vastutuskriteeriume.

3.1.4.

Ebaseaduslik sisenemine liikmesriiki: ettepanekuga kaotatakse sätted, mis puudutavad kohustuse äralangemist 12 kuud pärast ebaseadusliku piiriületuse toimumiskuupäeva.

3.1.5.

Kaalutlusõigust käsitlevad sätted: ettepanekuga piiratakse liikmesriikide volitusi ning nähakse ette ainult võimalus võtta vastutus rahvusvahelise kaitse taotluste eest, mis ei kuulu nende vastutusalasse, tuginedes perekondlikele suhetele, mida ei arvestata perekonna ühtsuse määratluses.

3.1.6.

Ülalpeetavate isikute kohta ettepanekuga muudatusi ei tehta ning seega, kui taotleja sõltub ühes liikmesriigis seaduslikult viibiva lapse, õe-venna või vanema abist kas raseduse, vastsündinud lapse, raske haiguse, raske puude või vanaduse tõttu või kui ühes liikmesriigis seaduslikult viibiva taotleja laps, õde-vend või vanem sõltub samadel põhjustel taotleja abist, hoiavad liikmesriigid tavaliselt taotlejat ja nimetatud sugulast koos või viivad nad taas kokku, tingimusel et isiku päritoluriigis olid perekondlikud sidemed olemas või et taotlejal on võimalik ülalpeetava isiku eest hoolitseda ja asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult.

3.2.1.

Dublini määruse reformimise ettepaneku eesmärk on luua õiglasem ja jätkusuutlikum süsteem, lihtsustades menetlust ning suurendades tõhusust, kuid tehtud muudatused ei ole alati suunatud nende eesmärkide saavutamisele.

Reformiettepaneku artiklis 3 esitatakse rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse kriteeriumide analüüs, mis eelneb vastutava liikmesriigi määramisele, käsitlemata endiselt teises liikmesriigis asuvaid perekonnaliikmeid või alaealiste vajadusi.

Vastuvõetavuse kriteeriumid, mida tuleks eelnevalt hinnata, on turvalise kolmanda riigi, esimese varjupaigariigi ja turvalise päritoluriigi mõisted ning juriidiliselt määratlemata julgeolekuohu mõiste.

Ettepanekuga muudetakse tähtaegu, lühendades neid märkimisväärselt, ning kiirendatakse tagasivõtmise menetlust.

3.2.2.

Reformiga kaotatakse praeguses artiklis 19 sätestatud kohustuste äralangemise juhud (st kui taotleja lahkub vabatahtlikult ELi territooriumilt rohkem kui kolmeks kuuks või on välja saadetud): eeldatakse, et asjaomane liikmesriik on vastutav iga taotluse eest, mille isik esitab mis tahes hetkel, ehkki ta on läinud pikemaks ajaks tagasi oma päritoluriiki, tema isiklikud või perekondlikud asjaolud on selle ajavahemiku jooksul muutunud või on märkimisväärselt muutunud asjaomase liikmesriigi tingimused.

3.3.1.

Õigus teabele: artikli 6 lõikega 1 tugevdatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate, kelle suhtes kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise menetlust, õigust teabele ja täpsustatakse, millist teavet tuleb neile anda.

3.3.2.

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile: ettepaneku artiklis 27 nähakse ette kohustus anda taotlejale kirjalikul teel viivitamatult teada vastutavale liikmesriigile üleandmise otsusest, teavitades teda seejuures võimalusest see otsus edasi kaevata, ning artikliga 28 tagatakse kaebuse peatav mõju rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute üleandmise otsuste suhtes, nähes läbivaatamismenetluseks ette tähtajad, olgugi et liialt lühikesed (ainult seitse päeva kaebuse esitamiseks).

3.3.3.

Õigus vabale liikumisele ning taotlejate, kelle suhtes kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise menetlust, kinnipidamine: ettepaneku artikliga 29 lühendatakse poole võrra menetlustähtaegu juhtudel, kus taotlejat peetakse kinni. Samuti lühendatakse kuuelt nädalalt neljale nädalale üleandmise või – vastupidisel juhul – vabastamise tähtaega.

3.4.1.

Ettepanekus sätestatakse selgelt rahvusvahelise kaitse taotlejate kohustused:

3.4.2.

Täitmata jätmise korral nähakse artikliga 5 ette ebaproportsionaalsed menetluslikud ja vastuvõtmisega seotud tagajärjed, mis on vastuolus kehtivate menetlust (direktiiv 2013/32/EL) ja vastuvõttu (direktiiv 2013/33/EL) käsitlevate direktiivide normide ning ELi põhiõiguste hartaga:

4.3.1.

Komitee ei toeta klausli piiramist ainult perekondlike sidemetega, mis erinevad perekonnaliikmete määratlusest, arvestades et oluline on pidada silmas, et mõnes liikmesriigis võivad tekkida probleemid mitte üksnes kvantitatiivses, st rahvusvahelise kaitse taotlejate arvu, vaid ka kvalitatiivses mõttes, mis mõjutavad rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiseid nõudeid käsitleva direktiivi 2013/32/EL tulemusliku rakendamisega seotud küsimusi, nagu rahvusvahelise kaitse taotlejate juurdepääs varjupaigamenetlusele, teave ja nõustamine, menetluslikud tagatised ning erimenetlus seda vajavatele isikutele. Lisaks sisaldab vastuvõtunõudeid käsitlev direktiiv 2013/33/EL ühiseid standardeid, et tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele kõigis liikmesriikides võrreldavad elutingimused ning nende põhiõiguste täielik austamine.

4.3.2.

Võivad tekkida olukorrad, kus mõnel liikmesriigil ei ole võimalik tagada nimetatud direktiivides sisalduvate sätete täitmist, mistõttu on oluline säilitada Dublini III määruse sõnastus seoses mis tahes liikmesriigi otsusega vaadata läbi talle esitatav rahvusvahelise kaitse taotlus, ehkki asjaomane riik ei ole selle läbivaatamise eest vastutav.

4.3.3.

Samuti tuleb arvesse võtta, et paljud rahvusvahelise kaitse taotlejad on raskelt haiged ja/või raske puudega ning neil puuduvad perekondlikud sidemed mis tahes liikmesriigis; siiski ei saa neid nende eriolukorra tõttu meditsiinilistel põhjustel üle anda vastutavale liikmesriigile, kui on tõendatud nende sõltuvussuhe liikmesriigiga, kus esitati rahvusvahelise kaitse taotlus. Need juhud tuleb kaasata kaalutlusõigust käsitlevate sätete uue sõnastuse ettepanekusse.

4.3.4.

Äärmiselt oluline on säilitada vastutuse võtmise kohustus humanitaarsetel või kultuurilistel põhjustel, tagamaks abi neile rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kes on direktiivi 2013/32/EL sätete kohaselt eriti haavatavas olukorras, ning nende eraldi kohtlemine nende eriolukorda arvesse võttes.

4.4.1.

Vastuvõetavuse hindamine ilma et eelnevalt analüüsitakse teises liikmesriigis asuvate perekonnaliikmete olemasolu või alaealiste vajadusi ning selle hindamise tulemusena rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine võib olla vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 tunnustatud õigusega perekonnaelule.

4.4.2.

Turvalise kolmanda riigi, esimese varjupaigariigi ja turvalise päritoluriigi mõistete ning julgeolekuohu juriidilise mõiste automaatne rakendamine võib viia diskrimineerimiseni kodakondsuse või põgenemisteekondade alusel. Lisaks nähakse artikli 3 lõikes 3 turvalise päritoluriigi ning julgeolekuohu puhul ette kiirendatud menetlus. Kõnealune kiirendatud menetlus ei tohi mingil juhul vähendada menetluslikke tagatisi kiiremate tähtaegade tõttu. Samuti ei tohi see viia selleni, et nende rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes ei kohaldata individuaalset läbivaatamist, mis oleks vastuolus direktiivi 2013/32/EL artikli 10 lõike 3 punktiga a.

4.4.3.

Ettepaneku artiklis 33 ei tehta ühtegi parandust seoses teabe edastamisega liikmesriikide vahel haavatavate juhtumite, meditsiiniliste olukordade ja muude üleantavaid taotlejaid puudutavate iseärasuste kohta, ehkki see on üks olulisemaid Dublini süsteemi praktilisel rakendamisel täheldatud puuduseid.

4.4.4.

Säte, mis käsitleb kohustuste äralangemist, kui taotleja lahkub vabatahtlikult EList rohkem kui kolmeks kuuks või on välja saadetud, võib viia olukordadeni, kus ei võeta arvesse päritoluriigis pärast esimese ELis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist loodud perekondlikke sidemeid või kus teise taotluse esitamise hetkel ei tagata vastutavas liikmesriigis vastuvõtu- ja menetlustingimusi, mis olid tagatud esimese taotluse esitamise ajal.

4.5.1.

Seoses õigusega saada teavet ei võeta teabelehe kaudu antavat ja edastatavat teavet käsitlevas sättes arvesse asjaolu, et enamikus liikmesriikides sisaldab see ainult üldist teavet, mis on esitatud taotlejatele vähemõistetavas või arusaamatus keeles. See teave tuleb alati esitada vestluse ajal.

4.5.2.

Seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile on komitee seisukohal, et see ei peaks piirduma üksnes nimetatud kolme juhuga, kuna see piiraks juurdepääsu tõhusale õiguskaitsele:

4.5.3.

Mis puudutab õigust vabale liikumisele ning võimalust pidada kinni taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramist, ei tehta kinnipidamisaja piiramisega (kaks nädalat) uuendusi seoses küsimusega, millistel erakorralistel juhtudel tuleb taotleja kinni pidada. Arvestades siseriiklike tavade erinevust, mida komisjon ise on täheldanud, on soovitatav kehtestada selged ja täpsed kriteeriumid kinnipidamise erakorralisuse ning selle vahendi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise kohta.

4.6.1.

Sedavõrd kõrge kriteeriumi – nimelt 150 % asjaomase liikmesriigi vastuvõtuvõimest –kasutamine võib kahjustada rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu- ja menetlustingimusi, kes juba viibivad asjaomases liikmesriigis enne selle tasemeni jõudmist. Kui vastuvõtuvõime on kriteeriumide kohaselt sätestatud, näib olevat loogiline aktiveerida kõnealune mehhanism siis, kui see võime on ületatud, ning mitte oodata 150 %-ni jõudmist. Selleks et see mehhanism oleks tõhus, tuleks ümberjaotamist kohaldada sõltumata päritoluriigist kõigi suhtes, kellel on õigus taotleda varjupaika.

4.6.2.

Kõnealust mehhanismi kohaldatakse enne vastutava liikmesriigi määramist, mille viib tagantjärele läbi liikmesriik, kuhu taotlejad ümber paigutati. See tähendab, et olles toetatavast liikmesriigist ümber paigutatud jaotusmehhanismiga määratud liikmesriiki, võidakse rahvusvahelise kaitse taotleja anda uuesti üle kolmandale liikmesriigile, kus asuvad taotleja perekonnaliikmed, mis aga osutab süsteemi veale ning toob kaasa olulise viivituse rahvusvahelise kaitse staatuse määramise menetlusele juurdepääsul.

4.6.3.

Kuna mehhanism on automaatne, ei võeta arvesse rahvusvahelise kaitse taotlejate individuaalseid asjaolusid ega erivajadusi, nagu haavatavad olukorrad, mille korral võib jaotusmehhanismiga määratud liikmesriiki ümberpaigutamine olla ebasoovitav.

4.6.4.

Korrigeerivas mehhanismis ei võta arvesse neid rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kes on saabunud enne asjaomase reformi jõustumist, ning samuti välistatakse artikli 3 kohaselt ümberpaigutamise võimalus vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide kohaldamisel eelnevalt tagasilükatud taotlejatele ning taotlejatele, kes on liikmesriiki jõudnud enne 150 % vastuvõtuvõime saavutamist. Kõik see võib kõnealuse mehhanismi lõppeesmärki moonutada ning tuua väga piiratud mõju taotluste läbivaatamise ja vastuvõtmise kohustuste jaotamisele.

4.6.5.

Liikmesriikide võimalus hoiduda kõnealuse korrigeeriva mehhanismi kohaldamisest, makstes teatava summa iga nende territooriumile mitte ümberasustatava rahvusvahelise kaitse taotleja eest, võib põhjustada diskrimineerimist, kuna muudab liikmesriikidele võimalikuks valida usu, rahvuse või kodakondsuse alusel, millised rahvusvahelise kaitse taotlejad vastu võtta ja millised mitte.