5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/60

A.

arvestades, et inimõigused ja nende õiguste kaitse tuginevad inimväärikuse tunnustamisele; arvestades, et sellega seoses tuleb meelde tuletada, et inimõiguste ülddeklaratsioon algab sõnadega: „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus”;

B.

arvestades, et õiglus, vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted tulenevad inimväärikuse tõelisest tunnustamisest ja arvestades, et selline tunnustamine on kõigi inimõiguste alus;

C.

arvestades, et nõukogu ja komisjoni kümnes ELi aastaaruanne inimõiguste kohta (2008) annab üldise ülevaate ELi institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu;

D.

arvestades, et selle resolutsiooni eesmärk on uurida, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni, nõukogu ning Euroopa Parlamendi inimõigustealast tegevust;

E.

arvestades, et inimõiguste olukord Euroopa Liidus mõjutab otseselt ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku inimõigustealast välispoliitikat;

F.

arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel pöörataks rohkem tähelepanu põhiliste inimõiguste austamisele, eelkõige poliitiliste õiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega sõlmitud kaubanduslepingutega;

G.

arvestades, et ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes tuleb järgida inimõigusi puudutavaid klausleid;

H.

arvestades, et inimõiguste edendamine on maailma eri piirkondades endiselt ohus, kuna inimõiguste rikkumine käib vältimatult käsikäes inimõiguste rikkujate jõupingutustega vähendada inimõigusi edendava mis tahes poliitika mõju, eelkõige riikides, kus inimõiguste rikkumised on ebademokraatliku valitsuse võimul püsimiseks olulise tähtsusega,

1.

on seisukohal, et ELil tuleb liikuda ühtse ja järjekindla poliitika suunas, et toetada ja edendada inimõigusi kogu maailmas, ja rõhutab vajadust sellise poliitika tõhusama elluviimise järele;

2.

kinnitab oma veendumust, et inimõiguste edendamise parandamiseks tuleb tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) ning tuleb tagada, et inimõiguste edendamine kui ÜVJP peamine eesmärk, nagu on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, viidaks rangelt ellu ELi dialoogides ja institutsionaalsetes suhetes kõikide maailma riikidega;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et suurendada ELi võimet reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandate riikide poolt; rõhutab ELi võtmerolli inimõiguste valdkonnas tänapäeva maailmas ning vastavaid suurenenud ootusi; nõuab ELi ühist lähenemisviisi inimõigustele nii välispoliitikas kui ka liidu sees;

4.

nõuab jätkuvat maksimaalset valvsust seoses inimõigusi puudutavate klauslite järgimisega ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes ning selliste klauslite süsteemset lisamist tulevastesse lepingutesse; juhib tähelepanu asjaolule, et inimõigusi puudutav klausel kui oluline element peaks kehtima lepingu kõikide sätete suhtes; kordab oma nõuet, et sellele klauslile tuleks süsteemselt lisada klausli järgimist tõeliselt tagav mehhanism;

5.

rõhutab Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruande olulisust Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika analüüsimisel ja hindamisel ning tunnustab ELi institutsioonide selle valdkonna tegevuse positiivset rolli;

6.

kordab oma nõuet, et poliitika hindamiseks tuleks anda rohkem ja paremat teavet ning et tuleks esitada elemente ja suuniseid üldise lähenemisviisi parandamiseks, vastuolude vähendamiseks ning poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks eesmärgiga võtta vastu inimõigustealane riiklik strateegia või vähemalt inimõigusi käsitlev peatükk riigi strateegiadokumentides; kordab oma nõuet hinnata regulaarselt teatud ajavahemike järel ELi inimõigustealase poliitika, inimõigustealaste vahendite ja algatuste kasutamist ning tulemusi kolmandates riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade tõhusust;

7.

tervitab 2008. aasta aruande avalikku esitlemist nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni 4. novembril 2008. aastal peetud koosolekul, mis langes kokku 10. detsembril 1948. aastal vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevaga, ning selle esitlemist täiskogu istungjärgul samal päeval, kui Hu Jiale anti Euroopa Parlamendi iga-aastane Sahharovi auhind mõttevabaduse eest;

8.

kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles tuvastama „erilist muret tekitavad riigid”, kus inimõiguste edendamine on eriti raske, samuti riigid, kus rikutakse inimõigusi, ning töötama välja niisugused kriteeriumid, mille abil saaks mõõta riike nende inimõiguste olukorra alusel ja seeläbi luua konkreetseid poliitilisi prioriteete;

9.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et levitada inimõigusi käsitlevat aastaaruannet ja tagada selle jõudmine võimalikult laia üldsuseni; nõuab ka avalike teabekampaaniate korraldamist, mis on suunatud ELi maine tõstmisele selles valdkonnas;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles teostama korrapäraselt sotsiaalset mõju ja ühiskondlikku teadlikkust käsitlevaid uuringuid liidu tegevuse kohta inimõiguste valdkonnas;

11.

on seisukohal, et aruanne näitab, et hoolimata mõnes liikmesriigis läbiviidud uuringutest ei ole EL hinnanud liikmesriikide tegevust seoses USA terrorismivastase poliitikaga Bushi administratsiooni ajal;

12.

kutsub nõukogu kooskõlas 2008. aasta aprillis Peruu Kongressil ühehäälselt vastu võetud resolutsiooniga üles kavandama Movimiento Revolucionario Túpac Amaru (MRTA) lisamist terroristlike organisatsioonide Euroopa nimekirja;

13.

rõhutab, et sisserändepoliitika kujutab endast väljakutset seoses ELi inimõigustealase välistegevuse usaldusväärsusega suurte arvamusrühmade silmis kogu maailmas;

14.

on seisukohal, et nõukogu inimõiguste sekretariaadi kvantitatiivne ja kvalitatiivne täiustamine võimaldaks ELil veelgi tõsta oma mainet inimõiguste edendamisel ning inimõiguste austamise tagamisel oma välispoliitikas; loodab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevane määramine, kellest saaks ka komisjoni asepresident, edendaks Lissaboni leping jõustumisel märkimisväärselt ELi sidusust;

15.

peab hädavajalikuks, võttes arvesse inimõigustealaste küsimuste olulisust konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, et kõigil ELi eriesindajatel oleks tulevikus volitused, milles on konkreetselt ära märgitud inimõiguste austamise edendamine ja tagamine;

16.

kordab oma nõuet, et komisjon julgustaks Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega on käimas läbirääkimised nende tulevase ühinemise või suhete tihendamise üle, allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ja nende fakultatiivprotokollid ning tegema koostööd rahvusvaheliste inimõiguste menetluste ja mehhanismide raames; nõuab raamkokkuleppe sõlmimist Euroopa Liidu ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku vahel, et edendada ÜRO konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist kõikides liikmesriikides;

17.

kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas vastavalt nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (21) ja ühisest seisukohast lähtuvale 2004. aasta tegevuskavale; nõuab niisuguste jõupingutuste laiendamist ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimisele ja rakendamisele, mis on kohtu tähtis töövahend; tervitab asjaolu, et Rooma statuudi ratifitseerimine Madagaskari, Cooki saarte ja Suriname poolt 2008. aastal suurendas osalisriikide arvu 2008. aasta juulis 108ni; nõuab, et Tšehhi Vabariik kui ainuke ELi liikmesriik, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, teeks seda lõpuks viivitamatult (22); nõuab tungivalt, et Rumeenia tühistaks oma kahepoolse immuniteedilepingu Ameerika Ühendriikidega;

18.

palub kõikidel eesistujariikidel tõsta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tehtava koostöö tähtsust kõikidel ELi tippkohtumistel ja dialoogides kolmandate riikidega, sh ELi–Venemaa tippkohtumisel ja ELi–Hiina dialoogides, ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tihendaksid koostööd kohtuga ning sõlmiksid kahepoolsed kokkulepped otsuste täitmise ning tunnistajate ja ohvrite kaitsmise kohta; tunnustab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelist koostöö- ja abikokkulepet ning kutsub selle põhjal Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles andma kohtule pooleliolevates kohtuasjades kogu vajalikku abi, muu hulgas kohapealset abi; seoses sellega väljendab heameelt Belgia ja Portugali abi üle Jean-Pierre Bemba vahistamisel ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üleandmisel 2008. aasta mais;

19.

nõuab, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt (23);

20.

rõhutab vajadust tugevdada veelgi Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel 2009. aastal, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, ÜRO Peaassamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogu ning Euroopa Nõukogu töös;

21.

tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil rahastatud inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist Euroopa Parlamendis Brüsselis 7.–8. oktoobril 2008. aastal kui olulist Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahelist algatust, mis märkis inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva;

22.

tunneb heameelt Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vahelise koostöö üle, mis toimub 2007. aasta mais allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi raames; tervitab asjaolu, et neljapoolsed kohtumised toimusid 23. oktoobril 2007. aastal ja 10. märtsil 2008. aastal ELi eesistujariigi, komisjoni, Euroopa Nõukogu peasekretäri ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja vahel; kinnitab veel kord koostöö edasise edendamise tähtsust inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja pluralistliku demokraatia valdkonnas, mis on mõlema organisatsiooni ja kõikide ELi liikmesriikide ühised väärtused;

23.

tervitab komisjoni ja Euroopa Nõukogu vahel 18. juunil 2008. aastal sõlmitud kokkulepet koostöö kohta ELi Põhiõiguste Ametis; juhib tähelepanu, et kokkulepe hõlmab sätteid regulaarsete kohtumiste korraldamise, teabevahetuse ja tegevuse kooskõlastamise kohta;

24.

tunneb heameelt asjaolu üle, et kassettlahingumoona konventsioon võeti vastu 19.–30. mail 2008. aastal Dublinis toimunud diplomaatilisel konverentsil; väljendab muret seoses asjaoluga, et mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei kirjutanud 3. detsembril 2008. aastal Oslos toimunud allkirjastamiskonverentsil lepingule alla, ning palub neil seda võimalikult kiiresti teha (24); märgib, et konventsiooniga kehtestatakse igasuguse tsiviilisikutele vastuvõetamatut kahju tekitava kassettlahingumoona viivitamatu ja tingimusteta keelustamine;

25.

väljendab heameelt Serbia koostöö üle Radovan Karadžići vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Ratko Mladić ja Goran Hadžić on jätkuvalt tabamata ja neid ei ole veel viidud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ratifitseerimiseks;

26.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid teeksid täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalõigusmehhanismidega, eelkõige tagaotsitavate vastutusele võtmisel; märgib väga murelikult, et Sudaan pole ikka veel vahistanud ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üle andnud Ahmad Muhammad Haruni (Ahmad Haruni) ja Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani (Ali Kushaybi), eirates sellega oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonist 1593 (2005); mõistab kindlalt hukka Sudaani kättemaksu, mis järgnes Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusele president al-Bashiri vahistamiseks, ning väljendab sügavat muret hiljutise rünnaku pärast inimõiguste kaitsjate vastu, mille tagajärjel vahistati 2008. a. juunis Mohammed el-Sari, kes mõisteti koostöö eest Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga 17 aastaks vangi; tunneb heameelt peamise opositsioonipartei, Rahvakongressi Partei juhi Hassan al-Turabi vabastamise üle pärast seda, kui teda oli kaks kuud kinni peetud sõnavõtu eest, milles ta kutsus president al-Bashiri üles võtma Dārfūris toime pandud kuritegude eest poliitilist vastutust; lõpuks tuletab meelde oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni Sudaani ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (25) ning kutsub ELi eesistujaid ja liikmesriike taas kord üles tegutsema oma sõnade kohaselt, mida on väljendatud ELi 2008. aasta märtsi deklaratsioonis ja nõukogu 2008. aasta juuni järeldustes Sudaani kohta, milles väideti, et EL „on valmis kaaluma meetmeid isikute vastu, kes vastutavad selle eest, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ei tehta koostööd, juhul kui ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 koostöö kohta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga jätkuvalt ei järgita”;

27.

tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esimese kohtuprotsessi algust 26. jaanuaril 2009. aastal Kongo Demokraatliku Vabariigi Thomas Lubanga üle ning märgib, et see on rahvusvahelise kriminaalõiguse ajaloos esimene kohtuprotsess, kus ohvrid aktiivselt osalevad; seoses sellega nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus tugevdaks teavitusalaseid jõupingutusi, et kaasata kriisiolukorras riikide kogukondi niisugusesse edasiviiva interaktsiooni protsessi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis on loodud selle mandaadi mõistmise ja toetuse edendamiseks, ootuste ohjamiseks ning võimaldamaks kõnealustel kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades; väljendab heameelt Kongo Demokraatliku Vabariigi koostöö üle Thomas Lubanga, Germain Katanga ja Mathieu Ngudjolo üleandmisel Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; taunib siiski asjaolu, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldust Bosco Ntaganda vahistamiseks ei ole veel täidetud, ning palub üldasjade ja välissuhete nõukogu tulevastel koosolekutel nõuda Bosco Ntaganda kohest vahistamist ja üleandmist Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Kongo Demokraatliku Vabariigi niigi rahutut olukorda on veelgi destabiliseerinud 24. detsembrist 200813. jaanuarini 2009 Kongo Demokraatliku Vabariigi põhjaosas toimunud Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) uued rünnakud, mille käigus tapeti jõhkralt vähemalt 620 tsiviilisikut ja rööviti rohkem kui 160 last; seetõttu rõhutab vajadust vahistada kiiresti Issanda vastupanuarmee komandörid, nagu on nõutud Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis Joseph Konyle süüdistuse esitamise ja tema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette toomise kohta (26); märgib murelikult, et veel ei ole täidetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusi Issanda vastupanuarmee nelja liikme vahistamiseks Ugandas;

28.

võtab rahulolevalt teadmiseks Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni esimesed paljulubavad avaldused Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles öeldakse, et „Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust paistab saavat oluline ja usaldusväärne vahend Kongos, Ugandas ja Darfuris toime pandud kohutavate tegude eest vastutavate kõrgete juhtide vastutusele võtmiseks” (27), ning palub Ühendriikidel ennistada oma allkiri ja teha tihedamat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige olukordades, mis on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juurdluse või esialgse analüüsi teemaks;

29.

märgib veel kord rahuloluga asjaolu, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu deklaratsiooni põlisrahvaste õiguste kohta, mis loob raamistiku, kus riigid saavad tõrjutuse ja diskrimineerimiseta kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon jätkaks eespool mainitud ÜRO deklaratsiooni rakendamist, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) abil, kohustades eelkõige samal ajal kõiki liikmesriike ratifitseerima kiiresti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni 169, mis toetab kõnealuses deklaratsioonis esitatud põhimõtteid õiguslikult siduva vahendiga; tunneb siiski heameelt komisjoni põlisrahvastele suunatud tegevuse üle ning tervitab komisjoni ja ILO ühisel juhtimisel algatatud projekti „Põlis- ja hõimurahvaste õiguste edendamine õigusabi andmise, suutlikkuse suurendamise ja dialoogi kaudu”; märgib, et peaaegu kakskümmend aastat pärast ILO konventsiooni jõustumist on ainult kolm liikmesriiki – Hispaania, Madalmaad ja Taani – selle ratifitseerinud; toetab seepärast algatusi teadlikkuse tõstmiseks selle olulise õigusakti kohta ja selle mõju suurendamiseks kogu maailmas, tagades, et selle ratifitseerivad kõik liikmesriigid;

30.

kordab oma nõuet töötada välja romisid käsitlev Euroopa raamstrateegia, arvestades romi kogukondade erilist sotsiaalset olukorda Euroopa Liidus, kandidaatriikides ja stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevates riikides; märgib rahuloluga komisjoni esimest ELi tippkohtumist romide küsimuses, mis leidis aset 2008. aasta septembris komisjoni presidendi ja eesistujariigi Prantsusmaa ühisel juhtimisel ning mille eesmärk oli edendada kindlat kohustust lahendada konkreetseid probleeme ja luua mehhanismid, mille kaudu tagada parem arusaamine romide olukorrast kogu Euroopas;

31.

tervitab lõppdokumendi suhtes konsensusele jõudmist Durbani läbivaatamiskonverentsil 21. aprillil 2009. aastal rassismivastase maailmakonverentsi järelmeetmena, millega muu hulgas kaitstakse täielikult rahvusvahelises õiguses sätestatud sõnavabadust, kinnitatakse ja tugevdatakse nõuet kaitsta rändajate õigusi ning teadvustatakse diskrimineerimise rohkeid ja raskeid vorme; mõistab hukka president Mahmoud Ahmadinejadi kõne, mis oli vastuolus konverentsi vaimu ja eesmärgiga, nimelt rassismi kaotamisega; tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu kui Durbani läbivaatamiskonverentsi ettevalmistuskomitee oluliste istungite üle, mis toimusid 21. aprillist2. maini 2008. aastal ja 6.–17. oktoobril 2008. aastal;

32.

on pettunud selles, et 20.–24. aprillil 2009 Genfis toimunud rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seonduva sallimatuse vastasel Durbani järelkonverentsil (Durban II) ei võtnud nõukogu juhirolli ja liikmesriigid ei suutnud jõuda kokkuleppele ühisstrateegias; taunib tõsiselt ühtsuse ja koostöö puudumist, eriti arvestades ELi välispoliitika eeldatavat tõhustamist uue ELi lepingu alusel; palub komisjonil ja eelkõige nõukogul Euroopa Parlamendile selgitada, kas ELi strateegiat kavandati ja milliseid jõupingutusi tehti ühisele seisukohale jõudmiseks, ning anda teada, mis juhtus ja millised on Durban II tulemuste mõjud;

33.

tunneb heameelt komisjoni 2008. märtsis korraldatud Euroopa lapse õiguste foorumi üle, milles keskenduti kadunud laste leidmiseks vajalike hoiatusmehhanismide teemale ning laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimustele, pöörates erilist tähelepanu romi lastele;

34.

tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 üle, mille algatas komisjon ning mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuste põhjal; kordab, et kultuuridevahelisel dialoogil on Euroopa identiteedi ja kodakondsuse edendamisel oluline roll; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon esitaksid strateegiad kultuuridevahelise dialoogi tugevdamiseks, edendaksid oma pädevusvaldkondades tsivilisatsioonide liidu eesmärke ning jätkaksid nimetatud liidu poliitilist toetamist;

35.

tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu töö üle ning rõhutab selle üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris ning selle potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib, et kõnealune uus organ peab oma tööd jätkama, et muutuda usaldusväärsemaks;

36.

rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide roll on ÜRO inimõiguste nõukogu tõhususe seisukohalt hädavajalik;

37.

tervitab üldise korrapärase läbivaatamise algust ning esimest läbivaatamisvooru, mis toimus 2008. aasta aprillis ja mais ning mille tulemusel võeti ÜRO inimõiguste nõukogu täiskogu istungil juunis 2008 vastu läbivaatamise tulemusi kajastavad aruanded; märgib, et uue mehhanismi kahe esimese tsükli rakendamine kinnitas üldise korrapärase läbivaatamise potentsiaali ning usub, et üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi rakendamisega saavutatakse edasised konkreetsed tulemused ja parendused; kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ja kontrollima põhjalikult üldise korrapärase läbivaatamise tegevust ning palub nõukogul selles küsimuses parlamendiga konsulteerida;

38.

märgib, et vastavalt aastaaruandele on EL liikmesriigid ÜRO inimõiguste nõukogus vähemuses; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele, et seda olukorda parandada, arendades sobivaid liite selliste riikide ja valitsusväliste osalejatega, kes kaitsevad jätkuvalt inimõiguste universaalset ja jagamatut olemust;

39.

kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles tugevdama sidemeid ÜRO inimõiguste nõukogu muude piirkondlike rühmade demokraatlike valitsustega, et parandada niisuguste algatuste edu, mille eesmärk on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete austamine; palub komisjonil esitada inimõiguste küsimuste hääletamist ÜROs käsitleva aastaaruande, milles analüüsitakse, kuidas seda on mõjutanud ELi ja selle liikmesriikide ning muude blokkide poliitika;

40.

nõuab tõhustatud koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel vähemuste õiguste edendamise ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitse valdkonnas, kasutades õiguslikke diskrimineerimisevastaseid vahendeid mitmekesisuse ja tolerantsuse kaitsmiseks;

41.

kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste äärmist olulisust ÜRO inimõiguste nõukogus; on seisukohal, et volituste pikendamise protsess peab olema läbipaistev; väljendab heameelt ÜRO erimenetlusi käsitleva uue juhise üle ning nõuab kindlalt, et tuleks jätkata jõupingutusi sõltumatute ja kogenud kandidaatide nimetamiseks, kes on nõuetekohaselt esindavad, seda nii geograafilises plaanis kui ka soolisest seisukohast; märgib hiljutisi arenguid temaatilistes ja riigipõhistes volitustes; tunneb heameelt äsja loodud temaatiliste volituste üle, mille abil tegeletakse orjuse kaasaegsete vormide ning puhtale joogiveele juurdepääsu ja sanitaartingimuste tagamisega; tervitab asjaolu, et inimõiguste olukorda Sudaanis käsitleva eriraportööri volitusi pikendati 2009. aasta juunini;

42.

tunneb heameelt asjaolu üle, et EL algatas Birmat käsitleva ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungjärgu korraldamise 2007. aasta oktoobris, mille tulemusel võeti 2008. aasta juunis vastu resolutsioon, kus mõisteti hukka jätkuvad süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja lapssõdurite värbamine Birmas ning nõuti tungivalt, et Birma valitsus vabastaks viivitamatult kõik poliitvangid;

43.

on seisukohal, et Lissaboni lepingu lõpliku ratifitseerimise viibimisest hoolimata tuleks Euroopa Liidu uue välisteenistuse loomise ettevalmistusi ennetavalt kasutada liikmesriikide ja komisjoni välismissioonide lähenemisviiside ühtlustamiseks inimõiguste valdkonnas struktuuride ja töötajate jagamise teel, et luua tõelised nn Euroopa Liidu saatkonnad;

44.

võtab teadmiseks Sloveenia ja Prantsusmaa nõukogu eesistumisperioodi püüdlused viia lõpule Euroopa Liidu inimõigustealaste suuniste väljatöötamine lapse õiguste kohta; ootab järgmise aasta jooksul niisuguste konkreetsete rakendusmeetmete projektide saamist, mis keskenduvad tervikliku ja igakülgse lähenemisviisi rakendamisele, mille töötavad välja põhisuunised;

45.

peab vajalikuks võtta meetmeid tagamaks, et ELi missioonid võtaksid inimõiguste küsimusi süsteemsemalt arvesse, nt luues inimõiguste teabekeskused ning lisades inimõigusi ja nende rakendamist käsitlevad suunised ELi missioonidel osalejate koolituskavadesse;

46.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 2008. aasta teisel poolel on eesistujariik Prantsusmaa andnud naisküsimustele ELi inimõigustealase tegevuse raames uue prioriteetse tähtsuse; rõhutab eriti vajadust tegeleda selliste traagiliste nähtustega nagu naistevastane vägivald (sh naiste ümberlõikamise tava) ja naistetapp (sh soost lähtuvad abordid);

47.

arvestades, et rahvusvaheline kogukond pole suutnud tuua Zimbabwe inimõiguste katastroofis pööret paremuse poole, palub nõukogul ja liikmesriikidel uurida selle põhjuseid, kujundada välja tulemuslikum poliitika ning teavitada Euroopa Parlamenti, milliseid samme kavatsetakse astuda, arvestades ühelt poolt ELi ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt paljude Aafrika, eriti Lõuna-Aafrika riikide vaheliste suhete ulatust;

48.

tunneb heameelt 8. detsembril 2008 vastu võetud uute suuniste üle, millega on loodud laiaulatuslik strateegia ELi tegevuse tugevdamiseks, millega edendatakse naiste turvalisust, eelkõige konfliktidest mõjutatud riikides, nagu ka teistes riikides; taunib siiski asjaolu, et Euroopa Parlament ei olnud uute suuniste koostamisse paremini kaasatud, ning nõuab sellega seoses tulevikus mehhanismi loomist Euroopa Parlamendiga konsulteerimiseks nii uute suuniste koostamisel kui ka suuniste hindamisel ja läbivaatamisel;

49.

juhib siiski tähelepanu olemasolevatele lünkadele naiste inimõigustele suunatud Euroopa Liidu poliitika ja tegevuste väljatöötamisel; leiab, et need lüngad kajastuvad nõukogu aruandes, kus mitmeid konkreetseid valdkondi ei hinnata põhjalikult;

50.

tervitab resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (resolutsioon 62/149), mille ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal heaks kiitis, nõudes ülemaailmse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamisele; rõhutab, et resolutsiooni lõpus kutsutakse kõiki ÜRO liikmesriike kehtestama hukkamistele moratooriumi, et seejärel surmanuhtlus kaotada;

51.

tervitab surmanuhtluse vastast ühisdeklaratsiooni, mis allkirjastati 10. oktoobril 2008 Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni presidentide poolt ELi nimel ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja ja Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt surmanuhtluse vastasel Euroopa päeval, mida tähistatakse iga aasta 10. oktoobril; kinnitab, et surmanuhtluse keelustamine on üks tähtsamaid sätteid Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille artiklis 2 öeldakse selgesõnaliselt, et „kedagi ei tohi surma mõista ega hukata”;

52.

väljendab heameelt surmanuhtlust käsitlevate ELi suuniste muudetud ja ajakohastatud versiooni üle; kinnitab, et EL on surmanuhtluse vastu kõikidel asjaoludel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse keelustamine aitab kaasa inimväärikuse tõstmisele ja inimõiguste järkjärgulisele arendamisele;

53.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles julgustama Hispaaniat, Itaaliat, Lätit ja Poolat, kes on allkirjastanud, kuid ei ole veel ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta, seda tegema; tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada sidusamalt, kui liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid niisugused protokollid ja konventsioonid;

54.

tervitab asjaolu, et surmanuhtlus on taandumas, kuna 2008. aastal kaotati see Rwandas ja Usbekistanis kõikide kuritegude puhul; tunneb heameelt Iraani karistusseadustiku eelnõu üle, milles keelustatakse kividega surnuks loopimise otsused, ning nõuab tungivalt, et Iraani parlament viiks lõpule karistusseadustiku valmimise, et kividega surnuks loopimine täielikult keelustada; taunib asjaolu, et Iraani režiim mõistab endiselt surma ja hukkab alla 18 aasta vanuseid süüdistatavaid (eekõige neid, kelle ainsaks „kuriteoks” šariaadi kohaselt on homoseksuaalsete aktide toimepanek); rõhutab, et Iraan on ainus riik, kes hukkas 2008. aastal alaealisi õigusrikkujaid; on sügavalt mures asjaolu pärast, et veel vähemalt 130 alaealist õigusrikkujat ootab Iraanis surmanuhtluse täideviimist; mõistab veel kord hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt, mis asetab Iraani kohe pärast Hiinat teisele kohale riikide pingereas, kus toimub terve maailma kohta kõige rohkem hukkamisi; märgib, et Guatemalas ei ole langetatud ühtegi surmamõistvat kohtuotsust; väljendab siiski rahutust seoses võimalusega, et surmanuhtlust võidakse hakata taas täide viima; nõuab tungivalt, et Guatemala valitsus võtaks endale tõepoolest kohustuse saavutada surmanuhtluse üldine moratoorium; tervitab siiski president Colomi 2008. aasta märtsis vastu võetud otsuseid, mis võib kaasa tuua surmanuhtluse kaotamise Guatemalas; väljendab muret surmanuhtluse jätkuva kasutamise pärast Peruu siseriiklikus õiguses; märgib, et alates 2007. aastast on kõik surmanuhtlusega seotud kohtuasjad Hiinas vaadanud läbi ülemkohus; on siiski jätkuvalt mures, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi maailmas; mõistab hukka surmanuhtluse praktika Valgevenes, mis on ainuke riik Euroopas, mis jätkab surmanuhtluse kasutamist, olles vastuolus Euroopa väärtustega;

55.

nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes ei ole piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli (OPCAT) siiani allkirjastanud ja/või ratifitseerinud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;

56.

tunneb jätkuvalt muret Euroopa Liidu nende liikmesriikide tõelise pühendumuse pärast inimõiguste kaitsele, kes keelduvad allkirjastamast eespool mainitud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; väljendab heameelt asjaolu üle, et Argentiina ratifitseeris kõnealuse konventsiooni 2008. aasta mais, ning palub kõigil ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel seda allkirjastanud ega ratifitseerinud, seda kiiresti teha (28);

57.

väljendab heameelt nõukogu poolt 2001. aasta aprillis vastu võetud ja 2008. aastal ajakohastatud piinamist käsitlevate ELi suuniste muudetud versiooni üle, mille eesmärk on anda ELi käsutusse tegevusvahend, mida see saaks kasutada kõigil tasanditel toimuvates kontaktides kolmandate riikidega ning samuti mitmepoolsetel inimõiguste foorumitel, toetamaks ja tugevdamaks tehtavaid jõupingutusi piinamise ja väärkohtlemise tõkestamiseks ja kaotamiseks kõikjal maailmas; kinnitab, et EL on võtnud endale kindla kohustuse toetada piinamise ning julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise täielikku keelustamist;

58.

loodab, et nõukogu ja komisjon tugevdavad koostööd Euroopa Nõukoguga eesmärgiga luua üleeuroopaline ala, kus ei ole piinamist ega teisi väärkohtlemise vorme, mis oleks selge märguanne sellest, et Euroopa riigid on võtnud kindla kohustuse kaotada kõnealused tavad esmajoones oma riigi piirides, olles sellega eeskujuks maailma teistele riikidele, kus sellised tavad kahjuks veel eksisteerivad;

59.

väljendab heameelt seoses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste hindamisega, mis sisaldab uusi soovitusi ja rakendusmeetmeid, mille eesmärk on tegevust selles valdkonnas veelgi tugevdada; märgib rahuloluga soovituste kaasamist, mis toodi välja uurimuses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise kohta, mis esitati parlamendi inimõiguste allkomisjonile 28. juunil 2007. aastal ning nõukogu inimõiguste töörühmale 2007. aasta detsembris; märgib rahuloluga suuniste rakendamise kontrollimisel tehtud järeldusi; tervitab rakendusmeetmeid, mille eesmärk on anda sellega seoses suuniseid ELi missioonidele ja komisjoni delegatsioonidele; tunneb sellega seoses heameelt konkreetsete kriteeriumide üle üksikjuhtumitega tegelemiseks ning väljendab kahetsust meetmete puudumise pärast, mis hoiaksid ära isikute üleandmise riikidele, kus neid võib ohustada piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus; nõuab sellega seoses veel kord tungivalt, et EL järgiks piinamist ja väärkohtlemist käsitlevates rahvusvahelistes ja piirkondlikes õigusaktides sätestatud norme ja standardeid;

60.

tervitab resolutsiooni 62/148 piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastu, mida toetas EL ja mille ÜRO Peaassamblee 4. märtsil 2008. aastal vastu võttis, tuletades meelde, et vabadus mitte langeda piinamise või muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ohvriks on põhiõigus, mida tuleb kaitsta mis tahes tingimustes; märgib, et Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide inimõiguste komisjonide võrgustik pidas 25. juunil 2008. aastal Euroopa Parlamendis oma teise istungi, keskendudes eriti võitlusele piinamise vastu, ning sellel osales ka piinamise küsimusi käsitlev ÜRO eriraportöör Manfred Nowak;

61.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise või rakendamisega, samuti seoses piinamisohvritele rehabilitatsiooniabi osutamisega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist ELi inimõiguspoliitika põhiprioriteedina eelkõige Euroopa Liidu suuniste ja muude ELi vahendite, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tõhustatud rakendamise kaudu ning tagades, et liikmesriigid hoiduksid niisuguste kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste aktsepteerimisest, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;

62.

märgib, kui oluline on nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (29), mis jõustus 30. juulil 2006. aastal ning millega keelustatakse selliste kaupade eksport ja import, mida ei kasutata millekski muuks kui ainult surmanuhtluseks, julmaks, ebainimlikuks ja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks või karistamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon hindaksid selle määruse rakendamist liikmesriikides ning uuriksid võimalusi laiendada selle reguleerimisala;

63.

taunib tõsiasja, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis on 1,35 miljonit ümberasustatud isikut, sealhulgas 850 000 ümberasustatut Põhja-Kivus; rõhutab veel kord vajadust kiirete meetmete järele täieliku uurimise kujul, mille eesmärk on võtta vastutusele täideviijad, kes on vastutavad hinnanguliselt 150 inimese tapmises Rahvakaitse Rahvusliku Kongressi (CNDP) ja mai-mai võitlejate poolt 2008. aasta novembris Kiwanjas; kutsub Kongo DV ja Rwanda valitsusi üles tagama oma täielikku toetust MONUCile (ÜRO missioon Kongo DVs) piirkonnas oma rahuvalvemandaadi täitmisel ning tegema tööd tsiviilelanike kaitsmiseks piirkonnas tänini aset leidva vägivalla ja raskete hirmutegude eest; palub lisaks, et nõukogu ja komisjon toetaksid igapäevaselt toimuvate tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste, sealhulgas vägistamiste, kohtuväliste hukkamiste ja piinamise uurimist ning vajadust rakendada tugev ELi strateegia, mis aitaks lihtsustada muutusi piirkonnas;

64.

on endiselt sügavalt mures laastava humanitaarkriisi pärast Zimbabwes, kooleraepideemia pärast ning Mugabe režiimi jätkuva keeldumise pärast kriisile tulemuslikult reageerida; kutsub nõukogu ja komisjoni lisaks üles Mugabe režiimi tegevust selgesõnaliselt hukka mõistma ning kinnitama Zimbabwe elanike ees võetud kohustust pikaajalise humanitaarabi programmi näol; mõistab lisaks hukka inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete, nagu Jestina Mukoko hirmutamise ja vahistamise Mugabe režiimi poolt ning nõuab nende tegude täideviijate vastutusele võtmist;

65.

rõhutab veel kord tungivat vajadust rakendada Euroopa Liidu suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta; kutsub kõiki riike tungivalt üles võtma vastu Pariisis 2007. aastal võetud kohustusi kaitsta lapsi relvajõududesse või relvastatud rühmitustesse ebaseadusliku värbamise ja seal rakendamise eest;

66.

kiidab heaks nende suuniste uuendatud versiooni, mis võeti vastu 16. juunil 2008. aastal, ning märgib rahuloluga, et EL on teinud suursaadikutele ülesandeks koostada eraldi strateegiad suunistes väljatoodud kuue uue temaatilise küsimuse käsitlemiseks kolmeteistkümnes prioriteetses riigis; nimetatud temaatilised küsimused on värbamine, tapmine ja sandistamine, koolide ja haiglate vastased rünnakud, humanitaarabi blokeerimine, seksuaalne ja sooline vägivald ning õigusrikkumised ja kuritarvitamine;

67.

tervitab Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juuni järeldusi lapse õiguste kohta, eriti laste kohta, keda on mõjutanud relvakonfliktid; märgib, et ülemkogu kutsus komisjoni ja liikmesriike üles tagama jätkuvalt inimõiguste, julgeoleku- ja arengupoliitika sidusus, täiendavus ja kooskõla, et lahendada tõhusalt, jätkusuutlikult ja igakülgselt relvakonfliktide lühiajalise, keskpika ning pikaajalise mõju probleem lastele;

68.

tervitab asjaolu, et EL võttis 2008. aasta juunis vastu läbivaadatud kontrollnimekirja eesmärgiga integreerida relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; märgib, et seda parandati oluliselt, eelkõige lastekaitse mõiste täpsustamise osas, erikoolituse vajaduse osas seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega, järelevalve ja aruandluse, nähtavuse ja teadlikkuse osas, eriteadmiste kasutamise võimaluse osas kohapeal ning ekspertteabe levitamise osas missioonide/operatsioonide ja Brüsseli vahel;

69.

tervitab eesistuja algatusi seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega; märgib ära konverentsi „Mõju suurendamine kohapeal – valitsusväliste organisatsioonide ja ELi koostöö relvakonfliktidest mõjutatud laste teemavaldkonnas”, mille eesistujariik Sloveenia korraldas 2008. aasta aprillis;

70.

märgib ära lapsi ja relvastatud konflikte käsitleva resolutsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 22. veebruaril 2008. aastal, ning ÜRO peasekretäri eriesindaja raporti; mõistab karmilt hukka laste värbamise ja relvakonfliktidesse kaasamise Tšaadis ja Iraagis;

71.

tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu laste ja relvakonfliktide töörühma aastaaruannet ja järeldusi; mõistab karmilt hukka laste õiguste jõhkra rikkumise ja laste jätkuva kaasamise relvakonfliktidesse Sri Lankal, Birmas, Filipiinidel, Somaalias, Kongos ja Burundis;

72.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 16 ELi liikmesriiki (30) on kirjutanud alla Genfi deklaratsioonile relvastatud vägivalla ja arengu kohta, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 97ni; nõuab tungivalt, et ülejäänud 11 ELi liikmesriiki, kes ei ole Genfi deklaratsioonile veel alla kirjutanud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;

73.

kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid (31);

74.

tervitab asjaolu, et 2008. aastal algatas komisjon teemaprogrammi „Investeerimine inimestesse” raames pakkumiskutse valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud projektidele relvakonfliktidest mõjutatud laste ja lastega kaubitsemise valdkonnas; kutsub komisjoni üles pöörama jätkuvalt erilist tähelepanu laste olukorrale relvakonfliktides;

75.

tervitab inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist 7.–8. oktoobril 2008. aastal; kinnitab veelkord ELi lubadust kaitsta paremini inimõiguste kaitsjaid nende võitluses viia ellu inimõiguste ülddeklaratsioonis esitatud visioon;

76.

juhib tähelepanu miljonite laste kuritarvitamisele ja seksuaalsele ekspluateerimisele üle maailma; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik võimalik, et vältida laste seksuaalset ekspluateerimist ja seksuaalset kuritarvitamist ning võidelda nende nähtuste vastu, kaitsta sellise ekspluateerimise ja kuritarvitamise ohvrite õigusi ning edendada siseriiklikku ja rahvusvahelist koostööd võitluses laste seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu;

77.

tervitab ministrite komitee 6. veebruaril 2008. aastal vastu võetud deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel;

78.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2006. aastal asutas OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (ODIHR) inimõiguste kaitsjate teabekeskuse eesmärgiga jälgida inimõiguste olukorda kõikides OSCE riikides; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid tugevdaksid oma toetust inimõiguste kaitsjatele, luues teabekeskuse Euroopa Parlamendis, nõukogus ja komisjonis, et parandada üksikjuhtumite hilisemat jälgimist ning tegevuste kooskõlastamist teiste rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonidega;

79.

väljendab heameelt inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste 2008. aasta muudetud versiooni üle; tõstab esile sätete lisamist, mille eesmärk on parandada inimõiguste kaitsjate toetamist ja kaitsmist ELi missioonide poolt, nagu suuniste rakendamise kohalikud strateegiad, kohalikud inimõiguste töörühmad ning kohtumiste korraldamine inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide vahel vähemalt kord aastas; tervitab samal ajal eriviisade väljastamise võimaluse lisamist ja ELi liikmesriikides ajutise peavarju andmise lihtsustamist kui meetmeid kiire abi ja kaitse pakkumiseks ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele kolmandates riikides;

80.

palub järjekordselt nõukogul ja liikmesriikidel kaaluda konkreetselt inimõiguste kaitsjate eriviisade väljastamise küsimust, nii et ühenduse viisaseadustikku lisataks selge viide inimõiguste kaitsjate konkreetsele olukorrale ning loodaks nõnda eriomase ja kiirendatud viisade väljastamise kord, mis võiks toetuda Iiri ja Hispaania valitsuse kogemusele kõnealuses küsimuses; juhib tähelepanu diskussioonile viisade väljastamise üle inimõiguste kaitsjate ajutiseks ümberasustamiseks, kui nad on otseses ohus või vajavad kaitset, ning kutsub nõukogu inimõiguste töörühma astuma edasisi samme; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid toetavate Euroopa Liidu demaršide konfidentsiaalsus on vahel kasulik, kuid palub, et hoolimata konfidentsiaalsusest esitaksid Euroopa Liidu kohalikud esindused kogu nimetatud demarše puudutava vajaliku teabe süstemaatiliselt kohapealsetele valitsusvälistele organisatsioonidele, inimõiguste kaitsjatele ja nende perekondadele;

81.

viitab nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldustele Valgevene kohta ja eesistuja 30. septembri 2008. aasta avaldusele samal kuul Valgevenes toimunud parlamendivalimiste kohta; väljendab kahetsust, et need valimised ei vastanud rahvusvahelistele normidele ega OSCE demokraatiakriteeriumidele; tunneb heameelt viimase rahvusvaheliselt tunnustatud poliitvangi, Aljaksandr Kazulini vabastamise üle enne valimisi; on siiski mures tõsiasja pärast, et vähemalt 10 aktivisti kannavad endiselt vabadust piiravat karistust, millega neil lubatakse viibida üksnes kodus või tööl; on sügavalt mures inimõiguste olukorra pärast Valgevenes;

82.

mõistab hukka Hiina valitsuse poolt inimõiguste kaitsjatele kehtestatud piirangute olümpiamängude-eelse karmistamise, millega neil keelati pidada telefoni- ja internetisidet, jälgiti nende liikumist ja kohaldati nende suhtes erineva rangusega koduareste ning enneolematut järelevalvet ja jälgimist, mille tulemusel paljud aktivistid lükkasid oma töö edasi või peatasid selle kuni olümpiamängude lõppemiseni;

83.

juhib erilist tähelepanu olulisele mõjule, mis sõnavabadusel Internetis võib olla suletud kogukondadele, ning kutsub ELi üles toetama küberdissidente üle maailma; palub nõukogul ja komisjonil seetõttu käsitleda kõiki piiranguid Interneti ja infoühiskonna teenuste osutamisele Euroopa ettevõtete poolt kolmandates riikides osana ELi väliskaubanduspoliitikast ning pidada kõiki ebavajalikke piiranguid kõnealuste teenuste osutamisele kaubandustõketeks;

84.

on sügavalt mures, et Iraan jätkas 2008. aastal sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete takistamist, ning et tõsised inimõiguste rikkumised ei ole lakanud; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate meelevaldse arreteerimise, piinamise ja vangistamise nende tegevuse eest, süüdistatuna „riigi julgeoleku vastases tegevuses”; väljendab kahetsust, et praegune valitsuse poliitika on suunatud õpetajate ja õppejõudude vastu, tõkestades õpilaste juurdepääsu kõrgharidusele, ning mõistab hukka õpilasaktivistide jälitamise ja vangistamise;

85.

väljendab muret inimõiguste olukorra üle Nicaraguas ja Venezuelas ning mitmete inimõigusorganisatsioonide ründamise ja ahistamise üle neis riikides; kutsub Nicaragua ja Venezuela valitsusi ja ametivõime üles tegutsema demokraatlike õiguste ja vabaduste ning õigusriigi kaitseks;

86.

kinnitab oma seisukohta Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja „Damas de Blanco” („Daamid Valges”) nime all tuntud Kuuba rühmituse suhtes; peab vastuvõtmatuks tõsiasja, et riik, kellega EL on taasalustanud poliitilist dialoogi kõikidel teemadel, sealhulgas inimõigused, keeldub lubamast nii Oswaldo Payád kui „Daame Valges” osaleda tseremoonial, millega tähistatakse auhinna 20. aastapäeva; on kindlalt vastu süstemaatilisele vägivallale ja korduvale tagakiusamisele, mida Sahharovi auhinna laureaadid on pidanud üle elama; kutsub seoses sellega üles Kuuba valitsust vabastama viivitamatult kõik poliitvangid ja meelsusvangid ning tunnustama kõikide kuubalaste õigust vabalt riiki siseneda ja sealt väljuda;

87.

võtab teadmiseks Prantsusmaa eesistumisajal vastu võetud kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide suuniste muudetud versiooni; kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles algatama nimetatud suuniste üleüldist hindamist, mille aluseks oleks iga dialoogi ja saavutatud tulemuste üksikasjalik hindamine, ning töötama selleks välja selged näitajad iga dialoogi mõju kohta, samuti dialoogide algatamise, peatamise ja jätkamise kriteeriumid; rõhutab vajadust jätkata mitteametlikke institutsioonidevahelisi kohtumisi enne ja pärast iga dialoogi, et suurendada teabevahetust institutsioonide vahel ja vajadusel parandada koostööd; juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et inimõiguste strateegiate vastuvõtmine riikide kaupa aitab parandada ELi inimõigustealase poliitika sidusust;

88.

rõhutab selles kontekstis veel kord Euroopa Parlamendi eelnimetatud 6. septembri 2007. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõigustealaste dialoogide toimimise ja kolmandate riikidega inimõiguste küsimuses konsulteerimise kohta;

89.

väljendab kahetsust seoses asjaoluga, et Hiina lükkas edasi üheteistkümnenda Hiina–ELi tippkohtumise dalai-laama Euroopa-visiidi tõttu; rõhutab vajadust tõhustada radikaalselt Euroopa Liidu ja Hiina dialoogi inimõiguste teemal ning hinnata see ümber; väljendab rahutust tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning rõhutab, et hoolimata Hiina valitsuse lubadustest enne olümpiamänge, mis toimusid 2008. aasta augustis, ei ole inimõiguste olukord seal paranenud; juhib lisaks tähelepanu sellele, et ühinemis-, sõna- ja usuvabaduse piiranguid on veelgi karmistatud; mõistab karmilt hukka ranged meetmed tiibetlaste vastu10. märtsil 2008 alanud üle Tiibeti levinud protestilaine järel ja Hiina valitsuse repressioonid, mis on Tiibetis sellest ajast alates suurenenud, ning nõuab, et mõlemad osapooled taasalustaksid avameelset ja tulemustele orienteeritud dialoogi „Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumi” alusel; märgib, et vaatamata Hiina valitsuse korduvatele kinnitustele kavatsuse kohta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, ei ole seda siiski siiani tehtud; viitab oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsioonile seoses Hiina dissidendi Hu Jia arreteerimisega (32), kellele anti 2008. aastal Sahharovi auhind mõttevabaduse eest; kutsub Hiina valitsust üle Hu Jiad viivitamata vabastama ning tühistama tema naise Zeng Jinyani ja tema tütre koduarest; mõistab hukka repressioonidelaine isikute vastu, kes kirjutasid alla dokumendile „Harta 08”, milles nõutakse Hiinas demokraatlikke reforme ning alates 9. detsembrist 2008 kinnipeetava dissidendi Liu Xiaobo vabastamist; väljendab muret, et õigussüsteem on jätkuvalt aldis omavolilistele ja tihti poliitiliselt motiveeritud sekkumistele, kaasa arvatud riigisaladuste süsteem, mis ei ole piisavalt läbipaistev, võimaldamaks arendada head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetele tuginevat süsteemi; sellega seoses mõistab hukka asjaolu, et süstemaatiliselt karistatakse juriste, kes püüavad panna Hiina õigussüsteemi toimima Hiina enda seaduste ja kodanike õiguste kohaselt; võtab teadmiseks Interneti-vabaduse jätkuva nõrkuse Hiinas ning sellega seoses palub Interneti sisu hosting-teenust pakkuvatel Euroopa ettevõtjatel keelduda avalikustamast mis tahes välismaisele ametiisikule mis tahes teavet, mille alusel on võimalik personaalselt tuvastada kõnealuse teenuse konkreetne kasutaja, välja arvatud välisriigi õiguspärastel õiguskaitse eesmärkidel kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga;

90.

on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud positiivsete edusammude puudumise tõttu inimõiguste olukorra parandamisel ja Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatiat, institutsioonilisi ja konstitutsioonilisi reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõiki Iraani inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; on sügavalt mures, et 2008. aastal muutus inimõiguste olukord Iraanis halvemaks ning piirangud sõna- ja kogunemisvabadusele püsivad; sellega seoses on sügavalt mures ajakirjanike, kirjanike, teadlaste, naiste õiguste kaitsjate ja inimõiguste aktivistide takistamise pärast; on jätkuvalt mures etniliste ja usuliste vähemuste represseerimise pärast Iraanis; mõistab hukka surmanuhtluse üha sageneva kasutamise Iraanis, sealhulgas ka alaealiste suhtes;

91.

väljendab kahetsust, et Euroopa Liidu – Venemaa konsultatsioonid inimõiguste küsimuses ei ole tulemusi andnud; väljendab kahetsust, et Venemaa ametivõimud keeldusid osalemast ümarlauakohtumistel konsultatsioonide ettevalmistamiseks riigisiseste ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide osavõtul; märgib, et Euroopa Liit tõstatas konsultatsioonidel inimõiguste teema, keskendudes eriti sõna- ja kogunemisvabadusele, kodanikuühiskonna toimimisele, vähemuste õigustele, rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisele, naiste ja laste õigustele, samuti nii ELi kui ka Venemaa rahvusvahelistele kohustustele inimõiguste valdkonnas; väljendab kahetsust, et hoolimata sellest ei ole Euroopa Liit saavutanud vähimatki edu poliitiliste muudatuste osas Venemaal eelkõige sellistes küsimustes nagu kohtunike sõltumatus ja puutumatus, inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide, sealhulgas Mihhail Hodorkovski kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete järgimine ja inimõiguste kaitsmine relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel ning teised teemad; viitab oma 19. juuni 2008. aasta resolutsioonile ELi–Venemaa 26.–27. juuni 2008. aasta tippkohtumise kohta Hantõ-Mansiiskis (33); väljendab taas muret seoses inimõiguste kaitsjate halveneva olukorraga ja valitsusväliste organisatsioonide raskustega registreerimisel ning tegutsemisel; väljendab veelkord muret ekstremismivastase seaduse üle, mis võib takistada teabe vaba liikumist ja võimaldada Venemaa ametivõimudel veelgi piirata sõltumatute ajakirjanike ning poliitiliste vastaste sõnavabadust; väljendab kooskõlas Amnesty Internationali 2008. aasta aruandega lisaks muret seoses sellega, et prokuratuur ei austa jätkuvalt Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi õigust õiglasele kohtupidamisele kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega, ja avaldab sügavat kahetsust Jukose endise aseesimehe Vassili Aleksanjani kohtlemise pärast, kelle keeldumise tõttu anda valetunnistus Mihhail Hodorkovski vastu lasid Venemaa ametivõimud tema tervislikul seisundil halveneda surmaeelse staadiumini; kutsub koos Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega Venemaa ametivõime üles „kasutama kõiki olemasolevaid seaduslikke vahendeid”, et saavutada Igor Sutjagini ja Valentin Danilovi vabastamine; tervitab Mihhail Trepaškini vabastamist; väljendab sügavat kahetsust, et ODIHRi valimisvaatluse missioon Venemaa presidendivalimistele 2008. aasta märtsis tuli tühistada Venemaa ametivõimude poolt valimisvaatluse missioonile kehtestatud piirangute tõttu;

92.

võtab teadmiseks Vahemere lõunakaldal asuvaid riike (Maroko, Tuneesia, Liibanon, Jordaania, Egiptus, Iisrael ja Palestiina omavalitsus) kaasavate inimõiguste allkomisjonide olemasolu, mis on sätestatud Euroopa naabruspoliitika raames, ja palub, et nõukogu ja komisjon asutaksid inimõiguste allkomisjonid kõikide naaberriikidega; kordab oma üleskutset parlamendiliikmetele ühineda ettevalmistustega selliste allkomisjonide koosolekuteks ning olla informeeritud nende tulemustest; tervitab komisjoni kõnealuses riigis asuva delegatsiooni ja komisjoni Brüsselis asuvate asjaomaste talituste konsultatsioone kodanikuühiskonnaga nii enne kui pärast seda; peab siiski küsitavaks kasutatavate meetodite ja eriti nendes allkomisjonides peetud arutelude hindamise kriteeriumide tulemuslikkust ja sidusust; usub, et need allkomisjonid peaksid võimaldama konkreetseid järelmeetmeid tegevuskavas sisalduvatele inimõiguste küsimustele, kuid rõhutab, et inimõigustealased arutelud ei tohiks kindlasti piirduda kõnealuste allkomisjonidega, ning rõhutab, et on oluline kooskõlastada tegevust teiste allkomisjonidega, mis tegelevad inimõiguste küsimustega, näiteks migratsiooniga; rõhutab vajadust lisada nimetatud teemad kõige kõrgemal tasemel poliitilisse dialoogi, et suurendada selles valdkonnas ELi poliitika sidusust; on veendunud, et Euroopa naabruspoliitika, nagu see on kavandatud ja struktureeritud (tegevuskava, järelmeetmete aruanne ja allkomisjonid), võiks tõeliselt võimendada inimõiguste edendamist, kui Euroopa Liit näitaks sidusalt, süstemaatiliselt ja laiaulatuslikult üles tõelist poliitilist tahet tagada inimõiguste ülimuslikkuse austamine; usub seetõttu, et inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamine peab olema eeltingimus suhete tihendamiseks liidu ja kolmanda riigi vahel; Liibüaga raamlepingu sõlmimise kontekstis kutsub nõukogu ning komisjoni üles pöörama vajalikku tähelepanu dialoogile ja koostööle inimõiguste valdkonnas;

93.

avaldab tõsist kahetsust hiljutise sõjategevuse eskaleerumise ja humanitaarolukorra edasise halvenemise pärast Gazas, väljendades samal ajal oma tingimusteta kaastunnet Lõuna-Iisraeli tsiviilelanikkonnale; nõuab tungivalt, et kõik osalised rakendaksid täielikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1860(2009), et tagada püsiv relvarahu; rõhutab tungivat vajadust tõhusa aruandluse järele rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste juhtumite kohta; tervitab seoses sellega ÜRO inimõiguste nõukogu otsust lähetada sõltumatu andmete kogumise missioon uurima kõikide poolte sõjakuritegusid ja tõsiseid inimõiguste rikkumisi hiljutise konflikti ajal Gaza sektoris; nõuab tungivalt, et kõik pooled teeksid koostööd ÜRO inimõiguste uurijatega; märgib 27. jaanuari 2009. aasta välissuhete nõukogu kohustust jälgida lähedalt nimetatud uuringuid ja nõuab, et komisjon otsustaks koostöös liikmesriikidega uurimistulemustele järgneva tegevuse üle;

94.

tunnustab ELi-Usbekistani inimõigustealase dialoogi teist vooru, mis toimus 5. juunil 2008. aastal; märgib ära Taškendis 2. ja 3. oktoobril 2008. aastal toimunud meediavabaduse seminari; on siiski seisukohal, et seminar ei saavutanud oma eesmärki pakkuda avatud arutelu inimõiguste rikkumise ja meediavabaduse kohta Usbekistanis, nagu algselt kavandati; märgib, et Andidžoni massimõrva küsimuses ei ole sõltumatut rahvusvahelist uurimist toimunud ja inimõiguste olukord Usbekistanis ei ole sugugi paranenud; tervitab kahe inimõiguste kaitsja – Dilmurod Mukhiddinovi ja Mamarajab Nazarovi vabastamist; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja sõltumatute ajakirjanike vangistuse poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ning nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud vabastaksid kõik inimõiguste kaitsjad ja muud poliitvangid; väljendab taas sügavat muret sõltumatu ajakirjaniku Salijon Abdurahmanovi ja inimõiguste aktivisti Agzam Turgunovi vangistamise üle; märgib ära nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta otsuse Usbekistani kohta; nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud nõustuksid riigi Human Rights Watchi uue direktori akrediteerimisega ja võimaldaksid sel organisatsioonil ning teistel rahvusvahelistel organisatsioonidel ja valitsusvälistel organisatsioonidel takistusteta tegutseda; palub Usbekistanil teha täiemahuliselt ja tulemuslikult koostööd ÜRO piinamise ja sõnavabaduse küsimuste eriraportööriga ning tühistada piirangud valitsusväliste organisatsioonide registreerimisele ja tegevusele Usbekistanis; märgib, et nõukogu otsustas mitte uuendada reisipiiranguid teatud inimestele, kellele on viidatud ühises seisukohas 2007/734/ÜVJP (34), mis peatati vastavalt nõukogu 15.–16. oktoobri 2007. aasta ja 29. aprilli 2008. aasta otsustele; tervitab asjaolu, et nõukogu on siiski otsustanud 12 kuuks pikendada nimetatud ühises seisukohas kehtestatud relvaembargot; kutsub nõukogu ja komisjoni üles Usbekistani üldist inimõigustealast olukorda üle vaatama; kordab oma üleskutset vabastada viivitamata poliitilised vangid; võtab teadmiseks ELi eesistujariigi 17. detsembri 2008. aasta deklaratsiooni üksikjuhtumite kohta;

95.

tervitab asjaolu, et Euroopa Liit ja Türkmenistan pidasid 2008. aasta juulis inimõigustealase dialoogi esimese vooru; tunneb heameelt Türkmenistani inimõiguste olukorra probleemide tõstatamise üle, eriti arvamus- ja kogunemisvabaduse, kohtusüsteemi sõltumatuse ja kodanikeühiskonna toimimise osas; tuletab meelde oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasia strateegia kohta (35) ning kordab, et Türkmenistan peab olulisimates valdkondades edu saavutama, et ELiga vaheleping sõlmida, muu hulgas peab ta lubama Rahvusvahelise Punase Risti komiteele vaba ja piiranguteta juurdepääsu, reformima oma haridussüsteemi vastavalt rahvusvahelistele standarditele, vabastama tingimusteta kõik poliitvangid ja meelsusvangid, tühistama valitsuse seatud takistused reisimisele ning võimaldama valitsusvälistel organisatsioonidel ja inimõiguste ühendustel riigis vabalt tegutseda; kutsub nõukogu ja komisjoni üles enne vahelepingu sõlmimist sõnastama selgelt konkreetsed edusammud inimõiguste valdkonnas ning võtma sel eesmärgil vastu kava vastavusse viimise selgete tähtaegadega;

96.

toetab nõukogu soovi alustada inimõigustealaseid dialooge ka kõikide ülejäänud Kesk-Aasia riikidega; nõuab, et need dialoogid oleksid orienteeritud tulemustele ning oleksid kooskõlas Euroopa Liidu suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta, tagades kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi kaasamise; nõuab, et dialoogide alustamiseks oleks olemas vajalikud ressursid nõukogu ja komisjoni sekretariaadis;

97.

märgib, kui tähtsad on nii Türgi kui ka ELi poolt Türgi ELiga ühinemisprotsessiga seoses võetud kohustused käimasolevate Türgi inimõigustealaste reformide jaoks; peab valitsuse otsust lubada kurdi televisiooni saadete edastamist positiivseks sammuks sõnavabaduse suunas Türgis; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et parlamendis ja poliitilistes kampaaniates on kurdi keele kasutamine endiselt keelatud; kordab, et vaja on edasisi õigusloomereforme, selleks et tagada vähemuste austamine ja kaitse ning täielik sõnavabadus nii õigusaktides kui ka praktikas, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga; märgib murega, et mingit edu ei ole saavutatud inimõigustealaste õigusaktide, eelkõige OPCATi, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokollide nr 4, 7 ja 12 ratifitseerimise osas;

98.

nõuab tungivalt, et Pakistani valitsus astuks asjakohaseid samme inimõiguste olukorra parandamiseks Pakistanis; tuletab meelde Amnesty Internationali taotlust, milles nõuti endise presidendi Pervez Musharrafi poolt 2007. aastal ebaseaduslikult ametist kõrvaldatud kohtunike ametisse ennistamist; tervitab asjaolu, et EL saatis 2008. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimistele sõltumatu valimisvaatluse missiooni; märgib rahuloluga, et valimised põhinesid konkurentsil ja nende tulemusena kasvas üldsuse usaldus demokraatiaprotsessi suhtes; märgib, et EL on pühendunud demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama liikumist demokraatia nimel, mille algatas kohtunikkond ja advokatuur, eelkõige kutsete laiendamisega mõnele nende esindajale, sealhulgas hr Choudhryle; rõhutab, et Pakistaniga dialoogi jätkamise raamistikus peavad inimõigused olema ELi üks peamistest prioriteetidest;

99.

tervitab nõukogu ettepanekut algatada inimõigustealane dialoog mitme Ladina-Ameerika riigiga; rõhutab, et nimetatud dialoogid peaksid vastama kindlakäelistele, konkreetsetele ja saavutatavatele nõudmistele inimõiguste valdkonnas, millega kaasnevad samuti ELi institutsioonide kohustused suhetes asjaomaste riikidega; rõhutab, et soovitatav on kaasata Kesk-Ameerika riigid; võtab teadmiseks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti allkirjastamise Kuuba valitsuse poolt 2008. aasta veebruaris; nõuab nimetatud paktide ratifitseerimist ilma reservatsioonideta; palub Kuuba valitsusel vabastada kõik poliitvangid ning austada allkirjastatud lepingutega kaitstud õigusi; võtab teadmiseks nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsuse tühistada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba vastu; märgib, et nõukogu otsustab 2009. aastal, kas jätkata poliitilist dialoogi Kuubaga, sõltuvalt sellest, kas inimõiguste osas on olukord oluliselt paranenud või mitte;

100.

kutsub Venemaad kui okupatsioonivõimu Gruusias üles järgima Abhaasias ja Lõuna-Osseetias inimõigusi, kaasa arvatud kodanike õigust oma koju naasta; kutsub kõiki osapooli üles jätkama oma kohustuste täitmist vastavalt 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepetele; palub kõikidel asjaomastel valitsustel jätkata üksikasjalike kaartide ja teabe esitamist kõikide konfliktist haaratud alade kohta, kuhu visati kobarpomme, et lihtsustada kobarlaskemoona kõrvaldamist ja muuta need alad kodanikele ohutuks; on seisukohal, et mõlemad valitsused peaksid tagama, et avalike infokampaaniatega teavitataks üldsust lõhkemata laskemoona ohtudest; kutsub vastutavaid valitsusi üles nõustuma rahvusvaheliste inimõiguste vaatlejate saatmisega Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse;

101.

väljendab muret edusammude puudumise pärast inimõiguste olukorras Birmas, eriti pidades silmas 2010. aastasse kavandatud eelseisvaid valimisi; mõistab hukka üle saja Birma opositsiooni liikme hiljutise vahistamise ja süüdimõistvad kohtuotsused pärast näidisprotsesse ning neile määratud karmid karistused; nõuab tungivalt, et Birma valitsus vabastaks koheselt kõik poliitvangid; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saatma Birmasse kaaluka missiooni, kuivõrd kõikidest sanktsioonidest hoolimata ei ole praegu olukord inimõiguste alal endiselt paranemas, ja et rahvusvahelist survet Birma režiimile tuleb tugevdada;

102.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles keskenduma inimõiguste küsimustes erilist muret tekitavatele riikidele;

103.

tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 raames toimunud sündmuste ja diskussioonide üle ning märgib rahuloluga ära kahe eesistujariigi algatused;

104.

tervitab kümnendat Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit, mille korraldasid eesistujariik Prantsusmaa ja komisjon, mis toimus 10. detsembril 2008. aastal, mille teemaks oli inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäev ning millel keskenduti eeskätt naiste diskrimineerimisele;

105.

nõuab Euroopa Liidult suuremaid jõupingutusi ja otsustavamat tegutsemist, et saavutada Darfuri konfliktile poliitiline lahendus ja lihtsustada üldise rahuleppe rakendamist; rõhutab, et on vaja teha lõpp karistamatusele ja kehtestada ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid; tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt Darfuriga seoses väljastatud vangistuskäske, mis tuleb täita võimalikult kiiresti;

106.

tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2008. aasta resolutsiooni 1834, millega pikendati ÜRO missiooni mandaati Kesk-Aafrika Vabariigis ja Tšaadis kuni märtsini 2009, samuti ÜRO kavatsust anda luba ÜRO sõjalise üksuse paigutamiseks, mis jätkaks EUFOR Chad/CARi tegevust nii Tšaadis kui ka Kesk-Aafrika Vabariigis;

107.

tervitab asjaolu, et nõukogu koostab ja uuendab pidevalt nimekirju tähelepanu keskpunktis olevatest riikidest, lähtudes sellest, missuguseid täiendavaid ühiseid jõupingutusi on tehtud, rakendamaks Euroopa Liidu suuniseid laste, relvastatud konfliktide, surmanuhtluse (nn üleminekumaades, inglise keeles countries on the cusp) ja inimõiguste kaitsjate kohta;

108.

kordab oma nõudmist, et kõigis inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, vahendites, dokumentides ja raportites, sealhulgas inimõigusi käsitlevates aastaaruannetes, käsitletaks otseselt diskrimineerimist puudutavaid küsimusi, kaasa arvatud rahvus- ja keelelisi vähemusi, usuvabadust, sealhulgas sallimatust mis tahes usu suhtes, ning vähemususku kuuluvate isikute diskrimineerimist, kastipõhist diskrimineerimist, põliselanike õiguste kaitsmist ja edendamist, naiste inimõigusi, laste õigusi, puuetega inimesi ja ka vaimse puudega inimesi ning kõiki seksuaalseid sättumusi ja soolisi identiteete esindavaid inimesi puudutavaid küsimusi, ja kaasataks täies mahus nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui vajaduse korral ka kolmandates riikides;

109.

märgib ära eesistujariigi Prantsusmaa initsiatiivi luua uue väljakutsena Vahemere Liit, eesmärgiga edendada demokraatia ja inimõiguste järgimist Vahemere piirkonnas; rõhutab, et kui Euroopa Liit töötab Vahemere piirkonna jaoks välja uusi algatusi, ei tohi sellega väheneda tähelepanu vajalike reformide edendamisele demokraatia ja inimõiguste vaimus selles piirkonnas ega nende reformide prioriteetsus;

110.

tervitab asjaolu, et parlamendi prioriteete on EIDHRi 2007. ja 2008. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;

111.

nõuab, et uuendataks elektroonilisi kogumikke, mis peaksid katma kõiki EIDHRi organiseeritud projekte geograafiliselt ja temaatiliselt;

112.

märgib rahuloluga ära huvi, mida näidati üles projektide esitamise vastu seoses uue eesmärgiga toetada inimõiguste kaitsjaid ja võimaldada kiiret tegutsemist nende kaitseks; märgib, et komisjon on nende projektide elluviimiseks valinud välja 11 abisaajat ja loodab, et reaalset tegevust alustatakse 2009. aasta alguses;

113.

kutsub taas komisjoni üles kohandama nii peakontorites kui ka delegatsioonides EIDHRi rakendamiseks eraldatud töötajate arvu, nii et võetaks arvesse selle uue rahastamisvahendi eripärasid ja probleeme;

114.

kutsub komisjoni üles tagama Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide ja tema poolt toetatavate projektide ja programmide vaheline sidusus, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega;

115.

märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimisvaatlusi, edendades sellega inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimist, ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;

116.

rõhutab, et ELi terviklik metoodika, mis hõlmab kogu valimistsüklit ja nii valimisabi kui ka valimisvaatlusi, on ELi jaoks väga edukaks osutunud, mistõttu liidust on saanud juhtiv rahvusvaheline valimisvaatlusorganisatsioon;

117.

tunneb heameelt esimese ELi valimisvaatluse käsiraamatu üle, mis ilmus 2008. aasta aprillis; märgib rahuloluga, et sooküsimustele on selles pühendatud eraldi osa; märgib, et uues käsiraamatus antakse terviklik ülevaade ELi valimisvaatlusmissiooni metoodikast ning kirjeldatakse, kuidas missioone kavandatakse ja läbi viiakse, samuti seda, kuidas kasutatakse rahvusvahelisi standardeid hindamises ja aruandluses;

118.

nõuab suuremat valvsust seoses nende riikide valiku kriteeriumidega, kus valimisabi andmine/ valimisvaatlused toimuvad, ning seoses rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimisega, eelkõige selles osas, mis puudutab missiooni sõltumatut iseloomu;

119.

nõuab veel kord, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse eesmärgiga tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;

120.

kutsub komisjoni üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult üldise soodustuste süsteemi (GSP+) eeliste võimaldamist riikidele, kus on tõsiseid puudujääke ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste töönormide, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamise osas; palub komisjonil töötada välja kriteeriumid, mille alusel otsustada, millal tuleks riik GSP soodustustest inimõiguste rikkumiste tõttu ilma jätta;

121.

rõhutab, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on sama tähtsad kui kodaniku- ja poliitilised õigused; juhib tähelepanu ELi lubadusele toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, nagu on kinnitatud Euroopa Ülemkogu 2007. aasta detsembri ja 2008. aasta juuni järeldustes;

122.

kutsub Euroopa Liitu üles süvalaiendama välissuhetes kolmandate riikidega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kaitset, lisades seda teemat regulaarselt kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide päevakorda ning nõudes majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti vabatahtliku protokolli rakendamist, eriti eesmärgiga tagada selle kaebuste menetluskorra toimimine;

123.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste sidusus ELi arengu-, väliskaubandus- ja inimõigustealase poliitikaga ning luua sellega seoses teenistustevaheline töörühm nimetatud õiguste küsimuses;

124.

rõhutab, et inimõigused tähendavad ka õigust toidule, normaalsele eluasemele, haridusele, veele, maale, inimväärsele tööle, sotsiaalkindlustusele ja õigust moodustada ametiühinguid, ning et on eriti oluline tagada need õigused äärmiselt haavatavatele rühmadele, nagu vähimarenenud riikide elanikud, konfliktijärgsete riikide või kiiresti areneva majandusega riikide elanikud, põlisrahvad, kliimamuutuse põgenikud, ümberasujad jne;

125.

kutsub komisjoni üles tegema erilisi pingutusi, et tagada õigus toidule praeguse toidukriisi ja üldise majanduskriisi tingimustes;

126.

rõhutab vajadust edendada ettevõtjate sotsiaalset vastutust ja kohustada rahvusvahelisi äriühinguid, mille peakontor asub ELi liikmesriigis, järgima oma tegevuses kolmandates riikides ILO asjakohaseid reegleid;

127.

märgib rahuloluga, et GSP+ kord, sidudes inimõigused rahvusvahelise kaubandusega, edendab nii säästvat arengut kui ka head valitsemistava, ning nõuab tõhusat järelevalvet olulise osa klausli järgimise üle;

128.

kutsub veel kord nõukogu ja komisjoni üles esitama rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu poolt algatusi võitluseks tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, näiteks edendades resolutsiooni vastuvõtmist selles küsimuses ÜRO tasandil ja eraldades toetusi valitsusvälistele organisatsioonidele ja osalistele, kes edendavad võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist;

129.

loodab, et inimõiguste teemalised resolutsioonid ja muud olulised dokumendid tõlgitakse keeltesse, mida räägitakse piirkondades, mida vastav dokument käsitleb;

130.

tunneb heameelt 18. detsembril 2008. aastal ÜRO Peaassamblee istungil tehtud murrangulise avalduse üle, mida toetas 66 riiki, sealhulgas kõik ELi liikmesriigid, ja milles kinnitati, et rahvusvaheline inimõiguste kaitse hõlmab seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti, ning rõhutati veel kord mittediskrimineerimise põhimõtet, mille kohaselt tuleb inimõigusi kohaldada võrdselt kõigi inimeste suhtes, olenemata seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist;

131.

kutsub nõukogu üles reageerima sisuliselt Euroopa Parlamendi ametlikes teatistes väljendatud soovidele ja muredele, eelkõige mis puudutab kiireloomulisi resolutsioone;

132.

tuletab kolmandaid riike külastavatele Euroopa Parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad peaksid süstemaatiliselt lülitama päevakorda ka parlamentidevahelise arutelu inimõiguste olukorra teemal ning kohtumised inimõiguste kaitsjatega, et saada otsestest allikatest teavet inimõiguste olukorra kohta asjaomases riigis ning pakkuda neile vajaduse korral rahvusvahelist nähtavust ja kaitset;

133.

on veendunud, et üksainus, tugevdatud „inimõiguste” organ Euroopa Parlamendis oleks võimeline edendama sidusat, tulemuslikku, süstemaatilist ja laiahaardelist inimõiguste poliitikat parlamendis ning nõukogu ja komisjoni suhtes, eelkõige pidades silmas Lissaboni lepingu välispoliitilisi aspekte;

134.

tervitab Sahharovi võrgustiku loomist, mis kuulutati välja Sahharovi auhinna 20. aastapäeval; usub, et see peaks kiiresti leppima kokku oma töökorras ja võtma kasutusele vajalikud vahendid, millega saavutada oma eesmärgid; kordab oma nõuet, et kõikidele Sahharovi auhinna laureaatidele ja eriti Aung San Suu Kyile, Oswaldo José Payá Sardiñasele, „Daamidele Valges” ja Hu Jiale tagataks juurdepääs Euroopa institutsioonidele; kahetseb mis tahes märkimisväärse vastuse puudumist ELi pöördumistele Hiina, Birma ja Kuuba võimude poole seoses põhivabaduste, eriti sõnavabaduse ja poliitilise ühinemise vabaduse austamisega;

135.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule ja Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.