—

Kui uuritav partii sisaldab väikseid kalu (üksikute kalade kaal on alla 1 kg), võetakse lähteprooviks terveid kalu. Kui selliselt saadud lähteproovi mass ületab 3 kg, võib valimi võtta kala keskmisest osast, kusjuures iga valimi mass on vähemalt 100 g. Üldkogust, mille suhtes kohaldatakse piirnormi, kasutatakse proovi homogeniseerimiseks.

Kala keskmine osa on see, kus asub raskuskese. See asub enamasti rinnauime kohal (kui kalal on rinnauim) või lõpuseava ja päraku vahelise tüki keskel.

—

Kui uuritav partii sisaldab suuremaid kalu (üksikute kalade kaal on üle 1 kg), võetakse valim kala keskmisest osast. Iga valimi mass on vähemalt 100 g.

Vahepealse suurusega kalade puhul (kaaluga umbes 1–6 kg) võetakse valim kala keskmisest osast selgroost kõhuni ulatuvast tükist.

Väga suurte kalade puhul (kaaluga üle 6 kg) võetakse valim parempoolsest (eestvaates) külgmisest seljalihasest kala keskmises osas. Kui valimi võtmine kala keskmisest osast põhjustaks olulist majanduslikku kahju, siis peetakse piisavaks kolme vähemalt 350 grammise valimi võtmist, olenemata partii suurusest või teise võimalusena võib valimiks võtta kala sabaosa ja peaosa lähedalt võrdses osas lihasmassi, mida loetakse terve kala dioksiinisisalduse suhtes esinduslikuks.

—

Proovide võtmisel kohaldatakse punkti 4.3 sätteid.

—

Kui teatud suurus- või kaaluklass/-kategooria on ülekaalus (ligikaudu 80 % või rohkem partiist), võetakse proov ülekaalus olevasse suurus- või kaaluklassi/-kategooriasse kuuluvatelt kaladelt. Seda proovi loetakse esinduslikuks kogu partii suhtes.

—

Kui ükski suurus- või kaaluklass/-kategooria ei ole ülekaalus, tuleb tagada, et proovi jaoks valitud kalad on partii suhtes esinduslikud. Erijuhised sellisteks juhtumiteks on esitatud juhenddokumendis proovide võtmiseks erineva suuruse ja/või kaaluga terveid kalu sisaldavatest partiidest (“Guidance document for the sampling of lots of fish containing whole fishes of different size and/or weight”). (2)

—

Arvutatakse laiendmääramatus, mis annab 95 % usaldusväärsuse, kui kasutatakse kattetegurit väärtusega 2. Partii või osapartii ei loeta nõuetekohaseks, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab lubatud normi. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde eraldi määramise korral tuleb dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summa puhul kasutada dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde eraldiseisvate analüüside tulemusena saadud hinnangulise laiendmääramatuse summat.

—

Määratakse otsustuspiir (CCα) vastavalt komisjoni 12. augusti 2002. aasta otsuse 2002/657/EÜ (millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas) (5) sätetele (lisa punkt 3.1.2.5. – ained, mille kohta on kehtestatud lubatud piirnormid). Partii või osapartii ei ole nõuetekohane, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

—

Igas proovivõtu ja analüüsi etapis tuleb võtta tarvitusele meetmed ristsaastumise vältimiseks

—

Proove tuleb säilitada ja vedada klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes. Paberitolmu jäägid tuleb proovinõult eemaldada. Klaasnõu tuleb loputada lahusega, mille dioksiinivaba koostise kohta on välja antud tunnistus või mida on dioksiinide sisalduse suhtes eelnevalt kontrollitud.

—

Proovide säilitamine ja vedu tuleb korraldada nii, et toiduproovi koostises muutusi ei toimu.

—

Vajaduse korral laboriproov jahvatatakse ja segatakse meetodil, mis tagab homogeense proovi saamise (näiteks jahvatatakse proov nii peeneks, et prooviosakesed mahuksid läbi 1 mm avadega sõela); kui proovide niiskusesisaldus on suur, tuleb neid enne jahvatamist kuivatada.

—

Tehakse tühikatse, mille puhul läbitakse kõik analüüsi etapid ilma proovita.

—

Ekstraheeritava proovi mass peab olema piisav, et olla vastavuses mõõtetundlikkuse nõuetega.

—

Meetodid, mida kasutatakse uuritavate proovide analüüsiks ettevalmistamiseks, peavad olema valideeritud vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud juhistele.

—

Kaladelt tuleb nahk eemaldada, sest piirnormi kohaldatakse nahata lihasmassi suhtes. Kõik lihasmassi ja rasvkoe jäägid tuleb naha sisepinnalt siiski hoolikalt ja täielikult maha kraapida ning analüüsitava proovi hulka lisada.

—

Labor peab näitama meetodi suutlikkust huvipakkuval kontsentratsioonil, näiteks 0,5-, 1- ja 2-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil koos nõuetekohase variatsioonikoefitsiendiga korduvanalüüside puhul. Nõuetekohasuse kriteeriume käsitlevad üksikasjad on esitatud punktis 5.

—

Kinnitusmeetodi määramispiir peab olema ligikaudu 1/5 huvipakkuvast kontsentratsioonist.

—

Sisemise kvaliteeditagamise meetmena tuleb regulaarselt teha tühikatseid ja lisamiskatseid või kontrollproovide analüüsimist (võimaluse korral tuleb eelistada sertifitseeritud etalonaineid).

—

Labori pädevust tuleb tõendada pideva eduka osalemisega laboritevahelistes uuringutes, mida korraldatakse dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisalduse kindlaksmääramiseks asjaomastes sööda/toidu põhiainetes.

—

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004 peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud tagamaks, et nad kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laborid akrediteeritakse EN ISO/IEC 17025 standardi kohaselt.

—

Suur mõõtetundlikkus ja madal avastamispiir. PCDD ja PCDFi puhul peavad avastatavad kogused nimetatud ühendite äärmiselt suure toksilisuse tõttu jääma vahemikku TEQ pikogrammi (10–12 g). Teadaolevalt on PCBde sisaldus kõrgem kui PCDDde ja PCDFide sisaldus. Enamiku PCBde analoogide puhul piisab mõõtetundlikkusest vahemikus (10–9 g) nanogrammi. Toksilisemate dioksiinilaadsete PCBde analoogide (eriti m- ja p-asendatud analoogide) puhul tuleb saavutada samasugune mõõtetundlikkus nagu PCDDde ja PCDFide puhul.

—

Kõrge selektiivsus (spetsiifilisus). PCDDsid, PCDFe ja dioksiinilaadseid PCBsid peab olema võimalik eristada teistest võimalikest kaasaekstraheeruvatest segavatest ühenditest, mille sisaldus võib analüüsitavate ühendite sisaldusega võrreldes olla mitmekordne. Gaaskromatograafia/mass-spektromeetria (GC/MS) meetoditega peab olema võimalik eristada eri analooge, näiteks toksilisi analooge (nt seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDDd ja PCDFi ning dioksiinilaadset PCBd) teistest analoogidest. Biotestidega peab olema võimalik kindlaks määrata TEQ-väärtusi valikuliselt PCDDde, PCDFide ja dioksiinilaadsete PCBde summana.

—

Suur mõõtetäpsus (tõesus ja kordustäpsus). Määramine peab andma pädeva hinnangu proovis esineva aine tegeliku sisalduse kohta. Suur mõõtetäpsus (mõõtetäpsus – mõõtmise tulemuse ja mõõtmise tegeliku või talle omistatud väärtuse lähedusaste) on vajalik, et vältida analüüsitulemuse tagasilükkamist TEQ-väärtuse vähese usaldusväärsuse tõttu. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse (sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud analüüdi keskmise väärtuse ja selle sertifitseeritud väärtuse erinevus väljendatuna protsentides) ja kordustäpsusena (RSDR suhteline standardhälve, mis arvutatakse korratavuse tingimustes saadud tulemuste põhjal).

—

Analüüsimeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/F-ide sisestandardeid ja 13C-märgistatud dioksiinilaadsete PCBde sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktakloreeritud PCDD/F-i homoloogilise rühma kohta ning iga dioksiinilaadse PCB homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog (alternatiivse võimalusena võib lisada vähemalt ühe analoogi iga mass-spektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsiooni kohta, mida kasutatakse PCDD/F-ide ja dioksiinilaadsete PCBde kontrolliks). Meetodite, eriti kinnitusmeetodite puhul, eelistatakse kasutada kõiki seitsetteist 13C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/F-ide sisestandardit ja dioksiinilaadsete PCBde määramiseks kõiki kahtteist 13C-märgistatud dioksiinilaadsete PCBde sisestandardit.

Suhtelised kalibreerimistegurid tuleb asjakohaseid kalibreerimislahuseid kasutades määrata ka sellistele analoogidele, mille puhul ei lisata 13C-märgistatud analoogi.

—

Taimse ja loomse toidu puhul, mille rasvasisaldus on väiksem kui 10 %, tuleb sisestandardid lisada enne ekstraheerimist. Kui loomse toidu rasvasisaldus on suurem kui 10 %, võib sisestandardid lisada kas enne ekstraheerimist või pärast rasva ekstraheerimist. Ekstraheerimise tõhusus tuleb valideerida sobival viisil olenevalt sellest, millisel analüüsietapil sisestandardid lisatakse ja kas analüüsitulemused esitatakse toote või rasva kohta.

—

Enne GC/MS-analüüsi tuleb lisada 1 või 2 surrogaatsaagist.

—

Saagist tuleb kontrollida. Kinnitusmeetodite puhul peavad üksikute sisestandardite saagised olema vahemikus 60–120 %. Üksikute analoogide, eriti mõnede hepta- ja oktakloreeritud dibensodioksiinide ja dibensofuraanide puhul on madalamad või kõrgemad saagised vastuvõetavad üksnes tingimusel, et nende osa TEQ-väärtuses ei ületa 10 % TEQ-üldväärtusest (PCDD/F-ide ja dioksiinilaadsete PCBde summa alusel). Sõelumismeetodite puhul peavad saagised olema vahemikus 30–140 %.

—

Dioksiinid tuleb eraldada segavatest kloreeritud ühenditest, näiteks mittedioksiinilaadsetest PCBdest ja kloreeritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga (eelistada tuleks florisil-, alumiiniumoksiid- või süsinikkolonne).

—

Isomeeride gaaskromatograafiline lahutatavus peab olema küllaldane (1,2,3,4,7,8-HxCDFi ja 1,2,3,6,7,8-HxCDFi piikide kattuvus on alla 25 %).

—

Määramiseks kasutatakse EPA-meetodi 1613 versiooni B (Tetra- through octa-chlorinated dioxins and furans by isotope dilution HRGC/HRMS) või muud samaväärsete suutlikkusnäitajatega meetodit.

—

Toiduainete puhul, mille dioksiinisisaldus on ligikaudu 1 pg WHO-TEQ/g rasva kohta (PCDD/F-i ja dioksiinilaadsete PCBde summa alusel), ei tohi ülem- ja alamtõkke vahe ületada 20 %. Sama nõuet kohaldatakse ka vähese rasvasisaldusega toiduainete suhtes, mille dioksiinisisaldus on ligikaudu 1 pg WHO-TEQ/g toote kohta. Madalamate sisalduste puhul, näiteks 0,5 pg WHO-TEQ/g tootes, võib ülem- ja alamtõkke vahe olla vahemikus 25–40 %.

—

Iga katseseeria puhul tuleb kasutada nii null- kui ka standardproovi/standardproove, mis ekstraheeritakse ja analüüsitakse samal ajal ja samadel tingimustel. Standardproovi näit peab olema selgelt suurem nullproovi näidust.

—

Huvipakkuval kontsentratsioonil meetodi nõuetekohase toimimise näitamiseks tuleb lisaks eelnimetatule kasutada 0,5- ja 2kordsele huvipakkuvale kontsentratsioonile vastavaid standardproove.

—

Teisi põhiaineid analüüsides tuleb näidata standardproovi(de) sobivust, võttes selleks eelistatavalt proove, mille HRGC/HRMS abil määratud TEQ-väärtus on lähedane standardproovi väärtusele või vastavale nullkatsele.

—

Biotestide puhul ei ole võimalik kasutada sisestandardeid, mistõttu on väga tähtis ühe katseseeria standardhälbe kohta andmete saamiseks teha korduskatsed. Variatsioonikoefitsient peab olema alla 30 %.

—

Biotestide puhul tuleb kindlaks määrata sihtühendid, võimalikud segavad mõjurid ja suurim lubatud tühikatse tase.

—

Sõelumismeetoditena võib kasutada GC/MS-meetodeid ja bioteste. GC/MS-meetodite puhul kasutatavad nõuded on sätestatud punktis 6. Rakupõhiste biotestide erinõuded on sätestatud käesoleva lisa punktis 7.3 ja komplekteeritud biotestide erinõuded käesoleva lisa punktis 7.4.

—

Vajalikud on andmed valepositiivsete ja valenegatiivsete tulemuste arvu kohta suure proovide hulga korral, mis jäävad alla- ja ülespoole piirnormi või häiretaset, võrreldes kinnitusmeetoditega määratud TEQ-väärtusega. Tegelike valenegatiivsete tulemuste määr peab olema alla 1 %. Et sõelumismeetodi kasutamisest oleks kasu, peab valepositiivsete tulemuste määr olema piisavalt madal.

—

Positiivsed tulemused tuleb alati kinnitusmeetodiga (HRGC/HRMS) üle kontrollida. Lisaks sellele tuleb suure TEQ-väärtusega proovid (ligikaudu 2–10 % negatiivsete proovide arvust) kinnitada HRGC/HRMSiga. Andmed biotesti ja HRGC/HRMSi tulemuste kokkulangevuse kohta peavad olema kättesaadavad.

—

Biotesti tegemiseks on iga testi puhul vajalik TCDD või dioksiini/furaani/dioksiinilaadse PCB segu standardkontsentratsioonide seeria (mis annab täieliku kalibreerimiskõvera (doosi ja toime kõver), mille puhul R2 > 0,95). Madalate sisaldustega proovide analüüsimise puhul võib sõelumisel siiski kasutada madalale sisaldustele vastavat laiendatud kalibreerimiskõverat.

—

Biotesti tulemuste kontrolliks kindla ajavahemiku järel tuleb kasutada kvaliteedikontrollikaardile märgitud TCDD standardkontsentratsiooni (ligikaudu kolmekordne määramispiir). Alternatiivseks võimaluseks on standardprooviga TCDD kalibreerimiskõvera suhtes saadud tulemus, sest rakkude reaktsioon võib sõltuda paljudest teguritest.

—

Iga tüüpi etalonainete kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid ja neid kontrollida, et teha kindlaks, kas tulemused vastavad antud juhistele.

—

Eelkõige tuleb kvantitatiivsete arvutuste tegemisel kasutada proovi lahjendusi kalibreerimiskõvera lineaarse osa piires. Kalibreerimiskõvera lineaarsest osast välja jäävad proovid tuleb lahjendada ja uuesti analüüsida. Seetõttu on soovitatav analüüsida korraga vähemalt kolme lahjendust.

—

Standardhälve ei tohi ületada 15 % proovi ühe lahjenduse kolmekordsel määramisel ja 30 % kolme iseseisva katse puhul.

—

Avastamispiiriks võib seada tühikatse või fooninäidu kolmekordse standardhälbe. Alternatiivse võimalusena võib kasutada foonist tugevamat reaktsiooni (induktsioonifaktoriks on lahusti tühikatse viiekordne tase), mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt. Määramispiiriks võib seada lahustiga tehtud tühikatse või fooninäidu viie- kuni kuuekordse standardhälbe või kasutada foonist tugevamat reaktsiooni (Induktsioonifaktoriks on lahusti tühikatse kümnekordne tase), mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt.

—

Tuleb tagada, et komplekteeritud biotestid oleksid toidu analüüsimiseks piisavalt tundlikud ja usaldusväärsed.

—

Tuleb järgida valmistaja juhtnööre proovide ettevalmistamise ja analüüsimise kohta.

—

Pärast kasutusaja lõppu ei tohi testikomplekte kasutada.

—

Teiste komplektidega kasutamiseks ettenähtud materjale või komponente ei tohi kasutada.

—

Testikomplekte tuleb säilitada kindlaksmääratud säilitustemperatuuril ja kasutada kindlaksmääratud kasutustemperatuuril.

—

Immunoanalüüsi avastamispiir on tühikatse 10 kordusanalüüsi kolmekordne standardhälve, mis jagatakse lineaarse regressiooni võrrandi tõusu väärtusega.

—

Laboritestides tuleb kasutada etalonaineid, tagamaks et vastavus standardile oleks vastuvõetavates piirides.