(1)

Venemaa Föderatsiooni hiljutine sõjaline agressioon Ukraina vastu ja jätkuv relvakonflikt on oluliselt muutnud julgeolekuolukorda Euroopas. Selle sõjalise agressiooni tulemusena toimub märkimisväärne inimeste sissevool liitu ja eelkõige tema idapiirkondadesse. See toob endaga kaasa veelgi enam katsumusi ajal, mil liikmesriikide majandused on COVID-19 pandeemia mõjust alles taastumas.

(2)

Liikmesriigid võivad oma ühtekuuluvuspoliitika programmide raames Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) juba rahastada mitmesuguseid investeeringuid rändeprobleemide lahendamiseks, sealhulgas lisavahenditest, mis tehakse kättesaadavaks ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetava taasteabina (REACT-EU), et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil. Meetmed võivad hõlmata investeeringuid sotsiaalse kaasatuse, tervishoiu, hariduse, tööhõive, eluaseme ja lastehoiu valdkonnas, sealhulgas investeeringud, mis tehakse taristusse, mahajäänud linnapiirkondade taaselustamisse, rändajate ruumilist ja hariduslikku eraldatust vähendatavatesse meetmetesse ja alustavatesse ettevõtetesse. Liikmesriigid võivad ülejäänud vahendid oma programmide raames selliste rändeprobleemide lahendamiseks ümber suunata. Lisaks võib Euroopa abifondi enim puudust kannatavate isikute jaoks (FEAD) kasutada toidu ja esmase materiaalse abi andmiseks Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni all kannatavatele isikutele, sealhulgas kolmandate riikide kodanikele.

(3)

Kuigi REACT-EU kaudu kättesaadavaks tehtud lisavahendite rakenduskord on juba küllaltki paindlik, on vaja muuta ERFi, ESFi ja FEADi 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku vahendite kasutamine veelgi paindlikumaks. Võttes arvesse kiireloomulist vajadust tegeleda rändeprobleemidega, mis on tingitud Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist Ukraina vastu, peaksid neid probleeme käsitlevate tegevustega seotud kulud olema rahastamiskõlblikud alates kuupäevast, mil kõnealune sõjaline agressioon algas. Lisaks tuleks selliste tegevuste puhul suurendada paindlikkust ERFist ja ESFist antava toetuse kasutamisel, et programmide olemasolevaid rahalisi vahendeid saaks kiiresti kasutada, tingimusel et asjaomane tegevus on kooskõlas rakenduskavaga, mida on vajaduse korral muudetud. Selline paindlikkus peaks suurendama võimalusi juba ette nähtud tegevuste täiendavaks rahastamiseks. Samuti tuleks sellistes tegevustes osalejate kohta käivate andmete suhtes kehtestada lihtsustatud aruandluskord.

(4)

Tagamaks, et kannatanud isikud saavad FEADi raames kiiret abi, on asjakohane lubada liikmesriikidel muuta FEADist toetatavate rakenduskavade teatavaid elemente, ilma et oleks vaja vastu võtta komisjoni otsust.

(5)

Ühtekuuluvuspoliitika raames antav toetus peaks eelkõige täiendama Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist rahastatavaid meetmeid, et maksimeerida olemasolevate vahendite mõju.

(6)

COVID-19 pandeemia tagajärjed on liikmesriike enneolematul viisil mõjutanud. Pandeemia üldine mõju on avaldanud liikmesriikide eelarvetele väga suurt survet, kuna ootamatult ja märkimisväärselt on suurenenud vajadus avaliku sektori investeeringute järele nende tervishoiusüsteemi ja muudesse majandussektoritesse. See võib seada ohtu ka enim puudust kannatavatele isikutele ette nähtud toetuse andmise jätkumise. See on tekitanud erandliku olukorra, mille lahendamiseks on vaja võtta erimeetmeid.

(7)

COVID-19 puhangu mõjule reageerimiseks muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/460 (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1301/2013 (4) ja (EL) nr 1303/2013, (5) et võimaldada suuremat paindlikkust ERFist, ESFist ja Ühtekuuluvusfondist (edaspidi „fondid“) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist toetatavate rakenduskavade rakendamisel. Kuna kõnealusest kriisist tulenev suur kahju liidu majandusele ja ühiskonnale aina kasvas, muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/558 (6) mõlemat määrust uuesti. Selleks et reageerida COVID-19 kriisi mõjule enim puudust kannatavatele isikutele, muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/559 (7) ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 223/2014, (8) et kehtestada FEADi erimeetmed tulemaks toime COVID-19 puhanguga. Need muudatused on võimaldanud liikmesriikidele erakorralist lisapaindlikkust, et nad saaksid keskenduda praeguse enneolematu kriisiga seoses vajalike meetmete võtmisele; selleks suurendati võimalusi fondidest kasutamata jäänud toetuse kasutuselevõtmiseks ning lihtsustati programmide rakendamise menetlusnõudeid, et kõnealusele kriisile kiiresti reageerida. Määruse (EL) nr 1303/2013 hilisema muutmisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/2221 (9) tehti REACT-EUga kättesaadavaks märkimisväärsed lisavahendid, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil. Sama paketi osana muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/177 (10) ka määrust (EL) nr 223/2014, et liikmesriigid saaksid FEADi rakendamise käigus need lisavahendid enim puudust kannatavate isikute jaoks kasutusele võtta.

(8)

Kuigi programmitöö perioodiks 2014–2020 ette nähtud paindlikkus ja lisavahendid on aidanud liikmesriike kriisile reageerimisel ja jõupingutustel sellest taastuda, avaldasid uute koroonaviiruse variantide, eriti omikronvariandi esilekerkimine ning piirangute ulatuslik karmistamine 2021. aasta viimases kvartalis jätkuvalt suurt negatiivset mõju liikmesriikide majandusele ja ühiskonnale ning takistasid ühtekuuluvuspoliitika programmide ja FEADist toetatavate programmide tavapärast rakendamist. Venemaa Föderatsiooni hiljutine sõjaline agressioon ja sellest tulenevad rändevood on seda mõju süvendanud ja võivad omakorda takistada liidu majanduse taastumist. Kooskõlas määruses (EL) 2020/558 sätestatud võimalusega on seetõttu vaja erandkorras pikendada ühte nimetatud määrusega kehtestatud meedet, nimelt võimalust kohaldada aruandeaastaks 2020–2021 ettenähtud 100 %-list kaasrahastamismäära ka järgmise aruandeaasta suhtes.

(9)

Selleks et leevendada kriisiolukorrale reageerimise vajadusest tulenevat koormust avaliku sektori eelarvetele, kiirendada programmi rakendamist ja võimaldada piirkondade taastumiseks vajalikke investeeringuid, tuleks liikmesriikidele anda erandlik võimalus taotleda 100 %-lise kaasrahastamismäära kohaldamist ERFist, ESFist, Ühtekuuluvusfondist või FEADist toetatava programmi puhul ka aruandeaastal 2021–2022.

(10)

Selleks et järgida mitmeaastase finantsraamistiku 2022. ja 2023. aasta maksete ülemmäärasid, tuleks kehtestada ERFi, Ühtekuuluvusfondi või ESFi raames nende aastate puhul 100 %-lise kaasrahastamismäära kohaldamisest tulenevate maksete ülemmäär. Maksed, mida ei ole võimalik teha kõnealuste ülemmäärade kohaldamise tõttu, peaks komisjon tegema esimesel võimalusel, sõltuvalt rahaliste vahendite olemasolust kas raamatupidamisarvestuse heakskiitmisel või järgnevate maksete kaudu. Sellised edasilükatud maksed ei tohiks mõjutada raamatupidamisaruannete heakskiitmist ega avaldada muud mõju.

(11)

Võttes arvesse, et 100 %-lise kaasrahastamismäära kohaldamine ei mõjuta oluliselt rakenduskavade sisu, on asjakohane võimaldada selle kiiret rakendamist, ilma et oleks vaja komisjoni otsust, millega kiidetakse heaks rakenduskava finantstabelite muutmine liikmesriikide poolt. Siiski peaks liikmesriik esitama muudetud finantstabelid enne asjaomase aruandeaasta lõppmaksetaotluse esitamist. Sellekohased võimalikud muudatused, sealhulgas näitajate väärtustes, võib teha programmi hilisema muudatuse osana pärast aruandeaasta lõppu.

(12)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada paindlikkusmeetmed fondidest antava toetuse valdkonnas, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda pakutud meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(13)

Määrusi (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 223/2014 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(14)

Võttes arvesse kiireloomulisust, mis tuleneb Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist põhjustatud rändeprobleemidest ja COVID-19 pandeemiast tingitud jätkuvast rahvatervisekriisist, peetakse asjakohaseks teha erand ELi lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(15)

Võttes arvesse vajadust võimaldada liikmesriikidel oma programme õigel ajal muuta, et saada kasu 100 %-lise kaasrahastamismäära kohaldamisest aruandeaastal 2021–2022, peaks käesolev määrus jõustuma kiireloomulisena järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

1)

Artiklisse 25a lisatakse järgmine lõige:

2)

Artikli 65 lõikesse 10 lisatakse järgmine lõik:

„Erandina lõikest 9 on Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist tulenevad rändeprobleeme käsitlevate tegevustega seotud kulud rahastamiskõlblikud alates 24. veebruarist 2022.“

3)

Artiklisse 98 lisatakse järgmine lõige:

1)

Artikli 9 lõikesse 4 lisatakse järgmine lõik:

„Esimese ja teise lõigu sätteid kohaldatakse ka rakenduskava nende elementide muutmise suhtes, mis käsitlevad Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist tulenevaid rändeprobleeme.“

2)

Artiklisse 20 lisatakse järgmine lõige:

3)

Artikli 22 lõikesse 4 lisatakse järgmine lõik:

„Erandina esimesest lõigust on Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist tulenevad rändeprobleeme käsitlevate tegevustega seotud kulud rahastamiskõlblikud alates 24. veebruarist 2022.“