8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/63

1.

väljendab heameelt otseseid kulusid käsitleva peatüki lisamise üle, kuid rõhutab, et eeldab selle täiendamist üksikasjalikumate andmetega järgmistes aruannetes;

2.

kordab oma nõuet lisada ühenduste finantshuvide kaitset käsitlevad iga-aastased raportid ja asjaomased Euroopa Parlamendi resolutsioonid nõukogu päevakorda ning üleskutset nõukogule edastada seejärel oma tähelepanekud parlamendile ja komisjonile; on äärmiselt pettunud, et nõukogu ei ole seda parlamendi üleskutsest ja komisjoni nõudmisest hoolimata seni teinud;

3.

märgib, et omavahendite, põllumajanduskulude, struktuurimeetmete ja otseste kulude valdkonnas oli teatatud eiramisjuhtudega seotud summa 2007. aastal kokku 1 425 miljardit eurot (2006. aastal 1 143 miljardit eurot); liikmesriikide poolt 2007. aastal komisjonile teatatud summad võib jaotada järgmiselt:

4.

väljendab heameelt asjaolu üle, et pärast Euroopa Parlamendi eelmise aasta raportit on komisjon määratlenud oma raportis erinevused eeskirjade eiramise ja pettuse vahel; „pettusekahtluse” mõiste tekitab liikmesriikidele siiski jätkuvalt raskusi;

5.

väljendab heameelt liikmesriikide juba tehtud jõupingutuste üle, kuid rõhutab veel kord, et liikmesriigid peaksid tagama oma finantskontrollimehhanismide asjakohasuse, ning toonitab, kui tähtis on liikmesriikide ennetustegevus, et suurendada eeskirjade eiramise juhtumite avastamist enne maksete tegemist toetuse saajatele; rõhutab asjaolu, et pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemine on jätkuvalt kõigi liikmesriikide ülesanne ning et olukorra tõeliseks paranemiseks on vaja ühiseid jõupingutusi;

6.

rõhutab vajadust saavutada teabe kogumise ja kasutamise meetodite suurem ühtlustamine eesmärgiga tagada ühtne raamistik, mis võimaldab tõhustatud ennetusstrateegia raames hinnata edukamalt pettusteriski;

7.

tunneb heameelt selle üle, et mõned liikmesriigid esitavad haldusdeklaratsioone riigi tasandil hallatavate ühenduse vahendite kohta; kutsub teisi liikmesriike üles tegema samasuguseid algatusi ja palub komisjonil teha kõik vajalik, et selliseid riikide haldusdeklaratsioone esitataks kogu Euroopa Liidus;

8.

märgib, et hinnanguline eiramisjuhtudega seotud summa suurenes 6 % võrra; enim eiramisjuhte leidis aset seoses televiisorite ja sigarettidega, nagu ka varasematel aastatel;

9.

peab kahetsusväärseks viivitust määruse (vastastikuse haldusabi kohta Euroopa Ühenduse finantshuvide kaitsmisel pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse eest) ettepaneku (KOM(2006)0473) vastuvõtmisel, ning kutsub seetõttu nõukogu üles seda määrust kohe vastu võtma;

10.

väljendab heameelt asjaolu üle, et pärast komisjoni teatist kooskõlastatud maksupettustevastase võitluse tõhustamise strateegia väljatöötamise vajaduse kohta (KOM(2006)0254) võttis komisjon vastu teatise käibemaksupettuste vastase võitluse tõhustamise kooskõlastatud strateegia kohta (KOM(2007)0758), ning jälgib erilise tähelepanuga nii komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv vastastikuse abi kohta maksude, tollimaksude ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (KOM(2009)0028) kui ka komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv maksustamisalase halduskoostöö kohta (KOM(2009)0029);

11.

rõhutab, et olulise edasimineku saavutamiseks käibemaksupettuse vastases koostöös on vaja uut poliitilist stiimulit;

12.

taunib asjaolu, et kuna OLAFil puudub juurdepääs nõukogu 7. oktoobri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1798/2003 (5) (halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas) alusel toimuva liikmesriikidevahelise andmevahetuse sisule, ei saa ta anda lisaväärtust käibemaksupettuste uurimise, ennetamise ja liikmesriikide tegevuse toetamise valdkonnas; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et OLAF ei käsitlenud 2007. aastal ühtegi käibemaksupettuse juhtumit;

13.

palub liikmesriikidel pöörata tähelepanu rahvusvahelistele käibemaksupettuste juhtumitele, mida on märkimisväärne hulk;

14.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et suurenevad toodete päritoluga seotud pettused, see puudutab nii tariifseid soodusmeetmeid kui ka GATTi tariifikvoote;

15.

kutsub komisjoni üles teostama võimaliku pettuste erihindamise toodete ja riikide kaupa ning võtma arvesse võimalust teostada nii päritolu- kui ka sihtriigis reeglipäraseid, sihtotstarbelisi ja vajaduse korral pidevaid kontrolle, pöörates erilist tähelepanu karussellpettuse nähtusele;

16.

tuletab meelde, et 1. jaanuarist 2007 on liikmesriigid kohustatud teavitama komisjoni eiramisjuhtudest, mis on seotud rohkem kui 10 000 euroga – selline lävi kehtestati komisjoni 14. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1848/2006 eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade tagasinõudmise kohta ühise põllumajanduspoliitika rahastamisel ja infosüsteemi loomise kohta selles valdkonnas (6); märgib, et teatatud eiramisjuhtude arv langes 53 % (1 548 juhtumit, 2006. aastal 3 294 juhtumit); rõhutab, et eiramisjuhtude suhteliselt väikest arvu saab seletada kõrgema teatamise lävega;

17.

märgib, et eiramisjuhtudega seotud hinnanguline summa suurenes 44 %, mis on osalt tingitud varasematel aastatel esile kerkinud või avastatud, kuid alles 2007. aastal teatatud juhtumite olulisest finantsmõjust; märgib, et kõige enam mõjutatud sektorid olid piim ja piimatooted, puu- ja juurviljad, suhkur, maaelu areng, veise- ja vasikaliha;

18.

Juhib tähelepanu sellele, et piima-, puu- ja köögivilja-, suhkru- ja maaelu arengu sektorites kokku on umbes 77 % kõikidest eeskirjade eiramistest ning et maaelu arengu valdkonnas üksi on umbes 38 % teatatud eeskirjade eiramistest; märgib lisaks, et maaelu arengu valdkonnas on kõige rohkem eeskirjade eiramisi teatatud metsanduse toetusmeetme kohta ning kõige suurem eeskirjade eiramiste arv on teatatud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetusmeetme kohta; palub seetõttu OLAFil pöörata oma järgmises aastaaruandes eritähelepanu nende eeskirjade eiramistele, mis mõjutavad maaelu arengut;

19.

rõhutab, et teatamisega seotud täitmismäärad, eelkõige õigeaegne teatamine, erinevad liikmesriigiti oluliselt; mõistab hukka asjaolu, et Austria ja Rootsi puhul on ajavahemik eeskirjade eiramise avastamise ja sellest teatamise vahel keskmisest (1,2 aastat) palju pikem: Austrial 3,4 ja Rootsil 2,3 aastat;

20.

nõustub Euroopa Kontrollikoja eespool nimetatud aastaaruande punktis 5.20 väljendatud seisukohaga, et ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (IACS) on jätkuvalt tõhus ja aitab vähendada põhjendamatuid kulutusi, kui seda rakendatakse nõuetekohaselt ning sinna sisestatakse täpseid ja usaldusväärseid andmeid; toetab süsteemi kohaldamise laiendamist uutesse valdkondadesse, mida see praegu ei hõlma; kuid märgib, et selle raames läbiviidavate kontrollide arvu ja kvaliteeti tuleks tõsta, et pettusi tõhusamalt ära hoida;

21.

palub komisjonil langetada kindla poliitilise otsuse, kui Kreeka ametiasutused ei pea kinni tähtaegadest, mis on kehtestatud uue maatükkide identifitseerimissüsteemi/geograafilise informatsiooni süsteemi loomise tegevuskavas;

22.

kordab üleskutset komisjonile hinnata järgmise aastaaruande raames põllumajandustootjatele makstavate toetuste järelevalvesüsteemide tõhusust ja läbipaistvust;

23.

väljendab heameelt nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 (7) ja komisjoni rakendusmääruse (EÜ) nr 1828/2006 (8) lihtsustatud ja täpsustatud eeskirjade üle; on siiski mures kontrollikoja eespool nimetatud aastaaruande punktis 6.31 avaldatud seisukoha pärast, et liikmesriikide haldus- ja kontrollisüsteemid ning komisjoni järelevalve nende toimimise üle on ainult osaliselt tõhusad;

24.

on teadlik, et paljudes ELi liikmesriikides esineb ELi rahaliste vahendite kasutamisel halvast juhtimisest tingitud eeskirjade eiramisi või isegi pettusi; märgib, et liikmesriigid teatasid 2007. aastal 3 832 eeskirjade eiramisest (19,2 % rohkem kui 2006. aastal), et 2007. aastal oli eeskirjade eiramisega seotud kogusumma umbes 828 miljonit eurot (veidi vähem kui 1,83 % kulukohustuste assigneeringute mahust), et võimalikud pettused moodustasid 2007. aastal teatatud eeskirjade eiramiste koguarvust umbes 12–15 % ning et Euroopa Regionaalarengu Fondi puhul on eeskirjade eiramise kogumaht tõusnud 2006. aastaga võrreldes 48 % võrra;

25.

rõhutab 19. veebruaril 2008. aastal komisjoni poolt vastu võetud tegevuskava (komisjoni järelevalverolli tugevdamiseks struktuurimeetmete ühisel juhtimisel) tähtsust, mille eesmärk on vähendada vigu liikmesriikide esitatavates maksenõuetes; on veendunud, et kõnealune uus tegevuskava parandab olukorda märkimisväärselt, aidates liikmesriikidel eelkõige arendada oma võimet kontrollida projektidega seonduvate kulude abikõlblikkust; märgib, et tegevuskava esimeses arenguaruandes esitatakse mõned positiivsed esialgsed tulemused;

26.

kiidab heaks komisjoni seisukoha, et eeskirjade tõsise eiramise puhul võetakse parandusmeetmeid, mis hõlmab maksete peatamist ning alusetult ja ekslikult makstud summade tagasinõudmist; tuletab meelde, et komisjon peaks esitama neli korda aastas tegevuskava rakendamise edenemise kohta aruande; kutsub komisjoni siiski üles tegema suuremaid jõupingutusi liikmesriikide toetamiseks, et eeskirjade eiramisi vältida, ja edastama vajalikku oskusteavet riikide ja piirkondade pädevatele ametiasutustele;

27.

väljendab heameelt peaaegu kõigi projektide puhul saavutatud tulemuste kvaliteedi üle ja et see ei halvendaks struktuurifondide järelevalvet ja õiget rakendamist, juhib tähelepanu vajadusele teha vahet järgmistel nähtustel:

28.

tunnistab, et struktuurifondide absorbeerimise võime on osutunud märkimisväärseks väljakutseks eriti uutele liikmesriikidele, kuna fondide kasutamiseks nõutakse neilt rangetele ja sageli keerukatele nõuetele vastamist; tervitab seetõttu kõnealuste liikmesriikide tehtud jõupingutusi oma rakendussuutlikkuse parandamiseks ja kutsub liikmesriike üles kõnealust tööd kiirendama, et näidata mõistliku ajavahemiku möödudes käegakatsutavaid tulemusi;

29.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse halduskulusid, mida liikmesriigi, piirkondade ja kohaliku tasandi ametiasutused on kaasrahastatavate projektide järelevalve ja kontrollimisega seotud sageli keeruliste ja kulukate nõuete kohaldamisel kohustatud kandma;

30.

kutsub sellega seoses nii komisjoni kui liikmesriike tegema sihipärast tööd ja andma nõu eeskirjade eiramise, haldusvigade ja puuduste vältimise viiside kohta;

31.

nõuab, et komisjon lihtsustaks veelgi struktuurifondide programmide juhtimis- ja järelevalvemenetlusi, kuna liikmesriikidepoolne eeskirjade eiramine nende programmide rakendamisel on osaliselt tingitud neist menetlustest;

32.

on šokeeritud, et liikmesriikide teatamisdistsipliin on pärast mitmeid aastaid ikka veel puudulik; peab lubamatuks, et kuus liikmesriiki (9) ei kasuta ikka veel elektroonilist teatamist, 14 liikmesriiki (10) ei pidanud kinni teatamistähtaegadest ja mõni liikmesriik (11) ei klassifitseerinud ühtegi teatatud eiramisjuhtu; nõuab tungivalt, et komisjon leiaks selle olukorra jaoks lisaks rikkumismenetlusele tõhusaid lahendusi, ning kutsub komisjoni üles tõsiselt kaaluma vajadust kehtestada mõjusate rahaliste karistuste süsteem, mis hiljem lisatakse tulevastesse määrustesse, ning seda süstemaatiliselt rakendama;

33.

rõhutab, et eeskirjade eiramiste klassifitseerimine (millest nähtub, kas tegemist on võimaliku pettusega) on liikmesriikide aruandluse aspekt, mida tuleb tugevdada arvestades asjaolu, et mitmed liikmesriigid ei ole klassifikatsiooni veel üldse esitanud ning ülejäänud liikmesriigid on esitanud klassifikatsiooni ainult väikese osa kohta teatatud eeskirjade eiramisjuhtudest;

34.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ikka veel ei kasuta elektroonilise aruandluse puhul AFIS/ECR elektroonilisi mooduleid, võtaksid need kiiresti kasutusele, et parandada oma andmete kvaliteeti ja aruannete esitamise õigeaegsust enne 2009. aasta lõppu; märgib, et komisjon valmistab ette uut veebipõhist teatamissüsteemi nimega Irregularity Management System (IMS), mis võetakse kasutusele 2009. aasta suvel ja parandab eeldatavasti teatamisdistsipliini;

35.

on seisukohal, et eiramisjuhtudest teatamise suuremaks ühtlustamiseks tuleks teha rohkem jõupingutusi, eriti Ühtekuuluvusfondi puhul;

36.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et kuigi korraldusasutused peavad kõik ELi ühtekuuluvuspoliitika toetuse saajate üksikasjad struktuurifondide (2007–2013) rakenduseeskirjade kohaselt (komisjoni määrus (EÜ) nr 1828/2006) avaldama, on komisjoni veebilehel olev andmekogu puudulik; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et kiirendada andmebaasi andmete liikumist ning tagada tõhusama ja läbipaistvama andmebaasi toimimine; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon täidaksid täielikult ja õigeaegselt selle läbipaistvuse kohustuse ning teevad seda eelkõige enne 2009. aasta juunit, mis on tähtaeg, mis kehtestati Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2008. aasta resolutsiooniga läbipaistvuse kohta finantsküsimustes (12);

37.

toetab mõtet paluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) (13) kavandatava läbivaatamise raames liikmesriikidel süstemaatiliselt OLAFit teavitada OLAFi edastatud juhtumite järelemeetmetest; juhib tähelepanu asjaolule, et see võib parandada aruandmist liikmesriikide kohtute otsustest struktuurifondide vahendite eeskirjadevastase kasutamise kohta;

38.

juhib tähelepanu asjaolule, et ehkki eiramisjuhtude arv vähenes, suurenes nende finantsmõju 2,2 korda ning pettusekahtluste finantsmõju suurenes kolm korda, peamiselt „abikõlbmatute” kulutuste tõttu;

39.

märgib, et komisjon on avaldanud terve rea üksikasjalikke põhjalikke aruandeid, milles hinnatakse kriitiliselt koostöö- ja kontrollimehhanismi raames toimuva kohtureformi ja korruptsioonivastase võitlusega seotud edusamme Bulgaarias ja Rumeenias, ning eraldi aruande ühenduse rahaliste vahendite haldamise kohta Bulgaarias, milles rõhutatakse vajadust võtta pikaajalisi poliitilisi kohustusi ja neid kohapeal täita, et saavutada täielikult ühinemise ajal kehtestatud eesmärgid; märgib ka, et seoses Bulgaaria kontrolli- ja auditisüsteemis avastatud eeskirjade eiramistega on komisjon püsivalt peatanud osa Bulgaariale Phare programmi raames antavatest ELi rahalistest vahenditest; kutsub liikmesriike seetõttu võtma kiiresti meetmeid, et rakendada nendes aruannetes esitatud konkreetseid järelmeetmeid; lõpetuseks toetab kõnealuste liikmesriikide siiani tehtud jõupingutusi ja kutsub liikmesriike üles võtma kõnealusel eesmärgil vajalikke meetmeid;

40.

suhtub kõhklevalt asjaolusse, et OLAFi andmetel ei olnud ühinemiseelse struktuuripoliitika rahastamisvahendi puhul 2007. aastal ühtegi pettuse kahtlust; märgib, et Küpros ja Leedu ei teatanud 2007. aastal ühestki juhtumist;

41.

rõhutab, et edastatud info ebapiisav kvaliteet on jätkuvalt tõsine probleem; märgib, et edastatud info usaldusväärsus on kõige madalam Bulgaaria ja Rumeenia puhul, kuid suhteliselt on kõige ebausaldusväärsem Ungari info; märgib, et õigeaegne teatamine tekitab probleeme eelkõige neljale liikmesriigile ning ühele kandidaatriigile (14);

42.

kuna mõnes EL-12 liikmesriigis on tõsiseid probleeme esitatud teabe usaldusväärsusega ja üldise eeskirjade täitmise määraga, mis näitab, kas aruandlusmehhanismi halduskorraldus abi saavas riigis on tugev või väga nõrk, usub, et sarnaseid probleeme tekib ka struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi rakendamisega; seepärast nõuab tungivalt, et asjaomased liikmesriigid teeksid olukorra parandamiseks komisjoniga koostööd;

43.

juhib tähelepanu asjaolule, et välisabi valdkonnas esineb üha enam eeskirjade eiramist ja pettusi;

44.

on mures OLAFi iga-aastase tegevusaruande järelduste pärast, mille kohaselt kohtavad OLAFi uurijad välisabi valdkonnas sageli organiseeritud pettusele viitavat tegutsemisviisi, mis on tingitud rahvusvaheliste abiorganisatsioonide vahel koordineerimise puudulikkusest;

45.

palub komisjonil pöörata tähelepanu projektide topeltrahastamise probleemile; nõuab eelkõige, et komisjon saadaks rahvusvaheliste organisatsioonide juhitavate ja rakendatavate projektide lepingute sõlmimisel või muutmisel korrapäraselt kõik nende sise- ja välisauditid ühenduse vahendite kasutamise kohta kontrollikojale ja komisjoni siseaudiitorile;

46.

peab kahetsusväärseks, et tagasinõudmismäärad on endiselt väikesed, eelkõige sektorites, kus tagasinõudmist korraldavad liikmesriigid; juhib tähelepanu asjaolule, et OLAFi aruande kohaselt on praegu ligikaudu 3,75 miljardit eurot endiselt tagasi saamata;

47.

toetab seda, et tagasinõutud summad jäävad samale eelarvereale, kust nad eeskirjade vastaselt välja maksti;

48.

väljendab heameelt ühenduse vahendeid vääralt kasutanud ja hankemenetlusest välja arvatud pakkujate keskandmebaasi (15) avaldamise üle; rõhutab, et see peab toimima alates 1. jaanuarist 2009 ning palub komisjonil esitada 2010. aasta alguseks hindamisaruande;

49.

juhib tähelepanu vajadusele kiirema ja sobivama sissenõudmismenetluse järele; seepärast kordab oma üleskutset komisjonile lisada tulevastesse õigusaktidesse jagatud haldusjuhtimise kohta siduvad ja ennetavad sätted, et eeskirjadevastased maksed saaks sissenõudmismenetluse lõpuks sisse nõuda;

50.

palub komisjonil uurida võimalust kehtestada kindlustussüsteem, näiteks pannes teatava summa reservi või eraldades selle sihtotstarbeliselt, et kiirendada summade sissenõudmist;

51.

märgib rahuloluga, et Eurojust ja OLAF sõlmisid 24. septembril 2008 koostöö korda käsitleva praktilise kokkuleppe (16), mis reguleerib tihedat ja tõhustatud koostööd ning üldiste ja isikuandmete vahetamist; toetab sarnase kokkuleppe sõlmimist Europoliga;

52.

peab hädavajalikuks luua kindel alus operatiiv- ja uurimisalaseks sünergiaks Eurojusti ja Europoliga, näiteks ühiste operatiiv- ja uurimisrühmade abil, sest see annaks pettustevastases võitluses kindlasti lisandväärtust;

53.

rõhutab, et nende asutuste praegu kattuvad pädevused vajavad täpsustamist;

54.

toetab komisjoni esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) ettepaneku (KOM(2006)0244) üldist eesmärki suurendada OLAFi sõltumatust; tuletab siiski meelde, et OLAFi, komisjoni talituste ning liikmesriikide ametiasutuste töö ja töötulemused on vaja tõhusate sidekanalite abil omavahel siduda, et vältida topelttööd ja infopuudust;

55.

juhib tähelepanu asjaolule, et OLAF on ainus asutus, kellel on õigus teha kõiki uurimistoiminguid, et võidelda ELi üldeelarvet kahjustavate pettusejuhtumite, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu ja neid ära hoida; seepärast rõhutab, et eriti struktuurifondide ja välisabi valdkonnas, kus esineb kõige enam teatatud eiramisjuhtusid, tuleks OLAFi uurimisvolitusi veelgi suurendada;

56.

juhib tähelepanu asjaolule, et järelmeetmeid nõudvate juhtumite arv on alates 2003. aastast pidevalt kasvanud ning et 2007. aastal lõppes OLAFi juhtumite käsitlemine enamasti vahendite tagasinõudmisega või soovitusega kohtulike järelmeetmete kohta; teeb seetõttu järelduse, et OLAFi uurimistulemused on liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele positiivsed;

57.

märgib, et OLAFi soovitused ei ole siduvad, nii et liikmesriikide ametiasutused on asjaomaste otsuste langetamisel ja karistuste määramisel sõltumatud; on veendunud, et Euroopa prokuratuuri asutamine aitaks ületada raskusi, mida tekitab juhtumite piiriülesus;

58.

rõhutab vajadust ühtlustada õigusaktid, sest pettuse, pettusekahtluse ja eeskirjade muu eiramise määratlused esinevad eri õigusaktides, hoolimata Euroopa Parlamendi korduvatest üleskutsetest pettusevastased õigusnormid uuesti sõnastada;

59.

võtab teadmiseks liikmesriikide kvalifikatsiooniprobleemi nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (17) artiklite 4 ja 5 kohaldamisel; on seisukohal, et ambivalentsuse puhul peaksid liikmesriikide kohtud küsima Euroopa Kohtult eelotsust;

60.

väljendab heameelt, et on avaldatud OLAFi eespool nimetatud teine aruanne kohapealse kontrolli ja inspekteerimise kohta, mis sõnastab iga kontrollietapi head tavad, samuti OLAFi käsiraamatu uue versiooni üle (suunised); palub, et komisjon saadaks Euroopa Parlamendi pädevale komisjonile OLAFi käsiraamatu ajakohastatud ja kõikehõlmava versiooni 2009. aasta septembriks;

61.

pooldab selgemaid sätteid menetluste kohta, siduvaid tähtaegu pädevatele asutustele vajaliku abi andmisel ning üldiselt siduvamaid koostööd käsitlevaid sätteid selle ametiasutuse leidmiseks, kelle pädevusse abistamine kuulub; kinnitab tungivalt, kui kasulik on selle probleemi lahendamiseks Euroopa Parlamendi 20. novembri 2008. aasta seisukoht ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (18);

62.

palub komisjonil võtta asjakohased meetmed (sh rikkumismenetlus) nende liikmesriikide suhtes, kes ei toeta oma ametiasutusi kohapealse kontrolli teostamisel, nagu on sätestatud nõukogu 11. novembri 1996. aasta direktiivis (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (19);

63.

märgib, et kuna juhtumitel on rohkesti kohtulikke järelmeetmeid, kuid OLAFi kogutud tõendeid võetakse liikmesriikide kohtutes väga vähe arvesse, on eesmärk parandada kohtulikku toetust OLAFi uurimistele; on lisaks seisukohal, et Eurojusti tuleks teavitada, kui kohtutele edastatakse infot või juhtumi lõpparuandeid, juhul kui need käsitlevad rahvusvahelise kuritegevuse raskeid vorme ja seotud on kaks või enam liikmesriiki;

64.

tuletab komisjonile meelde Euroopa Parlamendi palvet lisada 2008. aasta PIF-raportisse analüüs eeskirjade eiramise vastu võitlemisega seotud struktuuride kohta liikmesriikides;

65.

taunib liikmesriikide poolset ebapiisavat teavitamist OLAFi edastatud teabe või juhtumi lõpparuannete põhjal võetud meetmetest; palub liikmesriikidel tagada, et nende pädevad asutused edastaksid OLAFile aruande OLAFi edastatud teabe või soovituste põhjal võetud meetmete edukuse kohta;

66.

märgib, et liikmesriikide kontrolliasutustel on märkimisväärne pädevus ELi vahendite auditeerimisel ning nemad on esimene teabeallikas nii riikide prokuratuuride kui ka ELi institutsioonide jaoks; on seetõttu veendunud, et võimalikult tihe koostöö ja teabevahetus kontrolliasutuste, prokuratuuride ja OLAFi vahel tugevdaks veelgi ühenduse finantshuvide kaitset;

67.

märgib, et vastavalt eespool nimetatud Euroopa Parlamendi 20. novembri 2008. aasta seisukohale ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta, peavad liikmesriigid korrapäraselt OLAFit teavitama OLAFi poolt neile edastatud juhtumite järelmeetmetest, ning palub OLAFil seetõttu selle küsimuse kohta oma järgmises aastaaruandes aru anda;

68.

juhib tähelepanu sellele, et nendes liikmesriikides, kes ühinesid ELiga pärast 2004. aastat, kujutab OLAFi pettustevastane koordineerimissüsteem (AFCOS) endast OLAFi jaoks väga olulisi teabe/kontaktpunkte; märgib siiski, et niikaua kui need bürood ei ole sõltumatud riigi valitsusest, on nende tegevusest saadav lisandväärtus minimaalne (eriti seoses eeskirjade eiramisest teatamisega komisjonile);palub seetõttu komisjonil teha pädevale parlamendikomisjonile ettepanek nende büroode töö väärtuse tõstmiseks ning peab samuti vajalikuks koostöö parandamist kandidaatriikidega;

69.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei suutnud esitada terviklikku aruannet järelmeetmete kohta, mida on võetud Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb ühenduse, liikmesriikide ja Philip Morrise vahel pettuse ja sigarettide salakaubaveo vastase võitluse tõhustamiseks sõlmitud kokkuleppe mõju ning Euroopa Parlamendi ühenduse transiidisüsteemiuurimiskomisjoni soovituste (20) rakendamisel tehtud edusamme, ja eelkõige selle lõike 49 suhtes, kus komisjonil palutakse selgesõnaliselt esitada selline aruanne 2008. aasta lõpuks; eeldab, et komisjon esitab selle aruande enne 2007. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse lõppu;

70.

peab vastuvõetamatuks, et kui ühendus sai Philip Morrise ja Japan Tobacco kokkulepete alusel 1,65 miljardit USA dollarit pettustevastaseks võitluseks, ei võtnud komisjon tarvitusele ühist lähenemisviisi, vaid edastas ligikaudu 90 % sellest rahast liikmesriikide rahandusministritele sihtotstarbeta; kutsub nõukogu ja komisjoni üles, et nad moodustaksid koos Euroopa Parlamendiga kolmepoolse töörühma, et leida kohased lahendused sellele, kuidas kasutada targemini ja paremini Euroopa Liidu eelnimetatud tulu ja muud sarnast tulu; peab vastuvõetamatuks, et majanduslanguse ajal ei kasuta EL miljarditesse eurodesse ulatuvaid trahve, mida on maksnud ühenduse konkurentsiõigust tarbijaid kahjustavalt rikkunud suured äriühingud, et ergutada majandust töötute huvides ja/või abistada arengumaid, kes kannatavad kriisi tõttu kõige rohkem, vaid lihtsalt edastab need summad riikide rahandusministeeriumidele;

71.

väljendab heameelt, et komisjon avaldas 20. novembril 2008 teatise organiseeritud kuritegevuse tulude kohta (KOM(2008)0766), milles käsitletakse kuritegeliku tulu konfiskeerimist ja tagasinõudmist, ning nõustub komisjoniga, et konfiskeerimine on üks tõhusamaid viise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks ning et tuleks võtta meetmeid konfiskeerimisjuhtumite väikese arvu ja tagasinõutud tagasihoidlike summade suurendamiseks;

72.

rõhutab, kui oluline on omada otstarbekaid ja mõjusaid mehhanisme, millega külmutada ja konfiskeerida varasid välismaal, ning et seetõttu tuleks kaaluda kehtiva ELi õigusraamistiku uuesti sõnastamist; rõhutab, et kiiresti tuleks rakendada nõukogu otsust 2007/845/JSK, et tagada, et kõik liikmesriigid loovad või määravad kriminaaltulu jälitamise talitused;

73.

kordab oma üleskutset komisjonile esitada parlamendile üksikasjalik analüüs süsteemi(de) kohta, mida organiseeritud kuritegevus kasutab ühenduse finantshuvide kahjustamiseks; on arvamusel, et organiseeritud kuritegevuse ohtude iga-aastane hindamine Europoli poolt on selle jaoks kasulik, kuid mitte piisav;

74.

taunib asjaolu, et Tšehhi Vabariik, Ungari, Malta ja Poola ei ole ikka veel ratifitseerinud 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ja selle 1996. ja 2007. aasta protokolle, et Eesti ja Itaalia on ratifitseerinud ainult ühe neist protokollidest ning seitsmes liikmesriigis on sätete ülevõtmine puudulik;

75.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ühenduste Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.