4.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/20

1.

merel on põhimõtteline tähtsus inimese elu ja majandustegevuse alusena ning Euroopa mandrit kujundavad just mered, kuna Euroopa Liidu rannajoone pikkus (kaasa arvatud rannikulähedased saared) on umbes 325 000 km, Euroopa Liidu, sealhulgas äärepoolsemate piirkondade juurde kuuluvate merealade koguterritoorium on suurim maailmas, kolmandik 450 miljonist inimesest Euroopa Liidus elab rannajoonel või selle lähedal ja üle 100 piirkonna piirnevad otseselt merega;

2.

meri on otsustava tähtsusega Euroopa Liidu saartel elava enam kui 14 miljoni inimese elu jaoks ning kõigi saarepiirkondade sotsiaalse ja majandusliku arengu olulisim eeltingimus;

3.

mered on ligikaudu 1,4 miljardi km2 suuruse pindalaga maa kõige suurem elukeskkond;

4.

mered ja kliima on üksteisega tihedalt seotud ja meretaimestik toodab 70 % meie hingatavast hapnikust;

5.

Euroopa Liidu erinevad merega seotud majandusvaldkonnad, näiteks transpordi-, energia- ja toitumise sektorid, peavad asuma lahendama rasket ülesannet edendada majanduskasvu säästval viisil, järgides ressursside kokkuhoiu eesmärki;

6.

ÜRO mereõiguse konventsiooni preambulis on muuhulgas fikseeritud, et “ajendatuna soovist vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus lahendada kõik mereõiguse küsimused” ja “olles teadlikud, et maailmamere probleemid on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb käsitleda tervikuna” tuleb luua “õiguskord, mis hõlbustab rahvusvahelist suhtlemist” ja edendab “loodusvarade rahuotstarbelist, õiglast ja säästlikku kasutamist” ning “elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna uurimist, kaitsmist ja säilitamist”;

7.

eelkõige mereäärsetel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on juba rohkesti kogemusi, mida tuleks kasutada tulevase merenduspoliitika väljaarendamisel;

1.1

tõdeb, et esmakordselt on sattunud Euroopa Liidu poliitika fookusesse meri tervikuna ning osalt juba pikki aastaid kohaldatud Euroopa Liidu üksikmeetmed on võimalik konstruktiivselt ühendada sünergiaid arvesse võtva ühtse lähenemise teel kaasaegseks Euroopa merenduspoliitikaks, et seda optimaalselt kasutada;

1.2

ootab, et Euroopa Komisjon kavandab lisaks esmasele hinnangule juba jooksval ametiajal esimesed Euroopa merenduspoliitika suunalised meetmed ja esitab ettepanekud asjaomaste seaduseelnõude kohta;

1.3

tervitab Euroopa Komisjoni otsust töötada välja merealane roheline raamat eesmärgiga koostada 2010. aastaks keskse tähtsusega algatusena hinnang olukorrale ja luua alus jätkusuutlikule Euroopa merendusele;

1.4

toetab üksikute piirkondade ja piirkondlike võrgustike algatusi kõnealuse protsessi intensiivseks jälgimiseks;

1.5

tervitab samuti komisjoni 2. märtsi 2005. aasta teatist “Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika poole: Euroopa visioon ookeanide ja merede jaoks” ja teatises sisalduvaid tõdemusi Euroopa Liidu merendussektori kohta ja sellele seatud eesmärke;

1.6

rõhutab, et keskse tähtsusega on Euroopa Liidu Komisjoni otsus viia rohelise raamatu koostamise raames läbi laiaulatuslikke konsultatsioone, milles peaksid võtmerollis olema Euroopa piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused;

1.7

toetab seatud eesmärki tunnistada ja säilitada Euroopa merede suurt potentsiaali ning kujundada aktiivne merenduspoliitika nii, et ka järeltulevad põlvkonnad saaksid osa mere kultuurilisest, bioloogilisest ja majanduslikust rikkusest;

1.8

rõhutab, et jätkusuutliku ja tõhusa Euroopa merenduspoliitika aluseks peab olema integreeritud lähenemine kui erinevate poliitikavaldkondade koondamise üldpõhimõte;

1.9

juhib tähelepanu sellele, et juba on olemas rida aktiivse merenduspoliitika näiteid ka väljaspool Euroopa Liitu;

1.10

loodab, et integreeritud lähenemine merenduspoliitikale aitab tõhusalt kaasa ka Barcelona protsessi taaskäivitamisele, arvestades samas piirkondlike ja kohalike omavalitsuste panust;

1.11

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa merenduspoliitika puudutab suurt hulka valdkonnastrateegiaid, mis on osalt reguleeritud Euroopa Liidu seadustega, ent mida ei ole senini koondatud integreeritud lähenemise abil;

1.12

nimetab järgnevalt olulised poliitikavaldkonnad, mida tuleb aktiivse merenduspoliitika raames arvesse võtta;

1.13

rõhutab, et Euroopa Liidu piirkonnad on eluliselt huvitatud mereveo, laevaehituse ja sadamamajanduse konkurentsivõimest. Arvestades geograafilist asukohta ja Euroopa tugevat orienteeritust ekspordile ning ka transpordivoogude kasvu, on hädavajalik laiendada siseveekogudel ja üle mere kulgevaid transporditeid. Maismaatranspordivoogude ümberjuhtimine meretranspordile on seejuures üks võimalus, kuidas transpordi kasvuga toime tulla. Lisaks sellele peab Euroopa merenduspoliitika looma ka majanduslikud raamtingimused, mis tagaksid õiglased võimalused Euroopa laevaliikluses, laevaehituses ja sadamamajanduses tegutsejatele. Samaaegselt ei tule globaliseerunud meretransporti ja mereohutust korraldada mitte ainult selgete ja siduvate ohutuseeskirjade abil, vaid kõnealuseid eeskirju tuleb ka rakendada;

1.14

tõdeb, et Euroopa strateegilistes huvides on säilitada konkurentsivõimeline kaubalaevastik ja tugev laevatööstus; see nõuab aktiivset, innovatsioonil ja teaduslikul uurimistööl põhinevat tööstuspoliitikat;

1.15

rõhutab, et Euroopa sadamates tuleb välja ehitada laevade hoolduse ja remondi infrastruktuur ning tõsta ohutusstandardeid, et sel moel aidata kaasa kõnealuse valdkonna tugevdamisele;

1.16

soovitab mõelda, millisel viisil oleks võimalik laevadelt pärit jäätmetest vabaneda keskkonnasäästlikult; seda võiks näiteks saavutada spetsiifilise sadamamaksu sisseseadmise teel;

1.17

tõdeb, et hoolimata Euroopa Liidu ühtsest kalanduspoliitikast on traditsiooniline kalandus — mis on ressursiks mõnedele ettevõtetele — ülekalastamise tõttu jõudnud oma piirideni, kuigi Euroopa Liidu töödeldud kalandustoodete turg on maailma suurim. Kui ühtse kalanduspoliitika reformi otsustavalt ei jätkata, millele tuleks vajadusel lisada muud spetsiifilised meetmed teatud Euroopa merede osas, tundub vältimatuna Euroopa kalavarude olulise osa kadumine ja selle tagajärjel paljude kalandusettevõtete majanduslik häving;

1.18

rõhutab, et kõrvuti traditsioonilise kalapüügiga on säästval kasutamisel olulisteks majanduskasvu faktoriteks kõrge hinnaga kalade, koorikloomade ja vetikate marikultuuri laiendamine merel ja maal, samuti merelist päritolu looduslike ainete tootmine ja viljelemine merealase, nn “sinise” biotehnoloogia abil;

1.19

tõdeb, et nafta- ja gaasitootmise kõrval omandab avamereenergiate vallas ühena taastuvenergia liikidest järjest suuremat tähtsust tuuleenergia. Euroopa Liidu kasvava energiaimpordist sõltuvuse taustal tuleb edendada ka nimetatud merepõhise energia laialdasemat kasutuselevõtmist;

1.20

tõdeb, et merepõhjavarad on äärmiselt ulatuslikud, nende kasutamine on alles algusjärgus ning peab toimuma selliselt, et pikas perspektiivis ei hävitataks ökoloogilist tasakaalu;

1.21

toonitab paljude kasutusvõimalustega mitmekülgse meretehnika uuendusjõudu — näiteks kogu meretransport, kaasa arvatud laevade hooldus, sadamamajandus ja laevatehased, varustus avameretegevusteks, hüdrograafia, marikultuur ja keskkond. Suuri majanduslikke võimalusi avab ka keskkonnatehnika. Seega on meretehnika oma kõrge uuendusliku potentsiaaliga ühest küljest oluline majandustegur ja teisalt tugev teadus- ja arendustöö käivitaja;

1.22

rõhutab, et mered sõltuvad oma füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste parameetrite osas välismõjudest, nagu näiteks kasvav reostus, sh saastunud alade moodustumine, bioloogiliste ja mittebioloogiliste merepõhjavarade osalt ebakohane ekspluateerimine ning alanud kliimamuutused. See seab ohtu mere kui bioloogilise mitmekesisuse allika ja miljonite Euroopa Liidu elanike eluliselt tähtsa majandusliku ressursi tuleviku, mistõttu on tungivalt vaja asjakohaseid vastumeetmeid. Sellekohasteks näideteks on Euroopa Liidu veeraamdirektiiv või aastatepikkused püüded parandamaks Läänemere seisundit, mis on hiljuti saanud peaaegu Euroopa Liidu sisemereks;

1.23

tõdeb, et sportimis- ja tervishoiuvõimalused, kõrgekvaliteediline suplusvesi, puhtad rannad, looduslähedased rannikud, rannikualade linnastumise piiramine, kultuurilised ja vaba aja veetmise võimalused määravad, milliste rannikupiirkondade kasuks puhkajad otsustavad. Euroopa mereturismitööstuse, sh mereturiste teenindavate väikesadamate edasiarendamine jääb selle oluliseks eeltingimuseks. Euroopa merenduspoliitikas tuleb küllaldaselt arvesse võtta rannikupiirkondade edendamist kõrge tööhõivemääraga investeeringute asukohana;

1.24

meenutab, et tõusev merepind ja rannikuerosioon nõuavad otsest ehituslikku rannikukaitset ja et samas tuleb välja selgitada kliimamuutuste võimalikud tagajärjed ja anda neile majanduslik hinnang, et tagada rannikukaitse edasine laiendamine; selles kontekstis tundub olevat esmajärgulise tähtsusega soodustada rannavööndite kompleksse haldamise alaste heade tavade vahetust, loomaks meetodeid, mis on kohandatud rannikualade vajadustele eesmärgiga säilitada kõnealuste alade kvaliteeti ja mereäärsete piirkondade identiteeti. Samamoodi on eluliselt tähtis rakendada meetmeid loodusvarade kaitseks rannikualadel, mis on kogu merekeskkonna kõige produktiivsemad alad;

1.25

leiab, et Euroopa merenduspoliitika peaks arvestama saarte iseärasustega ning andma panuse ebasoodsate looduslike tingimuste ületamisse, mis põhjustavad täiendavaid struktuurilisi kulusid ning toovad maismaaga võrreldes kaasa ebasoodsama konkurentsiolukorra;

1.26

on seisukohal, et seoses saarepiirkondade majandussüsteemide suure sõltuvusega meretranspordist tuleks tõhusalt kasutada Euroopa Liidu merenduspoliitikat, et edendada saareturgude integreerimist siseturule võrdsetel tingimustel;

1.27

on seisukohal, et Euroopa Liit kui globaalsel tasandil tegutseja peab olema väga huvitatud mereressursside kasutamisest viisil, mis on õiglane kõigi riikide suhtes ning seejuures arvestab globaalse säästlikkusega. Antud kontekstis tuleb arvestada asjaomaste rahvusvaheliste konventsioonidega ning eriti Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) õigusaktidega;

1.28

tõdeb, et mereuuringud ei pea muutuma mitte lihtsalt Euroopa teaduspoliitika osaks, vaid olema üheks selle raskuspunktidest;

1.29

toetab Euroopa mereuurimisinstituutide 13. mai 2004. aasta Galway deklaratsiooni mereteaduste ja -tehnoloogiate toetamiseks 7. teadusuuringute raamprogrammis; rõhutab, et valdkondlike tehniliste alade nagu materjali- ja tehnoloogiauuringud, tervise- ja toiduaineteuuringud, kliima- ja merebioloogilised uuringud, ning mittetehniliste alade nagu kaubandus ja turism kõrval on tungiv vajadus valdkonnaüleste rahvusvaheliste uurimisasutuste toetamiseks, mis suudavad koguda mahukaid andmeid horisontaalsete teemade kohta;

1.30

toetab üleeuroopalise tööturu vajadustele põhineva mereharidussüsteemi edendamist liikmesriikides ja piirkondades;

1.31

on seisukohal, et ruumilise planeerimise vahendid moodustavad olulise osa integreeritud merenduspoliitilisest lähenemisest. Sobivad seiresüsteemid ja nende analüüs võivad anda olulisi andmeid erinevate mere parameetrite arengutest ajas ja nende kasutamise kohta. Integreeritud lähenemisega võiks optimeerida territoriaalvete ja Euroopa Liidu eriõigustega majandusvööndi haldamist, mis oleks kogu Euroopa huvides, seda sugugi mitte viimases järjekorras suurte infrastruktuurikulude tõttu;

1.32

toetab kõnealuses seoses eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2002 soovitust Euroopa rannikualade integreeritud haldamise (Integrated Coastal Zone Management — ICZM) strateegia elluviimiseks. Euroopa rannikualade integreeritud haldamise aspektid on järgmised: maa-ranniku-avamere integreeritud jälgimine, eri huvide kaalumine majandus-, keskkonna, sotsiaal- ja turvalisuse valdkondades ja nimetatud valdkondade üleselt ning poliitika, haldusaparaadi ja ühiskonnarühmade kaasamine konfliktide varaseks tuvastamiseks ja lahenduste leidmiseks;

1.33

kritiseerib seda, et alles dramaatilised laevaõnnetused ELi normidele mitte vastavate laevadega, nt Erika ja Prestige'iga, on aidanud tekitada üldsuse hulgas laialdase ja üleeuroopalise tundlikkuse mere kui ressursi küsimuses. Euroopa merenduspoliitikat on võimalik edukalt ellu viia vaid siis, kui sobivate vahendite abil kaasatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõnealuse poliitika kujundamisse ja ellurakendamisse eelkõige asjaomased inimesed kohapeal. Siinkohal tuleks arvesse võtta arvukaid hea tava näiteid Euroopa piirkondades;

1.34

on seisukohal, et sisemaisel mõõtmel on merenduspoliitikas oluline koht, kuna sisemaistel tegevustel on tugev mõju rannikule ja merele.

2.1

toetab Euroopa merenduspoliitika aktiivset kaasamist Lissaboni strateegia üldistesse eesmärkidesse;

2.2

nõuab, et komisjon tunnustaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste positiivset ja mitmekülgset panust merepiirkondade ressursside haldamisel ning kindlustaks nimetatud rolli tagamise ka kavandatavas merenduspoliitikas;

2.3

soovitab, et komisjon võtaks arvesse järgmist kolme peamist küsimust: a) mereäärsete alade suutlikkuse tõstmine ning infrastruktuuri rajamine ettevõtete ja kogukondade jaoks, sh toetus uuendustegevuseks, oskuste ja ettevõtluse arendamiseks eriti uue meretehnoloogia arendamine, sh selliste rajatiste piisav rahastamine ja vajaliku inimkapitali arendamine, b) mere ja rannikute kasutamine majandusarengu toetuseks, sh toetus rannikualade uuendamiseks ning maapiirkondade tegevused, millel on sotsiaalsed ja majanduslikud väljundid, c) rannikupiirkondade asulate ja sisemaa abistamine, toetades selleks juurdepääsu lihtsustamist enamatele maapiirkondadele ning samuti alevitele ja linnadele;

2.4

soovitab koostada ülevaate olemasolevatest mere aspekti käsitlevatest õigusnormidest, kontrollida regionaalpoliitika vahendeid, maapiirkondade arenguks suunatud Euroopa põllumajandusfondi käsitlevat määrust, elukestva õppe fondi määruseid ja ühenduse teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendat raamprogrammi kõnealuste aspektide piisava arvesse võtmise osas või siis tagada nendega arvestamine;

2.5

soovib, et Euroopa Liidu merelise mõõtmega arvestataks konkurentsivõime ja koostöö eesmärkides regionaalpoliitika programmiperioodil 2007–2013, seda eriti seoses reostumise vastase võitluse, meresõiduohutuse tõhustamise, lennujaamade ja laevateede juhtimise riigi- ning piiriüleste aspektidega; soovitab üle vaadata ja kooskõlastada Euroopa Liidu merealases valdkonnas olemasolevad rahastamisvahendid;

2.6

kutsub komisjoni üles selgitama välja eraldi merepõhjavarade majanduslikku ja ökoloogilist väärtust ning teostama selle põhjal merepõhjavarade praeguste ja tulevikus kavandatud kasutuste hindamist ning vajadusel algatama nõutavad muudatused;

2.7

kutsub komisjoni üles tuvastama erinevate merega seotud majandusvaldkondade praegune ja tulevane potentsiaal ning nende lisaväärtus ja töökohad ning esitama järeldused kõnealuse potentsiaali realiseerimiseks;

2.8

julgustab komisjoni jätkama piisavat arvestamist meretranspordiliinide tugevdamise, parandamise ja laiendamisega ning liikmesriikide koostöö edendamist üleeuroopaliste võrgustike raames;

2.9

nõuab teiseste võrgustike suuremat arendamist ning saarepiirkondade täielikku ühendamist merekiirteedega, et sel viisil parandada saarte transpordialast olukorda ja nende ligipääsu maismaaturgudele;

2.10

kutsub üles arendama tõhusat ruumilist planeerimist, nt rakendades Euroopa rannikualade integreeritud haldamise (ICZM) strateegiat ja määratleda või reserveerida erinevateks kasutusteks vajalikke piirkondi;

2.11

toetab Euroopa Liidu laevaehitustööstuse algatust LeaderSHIP 2015 ja kutsub komisjoni üles toetama kõrgekvaliteedilise Euroopa laevaehituse konkurentsivõimet;

2.12

kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks laevaõnnetuste vältimise avamerel, rannikul ja sadamates ning suurendama ELi algatuste abil juba rahvusvahelise õiguse kohaselt siduvate rahvusvaheliste konventsioonidega (nagu näiteks IMO konventsioonid SOLAS ja MARPOL) saavutatud turvalisuse taset, kiirendama kõnealuste konventsioonide ratifitseerimise protsessi ning parandama nende rakendamist ja järelevalvet; seejuures tuleks kaaluda, kuivõrd oleks riskijuhtimisse võimalik kaasata struktuurifondide vahendeid;

2.13

nõuab suuremaid pingutusi, et suurendada sadamarajatiste võimsust ja/või arendada sadamarajatiste maapoolse juurdepääsuga infrastruktuure, uute logistiliste jaotusvõrkude ehitust ja uusi sadamainfrastruktuure, samuti mitmekesistada olemasolevat sadamate infrastruktuuri, pöörates erilist tähelepanu saarte sadamainfrastruktuuridele. Seejuures tuleb alati täita rannikualade loodusvarade kaitsemeetmeid;

2.14

kutsub üles mõtlema suuremal määral sadamate sotsiaalrajatistele, nt meeskondade majutusele;

2.15

taotleb sadamarajatiste ning nende vahetu ümbruse turvapõhimõtete ja turvameetmete viivitamatut kohandamist uutele terroriohtudele;

2.16

kutsub komisjoni üles jätkama enda algatatud kalanduspoliitika reformi, et kindlustada pikaajaliselt Euroopa veekogude kalavarude püsimine ja kaluritele sissetulek;

2.17

nõuab komisjonilt ja nõukogult, et Vahemerepoliitika taaskäivitamisel antaks ühises kalanduspoliitikas keskne roll muuhulgas vabakaubandusala loomisele Vahemere piirkonnas aastaks 2010;

2.18

kutsub komisjoni üles looma raamtingimused, mis võimaldavad liidus jätkuvalt tuuleenergiaseadmete toetamist. Teiste taastuvate energiate, nt loodete energia kasutamist tuleks rohkem uurida ja vajadusel need toetusse kaasata;

2.19

palub komisjonil kindlustada, et Euroopa Liidu veekogudes aset leidev veealune nafta ja gaasi ammutamine toimuks keskkonnasõbralikult;

2.20

kutsub komisjoni üles töötama välja vajalike rannikukaitsemeetmete stsenaariumid, mis võtaksid arvesse erinevaid merepinna tõusu prognoose;

2.21

nõuab, et ka mere valdkonnas arendataks välja ruumiandmete infrastruktuurile INSPIRE vastav vahend, millega oleks võimalik kaaluda eri kasutushuvisid kindlate andmete alusel;

2.22

soovitab edendada laevaehituse ja meretehnika majandussektorit sihipärasemalt, nt võtta kasutusele kahepõhjalised tankerid või teostada järgnevatel aastatel eesootav ligikaudu 200 nafta ja gaasi avamereplatvormi demonteerimine;

2.23

kutsub komisjoni üles edendama riiklike strateegiliste kavade väljatöötamist ja toetama piirkonna- ja riigiüleseid lähenemisi rannikualade integreeritud haldamisele;

2.24

kutsub komisjoni üles suurendama rahalisi vahendeid mereuuringuteks ja keskenduma uute tehnoloogiate edendamisele, näiteks seoses marikultuuriga, ning kaasama seejuures õigeaegselt majandust;

2.25

palub komisjonil üldsuse teadlikkuse tõstmiseks töötada välja kaasaegse merenduspoliitika süstemaatiline strateegia, et juurutada see rohujuure tasandil ja aidata kaasa reaalsele elluviimisele;

2.26

palub komisjonil arvesse võtta sisemaist mõõdet ja sisemaa, ranniku ning merede vahelisi vastasmõjusid, et merenduspoliitikasse kaasataks kõik, mitte ainult mereäärsed, piirkonnad;

2.27

palub komisjonil arvesse võtta suurte piirkondade, eelkõige nelja suurema Euroopa mereala — Kirde-Atlandi, Vahemere, Läänemere ja Musta mere — jaoks juba olemasolevaid lähenemisi;

2.28

soovitab, et komisjon võtaks eriti arvesse merepiirkondades elavate kogukondade kultuurihuvisid ja kohalikke teadmisi ning arvestaks nendega planeerimisel, haldamisel ja sellega seotud poliitika arendamisel. Peale selle on äärmiselt oluline soodustada jätkuvat kultuurialast kontakti rannikualade kogukondade ja mere vahel, eelkõige kohtades, kus meri toetab kogukondade jätkusuutlikkust. See annab turismile lisaväärtust;

2.29

kutsub komisjoni üles kindlustama kohaliku ja piirkondliku mõõtme kaasamise Euroopa merenduspoliitika väljatöötamise ja rakendamise protsessi ja võtma rohelise raamatu koostamisel arvesse piirkondades juba olemasolevaid mitmekesiseid analüüse. Seejuures võiks eelkõige mereäärsetel näidispiirkondadel ning heade tavade näidetel olla suur tähtsus integreeritud poliitiliste lähenemiste kasutuselevõtul. Samuti peaks kaaluma äärmiselt eduka LEADERi mudeli kasutuselevõtmist, et tagada merenduspoliitikas kohaliku mõõtme olemasolu;

2.30

soovitab, et rohelise raamatu alase laiaulatusliku arutelu käigus ja kuni selle avaldamiseni korraldataks rannikualadel erinevaid piirkondlikke konverentse, et ühest küljest kaasata kohalikke ja piirkondlikke teadmisi ja kogemusi ning teisest küljest aidata kaasa üldsuse merealase teadlikkuse suurendamisele. Konverentsid peaksid toimuma võrdsel määral nii suurtes tööstussadamatega piirkondades kui ka väiksemates, käsitööle orienteeritud sadamates;

2.31

pakub võimalust olla oluliseks partneriks merealase rohelise raamatuga kaasnevate konsultatsioonide raames ning soovitab korraldada pikaajalise, avalikkusele suunatud kampaania, millesse kaasataks piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused.