–

MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindajad: M. Ellermaa ja E. Lopp,

–

Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,

–

Taani valitsus, esindajad: D. Elkan, J. F. Kronborg ja C. Maertens,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja M. Kopetzki,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek, C. Hermes, E. Randvere, N. Ruiz García ja K. Toomus,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102), mida on muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL (ELT 2013, L 158, lk 193) (edaspidi „elupaikade direktiiv“), artikli 1 punkti i, artikli 2 lõiget 3 ja artikli 14 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud MTÜ Eesti Suurkiskjad ja Keskkonnaameti (Eesti) vahelises kohtuvaidluses sellise haldusakti õiguspärasuse üle, mis puudutab hundijahi küttimismahte.

3

Elupaikade direktiivi viieteistkümnendas põhjenduses on märgitud:

„[…] teatavate taime- ja loomaliikide kaitsmiseks [tuleks] ette näha üldine kaitsesüsteem; tuleks ette näha kaitsekorraldusega seotud meetmed teatavate liikide hoidmiseks, kui nende kaitsestaatus seda nõuab, sealhulgas teatavate püüdmis- ja tapmisvahendite keelamine, samal ajal nähes teatavatel tingimustel ette võimaluse teha nendest erand“.

4

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.

2.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

3.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.“

6

Direktiivi artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid teostavad artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele.“

7

Elupaikade direktiivi artikli 12 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

8

Selle direktiivi artikli 14 lõige 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.“

9

Direktiivi artikli 16 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

10

Sama direktiivi II lisas „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist“ on niisuguste loomaliikide hulgas nimetatud „Canis lupus (välja arvatud Eesti populatsioon […])“.

11

Vastavalt elupaikade direktiivi IV lisale „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mis vajavad ranget kaitset“ kuulub Canis lupus nende loomaliikide hulka, „välja arvatud […] Eesti populatsioonid […]“.

12

Selle direktiivi V lisa „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid“ kohaselt võib selliseid meetmeid kohaldada Canis lupus’e Eesti populatsioonide suhtes.

13

Looduskaitseseaduse (RT I 2004, 38, 258) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „looduskaitseseadus“) on § 1 sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva seaduse eesmärk on:

[…]“.

14

Looduskaitseseaduse § 3 „Elupaiga ja liigi soodne seisund“ lõikes 2 on sätestatud:

„Liigi seisund loetakse soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik.“

15

Sama seaduse §‑s 49 „Liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava“ on sätestatud:

„(1) Tegevuskava koostatakse:

(2) Tegevuskava peab sisaldama:

[…]“.

16

Jahiseaduse (RT I 2013, 2) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „jahiseadus“) on § 21 „Jahiulukite seire“ lõikes 4 sätestatud:

„Igal aastal koostab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud asutus [(Keskkonnaagentuur, Eesti)] ulukite seire aruande. Seirearuanne peab sisaldama järgmisi andmeid:

17

Jahiseaduse § 22 „Jahiulukite küttimismaht ja -struktuur“ lõikes 2 on sätestatud:

„Pruunkaru, hundi, ilvese ja hallhülge küttimismahu kehtestab igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes käesoleva seaduse § 21 lõikes 4 nimetatud aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust.“

18

Eesti keskkonnaminister kehtestas 4. oktoobril 2012„Suurkiskjate (hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021“ (edaspidi „tegevuskava aastateks 2012–2021“).

19

Tegevuskavas aastateks 2012–2021 oli märgitud, et Eesti suurkiskjate asurkondade kaitsestaatust võib pidada soodsaks, ning selle eesmärk oli muu hulgas säilitada hundi soodne kaitsestaatus nii Eesti kui ka Balti populatsiooni tasandil. Selles tegevuskavas kehtestatud konkreetsem eesmärk aastateks 2012–2021 oli säilitada igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja olemasolu enne jahihooaja algust, mis tähendaks, et liigi asurkonna üldsuurus Eesti territooriumil oleks ligikaudu 150–250 isendit. Selle vahemiku piires tuli määrata iga‑aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning selles vahemikus tuli hoida arvukust jahipidamisega. Eesmärk oli ka vähendada hundi põhjustatud kahjustusi, eelistades jahti aladel, kus hundid tekitasid kahju.

20

Sama tegevuskava kohaselt kujutas hundi Balti populatsioon endast hundi Euraasia populatsiooni osa, mille looduslik levikuala hõlmab Eestit, Lätit, Leedut, Poola kirdeosa, Valgevenet, Ukraina põhjaosa ning osa Venemaa oblasteid. Samas tegevuskavas on ära toodud huntide ligikaudne arvukus Lätis ja Leedus 2008. aasta seisuga ja Eesti naabruses olevatel aladel Venemaal 2010. aasta seisuga. Samuti oli seal täpsustatud, et kuigi Läti Vabariik, Soome Vabariik ja Valgevene Vabariik olid vastu võtnud hundi kaitse-, hoiu- või ohjamiskava ning Leedu Vabariigis ja Poola Vabariigis oli see ettevalmistamisel, ei olnud Venemaal sellist kava. Samuti oli tegevuskavas aastateks 2012–2021 nimetatud võimalust jahtida hunte neis liikmesriikides ja kolmandates riikides. Tegevuskavas oli rahvusvahelise koostöö valdkonnas esile toodud eelkõige Eesti Vabariigi osalemist Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (edaspidi „IUCN“) töögrupis, samuti selle liikmesriigi esindaja sidemeid Läti, Leedu, Poola, Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa kolleegidega. Tegevuskavas nähti ette ka Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline regulaarne infovahetus nii suurkiskjate arvukuse muutuste kui ka küttimismahtude alal ning Eesti Vabariigi esindajate aktiivne osalemine ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisega seotud rahvusvahelistel üritustel.

21

Keskkonnaamet kehtestas 29. oktoobri 2020. aasta käskkirjaga jahiseaduse § 22 lõike 2 alusel 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil esimese osana 140 isendit, mis jaguneb 20 ohjamisala vahel, suunates küttimissurvet eelkõige loomakasvatus- ja kahjustuspiirkondadesse.

22

Põhikohtuasja kaebaja, Eesti keskkonnakaitseühing, esitas Tallinna Halduskohtule (Eesti) kaebuse, milles palus selle käskkirja tühistada. Oma kaebuse põhjendamiseks väitis ta muu hulgas, et Eestis ei saa hundi kaitsestaatust pidada „soodsaks“ looduskaitseseaduse § 3 tähenduses ning et 140 hundi küttimise lubamine raskendaks veelgi selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise eesmärgi saavutamist.

23

Tallinna Halduskohus jättis 1. oktoobri 2021. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.

24

Tallinna Ringkonnakohus (Eesti) jättis selle rahuldamata jätmise otsuse muutmata.

25

Riigikohtus (Eesti), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, on menetluses põhikohtuasja kaebaja esitatud kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse peale, millega jäeti esimese kohtuastme lahend muutmata.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on esiteks tekkinud küsimus, kas juhul, kui liikmesriik võtab elupaikade direktiivi artikli 14 alusel kaitsekorraldusmeetmeid, tuleb selleks, et kontrollida, kas need meetmed on kooskõlas eesmärgiga tagada selle liigi „soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine“ sama direktiivi artikli 1 punkti i teise lõigu tähenduses, võtta arvesse kõnealuse liigi kaitsestaatust asjaomase liikmesriigi territooriumil või on võimalik arvesse võtta Euroopa Liidu teiste liikmesriikide territooriumil asuva populatsiooni – käesoleval juhul Balti populatsiooni – kaitsestaatust.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et kuigi vaidlust ei ole hundi Balti populatsiooni „soodsa“ kaitsestaatuse üle, väidab põhikohtuasja kaebaja IUCNi hinnangule tuginedes, et hundi Eesti populatsiooni ei saa pidada sellises kaitsestaatuses olevaks.

28

Niisuguses kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks, et talle teadaolevalt ei toimu liikmesriikide vahel, kelle territooriumile selle populatsiooni looduslik levila ulatub, kõnealuse hundipopulatsiooni kaitseks mingit ametlikus vormis koostööd, vaid toimub üksnes mitteametlik suhtlus teadlaste vahel.

29

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud eelkõige 14. juuni 2007. aasta kohtuotsust komisjon vs. Soome (C‑342/05, EU:C:2007:341) ja 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Soome (isashahkade kevadjaht) (C‑217/19, EU:C:2020:291) arvestades küsimus, kas niisuguse liigi populatsiooni, mis on mõnes liikmesriigis klassifitseeritud IUCNi ohustatud liikide punase nimestiku (edaspidi „IUCNi punane nimestik“) kategooriasse „ohualdis“, võib pidada „soodsas kaitsestaatuses“ olevaks elupaikade direktiivi tähenduses. Ta märgib selle kohta, et tegevuskavas aastateks 2022–2031, mis koostati pärast tegevuskava aastateks 2012–2021, peetakse hundi Balti populatsiooni kuuluvaks IUCNi punase nimestiku kategooriasse „soodsas seisundis“ (LC), samas kui selle liigi Eesti populatsioon on kvalifitseeritud „ohualtiks“ (VU) ja seda tuleks isegi pidada „väljasuremisohus“ olevaks (EN), kui ei võetaks arvesse naaberpopulatsioone.

30

Viimaseks ja neljandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur on põhikohtuasjas läbivalt väitnud, et huntide arvu suurenemine põhjustaks suuri sotsiaalseid ja majanduslikke pingeid. Nimelt on üks peamisi argumente hundijahi lubamise põhjendamiseks olnud vajadus vähendada ulukikahjusid, eelkõige kariloomadele.

31

Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi territooriumil esineva loomaliigi populatsiooni liigitamine IUCNi punase nimestiku kategooriasse „ohualdis“ välistab selle, et selle liigi kaitsestaatust kõnealuse liikmesriigi territooriumil saaks pidada selle sätte tähenduses „soodsaks“. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas artikli 1 punkti i tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik võtab selle direktiivi artikli 14 lõike 1 alusel kaitsekorraldusmeetmeid, kaasneb sellega kohustus tagada asjasse puutuva liigi populatsiooni soodne kaitsestaatus selle liikmesriigi territooriumil, või võib liikmesriik võtta arvesse kogu selle populatsiooni – mille looduslik levila ulatub nimetatud liikmesriigi territooriumist kaugemale – kaitsestaatust, ning kui jah, siis mil määral ja millistel tingimustel.

33

Kõigepealt tuleb tõdeda, et vastavalt elupaikade direktiivi artiklile 12 koostoimes direktiivi IV lisa punktiga a kuulub hunt üldjuhul „ühenduse tähtsusega“ liikide hulka, mille puhul tuleb nimetatud artikli 12 tähenduses tagada „range kaitse“.

34

IV lisa punkt a välistab siiski selle range kaitse muu hulgas Eesti hundipopulatsioonide suhtes.

35

Nii on need populatsioonid kantud elupaikade direktiivi V lisa punkti a kui ühenduse tähtsusega loomaliik, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võidakse kohaldada kaitsekorraldusmeetmeid ja mis kuuluvad seega sama direktiivi artikli 14 kohaldamisalasse.

36

Kaitsekorraldusmeetmete kohta, mida võidakse kehtestada elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide suhtes, tuleb märkida, et elupaikade direktiivi artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et juhul, „kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega“.

37

Selle sätte sõnastusest endast tuleneb, et liikmesriikidel on teatav kaalutlusruum otsustamaks, kas on vaja võtta selle sätte alusel meetmeid, mis piiravad elupaikade direktiivi V lisasse kantud liikide kasutamist (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 53).

38

Seda kaalutlusruumi piirab siiski kohustus tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 55).

39

Nimelt tuleb tõdeda, et iga meede, mille liikmesriik elupaikade direktiivi alusel võtab, peab vastavalt selle direktiivi artikli 2 lõikele 2 olema kavandatud eesmärgiga ühenduse tähtsusega loomaliikide soodsat kaitsestaatust säilitada või taastada (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 56).

40

Lisaks, nagu nähtub elupaikade direktiivi viieteistkümnendast põhjendusest, leidis liidu seadusandja, et teatavate taime- ja loomaliikide kaitsmiseks tuleks ette näha üldine kaitsesüsteem ning et tuleks ette näha kaitsekorraldusega seotud meetmed teatavate liikide hoidmiseks, „kui nende kaitsestaatus seda nõuab“, sealhulgas teatavate püüdmis- ja tapmisvahendite keelamine, nähes samal ajal teatavatel tingimustel ette võimaluse erandite tegemiseks. Seega, nii nagu väljendist „kui nende kaitsestaatus seda nõuab“ nähtub, peab selliste meetmete võtmine olema põhjendatud asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise vajadusega (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 57).

41

Lisaks, kui loomaliik on ebasoodsas kaitsestaatuses, peavad pädevad asutused võtma meetmeid elupaikade direktiivi artikli 14 tähenduses, et parandada liigi kaitsestaatust sellisel määral, et selle liigi populatsioonid saavutaksid pikemas perspektiivis ja püsivalt soodsa kaitsestaatuse (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 69).

42

Liigi kaitsestaatuse ja elupaikade direktiivi artiklil 14 põhinevate meetmete võtmise otstarbekuse hindamisel tuleb võtta eelkõige arvesse uusimaid teaduslikke andmeid, mis on saadud direktiivi artiklis 11 ette nähtud seire tulemusel (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 65). Vastavalt ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõttele peab asjasse puutuv liikmesriik sellisel juhul, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, et ühenduse tähtsusega liigi kasutamine kahjustab selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist või taastamist, erandi lubamisest hoiduma (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhtumil tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et tegevuskavas aastateks 2012–2021 peeti hundi kaitsestaatust Eestis soodsaks. Selles kontekstis võeti muu hulgas arvesse naabruses asuvaid liikmesriike ja kolmandaid riike puudutavaid asjaolusid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20.

44

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski eelkõige, et hilisemas tegevuskavas, mis koostati ajavahemikuks 2022–2031, liigitati Eesti hundipopulatsioon IUCNi punase nimestiku kategooriasse „ohualdis“, mis tähendab, et vastavalt IUCNi punase nimestiku kategooriate ja kriteeriumide kohaldamise suunistes esitatud määratlusele on „liigil suur oht looduses välja surra“.

45

Selle kohta tuleb ühelt poolt märkida, et mõiste „liigi kaitsestaatus“ on elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i esimeses lõigus määratletud kui asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust direktiivi artiklis 2 nimetatud territooriumil.

46

Teiselt poolt tuleb tuua esile, et vastavalt nimetatud direktiivi artikli 1 punkti i teisele lõigule loetakse liigi kaitsestaatus soodsaks, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitama, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud ja tõenäoliselt püsib pikema aja jooksul. Teiseks ei tohi liigi looduslik levila olla vähenemas ega seista silmitsi vähenemise ohuga ka lähitulevikus. Kolmandaks peab liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks olema olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 60 ning seal viidatud kohtupraktika).

47

Elupaikade direktiivi artiklit 16 käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, mis lubab liikmesriikidel teha erandeid direktiivi artiklite 12–15 sätetest ja mille kohaldamine sõltub muu hulgas ka asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamisest nende looduslikul levilal, nähtub aga, et see seisund peab olemas olema ja seda tuleb kõigepealt ja tingimata hinnata kohalikul ja riigi tasandil, et ebasoodsat kaitsestaatust liikmesriigi territooriumil või selle osas ei varjaks üksnes piiriülesel tasandil antud hinnang, millest nähtub, et nimetatud liigi kaitsestaatus on soodne (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus WWF Österreich jt, C‑601/22, EU:C:2024:595, punkt 57).

48

Sama kehtib tingimata ka elupaikade direktiivi artikli 14 rakendamisel. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 39 ja 40 märkis, et kui liigi kaitsestaatus liikmesriigis, mille territooriumile liigi looduslik levila vähemalt potentsiaalselt ulatub, ei ole soodne, ei saa see täita seal oma ökoloogilist funktsiooni või vähemalt ei saa see seda teha täiel määral, isegi kui liikmesriigi populatsioon kujutab endast osa soodsa kaitsestaatusega populatsioonist.

49

Samas tuleb esiteks asjaolu kohta, et Eesti hundipopulatsioon on liigitatud IUCNi punases nimestikus kategooriasse „ohualdis“, tõdeda, et nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 85, ei ole „soodsa kaitsestaatuse“ määratlemiseks ei elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i teises lauses ega üheski muus selle direktiivi sättes viidatud IUCNi punasele nimestikule või kriteeriumidele, mille kohaselt on see kasutusel näitajana selle kohta, kas liik on soodsas kaitsestaatuses või mitte.

50

Lisaks, nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, erineb liikide IUCNi punasesse nimestikku liigitamisel kasutatav hindamismeetod meetodist, mida tuleb rakendada elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i alusel.

51

Seega, kuigi – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 sisuliselt rõhutas – liigi IUCNi punasesse nimestikku liigitamiseni viinud järeldused, andmed, kriteeriumid ja hinnangud võivad kuuluda teadusandmete hulka, mida asjaomane liikmesriik peab oma hinnangu andmisel arvesse võtma (vt selle kohta 14. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Soome, C‑342/05, EU:C:2007:341, punktid 26 ja 27; 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Soome (isashahkade kevadjaht), C‑217/19, EU:C:2020:291, punktid 77–88, ning 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punktid 65 ja 78), siis liigi klassifitseerimine IUCNi punasesse nimestikku ja täpsemalt kategooriasse „ohualdis“ selle riiklikul tasandil ei välista iseenesest, et selle liigi kaitsestaatust asjaomase liikmesriigi territooriumil peetakse siiski soodsaks, kui elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i teises lõigus ette nähtud kumulatiivsed tingimused on täidetud.

52

Teiseks, mis puudutab viimati nimetatud tingimusi, siis tuleb märkida, et selle kindlakstegemisel, kas liigi kaitsestaatus on liikmesriigi territooriumil soodne, võivad teistes liikmesriikides või isegi kolmandates riikides selle liigi populatsioonide kohta käivad andmed olla asjakohased. Nii on see eelkõige selliste kaitstud loomaliikide puhul, kes hõivavad suure ala, nagu hunt, ja kelle „looduslik levila“ – mis on üks kriteeriumidest, mida tuleb arvesse võtta selle kindlakstegemisel, kas liigi kaitsestaatus on soodne – on seega laiem geograafilisest ruumist, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus ASCEL, C‑436/22, EU:C:2024:656, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 48–52 sisuliselt märkis, on eriti niisuguse loomaliigi puhul nagu hunt need selle liigi populatsioonid, mis esinevad ka elupaikade direktiivi artikli 14 lõike 1 alusel kaitsekorraldusmeetmete võtmist kavandava liikmesriigi naabruses olevates liikmesriikides või kolmandates riikides, asjasse puutuvad, kui esimesena nimetatud liikmesriik kontrollib, kas selle liigi kaitsestaatus on tema territooriumil soodne või mitte, eeldusel et nende populatsioonide vahel toimub piiriülene liikumine, mis võib avaldada liigile mõju, mõjutades pikas perspektiivis liigi levikut ja arvukust sellel territooriumil viidatud direktiivi artikli 1 punkti i esimese lõigu tähenduses.

54

Nimelt võib selline piiriülene liikumine eelkõige sisserände abil kompenseerida liigi isendite kaotust või vastupidi leevendada väljarände abil liigi populatsiooni liigset kasvu asjaomases liikmesriigis. Lisaks võivad niisugused piiriülesed liikumised suurendada populatsiooni geneetilist mitmekesisust.

55

Lisaks, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 sisuliselt märkis, võib isendite liikumine liikmesriikide või kolmandate riikide populatsioonide vahel, mis kuuluvad ühte populatsiooni – käesoleval juhul hundi Balti populatsiooni või isegi Euraasia populatsiooni –, olla liigi säilitamise vältimatu tingimus, eriti suhteliselt väiksema pindalaga liikmesriikide puhul, mis tähendab, et looduslik elupaik, mille liik võib sealt eest leida, on populatsiooni elujõulisuse tagamiseks liiga väike. Sellisel juhul saab asjaomane liik tagada oma jätkusuutlikkuse niisuguses liikmesriigis ainult siis, kui tema populatsioon, mis ei ole isoleerituks jäämise korral elujõuline, on pidevas piiriüleses liikumises sama liigi populatsioonidega, kes asuvad naabruses asuvates liikmesriikides või kolmandates riikides. Sellise piiriülese liikumise arvessevõtmine võib seega võimaldada teha kindlaks, et elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i teises lõigus ette nähtud soodsa kaitsestaatuse kolm kumulatiivset tingimust on selle populatsiooni puhul täidetud.

56

Samas tuleb rõhutada, et nagu nähtub nimetatud sätte sõnastusest, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, ei piisa selleks, et liigi kaitsestaatust saaks pidada soodsaks, sellest, kui andmed kõnealuse liigi populatsiooni dünaamika kohta näitavad, et liik on oma looduslikes elupaikades jätkuvalt elujõuline, et liigi looduslik levila ei ole vähenemas ja et on olemas piisavalt ulatuslik elupaik, et populatsioonid pikas perspektiivis säiliksid. Lisaks on esiteks vaja, et andmed kõnealuse liigi populatsiooni dünaamika kohta näitaksid, et asjasse puutuva liigi populatsioon võib olla pikas perspektiivis oma looduslikes elupaikades jätkuvalt elujõuline, teiseks, et ei oleks ohtu, et liigi looduslik levila lähiajal väheneks, ja kolmandaks, et tõenäoliselt jääks alles piisavalt ulatuslik elupaik, et populatsioonid pikas perspektiivis säiliksid.

57

Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 sisuliselt märkis, tuleb juhul, kui praegune olukord on nende kriteeriumide seisukohast rahuldav, veel veenduda, et see olukord on püsiv, et saaks tuvastada liigi soodsa kaitsestaatuse.

58

Sellega seoses tuleb eelkõige arvesse võtta esiteks igasugust prognoositavat muutust, mis võib mõjutada piiriülest liikumist asjaomases liikmesriigis elava populatsiooni ja teiste samasse populatsiooni kuuluvate populatsioonide vahel.

59

Piiritarade rajamine ühelt poolt Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi ning teiselt poolt Valgevene Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel – millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab – kujutab endast niisugust muutust. Nimelt võivad need tarad kahjustada piiriülest liikumist ühelt poolt nendes liikmesriikides asuvate asjaomase liigi populatsioonide ja teiselt poolt selle liigi Valgevenes ja Venemaal asuvate populatsioonide vahel.

60

Teiseks tuleb arvesse võtta liigi õigusliku kaitse taset naabruses asuvates liikmesriikides ja kolmandates riikides.

61

Ühes liikmesriigis asuva asjasse puutuva liigi populatsiooni ning teistes liikmesriikides asuvate sama liigi populatsioonide piiriülese tuvastatud liikumise püsivat laadi võib põhimõtteliselt eeldada, kuivõrd nii esimesena kui ka teisena nimetatud liikmesriikidele kuuluvad kohaldamisele elupaikade direktiivi nõuded.

62

Seevastu, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 63 ja 64 sisuliselt märkis, ei ole juhul, kui kolmandas riigis puudub elupaikade direktiiviga või vähemalt 19. septembril 1979 Bernis allkirjastatud Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsiooniga (EÜT 1982, L 38, lk 3; ELT eriväljaanne 11/14, lk 282) tagatud kaitsega võrreldav kaitse, mingit õiguslikku tagatist selle kolmanda riigi populatsioonide seisu edasise halvenemise ega seega ka piiriülese liikumise kohta selle riigi populatsiooni ja asjaomase liikmesriigi populatsiooni vahel (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus WWF Österreich jt, C‑601/22, EU:C:2024:595, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

63

Kolmandaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, tuleb sidemetele naabruses asuvate liikmesriikide ja kolmandate riikide populatsioonidega anda veelgi suurem kaal, kui neis liikmesriikides ja kolmandates riikides mitte ainult ei kohaldata võrreldavaid kaitse-eeskirju, vaid tehakse koostööd asjaomase liikmesriigiga kõnealuse liigi kaitsmisel ning näiteks koordineeritakse temaga oma kaitsemeetmeid nii, et isendite liikumine populatsioonide vahel oleks optimaalne.

64

Lisaks, selleks et tagada – nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38 –, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega, võib osutuda vajalikuks, et liikmesriik – kelle territooriumil esineb hundipopulatsioon, mis kuulub populatsiooni, mille looduslik levila ulatub sellest territooriumist väljapoole – jagaks siis, kui ta kavatseb arvesse võtta sellel territooriumil elava hundipopulatsiooni ja naabruses asuvate liikmesriikide või kolmandate riikide hundipopulatsioonide vahelist piiriülest liikumist, viimastega teavet nende liikide piiriülese liikumise kohta ning samuti kaitsekorraldusmeetmete kohta, mida need liikmesriigid või kolmandad riigid võtavad või kavatsevad võtta oma territooriumide populatsioonide suhtes. Nimelt võib niisugune teabevahetus esiteks muuta täpsemaks asjaomase liikmesriigi hinnangu sellele, kui suur on tema enda populatsioon. Teiseks võib olla vaja tutvuda asjaomaste liikmesriikide või kolmandate riikide kohaldatavate või kavandatavate kaitsekorraldusmeetmetega, et liikmesriik saaks veenduda, et asjaomane liik on tema territooriumil tegelikult soodsas kaitsestaatuses. Lõpuks võib teave naabruses asuvate liikmesriikide või kolmandate riikide kohaldatavate või kavandatavate meetmete kohta olla talle vajalik tagamaks, et meetmed, mida ta kavatseb selle liigi suhtes võtta, on kooskõlas asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega tema territooriumil.

65

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on käesoleva kohtuotsuse punktides 45–64 käsitletud asjaolusid arvestades kindlaks teha, kas hundi kaitsestaatust Eestis võis siis, kui võeti vastu tegevuskava aastateks 2012–2021, pidada soodsaks, ja kui see on nii, siis kas põhikohtuasjas kõne all olevas käskkirjas, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, otsustatud kaitsekorraldusmeetmed olid kooskõlas huntide selle staatuse säilimisega.

66

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i tuleb tõlgendada nii, et:

67

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i koostoimes selle direktiivi artikli 2 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et loomaliigi kaitsestaatuse hindamisel direktiivi artikli 14 alusel kaitsekorraldusmeetmete võtmiseks võib arvesse võtta majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi artikli 2 lõike 3 tähenduses.

68

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 73–79 märkis, võivad liikmesriigi olukorda iseloomustavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vajadused ning piirkondlikud ja kohalikud iseärasused olla asjakohased selle kindlakstegemisel, kas liikmesriigi territooriumil esineva liigi kaitsestaatus on soodne või mitte elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i tähenduses. Nimelt võivad niisugused vajadused ja iseärasused kuuluda mõjurite hulka, mis võivad pikema aja jooksul mõjutada liigi populatsioonide levikut ja arvukust selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 silmas peetud territooriumil.

69

Siiski, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 80–82 sisuliselt samuti rõhutas, ei saa juhul, kui elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i teises lõigus seatud kolm kumulatiivset tingimust ei ole kõik täidetud, pidada asjaomase liigi kaitsestaatust mingil juhul soodsaks. Nimelt, kui liikmesriikidel lubataks asuda seisukohale, et ehkki need tingimused ei ole täidetud, tuleb asjaomase liigi kaitsestaatust siiski pidada soodsaks vajaduste või iseärasuste tõttu, millele on viidatud selle direktiivi artikli 2 lõikes 3, seaks see ohtu selle artikli 2 lõikes 2 ette nähtud liigi kaitse-eesmärgi saavutamise (vt analoogia alusel 7. novembri 2000. aasta kohtuotsus First Corporate Shipping, C‑371/98, EU:C:2000:600, punkt 23, ja 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Stadt Papenburg, C‑226/08, EU:C:2010:10, punkt 31).

70

Samal põhjusel ei saa elupaikade direktiivi artikli 2 lõikes 3 nimetatud majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele vajadustele ning piirkondlikele ja kohalikele iseärasustele – mis pealegi ei kujuta endast autonoomset erandit sama direktiiviga kehtestatud üldisest kaitsekorrast (14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Stadt Papenburg, C‑226/08, EU:C:2010:10, punkt 32) – tugineda selleks, et eirata kohustust tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine on kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega – kohustus, mis, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, piirab liikmesriikidele elupaikade direktiivi artikliga 14 antud kaalutlusruumi. Liikmesriikidel on põhimõtteliselt lubatud neid nõudeid ja iseärasusi arvesse võtta üksnes selle kaalutlusruumi piires.

71

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i koostoimes sama direktiivi artikli 2 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et loomaliigi kaitsestaatuse hindamisel direktiivi artikli 14 alusel kaitsekorraldusmeetmete võtmiseks võib arvesse võtta majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi artikli 2 lõike 3 tähenduses, kui need vajadused ja iseärasused kuuluvad mõjurite hulka, mis liigile mõju avaldades võivad pikema aja jooksul mõjutada liigi populatsioonide levikut ja arvukust sama direktiivi artikli 2 lõikes 1 silmas peetud territooriumil. Nimetatud liigi kaitsestaatust ei saa siiski pidada nende vajaduste ja iseärasuste tõttu soodsaks, kui artikli 1 punkti i teises lõigus sätestatud kolm kumulatiivset tingimust ei ole täidetud.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: