—

tühistada hagejat puudutavas osas kostja 11.aprilli 2022. aasta otsus (SRB/ES/2022/18) ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2022. aasta ex-ante osamaksete arvutamise kohta;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (1) artikli 5 lõike 1 punkti e rikkumine, kuna kostja ei jätnud ühtsesse kriisilahendusfondi 2022. aasta eest tehtavate ex-ante osamaksete arvutamisel välja hageja poolt usaldusisikuna hallatavaid hageja klientide vahendeid. Delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt e on sellistele pankrotivarast välistatud klientide vahenditele kohaldatav, kuna nad vastavad nimetatud sätte ühemõttelises sõnastuses esitatud kooseisutunnustele.

2.

Teine väide: rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, mis tuleneb määruse (EL) nr 806/2014 (2) artikli 70 lõike 2 teisest lõigust koosmõjus direktiivi 2014/59/EL (3) artikli 103 lõikega 7, osas, milles vaidlustatud otsusega määratakse üksnes hageja bilansis kajastatud riskineutraalsete usalduskohustuste alusel mitu korda kõrgem pangamaks. Otsus on vastuolus pangamaksete eesmärgiga ega ole selle saavutamiseks vajalik ning otsusega tekitatud riive ei ole otsuse eesmärkidega võrreldes proportsionaalne.

3.

Kolmas väide: rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna vaidlustatud otsusega koheldakse objektiivse põhjenduseta hagejat teisti kui teisi krediidiasutusi, kelle riigisisesed raamatupidamisstandardid ei eelda usalduskohustuste kajastamist või mis käsitlevad neid rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi (IFRS) alusel, ning teisti kui investeerimisühinguid, kellel ei ole samaaegselt krediidiasutuse tegevusluba ja kes haldavad oma klientide vahendeid.

4.

Neljas väide: rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 16, kuna riskineutraalsete usalduskohustuste arvessevõtmine hageja 2022. aasta pangamaksu määramisel tõi kaasa selle märkimisväärse suurenemise.

5.

Viies väide: rikutud on ELTL artiklit 49 koosmõjus ELTL artikliga 54, kuna vaidlustatud otsus riivab hageja ettevõtlusvabadust liikmesriigis, kus asub tema põhitegevuskoht, kusjuures see riive on ebaproportsionaalne ja seab hageja halvemasse olukorda kui teistes liikmesriikides asuvad teised krediidiasutused, kellel on krediidiasutuse tegevusluba.

6.

Kuues väide, et rikutud on harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohast õigust olla ära kuulatud, kuna kostja andis hagejale otsuse eelnõu analüüsimiseks ja konsultatsioonide raames seisukoha võtmiseks ebapiisava üheteistkümne tööpäeva pikkuse konsulteerimisperioodi.

7.

Seitsmes väide: rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c ning ELTL artikli 296 teist lõiget, kuna hagejal ei ole võimalik vaidlustatud otsuse põhjenduste alusel oma osamakse suurust kontrollida.

8.

Kaheksas väide: harta artikli 47 lõikest 1 tuleneva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumine, kuna vaidlustatud otsuse puudulik põhjendus ei võimalda hagejal hinnata, kas otsus on õiguspärane või tuleb see tal vaidlustada.

9.

Üheksas väide (teise võimalusena): delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 14 lõike 2, artikli 3 punkti 11 koosmõjus artikli 5 lõike 1 punktiga e ja artikli 3 punktiga 2 arvutatud maksubaas on tühine, kui neid sätted tõlgendatakse nii, et krediidiasutuse tegevusloaga investeerimisühingute usalduskohustusi võetakse pangamaksu arvutamisel arvesse, kuna see on vastuolus direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikega 7, võrdse kohtlemise põhimõttega, harta artikliga 16 koosmõjus ELTL artikliga 54.