—

tühistada [konfidentsiaalne] (1) peadirektori 27. veebruari 2020. aasta otsus, millega hagejale määrati karistuseks noomitus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on haldusuurimise ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise 12. juuni 2019. aasta üldisi rakendussätteid (edaspidi „üldised rakendussätted“), kuna komisjoni juurdlus- ja distsiplinaaramet (IDOC) ei analüüsinud enne uurimise alustamist teavet, millest ilmnes võimalik rikkumine, ja seda kinnitavaid tõendavaid dokumente, ega koostanud ametisse nimetavale asutusele selle kohta teatist.

2.

Teine väide, et rikutud on üldiste rakendussätete artikli 3 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 4, kuna IDOC edastas turvateenistuse konfidentsiaalse aruande [konfidentsiaalne] peadirektorile hageja ärakuulamiseks või jätkas menetlust, jättes oma volitusi rikkudes kontrollimata, kas menetlusnorme oli järgitud, samas kui peadirektor oli aruandest teadlik. Hageja väidab, et toimikust ilmneb, et [konfidentsiaalne] peadirektor teadis uurimise aluseks olevat juhtumit käsitlevast aruandest ja distsiplinaarmenetlusest, samas kui see aruanne oli konfidentsiaalne ja esialgne analüüs eeldas, et tuleb kontrollida, kas hageja väited vastavad sellele aruandele, millest võis lisaks välja lugeda, et peadirektor oli sellega seotud, oli taotlenud turvaaruannet ja märkinud, et kannab sellest ülemustele ette.

3.

Kolmas väide, et rikutud on üldiste rakendussätete artiklit 4, kuna menetlust ei viidud läbi mõistliku aja jooksul. Hageja väidab, et menetlus katkes põhjendamatult menetluse alustamise ja esialgse analüüsi vahel, seejärel selle analüüsi ja süüdistuse tunnistajate ärakuulamise vahel ja lõpuks tunnistajate ärakuulamise ja hageja ärakuulamise vahel, mille tulemuseks oli see, et tunnistajad unustasid olulised asjaolud või igal juhul ei maininud neid. Hageja leiab, et need puudujäägid rikkusid tema kaitseõigusi ja riivasid ametiasutuse kaalutlusõigust.

4.

Neljas väide, et rikutud on üldiste rakendussätete artikli 15 lõikeid 1 ja 2, kuna IDOC ei kontrollinud kaitseks esitatud faktilisi asjaolusid.

5.

Viies väide, et rikutud on üldiste rakendussätete artikli 28 punkti b, kuna distsiplinaararuannet ei koostanud ametisse nimetav asutus ja selles ei mainitud hageja kohustuste eeldatavaid rikkumisi. Hageja väidab, et erinevalt sellest, mis on kirjas 5. detsembri 2018. aasta otsuses, millega alustati distsiplinaarmenetlust, ei ole IDOCi (kellel puudusid sellekohased volitused) koostatud 6. detsembri 2018. aasta distsiplinaararuandes mainitud süüks pandud asjaolusid, mille tulemusel on karistuse määramise otsuses võetud arvesse teistsuguseid etteheiteid kui need, mida on nimetatud uurimise lõpparuandes.

6.

Kuues väide, et rikutud on üldiste rakendussätete artikli 28 punkti a ja artiklit 3, kuna distsiplinaararuandes ei mainita kõiki kergendavaid ja vastutustest vabastavaid asjaolusid. Hageja väidab, et ilmsete hindamisvigade tõttu ei maini IDOC oma uurimisaruandes kergendavaid ja vastutustest vabastavaid asjaolusid, mida süütuse presumptsiooni tõttu oleks pidanud uurima ja mis loetakse tõendatuks, kui neid ümber ei lükata, mistõttu ei oleks saanud tema vastutust tuvastada.

7.

Seitsmes väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 esimest taanet, personalieeskirjade IX lisa artiklit 11, üldiste rakendussätete artikleid 29 ja 30 ning kaitseõigusi, kuna hagejale süüks pandut ei olnud menetluse alguses selgelt mainitud ja hagejal ei olnud seega võimalik ennast tõhusalt kaitsta.

8.

Kaheksas väide, et seetõttu rikuti õigusnorme ja tehti hindamisvigu.

9.

Üheksas väide, mille kohaselt ei ole tõendatud, et hageja keelekasutus oli uurimise ja distsiplinaarmenetluse aluseks oleva juhtumi käigus sobimatu.