Küprose Vabariigi 24. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 13. juuli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-847/16: Küprose Vabariik versus EUIPO

(Kohtuasi C-609/18 P)

(2019/C 93/32)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Küprose Vabariik (esindajad: barrister S. Malynicz, QC, solicitor V. Marsland)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet, Papouis Dairies Ltd.

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Esiteks Üldkohus eksis, kui leidis, et apellatsioonikoda kohaldas käesolevale kohtuasjale õigesti järeldusi, mida Üldkohus tegi varasemas otsuses liidetud kohtuasjades T-292/14 ja T-293/14 (XAΛΛOYMI ja HALLOUMI) ja kohtuasjas T-534/10 (HELLIM). Nendes asjades ei käsitletud sertifitseerimismärke, vaid muud liiki kaubamärke, nimelt tavalisi ELi kaubamärke ja kollektiivkaubamärke. Selliste kaubamärkide peamine ülesanne on tähistada kaupade kaubanduslikku päritolu (mitu ettevõtjat, kes on teatava ühenduse liikmed kollektiivkaubamärgi puhul). Sertifitseerimismärkide ülesanne seevastu ei ole tähistada päritolu, vaid eristada teatavat kaubaliiki, nimelt kaupu, mille kohta kehtib garantii, et need vastavad HALLOUMI sertifitseerimismärgi kasutamist reguleerivatele eeskirjadele ja nende tootmine on vastavalt neile eeskirjadele lubatud. Pealegi oli asjaomane avalikkus Üldkohtu neis varasemates otsustes käesoleval juhul asjakohasest avalikkusest erinev.

Teiseks leidis Üldkohus ekslikult, et teataval varasemal siseriiklikul kaubamärgil – käesoleval juhul siseriiklik sertifitseerimismärk – täielikult puudus võime eristada sertifitseeritud kaupu nendest, mis ei ole sertifikaadiga hõlmatud; leidis ekslikult, et kaubamärk on kirjeldav ja oma olemuselt üldnimetus; alahindas ebaõigesti siseriiklikule kaubamärgile kehtivat siseriiklikku kaitset; pidas selle kaubamärgi kehtivust EUIPO vastulausemenetluses ekslikult küsitavaks.

Kolmandaks eksis Üldkohus, kui ta võrdles kaubamärke ja hindas segiajamise tõenäosust. Ta lähenes ekslikult neile küsimustele sellest vaatenurgast, et varasem kaubamärk on päritolu tähistamise kaubamärk, mitte sertifitseerimismärk. Ta eksis, kui ei omistanud varasemale kaubamärgile kui sertifitseerimismärgile eristusvõimet, st eristades kaupu, mis tegelikult vastavad sertifitseerimismärgi standarditele ja on tegelikult valmistatud tootjate poolt, kellele sertifitseerimismärgi omajad on andnud vastava loa. Ta ei arvestanud ka sellega, kuidas sertifitseerimismärke tavaliselt kasutatakse (s.o alati koos eristava nimega, kaubamärgiga või logoga). Ta ei arvestanud asjaomase ELi kaubamärgi tähendusega, eelkõige jättes arvestamata sellega, kas elemendil HALLOUMI on hilisemas kaubamärgis iseseisev eristusvõime kui tähisel, mis osutab asjaolule, erinevalt tegelikkusest, et vaidlusaluse ELi kaubamärgiga hõlmatavad kaubad on sertifitseeritud.

Neljandaks ei arvestanud Üldkohus siseriiklike kaubamärkide ulatuse ja mõju hindamisel siseriiklike sätete ja kohtupraktikaga. Liikmesriikide seadusi sertifitseerimismärkide tingimuste ja korra kohta ei ole kaubamärgidirektiivide 89/104 (1) ja 2008/95 (2) alusel ühtlustatud, kuigi Euroopa Liidu kaubamärgi määruses on sätestatud, et sellised kaubamärgid võivad olla ELi kaubamärgi registreerimist välistavate varasemate õiguste aluseks. Selliste õigustega tuleb arvestada kooskõlas siseriikliku kohtupraktika ja õigusnormidega analoogselt erinevate muude siseriiklike õigustega, millele on viidatud Euroopa Liidu kaubamärgi määruse artikli 8 lõikes 4 (õigused, mis samuti ei ole ühtlustatud ja erinevad oma olemuse, ulatuse ja mõju poolest olenevalt liikmesriigist).

(1)  Esimene nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25).