8.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 48/11

—

tunnistada apellatsioonkaebus põhjendatuks ja tühistada 14. septembri 2015. aasta otsus (T-420/13);

—

tühistada 5. juuni 2013. aasta kirjad, milles Euroopa Liidu Kohus palus IDEST Communication SA-l esiteks esitada pakkumused läbirääkimistega hankemenetluses, mille eesmärk oli sõlmida raamlepingud juriidiliste tekstide tõlkimiseks Euroopa Liidu teatud ametlikest keeltest prantsuse keelde (ELT 2013/S 047-075037), ning teiseks kinnitada, et apellant ei osale hankega seotud teenuste osutamises.

1.

Seoses tõlketeenuste osutamisega leidis Euroopa Liidu Kohus, et apellandil ei saa lubada olla pakkumust esitama kutsutud äriühingu allhankija, kuna „kuigi tema […] Poitiers’ ülikoolist [omandatud] diplom (rakendusliku õiguse, majanduse ja juhtimise magister, märkega eraõigus, jurist-lingvisti eriala), on küll tasemel „master 2”, ei tõenda see siiski täieliku juriidilise hariduse omandamist” ja et „see hinnang on kooskõlas prantsuse keele tõlkeosakonna väljakujunenud praktikaga, kuivõrd osakond leiab, et Poitiers’ ülikooli pakutav jurist-lingvisti eriala (master 2) ei ole juriidiline haridus, mis vastaks hanketeate punktis III.2.1 esitatud nõuetele”, kusjuures „[d]iplomi saamise viisil (omandatud kogemuste kinnitamine) ei ole hinnangu andmisele mingit mõju […]”.

2.

Apellant väidab, et eiratud on võrdsuse, asutamisvabaduse, töötajate vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse üldpõhimõtteid, proportsionaalsuse põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 14, 15, 16, 20, 21, 51 ja 52, EL toimimise lepingu artikleid 45, 49, 51, 56 ja 57, õigust haridusele ja koolitusele ning on rikutud õigusnorme ja ületatud pädevust.

3.

Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta järeldas, et puudub „takistus” eespool viidatud õigustele ja vabadustele. Õigusnormide rikkumine on seda selgem, et apellandil on diplomid, mis oma laadilt või isegi olemuselt määravad ta osutama juriidilise tõlke teenuseid. Euroopa Kohus vähemalt „takistas” ka apellandi õigust kasutada juristi ja tõlkija haridust, mille ta on ülikoolis omandanud.

4.

Üldkohtu rikkus õigusnorme ja eiras liidu õigust ka siis, kui ta leidis, et hankijal ei olnud võrdlemiskohustust, kuna direktiiv 2005/36 (1) ei olnud kohaldatav, ja et seega „ei võinud [apellant] tugineda diplomite tunnustamist käsitlevale kohtupraktikale, et väita, et käesoleval juhul oleks Euroopa Kohus pidanud arvesse võtma tema muud kvalifikatsiooni ja kogemust”.

5.

Üldkohtu rikkus veel õigusnorme, kui ta asus seisukohale, et hankija võis õigusega jätta arvesse võtmata Prantsusmaal väljastatud diplomit „master en droit” (õigusteaduse magister, 5-aastane õppekava), „võttes arvesse Belgias ja Prantsusmaal esinevaid erinevaid diplomeid enne ja pärast 2004. aasta reformi, millega ühtlustati kõrghariduse diplomid Euroopas”.

6.

Nimetatud põhivabaduste ja liidu õiguse üldpõhimõtete eiramine eraldi võetuna või koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega tuleneb ka sellest, et apellandi väljajätmise otsustamisel ei arvestatud kõiki tema diplomeid, tunnistusi ja muid dokumente ega tema asjakohast kutsealast kogemust ning ei võrreldud tema tõendatud akadeemilist ja kutsealast kvalifikatsiooni sellega, mis oli hankedokumentide kohaselt nõutav.