–

Achmea Schadeverzekeringen NV ja Stichting Achmea Rechtsbijstand, esindajad: advocaat F. E. Vermeulen, advocaat P. R. van der Vorst ja advocaat A. I. M. van Mierlo,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Wilman ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. juuni 1987. aasta direktiivi 87/344/EMÜ kohtukulude kindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 185, lk 77; ELT eriväljaanne 06/01, lk 187) artikli 4 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt AK ja teiselt poolt Achmea Schadeverzekeringen NV ja Stichting Achmea Rechtsbijstandi (edaspidi koos „äriühingud Achmea“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab keeldumist kanda advokaadiga seotud kulud, mis on tekkinud avalik-õiguslikus asutuses toimunud vaidemenetluses seoses eriarstiabi saamiseks loa taotlusega.

3

Direktiivi 87/344 põhjendus 11 kõlab järgmiselt:

„kohtukulude vastu kindlustatud isikute huvid tähendavad, et kindlustatud isikul peab olema võimalik uurimise või menetluste korral ja alati, kui tekib huvide konflikt, valida advokaati või muud siseriiklike õigusaktide kohaselt kvalifitseeritud isikut“.

4

Selle direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kohtukulude kindlustuse suhtes. See seisneb kohustuses kanda kindlustusmakse maksmise korral kohtumenetluse kulud ja osutada muid otseselt kindlustamisega seonduvaid teenuseid, pidades eelkõige silmas:

5

Direktiivi artikli 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tema territooriumil tegutsevad kindlustusseltsid kasutavad kas liikmesriigi valikul või liikmesriigi nõusolekul omal valikul vähemalt üht kolmest järgmisest lahendusvõimalusest:

6

Sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Igas kohtukulude kindlustuse lepingus tunnistatakse selgesõnaliselt, et:

7

Finantsjärelevalve seaduse (Wet op het financieel toezicht) artikli 4:67 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Õigusabikulude kindlustuse andja peab õigusabikulude kindlustuse lepingus sõnaselgelt kinnitama, et kindlustusvõtja võib advokaadi või mõne muu õiguspäraselt volitatud spetsialisti vabalt valida, kui:

8

Eelotsusetaotlusest nähtub, et AK sõlmis õigusabikulude kindlustuse lepingu Achmea Schadeverzekeringen NV-ga, kes volitas selle kindlustusega seotud nõuetega tegelema äriühingu Stichting Achmea Rechtsbijstandi.

9

Kuna AK põeb mitmesuguseid psüühilisi ja füüsilisi haigusi, esitas ta 2013. aasta novembris toetusvajaduse tuvastamise keskusele (Centrum Indicatiestelling Zorg, edaspidi „CIZ“) taotluse, et viimane annaks talle eriarstiabikulude üldseaduse (Algemene wet bijzondere ziektekosten) alusel loa raviteenuste saamiseks.

10

CIZ jättis 12. detsembri 2013. aasta otsusega AK taotluse raviteenuste loa saamiseks rahuldamata. Kuivõrd viimati nimetatu otsustas esitada selle otsuse peale CIZ‑le vaide, pöördus ta äriühingute Achmea poole nõudega, et need kataks G. Büyüktipi valitud sellise advokaadi kulud, kes on spetsialiseerunud eriarstiabikulude üldseaduse alusel raviteenusteks loa andmist puudutavatele vaidlustele.

11

Kuna äriühingud Achmea jätsid AK kulude kandmise taotluse rahuldamata, pöördus viimati nimetatu selle keeldumise vaidlustamiseks kohtusse.

12

Kohtuasi on nüüd Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) menetluses, kusjuures nimetatud kohus peab lahendama küsimuse, kas vaie, mis esitati CIZ‑i otsuse peale, millega viimati nimetatu keeldus raviteenusteks loa andmisest, tuleb kvalifitseerida esitatuks kohtu- või haldusmenetluses finantsjärelevalve seaduse artikli 4:67 lõike 1 – millega võeti üle direktiivi 87/344 artikli 4 lõige 1 – tähenduses, ning kui see on nii, siis kas AK võib seega vabalt valida advokaadi, kellega seonduvad kulud kannavad äriühingud Achmea.

13

Sellega seoses selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et CIZ‑le võib esitada vaide tema otsuse peale, millega keeldutakse rahuldamast raviteenusteks loa andmise taotlust, ning et selle kohta tehtud vaideotsuse peale võib esitada kaebuse pädevale esimese astme kohtule ning ka apellatsioonkaebuse Centrale Raad van Beroepile (sotsiaalkindlustust ja avalikku teenistust puudutavaid vaidlusi lahendav apellatsioonikohus).

14

Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punktis a sisalduvat mõistet „haldusmenetlus“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab CIZ‑is toimuvat vaidemenetlust, mille algatas CIZ‑le vaide esitamise ja uue otsuse tegemise nõudega isik, kelle taotluse tunnistada ta toetusvajadusega isikuks jättis CIZ rahuldamata?“

15

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud mõiste „haldusmenetlus“ hõlmab avalik-õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib kohtus vaidlustada.

16

Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt tunnistatakse igas õigusabikulude kindlustuse lepingus sõnaselgelt, et kui kindlustatud isiku kaitsmiseks, esindamiseks või huvide eest seismiseks on kohtu- või haldusmenetluste korral vaja esindaja abi, võib kindlustatud isik sellise esindaja vabalt valida.

17

Seega tuleneb nimetatud sätte sõnastusest endast, et mõistet „haldusmenetlus“ tuleb eristada mõistest „kohtumenetlus“.

18

Direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud mõiste „haldusmenetlus“ tõlgendamine nii, nagu soovitab põhikohtuasja kostja – kelle arvates tuleks seda mõistet piirata ainult kohtumenetlustega haldusasjades, mis toimuvad tegelikus kohtus ning kus kontrollitakse vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja määratakse lõplikult kindlaks huvitatud isiku õiguslik olukord –, võtaks seega sellelt sõnalt „haldusmenetlus“, mida Euroopa Liidu seadusandja on selgelt kasutanud, selle tähenduse.

19

Lisaks tuleb tõdeda, et isegi kui direktiivi 87/344 väljatöötamisel võis arutlusel olla vahetegemine kohtu‑ või haldusmenetluse ettevalmistava ja otsuse tegemise etapi vahel, ei ole direktiivi artikli 4 lõike 1 sõnastuses seda vahet tehtud, mistõttu ei saa mõistet „haldusmenetlus“ niimoodi piirata.

20

Teiseks ei tule väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtta liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta kohtuotsused, St. Nikolaus Brennerei und Likörfabrik, 337/82, EU:C:1984:69, punkt 10; VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41, ja Eschig, C‑199/08, EU:C:2009:538, punkt 38).

21

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 87/344 ja eelkõige selle artikli 4 – mis käsitleb advokaadi või esindaja vaba valikut – eesmärk on laiaulatuslikult kaitsta kindlustatud isikute huve. Kuna advokaadi või esindaja valimise õigus on tunnistatud üldkohaldatavaks ja kohustuslikuks, siis on sellega vastuolus direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a kitsendav tõlgendamine (vt selle kohta kohtuotsused Eschig, C‑199/08, EU:C:2009:538, punktid 45 ja 47, ning Sneller, C‑442/12, EU:C:2013:717, punkt 24).

22

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et kindlustatud isiku õigusi kahjustavad nii CIZ‑i algne otsus kui ka tema vaideotsus, kuna faktilisi asjaolusid hinnatakse selles haldusmenetluse etapis ning see hinnang on otsustamise aluseks seejärel toimuvas halduskohtumenetluses.

23

Neil tingimustel ei saa vastu vaielda sellele, et kindlustatud isik vajab õiguskaitset menetluses, mis on halduskohtusse kaebuse esitamise vältimatu eeldus.

24

Sellist tõlgendust ei saa kahtluse alla seada põhikohtuasja kostjate argument, et advokaadi või esindaja vaba valimise õiguse lai tõlgendamine tooks kaasa selle, et kogu õigusabikulude kindlustus muudetakse kindlustuseks, mis põhineb „kulude kandmise“ põhimõttel direktiivi 87/344 artikli 3 lõike 2 punkti c tähenduses. Euroopa Kohus on nimelt juba leidnud, et direktiivi 87/344 artikli 3 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud meetmed säilitavad oma kohaldatavuse ka siis, kui selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktist a tuleneb õigusabikulude suhtes kindlustatud isiku autonoomne õigus oma esindajat vabalt valida (vt selle kohta kohtuotsus Eschig, C‑199/08, EU:C:2009:538, punkt 49).

25

Mis puudutab lisaks võimalikke finantstagajärgi õigusabikulude kindlustuse süsteemidele, siis isegi kui eeldada, et niisugused finantstagajärjed võivad tekkida, ei või need viia direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punkti a kitsendava tõlgendamiseni. Nimelt ei ole direktiivi 87/344 eesmärk õigusabikulude kindlustuse lepingutele kohaldatavate õigusnormide täielik ühtlustamine, mistõttu on liikmesriikidel kehtiva liidu õiguse kohaselt õigus nimetatud lepingute suhtes kohaldatava korra üle otsustada, kui seda tehes ei võeta direktiivis ette nähtud põhimõtetelt nende sisu (vt selle kohta kohtuotsus Stark, C‑293/10, EU:C:2011:355, punkt 31). Seega viis, kuidas kindlustatud isik teostab oma õigust vabalt valida oma esindaja, ei välista võimalust, et teatavatel juhtudel võiks kehtestada piirangud kindlustusandja kantavatele kuludele (vt kohtuotsus Sneller, C‑442/12, EU:C:2013:717, punkt 26).

26

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 87/344 artikli 4 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud mõiste „haldusmenetlus“ hõlmab avalik-õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib kohtus vaidlustada.

27

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 22. juuni 1987. aasta direktiivi 87/344/EMÜ kohtukulude kindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 4 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud mõiste „haldusmenetlus“ hõlmab avalik-õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib kohtus vaidlustada.