20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/7

1.

Kas direktiivi 2008/115/EÜ (1) artikleid 15 ja 16 võib lojaalse koostöö põhimõtet, direktiivi eesmärkide saavutamise kasuliku mõju põhimõtet ning karistuste proportsionaalsuse, sobivuse ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et nimetatud artiklite kohaselt on lubatud enne direktiivi ülevõtmist kehtinud siseriikliku õigusnormi (välismaalaste ja sisserände seaduse (peatükk 105) artikli 19 lõike 1 punktid f ja i) alusel esitada süüdistus ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku vastu – kelle väljasaatmiseks võetud sunnimeetmed ei ole tulemusi andnud ja kelle kinnipidamine on kestnud üle 18 kuu – alusel, et tal ei ole kehtivat passi ja ta ei tee ametivõimudega koostööd, et talle saatkonna kaudu kehtiv pass väljastada, viidates kartusele Iraani ametivõimude poolse tagakiusamise ees?

2.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas süüdistuse võib esitada kohe pärast seda, kui on möödunud kinnipidamiseks väljasaatmise eesmärgil kehtestatud maksimaalne 18-kuuline tähtaeg, mille tagajärjel ebaseaduslikult riigis viibivat kolmanda riigi kodanikku ei vabastata ja tema kinnipidamist talle esitatud süüdistuse menetlemiseks jätkatakse, kui kohus peab seda kohtumenetlusest kõrvalehoidmise ohu tõttu vajalikuks?

3.

Mida tähendab kolmanda riigi kodaniku „koostöö puudumine” direktiivi 2008/115 artikli 15 [lõike 6 punkti a] tähenduses ning eelkõige, kas selle mõistega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid (välismaalaste ja sisserände seaduse (peatükk 105) artikli 19 lõike 1 punktid f ja i), millega nähakse ette kriminaalkaristus igasuguse keeldumise eest „esitada juhatajale tema nõutud mis tahes dokument” kui ka „juhataja igasuguse aktiivse või passiivse takistamise või talle vastupanu osutamise eest tema ametikohustuste täitmisel” seoses passi esitamata jätmisega, samas kui puuduvad sätted, mis puudutavad ametivõimude tegevust päritoluriigi ametivõimude suhtes kolmanda riigi kodaniku edukaks väljasaatmiseks?