a)

Kas direktiivi artikli 7 lõikes 1 ettenähtud õigust jääda liikmesriiki taotluse menetlemise ajaks tuleb pidada prioriteetseks või tuleb direktiivi artikli 7 lõiget 2 tõlgendada nii, et vahistamismääruse täitmine on prioriteetne võrreldes artikli 7 lõikes 1 ettenähtud õigusega? Kas raamotsuses ette nähtud üleandmisest võib keelduda selle tõttu, et menetletakse varjupaigataotlust, kuigi raamotsuse artiklites 3 ja 4 puudub selline täitmata jätmise alus?

b)

Kas direktiivi artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellest tuleneb liikmesriigi kaalutlusõigus lahendada punktis a esitatud küsimus kooskõlas siseriikliku õigusega?

c)

Kuidas tuleb direktiivi artiklit 7 seoses eelnevate küsimustega tõlgendada siis, kui isik, kelle üleandmist vahistamismääruse alusel taotletakse, on taotlenud varjupaika sisuliselt samadel põhjustel, mille ta esitab vastuväitena üleandmisele?

d)

Kas siis, kui varjupaik antakse, peab vahistamismääruse täitmiseks kohustatud liikmesriik üleandmisest keelduma? Kui tegemist peaks olema sellise olukorraga, viidatakse lisaks neljandale eelotsuse küsimusele (punktid a–c).

a)

Kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, siis millistele põhjendustele võib tugineda või peab tuginema vahistamismääruse täitmiseks kohustatud liikmesriik sellisel juhul? Kas liikmesriik võib tugineda neile tõlgenduspõhimõtetele, mida kasutab Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas, mis käsitleb väljaandmist [extradition] seoses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga? Kas liikmesriik võib samuti tugineda põhimõtetele, mis võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustuspraktikas kasutatavate tõlgenduspõhimõtetega laiendavad täitmata jätmise aluseid?

b)

Kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, et vahistamismääruse täitmisest võib keelduda ka muudel kui artiklites 3 ja 4 ettenähtud alustel, siis kas raamotsusest tuleneb liikmesriigi õigus keelduda karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse täitmisest ka selliste asjaolude tõttu, mis puudutavad vahistamismääruse andnud riigis tehtud kohtuotsuse sisu või põhjendust või kohtuotsuse aluseks oleva menetluse nõuetele vastavust, ja mis eeldavad sellekohaste väidete uurimist liikmesriigis, kellelt nõutakse vahistamismääruse täitmist? Täpsemalt millistel tingimustel ja mis põhjusel võib selline uurimine (révision au fond) kõne alla tulla?

c)

Kas raamotsust tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil keelduda üleandmisest karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse alusel, kui on põhjendatud alus arvata, et kohtumenetlus, milles karistus mõisteti, ei ole olnud õiglane, kuna kohtu asukohariigi ametiisikud kiusasid süüdimõistetut taga, mis väljendus diskrimineerivalt süüdimõistmises?

a)

Kas sellisel juhul tuleb mutatis mutandis järgida raamotsuse artikli 4 lõike 6 sätteid? Teisisõnu — kas vahistamismääruse täitmisest keeldumine eeldab, et isik, kelle üleandmist taotletakse, on otsuse täitmisele pöörava liikmesriigi kodanik või seal alaliselt elav isik, ja et see riik kohustab ise vastavalt siseriiklikule õigusele karistuse täitmisele pöörama või meetme võtma?

b)

Kas keeldumine eeldab vähemalt seda, et liikmesriik, kellelt üleandmist nõutakse, kohustub ise vastavalt siseriiklikule õigusele karistuse täitmisele pöörama või meetme võtma?

c)

Kas juhul, kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab teatavatel juhtudel keelduda karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse täitmisest põhjustel, mis seonduvad vahistamismääruse andnud riigis tehtud kohtuotsuse sisu või põhjendusega või kohtuotsuse aluseks oleva menetluse nõuetele vastavusega, on keeldumine lubatud punktides a või b mainitud tingimustest sõltumata?

a)

Millist tähtsust mainitud vastuväide omab, kui arvestada raamotsuse sätteid ja kohustusi, mis vahistamismääruse andnud liikmesriigil on kolmandate riikide kodanike ees liidu õiguse ja muu hulgas nõukogu direktiivide 2004/83/EÜ (3) ja 2005/85/EÜ alusel?

b)

Kas selles kontekstis võib omada tähtsust raamotsuse artikli 28 lõige 4, mille kohaselt ei anta isikut, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud, välja kolmandale riigile isiku üleandnud liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekuta. Kas ja millistel tingimustel käib see keeld lisaks väljaandmisele [extradition] ka muu tagasisaatmise, näiteks väljasaatmise kohta?