13.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/21

1.

toetab ideed, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise eesmärk on parandada ühiseid teadmisi praeguste puuduste kohta ELi keskkonnapoliitika ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel liikmesriikides, pakkuda uusi lahendusi, mis toetaksid õiguslikku jõustamist, tegeleda nende puuduste algpõhjuste ja sageli valdkonnaüleste põhjustega ning püüda ergutada heade tavade tutvustamist;

2.

tunnistab, et 2017. aasta veebruaris avaldatud keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise pakett (1) annab 28 riigi aruannete alusel esimese põhjaliku ülevaate sellest, kuidas kohaldatakse ELi keskkonnapoliitikat ja keskkonnaalaseid õigusakte liikmesriikides kohapeal. Sellest ilmneb, et keskkonnapoliitika toimib, kuid suuri järjepidevusega seotud puudusi esineb eeskirjade ja poliitika praktikas rakendamisel kogu Euroopas;

3.

rõhutab, et ELi keskkonnapoliitika edukas rakendamine eeldab tihedat koostööd kõigi valitsustasandite vahel, alates kohalikust kuni ELi tasandini. Seepärast on komiteel hea meel, et komisjoni teatises viidatakse sõnaselgelt koostööle Euroopa Regioonide Komiteega. Samas meenutab komitee, et paljudes liikmesriikides on vajalikud täiendavad parandused, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhus osalemine rakendamise läbivaatamisel ja parandamisel;

4.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kasutama parimal viisil keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist selleks, et toetada keskkonnaküsimuste arvessevõtmist Euroopa poolaasta protsessi makromajanduslikes prioriteetides ning kestliku arengu eesmärkide saavutamist kestliku arengu tegevuskava 2030 raames;

5.

rõhutab vajadust pidada rakendamist käsitlevat struktureeritud dialoogi iga liikmesriigiga 2017.–2018. aasta jooksul ning kaasata asjakohaselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi eesmärgiga arutada, kuidas käsitleda struktuurseid küsimusi ja iga konkreetse liikmesriigi vajadusi;

6.

soovitab Euroopa Komisjonil olla keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise analüüsimisel jõulisem ja suurendada liikmesriikide võrreldavust. Euroopa Komisjon peaks keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise järgmises voorus esitama läbipaistva, kergesti mõistetava ülevaate individuaalsete liikmesriikide peamiste rakendusprobleemide osas tehtud edusammudest, mis ei peaks kaasa tooma liikmesriikide, piirkondade või linnade täiendavat aruandlust;

7.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt tugevdama keskkonnaõiguse rakendamise ja täitmise tagamise ELi võrgustiku IMPEL rolli ja arendama edasi riiklikke IMPELi võrgustikke, mis koondavad kohalike ja piirkondlike ametiasutuste eksperte parimate tavade jagamiseks (2);

8.

on seisukohal, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise protsess tuleks võimalusel ja vajadusel siduda juba olemasolevate hindamismehhanismidega, mis puudutavad samuti Euroopa õigusaktide rakendamise edusamme, nt algatus „Make it Work“, IMPELi võrgustiku tegevus ja REFITi programm;

9.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaõiguse valdkonnas (3) ning ootab komisjonilt 2017. aastal suuniseid keskkonnanõuetele vastavuse tagamise kohta kui täiendavat konkreetset algatust keskkonnaõiguse parema rakendamise toetamiseks (4);

10.

toetab Euroopa Komisjoni aruannet keskkonnaalase aruandluse ühtlustamise meetmete kohta, (5) mis põhineb komisjoni ELi keskkonnapoliitika seire- ja aruandekohustuste toimivuskontrollil, (6) millesse komitee andis panuse ettevalmistava arvamusega COR-2015-05660-00-00-AC-TRA. Komitee kordab Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset rakendada seire- ja aruandekohustuste suhtes horisontaalset lähenemisviisi ning ootab seepärast, et komisjon kohaldaks sidusalt aruande meetmeid 1 ja 2, pakkudes välja õiguslikke muudatusi seoses aruandluskohustustega, mis on määratletud kehtivates või uutes õigusaktides eesmärgiga neid kohustusi ühtlustada ja lihtsustada;

11.

pakub Euroopa Komisjonile tihedat ja struktureeritud koostööd kogu keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tsükli vältel, sealhulgas keskkonnaalase koostöö tehnilise ühisplatvormi tegevuse raames, (7) keskendudes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erinevatele struktuursetele rakendusprobleemidele ja nende lahendustele, nagu on rõhutatud arvamuse peatükis D. See hõlmab ka nende vahendite uurimist, mida komitee saab kasutada keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise riigipõhiste aruannete tugevdamiseks ja liikmesriikidele suuniste pakkumiseks, lisades territoriaalse mõõtme, võttes arvesse kogemusi, mille komitee on saanud strateegia „Euroopa 2020“ juhtimistsüklisse antud panuste koostamisel Euroopa poolaasta korrapärase hindamise kaudu kohalikust/piirkondlikust vaatepunktist;

12.

tunnustab asjaolu, et Euroopa Komisjon käsitleb oma teatises keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist kui täiendust käimasolevatele rakendamisjõupingutustele, nagu nõuetele vastavuse tagamine ja rikkumismenetlused;

13.

peab oluliseks hinnata keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise süsteemi pärast kahte tsüklit (neli aastat), et kontrollida mehhanismi tõhusust;

14.

leiab, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine pakub võimaluse komitee ja Euroopa Parlamendi sihipäraseks koostööks ning arvamustevahetusteks ELi keskkonnaõiguse rakendamisega seotud probleemide ja lahenduste üle, tuues kokku kaasseadusandja huvid ja rakendusasutuste otsuselangetajate kogemused. Komitee kutsub Euroopa Parlamenti tegema tihedat koostööd nii ENVI komisjonis arutatavates küsimustes – keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ning peamised rakendusprobleemid ja tuvastatud algpõhjused – kui ka parlamendi asjaomaste tulevaste rakendusaruannete osas, muu hulgas korraldades neil teemadel komitee ENVE komisjoni ja parlamendi ENVI komisjoni ühiseid koosolekuid;

15.

rõhutab oma valmisolekut anda panus nõukogus seoses keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega tulevikus peetavatesse aruteludesse, keskkonnaministrite mitteametlikesse kohtumistesse või muudesse nõukogu eesistujariikide tegevustesse, mis on seotud keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega. Komitee pakub oma abi selliste arutelude ja tegevuste ettevalmistamisel eeskätt nõukogu eesistujariikide taotlusel koostatavate sihipäraste arvamuste ning komitee ja komisjoni keskkonnaalase koostöö tehnilise ühisplatvormi koosolekute kaudu;

16.

teeb ettepaneku uurida võimalust korraldada teemapõhiseid koosolekuid tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ELi eri paigus asuvate riiklike esindustega. Selliste ürituste eesmärk oleks arutada konkreetseid kohalikke rakendusprobleeme ja anda seeläbi panus riigipõhistesse aruannetesse;

17.

väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjon piirdus keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel algselt jäätmekäitluse, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse, õhu kvaliteedi, mürasaaste, vee kvaliteedi ja veemajanduse valdkonnaga (8);

18.

kutsub Euroopa Komisjoni üles hõlmama keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise järgmisesse vooru olulise elemendina kliimamuutused ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, tagades samas kooskõla energialiidu juhtimise sätetega. Komitee tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustavat rolli kliimamuutustega võitlemisel ning innustab sellega seoses piirkondlike ja kohalike kliimamuutuste eesmärkide koostamist ja seadmist lisaks riiklikult kindlaks määratud panustele, mis on Pariisi kokkuleppes kliimamuutustega seoses võetud riiklike kohustuste oluline osa;

19.

rõhutab vajadust lisada läbivaatamise järgmisesse vooru tööstusheidete direktiivi rakendamine. Seoses sellega peaks IMPELi võrgustikul olema protsessis suurem roll, et toetada heade tavade kogumist aastaks 2019;

20.

soovitab hõlmata ka kemikaale käsitleva ELi poliitika, mis on ELi keskkonnapoliitika nurgakivi. Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peaks tooma esile kemikaalide registreerimise, hindamise ja autoriseerimisega seotud puudused ja positiivsed kogemused;

21.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle avardada riigipõhiseid teadmisi avaliku halduse ja juhtimise kvaliteedi ning pädevuse jagunemise kohta riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel ELi keskkonnaõiguse rakendamisel;

22.

tunnistab, et lisaks rakendamisega seotud puuduste täielikumale analüüsile keskkonnapoliitika traditsioonilistes valdkondades esitatakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise raames – esimest korda keskkonna valdkonnas – esialgsed järeldused puuduliku rakendamise võimalike algpõhjuste kohta;

23.

soovitab keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel keskenduda ebatõhusale koordineerimisele kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahel, et käsitleda järgmisi aspekte: pädevuste ja kohustuste ebaselge jaotus, vähene haldussuutlikkus, ebapiisav rahastamine ja turupõhiste vahendite kasutamine, poliitikameetmete integreerimise ja sidususe puudumine, teadmiste ja andmete puudumine ning ebapiisavad nõuetele vastavuse tagamise mehhanismid (9);

24.

kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja ühise metoodika keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise riiklike dialoogide pidamiseks ning andma suuniseid, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielik osalemine kogu protsessi vältel;

25.

juhib tähelepanu parema rakendamise ja parema õigusloome vastastikmõjule: ELi kasutatavaid vahendeid, ELi õigusaktide sidusust ja järjepidevust ning halduskoormust tuleb samuti uurida, kui näib, et keskkonnapoliitika eesmärke ei täideta;

26.

palub liikmesriikidel hõlbustada kohaliku ja piirkondliku keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise sisseviimist sarnaselt riiklikele läbivaatamistele;

27.

soovitab liikmesriikidel tihedamalt suhelda kohalike ja piirkondlike omavalitsustega juba poliitika väljatöötamise ja õigusaktide ülevõtmise etapis ning, nagu julgustati seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, näiteks valitsustasandite vaheliste vertikaalsete töörühmade raames;

28.

rõhutab, et liikmesriikidel tuleb edasi arendada mehhanisme tõhusa vertikaalse koordineerimise parandamiseks, sealhulgas selge ülesannete jaotus eri valitsustasandite vahel;

29.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles veelgi vähendama killustatust, astudes muu hulgas selliseid samme nagu selliste integreeritud keskkonnalubade kasutuselevõtt, mis ühendavad erinevad valdkondlikud keskkonnaload, ning lihtsustades KMH ja KSH menetlusi (10);

30.

rõhutab, et nagu kinnitab ka keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine, puuduvad paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel rahalised, inim- ja tehnilised ressursid ELi keskkonnaalaste õigusaktide nõuetekohaseks rakendamiseks ning just väiksematel omavalitsustel on sageli piiratud ressursid selleks, et arendada oma tehnilisi eksperditeadmisi regulatiivsete nõuete valdkonnas. Komitee rõhutab seepärast vajadust ulatuslikuma abi järele ELi tasandil, kas otseselt või julgustades liikmesriike toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste horisontaalset koostööd (liikmesriikide sees ja piiriüleselt), et koondada projekte, jagada parimaid tavasid ja töötada välja ühised protsessid ja menetlused;

31.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tagama, et kohalikele ja piirkondlikele keskkonnaasutustele eraldatud rahalised ja inimressursid vastaksid nende (neile üleantud) ülesannetele;

32.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ELi suunised kättesaadavaks mitmes keeles ning liikmesriike koostama ühised standardid, vormid, kontroll-lehed ja koolituskavad koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et tagada rakendamise ja aruandluse järjepidevus;

33.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vaataksid läbi menetluste kvaliteedi, et ühtlustada keskkonnalubade väljastamist ja ühendada ressursid teiste osakondadega, saavutades nii mastaabisäästu ja lahendades keskkonnaprobleeme, mis ületavad halduspiire, kasutades samas ära ELi avaliku halduse kvaliteedi töövahendeid (11);

34.

palub Euroopa Komisjonil, liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada kohalike ja piirkondlike ekspertide kaasamist IMPELi võrgustikku ning tulevasse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise vastastikuse hindamise vahendisse;

35.

palub Euroopa Komisjonil ning eelkõige liikmesriikidel kaasata ELi suuniste ja ka seotud riiklike suuniste koostamisel kohalikke ja piirkondlikke eksperte, et saavutada suurem selgus ja paindlikkus nende rakendamisel;

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles eraldama piisava eelarve uuele keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise vastastikuse hindamise vahendile. Samuti peaks komisjon tagama vahendi täiendavuse IMPELi elluviidavate vastastikuste tegevustega ning korraldusasutuste keskkonnaalase teabevahetusega „TAIEX REGIO PEER 2 PEER“ vahendi raames;

37.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama liikmesriikide toel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilise eesmärgi nr 11 raames kättesaadavat tehnilist abi, et suurendada oma keskkonnatalituste institutsioonilist ja haldussuutlikkust ning nende võimekust ESIFi rahastamisvahendite ärakasutamisel eelkõige suuremahuliste keskkonnataristute (eesmärk nr 6) puhul. Samuti julgustab komitee neid kasutama ELi struktuurireformi tugiprogrammi oma keskkonnahalduse parandamiseks;

38.

toetab ideed, et rohkem liikmesriike rajab ühtekuuluvuspoliitika korraldusasutuste ekspertide võrgustikke, mis tegelevad keskkonnainvesteeringute edendamisega;

39.

palub ELil järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise käigus põhjalikult uurida võimalusi suurendada ELi rahastust keskkonnaalaste õigusaktide rakendamiseks, samuti võimalust eraldada teatav protsent selleks eesmärgiks;

40.

tunnistab, et veel üks keskkonnaalaste õigusaktide puuduliku rakendamise algpõhjus on keskkonnaküsimuste ebapiisav integreerimine teistesse poliitikavaldkondadesse ning tuletab seepärast meelde vajadust võtta keskseid keskkonna- ja kliimamuutuste eesmärke arvesse kõigis ELi meetmetes;

41.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tagada nõuetekohane koordineerimine poliitilisel ja strateegilisel tasandil, võttes vastu kohaliku/piirkondliku kestliku arengu strateegia ja tagades keskkonnaküsimuste nõuetekohase integreerimise nende ruumilise planeerimise varajases etapis, et vähendada vastuolusid. Samuti kutsub komitee üles keskkonnaküsimuste nõuetekohasele integreerimisele varajases etapis keskkonnamõju strateegilise hindamise teel;

42.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama vabatahtlikke valdkondlikke kokkuleppeid oluliste tööstussektoritega ja nn lepinguid riigiasutuste ja ühiskonna sidusrühmade vahel eesmärgiga pakkuda teavet, tuvastada probleeme ja leida lahendusi;

43.

rõhutab asjaolu, et EL peab ellu viima tugevamat ja tõhusamat saasteallikale suunatud poliitikat paljudes keskkonnapoliitika valdkondades, sest vastasel juhul on kohalikul ja piirkondlikul tasandil võimatu järgida keskkonnakvaliteedi standardeid käsitlevaid erinevaid ELi õigusakte;

44.

palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda pädevatele kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele suuremat tuge nimetatud standardite ja eesmärkide täitmisel;

45.

nõuab, et Euroopa Komisjon teeks koostööd asjaomaste riiklike ametiasutuste, Euroopa Regioonide Komitee, ELi linnapeade pakti, ülemaailmse linnapeade kliima- ja energiapakti ja Kohalike Keskkonnainitsiatiivide Rahvusvahelise Nõukoguga, et töötada välja kohalikult ja piirkondlikult kindlaks määratud panuste kontseptsioon ja kasutuselevõtu metoodika, aidates nii kaasa COP21 Pariisi kliimakokkuleppe raames kokku lepitud kliimamuutustealaste eesmärkide saavutamisele. Teedrajavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks algselt vabatahtlikkuse alusel „kontseptsiooni tõestamise“ eesmärgil;

46.

tunnistab, et andmete piiratud kättesaadavus põhjustab jätkuvalt rakendusprobleeme eri valitsustasanditel paljudes liikmesriikides ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib olla keskne roll teadmiste ja andmete kogumisel ja üldsuse teavitamisel, innustades kodanike suuremat teadlikkust;

47.

peab tervitatavaks, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peab olema rajatud olemasolevatele andmetele ja et see peaks viima nende andmete parema kasutamise ja võrdlemiseni, parandades nende kättesaadavust iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks;

48.

toetab struktureeritud arutelu ülesannete ja ressursside asjakohase jaotuse üle liikmesriikides kohalike omavalitsuste, piirkondade ja riigi tasandi vahel, et tagada keskkonnaseisundit käsitlevate aruannete ja näitajate sidusus, tõhusus ja usaldusväärsus;

49.

kutsub liikmesriike üles arendama koostöös pädevate kohalike ja piirkondlike ametiasutustega struktureeritud rakendus- ja teaberaamistikke kõigi peamiste ELi keskkonnaalaste õigusaktide puhul;

50.

nõuab, et Euroopa Komisjon tagaks, et liikmesriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendaksid nõuetekohaselt keskkonnaalasele teabele juurdepääsu käsitlevas direktiivis sisalduvaid miinimumnõudeid;

51.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kohaldada aktiivset teabepoliitikat. See peaks olema kahesuunaline (sealhulgas tagasiside mehhanismid) ning edastama rohkem kodanikele suunatud teavet, nagu kaardipõhised veebivahendid, veebirakendused ja hariduskampaaniad;

52.

toetab valitsusväliste organisatsioonide kaasamist keskkonnateabe kogumisse ja kodanike hulgas levitamisse ning nn kodanike teaduse kasutamist keskkonnaandmete kogumiseks;

53.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles toetama omavalitsusi e-lahenduste ja e-valitsuse rakendamisel, et parandada nende keskkonnaseiret ja -aruandlust, näiteks e-valitsuse tegevuskava 2016–2020, programmi LIFE, Euroopa ühendamise rahastu ja programmi „Horisont 2020“ kaudu ning Euroopa Keskkonnaameti võrgustiku „Reportnet 2.0“ kasutuselevõtu kontekstis (12);

54.

palub teha jõupingutusi kõigil tasanditel, et tagada elektrooniliste keskkonnaandmete jagamine ja Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) edasiarendamine (13). Samuti tuleks tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist INSPIRE protsessi;

55.

on mures, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise analüüsist nähtub, et sageli esineb probleeme nõuetele vastavuse kontrollimise ja nõuete täitmise tagamisega ebatõhusate karistuste ning inspektorite ja prokuröride puuduliku suhtluse tõttu. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib nõuetele vastavuse tagamisega seotud tegevuste elluviimisel olla probleeme ebaühtlaste ELi sätete tõlgendamisel ja integreerimisel. Paljud kohalikud omavalitsused on liiga väikesed, et tagada keskkonnaõiguse asjakohane rakendamine;

56.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tagada volituste selge määratlemine ja jagamine ning pädevate ametiasutuste professionaalsus, teha tõhusat koostööd riigiasutustega (st politsei, toll ja prokuratuur) ning uurida ühiste piirkondlike keskkonnaalaste õiguskaitseasutuste loomise võimalusi, juhul kui nende endi kontrollivolitused on piiratud;

57.

kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles kohaldama nõuetele vastavuse tagamisel riskipõhist lähenemisviisi, tagades järelevalve, edendamise ja nõuete täitmise parima kombinatsiooni ning piiratud ressursside sihipärasema kasutamise;

58.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegelema nõuetele vastavuse edendamisega, mis hõlmab koostööd reguleeritud äriringkondade, asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikega, kuna nad asuvad ettevõtjatele ja kodanikele lähedal;

59.

palub liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta kiireid jõustamismeetmeid ning kehtestada proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ELi keskkonnaõiguse rikkumise eest ning sellest tulenevalt kohaldada keskkonnakuritegusid käsitlevat direktiivi 2008/99/EÜ;

60.

kutsub riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles tegelema korruptsiooniprobleemiga ning tagama kohtusüsteemide nõuetekohase toimimise keskkonnavaldkonnas, säilitades kodanikele ELi keskkonnaalaste õigusaktidega (14) antud menetlusõigused;

61.

toetab liikmesriikide, piirkondlike omavalitsuste ning kohalike omavalitsuste liitude kõiki algatusi suurendada oma teadmisi selliste Euroopa võrgustike heade tavade tutvustamise kaudu, nagu IMPEL, Euroopa prokuröride võrgustik keskkonnaküsimustes ja politseiametnike võrgustik;

62.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt tugevdama IMPELi rolli ja arendama edasi riiklikke IMPELi võrgustikke, mis koondavad piirkondlike ja kohalike ametiasutuste eksperte parimate tavade jagamiseks.