EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52014IE2544

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek Euroopa makropiirkondlike strateegiate kaardistamiseks” (omaalgatuslik arvamus)

ELT C 251, 31.7.2015, p. 1–6 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

31.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 251/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek Euroopa makropiirkondlike strateegiate kaardistamiseks”

(omaalgatuslik arvamus)

(2015/C 251/01)

Raportöör:

Etele BARÁTH

27. veebruaril 2014 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Ettepanek Euroopa makropiirkondlike strateegiate kaardistamiseks”.

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. veebruaril 2015.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 505. istungjärgul 18.–19. veebruaril 2015 (18. veebruari 2015. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 166, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

Sissejuhatus

Vastumeetmed, mis Euroopa on seni võtnud finantskriisi tagajärjel levinud üldkriisi ohjamiseks, ei ole piisavad. Arvukates analüüsides rõhutatakse otsuste liigset keskendumist finantssektorile ja ELi otsustusmehhanismi äärmuslikku hierarhiat, mis takistab ELil sotsiaalsete pingete maandamiseks vajalike meetmete võtmist. Samuti on võimalik näha märkimisväärset erinevust ühest küljest pikaajalist arengut toetava Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ja tegevuskavade ning teisest küljest olemasolevate vahendite vahel. Majanduspoliitika eri meetmete sidususe suurendamisel on nüüd esmane tähtsus.

Kui mõned Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on arengus järele jõudnud, siis teiste liikmesriikide vahel on suurenenud erinevused nii üldises majandustoodangus, sissetulekutes kui ka elatustasemes. Mõned piirkondlikud iseärasused on seda nähtust ainult tugevdanud ja mõnedes piirkondades on juba esile kerkinud väljakannatamatud pinged.

Nii sotsiaalpoliitika areng, mis on vajalik kriisist väljumiseks, kui ühtekuuluvuspoliitika uuendatud programmid ja eesmärgid nõuavad ELi poliitikameetmete territoriaalse mõõtme rõhutamist.

Seda vajadust tunnistas ka uus Euroopa Komisjon, kui ta käivitas majanduskasvu, töökohtade loomist ning elutingimuste parandamist toetava programmi „Uus algus”. Euroopa Komisjoni programm tähendab nii uusi võimalusi kui ka uusi kohustusi, mis ei piirdu üksnes investeerimis- ja arengufondide vahendite olulise suurendamisega aastateks 2015–2017 ning õiguslike ja organisatsiooniliste takistuste kaotamisega. See kehtib ka makropiirkondlikele strateegiatele. Asjaolu, et tööprogrammis määratletud 10 prioriteeti tugevdavad otseselt või kaudselt seoseid Euroopa makropiirkondade ja nende ühise arengu vahel, aitab uuesti määratleda ka makropiirkondliku poliitika rolli ning makropiirkondlike strateegiate koha ja teostatavuse.

Siiski võiks arengule suunatud, tugevalt detsentraliseeritud ning majandus- ja sotsiaalpartnereid korrapärasemalt ühendav uut liiki juhtimistava, mille puhul võetakse arvesse ka makropiirkondlikke strateegiaid, anda suure panuse majanduskasvu elavdamisse ning investeeringute tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamisse (1).

Tänu uuendatud juhtimistavale võivad makropiirkondlikud strateegiad kujutada endast suurepärast vahendit arenguprotsessi kiirendamiseks, territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks ning strateegia „Euroopa 2020” elluviimise hõlbustamiseks, säästes samal ajal keskkonda, mis ei ole sugugi vähem tähtis aspekt. „Kolme ei” reegel ei ole enam takistuseks: mitmeaastane finantsraamistik 2014–2020 avab rahalised võimalused, ühine strateegiline raamistik kehtestab eeskirjad, samal ajal kui praktikas on välja kujunenud väike rakendusmehhanism.

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse koostamisega soovis komitee ellu rakendada täiskogu 2013. aasta sügisel toimunud istungjärgu järeldused ning analüüsida, eelkõige kodanikuühiskonna seisukohast, makropiirkondlike strateegiate mõju Euroopas. Samuti soovis komitee teha ettepaneku selle kohta, kuidas kaasata need strateegiad Euroopa arengupoliitikasse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jõudis pärast makropiirkondlike strateegiate hetkeseisu ning asjaomaste arvamuste ja ettepanekute analüüsi (2) järeldusele, et saadud tulemusi arvesse võttes on makropiirkondlike strateegiate arendamine Euroopa tasandil kindlasti vajalik. Makropiirkondade eesmärk ei ole eraldamine, vaid ühendamine.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab Euroopa Ülemkogul toetada makropiirkondlike poliitikameetmete kaasamist ELi juhtimisstruktuuri ja nõuda selliste suuniste väljatöötamist, mis kehtiksid kogu ELi territooriumil ning mis oleksid suunatud sotsiaalse ja majandusliku arengu teenistuses oleva makropiirkondliku arengustrateegia ettevalmistamisele.

1.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnangul suureneb makropiirkondlike strateegiate osatähtsus ELi tuleviku jaoks veelgi. Olemasolevad makropiirkondlikud programmid:

on poliitilisel tasandil kaasa aidanud sellise Euroopa tasandi esilekerkimisele, mis praegu puudub, kuid mis võiks lähendada diametraalselt vastupidiseid riigiüleseid ja riiklikke seisukohti,

on horisontaalkoostööl põhineva juhtimisvahendina aidanud leida lahenduse bürokraatia ja hierarhia liigse kontsentratsiooni probleemile,

on kaasa aidanud kodanikuühiskonna ning eelkõige majandus- ja sotsiaalpartnerite süstemaatilisele kaasamisele strateegiate ettevalmistamise ja rakendamise protsessi.

1.4.

Makropiirkondlikud strateegiad võivad anda panuse majanduse konkurentsivõime parandamisse, SKP igati oodatud kasvu ning Euroopa lisaväärtuse suurendamisse. Tänu asjakohasel andmebaasil põhinevatele järelmeetmetele, partnerluspõhimõtte tulemuslikule kohandamisele ja saadud kogemustel põhinevale võrdlevale analüüsile on need strateegiad näidanud end tõhusa poliitikana. Seega:

1.4.1.

oleks võimalik tagada Euroopa poolaasta raames strateegia „Euroopa 2020” saavutatud eesmärkide parem nähtavus piirkondlikul tasandil ning

1.4.2.

ühendada tõhususe suurendamiseks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide ning üldiste ja konkreetsete tulemuste vahehindamisel erinevates ühiskondlikes lepetes loetletud makropiirkondliku koostöö elemendid, mis seonduvad keskkonna, linnastumise ja arenguga;

1.4.3.

aastateks 2014–2020 seatud ühtekuuluvuspoliitika 11 strateegilise eesmärgi põhjal võiks rakenduskavades esitatud meetmete makropiirkondliku tausta tugevdamine tagada meetmete lisaväärtuse, tõhususe ja tulemuslikkuse Euroopa tasandil;

1.4.4.

võiks nende piirkondliku koostöö programmide makropiirkondlik taust, mille kohta tehti otsus linnade tegevuskava raames, ning mis seonduvad ELi linnastute võrgustikuga, soodustada sotsiaal-kultuurilist integreerumist ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks vajalike tingimuste teket;

1.4.5.

luuakse uus makropiirkondlik vahend keskkonna säilitamise ja varude säästliku kasutamise jaoks.

1.5.

Komitee soovitab tugevdada juhtimisstruktuuri Euroopa tasandil ning kaasata 28 riigi esindajatest koosneva ja makropiirkondliku juhtimise eest vastutava kõrgetasemelise koordineerimise töörühma kõrval otsustusprotsessi kõikidesse etappidesse ka kodanikuühiskonna ning linnad ja piirkondlikud omavalitsused.

2.   Arutelu

2.1.

Kogemuste põhjal, mida kinnitavad Euroopa Komisjoni analüüsid, võib öelda, et makropiirkondlikel strateegiatel on lisaväärtus järgmiste aspektide jaoks:

Euroopa ja piirkondliku identiteedi tugevdamine,

ELi strateegiate kavandamine ja rakendamine,

vahendite kooskõlastatud kasutamine.

2.2.

Makropiirkondlikud strateegiad kujutavad endast uusi esmatähtsatele vajadustele vastavaid vahendeid, arvestades et:

vastumeetmed kriisile ei ole terviklikud ning seega tuleb leida tasakaal erinevate piirkondlike ja sotsiaalsete aspektide vahel,

Euroopa Parlamendi valimiste põhjal selgus, et ELi suhted kodanikuühiskonnaga ei ole ikka veel piisavalt arenenud,

ELi institutsioonilise süsteemi põhjalik reform on vältimatu (sh nt ELi demokratiseerimine ja detsentraliseerimine; ELi valdkonnaüleste struktuuride tugevdamine; ELi poliitikameetmete või sotsiaal-majanduslike partnerluste rakendamise tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamine).

2.3.

Makropiirkondlikud strateegiad on ajakohased, kuna:

valimiste tulemusel moodustati uus Euroopa Komisjon, kes määratles uued prioriteedid ja kelle peamised eesmärgid, sh eelkõige töökohtade loomine, majanduskasvu suurendamine ja ettevõtete kavandatud investeeringute tõhusus, sõltuvad suurel määral piirkondade kohanemisvõimest,

strateegia „Euroopa 2020” vahearuanne on ettevalmistamisel ja muudetud direktiivid peaksid olema vastu võetud 2015. aastal; tegemist peaks olema eelkõige makropiirkondliku lähenemisviisi tugevdamisega,

on selgunud, et nii juhtimise kui ELi lisaväärtuse seisukohast – sh eelkõige keskkonna säilitamise (mered) ja loodusõnnetuste ennetamise (kindlustamine üleujutuste vastu) või turismi ning uuenduslikes sektorites tehtava majanduskoostöö raames – pakuvad juba vastu võetud ja praegu vastuvõtmisel olevad (ELi Doonau ja Läänemere piirkondade) makropiirkondlikud strateegiad uusi võimalusi,

komisjoni algatused (ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia, Alpide makropiirkondlik strateegia) levivad ning rõhutavad liikmesriikidele ja piirkondadele vajadust kavandada makropiirkondlikke seoseid (pöörates seejuures erilist tähelepanu kolmandate riikide osalusele koostöös),

makropiirkondliku koostöö võimalused (Vahemere piirkond, Atlandi ookeani rannik), mis on ilmnenud sotsiaal-majanduslikus valdkonnas, annavad tunnistust ka märkimisväärsest arengust poliitilises valdkonnas, mis on samuti võimaldanud märkimisväärselt panustada merendusstrateegiate ja maismaa poliitikate kooskõlastamisse,

ajalooliselt väljakujunenud makropiirkondlik koostöö tugevneb suurte piiriüleste ja lineaarsete infrastruktuuride kaudu, eelkõige tänu Euroopa ühendamise rahastu makropiirkondlike telgede arendamisele,

makropiirkondlikust koostööst on saanud partnerluslepingute kohustuslik osa programmitöö perioodil 2014–2020.

2.4.

Makropiirkondlikud strateegiad, mis juba oma olemuselt on arengule suunatud, võivad oluliselt kaasa aidata ELi arengupoliitika tugevdamisele ja rakendamisele, eelkõige põhialgatustega seonduvates küsimustes. Peamised kavandatavad (tegevus)valdkonnad on järgmised:

VKEde majandustegevus,

teadusuuringud, haridus, keeleõpe, kultuuri- ja tervishoiualane koostöö,

energia-, keskkonnakaitse-, logistika-, transpordi- ja avalike teenuste (vesi, heitvesi, jäätmed) alane koostöö,

riigiasutuste, piirkondlike asutuste ja omavalitsuste ühine planeerimine,

julgeoleku- ja rändealane koostöö,

turukonkurentsi praktiline tugevdamine (konkreetne koostöö tööturul, et toetada VKEsid või luua arengufonde),

koostöö statistika valdkonnas.

Tegemist on peamiselt valdkondadega, kus on õigustatud põhiliselt alt üles suunatud algatused, kuna ELi institutsioonide otsene reguleeriv roll on nende puhul üsna marginaalne.

2.5.

Makropiirkondlikes strateegiates osalejad peavad tegema koostööd, esindades oma valitsust valdkonnaülese poliitika tasandil.

2.6.

Makropiirkondlik lähenemisviis sisaldab perspektiivide ja juhtimisvahendite seisukohast uusi võimalusi ELi uuendamiseks:

lähenemisviisi poliitiline ja strateegiline juhtimine aitavad kooskõlastada eri tasandi sidusrühmade osaluse, ilma et uute suurte institutsioonide loomine oleks vajalik,

lähenemisviisi raames on võimalik integreerida eri tasandi poliitikaid ja programme (sh ELi ja riikliku tasandi poliitikad ja programmid; piirkondliku koostöö poliitikad ja programmid; ühinenud riikide või kandidaatriikide poliitikad ja programmid; valdkondlikud vahendid, finantsvahendid jms),

lähenemisviisi raames kooskõlastatakse poliitilised, strateegilised ja finantsvahendid, et tagada tõhus ja tulemuslik rakendamine,

lähenemisviis soodustab territoriaalsete piiride kaotamist piirkondlike haldusorganite ja eri sektorite vahel, ning lõpuks

muudab lähenemisviis omavastutuse põhimõtte selgelt mõistetavaks kogu strateegia kavandamise ja rakendamise protsessi käigus.

2.7.

Et makropiirkondlik juhtimine oleks „hea”, peab ta sisaldama järgmisi elemente:

strateegilise planeerimise võime,

asjaomase piirkonna andmeid sisaldav usaldusväärne andmebaas ja analüüsivõime,

asjakohane täidesaatev organ,

ulatuslik kontrollisüsteem, mis hõlmab planeerimist ja rakendamist,

asjakohased sidevahendid,

vajalik kohanemisvõime ja

tegevuste läbipaistvus, et tagada kontrollivõimalus.

2.8.

Makropiirkondlike strateegiate mõiste kohaselt on makropiirkond ala:

mis katab ühiste geograafiliste, majanduslike ja kultuuriliste tunnustega piirkonda,

millel on samad väljakutsed ja võimalused ning

kus eri sidusrühmad teevad tõhustatud koostööd, kooskõlastades oma vahendid, et edendada territoriaalset ühtekuuluvust.

2.9.

Praegu vastavad Euroopas sellele määratlusele kahte liiki makropiirkonnad. Mõlemaid iseloomustab võime võtta vastu kolmandatest riikidest pärit osalejaid:

lineaarsed makropiirkonnad, mis on peamiselt seotud selliste suurte taristutega nagu Doonau piirkonda või transpordikoridoride äärseid piirkondi hõlmavad taristud, ja

makropiirkonnad, mis katavad sellist suurt ala nagu Läänemere, Aadria mere, Alpide, Vahemere või Atlandi ranniku piirkond.

2.10.

Euroopa Liidu loomisega said Euroopa ajaloolistest piiridest funktsionaalsest aspektist virtuaalsed piirid. Makropiirkondlik perspektiiv võimaldab tõmmata Euroopa kaardile uusi toimivaid piire. Makropiirkondlikele süsteemidele toetudes peegeldavad tõhustatud või tõhustatava avatud koostöö mehhanismid juba XXI sajandi poliitikameetmeid, mis soodustavad demokraatlikus Euroopas üha uuenevat koostööd majanduse ja kaasava ühiskonna toetamiseks, tagades seejuures keskkonnasäästlikkuse.

3.   Üldised märkused ja ettepanekud makropiirkondlike strateegiate osatähtsuse suurendamiseks

3.1.

Võimalik on leida tasakaal strateegia „Euroopa 2020” uute jõujoonte ning majandus- ja finantsjuhtimise ja SKP-st kaugemale ulatuvate näitajate kontseptsiooni vahel, kui vähendatakse piirkondlikke erinevusi ja tagatakse harmooniline areng, mille puhul võetakse arvesse nii sotsiaalseid vajadusi kui keskkonnatingimusi.

3.2.

Makropiirkondlikud strateegiad aitavad suurendada piirkondlikku ühtekuuluvust, tugevdades solidaarsusmehhanisme. Samuti on piirkondlikke iseärasusi arvesse võttes võimalik paremini kooskõlastada arenguvahendeid.

3.3.

Ettepanekud kooskõlastatud makropiirkondliku arengu kohta ja tõhustatud makropiirkondlikust koostööst tulenevad majanduslikud eelised aitavad meelitada rohkem investeeringuid nii uuendussektorisse kui suure tootmis- ja varustuspotentsiaaliga sektoritesse.

3.4.

Institutsioonilised ja majanduslikud võrgustikud ja seosed makropiirkondades võivad märgatavalt leevendada globaliseerumisega seonduva kriisi mõju, väärtustades vahendeid ja aidates ühtlustada erinevusi erineva arengutasemega piirkondade vahel; selle lähenemisviisi raames võivad suurlinnapiirkonnad ja teised dünaamilise arenguga linnapiirkonnad etendada juhtivat rolli.

3.5.

Kuigi võrgustikukujulised mitme keskusega suurlinnapiirkonnad on suure majandus- ja uuenduspotentsiaaliga, olles käimapanevaks jõuks töökohtade loomisel, toovad nad endaga kaasa ka märkimisväärseid keskkonnariske. Makropiirkondlikud strateegiad võivad kompenseerida riske, mis seonduvad linnade üha suurenevast asustustihedusest tulenevate kliimamuutustega, ning hõlbustada nende vältimist.

3.6.

Makropiirkondlikud strateegiad võivad samuti toetada väikese ja keskmise suurusega linnade proportsionaalset arengut, tugevdades nendevahelisi sidemaid ning seeläbi ka kohalikke ja piirkondlikke väärtusi.

3.7.

Makropiirkondlik strateegia võib aidata vähendada piirkondlikke ja majanduslikke erinevusi tänu strateegia „Euroopa 2020” prioriteetsete programmide rakendamisele erinevates piirkondlikes tingimustes.

3.8.

Makropiirkondlik strateegia võib olla asjakohane vahend, et tagada kriitiline mass, mis on vajalik majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaeeliste ühendamisel arengut toetavaks teguriks, millel võib olla eriline tähtsus piiriüleste rahvusvaheliste programmide jaoks.

3.9.

Oma ulatuse tõttu võimaldavad makropiirkondlikud strateegiad panustada üldhuviteenuste ühtlasemasse arengusse ja kättesaadavusse ning edendada juurdepääsu teabele ja teadmistele ning liikuvuse tingimusi.

Brüssel, 18. veebruar 2015.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (COM(2014) 284 final).

(2)  Recent and Upcoming EESC Opinions on Macro-regional Areas and Strategies, and Related Horizontal Matters – Key Points.


Top