8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/80

—

võttes arvesse 8. septembril 2000. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande deklaratsiooni,

—

võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud Euroopa arengukonsensust (1),

—

võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (2),

—

võttes arvesse oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni tihedama ja parema arengukoostöö ning 2006. aasta ELi abi tõhususe paketi kohta (3),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni abi tõhusust käsitleva 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni järelmeetmete kohta (4),

—

võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta (5),

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 14. juuni 2010. aasta järeldusi riikidevahelise tööjaotuse kohta, millega lisati või asendati mitu elementi (6),

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 9. detsembri 2010. aasta järeldusi teemal „Vastastikune aruandluskohustus ja läbipaistvus: ELi tulemusliku abi tegevusraamistiku neljas peatükk” (7),

—

võttes arvesse nõukogu peasekretariaadi 11. jaanuari 2011. aasta konsolideeritud teksti abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta (8),

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 21. istungjärgul Budapestis vastu võetud deklaratsiooni 2011. aastal Lõuna-Koreas Busanis toimuva neljanda kõrgetasemelise abi tõhusust käsitleva foorumi teemal,

—

võttes arvesse 10. aprilli 2010. aasta Dili deklaratsiooni rahu tagamise ja riigi ülesehitamise kohta;

—

võttes arvesse 26. märtsi 2010. aasta Bogotá deklaratsiooni Accra tegevuskava põhimõtete rakendamise kohta lõunapoolsete riikide koostöös,

—

võttes arvesse 4.–5. novembri 2010. aasta Tunise konsensust „Sihiks tulemuslik areng” („Targeting Effective Development”) tulemusliku arengu Aafrika tegevuskava väljatöötamise kohta,

—

võttes arvesse OECD arenguabi komitee 2009. aasta juuni aruannet pealkirjaga „Abi tõhusus: eduaruanne Pariisi deklaratsiooni rakendamise kohta”,

—

võttes arvesse komisjoni 2009. aasta oktoobri aruannet „Abi tõhustamise tegevuskava. Euroopa lähenemisviisi eelised” (9),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015) (SEK(2010)0265) ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi aastatuhande arengueesmärkide kohta, milles toetatakse asjaomast ELi tegevuskava,

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta märtsi aruannet ühise mitmeaastase programmitöö kohta (10),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta aprilli teatist nõukogule „ELi arenguabi rahastamise aruandluse parandamine - ELi ametlikule arenguabile antava vastastikuse eksperdihinnangu suunas” (KOM(2011)0218),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2010. aasta märtsis käivitatud algatust „Struktureeritud dialoog arengupartnerluse huvides”, mille eesmärk on leida praktilisi viise, kuidas tõhustada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste osalust Euroopa tasandi koostöös,

—

võttes arvesse 2011. aasta mais avaldatud aruannet „Pariisi deklaratsiooni hindamise lõpparuanne – II etapp”,

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni kohalike omavalitsuste ja arengukoostöö kohta (11),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0313/2011),

A.

arvestades, et neljas kõrgetasemeline abi tõhusust käsitlev foorum peaks määratlema tulevikukohustused arenguabi tõhususe suurendamiseks ja aitama välja töötada rahvusvahelise abi uue struktuuri aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtajaks 2015. aastal ja pärast seda;

B.

arvestades, et Pariisi deklaratsiooni põhimõtted keskenduvad eeskätt abi kättetoimetamise mehhanismidele ja mitte niivõrd tõhusa arengupoliitika kujundamisele; arvestades, et abi tõhusust käsitleva Accra tegevuskava edu on takistanud mitmed tegurid, sealhulgas finantskriis, ametlikule arenguabile eraldatavate summade vähenemine, mõne rohkem lühiajalisi tulemusi nõudva rahastaja muutunud poliitika, samuti uute avaliku ja erasektori selliste abiandjate saabumine, kes ei kuulu arenguabikomiteesse ega lähtu oma tegevuses koostöö konsensuslikest normidest;

C.

arvestades, et järjest suurem osa kogu ametlikust arenguabist on pärit tärkava turumajandusega riikidest, kes ei ole OECD liikmed;

D.

arvestades, et viimased seire- ja hindamisuuringud näitavad, et abisaajad riigid on olnud Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava kohustuste täitmisel aktiivsemad kui rahastajariigid;

E.

arvestades, et eelmised kõrgetasemelised konverentsid ei ole saavutanud vajalikku poliitilist survet ega õiguslikult siduvat raamistikku, ning arvestades, et Pariisi deklaratsiooni rakendamine ei ole kaasa toonud abi killustatuse eeldatud vähenemist ja liiga paljude tehingute puhul esineb ikka läbipaistvusprobleeme, näiteks seoses tingimuslikkusega;

F.

arvestades, et läbipaistvus ja aruandekohustus mitte üksnes rahastajariikide valitsuste ja abisaavate riikide valitsuste vahel, vaid ka riigi ja ühiskonna vahel on abi tõhususe eeltingimus; arvestades, et Accra tegevuskava kohaselt on rahastajad ja partnerriigid kokku leppinud õigeaegse ja üksikasjaliku teabe levitamises olemasolevate ja tulevaste abivoogude kohta, mis võimaldaks arenguriikidel eelarvet koostada ja oma aruandeid senisest põhjalikumalt auditeerida; arvestades samuti, et doonorriikide jaoks on endiselt esmatähtis toetada parlamendi institutsiooni tugevdamist ning kohalike ametivõimude ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist, et muuta arengupoliitika demokraatliku protsessi kindlaks osaks;

G.

arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid annavad enam kui poole kogu maailmas antavast ametlikust arenguabist ning et seetõttu on neil oluline roll abi tõhususe tegevuskava rakendamisel;

H.

arvestades, et neljandat foorumit silmas pidades on tähtis abi andvatele riikidele meelde tuletada nende kohustust 2015. aastaks eraldada 0,7 % oma rahvamajanduse kogutoodangust / kogutulust arenguabiks, pöörata kogu arenguriikidega suhtlemise poliitikas ja kõigis vastavates tavades suurt tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele, määratleda rangemalt ametlik arenguabi ja järgida jätkuvalt kehtivaid Accra tegevuskava põhimõtteid, ning arvestades, et on vaja liikuda ametlikust arenguabi andmisest edasi arengupartnerluse loomiseni, et toetada sellise arengu kujunemist, mille kontseptsioon pärineb riikidelt endilt ja on nende poolt omaks võetud;

I.

arvestades, et arenguabi maastik muutub pidevalt ning arvestades, et abi tõhususe mehhanismid peaksid paremini kajastama uute rahastajate ilmumist;

J.

arvestades, et kogu arengurahastamine – kaasa arvatud innovatiivsed rahastamismehhanismid nagu finantstehingute maks ning ülemaailmsed fondid tervishoiu ja hariduse rahastamiseks – peab väljendama ja ellu viima Pariisi deklaratsiooni põhimõtteid;

K.

arvestades, et Tunise konsensuses Aafrika arengukava kohta nõutakse tähelepanu ümbersuunamist abi tõhususelt arengu tulemuslikkusele laiemalt; arvestades, et Aafrika arengu tulemuslikkuse seisukohast on kesksed kuus elementi: riikide suutlikkuse suurendamine, demokraatliku isevastutuse arendamine, lõunapoolsete riikide koostöö edendamine, piirkondlik mõtlemine ja tegutsemine, uute arengupartnerluste loomine ja väljakasvamine abisõltuvusest;

1.

rõhutab, et Euroopa Liit peab võtma neljandal kõrgetasemelisel foorumil kaugeleulatuva seisukoha, mis aitaks oluliselt kaasa abi tulemuslikkusega seotud kohustuste tugevdamisele ja täielikule rakendamisele; loodab, pidades silmas abi tõhususe olulisust elukvaliteedi parandamiseks ja vaesuse vähendamiseks abisaajates riikides ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, et Euroopa Liit on Busanis kõrgel tasemel esindatud;

2.

tuletab meelde, et üks põhitingimusi abi tõhususe tegevuskava eesmärkide täitmiseks on täielikult omaks võtta demokraatliku isevastutuse põhimõte, mis tähendab, et arengustrateegia on riikide algatatud ning kajastab kõikide siseriiklike sidusrühmade võetud kohustusi;

3.

märgib, et arenguriikide valitsused ei ole jätnud oma parlamentidele ja kodanikuühiskonnale tõhusaks isevastutuseks vajalikku manööverdamisruumi; kutsub ELi tungivalt üles tugevdama Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskavaga võetud kohustusi ja edendama demokraatlikku isevastutust arengupoliitikas, -projektides ja -meetmetes kõikide arengu sidusrühmade täieliku kaasamise ja nende ees aruandluskohutuse võtmise kaudu;

4.

usub, et neljas kõrgetasemeline foorum on edukas, kui selle tulemusel tekib tõsine pühendumus abi tõhususe suurendamisele, mis kajastub selgetes ja mõõdetavates eesmärkides, mille elluviimiseks on kehtestatud täpne ajakava; võttes arvesse Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava rakendamise puudusi, rõhutab, kui oluline on nn alt-üles lähenemisviisi järgiv isevastutus arengu eest, abi killustamatus ning kindlate, tõhusate ja sõltumatute järelevalve- ja jõustamismehhanismide loomine, mis hõlmavad parlamente ja kodanikuühiskonda nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil; on seisukohal, et abi tõhusust silmas pidades tuleks abi kaaluda ja hinnata arengueesmärkide saavutamisse antud konkreetse panuse, mitte ainult sisendi järgi;

5.

tuletab meelde, et tõhus abi peab võimaldama vaestel riikidel kasutusele võtta riigisiseseid tulusid; kutsub seetõttu ELi veelkord üles võtma maksuparadiiside ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise oma peamiseks prioriteediks, ning samas edendama alternatiivseid arengu rahastamise allikaid, nt finantstehingute maksu kehtestamise kaudu; kutsub lisaks ELi tungivalt üles pakkuma tõhusamat toetust arenguriikide abistamiseks maksureformide alal, et toetada tulemuslike, tõhusate, õiglaste ja jätkusuutlike maksusüsteemide loomist, mis peaks viima vaesuse ja abisõltuvuse vähenemiseni;

6.

kutsub doonorriike ja abisaavaid riike üles võtma viivitamata meetmeid, et täita Pariisi deklaratsioonist ja Accra tegevuskavast tulenevad kohustused, mida tõkestavad üksnes poliitilise tahte puudumine ja bürokraatlikud takistused ning kõrged tehingukulud, näiteks seoses abi lahtisidumise, abi prognoositavuse, tingimuslikkuse ja läbipaistvusega; rõhutab eelkõige vajadust rakendada Accra tegevuskavas ette nähtud kohustus, mille kohaselt rahastajad peaksid kasutama kahepoolses valitsustevahelises koostöös esimese valikuna riigi oma süsteeme, ning parandada abivoogude prognoositavust; kutsub lisaks doonorriike üles eelistama kohalikke ja piirkondlikke hankeid;

7.

tuletab sellega seoses meelde, et abi peaks stimuleerima kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu, mis vähendaks vaesust ja abisõltuvust ning soodustaks töökohtade loomist, võttes seejuures arvesse kõikide riikide iseärasusi ja tagades samal ajal abi tõhustamise riikides, kus seda kõige rohkem vajatakse; rõhutab samuti, et abi tuleks pidada ajutiseks vahendiks, mille eesmärgiks on arenguriikide jätkusuutliku autonoomse majanduskasvu stimuleerimine, ja mitte pikaajaliseks lahenduseks;

8

rõhutab, et sellist majanduskasvu pidurdavad rahastajate hanketavad, mis ei võta arvesse kohalikku majandust; kutsub seetõttu rahastajaid üles eelistama kohalikke ja piirkondlikke hankeid, mis võimaldaks tõhustada kohapealset majandustegevust;

9.

märgib, et ainult arenguabist ei piisa vaesuse kaotamiseks ning et arenguabi peaks tegelema rohkem vaesuse põhjuste kui selle sümptomitega; rõhutab vajadust tõhusama abi järele, mis oleks osa arenguprotsessist, mille kaudu püütakse abisaajates riikides luua tugev ja keskkonnahoidlik majandus, kus oleks kõigile tagatud põhiliste sotsiaalteenuste kättesaadavus ning mis lõpuks suudaks vähendada sõltuvust abist; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on luua abisaajates riikides inimväärset tööd, ettevõtlust ja innovatsiooni soodustav keskkond; soovitab rahastajatel kasutada eelisjärjekorras kohalikku majandussuutlikkust ja võtta meetmeid selle aktiivseks tugevdamiseks;

10.

nõuab abi riikide vahel jaotamisel tõhusamat rahvusvahelist koordineerimist, et vältida olukorda, kus mõningaid riike eelistatakse abi andmisel, kuid teised satuvad n.ö vaeslapse ossa; rõhutab, et arengupoliitika ei tohiks abi mõju tõhustamise, rohkemate tulemuste ja parema kulude-tulude suhte saavutamise nimel muutuda riskikartlikuks ja keskenduda ainult nn lihtsatele riikidele; nõuab kindlalt, et vaesuse kaotamine ja vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise otsustavaks kriteeriumiks;

11.

rõhutab abi tõhususe küsimuses diferentseeritud lähenemisviisi olulisust, mis võtab arvesse abisaajate riikide arenguastet (vähim arenenud, haavatavad ja keskmise sissetulekuga riigid) ja nende konkreetseid vajadusi; rõhutab, et arvestades haavatavate riikide suurt arvu ja asjaolu, et need riigid on aastatuhande arengueesmärkide täitmisest kõige kaugemal, moodustades 75 % puudujäägist, on oluline pöörata sellele küsimusele erilist tähelepanu;

12.

rõhutab, et kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine arengupoliitikasse on väga oluline aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja hea valitsustava tagamiseks; märgib murega, et kuigi Accra tegevuskavas tunnustati kodanikuühiskonna organisatsioone kui „iseseisvaid arengupoliitikas osalejaid”, puutuvad paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid kokku poliitika ja tavadega, mis takistavad neil arengus osalejate rolli täitmast; kutsub doonorriike ja partnerriike üldisemalt üles pöörama rohkem tähelepanu parlamentide, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna osaluse suuremale tunnustamisele, ning siseriiklike süsteemide läbipaistvamale kasutamisele;

13.

juhib tähelepanu sellele, et ainult finantsabist ei piisa jätkusuutliku majandusarengu tagamiseks ning et kohalik omavalitsus ja riigi erasektor peavad võtma aastatuhande arengueesmärkidega seotud projektide rakendamises juhtrolli; rõhutab erasektori, nt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rolli jõukuse loomises ning riikide vastutust stabiilsuse ja õigusriigi põhimõtete tagamises; rõhutab sellega seoses hea valitsustava tähtsust abisaajates riikides;

14.

rõhutab, et arutamist vajavad hea valitsemistava näitajad, millest mõni on ikka veel väga vaieldav, arvestades nende kasulikkust demokraatliku isevastutuse jaoks vajalike kaasavate lähenemisviiside kvaliteedi määramisel;

15.

kutsub partnerriikide valitsusi üles tegema jõupingutusi detsentraliseerimise vallas (poliitikas, haldus- ja eelarvepoliitikas) ja suurendama ning tõhustama kohaliku ja riikliku arengu kavandamise koordineerimist, panustades vastastikusse täiendavusse ja spetsialiseerumisse ning austades kohalikku autonoomiat;

16.

kutsub doonorriike üles oma tegevust rohkem koordineerima ja ühtlustama ning lihtsustama menetlusi ja soodustama tihedamat koostööd erasektori rahastajatega;

17.

kutsub tungivalt üles soodustama ja edendama lõunapoolsete riikide koostööd ja kolmepoolset koostööd kui abivorme, mis aitavad parandada kvaliteeti ja tulemuslikkust, teadmiste vahetust ja suutlikkuse arendamist;

18.

tuletab meelde, et kõiki valitsusi – nii doonorriikide kui abisaajariikide omi – seovad inimõiguste järgimise kohustused; rõhutab, et need kohustused ja inimõiguste alane vastutus rahvusvahelise õiguse alusel on tulemusliku arengu saavutamiseks keskse tähtsusega; kutsub seetõttu ELi üles võtma Busanis kohustus siduvate meetmete kehtestamiseks, et tagada abi andmisel inimõigusalaste konventsioonide järgimine;

19.

rõhutab, kui tähtis on tasakaal teatud poliitiliste ja fiskaalsete tingimuste täitmise ning tulemuslikkuse näitajatel põhineva käsitluse vahel, et ranged poliitilised ja tulemuslikkusnõuded ei paneks partnerriikide valitsusi loobuma oma poliitika rakendamisest või isegi uute riskantsemate meetodite katsetamisest ja eelistama selle asemel rahastajate ettekirjutuste järgimist;

20.

peab kiiduväärseks, et vastu on võetud ELi tegevusjuhend tööjaotuse kohta arengupoliitikas, ning rõhutab, et senini ei ole neid põhimõtteid täielikult rakendatud poliitilise tahte puudumise tõttu, mis takistab Euroopa abi optimaalset kasutamist ja ka ELi võimalust etendada neljanda foorumi kontekstis tööjaotuse valdkonnas juhtivat rolli;

21.

kutsub ELi üles kiirendama tööjaotust puudutavat algatust „Fast Track”, eriti sektorite järgi koondumise, ümberkorraldamise ja ühise programmi rakendamise abil, ning edendama riiklike süsteemide kasutust, et pidada kinni Pariisi deklaratsiooniga võetud kohustusest kasutada rohkem isevastutustel põhinevaid abiandmisviise, eriti eelarvetoetuse kaudu;

22.

peab tervitatavaks eelarvetoetust käsitlevas rohelises raamatus esitatud komisjoni algatust, mille peamiseks eesmärgiks on edendada abisaajariikide siseriiklikku arengut, ning nõuab eelarvetoetuse kõlblikkuskriteeriumide rangemaks muutmist, et vältida kõrvalekaldumist kokkulepitud lähenemisviisidest ning seda tüüpi abi väärkasutamist, võttes asjakohaselt arvesse selliseid tegureid nagu riigi korruptsiooniindeks;

23.

rõhutab riikide parlamentide juhtivat rolli uues abi ülesehituse kontekstis ning rõhutab vajadust pakkuda abi, et tõhustada seadusandlikku suutlikkust ja kinnistada õigusloomega seotud muudatusi, mis on vajalikud kõigi arengukulutuste läbivaatamiseks;

24.

nõuab, et riikide parlamendid võtaksid vastu riiklikud strateegiadokumendid ja iga-aastase eelarve, konsulteerides enne rahastajatega peetavat poliitilist dialoogi kodanikuühiskonna ja kohalike ametivõimudega, et anda demokraatlikule kontrollile kogu võimalik jõud;

25.

tuletab sellega seoses meelde Euroopa Liidu Nõukogu abi tõhusust käsitlevas operatiivraamistikus (12) sisalduvat kohustust, mille eesmärk on võimaldada finantsabi andmisel ELi doonorite suhtes demokraatliku kontrolli kohaldamist partnerriikide protsesside raames;

26.

juhib tähelepanu kõrgeimate auditeerimisasutuste tähtsale rollile riikide parlamentide abistamisel arenguga seotud kulutuste jälgimisel ja abi tõhususe edendamisel;

27.

tuletab meelde ohtu abi tõhusust tehnilises mõttes üle tähtsustada; rõhutab vajadust keskenduda rohkem näitajatele, mis on seotud abi mõjuga arengule ja sellele, kuidas abi aitab tegelikkuses vähendada vaesust, edendada soolist võrdõiguslikkust ja vähendada ebavõrdsust ja luua jõukust; usub, et arenguvaldkonna avaliku ja erasektori osalejate tihedam kaasamine ning Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava kohustuste rakendamisel omandatud kogemuste arvessevõtmine aitab abi tõhususe tegevuskava parandada;

28.

kutsub ELi üles oma tööjaotuse poliitikat uuesti läbi vaatama, et sellised valdkondadevahelised küsimused nagu inimõigused, sotsiaalne kaasatus, sooline võrdõiguslikkus, kodakondsus ja kliimamuutused ei jääks tähelepanuta;

29.

rõhutab, et abi läbipaistvus on väga oluline nii isevastutuse kui ka abi tõhususe tagamiseks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma edasipüüdlikku seisukohta abi läbipaistvuse osas ning edendama rahvusvahelisel tasandil mehhanismide kasutamist (nt rahvusvaheline abi läbipaistvuse algatus IATI), mille eesmärgiks on läbipaistvuse valdkonnas ülemaailmsete standardite kehtestamine; kutsub liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, üles algatusele IATI alla kirjutama ja seda rakendama;

30.

rõhutab, et oluline on hinnata täpselt võimalikke riske seoses erasektori osaluse suurenemisega, määrata kindlaks selged kriteeriumid, mille alusel erasektori projekte toetada ning töötada välja kindlad mõju hindamise mehhanismid tagamaks, et erasektori investeeringud on jätkusuutlikud, kooskõlas rahvusvaheliste arengueesmärkidega ega vii tagasi seotud abi andmiseni;

31.

on arvamusel, et sooline võrdõiguslikkus peab arengupoliitika kujundamisel olema prioriteet ning nõuab seetõttu soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete täielikku integreerimist abi tõhusust käsitlevasse tegevuskavasse ja naisorganisatsioonide osalemist kõigis arenguprotsessides;

32.

rõhutab, et neljandal kõrgetasemelisel abi tõhusust käsitleval foorumil tuleks luua ka alus kaasavamaks ülemaailmseks arengupartnerluseks, kaasates selleks aktiivsemalt uusi rahastajaid, eelkõige neid riike, kes ei kohalda abi tõhususe ülemaailmseid standardeid; kutsub ELi üles võtma sellega seoses juhtrolli, et tagada selliste riikide antava abi vastavus ametliku arenguabi valdkonnas kokku lepitud rahvusvahelistele põhimõtetele; on seisukohal, et see ei tohiks kahjustada abi tõhusust ja selle aluseks olevaid üldpõhimõtteid;

33.

on arvamusel, et Euroopa Parlament peaks demokraatliku kontrolli teostajana jätkuvalt osalema abi tõhusust käsitleva tegevuskava käimasolevas uuestisõnastamises, sealhulgas osalema asjakohaselt Busani kohtumisel;

34.

kutsub Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles pöörama jätkuvalt tähelepanu abi kvaliteedile ning edendama rahvusvahelist arengule keskendunud tegevuskava;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.