15.2.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 48/57

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduse elavdamine: olukord ja praktilised algatused” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 48/11

Raportöör: Lars NYBERG

18. märtsil 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Majanduse elavdamine: olukord ja praktilised algatused” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 20. juulil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 465. istungjärgul 15.–16. septembril 2010. aastal (16. septembri 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 45, erapooletuks jäi 16.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   2008. aasta finantskriis ja sellele järgnenud majanduskriis olid kõige raskemad, mida pärast Teist maailmasõda on nähtud. 2010. aasta alguses – ajal, mil oli märke majanduslangusest taastumise kohta, puhkes riiklik võlakriis, seekord mitte ülemaailmselt, vaid Euroopa tasandil. Vajadus vabastada riikide eelarved pankadele toetuste andmisega seotud ning muude omal äranägemisel võetavate meetmete kuludest, kasvav tööpuudus ja lisanduvad karmistamismeetmed paljudes riikides ohustavad üheskoos majanduskasvu. Selles olukorras peab komitee vajalikuks leida poliitilised meetmed, millega saavutada nii majanduse taastumine kui ka hoida ära Euroopa sattumine veel ühte majanduslangusesse.

1.2   2009. aastal oli ELi majanduskasv negatiivne: -4,1 %. Enne kevadist riigivõlakirjade kriisi ennustati 2010. aasta majanduskasvuks 0,7 %. Tööpuuduse määraks 2010. aastal prognoositakse ligikaudu 10 %, millega kaasneb tööturul osalemise määra 2 %-line vähenemine. 2008. aastal oli keskmine eelarve puudujääk 2,3 %, 2009. aastal suurenes see 6,8 %-ni ja 2010. aastal jõuab see hinnanguliselt 7,5 %-ni. Finantskriisi ajal säilitasid ülisuured avaliku sektori maksed finantsturu likviidsuse. Enne kriisi valitses erakrediidibuum, mis nüüdseks on asendunud suure vajadusega avaliku sektori krediidi järele. Samal ajal vajab erasektor nõudluse suurendamiseks endiselt krediiti. Erinevate liikmesriikide majanduse olukord on väga erinev. Riigieelarve puudujääk on suurim Kreekas, teistes Vahemere piirkonna riikides, Ühendkuningriigis ja Iirimaal. Tööpuudus on suurim Balti riikides ja Hispaanias. Samal ajal on Balti riigid väga lühikese aja jooksul vähendanud rangete majandusmeetmete abil edukalt riigieelarvete suuri puudujääke ja negatiivset majanduskasvu.

1.3   Sisenemisstrateegia

Viimaste aastakümnete ulatuslikud majanduslikud muutused teevad väljumisstrateegiast rääkimise kohatuks. Peame leidma uued majanduslikud ja poliitilised algatused, et töötada välja tegevuskava kujuneva ühiskonna jaoks – s.o sisenemisstrateegia.

1.4   Eratarbimise olulisus kogunõudluse jaoks

Kõige suuremate eelarvepuudujääkide vähendamise ettepanekute piirav mõju kogu Euroopa majandusele lükkab jätkusuutliku majanduskasvu kaugemasse tulevikku. Komitee rõhutab kogunõudluse olulisust ja osutab eelkõige eratarbimise tähtsusele majanduskasvu säilitamisel. Selleks et majanduslikud toetused majanduskasvu oluliselt mõjutaksid, peavad need olema suunatud madalama sissetulekuga elanikerühmadele. Kuna madalama sissetulekuga inimesed kulutavad ära suurema osa oma sissetulekust, siis läheb vähem raha hoiustena kaduma. Kui õnnestub vastupidiseks muuta mitme aastakümne jooksul kestnud suundumus tööjõumahukalt tegevuselt kapitalimahukale tegevusele, siis kujuneb sellest tulevase majanduskasvu allikas. Muidugi on investeeringud ja eksport tähtsad, kuid kuna eratarbimine moodustab SKPst ligikaudu 60 %, siis on selle areng majanduskasvule väga oluline, eelkõige praeguses olukorras.

1.4.1   Karmistamisprogrammide hinnanguline mõju

Kõrge tööpuudus, tööjõu vähesem osalus, mõõdukas palgatõus, avaliku sektori kulutuste vähendamine, maksude tõstmine ja uued karmistamisprogrammid vähendavad majanduskasvu võimalusi. Selles olukorras peab komisjon viivitamatult hindama selle kõige pidurdavat mõju majanduskasvule ja esitama ettepanekud vastumeetmete kohta majanduskasvu säilitamiseks. Majanduskasv on vajalik teiste majanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks. Me ei tohi paigal istuda ja oodata karmistamisprogrammide pidurdava mõju avaldumist.

1.5   Konkurentsivõime arengu mõõtmine

Majanduspoliitika eesmärkide hulgas ei ole asjakohaselt arvestatud jooksevkonto saldot. Mõne liikmesriigi pikaajalised ülejäägid ja puudujäägid andsid selgelt mõista, et ELi 2010. aasta kevadise majanduskriisi probleemid pidid varem või hiljem tekkima. Komitee rõhutab vajadust vähendada suuri erinevusi riikide jooksevkonto saldode vahel. Seejärel saab keskseks eesmärgiks konkurentsivõime, väljendatuna tegelike tööjõu ühikukulude kaudu, mis kajastavad palkade ja tootlikkuse muutusi. Viimase kümne aasta jooksul vähenes Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugali konkurentsivõime keskmiselt 10 % võrra. Eelarveprobleemide tekkimist oligi ette näha.

1.5.1   Jooksevkontode saldode kaasamine stabiilsuse ja kasvu pakti

Kuna ühes ja samas valuutapiirkonnas muutuvad palgad ja tootlikkus erinevalt, siis on ainus lahendus palkade suhtelise määra muutmine või tootlikkuse tõstmine mahajäänud riikides. Komitee teeb seepärast ettepaneku, et komisjon kontrolliks jooksevkontode saldosid sarnaselt sellega, kuidas kontrollitakse riigieelarvete puudujääke ja riikide võlakoormust. Selle võib ametlikuks muuta stabiilsuse ja kasvu pakti reguleerivate eeskirjade muutmisega. Jooksevkontosid ja nende kujunemise põhjuseid ning palkade ja tootlikkuse muutumist tuleks jälgida kõigis 27 liikmesriigis, kuid suuremad volitused tegutsemiseks peaksid olema euroala riikides. Sellega viiakse stabiilsuse ja kasvu pakti sisse reaalmajandus.

1.5.2   Statistika eralaenude kohta ning välismaiste laenuandjate osakaalu kohta riigivõlas

Uus statistika erakrediidi kohta ja välismaiste laenuandjate osakaalu kohta riigivõlas tuleks kaasata stabiilsuse ja kasvu pakti teemalistesse aruteludesse.

1.6   Tõhusam reguleerimine ja karmimad järelevalvetavad finantssektoris

Finantssektoris võiks tulemusi anda pankade kapitalist teatud osa hoidmine avaliku sektori omandis, et omada pangasektorist mõningast ülevaadet. 2010. aasta kogemused finantsmaailmas näitavad, et väljapakutud finantsjärelevalvest ja eeskirjadest ei piisa. Arvestades eriti finantssektori käitumist Kreeka kriisi ajal, on finantsasutuste käitumise muutmiseks ja riigivõla rahastamise uute vormide leidmiseks vaja tõhusamaid eeskirju ja karmimaid järelevalvetavasid.

1.7   Avaliku sektori investeeringud infrastruktuuri ja energeetikasse

Investeeringud peavad keskenduma keskkonnakaitsele ja kliimamuutuste vastastele meetmetele. Komitee peab makse eelistatud vahendiks, millega mõjutada turgu vähendama ohtlikke heitmeid. Ajal, mil puuduvad ettevõtete investeeringud, peab avalik sektor neid asendama, investeerides infrastruktuuri ja energeetikasse. Läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt ei ole suure eelarvepuudujäägi arvutamisel vaja investeeringuid kaasata.

1.8   Aktiivne tööturupoliitika

Tööturupoliitika keskmes peaks olema uute oskuste otsimine uute töökohtade jaoks. Samuti tuleb tõsta üldist haridustaset. ELi 2020. aasta strateegial on selle saavutamisel oluline roll. Kohane poliitikasuund tööhõive suurendamiseks on kvaliteetne lapsehooldus ning piisavalt pikk ja piisavalt tasustatud lapsepuhkus.

1.9   Perepoliitika ja kutseoskuste parandamise sisenemisstrateegia

Kui vajadus töötute toetamise järele väheneb, tuleks samu avalikke vahendeid kasutada perepoliitikas ja oskuste arendamiseks. Väljumispoliitika muudetakse sisenemispoliitikaks. Sotsiaalsüsteemide ülesehitus peab tagama heaolu ja tööhõive, kuid muidugi rahaliste võimaluste piires.

1.10   Uued tuluallikad – maksud finantstehingutelt ja süsinikdioksiidiheitelt

Riikide üks võimalik uus tuluallikas on maksud finantstehingutelt ja süsinikdioksiidiheitelt. Lisaks sissetulekute suurendamisele vähendavad need maksud ka lühiajalisele kasule orienteerumist finantsturul ja parandavad meie keskkonda.

1.11   Luba Euroopa Investeerimispangale eurovõlakirjade väljalaskmiseks

Lubades Euroopa Investeerimispangal lasta välja eurovõlakirju või pigem kõiki 27 liikmesriiki hõlmavaid ELi võlakirju, saab avalik sektor hankida uut kapitali ilma seejuures täies ulatuses erafinantssektorile tuginemata. Rahalised vahendid tuleks hankida eelnevalt, näiteks tööandjapensioni kogumisasutustelt, misläbi saaks Euroopa Investeerimispangast nende kapitalivahendite ja investeeringute kokkupuutepunkt. Ka eurovõlakirjad on üks võimalik vahend pikaajaliste erahoiuste kasutamiseks.

2.   Ülevaade olukorrast  (1)

2.1   2008. aasta finantskriis ja sellele järgnenud majanduskriis olid kõige raskemad, mida pärast Teist maailmasõda on nähtud. 2010. aasta alguses – ajal, mil oli märke majanduslangusest taastumise kohta, puhkes riigivõlakirjade kriis, seekord mitte ülemaailmselt, vaid Euroopa tasandil. Vajadus vabastada riikide eelarved pankadele ja muudele sektoritele antavatest toetustest ning muude omal äranägemisel võetavate meetmete kuludest, kasvav tööpuudus ja lisanduvad karmistamismeetmed paljudes riikides ohustavad üheskoos majanduskasvu. Selles olukorras peab komitee vajalikuks leida poliitilisi meetmeid, millega saavutada nii majanduse taastumine, kui ka – mis veel tähtsam – hoida ära Euroopa sattumine veel ühte majanduslangusesse.

2.2   Negatiivne majanduskasv

2.2.1   Kui 2008. aasta detsembris võeti vastu Euroopa majanduse elavdamise kava, prognoositi 2009. aasta majanduskasvuks umbes 0 %. Tegelik majanduskasv oli -4,1 %. Kava põhines liiga optimistlikul prognoosil, kuid ilma fiskaalstiimuliteta oleks kasv olnud veelgi viletsam.

2.2.2   Majanduslik toetus liikmesriikidelt oli suurem kui kavandatud 1,2 % SKPst. 2009. ja 2010. aastal võib see ulatuda 2,7 %-ni SKPst. Hinnanguline vajadus toetuse järele liikmesriikides oli kavandatud toetusest suurem, kuid kasvu tempot arvestades jäi meetmetest ikkagi liiga väheks.

2.2.3   Majanduse ergutamine ei ole toimunud ainult riigieelarvete kaudu. Euroopa Keskpank ja muud keskpangad alandasid intressimäärad peaaegu nullini ja suurendasid likviidsuse majandussüsteemis enneolematu tasemeni. Samuti kasutasid mõned liikmesriigid tohututes summades riigi raha mõne panga päästmiseks. Siiski ei hoidnud see tegevus ära negatiivset majanduskasvu 2009. aastal, mis näitab finants- ja majanduskriisi tõsidust.

2.2.4   Enne kriisi 2010. aasta kevadel prognoositi 2010. aasta majanduskasvuks 0,7 %. See on väiksem kui meie peamiste ülemaailmsete konkurentide puhul. Positiivse poole pealt võib märkida usalduse näitajate paranemist, suuremat majanduskasvu mujal maailmas ja maailmakaubanduse taastumist peaaegu selle varasema tasemeni. Negatiivse poole pealt tuleb märkida, et 2009. aasta neljandas kvartalis olid ettevõtete investeeringud ikka veel languses, tööstustoodang ei näita olulisi paranemise märke, viimase aja nõudluse kasv tulenes vaid varude suurenemise arvelt, tootmisvõimsuse rakendamise äärmiselt madal määr ei toeta investeeringuid, pangandussektori olukord ei jäta ruumi suuremateks investeeringuteks ja sellele kõigele lisaks esineb kõikumisi riigivõlakirjade turul.

2.3   Kaubandus

2008. aasta neljandas kvartalis varises maailmakaubandus kokku. Aasta varem oli see kasvanud umbes 20 %, kuid kahanes siis 12 % võrra. Järgmistes kvartalites langus jätkus. Kõige järsem kvartaalne langus võrreldes sama kvartaliga aasta varem oli ligikaudu 30 %. 2009. aasta neljandas kvartalis suundumus pöördus ja kasv oli 4 %. ELi kohta olid arvnäitajad peaaegu täpselt samad. ELi sisekaubandus kahanes väliskaubandusest mõnevõrra rohkem.

2.4   Tööturg

2.4.1   Arvatakse, et mõju tööpuudusele veel suureneb, sest selline mõju jääb regulaarselt reaalmajanduse muutustest maha. 2010. aastal on tööpuudus ELis ligikaudu 10 %, mis tähendab 3 %-list kasvu aastas, kusjuures liikmesriikide vahel on suured erinevused.

2.4.2   Tööpuudus on ainult üks mõjutatavatest valdkondadest, teine on tööjõu osalemise määr. See on olnud ligikaudu 2 % tööjõust. Lisaks sellele on paljud inimesed töökohtade päästmiseks oma tööaega lühendanud, mis vastab tööjõu vähenemisele veel 1 % võrra. Majanduse elavnemise korral normaliseerub see valdkond tõenäoliselt esimesena. Majanduskasv peab olema piisavalt jõuline, vastasel juhul on tegemist majanduskasvuga, millega ei kaasne töökohtade arvu suurenemist.

2.5   Riigieelarve puudujääk

2008. aastal oli keskmine eelarve puudujääk 2,3 % SKPst, 2009. aastal suurenes see 6,8 %-ni ja 2010. aastal jõuab see hinnanguliselt 7,5 %-ni. Olukorra halvenemise ulatus sõltub nii aktiivsetest abimeetmetest kui ka suurematest kulutustest ja automaatsete stabilisaatorite kaudu vähenenud maksutuludest. OECD andmetel säilitasid need sotsiaalsed kaitsemeetmed Euroopas muude piirkondadega võrreldes rohkem töökohti.

2.6   Finantsturg

2.6.1   Isegi 2010. aastal on olukord finantsturul veel ebaselge. Puuduvad tõendid selle kohta, kas investeeringute jätkuvalt madal tase tuleneb likviidsuse jätkuvast puudumisest, krediidiasutuste riskikartlikkusest või tööstusepoolse nõudluse puudumisest.

2.6.2   Majanduse jätkusuutliku taastumise vajalik element on krediidituru tagasipöördumine pikaajalisemate tehingute juurde äärmiselt lühiajaliste tehingute asemel. Seda mõtet on täpsemalt selgitatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses finantstehingute maksu kohta (2).

2.6.3   Alates 2006. aastast kuni finantskriisi puhkemiseni toimus erakrediidi mahtude järsk suurenemine (3). Erasektori võlakoormus kahekordistus nii euroalal kui ka USAs. Eratarbimine oli suur ja tekitas mõnes riigis suure jooksevkonto puudujäägi. 2009. aastal see krediidibuum lõppes ja osaliselt asendas seda riigivõlg. Järgnevatel aastatel jäävad suured riigieelarvete puudujäägid püsima. Samal ajal on majanduse taastumisele tõuke andmiseks vaja suurendada erasektori nõudlust. Mõlema jaoks on vaja krediiti.

2.6.4   Ulatuslik aktsiahindade langus on kahjustanud pensionifonde, mille tegelikud kaotused olid 2009. aastal hinnanguliselt 24 % (4). Ohus on pensionäride sissetulekute tase, mis omakorda mõjutab võimalust erasektori nõudluse suurendamiseks. Pensionifondide maksekohustused on väga pikaajalised, samas kui pensionifondide vara investeerimine on palju lühiajalisem. Seepärast on finantsturul vaja pikaajalisemaid finantsvahendeid nii pensionifondidele kui ka teistele pensioniasutustele, nagu kindlustusseltsid.

2.7   Konkreetsete riikide olukord

2.7.1   Suurtest liikmesriikidest registreeriti kõige järsem SKP langus Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Väiksemate liikmesriikide hulgas oli 2009. aastal suurim langus kõigis kolmes Balti riigis. See toimus pärast SKP väga kiiret kasvu mitmel aastal. Neil aastatel oli ka palgatõus väga kiire, ületades tootlikkuse kasvu, kuid Balti riigid, eriti Leedu, reageerisid kriisile väga kiiresti palkade alandamisega. 2009. aastal registreeriti suurim palgatõus Kreekas, kusjuures vastavat tootlikkuse suurenemist ei toimunud. Igas suhtes erandiks oli 2009. aastal Poola, kus kasvumäär oli positiivne: 1,7 %. Osaliselt põhjustas seda avaliku sektori investeeringute ja eratarbimise kasv ning tööhõive üsna hea olukord.

2.7.2   2009. aastal langes tööhõive määr ka Balti riikides, järgnesid Bulgaaria ja Hispaania. Samale tasemele ei jäänud tööhõive määr üheski liikmesriigis, kuid Saksamaal langes see ainult 0,4 % võrra. Tööpuuduse määr oli 2009. aastal kõrgeim Lätis (21,7 %), järgnesid Leedu, Eesti, Hispaania, Slovakkia ja Iirimaa.

2.7.3   2010. aasta riikliku võlakriisi käigus selgus, et Kreeka riigieelarve puudujääk on ligikaudu 13 % SKPst, mille tulemusel tabasid eurot spekulatiivsed rünnakud. Selgus, et sarnane puudujääk on ka Ühendkuningriigis. Hispaania puudujääk suurenes jätkusuutmatu tasemeni praktiliselt üleöö. Suurtele puudujääkidele ja riigivõla kõrgele tasemele vastatakse nii neis riikides kui ka Portugalis, Itaalias ja Iirimaal karmistamismeetmetega.

3.   Praktilised algatused majanduse taastumise saavutamiseks

3.1   Sisenemisstrateegia – mitte väljumisstrateegia

3.1.1   Palju on arutletud väljumisstrateegia üle, s.o selle üle, kuidas kaotada kogu avaliku sektori toetus majandusele. Õiguslikud põhjused on reegel, et eelarve puudujääk ei tohi ületada 3 %, ning välismaiste laenuandjate osakaal 60 % SKPst. Komisjon ütles oma teatises Euroopa 2020. aasta strateegia kohta õigesti, et „abimeetmed [tuleks] lõpetada alles siis, kui majanduse elavnemist võib pidada jätkusuutlikuks” (5). Arvestades kõiki ebakindlust põhjustavaid tegureid liikmesriikide majanduses, on väga raske otsustada, millal see on jätkusuutlik. Kõige suuremate eelarvepuudujääkide vähendamise ettepanekute piirav mõju kogu Euroopa majandusele lükkab jätkusuutliku majanduskasvu kaugemasse tulevikku. Lisaks sellele tähendab väljumisstrateegia selles mõttes seda, et pärast nende abimeetmete lõpetamist võime tagasi pöörduda olukorra juurde, mis valitses enne kriisi. Nii ei tohiks juhtuda.

3.1.2   Esiteks on finantssektoris ellu viidud või ootavad elluviimist mitmed muutused. Loodetavasti muutub finantssektor läbipaistvamaks ja kriisidele vastupidavaks. Teiseks tuleb muuta olukorda ka majanduse muudes sektorites. Vastasel korral on kindlasti oht, et viimase aasta jooksul kogetud probleemid ilmnevad uuesti.

3.1.3   Arvestades viimastel kümnenditel majanduses toimunud muutusi, peame otsima uusi majanduslikke ja poliitilisi algatusi, mis võiksid muuta majanduse vähem riskialtiks. See ei saa olla ettepanek väljumisstrateegia kohta, sest koostades väljumisstrateegia kava, otsustame ka kujuneva ühiskonna üle, s.o otsustame sisenemisstrateegia üle.

3.2   Kogunõudlus

3.2.1   Teoreetiliselt võib majanduskasvu saavuta kahel viisil – toota rohkem sama tehnikaga või parandada tehnikat, et olemasolevatest tootmisvahenditest rohkem kasu saada. Rõhuasetus sõltub majanduslikust olukorrast. Buumi ajal on kõik ressursid kasutusel ja ainus viis suurema kasvu saavutamiseks on investeerida innovaatilistesse tootmismeetoditesse. Majanduslanguse, näiteks 2008. aastal alanud majanduslanguse tingimustes on palju kasutamata ressursse, mis tuleb kasutusele võtta. Seega peab poliitika suurendama nõudlust. Kahjuks ei peeta kogunõudlust enam majanduskasvu tegelikuks mootoriks.

3.2.2   Selleks et meetmete abil saaks suurendada nõudlust, peavad meetmed mõjutama otseselt tarbimist ja investeeringuid ning suurendama ka tarbijate ja investorite usaldust. Just nii nagu automaatsed stabilisaatorid toimivad majanduslanguse korral, võib suurem usaldus toimida majandustõusu korral. Usaldus saab suurendada avaliku sektori meetmete mõju, selleks et muuta majanduskasv jätkusuutlikuks. Et see nii oleks, ei ole tähtis mitte ainult toetuse suurus, vaid ka see, millistele rühmadele see on suunatud. Madalama sissetulekuga elanikurühmad kulutavad oma sissetulekust ära suurema osa kui suurema sissetulekuga rühmad. Seepärast, mida rohkem toetusi neile suunata, seda vähem läheb suuremate hoiuste kaudu kaduma.

3.2.3   Algse majanduse elavdamise kava mõju võib olla oodatust väiksem, sest paljude liikmesriikide meetmed olid juba kavandatud ja ei andnud majanduskasvule mingit lisatõuget. 2010. aasta kevadel rõhutas komisjon õigesti, et majanduskasvu suurendamise meetmed peavad olema sotsiaalselt tulemuslikud. 2010. aasta kasvuprognoos on vähem kui 1,5 %, mida paljud majandusteadlased peavad ELi majanduskasvu potentsiaaliks. Kuid isegi 1,5 % korral ei vähene tööpuudus ja eelarve puudujäägid piisavalt kiiresti.

3.2.4   Komitee soovib rõhutada kogunõudluse olulisust majanduskasvu käivitamisel ja osutab eriti eratarbimise tähtsusele.

3.2.5   Olulised on suuremad investeeringud. Läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt on võimalik liigse eelarvepuudujäägi vähendamist edasi lükata, kui lisakulutused lähevad investeeringuteks. Kuid investeeringud ei ole alati ainus vahend suurema majanduskasvu saavutamiseks.

3.2.6   Samuti ei piisa suuremast ekspordist. ELi kaubandus toimub peamiselt liikmesriikide vahel. Väliskaubandus – eksport maailma muudesse piirkondadesse – on kaua olnud ligikaudu 10 % ELi SKPst. ELi kaubandus moodustab maailmakaubanduse mahust ühe kolmandiku. Kuid ELi sisekaubandust kõrvale jättes väheneb ELi osakaal 16 %-ni. Kaubandus on tähtis ja samuti on see ülemaailmse konkurentsivõime näitaja. On märke, et eksport ülejäänud maailma suureneb. See on muidugi hea, kuid lohutab vähe olukorras, kus investeeringud on ebapiisavad ja olukord tööturul halveneb.

3.2.7   ILO andmetel (6) on kogu maailmas enam kui kümne aasta jooksul kestnud suundumus tööjõumahukalt tootmiselt kapitalimahukale tootmisele. Ajavahemikul 1999–2007 kasvas ELi 27 liikmesriigis kasum 37 %-lt 39 %-le SKPst. 2008. aasta teisel poolel kukkus see järsult 36 %-le, kuid 2009. aastal suurenes taas 37 %-ni (7). See annab märku tulude üha ebavõrdsemast jaotumisest.

3.2.8   Suurima osa SKPst moodustab eratarbimine. Eratarbimise osakaal erineb oluliselt, sõltuvalt sellest, millega tegelevad avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud, vastavalt iga riigi poliitilisele süsteemile. Siiski võib eratarbimise osakaalu muutus olla ka tulude jaotuse muutumise näitaja. 2008. aastaks vähenes tarbimine 58 %-ni ELi SKPst; 2005. aastal oli see 60 % ja 2000. aastal 61 %. Ehkki tegemist on vaid väikese muutusega pika aja jooksul, näitab see, et meil on ruumi suuremale eratarbimisele kogunõudluse suurendamise vahendina, (8) mis on eriti oluline praeguses majandusolukorras.

3.2.9   Kuid 2010. aastal ei osuta suur tööpuudus ja tööturul osalemise määra vähenemine koos väga tagasihoidliku palgatõusuga juurdekasvule tarbimises, pigem vastupidi. Seepärast ei ole riiklike abimeetmete vähendamine praegu asjakohane poliitika. Olles jõudnud sellele järeldusele, tuleb praegust olukorda (2010), kus oluliselt vähendatakse avaliku sektori kulutusi ja suurendatakse maksutulusid, pidada majanduspoliitika seisukohalt äärmiselt problemaatiliseks. See riikide eelarvete kaudu toimuv vältimatu kogunõudluse vähendamine on kindlasti protsükliline selles mõttes, et ta vähendab majanduskasvu võimalusi. Selle eelkõige avaliku sektori töötajate sissetulekuid vähendav mõju levib vähenenud nõudluse kaudu kogu majandusse. Majanduskasvul ei ole võimalik saavutada potentsiaalset määra.

3.2.9.1   Kõnealuste riigieelarvete uute kärbete võimaliku piirava mõju hindamine on ELi esmatähtis huvi. Neid meetmeid on rakendatud jõuliselt. Sarnaselt peaks ELi huvides olema see, et riigid, kes ei ole niivõrd raskes olukorras, võtaksid vastumeetmeid, s.o suurendaksid kogunõudlust. Komisjon peab viivitamatult hindama selle ulatust ning esitama seejärel asjakohased ettepanekud. Komisjonil on kavas seda teha 2010. aasta novembri majandusprognoosis. See on liiga hilja. 2010. aasta esimeses kvartalis lähenes majanduskasv prognoositud 0,7 %-le, kuid see oli enne karmistamisprogramme. Me ei tohi paigal istuda ja oodata karmistamisprogrammide pidurdava mõju avaldumist.

3.2.9.2   Komitee arvates on praeguses majanduslikus olukorras vaja uusi arutelusid. Eelarvepuudujäägi 3 %-lisest piirist tuleb kinni pidada, kuid sellega peab kaasnema arutelu eelarvepuudujääkide suurte erinevuste üle, kuna väga suure eelarvepuudujäägiga riigid peavad oma riigieelarvet lõplikult konsolideerima. Nõuded riikidele, kes on saavutanud (või veidi ületanud) 3 % piiri, peaksid olema leebemad. Riikide puhul, kus on veel võimalik eelarvepuudujääki suhteliselt madala intressimääraga rahastada, on meie huvides ajutiselt hoiduda liiga piiravatest eelarvemeetmetest. Läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakti (2005) uuel lugemisel on selgunud, et see on täielikult kooskõlas tookord sisse viidud muudatustega, eelkõige seoses avaliku sektori investeeringutega ja majanduslanguse perioodidega.

3.3   Jooksevkonto saldo taas poliitilises päevakorras

3.3.1   Hindade stabiilsus, majanduskasv ja täielik tööhõive on kaua olnud majanduspoliitika valitsevad eesmärgid jõukuse ja heaolu poole püüdlemisel. Eelarve tasakaal ja riigivõlg on vahe-eesmärgid, millega tagada tegelike eesmärkide saavutamine. Kaua pole kaalutud kahte teist eesmärki: õiglane tulude jaotus ja jooksevkonto saldo. Selle eesmärgi tähtsus on ähmastunud. See oli viga. Ühtne turg koos ühisvaluutaga muudab kõnealuse eesmärgi põhitähtsaks.

3.3.2   Vaadates jooksevkonto saldot, s.o kaubandusbilanssi teiste riikidega, sai väga selgeks see, mis euroalal juhtuma hakkab. Kreekas on praegu suur jooksevkonto puudujääk, mis on kujunenud pikema aja jooksul. Saksamaal, Hollandis ja Rootsis on kaua aega olnud ülejääk. Seevastu enamikus Vahemere piirkonna riikides on puudujääk, ehkki suurim on see Bulgaarias.

3.3.3   Isegi suured lühiajalised jooksevkonto puudujäägid või ülejäägid ei ole probleem. Probleemid tekivad siis, kui need säilivad pika aja jooksul või kui imporditud kapitali ei investeerita õigesti, mis tähendab, et tootlikkuse potentsiaalset kasvu ei realiseerita. Euroalal on Kreekas, Portugalis, Hispaanias, Itaalias ja Iirimaal olnud üsna suured puudujäägid praktiliselt euro kasutuselevõtmisest alates. Väljaspool euroala on äärmiselt suured puudujäägid olnud Balti riikides ja Bulgaarias. Suuri puudujääke saab kaotada vaid äärmiselt karmi majanduspoliitikaga, nagu tehti 2009. aastal Eestis, Lätis ja Leedus.

3.3.4   Liikmesriikide vaheliste erinevuste ulatust arvestades rõhutab komitee, et neist erinevustest enamikku on vaja vähendada. See viib meid konkurentsivõime kui keskse eesmärgi juurde. Konkurentsivõime mõõdupuu on tegelik tööjõu ühikukulu, mis kajastab palkade ja tootlikkuse muutuse koosmõju. Euroalal on eriti Saksamaa ja Austria oma konkurentsivõimet suurendanud tegeliku tööjõu ühikukulu alandamise kaudu. Teisest küljest on Saksamaa palgatase alates 2008. aastast kasvanud tootlikkusest kiiremini, mis on konkurentsivõimet vähendanud. Viimasel kümnendil on Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugali konkurentsivõime vähenenud keskmiselt 10 % võrra (9). Kui konkurentsivõime alanemine jätkub pikemat aega, võib see tekitada probleeme seoses eelarvega. 2010. aastal on selle mõju olnud ilmselge. Algpõhjust, milleks on muutused konkurentsivõimes, pole piisavalt tähele pandud.

3.3.5   Kuna vahetuskursside muutmine ei kuulu enam euroala töövahendite hulka, siis tuleb suhtelise konkurentsivõime muutust ja võrreldes teiste riikidega kõrgemat hinnataset taotleda nn reaalsete vahetuskursside abil. Kui ühes ja samas valuutapiirkonnas muutuvad palgad ja tootlikkus erinevalt, on probleemide ainus lahendus palkade suhtelise määra muutmine riikide vahel või tootlikkuse tõstmine mahajäänud riikides. Mõttetu oleks paluda kõrge tootlikkusega riikidel see suundumus lõpetada.

3.3.6   2010. aasta kevadel aset leidnud kriisi kogemused näitavad, et Eurostatile tuleks teha ülesandeks auditeerida riikide statistikaameteid. Täpne statistika muutub veelgi olulisemaks siis, kui jooksevkontode saldod ning palkade ja tootlikkuse muutus saavad uute poliitiliste arutelude aluseks Euroopa tasandil.

3.3.7   Komitee teeb ettepaneku lisada eelarve tasakaalu ja riigivõla eesmärkide juurde ka jooksevkonto saldot puudutav eesmärk. Kõnealusel juhul ei ole võimalik kasutada ühtainsat arvnäitajat. Mõne riigi positiivsele jooksevkonto saldole vastab alati negatiivne saldo teistes riikides. Probleem tekib siis, kui erinevused on liiga suured või tekivad liiga ootamatult või kui imporditud kapitali ei kasutata tootlikeks investeeringuteks.

3.3.8   Seepärast teeb komitee ettepaneku, et komisjon kontrolliks jooksevkontode saldosid, sarnaselt sellega, kuidas kontrollitakse riigieelarvete puudujääke ja riikide võlakoormust. Seda mõtet on väljendanud ka komisjon nii majanduspoliitika suunistes kui ka majanduse elavdamist käsitlevas dokumendis. Neid küsimusi arutatakse ka majanduse juhtimise töökonnas Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy juhatusel.

3.3.9   Komitee soovib kõnealuseid ettepanekuid tugevamaks muuta. Uut jooksevkontot puudutavat eesmärki tuleks käsitleda sarnaselt stabiilsuse ja kasvu pakti kahe olemasoleva eesmärgiga. Komisjon peaks jälgima kõigi 27 liikmesriigi jooksevkontosid ja nende kujunemise põhjuseid, nagu palkade ja tootlikkuse muutus. Volitused meetmete võtmiseks ebasoovitava arenguga riikide vastu peaksid olema suuremad euroala riikide osas, nii nagu see on ka riigieelarve puudujäägi ja riigi võlakoormuse puhul. Euroopa tegevus peaks käsitlema poliitiliste muutuste suunda, mitte nende rakendamist praktikas. See jääb riikide pädevusse vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele. Ainult stabiilsuse ja kasvu pakti reguleerivaid eeskirju muutes saab pakti sisse viia reaalmajanduse või teisisõnu makromajanduslikud aspektid.

3.3.10   Kriis on näidanud, et arendada on vaja ka teisi stabiilsuse ja kasvu pakti aspekte. Statistika erakrediidi kohta ja välismaiste laenuandjate osakaalu kohta riigivõlas tuleks avaldada koos stabiilsuse ja kasvu paktis nõutava tavastatistikaga. Kõnealused uued arvandmed toimiksid varase hoiatamise süsteemidena ning avaldaksid survet majanduslikult raskes olukorras olevatele riikidele.

3.4   Euroopa uue majanduse muud tähtsad valdkonnad

3.4.1   Avaliku sektori rahaline toetus, finantseeskirjad

3.4.1.1   Selleks et vältida katastroofilisi muutusi tervetes majandusharudes, eelkõige autotööstuses, on antud suuri riiklikke toetusi. Praeguses olukorras ei kasutatud kõnealuse abi lõpetamiseks nn tavapärast Euroopa riigiabi poliitikat.

3.4.1.2   Kõige märkimisväärsem toetus läks finantssektorile. Mõnes Euroopa riigis ja USAs riigistati osaliselt mõned pangad. See poliitikasuund muutub kindlasti, kuid selleks võib minna paar aastat. Isegi pikas perspektiivis võiks finantspoliitikas tulemusi anda pankade kapitalist teatud osa hoidmine avaliku sektori omandis, et omada pangasektorist ülevaadet.

3.4.1.3   Teatud osa finantssektorist, olles saanud valitsustelt enneolematuid toetusi, osales seejärel Kreeka kriisi käigus spekulatiivsetes rünnakutes euroala riigivõlakirjade turul. Finantsturg püüdis endale haarata poliitikute otsustamisvolitusi. Pärast äärmiselt raske kriisi tekkimist said poliitikud võimu tagasi. Poliitikuid võib kritiseerida selle eest, et nad ei võtnud midagi ette enne raske kriisi saabumist, seda nii finantskriisi kui ka riigivõlakirjade kriisi puhul. See näitab, et väljapakutud eeskirjadest ja finantsjärelevalvest ei piisa. Finantsasutuste käitumise muutmiseks ja riigivõla rahastamise uute vormide leidmiseks on vaja tõhusamaid eeskirju ja karmimaid järelevalvetavasid.

3.4.2   Majanduse keskkonnasõbralikuks muutmine

Pikas perspektiivis peavad investeeringud keskenduma keskkonnakaitsele ja kliimamuutuste vastastele meetmetele. Investeeringute ümberstruktureerimisega tuleb alustada kohe praegu. Komisjoni andmetel näib suundumus muutuste suunas olevat tugevam meie rahvusvaheliste konkurentide puhul. See muutus on eluliselt tähtis mitte ainult keskkonna, vaid ka Euroopa ülemaailmse konkurentsivõime seisukohalt. Kaduvate töökohtade asemele on võimalik luua uusi. Sel viisil saab majanduse jätkusuutlikkuse ühendada keskkonna ja ühiskonna jätkusuutlikkusega. Nagu ka komisjon oma ettepanekus majanduspoliitika üldsuuniste kohta, peab komitee makse eelistatud vahendiks, millega mõjutada turgu vähendama ohtlikke heitmeid.

3.4.3   Infrastruktuur ja energeetika

Ajal, mil puuduvad ettevõtete investeeringud, peab avalik sektor neid oma investeeringutega asendama. See on vajalik nii majanduskasvu ergutamiseks kui ka sellepärast, et vajadus infrastruktuuri ja energeetika alaste investeeringute järele on suur. Pangandussektori soovimatus võtta riske ettevõtetele laenu andmisel põhjustab probleeme eeskätt VKEdele. Hoolimata praegustest probleemidest seoses riigivõlakirjadega on enamiku riikide võlakirjade intressimäärad ikkagi soodsamad, mis annab avaliku sektori investeeringutele eelise. Läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt ei ole suure eelarvepuudujäägi arvutamisel vaja investeeringuid kaasata.

3.4.4   Aktiivne tööturupoliitika

Tööturupoliitika peab olema aktiivne, piirdumata üksnes töötute majandusliku toetamisega. Nii veel töötavate kui ka töötuks jäänud inimeste ümberõppeks on kasutatud palju erinevaid süsteeme. Hispaania, Belgia ja Ungari programmis esitatud eesmärk – haridus kõigile – on paljutõotav. Kaasav poliitika ei tähenda ainult seda, et inimesed suudavad leida töö, vaid see peab lihtsustama ka nende aktiivset osalemist ühiskonnas.

3.4.4.1   Tööhõive suurendamise eesmärgi seadmine, nagu seda tehti ELi 2020. aasta strateegias, ei ole kunagi piisav. Tööhõive suurendamiseks peavad olema rakendatud mõned poliitika põhisuunad.

—	Üks neist on koolituspoliitika. Elukestev õpe on möödapääsmatu. Suur probleem on välja selgitada, kes selle eest peaks maksma: kas ühiskond, tööandjad või töötajad? Mingil viisil peavad kõik kolm rahastamises osalema.

—	Selle aluseks on üldine haridusstandard. Euroopa peab tõstma üldist teadmiste taset.

—	Kohane poliitikasuund tööhõive suurendamiseks on kvaliteetse lapsehooldussüsteemi loomine koos lapsepuhkusega, mis on piisavalt pikk ja piisavalt tasustatud, et motiveerida inimesi lapsi saama.

—	Paljud asjaolud takistavad inimestel töökohale kandideerimast. Iga takistuse ületamiseks võib vaja minna eraldi poliitikat, et suurendada tööturul osalemist.

3.4.5   Sotsiaalpoliitika

3.4.5.1   Aruandes (10) sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta tunnistab komisjon, et sotsiaalhoolekandesüsteemidel on olnud väga oluline roll kriisi sotsiaalse ja majandusliku mõju leevendamisel. Arvatakse, et kriisi ajal suurenesid sotsiaalsed kulutused keskmiselt 28 %-lt 31 %-le liikmesriikide SKPst. Kui vajadus töötute toetamise järele väheneb, tuleks samu avalikke vahendeid kasutada perepoliitikas ja oskuste arendamiseks. See on näide selle kohta, kuidas väljumisstrateegia muutub sisenemisstrateegiaks.

3.4.5.2   Komisjon peab tähtsaks piisavat sissetulekutoetust, juurdepääsu tööturule ja kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. See, mida EL sotsiaalsetes küsimustes teha saab, on vaid väike täiendus liikmesriikide sotsiaalpoliitikale. Oleme näinud paljusid ELi algatusi, millega julgustatakse liikmesriike üksteiselt õppima – võrdlusnäitajad, vastastikused eksperthinnangud, avatud koordinatsiooni meetod. Need pole andnud oodatud tulemusi. EL ei saa sundida liikmesriike hea tava näiteid järgima. Rikkujate avalikustamine võiks olla üks viis, kuidas erinevusi inimestele teadvustada.

3.4.5.3   Karmistamismeetmed peavad olema tasakaalustatud. Me ei saa lubada sotsiaalhoolekandesüsteemide ohverdamist eelarvetasakaalu heaks. Kriis on toonud avalikkuse ette sotsiaalsüsteemide ülejäänud puudused. Sotsiaalsüsteemide ülesehitus peab tagama heaolu ja tööhõive. Kuid sotsiaalsüsteemidel on ka piiravad tingimused, need tuleb hoida rahaliste võimaluste piires.

3.4.6   Uued tuluallikad  (11)

3.4.6.1   Arvamuses Lissaboni strateegia järgse strateegia kohta on komitee riikide uue tuluallikana nimetanud nii finantstehingute maksu kui ka süsinikdioksiidiheite maksu. Need annavad kahekordset kasu, s.o lisaks tulu tekitamisele vähendavad need ka lühiajalisele kasule orienteerumist finantsturul ja parandavad meie keskkonda. Praegu on uute rahastamisallikate otsimise põhjuseks vajadus vähendada suuri eelarvepuudujääke. Finantstehingute maksu ja süsinikdioksiidiheite maksu tuleb eelistada muude maksude, näiteks tööjõumaksude ja käibemaksu tõstmisele. Viimatinimetatud maksud vähendaksid kogunõudlust, mis praeguses olukorras ei ole soovitav.

3.4.6.2   Veel üks uus riikliku rahastamise meetod on eurovõlakirjad. See võiks anda riikidele kapitali ilma seejuures täies ulatuses erafinantssektorile tuginemata. Eurovõlakirjadega hangitaks rahalisi vahendeid otse allikast, näiteks pensionifondidest, mis otsivad võimalusi raha pikaajaliseks investeerimiseks. Üks võimalus oleks avada Euroopa Investeerimispank (EIP) pikaajalistele erahoiustele, mis võimaldaks leida EIP rahastamiseks uusi allikaid. Seeläbi saaks Euroopa Investeerimispangast nende uute kapitalivahendite ja investeeringute kokkupuutepunkt. Pikaajalisi hoiuseid saaks siis kasutada pikaajalisteks avaliku sektori investeeringuteks, näiteks infrastruktuuri. Eurovõlakirjad on n-ö kontseptsioon, kuid need peaksid hõlmama kõiki ELi liikmesriike. Siinkohal saaksime taas kord kahekordset kasu, sest finantsturul väheneks ka riigivõla vastu spekuleerimise võimalus.

---

(1)  Põhineb komisjoni dokumentidel „Euroopa majanduse elavdamise kava rakendamise eduaruanne” ja „Vaheprognoos. Veebruar 2010.”

(2)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantstehingute maks”.

(3)  Euroopa Poliitikauuringute Keskuse uuring nr 202, veebruar 2010.

(4)  OECD: „Pensionide lühiülevaade”, 2009.

(5)  KOM(2010) 2020, punkt 4.1.

(6)  Rahvusvaheline Tööorganisatsioon: „Global Wage Report 2009 Update”, november 2009

(7)  Eurostat, euronäitajad 61/2010, 30. aprill 2010.

(8)  Arvnäitajad on arvutatud Eurostati andmete alusel. Erinevused liikmesriikide vahel on üllatavalt suured, alates 46 %-st Rootsis kuni 75 %-ni Kreekas. Enamikus riikides on tarbimise osakaalu vähenemine olnud piiratud, kuid mõned muutused on olnud märgatavad. Raske on selgitada langust Ühendkuningriigis: 8 aasta jooksul 72 %-lt 60 %-le.

(9)  „Euroala kriis ja mida selle suhtes ette võtta”, Euroopa Poliitikauuringute Keskus, veebruar 2010.

(10)  Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ettepanek: 2010. aasta ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta”, KOM(2010) 25 lõplik.

(11)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused teemal „Finantstehingute maks”, ja „Riikliku võlakriisi mõjud ELi valitsemisele”.

---