15.2.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 48/150

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oleks soovinud, et sellise sisuga teatist ei oleks olnud tarvis koostada, vaid et poliitikud oleksid pidanud oma 2001. aastal antud lubadust peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning hoolitseda kadunud elupaikade taastamise eest. Selle eesmärgini siiski ei jõutud.

1.2

Komitee näeb kahte suurt puudujääki. Esiteks ei ole bioloogilise mitmekesisuse säilitamine senini jõudnud poliitilise tegevuse keskmesse ning teiseks tuleb tunnistada, et ühiskond on loodushoiu suhtes küll positiivselt häälestatud, kuid samas esineb ökoloogiliste seoste osas tohutuid teabelünki. Mõlemad puudjäägid on üksteisega seotud ning need tuleb lahendada bioloogilise mitmekesisuse uue visiooni abil.

1.3

Tarvis on uurida, kas inimesed saavad aru sõnastusest, mida kõnealuse valdkonna poliitikud ja ühendused kasutavad. „Bioloogiline mitmekesisus”, „liik” või „ökosüsteemi teenused” on mõisted, mis on vaid vähestele otseselt mõistetavad ja huvipakkuvad.

1.4

Komitee toetab komisjoni teatise 4. valikuvõimaluses toodud ambitsioonikaid eesmärke, mille kiitsid heaks ka keskkonnaministrite nõukogu ning Euroopa Ülemkogu. Tarvis on rohkem jõupingutusi, et tulevikus edukas olla, ning eelnevalt tuleb kindlaks määrata, millised finantsvahendid ja poliitilised muutused on selleks vajalikud (1).

1.5

Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles, et vanadele eesmärkidele ei lisataks üksnes uusi andmeid, vaid et lõpuks ometi koostataks siduv, ajaliselt selgelt määratletud, vahe-eesmärke sisaldav ning piisavate rahastamisvahenditega tegevuskontseptsioon kõigile komisjoni talitustele. Samuti on tarvis anda viiteid selle kohta, mida tuleks muuta liikmesriikide tasandil.

1.6

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ei ole vaid keskkonnapoliitika valdkonda puudutav ülesanne. Tegemist on ka pika perspektiivi majandusküsimusega, seetõttu peaksid lõpuks ka majandus- ja rahandusministrid kõnealuse teemaga tegelema.

1.7

Arvestades ehmatavaid teabelünki meie ühiskonnas ökoloogiliste seoste osas on tarvis ka poliitilisi meetmeid, mis edendaksid hariduses rohkem keskkonnateadlikkust.

1.8

Eelarvereform ning ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika, struktuurifondide ja teiste asjaomaste poliitikavaldkondade uuendamine on sobiv proovikivi ELi poliitika tõsidusele bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel.

1.9

ELi uue, 2020. aasta strateegia senine sisu ei vasta bioloogilise mitmekesisuse säilitamise väljakutsetele. Bioloogilise mitmekesisuse uus visioon peab need lüngad täitma ning saama hiljem kõnealuse strateegia integreeritud osaks.

1.10

Komitee arvates on ELi tasandil eriti olulised järgmised tegevusvaldkonnad:

1.11

Tarvis on leida lahendusi, kuidas põllumajandus jälle tõhusamalt liikide säilitamisega siduda. Osades liikmesriikides on positiivseid lähenemisviise, mida tuleks hinnata ja oluliselt laiendada. Põllumajandustootjatele tuleb vastavata teenuste osutamiseks stiimuleid pakkuda.

1.12

Komitee ootab, et EL läheks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsile hästi ettevalmistatult ja annaks otsustava panuse uude ülemaailmsesse strateegiasse bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise kohta pärast 2010. aastat.

2.1

Komisjoni teatis tuli koostada sellises vormis, sest Euroopa Liit ei ole saavutanud viimase dekaadi üht keskset keskkonnapoliitilist eesmärki: 2001. aastal seadis Euroopa Ülemkogu Göteborgis säästva arengu strateegia raames eesmärgi peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning hoolitseda kadunud elupaikade taastamise eest. Hoolimata 2006. aastal vastuvõetud ELi bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavast ning vaatamata vaieldamatule edule Natura 2000 võrgustiku rajamisel ei ole eelnimetatud eesmärki saavutatud.

2.2

Käesolevas dokumendis analüüsitav komisjoni teatis on esimene samm kõnealuse eesmärgi elluviimisel. Teatises kirjeldatakse valikuvõimalusi visiooni ja eesmärkide arendamiseks 2010. aasta järgseks perioodiks.

2.3

Üksikasjalikult kirjeldatakse, rõhutatakse ja tunnustatakse argumente bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. Eriti toonitatakse seejuures majanduslikke kulusid ja kahju, mis tuleneb bioloogilise mitmekesisuse – ja sellest tulenevalt ökosüsteemi teenuste – halvenemisest kogu maailmas. Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevas aruandes (The Economics of Ecosystems and Biodiversity, TEEB) hinnatakse iga-aastane kahju 50 miljardile (!) eurole aastas ning 2050. aastaks kumuleerunud heaolu vähenemine moodustab seega hinnanguliselt 7 % (!) SKPst.

2.4

Komisjon selgitab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse – samuti nagu ka kliimakaitse – puhul on tegemist pika perspektiivi ülesandega. Seetõttu tuleks bioloogilise mitmekesisuse visioon koostada pikas perspektiivis (tähtaeg: 2050), kusjuures EL peaks samamoodi nagu rahvusvaheline tasand seadma oma (vahe)eesmärgiks 2020. aasta.

2.5

2020. aasta eesmärgiks pakutakse poliitikutele erineva ambitsioonikuse tasemega neli valikuvõimalust:

—   1. valikuvõimalus: vähendada ELis 2020. aastaks oluliselt bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemist;

—   2. valikuvõimalus: peatada ELis 2020. aastaks oluliselt bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine;

—   3. valikuvõimalus: peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine ning taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid võimalikult ulatuslikult;

—   4. valikuvõimalus: peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine, taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid võimalikult ulatuslikult ning suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisse.

3.1

Hinnang bioloogilist mitmekesisust käsitlevale ELi senisele poliitikale on valmistab pettumust.

3.2

Umbes kümne aasta eest anti lubadus peatada ühe kümnendi jooksul bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning hoolitseda elupaikade ja looduslike süsteemide taastamise eest.

3.3

Peaaegu igal aastal viitasid komisjoni talitused, volinikud või Euroopa Keskkonnaagentuur sellele, et seatud eesmärgi saavutamiseks on lisaks seni võetud meetmetele vaja rohkem jõupingutusi, kuid neid ei ole tehtud.

3.4

Komitee jaoks ei olnud üllatav, kui eelmisel aastal jõuti arusaamale, et seatud eesmärki ei saavutata. Komitee on juba mitmes arvamuses viidanud sellele, et tema arvates ei ole võetud poliitilised meetmed mitte mingil juhul piisavad (2).

3.5

Tõsiasi, et EL ei ole saavutanud oma eesmärke bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas, ei tulene sellest, et ei teata, mida oleks vaja teha või et kodanikuühiskond ei ole valmis vajalikke samme kaasa tegema. Tegelikult on selle põhjus see, et poliitikas antakse lühiajalistele majanduslikele huvidele kõrgem prioriteet kui ökosüsteemi teenuste pikaajalisele mõjule. See, et meie majandussüsteem ei ole säästev, vaid toetub loodusvarade ülemäärasele kasutamisele, väljendub ka bioloogilises mitmekesisuses.

3.6

Seepärast tervitab komitee asjaolu, et komisjon käsitleb põhjalikult TEEBi aruannet ning toob välja olulised argumendid bioloogilise mitmekesisuse majandusliku tähenduse kohta. Siiski soovib komitee hoiatada selle eest, kui põhitähelepanu pööratakse bioloogilise mitmekesisuse rahalises mõttes väärtustamise temaatikale. Sest

3.7

Lisaks on komitee mures, et TEEBi aruannet võib ähvardada sama saatus nagu Nicholas Sterni kliimakaitseteemalist aruannet, milles esitatud hoiatused kliimamuutuste pikaajaliste majandustagajärgede kohta poliitilisel tasandil tühja jooksid. See on iseloomulik, et rahandus- ja majandusministrid ei ole senini TEEBi aruandele mingit tähelepanu osutanud.

3.8

Komitee leiab, et sellises olukorras ei tohi pühenduda 2001. aasta eesmärkide taaskasutuselevõtule, st 2010. aastaks seatud eesmärki ei saa edasi lükata 2020. aastale ning kirjeldada uusi visioone 2050. aastaks, kuigi pikaajalised visioonid on olulised. Eelkõige on tarvis hinnata seniseid poliitikameetmeid ja vahendeid, lõpuks ometi välja töötada paremad ja ulatuslikuma mõjuga meetmed ning need ellu viia. Seetõttu peab uus ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia lisaks konkreetsetele kvantitatiivsetele eesmärkidele ja vahe-eesmärkidele sisaldama eelkõige ka konkreetset ja siduvat rakendamisplaani ning välja tuleb tuua selged vastutusalad. Tarvis on tagada piisav rahastamine.

4.1

Komitee saab komisjoni teatisest nii aru, et sellega on kavas algatada ELi poliitikute seas uus arutelu, mis peaks lõppema selge märguandega ühiskonnale ja arusaadava tööülesandega vastavatele talitustele. Komitee pooldab komisjoni lähenemisviisi.

4.2

Komitee tervitab ELi põllumajandusministrite nõukogu 15. märtsi 2010. aasta otsust 4. valikuvõimalusega põhimõtteliselt nõustuda. Kuid komitee hoiatab selle eest, et tegutsema asutakse ilma tegelikke järeldusi tegemata, nagu juhtus 2001. aastal. Sest sellisel juhul ähvardab uut eesmärki sama saatus nagu 2001. aasta eesmärki.

4.3

Komitee arvates ei ole piisav, et kõnelause temaatikaga tegeleb „vaid” keskkonnaministrite nõukogu, ning nõuab, et teemaga tegeletaks ka ülejäänud asjaomastes nõukogu koosseisudes. Komisjoni teatises tuuakse selgelt välja, et lisaks ökoloogilisele ja eetilisele mõõtmele on bioloogilise mitmekesisuse kadumise juures ka majanduslik mõõde. Seetõttu ootab komitee, et eelkõige ka majandus- ja rahandusministrid antud temaatikaga tegeleksid ning et arvestataks välja, millised rahalised vahendid tuleb järgnevatel aastatel eelarvetest eraldada ning millised teised muudatused peaksid sellega majanduses ja poliitikas kaasnema.

4.4

Komitee on eriti pettunud selle pärast, et erinevalt 2001. aastast ei antud Euroopa Ülemkogul mingeid konkreetseid märguandeid. ELi uues 2020. aasta strateegias, mille eesmärk on väidetavalt keskkonnahoidliku Euroopa edendamine, ei ole ainsatki viidet sellistele mõistetele nagu „bioloogiline mitmekesisus”, „elupaigad”, „looduskaitse” või „liikide kaitse” ega ka geneetiliste ressursside mitmekesisuse kaitsmisele. Liikide mitmekesisust mainitakse kahel korral ning sedagi vaid poolikutes lausetes ressursside tõhusama kasutamise teema all. Ka Euroopa Ülemkogu 2010. aasta märtsi järeldustes ei ole kõnealusele keskse tähtsusega teemale pühendatud ühtki peatükki. Kliimapoliitiliste küsimuste raames kinnitatakse vaid keskkonnaministrite nõukogu 15. märtsi otsust.

4.5

Tuleb tõdeda, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamise olulisus ei ole jõudnud poliitilise mõtteviisi ja tegutsemise keskmesse. Selline on hukatuslik ja vastuvõetamatu signaal jõuab Euroopa avalikkuseni, kelle enda puhul tuleb täheldada märkimisväärseid puudujääke teadmiste ja tegutsemise osas.

4.6

Bioloogilise mitmekesisuse uues visioonis tuleb vastutusalad selgemalt määratleda, nt suhe ELi, liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahel, samuti majanduse, liitude ja ühiskonna vahel, aga ka komisjonisiseselt selle talituste vahel.

4.7

Komitee nõustub komisjoni arvamusega, et bioloogiline mitmekesisus on valdkonnaülene interdistsiplinaarne ülesanne. Just seetõttu tuleb uus koostatav bioloogilise mitmekesisuse strateegia 1) kindlasti integreerida ELi 2020. aasta strateegiasse ning 2) kõik komisjoni talitused peavad seda arutama, tõsiselt võtma ning jõuliselt järgima, nt ka põllumajanduse, energia ja transpordi osakonnad. ELi 2020. aasta strateegia, sh bioloogilise mitmekesisuse integreeritud visiooni vastuvõtmisega peavad kõik komisjoni talitused võtma kohustuse osaleda selle rakendamisel. See hõlmab ka nende toetusprogrammide ja määruste hindamist looduskaitsenõuetele vastavuse seisukohast ning vastavat kohandamist.

4.8

Seetõttu ootab komitee komisjonilt, et 2010. aasta sügisel avaldataks üksikasjalik loetelupoliitikavaldkondadest, kus konkreetselt esinevad teatises vaid äärmiselt ähmaselt viidatud puudused bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide integreerimisel. Seejuures tuleks välja selgitada ka see, miks bioloogilise mitmekesisuse 2006. aasta strateegia, mis muuhulgas hõlmas umbes 160 eri meedet, ei osutunud edukaks.

4.9

Bioloogilise mitmekesisuse uus koostatav visioon peab näitama, milliste vahendite ja poliitiliste muudatustega on kavas kirjeldatud puudused kõrvaldada.

4.10

Eelseisev eelarvereform ning põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning struktuurifondide uuendamine kujunevad ELi kesksete poliitikavaldkondadena seega teatud mõttes ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika proovikiviks ning seda nii seoses aastaid nõutud integreerimisega teistesse poliitikavaldkondadesse kui ka seoses vajaminevate rahaliste vahenditega (ELi kulutused bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele moodustavad 0,1 % eelarvest. Samas on aga mitut liiki kulutusi, mis avaldavad bioloogilisele mitmekesisusele negatiivset mõju).

4.11

Kõnealuses kontekstis viitab komitee põllumajanduse olulisele rollile bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Suur osa liikide mitmekesisusest on tekkinud selliste traditsiooniliste põllumajanduslike kasutusvormide raames, millel tänapäeval enam alust ei ole (enamasti majanduslikel põhjustel).

4.12

Seetõttu on tarvis leida lahendusi, kuidas põllumajandus jälle tõhusamalt liikide säilitamisega siduda. Osades liikmesriikides on positiivseid lähenemisviise, mida tuleks hinnata ja oluliselt laiendada. Põllumajandustootjatele tuleb vastavata teenuste osutamiseks stiimuleid pakkuda (3).

4.13

Eriti oluliseks on muutumas merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Teadlikkus mereökoloogia probleemidest on enamikus ELi riikides madal ning surve valitsustele ja merekeskkonna kaitse eest vastutavatele asutustele suhteliselt nõrk. Tuleb hinnata mereressursside kaitsele suunatud olemasolevate süsteemide tõhusust ning teha jõupingutusi, asetamaks nende kaitse tähtsamale kohale haridusprogrammides ja majanduse juhtimisel.

4.14

Komitee ootab, et EL läheks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsile hästi ettevalmistatult ja annaks otsustava panuse uude ülemaailmsesse strateegiasse bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise kohta pärast 2010. aastat.

5.1

Olemasolevad seadused, eeskirjad ja meetmed ei ole selgelt piisavad bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks, või teisiti väljendudes võiks tõdeda, et bioloogilise mitmekesisuse kadumine ei toimu olemasolevate seaduste pideva rikkumise kaudu, vaid laias ulatuses nende seaduste raames. Looduskaitsega kooskõlas oleva käitumisega kaasneb sageli majandusalaselt ebasoodne konkurentsiolukord. Teisalt arutatakse erialastes ringkondades bioloogilise mitmekesisuse majanduslikku olulisust küll üha enam, kuid selle tähendust ei ole veel täielikult mõistetud või tunnustatud. Komitee ootab, et komisjon ja nõukogu pööraksid kirjeldatud olukorrale erilist tähelepanu ning töötaksid välja lähenemisviisi sellega tegelemiseks. Siinkohal võib abiks olla sageli nõutud, kuid vaid osaliselt rakendatud väliskulude sisestamine.

5.2

Eelõige ühises põllumajanduspoliitikas peab bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel olema suurem osakaal. Pärast 2013. aastat toimuvat põllumajandusreformi peavad bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kriteeriumid saama ÜPP oluliseks osaks, et lahendada praegune konflikt majandusliku tootmise ja loodushoiu vahel.

5.3

Komisjoni teatises väljendatud mõtet nn rohelisest infrastruktuurist tuleks aktiivselt edasi arendada. Bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide rikastamiseks on lisaks eraldi kaitstud pindalade süsteemile (nagu praegu Natura 2000 võrgustiku ülesehitamine) tarvis ka lineaarset ühendatud biotoopide Euroopa süsteemi, või – jäädes ELi terminite juurde – üle-euroopalise „Looduse” võrgustiku loomist. See võiks hõlmata:

5.4

Selline üle-euroopaline „Looduse” võrgustik tuleks kasuks Natura 2000 alade võrgustikuks muutmisele ja veepoliitika raamdirektiivi rakendamisele ning oleks ka osaline vastus kliimamuutustele. See võimaldaks maismaaliikidel rändeliikumise abil reageerida kliimamuutustele. Vähemalt sama tähtis on aga see, et selline võrgustik võimaldab seni isoleeritud populatsioonide liikumist, mis on ellujäämise tagamise oluline alus.

5.5

Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse poliitika senine keskpunkt on Natura 2000 alad. EL peab lõpuks ometi looma piisavad toetusvõimalused nende kaitsmiseks ja arendamiseks.

5.6

See on õigustatud, et komisjon viitab bioloogilise mitmekesisuse erinevale jaotumisele. Osades piirkondades on bioloogiline mitmekesisus väga lai, samas teistes piirkondades on mitmekesisus inimtegevuse tagajärjel märkimisväärselt vähenenud. Sellest ei tohi valesid järeldusi teha: poliitilised meetmed, sh rahavood, ei tohi keskenduda vaid bioloogilise mitmekesisuse koondumispaikadele. Ka ja eelkõige just vähese bioloogilise mitmekesisusega piirkondade jaoks on tarvis erinevaid poliitilisi vahendeid, et säilitada või taastada ökosüsteemi teenused. Teisalt ei tohi neid liikmesriike, kus on veel olemas kõrge kaitsetase või -potentsiaal, „karistada”, vaid hoopis tasustada.

5.7

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ei pea lähtuma vaid pinnalisest lähenemisest. Bioloogilise mitmekesisuse ELi uus visioon peaks rõhutama ka positiivset seost kliima- ja liikide kaitse vahel ning seetõttu parandama eelkõige soiste, niiskete ja niidualade ning ka jätkusuutlike metsaökosüsteemide säilitamist ja arengut. Biomassi energiaalastel eesmärkidel kasutamine poliitika ei tohi kõnealuse lähenemisviisiga vastuollu minna. Selle vältimiseks on tarvis kehtestada säästlikkuse kriteeriumid, mida tuleb kasutada ka teistes valdkondades (nt sööda puhul).

5.8

Komitee rõhutab veelkord, kui oluline on luua ühiskonnas ja majandusringkondades tõeline teadlikkus bioloogilise mitmekesisuse säilitamise probleemiringist. Vaatamata kõigile olemasolevatele programmidele ja keskkonnaühenduste tegevusele on meil sinnani veel pikk tee.

5.9

Erialastes poliitikaringkondades kasutatavad terminid tuleb uuesti läbi vaadata: mida mõistab tavakodanik „bioloogilise mitmekesisuse” all ning mida tähendavad tema arvates „liik” või „ökosüsteemi teenused”? Paljud küsitlused näitavad ehmatavat teadmatust ökoloogiliste seoste osas. Ka sellest selgub, et loodushoid ei ole vaid keskkonnaministrite ülesanne, ka hariduspoliitikal on oluline roll vajalike põhiteadmiste edastamisel.