31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/102

1.1

Õigus võrdsele kohtlemisele on universaalne õigus ja ühenduse õigusaktide aluspõhimõte. See õigus on deklareeritud põhiõiguste hartas ning tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, muudest rahvusvahelistest dokumentidest, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ja liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest.

1.2

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 13 kohustatakse Euroopa Liitu kõikides tema pädevusse kuuluvates valdkondades võitlema diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel. Lissaboni lepingu kohaselt on diskrimineerimise vastu võitlemine ELi üks konkreetne eesmärk.

1.3

Diskrimineerimine artiklis 13 esitatud põhjustel võib ohustada Euroopa Ühenduse eesmärkide saavutamist, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 2, sealhulgas tööhõive ja sotsiaalse kaitse kõrge taseme edendamist, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist, elatustaseme ja elukvaliteedi tõstmist ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse edendamist liikmesriikide seas.

1.4

Tõhus kaitse diskrimineerimise eest väljaspool tööhõive valdkonda on oluline selleks, et tagada demokraatliku ja tolerantse ühiskonna areng, kus on ruumi mitmekesisuse väljendamisele ja mis võimaldab kõikidel inimestel osaleda täiel määral majandus- ja sotsiaalelus.

1.5

Euroopa Liidus jätkuvalt valitseva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu tuleb võtta meetmeid. Selline diskrimineerimine põhjustab kahju nii üksikisikutele kui ka Euroopa ühiskonnale üldiselt. ELi kehtivad õigusaktid ei ole olukorra parandamiseks piisavad. Kui töö saamisel ja kutsealale pääsemisel on tagatud kaitse diskrimineerimise eest kõigil artiklis 13 viidatud põhjustel, siis on ELi õigusaktides sätestatud lisaks kaitse rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise eest sotsiaalkaitse valdkonnas, sealhulgas sotsiaalkindlustuse, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja hariduse valdkonnas ning juurdepääsul toodetele ja teenustele, sealhulgas eluasemele, ning soo alusel toimuva diskrimineerimise eest juurdepääsul toodetele ja teenustele. Samas ei nähta ELi õigusaktidega ette kaitset usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise eest väljaspool tööhõive valdkonda. ELi diskrimineerimisvastastes õigusaktides ei tunnistata mitmekordset diskrimineerimist ega tagata selle eest kaitset.

1.6

Õigusliku kaitse tegelik olukord on liikmesriigiti erinev. Paljude liikmesriikide õigusaktid on EÜ nõuetest rangemadki, ent pakutava kaitse sisu, olemus ja ulatus on väga erinev. Samas täidavad mõned liikmesriigid hädavaevu miinimumnõudeid. Vaatamata sellele, et võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste kasulikkus diskrimineerimise vastu võitlemisel ja võrdõiguslikkuse edendamisel on tõendust leidnud, on selliste asutuste olemasolu ELi õigusaktide kohaselt nõutav ainult rassilise ja etnilise päritolu ning soolise võrdõiguslikkuse puhul. Paljudes liikmesriikides on loodud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused, mille volitused hõlmavad kõiki või mõningaid artiklis 13 viidatud diskrimineerimise põhjuseid.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kuidagi ei saa õigustada sellise õigussüsteemi jätkumist Euroopa Liidus, mille alus on asutamislepingust tulenev selge kohustus võidelda diskrimineerimisega kuuel konkreetsel põhjusel, mis ei taga samaväärset kaitset ning kus mõne põhjuse puhul on kaitse diskrimineerimise eest väiksem ja võrdse kohtlemise tagamine piiratum. Ilma siduva kohustuseta täita Euroopa Liidu ühist standardit puudub liikmesriikidel reaalne stiimul jõustada õigusakte, millega tagatakse ühesugused õigused diskrimineerimise puhul kõikidel põhjustel.

1.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb muret, et diskrimineerimisvastase kaitse selline hierarhiline süsteem takistab oluliselt Euroopa Liidu eesmärkide saavutamist. See võib takistada töötajate ja kaupade vaba liikumist, kuna töötajad ei soovi liikuda riikidesse, kus neil on vähem jõustatavaid õigusi, ning kaupade ja teenuste pakkujatele võib negatiivset mõju avaldada asjaolu, et erinevates riikides tuleb neil järgida erinevaid võrdõiguslikkuse standardeid. See süsteem takistab ka sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamist ja piirab osalemist kodanikuühiskonnas.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on nüüd tekkinud vajadus uue ELi õigusakti järele, et keelata diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel väljaspool tööhõive valdkonda. Kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ei ole õigusliku kaitse kõrge ühise standardi saavutamine kõikides liikmesriikides võimalik teisiti kui ühenduse tasandil võetavate meetmetega.

1.10

See ühenduse meede peaks olema ühe direktiivi vormis, mis hõlmab kõiki nelja diskrimineerimise põhjust. Et saavutada ELi ja riiklike õigusaktide sidusus ja kooskõla, peaks uus direktiiv olema kohaldatav peale töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonna ka kõikidele muudele valdkondadele, mis kuuluvad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaldamisalasse. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ühtsel direktiivil oleks palju eeliseid: see tagaks maksimaalse selguse ettevõtete ning muude toodete ja teenuste pakkujate jaoks, soodustades nõuetele vastavat käitumist; see hõlmaks tõhusalt kaitse mitmekordse diskrimineerimise eest ja edendaks suuremat sotsiaalset ühtekuuluvust.

1.11

Seepärast tervitab komitee komisjoni 2. juulil 2008 avaldatud otsust esitada uus direktiivi ettepanek, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte olenemata usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest.

1.12

On väga oluline, et uue õigusaktiga tagataks, et õigust võrdsele kohtlemisele ei lahjendata ega vähendata ning selle tulemusena ei vähene kaitse diskrimineerimise eest, mis on kehtestatud kehtivate ELi või riiklike õigusaktidega. Uus direktiiv peaks pakkuma raamistiku ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate võrdõiguslikkuse tagamisega seotud kohustuste täitmiseks, sealhulgas juurdepääsu võimaldamiseks ja sobivate ümberkorralduste tegemiseks, et puudega inimesed saaksid täiel määral ühiskonna elus osaleda. See õigusakt peaks võimaldama meetmete vastuvõtmist, mis lubavad positiivset eri- ja eeliskohtlemist vanuse või puude alusel, kui see on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Uus õigusakt ei tohi lubada otsese diskrimineerimise üldist õigustamist, ent peaks lubama diskrimineerimist, kui see on võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse austamise edendamise huvides. Uue õigusaktiga tuleks nõuda võrdõiguslikkusega tegelevate spetsialiseerunud asutuste loomist või laiendamist, et hõlmata võrdne kohtlemine nimetatud neljal põhjusel.

2.1

Õigus võrdsele kohtlemisele on universaalne õigus ja ühenduse õigusaktide aluspõhimõte. See õigus tuleneb rahvusvahelistest dokumentidest, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ja liikmesriikide riigiõiguslikest tavadest ning on deklareeritud põhiõiguste harta artiklites 21 ja 22.

2.2

Enam kui 30 aastat tagasi kokku lepitud põhimõte, mille kohaselt on naistel ja meestel õigus võrdsele kohtlemisele töökohal, on olnud Euroopa Liidu arengu üks põhiaspekte. Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on oluline õiglase siseturu, liikumisvabaduse ning tugeva ja sidusa Euroopa ühiskonna ülesehitamise seisukohalt.

2.3

1990-ndatel aastatel kasvas teadlikkus vajadusest võtta meetmeid diskrimineerimise vastu muu kui soo alusel ning muudes valdkondades kui tööhõive. Artikli 13 lisamine Amsterdami lepingusse oli oluline samm, millega anti uusi volitusi ja laiendati võrdse kohtlemise tagamise kohustust. EÜ asutamislepingu artikkel 13 kohustab liikmesriike võitlema diskrimineerimisega mitte ainult soo alusel, vaid ka rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel.

2.4

Tunnistades kiireloomulist vajadust meetmete järele seoses diskrimineerimisega nimetatud muudel põhjustel, kiitis nõukogu 2000. aastal heaks kaks uut direktiivi: rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi (2000/43/EÜ), millega rakendati võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, ning tööhõive raamdirektiivi (2000/78/EÜ), millega kehtestati üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. 2004. aastal kiitis nõukogu heaks direktiivi (2004/113/EÜ) meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.

2.5

Kõigi kolme direktiivi preambulis viidatakse Euroopa Liidu lepingu artiklile 6 ja kinnitatakse, et õigus võrdõiguslikkusele on põhiõigus, mis on rajatud rahvusvahelistes dokumentides sätestatud õigustele, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ja kõikide liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele.

2.6

Euroopa Kohus kinnitas seda Mangold vs Helm kohtuasjas (1) tehtud eelotsuses nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ tõlgendamise kohta seoses diskrimineerimisega vanuse alusel:

Ei ole põhjust arvata, et Euroopa Kohus ei kinnitaks seda põhimõtet ka teiste põhjuste puhul, millele viidatakse direktiivis 2000/78.

2.7

Coleman vs Attridge Law kohtuasjas, milles taotleti Euroopa Kohtult eelotsust nõukogu direktiivi 2000/78 kohaldamisala kohta, märkis kohtujurist oma arvamuses järgmist (2):

2.8

Nii rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis (3) kui ka tööhõive raamdirektiivis (4) kinnitatakse nõukogu seisukohta, et diskrimineerimine artiklis 13 märgitud põhjustel võib ohustada Euroopa Ühenduse eesmärkide saavutamist, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 2, sealhulgas tööhõive ja sotsiaalse kaitse kõrge taseme edendamist, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist, elatustaseme ja elukvaliteedi tõstmist, ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse edendamist liikmesriikide vahel.

2.9

Lissaboni lepingus rõhutatakse diskrimineerimise vastu võitlemise olulisust (5) artiklis 13 märgitud põhjustel, muutes selle ELi konkreetseks eesmärgiks Euroopa Liidu poliitika ja meetmete määratlemisel (6).

3.1

Tööhõive raamdirektiiviga kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel töö saamisel ja kutsealale pääsemisel; rassilise võrdõiguslikkuse direktiiviga sätestatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust mitte ainult töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, vaid ka sotsiaalkaitse valdkonnas, sealhulgas sotsiaalkindlustuse, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja hariduse valdkonnas ning avalikkusele pakutavate toodete ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse ja pakkumise osas.

3.2

Direktiiviga meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega täiendatakse kaitset soolise diskrimineerimise eest töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, mis on ette nähtud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 141 alusel vastu võetud direktiividega (7), ning rakendatakse meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.

3.3

Nõukogu on rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis (8) ning kaupade ja teenuste võrdse kättesaadavuse direktiivis (9) tõdenud, et kõikide isikute täieliku osaluse tagamiseks peab kaitse diskrimineerimise eest ulatuma tööhõive valdkonnast kaugemale.

3.4

Komitee on tunnistanud (10) e-juurdepääsetavuse tähtsust diskrimineerimise vastu võitlemisel ja võimaldamaks kõigi rühmade täiel määral osalemist ühiskonnas ning soovitatud õigusakte artikli 13 raames, et saavutada e-juurdepääsetavuse ühiste meetmete kõrge standard.

3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et diskrimineerimise kaotamine tööturul ja väljaspool seda on Lissaboni strateegias seatud eesmärkide saavutamise eeldus. Seevastu diskrimineerimine sotsiaalkaitse, tervishoiu, hariduse ja eluasemega seotud valdkonnas või seoses juurdepääsuga avaliku ja erasektori pakutavatele põhiteenustele takistab liikumist jätkusuutliku kasvu ning suurema arvu ja paremate töökohtade suunas.

4.1

Euroopa aasta „Võrdsed võimalused kõigile” (2007) andis ELi institutsioonidele, riikide valitsustele ja kodanikuühiskonnale hea võimaluse mõtiskleda võrdõiguslikkuse olulisuse ja diskrimineerimise kaotamise üle sotsiaalselt kaasava ühiskonna kujundamise kontekstis. See tõi nähtavale ka nõukogu poolt selgelt märgitud asjaolu, et ebavõrdsus ja diskrimineerimine soo, rassilise või etnilise päritolu, vanuse, puude, usutunnistuse või veendumuste ja seksuaalse sättumuse alusel on „ELis jätkuvalt säilinud, põhjustades olulisi kulusid asjaomastele konkreetsetele naistele ja meestele ning Euroopa ühiskondadele tervikuna” (11).

4.2

Euroopa aasta tõi esile ka ebavõrdse kaitse diskrimineerimise eest ELi kehtivates õigusaktides, nagu on kirjeldatud käesoleva dokumendi punktides 3.1 ja 3.2. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb muret selle üle, et õiglasest kohtlemisest keeldumine, sealhulgas diskrimineerimise institutsioonilised vormid ükskõik millistel artiklis 13 märgitud põhjustel sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ning juurdepääs toodetele, teenustele ja eluasemele võivad anda panuse pidevasse ebavõrdsusse juurdepääsul tööhõivele ja mõjutada sügavalt inimeste elukvaliteeti ning nende võimet täiel määral osaleda ühiskonna elus.

5.1

Nagu nõukogu märkis: „Euroopa aasta on toonud esile tõsised raskused, mis tulenevad mitmekordsest diskrimineerimisest” (12).

5.2

Mitmekordne diskrimineerimine viitab iga füüsilise isiku keerukale identiteedile. Mitmekordne diskrimineerimine leiab aset, kui isikut diskrimineeritakse või ahistatakse enam kui ühel põhjusel, mis moodustavad osa tema identiteedist.

5.3

2007. aasta detsembris avaldati Taani Inimõiguste Instituudi uurimisaruanne „Mitmekordse diskrimineerimise tõkestamine — praktika, poliitika ja õigusaktid” („Tackling Multiple Discrimination — Practices, policies and laws”) (13). Pärast aruande ja õigusalaste uuringute läbiviimist ja sidusrühmadega konsulteerimist jõudsid raporti autorid sellisele järeldusele: „Diskrimineerimise ja ebavõrdsuse likvideerimiseks tuleb leida toimivad lahendused mitmekordse diskrimineerimise vastu võitlemiseks” (14).

5.4

ELi diskrimineerimisvastased õigusaktid ja liikmesriikide õigusaktid, millega ELi õigusaktid riiklikesse õigusaktidesse üle võetakse, peavad tagama kaitse mitmekordse diskrimineerimise kõikide vormide eest ning hüvitise saamise õiguse. Selleks tuleb kindlustada võrdne kaitse diskrimineerimise eest kõikidel põhjustel. Praegu on see ELi õigusaktide kohaselt tagatud ainult tööhõive valdkonnas.

6.1

Ehkki kõik liikmesriigid ei ole rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ja tööhõive raamdirektiivi riiklikesse õigusaktidesse täielikult üle võtnud (15), on paljudes liikmesriikides kehtestatud diskrimineerimist keelavad õigusaktid, mis on rangemad artikli 13 alusel vastu võetud direktiivide nõuetest.

6.2

2006. aasta detsembris avaldatud kaardistamisuuringus (16) analüüsiti riiklikke õigusakte, mis keelavad diskrimineerimise soo, seksuaalse sättumuse, puude, usutunnistuse ja veendumuste ning vanuse alusel muudes kui töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonnas. Autor märgib:

„Uuritud Euroopa riikide puhul väärib ilmselt kõige enam tähelepanu asjaolu, et enamik riike on kehtestanud õigusaktid, mis lähevad kaugemale EÜ kehtivatest nõuetest ja tagavad teatava õigusliku kaitse paljude käesoleva aruande objektiks olevate diskrimineerimise vormide eest, ning et sellise kaitse ulatus ja olemus on riigiti väga erinev.” (17).

6.3

Suured lahknevused ilmnesid selles, milliste diskrimineerimise põhjuste puhul ja millistes valdkondades kaitset võimaldatakse, ning selles, kas kaitse on sätestatud riigi põhiseaduses, üldises diskrimineerimisvastases õigusaktis, riiklikes või piirkondlikes õigusaktides või eriõigusaktides, mis hõlmavad ainult ühte valdkonda, nagu elamumajandus või haridus. Iga diskrimineerimise põhjuse või valdkonna puhul ilmnesid omakorda riikidevahelised erinevused võrdse kohtlemise õiguse erandite olemuse, vormi ja ulatuse osas (18). Belli, Chopini ja Palmeri poolt läbi viidud liikmesriikide võrdlus (19) kinnitab kõnealuseid järeldusi erinevuste ja ebaühtluse kohta.

6.4

Nagu tõdes nõukogu oma resolutsioonis Euroopa aasta järelmeetmete kohta, on (või võiksid olla) võrdõiguslikkusega tegelevad spetsialiseerunud asutused igas liikmesriigis diskrimineerimise tõkestamisel ja võrdõiguslikkuse edendamisel eestvedajad; eelkõige on neil oluline roll teadlikkuse tõstmisel. Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi, kaupade ja teenuste võrdse kättesaadavuse direktiivi ning uuestisõnastatud soolise võrdõiguslikkuse direktiivi (20) kohaselt peavad liikmesriigid looma võrdõiguslikkusega tegelevad spetsialiseerunud asutused, et edendada võrdseid õigusi olenemata rassist, etnilisest päritolust ja soost; samas ei nõuta võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste loomist diskrimineerimise tõkestamiseks usutunnistuse või veendumuste, puude, seksuaalse sättumuse või vanuse alusel. Liikmesriikides loodud spetsialiseerunud asutused on väga erinevad neile antud volituste poolest: mõned tegelevad üksnes rassilise ja etnilise päritolu alusel diskrimineerimise küsimustega, teiste pädevus hõlmab aga lisaks kõigile artiklis 13 märgitud põhjustele veel täiendavaid põhjuseid (21). Euroopa tasandil tegutseb võrgustik Equinet (22), mis koosneb iseseisvatest või valitsusasutustest, kes vastutavad diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamise eest liikmesriikides.

6.5

Pärast seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise eest ELis pakutava õigusliku kaitse läbivaatamist (23) soovitas Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet võtta vastu ELi õigusakti, et tagada võrdsed õigused ja võrdne kohtlemine kõigil artiklis 13 märgitud põhjustel.

6.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et ei saa õigustada ELi diskrimineerimisvastaste õigusaktide süsteemi, mis rajaneb asutamislepingust tuleneval kohustusel võidelda diskrimineerimise vastu soo, rassilise ja etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel, ent mis lubab ja põlistab väiksemat kaitset ja võrdse kohtlemise piiratumaid garantiisid diskrimineerimise teatud põhjuste puhul.

6.7

Kõiki diskrimineerimise põhjuseid hõlmavate ja sidusate ELi tasandi õigusaktide puudumisel ei ole liikmesriikidel reaalset stiimulit jõustada oma vastavaid õigusakte ning puudub ka õiguslik alus komisjoni või nõukogu poolseks sekkumiseks juhul, kui kaitse diskrimineerimise eest on ebapiisav või ebaühtlane, nagu praegu.

6.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et diskrimineerimist keelavate õigusaktide jõustamine iseenesest ei kaota riigis diskrimineerimist, kuid vähemalt kajastab seda, et riigis mõistetakse, millist kahju see põhjustab üksikisikutele ja ühiskonnale, ning riigi pühendumist kasutada õiguslikke vahendeid diskrimineerimise lõpetamiseks. Diskrimineerimisvastaste õigusaktide puudumine edastab aga hoopis teistsuguse sõnumi, nimelt (eksliku) arvamuse, et diskrimineerimist ei eksisteeri või et diskrimineerimine ei ole nii tõsine probleem, et selle lahendamiseks oleks vaja ennetavaid meetmeid, või siis poliitiliselt väljendudes, et potentsiaalsete diskrimineerijate vastuväited igasuguse reguleerimise suhtes varjutavad soovi parandada kõikide kodanike elukvaliteeti ja saavutada suurem sotsiaalne ühtekuuluvus.

6.8.1

On veenvaid tõendeid selle kohta, et heade tavade edendamiseks mõeldud mitteformaalsete muude kui õigusalaste meetmetega ei ole õnnestunud diskrimineerimise juurdunud vorme kaotada.

6.8.2

Ulatusliku teadlikkuse tõstmise ja haridusprogrammita ei täida diskrimineerimisvastased õigusaktid ega nende tõhus jõustamine seatud eesmärki.

7.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et diskrimineerimisvastase kaitse praegune ebaühtlane ja hierarhiline süsteem takistab EÜ eesmärkide saavutamist.

7.2

Oma resolutsioonis Euroopa aasta järelmeetmete kohta väljendas nõukogu muret diskrimineerimise jätkumise pärast ning

8.1

Et vastata nõukogu poolt välja toodud probleemidele ja tagada õigusliku kaitse ühtne miinimumstandard kogu Euroopa Liidus, tuleks kehtestada uus õigusakt, millega rakendataks väljaspool tööhõivevaldkonda võrdse kohtlemise põhimõtet olenemata puudest, usutunnistusest või veendumustest, seksuaalsest sättumusest või vanusest.

8.2

Arvestades nende probleemide olemust ja ulatust, mida diskrimineerimine selle praegusel tasemel tekitab, ning selle mõju Euroopa Liidu eesmärkide saavutamisele, on ilmne, et liikmesriigid ei suuda saavutada ühtset kõrgetasemelist kaitset. Seetõttu tuleb meetmeid võtta ühenduse tasandil kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab kehtestada ühtse direktiivi, millega keelatakse diskrimineerimine puude, usutunnistuse või veendumuste, seksuaalse sättumuse ja vanuse alusel lisaks tööhõivele ka kõikides muudes valdkondades, mis kuuluvad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaldamisalasse, ning millega nõutakse võrdõiguslikkusega tegeleva asutuse loomist või laiendamist, mille pädevus hõlmab kõiki selle õigusakti kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi. See oli Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti peamine soovitus (26).

8.3.1

Tunnistades, et kehtivate diskrimineerimisvastaste direktiivide alusel pakutavat kaitset võiks tugevdada, tunnistades sealhulgas selgemalt institutsioonilist diskrimineerimist, peab komitee praegu esmatähtsaks kaitse tagamist diskrimineerimise eest eespool nimetatud põhjustel samal tasemel, kui see on praegu tagatud rassilise ja etnilise kuuluvuse puhul.

8.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee möönab, et paljud organisatsioonid, eriti väikeettevõtted reageerivad uue õigusakti ettepanekusse esialgu tõelise murega õigusakti täitmisega kaasnevate kulude suhtes. Eeskirjade mitmekihilisus muudab täitmise ettevõtete jaoks „väga keeruliseks” (27). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei ole veendunud, et ühe direktiivi jõustamisega, millega kehtestatakse ELi ühine standard kaitseks diskrimineerimise eest väljaspool tööhõivevaldkonda, kaasneksid märkimisväärsed uued kulud; paljudel juhtudel kaaluks diskrimineerimise kaotamise tulemusena kasvav kliendibaas olulisel määral üles tegevuspraktika õigusaktidega kooskõlla viimise kulud. 89,8 % diskrimineerimisvastaste Euroopa ettevõtete testpaneelis osalevatest ettevõtetest oli seisukohal, et oleks vaja õigusakti, et „tagada diskrimineerimisvastase kaitse ühtlane tase kogu Euroopas” (28).

8.5

Komitee on teadlik diskrimineerimise iga põhjuse kohta eraldi direktiivi vastuvõtmise poolt rääkivatest argumentidest, kui leiab siiski, et kõiki nelja põhjust hõlmav direktiiv oleks palju soovitavam, et

8.6

Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis on sätestatud peamised Euroopa Liidu pädevusse kuuluvad valdkonnad väljaspool tööhõivevaldkonda, milles tuleb vältida diskrimineerimist puude, usutunnistuse või veendumuste, seksuaalse sättumuse ja vanuse alusel, et saavutada Euroopa Liidu eesmärgid; komitee soovitab tungivalt komisjonil hõlmata kõnealused valdkonnad täielikult uue direktiivi kohaldamisalasse.

8.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele kuulub teatud valdkondades, näiteks eluaseme, hariduse ja mõningate avalike teenuste valdkonnas teenuste korraldamise ja osutamise ja/või reguleerimise mõningate muude aspektide osas pädevus liikmesriikidele (riiklikul või piirkondlikul tasandil). Komitee leiab, et kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 5 ei ole võrdse kohtlemise ühtse kõrge standardi saavutamine kõigis neis valdkondades võimalik teisiti kui Euroopa tasandi õigusakti kehtestamisega.

8.8

Seepärast tervitab komitee komisjoni 2. juulil 2008 avaldatud otsust esitada uus direktiivi ettepanek, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte olenemata usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest väljapoole tööhõive valdkonda jäävates valdkondades, mis kuuluvad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaldamisalasse. Kuna käesoleva arvamuse varasemad eelnõud olid komisjonile esitatud juba varem, loodab komitee, et EMSK uurimisrühma argumendid ja esialgsed järeldused, milles soovitati vastu võtta direktiiv praeguse ettepaneku kujul, aitasid komisjoni selle otsuse tegemisel. Lisaks loodab komitee, et käesolev arvamus oma lõplikul kujul võib innustada liikmesriike tunnistama kõnealusel eesmärgil koostatud ELi õigusakti väärtust ja tähtsust ning aidata neil anda panus selle positiivsesse rakendamisse ja heakskiitmisse.

8.9

Komitee toetab komisjoni otsust teha direktiivi ettepanek, mis on maksimaalselt kooskõlas artikli 13 alusel vastu võetud teiste direktiividega, kasutades samu mõisteid (näiteks otsene ja kaudne diskrimineerimine, ahistamine, positiivne erikohtlemine) ja nähes ette kaitse kõikidele liikmesriigis viibivatele isikutele, sealhulgas kolmandate riikide kodanikele ning samad kohustused liikmesriikidele, et tagada õigus saada hüvitist, tulemuslikud, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, kaitse tagakiusamise eest ning kohustus näha õigusaktides ette tõendamiskohustuse üleminek. Sama oluline on järjepidev kohustus tõsta teadlikkust ning edendada dialoogi sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonidega.

8.10

Tagamaks, et direktiivi ettepanekuga selle lõplikul kujul saavutatakse kirjeldatud eesmärgid, soovitab komitee nõukogul ja teistel ELi institutsioonidel kaaluda direktiivi ettepaneku üksikasjalikul kontrollimisel järgmisi küsimusi.

8.10.1

Olukorra halvendamise välistamine. Uue direktiivi väljatöötamist ei tohi kasutada selleks, et vähendada kaitset diskrimineerimise eest ükskõik millises ELi õigusaktis, ning liikmesriikidel ei peaks olema võimalik kasutada direktiivi rakendamist praeguse diskrimineerimisvastase kaitse taseme vähendamiseks.

8.10.2

Puuetega inimeste võrdõiguslikkus ja sobivad ümberkorraldused. Puuetega inimesed seisavad väljaspool tööhõive valdkonda silmitsi samasuguste või suuremategi takistustega. Uus direktiiv peaks pakkuma liikmesriikidele raamistiku võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise tõkestamisega seotud kohustuste täitmiseks vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile.

8.10.2.1

Uues direktiivis tuleks sätestada nõue, et kõik isikud, kes tegutsevad sotsiaalkaitse, sh sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja hariduse ning kaupade ja teenuste pakkumise, sh elamumajanduse valdkondades, et

8.10.2.2

Kui mõistlikku juurdepääsu või ümberkorraldusi ei tagata, tuleks see uues direktiivis määratleda diskrimineerimise ühe vormina, välja arvatud siis, kui vastavad meetmed paneksid kaupade või teenuste pakkujale ebaproportsionaalselt suure koormuse.

8.10.3

Mitmekordne diskrimineerimine. Direktiivis tuleks kinnitada, et võrdse kohtlemise põhimõte hõlmab kaitset mitmekordse diskrimineerimise eest, nii et see jõustataks ELi ja siseriiklike õigusaktide alusel.

8.10.4

Positiivsed meetmed. Ebavõrdsus on sügavalt juurdunud valdkondades väljaspool töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonda, näiteks hariduse, tervishoiu, eluaseme ja teenustele juurdepääsu valdkonnas (nt hotellid, restoranid, finantsteenused ja reisimine). Praktikas täieliku võrdõiguslikkuse tagamiseks tuleks uues direktiivis selgesõnaliselt lubada liikmesriikidel säilitada või võtta meetmeid, et vältida või hüvitada isiku usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumusega seotud ebasoodsaid tingimusi.

8.10.5

Eeliskohtlemine puude või vanuse tõttu. Uues direktiivis tuleks tunnustada liikmesriikide praktikat, mis lubab isikute eeliskohtlemist vanuse või puude tõttu. Paljudel juhtudel aitab see kaasa eakate või noorte ja puuetega inimeste suuremale sotsiaalsele kaasamisele. Uue direktiiviga ei tohiks takistada avaliku ja erasektori organisatsioonidel pakkuda selliseid eeliseid, kui nende eesmärk on ületada või parandada võrdse osalemise füüsilisi, rahalisi või suhtumisest tulenevaid takistusi. Direktiiv peaks võimaldama liikmesriikidel lubada selliseid meetmeid tingimusel, et neil meetmetel on õiguspärane eesmärk, mis on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on proportsionaalsed.

8.10.6

Kõik erandid peavad olema kitsalt piiritletud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et on asjaolusid, mille puhul erikohtlemine võib olla asjakohane ja vajalik, ent ei poolda otsese diskrimineerimise üldise õigustamise sisseviimist. Diskrimineerimise keelu erandid ei tohiks olla nii laiad, et nendega kaotatakse kaitse mõju, mille tagamiseks direktiiv on mõeldud; teisalt ei peaks direktiiv olema liiga keerukas, sisaldades pikka loetelu eranditest konkreetsete asjaolude ja põhjuste puhuks. Erikohtlemine peaks olema lubatud diskrimineerimisvastaste õigusaktidega üksnes siis, kui selle eesmärk on edendada ja suurendada võrdõiguslikkust ja inimväärikuse austamist ning see ei kahjusta diskrimineerimisvastaste sätete mõju.

8.10.7

Õiguste jõustamine. Organiseeritud kodanikuühiskonna tähtsust ja väärtust tunnistades peaks uus direktiiv tagama, et ühendustel või organisatsioonidel, kellel on õigustatud huvi direktiivi järgimise tagamisel, võivad osaleda õigus- või haldusmenetlustes diskrimineerimise ohvriks langenud isikute nimel või nende toetuseks.

8.10.8

Spetsialiseerunud asutused. Teadlikkuse tõstmisele, riiklike õigusaktide jõustamisele ja võrdse kohtlemise edendamisele aitavad kahtlemata kaasa iseseisvad spetsialiseerunud asutused, millel on vahendid ja pädevus rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis (30) ning kaupade ja teenuste võrdse kättesaadavuse direktiivis (31) määratletud funktsioonide täitmiseks. Uues direktiivis tuleks sätestada nõue luua asutus või asutused (või laiendada olemasolevat asutust), mis tegeleksid diskrimineerimisega usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Lisaks peaksid kõnealused asutused regulaarselt hindama diskrimineerimisvastase poliitika tulemusi.