31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/148

1.1

Üleilmastumine on toonud kaasa vajaduse Euroopa ja Aafrika suhteid oluliselt edasi arendada, vältides minevikus tehtud vigu. Eeskätt on vaja sõlmida võrdsetel õigustel ja kohustustel põhinev partnerlussuhe. Aastakümneid kestnud koostööst ja osutatud arenguabist hoolimata on vaesus Aafrikas suurenemas ja süvenemas: valesti juhitud majanduskasvu tulemused, mida iseloomustab loodud töökohtade väike arv, on ebaühtlaselt jaotunud ja seega ebavõrdsust veelgi süvendanud; üle 55 % Sahara-tagusest elanikkonnast peab ajama läbi vähem kui ühe dollariga päevas; üle 70 % töökohtadest kuulub mitteametlikku sektorisse ja üle 57 % neist on põllumajanduses. Tulemuseks on olukord, kus inimväärseid ja tootlikke töökohti on äärmiselt vähe.

1.2

Kaalul on palju, eriti seoses Aafrika arengu ja stabiliseerumisega, ent ka seoses Euroopa julgeoleku ja võimega saavutada stabiilne jätkusuutlik majanduskasv.

1.3

Arengupoliitika meetmed, mida Euroopa Liit on seni vastavalt mitmetele lepingutele (Lomé, Yaoundé, Cotonou) võtnud, ja neile eraldatud vahendid ei ole saavutanud soovitud tulemusi, eelkõige inimväärsete töökohtade loomise osas. Selline olukord ei tohi jätkuda ning hädavajalike muutuste valguses tervitab komitee 8.–9. detsembril 2007 Lissabonis toimunud ELi ja Aafrika tippkohtumisel tehtud edusamme.

1.3.1

Iseäranis tervitab komitee asjaolu, et tööhõivet käsitletakse valdkonnaülese küsimusena.

1.4

Komitee on veendunud, et inimväärse tööhõive arendamine aitab vähendada ebavõrdsust ja vaesust ning edendada sotsiaalset integratsiooni ja väärikat elu, mis on olulised ekstremismi ja konfliktide lõpetamiseks ning vajaliku stabiilsuse saavutamiseks.

1.5

Komitee on veendunud, et inimväärse tööhõive loomiseks tuleb selle eesmärgi saavutamiseks võtta vajalikke meetmeid lähtuvalt alltoodud parameetritest. Hoolimata sellest, et meetmed on üksteisest sisuliselt erinevad, ühendab neid tugev koosmõju, mis tekitab vastastikuseid reaktsioone ja liidab nad ühtseks poliitikaks.

1.5.1

Majanduskasv tugineb peamiselt loodusvaradele ja selle tekitatud tööhõive on väike. Kasv tuleb suunata ümber esmatöötlemisse ja toodete rafineerimisse. Investeeringud peaksid teenima seda eesmärki ja keskenduma valdkondadele, mis pakuvad suurt lisandväärtust.

1.5.2

Kõige olulisem on erasektor ja seega VKEd. EL peaks tegema VKEde arendamisest oma koostööpoliitika ühe tugisamba.

1.5.3

Toorainehindade tõus viimasel ajal on täiendav põhjus, miks muuta põllumajandussektor strateegiliseks arenguprioriteediks. Põllumajandus moodustab olulise osa maakasutusest ja maapiirkondade tööhõivest ning seepärast peaks ta aitama samaaegselt kaasa nii toiduainetesektori isemajandamisele, töötleva tööstuse arengule kui ka elanike maapiirkonnast lahkumise peatamisele.

Tarvis on välja töötada lühiajaline, keskpikk ja pikaajaline põllumajanduspoliitika ning esmatähtsaks tuleb seada selleks ka piisavate eelarvevahendite tagamine. Poliitika tuleb välja töötada ja seda rakendada koostöös põllumajandusorganisatsioonidega.

1.5.4

Inimressursside arendamine on möödapääsmatu tegur kõigi arengustrateegiate puhul. Seepärast on vaja analüüsida tööhõivevajadusi ja tööturgu, koostada prognoose ning osata ette näha neid raskusi, mis tekivad kutseõppe kohandamisel vastavalt tööhõivele.

1.5.5

Ehkki piirkondlik ja kohalik majandusintegratsioon on märkimisväärselt edenenud, on kaubanduspotentsiaal veel täiel määral kasutamata. Eeskätt tuleks kooskõlastada meetmeid tolliprotseduuride ühtlustamiseks, infrastruktuuri parandamiseks ja kodanike vaba liikumise tagamiseks. Sellest vaatepunktist lähtuvalt peab komitee kahetsusväärseks, et piirkondlikud läbirääkimised majanduskoostöölepingute üle, mis hõlmavad muude eesmärkide kõrval ka majandusintegratsiooni, ei ole käesoleva dokumendi koostamise ajaks veel lõppenud.

1.5.6

Kõigi arengut puudutavate poliitikavaldkondadega peaks kaasnema ja neid peaks kujundama sotsiaaldialoog, eeskätt kollektiivsed läbirääkimised. Seepärast on vaja luua tugevad ja sõltumatud tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning neid edendada.

1.5.7

Valitsusväliste sidusrühmade kaasamine on inimväärsete töökohtade loomiseks möödapääsmatu ja seepärast peab sellel olema ELi Aafrika strateegias keskne koht. Seepärast tuleks valitsusvälised sidusrühmad kaasata riiklike ja piirkondlike näidisprogrammide väljatöötamisse.

1.5.8

Hea haldus on investorite usalduse saavutamise võti. Juba ainuüksi seepärast on see töökohtade loomiseks oluline. Head haldust tuleks käsitleda terviklikult ja see peaks hõlmama inimõiguste ja töötajate õiguste austamist, sealhulgas ametiühingute vabadusi, töönorme ja võitlust korruptsiooniga. Viimatinimetatu osas peaksid EL ja liikmesriigid seadma osutatava rahalise abi sõltuvusse abi jälgitavusest selle liikumisel lõppkasutajani.

2.1

Arengu- ja humanitaarabi volinik Louis Michel taotles 11. juuli 2007. aasta kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist komisjoni teatises „Kairost Lissabonini — ELi ja Aafrika strateegiline partnerlus” tõstatatud probleemide kohta, eeskätt küsimuse kohta, kuidas vähendada tööpuudust Aafrikas.

2.2

Komitee tervitab seda taotlust, mis pikki aastaid Aafrika suunal viljeletud arengupoliitika vaimust kantuna püüab siiski tõstatada uusi küsimusi tuleviku kohta, viidates ELi ja Aafrika tippkohtumisel tehtud otsustele, mis on sätestatud deklaratsioonis „Strateegiline partnerlus”, millega kaasneb strateegia täitmise „Esimene tegevuskava (2008–2010)”.

2.3

Küsides komitee arvamust tööhõive kohta, annab komisjon selgelt mõista, et tema jaoks on arengupoliitika peamine eesmärk tööhõive ning et majanduslikel ja sotsiaalsetel sidusrühmadel on oma osa vaesuse vastu võitlemisel inimväärsete töökohtade loomise näol. See valmistab komiteele heameelt.

Käesolev arvamus on koostatud pärast põgusat tutvumist varasema poliitika ja selle tulemustega ning ülevaate saamist Aafrika praegusest olukorrast ja selle edasisest poliitikast. Arvamuses rõhutatakse põhivaldkondi, kus komitee arvates tuleks aidata luua inimväärseid töökohti. Käesolevas uurimuses on võetud arvesse 8.–9. detsembril 2007 Lissabonis toimunud ELi ja Aafrika tippkohtumisel heaks kiidetud suuniseid ja tegevuskava. Uurimus tugineb komitee varasematele arvamustele Aafrika arengu kohta (1).

3.1

Aafrika on mitmekesine kontinent. See koosneb riikidest, millel on sageli erinev ajalugu, kultuur, etniline koosseis, loodusvarad (mineraalid, nafta, teemandid jms), kliima või arusaam demokraatiast, heast haldusest ja inimõiguste austamisest. Selle tulemuseks on väga erinev majanduslik ja sotsiaalne tase. Seepärast on raske mõista või vaadelda seda kontinenti üldistatult ja ühtselt. Sellest hoolimata on Aafrika riikidel palju ühiseid jooni, eeskätt nende suhted Euroopaga nii minevikus kui ka tulevikus või nende ühine ajalugu, mis paneb aluse ühisele tulevikule, sest mõlemad osapooled püüdlevad muutuste poole.

3.2

Üleilmastumine on toonud kaasa vajaduse Euroopa ja Aafrika vahelisi suhteid oluliselt edasi arendada, vältides minevikus tehtud vigu. See areng peab lähtuma arusaamast, et ühisele tulevikule tuleb panna alus, mis lähtub ühistest probleemidest ja ohtudest ning vastastikustest huvidest, mitte lühikesest ühisest ajaloost, kaastundest või lojaalsusest — see sunnib nii mitmeidki partnereid mõlemal kontinendil omaenese vastuoluliste seisukohtadega silmitsi seisma.

3.3

Kaalul on palju. Vaid viieteistkümne kilomeetri kaugusel Euroopast asuvale Aafrika kontinendile on koondunud kõik tänapäeva maailma peamised ohud: kontrollimatu ränne, epideemiad, kliima- ja keskkonnakatastroofid, terrorismioht jne. Ent samas on Aafrikal ka kõige suurem potentsiaal nii loodusvarade kui ka tarbijate ja investeeringute nõudluse osas.

3.4

Kahtlemata jääb Euroopa Liit Aafrika peamiseks majanduspartneriks ja tema suurimaks toetajaks. Ent seda ajalooliselt väljakujunenud monopoli on asunud lõhkuma uued toetajad, eesotsas Hiinaga, kelle eeskuju on järginud ka India, suuremad Ladina-Ameerika riigid ja Pärsia lahe kuningriigid, koguni Iraan ning samuti USA, kes soovib agaralt tagada oma energiavarustuse turvalisust, võidelda terrorismiohu vastu, levitada kristlikke väärtusi ja demokraatiat uutele aladele ning takistada hiinlastel nn mänguga ühinemast, sest ameeriklased näevad selles murettekitavat arengut (2).

3.5

Samuti on selge, et Euroopa kontinendi edasine julgeolek, sealhulgas tema võime säilitada stabiilne jätkusuutlik majanduskasv, on tihedalt ja vahetult seotud Aafrika arengu ja stabiilsusega. Euroopa ei saa keskpikas ja pikas perspektiivis jätkata eksisteerimist heaolusaarena kui ta on vaid viieteistkümne kilomeetri kaugusel kontinendist, mille peamine omadus on viletsus. Kaalul on Euroopa Liidu jätkusuutlik areng ja EL peab mõistma, et nüüd on tema piiriks Aafrika.

3.6

„Euroopa strateegiat Aafrika suhtes on pikka aega iseloomustanud ebavõrdne abistaja-saaja suhe, mis on põimunud ideoloogiliselt eksliku puhta südametunnistusega ja ühepoolse nägemusega meie huvidest. See iganenud ebarealistlik arusaam on olnud äärmiselt kahjulik. On vaja pöörata uus lehekülg ja luua uut liiki partnerlus, kus partneritel on võrdsed õigused ja kohustused ning kus mõlema teod tuginevad sellistele teguritele nagu jätkusuutlik areng, hea majanduslik, eelarveline ja sotsiaalne haldus ning tehnosiire …” (3).

3.6.1

Aafrika tänast majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvestades võib nimetada läbikukkunuks varasema strateegia, mille alus on ebavõrdne abistaja-saaja või rahalise toetaja — saaja suhe, mis on saanud konkreetse väljenduse erinevates lepingutes, mis on valitsenud või valitsevad ELi ja Aafrika vahelisi suhteid (4). Olukorda on vaja muuta.

Aafrika riikidest on saanud seetõttu sõltlased eeskätt rahastamise osas ning see on neid sundinud panema panti dünaamilisuse, mida on vaja edukaks juurdepääsuks maailma majandusele.

3.6.1.1

Hoolimata aastakümnete pikkusest arenguabi saamisest paljudelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt (kelle puhul on sageli tegu endise koloniaalvõimuga) ja sellistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt nagu Maailmapank, on äärmine vaesus Aafrikas üha süvenenud.

3.6.1.2

Kui sellised tärkava majandusega riigid või piirkonnad nagu Hiina, India, Kagu-Aasia ja Brasiilia on teel maailma mõjuvõimsaima majandusega riikide sekka ja saavad osa rahvusvahelisest kaubandusest, siis Aafrika majanduslik potentsiaal on — mõne erandiga — veel kasutamata.

3.6.1.3

Miks on selline riik nagu Lõuna-Korea, mis vaid mõned aastad tagasi elas n-ö riisi nimel ja riisist, suutnud saada maailma üheks juhtivaks elektroonikatootjaks, laevaehitajaks, IT-teenuste pakkujaks ja autotootjaks, aga Aafrika mitte?

3.6.1.4

Euroopa on jätkuvalt peamine Aafrika toodete importija. Hoolimata sellest, et soodsad tollimäärad on kehtinud ligikaudu 25 aastat, on Aafrika eksport Euroopa Liitu ülemaailmset kaubandusmahtu arvestades enam kui poole võrra langenud, vähenedes 8 %-lt 1975. aastal 2,8 %-ni 2000. aastal. Soodsad tollid ei ole olnud piisav lahendus. Kõnealuse kontinendi võimet eksportida oma tooteid Euroopasse on pärssinud Aafrika kaupade konkurentsivõime puudumine.

3.6.1.5

Aafrika majanduskasvu viljad, mis tulenevad peamiselt loodusvarade kasutamisest, on jaotunud ebaühtlaselt, suurendades ebavõrdsust veelgi ja jättes vaesed sama vaeseks kui nad olid või muutes nad veelgi vaesemaks, samas kui rikkad saavad üha rikkamaks. Kõik see on kaugel heast majanduslikust haldusest ja tõstatab terve rea eetikaga seotud probleeme. Paljud aafriklased on sellise olukorra kohta sõna võtnud:

4.1

Seni rakendatud poliitika ja selle rahastamine ei ole alati andnud soovitud tulemusi, eriti mis puudutab inimväärsete töökohtade loomist. Lähtudes eelöeldust ja sellest, et muutused on vältimatud, on komiteel heameel näha 8.–9. detsembril 2007 toimunud Lissaboni tippkohtumise edusamme. Komitee on rahul, et leidub poliitilist tahet, mis on teinud võimalikuks koostöö laiendamise või koguni selle ümberkujundamise suunamuutmise teel ning seeläbi nii kaubanduslike kui ka poliitiliste suhete arendamise kahe kontinendi vahel.

4.2

Seitse aastat pärast Kairo tippkohtumist on Lissaboni tippkohtumine pannud aluse uuele, võrdsete partnerite strateegilisele partnerlusele Aafrika ja Euroopa Liidu vahel. See toetub ühistele väärtustele, põhimõtetele ja huvidele, mis võimaldavad neil koos rahvusvahelisel tasandil vastata globaalsetele väljakutsetele: rahu ja julgeolek, haldus ja inimõigused, ränne, energia ja kliimamuutused, kaubandus, infrastruktuur ja areng.

4.3

Kui sisu kõrvale jätta, siis see, mis teeb kõnealuse strateegia ainulaadseks ja murranguliseks, on kaheksa prioriteetse tegevuskava (vt käesoleva arvamuse I lisa) rakendamine koos rakendusetapi deklaratsiooniga. Need tegevuskavad on teatud liiki juhend või tööplaan, mis paneb strateegiliste prioriteetide rakendamise ja kahe kontinendi tehtud valikud konkreetsetesse sammudesse. Nende kaheksa — Cotonou kokkuleppe eeskujul väga ambitsioonika — tegevuskava elluviimisel tehtud edusamme hinnatakse järgmisel tippkohtumisel 2012. aastal.

4.4

Komitee arvates on positiivne, et lisaks kahtlemata olulistele deklaratsioonidele on loodud kogu tööraamistik, mis teeb deklaratsioonidest reaalsuse ja võimaldab hinnata nende rakendamist 2010. aastal.

4.5

Komitee rõhutab, et igaüks neist kaheksast partnerlussuhtest, mis on sätestatud tegevuskava kujul, aitab kaasa inimväärsete töökohtade loomisele, kui vajalikud poliitilised otsused on tehtud ja tingimusel, et tegevuskavaga kaasnevad konkreetsed tööhõive edendamise meetmed (vt 7. peatükk).

4.6

Nendest saavutustest hoolimata ei suutnud tippkohtumisel osalejate hea tahe siiski varjata paljusid raskusi ja võimalikke ohte, millele juhtisid tähelepanu mõne Aafrika riigi juhid. Nad leidsid, et tasakaalustatud partnerlussuhet loov uus strateegia on tõepoolest uudne, ent see ei pruugi tuua kaasa kiiret paranemist suhetes, milles tänini nähakse siiski valitseva ja valitsetava poole olemasolu.

Kõnealused kaks osapoolt peavad läbima veel pika ja konarliku tee, enne kui nad saavutavad oma eesmärgid uue kindlustunde vaimus.

4.6.1

Selles kontekstis usub komitee, et eelkõige Aafrika valitsuste endi ülesanne on tasakaalustatud partnerluse raames võtta vastutus hea halduse eest, võidelda korruptsiooni vastu ja meelitada ligi otse- või välisinvesteeringuid, et vähendada vaesust oma riigis. Suveräänsusega kaasneva vastutuse võtmine on uue partnerluse puhul hädavajalik. See tähendab, et Aafrika ja Euroopa vahelise tasakaalustatud partnerluse eesmärgile kindlaks jäämine on nüüdsest oluline põhimõte ja see leiab täieliku väljenduse ning liigub inimväärsete töökohtade loomise poole.

4.7

Komitee täheldab rahuldusega rolli, mis on antud kodanikuühiskonnale mitte üksnes institutsionaalses mõttes (suhted Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning ÜRO ECOSOCi vahel) (7), vaid ka kodanikuühiskonda moodustavate valitsuseväliste sidusrühmade suhtes (8). Sellest seisukohast vaadatuna, kui väljendatud poliitiline tahe võtab kuju ja saab tegudeks, siis tuleb võtta arvesse Cotonou kokkuleppe rakendamise käigus ilmnenud raskusi, isegi kui on oht läbi kukkuda.

Kokkuvõttes kiidab komitee heaks üldise keskendumise progressile, mida ELi strateegia Aafrikas saavutada püüab.

5.1

ELi Aafrika strateegia artiklis 55 on öeldud: „Tööhõive küsimustega, täpsemalt sotsiaalkaitse, tööhõivevõimaluste puuduse ja inimväärse töö edendamisega Aafrikas tegeldakse ühiselt, kusjuures prioriteedina käsitletakse tootlike töökohtade loomist ametlikus majandustegevuses, kehvade elu- ja töötingimuste parandamist kooskõlas ÜRO inimväärse töö tegevuskavaga ning varimajanduse integreerimist ametlikku majandustegevusse.”

5.2

Komiteel on hea meel, et tööhõive küsimus on ELi Aafrika strateegias ametlikult arvesse võetud, ja usub, et selle probleemiga tegelemine on kõigi püüdluste keskmes nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest, lahendamaks ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse integratsiooni probleeme, millest sõltub ekstremismi ja konfliktide lõpetamine ning seega ka Aafrika riikide stabiilsuse tagamine.

7.1.1

Majanduskasvu seisukohast oli 2006. aasta Aafrika jaoks edukas, sest Põhja-Aafrikas kasvas majandus 6,3 % ja Sahara-taguses Aafrikas 4,8 %, kuigi riigiti olid erinevused suured.

7.1.2

Need näitajad on märkimisväärsed, eriti kui võrrelda neid Euroopa Liidu tulemustega. Kuid stagneeruva, et mitte öelda regresseeruva tootlikkuse, halvasti suunatud investeeringute, peamise tööstusliku ja põllumajandusliku tootmise madala lisandväärtuse, elanikkonna plahvatusliku kasvu ja inimväärse tööhõive ulatusliku puudujäägi tõttu peaks kasv olema kahekohalise arvu suurune, et tööhõive olukord nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt paraneks. Hinnanguliselt on vaja vähemalt 9 %-list kasvu, kui soovime millenniumi eesmärkidesse positiivsemalt suhtuda, ent kahjuks ei hõlma need tööhõive eesmärke.

7.1.3

Majanduskasv loob praegu vähe töökohti, sest see on halvasti suunatud. Tavaliselt tuleneb kasv loodusvarade kasutamise suurendamisest, mida sageli iseloomustavad peaaegu vastuvõetamatud töötingimused, kuid mille elujõulisus on viimasel ajal suurenenud ja seda eeskätt naftat tootvates riikides peamiselt seetõttu, et toornafta hind barreli kohta on tõusnud. Lisaks ebastabiilsusele, mis tuleneb nafta hinna kõikumisest, ei loo see olukord uusi töökohti. Sama kehtib ka muude loodusvarade kohta, mida eksporditakse enamasti rafineerimata kujul. Kui keskklass kasutab uuendatud tegevuselt saadud tulu, siis reeglina tarbivad nad imporditud tooteid. Selline tarbimine ei aita vähimalgi määral kaasa kohaliku tööhõive suurenemisele.

7.1.4

Toornaftast saadud tulu (mille kasutamise koht ja viis ei ole alati selge) tuleb investeerida kõrge lisandväärtusega töödeldud toodete valmistamisse. See tooks kaasa majanduskasvu ja tööhõive. Sama kehtib ka teiste loodusvarade ja põllumajandustoodangu kohta, mis võiksid struktureeritud, rahastatud ja prioriteetse põllumajanduspoliitika raames edendada põllumajandusliku toidutööstuse arengut (vt käesoleva arvamuse IV lisa punkt 7.4).

7.1.5

Majanduskasv, mis loob optimaalse arvu töökohti, ei saa tuleneda pelgalt tooraine kasutamisest ega traditsioonilisest ja põllumajanduslikust masstoodangust (suhkruroog, puuvill, banaanid, maapähklid, kakao jne). See tuleb ka töötleva tööstuse arendamisest kõrge lisandväärtusega toodete tootmiseks, mis on pikas perspektiivis parim viis, kuidas vältida kaubandustingimuste halvenemist ning edendada osalemist kohalikus, piirkondlikus ja maailma majanduses, et uuest arenguetapist kasu lõigata.

7.2.1.1

Esiteks on vaja investeerida sektoritesse, millel on kõrge lisandväärtus ja/või kõrge tootmisvõimsus koos suure töökohtade loomise potentsiaaliga, st infrastruktuur, säästev areng ja põllumajandus, keskkonnakaitse, kultuurivaldkond, transport, kalandus, metsandus, info- ja sidetehnoloogia, tööstus (esmatöötlus ja valmistooted) jne. Samuti on vaja investeerida valdkondadesse, mis soodustavad otseseid välisinvesteeringuid. Lisaks on vaja astuda samme järgmise tõhusa ringi loomiseks: sisemised investeeringud → tootmine → kaubandus → kasum → uued sisemised investeeringud.

7.2.1.2

Sisemised investeeringud ehk pigem sisemiste rahaliste vahendite mobiliseerimine võimaldab erinevalt otsestest välisinvesteeringutest seada Aafrikal omaenese arenguprioriteete.

7.2.1.3

Kust sisemised investeeringud tulevad?

Olukorra parandamise nimetatud viisid kõik koos peaksid aitama kaasa riigi poliitikameetmete kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele kasvule.

Seda silmas pidades ning finants- ja eelarvesektoris vajalikke reforme läbi viies saaks Aafrika hõlpsasti mobiliseerida oma sisemisi ressursse, et finantseerida tootmisinvesteeringuid oma äranägemise järgi.

7.2.2.1

Ehkki keskmine aastane otseste välisinvesteeringute voog Aafrikasse 1980. aastatel kahekordistus, kerkides 2,2 miljardi USA dollarini võrrelduna 1970. aastatega, suurenesid otsesed välisinvesteeringud 1990. aastatel järsult 6,2 miljardi USA dollarini ning ajavahemikul 2000–2003 13,8 miljardi USA dollarini. Sellest hoolimata moodustab kõnealune kontinent kõigest 2–3 % kogu maailma otseste välisinvesteeringute mahust, mis saavutas senise kõrgtaseme (6 %) 1970. aastate keskpaigas ja moodustab alla 9 % arengumaadesse suunatud mahust, samas kui 1976. aastal moodustas see arengumaade otseste välisinvesteeringute mahust 28 %.

7.2.2.2

Aafrikasse tehtavaid otseseid välisinvesteeringuid iseloomustab neile loodusvarade poolt avaldatav mõju. See on otseste välisinvesteeringute ebaühtlase jaotuse põhjus kontinendil. Kaks kolmandikku otsestest välisinvesteeringutest on viimase kahe aastakümne jooksul läinud 24-le naftast ja mineraalainetest sõltuvale Aafrika riigile.

7.2.2.3

Otsesed välisinvesteeringud tuleb ümber suunata eeskätt tootmissektorisse, kus tootmine on tehnoloogiasiirdest tulenevalt konkurentsivõimeline ja mitmekesine. Erinevate otseste välisinvesteeringute ligimeelitamiseks ja nende tõhususe tagamiseks peab Aafrika suurendama oma jõupingutusi investeeringuid soodustava ja ligitõmbava keskkonna loomiseks. Otseseid välisinvesteeringuid tehakse ja investeeritakse arengusse vaid siis, kui teatud eeltingimused on täidetud: majanduskeskkonna ja infrastruktuuri kvaliteet, asjaomase turu suurus (sellest nähtub ka piirkondliku integratsiooni tähtsus), koolitatud tööjõud (vt „Inimressursid”), riigivõimu tugevnemine ja stabiilsus ning hea haldus. Selleks et otsesed välisinvesteeringud oleksid tõhusad, peavad nad sobima riikliku majandusperspektiiviga ja seega ka kohaliku, piirkondliku ja maailma perspektiiviga. Selleks tuleb paika panna tõeline riiklik strateegia nagu seda tehti Kagu-Aasias 1970. ja 1980. aastatel.

7.2.2.4

Otsesed välisinvesteeringud ei lahenda aga kõiki probleeme ega too kindlasti kaasa head haldust, demokraatiat, õigusriiki, inimõiguste austamist ega juuri välja korruptsiooni või kapitali väljavoolu. Eelnimetatut arvesse võttes tuleb rõhutada, et Hiinast lähtuvad otsesed välisinvesteeringud on viimastel aastatel kasvanud, peamiselt tänu diplomaatilistele püüdlustele, mis kulmineerusid Hiina-Aafrika tippkohtumisega. Hiinast lähtuvad otsesed välisinvesteeringud keskendusid kaevandustööstusele, et tagada riigi varustamine toorainega ja toetada seeläbi oma majanduskasvu.

7.2.2.5

Hiina ja Aafrika vaheline kaubavahetus on viimase kümne aasta jooksul kasvanud kakskümmend korda 3 miljardilt USA dollarilt 1998. aastal 55 miljardi USA dollarini 2006. aastal. Kuid Aafrika huvidest lähtuvalt tõstatab Hiina lähenemisviis mitmeid küsimusi. Sageli tugevdab see valitsusi, mis ei toeta demokraatiat, õigusriiki ega vaesuse vähendamist (13). Sellest vaatepunktist on väga kõnekas Darfuri kriis ja Hiina suhtumine Zimbabwesse. Hiina lähenemine on hirmutav ka arengu seisukohast (vt käesoleva arvamuse III lisa).

7.2.2.6

ELi liikmesriigid on Aafrikas investeeringute mõttes tugevalt esindatud. Selle olukorra ärakasutamiseks võiks kaaluda järgmisi variante:

—

piirkondliku integratsiooni tugevdamine (vt punkt 7.8), et ületada kohalike turgude piirangud;

—

halduskoormuse vähendamine, kohtute usaldusväärsuse suurendamine, infrastruktuuri, sh immateriaalse infrastruktuuri (sideinfrastruktuuri) kohandamine VKEde vajadustele;

—

rahastamisvõimaluste loomine (vt punkt 7.2.1: sisemised investeeringud) VKEde asutamiseks ja rahastamiseks; konkreetsemalt hõlmab see ärikeskkonna parandamist, nt kehtestades turu- ja turustamistoetusi, pakkudes VKEdele tuge, mida nad ametlike rahastamisnõuete täitmiseks vajavad ja suurendades rahastamisvõimalusi mittefinantsteenuseid pakkuva erasektori ulatuslikuma kasutamise abil;

—

Euroopa Liit peab muutma VKEde arengu oma koostööpoliitika nurgakiviks Aafrikas. Euroopa Liit peab oma liikmesriikide ja nende ettevõtete kaudu lihtsustama ja edendama VKEde asutamist, pakkudes investeeringutele maksusoodustusi (maksukrediit, pehmed laenud, EIP roll);

—

süstemaatilise tehnosiirde edendamine (oskusteave, informatsioon), mis võib pikapeale viia teadus- ja arendusprogrammide loomisele. Seadmete, tööstustoodete jms tarnelepingut sõlmiv Euroopa ettevõte peaks siirdama ka oma tehnoloogiat (Hiinas tehakse seda tuumaenergia ja lennunduse alal, miks mitte siis pisut lihtsamate toodete puhul ka Aafrikas, isegi kui rahalised panused on väiksemad);

—

ettevõtete osade müümine ja äriinkubaatorite loomine, mida saab julgustada kutseõppe käigus ettevõtluse edendamisega;

—

Aafrika ja Euroopa ärikoostöö ja ühisettevõtete arendamine (kapital, tööjõud, juhtkond jne).