13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/66

1.1.1

Põhiõiguste harta artiklis 33 antakse Euroopa Liidule õigus osaleda perepoliitika teemalistel aruteludel ja selleteemaliste ettepanekute tegemisel, isegi kui on selge, et tõhususe ja subsidiaarsuse tõttu on perepoliitika kujundamine ja selle rakendamine liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste, st avalike teenuste ja ettevõtete ülesanne.

1.1.2

16. märtsil 2005. aastal avaldatud rohelises raamatus kirjeldas komisjon Euroopa praegust demograafilist olukorda õigustatult pretsedendituna. 10. oktoobri 2006. aasta teatises rõhutati, et tegemist on ühe kõige olulisema väljakutsega, millega Euroopa Liit peab tegelema eelolevatel aastatel. Ei saa piirduda faktide konstateerimisega. Ainus asjakohane küsimus on järgmine: mida teha ühenduse tasandil?; eelkõige perepoliitika ning pere- ja tööelu ühitamise valdkonnas. Tuleb rõhutada, et isegi Euroopa Nõukogu on hiljuti ühinenud üleskutsega laiaulatusliku perepoliitika väljatöötamiseks.

1.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab uurimisprogrammi, teabekampaaniaid, ettepanekuid ja järelmeetmeid ning üldkokkuvõttes võib öelda, et mõjuhinnangutes, mis on praegu kohustuslikud kõigi õigusakti eelnõude puhul, tuleks uurida ka mõju perekondadele, juhul kui need võiksid olla otseselt mõjutatud. Kõnealused uuringud peaksid olema seostatud teiste Euroopa Liidu suurte majanduslik-ühiskondlike valdkondadega, nagu tööhõive, majanduskasv, energiapoliitika areng ja selle tagajärjed.

1.2.1

Selleks, et asjakohaselt vastata demograafilistele muutustele, vajavad Euroopa Liidu, riiklikul ja kohalikul tasandil poliitiliste otsuste tegijad demograafilise arengu süvaanalüüsi. Euroopa esimene demograafiafoorum, mis toimus 2006. aasta oktoobris, kujutab endast suurepärast algatust, mis tuleks jäädvustada sarnase foorumi korrapärase korraldamise teel.

1.2.2

Samuti on tarvis lähemalt uurida demograafilisi arenguid (rahvastiku paiknemine, loomulik liikumine, ränne, vanuseline ja sooline koosseis, eluea pikenemine jne) ja nende põhjusi (majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised, keskkonnaga seotud näitajad, raskused pere- ja tööelu ühitamisel, naiste ja emade olukord tööturul, paindlik töökorraldus perekondlikel põhjustel, tööeluga seotud ohud ja nõudmised jne), arvestades seejuures riiklikke ja piirkondlikke erinevusi. Eriti oluline on see, et kõnealused uurimused oleksid sõltumatud, kuna nende tulemused võivad seada kahtluse alla riikliku poliitika.

1.2.3

Võrdlevad uuringud võiks viia läbi erinevate maksu- või sotsiaalsüsteemide kohta, et aidata naistel ja meestel pärast laste kasvatamist naasta tööturule, ning meetmete kohta, mis innustaks mehi jagama perekondlikku vastutust. Samuti oleks huvitav uurida erinevaid maksusoodustuse süsteeme, mis võimaldavad arendada kõigile kättesaadavaid avalikke ja erateenuseid perekondade jaoks.

1.2.4

Eriolukorras olevate perekondade (üksikemad, puuetega lapsed, hooldust vajavad eakad vanemad, sisserändajate perekonnad, kellel on raskusi ühiskonda integreerumisel jne) kohta tuleks samuti koostada täpsed uurimused.

1.2.5

Vananemise (1) kõik vormid ning arvukad geograafilised eripärad peaks olema selliste eriuuringute teemaks, mille rõhuasetus on vananemise mõjul pereelule ja perepoliitikale. Kõnealust poliitikat on peamiselt vaadeldud vanemate ja laste ning noorukite vaheliste suhete aspektist. Nüüd tuleks seda vaadelda ka laste ja eakate vanemate suhete aspektist, eelkõige seoses paindliku tööaja korralduse ja ühiskondliku abi küsimusega.

1.2.6

Tulevikus tuleks samuti mõelda sellele, kuidas parema tervisega, aktiivsemad ja iseseisvamad eakad töötajad võiksid tõhusamalt ning kauem osaleda pere-, majandus- ja sotsiaalelus, seda eelkõige tänu töökohtade kohandamisele ning edendades nende aktiivsemat osalust ühiskondlikus elus ja põlvkondadevahelistes suhetes (nt kaasates eakad inimesed koolide, lasteaedade või sõimede tegevusse). Perekond ei koosne üksnes vanematest ja lastest, vaid ka vanavanematest, kes mängivad sageli olulist rolli perekonna aitamisel ja toetamisel (lastehoid, majanduslik toetus jne).

1.2.7

Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammis (2007-2013) tuleks edasi arendada sotsiaal-majandusliku uurimistegevust ning eraldama kõnealusele valdkonnale rohkem vahendeid, tõhustamaks uurimistegevust demograafia valdkonnas (2).

1.3.1

Komisjon peaks koostama Euroopa parimate tavade registri järgmistes valdkondades: perepoliitika, pere- ja tööelu ühitamine, meeste ja naiste võrdõiguslikkus ja eripoliitika emade ja isade toetamiseks, kes jagavad võrdselt perekondlikku vastutust. Eesmärk on tutvustada liikmesriikidele positiivseid kogemusi kogu Euroopast, et võimaldada abielupaaridel täita nende seni täitumata soov saada lapsi (keskmine lastearv perekonnas on 1,5, samas kui inimesed sooviksid vastavalt hiljuti läbi viidud uurimustele saada palju rohkem lapsi).

1.4.1

Demograafiliste muutuste mõjusid on võimalik olulisel määral vähendada üksnes siis, kui õigeaegselt rakendatakse paljusid kooskõlastatud meetmeteid sotsiaalpoliitika, majandus- ja keskkonnapoliitika, perepoliitika ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas, mis eeldab nii ulatuslikku lähenemist kui kõige tõhusamate poliitikate rakendamist. Kõnealuses kontekstis peaks Euroopa Liit esitama mitmeaastase tegevuskava, milles tehakse ettepanekuid liikmesriikides perepoliitika ning pere- ja tööelu ühitamise valdkonnas rakendatud meetmete kohta.

1.4.2

Arvestades asjaolu, et demograafia valdkonnas rakendatavad meetmed nõuavad aega, peab Euroopa Liit rõhutama olukorra kiireloomulisust ning tegema liikmesriikidele ettepaneku jätkusuutliku perepoliitika rakendamiseks.

1.4.3

Avatud kooskõlastusmeetod peab arenema pere-, võrdõiguslikkuse, sotsiaal- ja majanduspoliitika „võrdlusuuringu vahendiks”, mis võimaldab Euroopa Liidul valida välja parima osa liikmesriikide kultuurilisest mitmekesisusest ning nende riiklikust poliitikast.

1.4.4

Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon peaksid subsidiaarsuse põhimõtet järgides toetama Euroopa perepoliitika pakti allkirjastamist liikmesriikides. Pakt peaks sisaldama järgmisi kohustusi:

1.4.5

Inimene ei ole üksnes tootja ja tarbija. Talle on omane ka sotsiaalsus ja emotsionaalsus, mis on inimväärikuse aluseks. Igas tõeliselt humanistlikus poliitikas tuleb arvestada selle inimelu tähtsaima mõõtmega ning seda säilitada. Perepoliitika aitab igati kaasa inimeste eneseteostusele ja ühiskonna harmoonilisusele. Võttes vastu Euroopa perepoliitika pakti, näitab EL, et täidab Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevaid kohustusi.

2.1

Pärast rohelist raamatut „Silmitsi demograafiliste muutustega — uus põlvkondadevaheline solidaarsus” (3) avaldas komisjon järgmise teatise „Euroopa demograafiline tulevik — kuidas teha väljakutsest võimalus”, näidates sel moel, kui oluliseks ta peab kõnealust otsustava tähtsusega küsimust Euroopa Liidu tuleviku seisukohast.

2.2

Tuleb tõdeda, et kuni Nice'i lepinguni olid liikmesriigid kõnealuses küsimuses suhteliselt tagasihoidlikud, vaatamata sellele, et demograafid olid juba kaks aastakümmet üritanud juhtida poliitikute tähelepanu eelseisvale „demograafilisele talvele” ja sellest tulenevatele raskustele. Kahetsusväärne on see, et hoolimata rohketest ja korduvatest hoiatustest reageeriti alles nii hilja ning nüüd seisame silmitsi ulatusliku demograafilise kriisiga.

2.3

Juba kümmekond aastat on komisjon rõhutanud, kuivõrd oluline on kõnealune nähtus, mis võib ära nullida Lissaboni strateegia eesmärgid, ning näidanud sel moel üles kiiduväärt mõistmist.

2.4

Soovimata näida liiga pessimistlik — kuigi sündimus ei ole liikmesriikide dünaamilisuse ainus näitaja, vaid sellele lisanduvad veel eri põlvkondade oskuste, koolituste ja loovuse arendamine —, võib tõdeda, et Euroopa Liidu demograafiline olukord kujutab endast jätkuvalt olulist väljakutset tulevase majandusarengu ja ühiskonna sotsiaalse tasakaalu jaoks.

2.5

Oskustööjõu puudumine võib piirata tootlikkuse kasvu võimalusi, kui töö kvaliteedile ja töötavade ajakohastamisele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Tegelikkuses erinevad tulevased tööd ja nende teostamiseks vajalikud oskused tänasest, mis rõhutab elukestva õppe olulisust. Euroopa Liidus on kahetsusväärsel kombel ligi seitseteist miljonit töötut, kellele tuleb lisada need isikud, kes on olnud sunnitud täistööajaga töö puudumisel vastu võtma osalise tööajaga töö. Liidu peamisi ülesandeid on võimaldada nendele isikutele püsiva töö leidmine, mis teatud määral vähendaks Euroopa aktiivse elanikkonna vähenemise negatiivset mõju majanduslikus plaanis.

2.6

Demograafilised muutused on jätk perioodile, mida rahvastikuteaduses nimetatakse „demograafiliseks üleminekuajaks”. Viimatinimetatud etapi tulemusena vähenes märkimisväärselt suremus, eriti vastsündinute ja sünnitajate suremus. Perioodi iseloomustab sündimuse ja suremuse vähenemine ning märkimisväärne keskmise eluea pikenemine praegu sündivate laste puhul.

2.7

Demograafiline üleminekuaeg ja vanemate inimeste eluea pikenemine (Euroopas alates 1970 ndatest aastatest) on väga tervitatavad arengud. Oluline on siiski tagada rahvastiku taastootmine ning sündimuse ja suremuse vahelise tasakaal pikaajalises perspektiivis. Praegu see aga Euroopas nii ei ole. Mitmes liikmesriigis ületab suremus sündimuse.

2.8

Kõrgesse ikka jõudmine parimates võimalikes tingimustes on väärtus, mis on eesmärk ka tulevikus. Selle arenguga kaasneksid suuremad kulud tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele, kuid samas tekiks vajadus luua uusi teenuseid ja tooteid eakatele inimestele. Samuti tähendaks see aktiivse elanikkonna tootlikkuse suurendamist ning teatud juhtudel vastu oma tahtmist tööst kõrvale jäetud vanemate inimeste tööelu pikendamist.

2.9

Sisseränne kompenseerib osaliselt praegu ja ka edaspidi mitmes Euroopa riigis nn demograafilise defitsiidi, juhul, kui sisserändega kaasnevad ka sisserändajate integreerimise programmid (keeleõpe, ametialane väljaõpe jne) (4). See ei saa siiski olla ainus vastus demograafiliste muutuste esitatud väljakutsele, sest küsimus ei ole mitte lihtsalt Euroopale vajaliku tööjõu hulgas, vaid tegemist on inimesi puudutava ühiskondliku probleemiga. Lahenduseks ei saa olla arenguriikide ilmajätmine nende tööjõust, eriti veel parima ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga töötajatest. Euroopa Liit peab leidma ka iseeneses vahendeid enda ees seisvate demograafiliste probleemide lahendamiseks.

3.1

Komisjon meenutab sissejuhatuses asjaolu, mis jääb kõnealuse teema arutlemisel sageli kahe silma vahele: rahvastiku vananemise üks aspekt, mida rahvastikuteaduses nimetatakse ülalt-alla vananemiseks (top-down ageing), on tegelikult positiivne nähtus, kuna viitab vanemate inimeste eluea pikenemisele ja peegeldab seega märkimisväärset edu meditsiinilises, sotsiaalses ja majanduslikus plaanis.

3.2

Samaaegselt eluea pikenemisega on Euroopas aga oluliselt vähenenud sündimus. Seega iseloomustab Euroopa demograafilist olukorda neli joont:

3.3

Selle tulemusena võib Euroopa Liidu rahvastik pisut väheneda, kuid eelkõige rahvastik vananeb, kuna sõjajärgse beebibuumi ajal sündinud inimesed jõuavad pensioniikka.

3.4

Komisjoni prognoosid ulatuvad aastasse 2050 ja põhinevad statistilistel hinnangutel. Komisjoni arvates tuleks kõnealuseid prognoose kasutada teadlikkuse tõstmise ja arutelude edendamise vahendina.

3.5

Komisjoni prognooside kohaselt võib 2050. aastal olla Euroopa Liidus iga vähemalt 65 aastase inimese kohta kaks tööealist isikut, samas kui praegu on kõnealune suhe üks neljale.

3.6

Neist prognoosidest lähtudes nendib komisjon, et rahvastiku vananemine võib tugevasti mõjutada tööturgu, tootlikkust ja majanduskasvu, samuti sotsiaalkaitset ja riigi rahandust.

3.7

Lühiajaliselt võib küll tõusta naiste ning 55-64 aastaste töötajate osakaal (kuni umbes 2017. aastani), kuid see pakub siiski vaid ajutist leevendust, mille järel avaldub demograafiliste muutuste mõju täies ulatuses.

3.8

Nii võib Euroopa Liidu aastane SKT koos rahvastiku vananemisega automaatselt väheneda 2,4 %-lt (aastatel 2004-2010) vaid 1,2 %-ni aastatel 2030-2050, mis tähendaks Lissaboni strateegia püüdluste ja eesmärkide lõppu.

3.9

Kui midagi ette ei võeta, võib vananemine kaasa tuua riiklike kulude märkimisväärse kasvu (pensionid, eakate inimeste tervishoid ja neile pakutavad teenused), mis eelarvepuudujääki suurendades sunnivad kasvatama riiklikku võlakoormat vastuvõetamatult suureks.

3.10

Seistes silmitsi potentsiaalsete raskustega seisneb komisjoni arvates küsimus selles, kuidas saaks Euroopa Liit aidata liikmesriike pikaajalises strateegias, mille elluviimine sõltub nii õiguslikult kui reaalselt liikmesriikide endi poliitilisest tahtest ja pädevustest.

3.11

Komisjon pakub seega välja teatavad suunad järelemõtlemiseks ja tegutsemiseks. Need on aga suhteliselt ebamäärased ja üldsõnalised, kuna kõnelaused küsimused jäävad liikmesriikide või kohalike omavalitsuste pädevusse.

3.12

Sõnastatud soovitused on suunatud perepoliitikale ning nende eesmärk on demograafilise arengu parandamine, seda eelkõige edendades võimalusi töö-, era- ja pereelu ühitamiseks (arendades lastehoiuteenuseid, vanemapuhkuse süsteemi, täiustades paindliku tööajaga töötamise skeemi, korraldades iga-aastast demograafiafoorumit).

3.13

Samuti soovitati meetmeid, et suurendada Euroopas üle 55 aastaste töötajate tööhõivet ja tootlikkust ning korraldada paremini seadusliku rännet ja seaduslike sisserändajate integreerimist.

3.14

Lõpetuseks näeb komisjon ette piisavalt mitmekülgse rahastamisvahendite valiku väljatöötamise pensioniskeemi kindlustamiseks. See hõlmab muuhulgas erasäästude ja kapitali kogumist, et inimesed võiksid vabamalt määratleda oma tulevase pensioniea sissetuleku taseme. See eeldab finantsturgude tõhusat ja läbipaistvat toimimist ning eelkõige pensionifondide kõrgetasemelist järelevalvet.

3.15

Euroopa rahvastiku vananemisest tulenevalt peame muutma mõtteviisi, käivitama sotsiaalkaitsesüsteemide reformi ning võtma kasutusele perepoliitilisi meetmeid, sest keeruline väljakutse tuleb muuta võimaluseks.

3.16

Kuna Euroopa Liidul puuduvad kõnealuses valdkonnas vastavad pädevused, piirdus komisjon üksnes üldiste põhimõtete sõnastamisega. Seetõttu ei suuda me hästi mõista, kuidas saaks Euroopa Liidul olla antud küsimuses tegevuslikud volitused. Lahendused varieeruvad sõltuvalt igast liikmesriigist ning iga rahva ühiskondlikest ja kultuurilistest tavadest ja traditsioonidest. Pealegi saab teatavaid meetmeid, näiteks lastehoiuteenuste süsteemid, konkreetselt rakendada üksnes kohalikul tasandil, mis on peredele kõige lähemal. Sellegipoolest eksisteerib igati reaalne ja pakiline vajadus Euroopa tasandil tegutsemise järele, et tulla toime demograafilise väljakutsega.

3.17

Eesistujariik Saksamaa väljendas huvi komisjoni teatise vastu ning avaldas soovi, et perepoliitika aspekti käsitletaks põhjalikumalt, ning palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel kaaluda, mil moel saaks jätkusuutlik perepoliitika aidata kaasa Euroopa majanduslikule ja sotsiaalsele arengule.

4.1

Kahe sajandi jooksul Euroopas toimunud suured poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud muutused on mõjutanud ka perekonda, elustiili ja väärtusi. Tööstusrevolutsioon ja linnastumine on mõjutanud perekonna seisundit. Laiendatud perekond on kahanenud, kujunenud on uued pereelu vormid, põlvkondadevahelised sidemed on muutunud, mõtteviis on arenenud ning majanduslik solidaarsus on muutunud või hääbunud. Samal ajal on naiste üha suurem majanduslik sõltumatus tõstnud kahe sissetulekuga perede elatustaset.

4.2

Pereelu vormid on muutnud ja mitmekesistunud. Abiellutakse vähem ja hilisemas eas. Väljaspool abielu sündinud laste arv on kasvanud, samuti on suurenenud adopteeritud laste, eriti väljastpoolt Euroopat lapsendatud laste arv. Kasvanud on ka lahutuste arv, samuti selliste perede arv, kus kasvavad eelmisest abielust sündinud lapsed. Suurenenud on üksikvanemate, peamiselt naiste arv ning sellised ühe vanemaga pered sattuvad sageli materiaalsetesse raskustesse. Puudega lapsi kasvatavad pered on erakordselt keerulises olukorras ning nõuavad võimuorganite erilist tähelepanu. Loodud on uusi perekondlikke võrgustikke, et luua toetavaid, solidaarsusel ja sõprusel põhinevaid sidemeid (nt perekondade lasterühmad). Leibkonda kuuluvate inimeste arv on üha vähenenud ning aina rohkem inimesi ja paare elab omaette ja lasteta. Eakate paaride, nende ühiskondliku rolli ja vajaliku tulevase toetuse küsimus kerkib üha teravamalt esile. Sisserände tulemusena on Euroopasse jõudnud uued perekonnakultuurid, mis muudavad perega seotud küsimuse veelgi keerulisemaks.

4.3

Ühiskonnas, kus suur osa elanikkonnast elas maal, oli perekonnale omane kolmekordne ühendav side: emotsionaalne, majanduslik ja geograafiline. Majandustegevus toimus enamasti pere elupaigaga samas kohas: talus, töökojas või poes. Selline kolmekordne side on industrialiseerimise ja linnastumise tulemusel nõrgenenud või sootuks kadunud. Enamikul juhtudest ei ühti pere elukoht töökohaga ning ühe pere liikmed ei tööta samal töökohal ega samas tegevusvaldkonnas. Vanemad viibivad vähem kodus, vanavanemad ja teised sugulased elavad sageli kaugemal ning peresidemed ei ole enam nii tugevad. Seetõttu on lapsed sageli omapäi. Samas aga elavad noored varasemaga võrreldes hoopis kauem koos perega — peamiselt õpingute pikalevenimise ja esimese töökoha leidmise raskuse tõttu. Mitmes liikmesriigis on muutunud tavaliseks see, et kolmekümnendates eluaastates inimesed elavad endiselt koos vanematega ja sõltuvad neist ka majanduslikult. Samuti võib täheldada, et tervise-, sotsiaal- ja haridusteenuste hüvesid kasutab praegu rohkem lapsi kui kunagi varem.

4.4

Emotsionaalne side — mis on universaalne inimlik vajadus — on ka tänapäeval endiselt perekonna alustalaks, kuid selge on see, et majanduslik ja geograafiline side on pigem erandid (talud, traditsioonilised ettevõtted, käsitöö jms) kui reegel.

4.5

Tänapäevane elu on muutunud keerulisemaks ja ilmselt ka individualistlikumaks. Individuaalne konkurents on muutunud väga oluliseks eesmärgiks, kuid sageli kipub see õõnestama solidaarsuse väärtusi.

4.6

Vaatamata majanduslikele muutustele, linnastumisele ja üksikisiku tähtsustamisele kogukonna ees on perekond püsima jäänud ja kohanenud, kuigi ka nõrgenenud. Perekond on vastus inimeste loomulikule põhivajadusele: vajadus läheduse, armastuse, vastastikuse abi ja solidaarsuse järele. Uurimused, eriti noorte seas, on kinnitanud selle vajaduse püsimist ka praegu.

4.7

Selge on see, et üks peamisi väljakutseid on töö- ja pereelu ning isikliku elu ühitamine nii naiste kui meeste puhul ning kasvava vanemliku vastutusega tegelemine.

4.8

Majanduslikud ja ühiskondlikud muutused Euroopas on tõstatanud mitmed perepoliitika jaoks esmatähtsad küsimused: lastehoid ja kasvatus; eakate või isegi väga eakate vanemate ning ülalpeetavate abi ja toetus; töökorralduse paindlikkus; vanemapuhkus ja puhkus haige pereliikme eest hoolitsemiseks; toetus laste kasvatamiseks karjääri katkestanud vanemale töö jätkamiseks; toetus või abi laste — meie tulevikulootuste — harimiseks; võitlus vaesuse ja tööpuudusega; toetus haiguse või alkoholismi või muu kahjuliku sõltuvuse (uimastid, suitsetamine jms) all kannatavatele perekondadele; võitlus koduvägivallaga; toetus peredele, kus on puudega inimene jne.

4.9

Tuleks leida konkreetsed ja tõhusad meetmed, et vältida laste saamise eas olevatele noortele kuhjuvat liigset koormust. Kui naistelt oodatakse laste sünnitamist, karjääri jätkamist ja rohkema aja tööle pühendamist, tuleb neile pakkuda täiendavaid võimalusi oma emarolli, pereelu ja tööalase tegevuse ühitamiseks. Lisaks on tarvis välja töötada jõulised ja tõhusad meetmed isade kaasamiseks pereellu, nende kui isade vastutustunde suurendamiseks ning selleks, et nad võtaksid võrdselt vastutuse pere eest hoolitsemisel. See tähendab samuti niisuguste õigussätete kehtestamist, mis võimaldaks väikeste laste vanematel, sealhulgas isadel vanemapuhkust võtta, muuta nende tööaeg paindlikumaks ja oma laste eest hoolitseda liikmesriikides, kus sellised sätted veel puuduvad.

5.1

Euroopa Liit on juba ametlikult üles näidanud oma huvi perekonnaküsimuste suhtes. Põhiõiguste harta artikli 33 lõikes 1 on sätestatud, et „Perekond on õigusliku, majandusliku ja sotsiaalse kaitse all”. Selline sõnastus tähendab, et perekond, majandus ja ühiskondlik korraldus ei ole eraldiseisvad või üksteisest täiesti sõltumatud. Hoopis vastupidi: nad on üksteisega pidevas interaktsioonis ning liikmesriikide kohustus on tagada perekonna õiguslik, majanduslik ja sotsiaalne kaitse.

5.2

Põhiõiguste hartasse on üle võetud palju varasem, kõigi liikmesriikide poolt allkirjastatud tekst, 1948. aasta ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille artikli 16 lõikes 3 öeldakse järgmist: „Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele”.

5.3

Üldiselt on põhiõiguste harta veelgi konkreetsem perekonna ja majanduse vaheliste sidemete osas, kuna artikli 33 lõikes 2 seatakse Euroopa Liidu eesmärgiks kõnealuses valdkonnas töö- ja pereelu ühitamine.

5.4

Seega rõhutab Euroopa Liit põhiväärtusi määratlevas tekstis lisaks pere- ja tööelu erilisele tähtsustamisele ka seda, et need ei tohi — või ei tohiks — omavahel vastuollu sattuda.

5.5

Lõpetuseks tuleb veel märkida, et põhiõiguste harta artiklis 33 kinnitatakse, et Euroopa Liidul on perepoliitika valdkonnas oma roll, seda vähemalt liikmesriikide stimuleerimisel, hoiatamisel, teavitamisel ja ka kooskõlastamisele innustamisel subsidiaarsuse põhimõtet järgides.

6.1

Nagu teada, kaasnes sõjajärgsel kolmel aastakümnel hoogsa majanduskasvuga ka rahvastiku kiire juurdekasv, ja sugugi mitte juhuslikult. Rahvastiku juurdekasv on vajalik tingimus nn „demograafilise talve” lõpetamiseks ning seda peab täiendama kõikidele põlvkondadele pakutav võimalus oskuste, loovuse ja eneseteostuse parandamiseks kooskõlas keskkonna ja planeedi hea ökoloogilise tervisega.

6.2

Perekond on peamine majanduslik üksus ning selle seosed majandusega on igati loomulikud. Perekonnal kui üksusel on vajadused, millel on mitmes mõttes majanduslik mõõde: toit, eluase, vajalikud esemed, võimalus kultuurist osa saada ning puhata, õhu ja vee kvaliteet jne. Mitmes liikmesriigis on perekond ka sissetulekute ülekannete ja sotsiaalteenuste allikas. Perekond on majanduse üks otseseid tõukejõude, kui selle liikmete ostujõud on rahuldav ja stabiilne.

6.3

Perekonna kui majandusliku üksuse tunnustamine ei tähenda, et ta taandataks pelgalt majandusliku ülesande täitja rolli või et käsitletaks üksnes tema kvantitatiivset aspekti. Perekond ja majandus annavad käsikäes panuse ühiskonda, inimeste heaolusse ja emotsionaalsesse tasakaalu (5).

6.4

Perekond sisaldab majanduslikku arengut ja sotsiaalset tasakaalu edendavaid elemente vähemalt neljas konkreetses aspektis.

6.5

Juba renessansiajal kirjutas Jean Bodin, et ainus rikkus on inimesed. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid kinnitavad perekonna positiivset panust inimlikus, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes, samuti mis puudutab emotsionaalset tasakaalu, mistõttu kõigis neis teostatakse ühel või teisel moel perepoliitikat. Teatakse ju, et rahva tulevik sõltub lastest.

7.1

Kogu Euroopa Liidus rakendatakse perepoliitikat ja selliseid meetmeid, mille eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus ning mis võimaldaks ühitada ühiskondliku, töö- ja pereelu. Need kolm aspekti on üksteisega seotud ning moodustavad terviku isegi siis kui, sõltuvalt riigist, ühte aspekti rõhutatakse rohkem kui teist. Need võivad olla implitsiitsed või eksplitsiitsed, tugevad või nõrgad, kuid nad on kõigis liikmesriikides olemas.

7.2

Põhjused on erinevad: mõnel juhul on need moraalsed või ühiskondlikud, mõnikord majanduslikud või poliitilised. Siiski on perepoliitika aluseks alati laste moraalne, tervislik ja haridusalane heaolu, nagu ka vanemate eneseteostuse võimalus perekonna, töö ja ühiskondliku elu ühitamisel.

7.3

Nõue meeste ja naiste võrdõiguslikkuse järele tööelus ning pereeluga seotud kohustustes on teatud perepoliitiliste meetmete aluseks, seda eelkõige Skandinaaviamaades. Seega on meetmed töö- ja pereelu ühitamiseks olukorras, kus töökoht asub elukohast kaugel ning kus karjäärikatkestusi laste sünnitamisekskasvatamiseks ettevõtete poolt ei arvestata ega mõisteta, üheks võtmeks sellise perepoliitika jaoks, mille eesmärgiks on lapsesõbralik ühiskond.

7.4

Soov tagada lastele võrdsed võimalused ühiskonnas võib samuti kaasa aidata perepoliitika kujunemisele. Sageli on tegemist ka majanduslike kitsaskohtade tasakaalustamisega ning perekondlikest kohustustest tekkinud kulude hüvitamisega. Nimetatud valdkonda kuuluvad erinevad meetmed, leevendamaks mitmesuguseid probleeme, millega väikelaste isad ja eriti emad tööturul silmitsi seisavad, kuna reeglina tuleb neil täita laste kasvatamisega seotud kohustusi, eriti niikaua, kui lapsed on väikesed.

7.5

Teistel juhtudel lähenetakse perepoliitika küsimustele rohkem ühiskondlikust kui perekondlikust vaatepunktist, püüdes hüvitada laste harimisega seonduvad kulud ning jaotada ümber sissetulekud, et võidelda vaesuse vastu, ühendamata seejuures kõnealust poliitikat teatud perekondlike kohustuste täitmise hüvitamisega.

7.6

Samuti on olemas ka sündivusele suunatud meetmed, mis keskenduvad kindlalt vajadusele suurendada sündimust Euroopas, kus sünnib liiga vähe lapsi.

7.7

Kõigist Euroopas läbi viidud uurimustest sündimuse ja naiste kõrge tööhõivetaseme vahelise seose kohta selgub, et sündimuse parem sünteetiline indeks on selgelt seotud perekondlike kohustuste ja tööelu ühitamiseks pakutavate meetmetega. Parima tulemuse sündimuse suurendamisel võiks saavutada tänu meetmetele, mille eesmärk on julgustada laste isasid suuremas ulatuses jagama perekondlikke kohustusi emadega. Tegemist on olulise aspektiga, mida tuleks noorte põlvkondade puhul rõhutada.

7.8

Eluea pikenemine, noorte haridustee pikenemine ja elukestva õppe etapid muudavad töö- ja pereelu korraldust. Tuleks järele mõelda selle üle, kuidas muuta nii koolitust kui tööelu paindlikumaks, lihtsustamaks neile, kes seda soovivad, perekonna loomist, ilma et nad peaks selle nimel karjäärist loobuma.

8.1

Praktikas rakendatavate perepoliitikate põhitunnused on järgmised: otsesed rahalised toetused ja lastehooldusteenused, mis on subventsioneeritud või tasuta (lastesõimed, lasteaiad ja muud lastehoiuteenused). Tuleks jälgida seda, et kõnealused meetmed toetaks tööelu ühitamist pereeluga. Samuti on oluline, et lastehooldusteenused oleks avatud ja kättesaadavad kõigi jaoks.

8.2

Mõnede riikide meetmed on suunatud lastehoidmise infrastruktuuridele, atraktiivsele lapsehoolduspuhkusele ning aktiivsele poliitikale töö- ja pereelu ühitamiseks, et kergendada tööturule naasmist pärast lapsehoolduspuhkust.

8.3

Teised riigid asetavad põhirõhu ühe teenijaga perekondade maksusoodustustele ning lisatasudele neile vanematele, kes jäävad lapse esimestel eluaastatel koju.

8.4

Mõnedes riikides on rahalised toetused laste kasvatamisega seonduva koormuse tasakaalustamiseks seotud meetmetega töö- ja perekonnaelu ühitamiseks. Viimased puudutavad eelkõige lapsehoolduspuhkust, lastehoidmise teenuseid ning tasuta lasteaiakohti. Selline rahalise toetuse ja perekondadele osutatavate teenuste ühendamine näib olevat tõhus.

8.5

Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse küsimus seoses perekondlike kohustuste ning pere- ja tööelu ühitamisega on väga oluline Euroopa perekondade tugevdamiseks. Kõnealune küsimus on seotud vajadusega kaotada meeste ja naiste sissetuleku erinevuse struktuurilised põhjused, mis sõltuvad sageli asjaolust, et laste hoidmine ja kasvatamine on eelkõige naiste ülesandeks.

8.6

Võrdõiguslikkuse ja tasakaalu saavutamine meeste ja naiste vahel — vastavalt iga inimese isiklikele püüdlustele, eelistustele ja võimetele, mis puudutab võimalust elatist teenida, jagada vanemlikke, perekondlikke ja majapidamiskohustusi, osaleda poliitilises või ühiskondlikus elus — on demograafia ja sündivuse seisukohast väga oluline. Enamik naisi soovib sarnaselt meestele täiesti õiguspäraselt töötada, omada lapsi ja võimalusel osaleda ühiskondlikus elus.

8.7

Kogu Euroopas valitseb üldine tendents lastesaamist edasi lükata, mis mõjutab ka sündimust, isegi kui kaasaegne meditsiin ja tervishoiualased uurimused võimaldavad vähendada vanemate naiste viljatuse riski. Hilise emakssaamise põhjusteks on eelkõige õppeaja pikenemine, aga ka mõlema abikaasa ootus leida piisavalt kindel ja tasustatud töökoht enne laste kasvatamist. Selles suhtes on noorte töötusel ning ebakindlusel eelkõige naistele pakutavate töökohtade osas negatiivne mõju sündivusele ja perekonnaelule. Üldiselt öeldes ei julgusta Euroopa majandus- ja sotsiaalelu raamistik perekondliku vastutuse võtmist ja laste saamist. Raamistiku järgi leiavad noored üha hiljem kindla töökoha ja töötajad sunnitakse üha varem tööturult lahkuma, samuti on muutunud noorte elustiil.

8.8

Kõnealuse olukorra parandamiseks ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb ühendada perepoliitika meetmed sugudevahelise võrdõiguslikkuse meetmetega. Siinkohal mõeldakse näiteks kvaliteetseid lastehoiuteenuseid, k.a ettevõtete lastesõimed, ning õigusalaseid, rahalisi ja sotsiaalseid meetmeid, võimaldamaks nii naistel kui meestel ühitada laste kasvatamine töö- ja ühiskondliku eluga. Samuti tuleb võimaldada vanavanematele, kes osalevad aktiivselt tööelus ning soovivad seda jätkata, tööaja paindlikumaks muutmist, et nad saaksid lastelaste eest hoolt kanda. Kui see ei õnnestu, tekib suur oht, et naised keelduvad ka edaspidi lastest ja perekonnaelust, et üksnes karjäärile pühenduda.

8.9

Samuti tuleks jälgida seda, et rakendatud poliitikad lihtsustaks tööle naasmist pärast karjäärikatkestust, mille põhjuseks on lapse sünd või laste kasvatamine. Selles suhtes oleks vanemapuhkuse ajal pakutavad koolitused üks võimalus, mida arendada, samuti nagu paindliku tööaja valik, mis võimaldab laste eest hoolitsemist. Samuti tuleks arendada osalise tööajaga töötamise võimalust, ilma et see raskendaks täisajaga tööle naasmist, kui vajadus osalise tööajaga töötamise järele kaob. Lõpuks tuleb jälgida seda, et vanemapuhkuselt tööle naasvatele inimestele ei pakutaks kohti, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Hiljutine vanemapuhkus ei tohiks töötajale majanduslike raskuste korral kahjuks tulla.

8.10

On oluline, et riigi- ja erasektor, mis peaksid olema kodanikulähedased, teostaks või soodustaks sotsiaalpoliitikat, tavasid ja uuendusi, mis lihtsustaks lapseootel või lapsi kasvatavate paaride tööelu. Ka väljaspool kõnesid ja õigusnorme on tegemist üldlevinud ja psühholoogilise suhtumise küsimusega, mille kohaselt last ei tohiks näha kui takistust ning seeläbi ema või isa kui vähem produktiivset või vähem „konkurentsivõimelist” töötajat. Ettevõtete lastesõimede või sama piirkonna ettevõtete ühiste lastesõimede loomise algatusi, mis pidevalt arenevad, tuleks julgustada. Ettevõtete lastesõimed kujutavad endast väga olulist teenust töötavatele lapsevanematele, vähendades nende lapse lasteaeda toomise ja koju viimisega seotud sõiduaega ja lihtsustades nende ajaplaneerimist.

8.11

Samuti on oluline, et riiklikud ja eraettevõtted arvestaks väikelaste isade probleemidega tööelus, kui nad soovivad võtta vanemapuhkust või vähendada tööaega perekondlikel põhjustel. Nii riigi- kui erasektor peaksid looma tingimused selleks, et isad võiksid samuti oma laste eest hoolitseda. Sotsiaalpartneritel on kõnealuses valdkonnas oluline roll.

8.12

Üldiselt oleks vaja, et isasid julgustataks ka tegelikkuses jagama perekondlikku vastutust igal tasandil ning eelkõige laste kasvatamisel. Paljudest sotsioloogilistest uurimustest selgub, et isa „puudumine” põhjustab suuri raskusi noorte kasvatamisel.

8.13

Seega on poliitikad, mida rakendatakse ja mida tuleks rakendada, erinevad, ning raskused on erineva iseloomuga, kuid eesmärgid on sarnased, s.t. võimaldada meestele ja naistele, kes seda soovivad, pere loomist ja laste saamist. Kõigist uurimustest selgub, et eurooplaste teatud arvu laste saamise soov tihti ei täitu ning soovitud kolmas laps jääb sageli sündimata rahalistel või materiaalsetel põhjustel või seetõttu, et eelkõige laste emadel tekivad raskused töö- ja pereelu edukal ühitamisel.

8.14

Samuti on ka mittemateriaalseid põhjusi. Euroopa Liit, kuigi üks maailma arenenumaid ja rikkamaid piirkondi, on läbimas üldise ebakindluse perioodi. 30-le õitsengu aastale on järgnenud majanduslik ebakindlus, mure keskkonna olukorra halvenemise ja kliimamuutuste pärast, globaliseerumisega seonduvad teatud negatiivsed tagajärjed, kaasaegsete ühiskondade keerukus, rahva usalduse kadumine valitsuse võimesse reageerida sündmustele, mis Euroopas tekitasid sündimuse jaoks ebasoodsa pessimismilaine. Esimest korda üle pika aja on paljude Euroopa riikide lastevanematel tunne, et nad tegelikult ei suuda võimaldada oma lastele paremat tulevikku.

8.15

Samuti tuleks mõelda selle üle, kas valitsev kultuur toetab perekonda ja laste saamist, kas õnnelik pereelu on piisavalt väärtustatud, kas individualism ja teatav tarbijalik materialism ei pane unustama seda, et inimene on küll üksikisik, kuid ta on määratud elama ühiskonnas. Pealegi on eurooplaste kõige sügavamad ja rõhuvamad kartused seotud pereeluga seonduva lastekasvatuse, eluaseme, tööhõivevõimaluste, emotsionaalse stabiilsuse ja eneseteostusega. Võib-olla peaks üheks prioriteediks olema palju optimistlikuma ja palju suuremeelsema visiooni loomine pereelust, sest perekonna ja laste küsimus puudutab paratamatult inimeste kõige intiimsemat sfääri. Ametivõimud, kelle ülesandeks on tagada üldine hüve, peavad looma võimalusi ning tagama tänapäeva naistele ja meestele tõelise vabaduse perekonna loomiseks ja soovitud arvu laste saamiseks, sekkumata seejuures inimeste isiklikku ellu.

8.16

Perekonnad on majandusliku õitsengu ja sotsiaalse solidaarsuse allikaks, eelkõige siis, kui mõlemad vanemad teevad tasulist tööd. Euroopa Liit peaks julgustama liikmesriike arvestama perekonnaga oma majandus- ja sotsiaalpoliitikas ning kasutama head tava jätkusuutliku perepoliitika edendamiseks.