16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/107

1.1

Komisjoni ettepanekus ühtlustatakse kolmandatest riikidest saabuvate reisijate isiklikus pagasis imporditavate kaupade — mis on muidu käibemaksu või aktsiisiga maksustatavad — suhtes kohaldatavat käibemaksu- ja aktsiisivabastust. Neid kaupu on ikka maksuvabalt imporditud, kuigi teatavate piirangutega: algne kord kehtestati 28. mai 1969. aasta direktiiviga 69/169/EMÜ, mida on sellest saadik seitseteist korda muudetud ja mis on nüüd kavas vaadeldava ettepanekuga tühistada.

1.2

Nimetatud süsteemi on vaja säilitada “topeltmaksustamise vältimiseks ning ka juhtudel, kui seoses kauba importimise tingimustega puudub vajadus kaitsta majandust” (1). Tahtmata küll seada kahtluse alla direktiivi juhtpõhimõtet, arvab komisjon, et direktiivi valmimise ajast tehtud muudatuste hulk, Euroopa Liidu laienemine ja uute välispiiride kujunemine õigustavad igati algse direktiivi täielikku läbivaatamist ja asendamist.

1.3

Iseenesest lihtsat ülesannet komplitseerib vajadus korraldada “tundlike” toodete, nimelt tubakatoodete ja alkohoolsete jookide importi. Isegi kui see probleem on kogu aeg olemas olnud, seab laienemine selle uude perspektiivi, ilma et põhiprobleemid nii väga muutuksidki: liikmesriikide erinev geograafiline asend, sotsiaalne olukord ja orientatsioonid ning suured erinevused maksumäärades. Lõpptulemus oleneb sellest, kas komisjoni ühtlustamisettepanekus on võimalik jõuda kokkuleppele.

2.1

Algselt kohaldati direktiivi isikutele, kes reisisid ühenduse sees. Alates 1993. aastast ei allu liikmesriikidevaheline kaubavahetus vastavalt ühtse turu põhimõtetele enam põhimõtteliselt mingitele piirangutele. Ühenduse laienemise tulemusena toimunud välispiiride muutumine tõi juurde uusi hindamise aspekte. Nagu komisjon märgib, hõlmavad need piirid “muu hulgas ühist välispiiri Venemaa, Ukraina ja Valgevenega”.

2.1.1

EMSK võtab selle teadmiseks, kuid märgib, et lisaks mainitutele on idapoolsete riikidega ka teised ühised piirid, mis tekitavad probleeme uutele liituvatele riikidele, kuna nende ja nende mõnede naaberriikide hinnatase on märkimisväärselt erinev. Samuti ei tohi unustada uusi merepiire, mis tekkisid Küprose ja Malta astumisel Euroopa Liitu.

2.1.2

Erandid, mida varem mõnedele liikmesriikidele seoses nende ees seisvate probleemidega lubati, on nüüd kõik kehtivuse kaotanud, välja arvatud Soomele tehtud erand, mis jääb kehtima kuni 2007. aasta lõpuni: Soomele on lubatud seada kolmandatest riikidest imporditavale õllele kogusepiirang, mis ei jää alla kuueteistkümne liitri. EMSK, kes on alati väljendanud oma vastuseisu erandite süsteemi suhtes, peab seda tervitatavaks. Samas aga võib praeguste asjaolude juures kõigile 25 liikmesriigile kehtiv ühtne süsteem põhjustada mõningaid probleeme, mida kirjeldatakse järgmistes punktides.

2.2

Ettepaneku tekst sätestab praeguse maksuvabastuse piirmäära tõstmise: 175 eurolt lennureisijate puhul 500 eurole ja kõigi muude reisijate puhul 220 eurole. Seletuskirjas põhjendab komisjon neid meetmeid järgmiselt: “Lennureisi maksumust ja keerukust arvestades võib eeldada, et inimesed kasutavad lennutransporti mitte nii sageli kui maismaa- või meretransporti. Lennureisijatel on ostude ja transpordiga seonduvad piirangud, s.o nad ei saa transportida suuremõõtmelisi esemeid”. Tõeline ajend näib siiski olevat muu: tegelikult antakse neljandas põhjenduses mõista, et “rahaliste piirmäärade puhul tuleks võtta arvesse nende liikmesriikide raskuseid, kellel on ühine välispiir kolmandate riikidega, kus hinnatase on oluliselt madalam …”.

2.2.1

Komitee arvates tuleb seletuskirja ja neljanda põhjenduse vahel täheldatud ebakõla põhjust otsida eelkõige maksualastest kaalutlustest. “Suuremõõtmelistele esemetele” viitamine (vt eelmine punkt) ei ole põhjendatud: on olemas väikeste mõõtmetega, ent suure väärtusega kaupu (fotoaparaadid, sülearvutid, kellad, ehted jne), mille importimine oleks lennureisijatele lubatud, kuid auto või rongiga sõitvatele reisijatele ega laevareisijatele mitte. Teine väide, mille järgi lennureise ei kasutata nii “sageli kui maismaa- või meretransporti”, ning märkus, et need toovad kaasa “maksumust ja keerukust”, tundub käivat pigem üksikjuhtude kui üldise olukorra kohta: lennureisid (eriti odavlennud) on igal aastal kolmandates riikides käivate miljonite ettevõtjate ja turistide igapäevaelu osa.

2.2.2

Komitee peab vastuvõetamatuks, et väga spetsiifiliste olukordade arvestamine viib selliste ühtlustamissätete kehtestamiseni, mis diskrimineerivad kodanikke nende kasutatava transpordiliigi alusel. Kuigi komitee, nagu juba punktis 2.1.2 märgitud, on mitmel korral väljendanud vastuseisu erandite süsteemile ja on jätkuvalt põhimõtteliselt selle vastu, tundub komiteele, et praegusel juhul on selline süsteem ainus võimalik väljapääs. Siiski tuleks seda kasutada vaid juhul, kui üks või mitu liikmesriiki suudavad tõestada — kooskõlas proportsionaalsuse printsiibiga –, et ühtne 500 euro suurune piirmäär toob neile kaasa maksudest saadava tulu liiga suure kaotuse.

2.3

Ettepaneku kohaselt jääksid alles tubaka ja alkoholi kogusepiirangud. Tubaka osas viidatakse Maailma Terviseorganisatsiooni konventsioonile, mille Euroopa Liit ratifitseeris 30. juunil 2005. aastal ja milles soovitatakse keelata või piirata tubakatoodete importi rahvusvaheliste reisijate poolt. Nõustudes selle soovitusega, pakub komisjon välja ühtse tubakatoodete kogusepiirangute vähendamise süsteemi“kõikide Euroopa Liitu sisenevate kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks”.

2.3.1

Komitee on sellega nõus, kuigi kahtleb tubakatoodetega seonduvates motiivides, mis sarnaselt teiste motiividega paistavad peituvat pigem maksu- kui tervisekaalutlustes. Tegelikult antakse artikli 9 lõikes 2 liikmesriikidele õigus kohaldada tavapärasest tublisti madalamaid tubakatoodete impordi alammäärasid. Võttes arvesse tubaka kahjulikku mõju, tundub absurdne, et viidatakse, nagu oleks kahjulikkuse suurus liikmesriigiti erinev.

2.4

Lisaks soovitab komisjon tühistada parfüümidele, kohvile ja teele kehtestatud kogusepiirangud, võtmaks arvesse asjaolu, et vastavalt ühenduse õigusaktidele ei maksustata parfüüme enam aktsiisiga, et kohvi maksustatakse sellega ainult viies liikmesriigis ja teed ainult ühes. Ettepaneku seletuskirjas sõnastatakse selles osas üks põhiline mõte (2): vaja on tühistada kogusepiirangud, “kuna need ei peegelda enam maksustamise tegelikku olukorda 25 liikmesriigis”. Teisisõnu, need piirangud tühistatakse sellepärast, et kahekümne viiest liikmesriigist kehtib kõnealustele toodetele aktsiisimaks vaid väga vähestes.

2.4.1

Komitee on nende meetmete tühistamisega täiesti nõus ning märgib muuseas, et sellistel juhtudel tuleb järgida reeglit, mille järgi, vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele, on üldisel huvil üksiku huvide ees eelisõigus.

2.5

Just proportsionaalsuse seisukohast teenib direktiivi tekst mõnikord ära kriitika. Üldiselt ning viidates punktis 2.4 meenutatud sättele, juhib komitee tähelepanu sellele, kui vajalik on kõigis algatustes järjekindlusest lähtumine, mis tähendab, et üht põhimõtet tuleb rakendada kõigile õigusloomeaspektidele, mitte ainult mõnele neist. Seda arutluskäiku arendatakse põhjalikumalt edasi eri artikleid puudutavates kommentaarides.

3.1

Artiklid 2, 4, 5 ja 7: direktiivi reguleerimisala. Neis artiklites sätestatakse, et käibemaksust ja aktsiisist vabastatakse reisijate isiklikus pagasis imporditav kaup (“saatjaga pagas”), mis on tulnud kolmanda riigi kaudu. Direktiivi kohaldatakse ainult siis, kui vastav isik ei suuda tõestada, et kaubad on omandatud Euroopa Liidu liikmesriigis ja nende puhul ei kehti käibemaksu või aktsiisi tagasimaksmise kord. Kaupade väärtuse arvestamisel ei võeta arvesse ajutiselt imporditavate või pärast ajutist eksporti uuesti imporditavate isiklike esemete väärtust.

3.1.1

Eelnimetatud säte, mis oli olemas ka juba varem, seab endiselt reisijatele raske koorma, kuna neil peavad kaasas olema arved, mis tõestavad, et nende omanduses olevad esemed, eriti kallimad esemed, on ostetud Euroopa Liidu riigis, või varustama end riigist väljudes ajutise eksportimise avaldusega.

3.1.2

EMSK küll mõistab, et lihtsamaid lahendusi pole olemas, kuid märgib, et oleks hea, kui komisjon soovitaks liikmesriikidel kas rakendusmääruse raames või muul teel avalikustada see säte kõige sobivamal viisil, seades piiridele üles vastavad teated ning lisades selle sätte üldistesse teatmikesse, mida turismiettevõtjad levitavad, samuti lennuki- ja laevapiletitele.

3.2

Artikkel 8: rahalised piirmäärad. Maksust vabastatava kauba koguväärtus on lennureisijate puhul 500 eurot ja kõigi muude reisijate puhul 220 eurot. Liikmesriikidel on võimalus vähendada seda summat alla 15aastaste reisijate puhul piirmäärani, mis ei tohi olla alla 110 euro. See piirmäär kehtib kõigile kaupadele, v.a tubakatoodetele ja alkoholile, millele kehtivad kogusepiirangud.

3.2.1

Komitee on juba väljendanud teatavaid kahtlusi (vt punkt 2.2.2) selle suhtes, et kodanikke diskrimineeritakse kasutatava transpordiliigi alusel. On selge, et niisugust eristamist selgitab mõne liikmesriigi eriline asend sellise kolmanda riigi naabruses, kus hinnad on palju madalamad, peamiselt suurte maksuerinevuste tõttu. Proportsionaalsuse põhimõte (vt punktid 2.4.1 ja 2.5) koos eranditega, mida lubatakse teatavatel juhtudel, kui see peaks vajalikuks osutuma, võiks aidata seda probleemi lahendada.

3.2.2

Kooskõlas punktiga 2.2.2 kordab komitee oma ettepanekut, et 500 eurost piirmäära laiendataks ühtselt kõigile reisijatele, eristamata neid kasutatava transpordiliigi alusel. Kõrgema piirmäära eeliseks on see, et nii vabastatakse tolliametnikud arvukate reisijate kontrollimisest, mis nõuab palju vaeva, eriti turistidevoolu suure liikumise ajal; see võimaldab neil tõhusamalt keskenduda tegelikele salakaubaveojuhtudele. Selles kontekstis tuleks veel rõhutada, et tolliametnike kogemus ja professionaalsus aitab neil suhteliselt kergesti eristada turiste (kes halvimal juhul on süüdi väikses õigusrikkumises) ja salakaubavedajaid, kelle tegusid tuleb karistada vastavalt kriminaalõigusele. Lahendamata on veel küsimus, mida võtta ette “korrapäraste” reisijatega (ei turistid ega piirialatöötajad), kelle sissetoodav kaup on osa väikese ulatusega importimisest tulu saamise eesmärgil.

3.3

Artikkel 9: tubaka kogusepiirangud. Tubakas vabastatakse käibemaksust ja aktsiisist, kehtestades teatavad kogusepiirangud. Normaalkogusepiirang on 200 sigaretti või 100 sigarillot või 50 sigarit või 250 grammi suitsetamistubakat. Liikmesriikidel on võimalik kehtestada miinimumkogusepiirangud: 40 sigaretti või 20 sigarillot või 10 sigarit või 50 grammi suitsetamistubakat; liikmesriigid võivad kohaldada neid piiranguid kõigile reisijatele või hoopis ainult muudele reisijatele kui lennureisijad.

3.3.1

Seistes küll vastu erinevate kogusepiirangute kehtestamisele, nagu on selgitatud eespool rahaliste piirmäärade teema juures, märgib komitee ka seda, et miinimumpiirangud põhjustaksid tõsiseid ebamugavusi Euroopa Liidu turistidele, kes sõidavad sõiduautoga läbi mitme eri riigi (kuuluvad need siis liitu või mitte) ning kelle lõppsihtkoht ei ole neid piiranguid kohaldav riik. Võttes arvesse turismi tähtsust ning vajadust turismi pigem soodustada kui ranget piirikontrolli eeldavate meetmetega takistada, soovitab komitee võtta selliste puhkude jaoks vastu spetsiaalne vabastussäte.

3.4

Artikkel 10: alkoholi kogusepiirangud. Nagu ka tubaka puhul, jäävad alles praegu kehtivad alkoholi kogusepiirangud, samas tehakse teatavad muudatused ning jaotatakse joogid kahte kategooriasse: esimesel juhul üks liiter destilleeritud jooke alkoholisisaldusega üle 22 mahuprotsendi või denatureerimata etüülalkoholi alkoholisisaldusega alates 80 mahuprotsendist ning teisel juhul kaks liitrit “vahetooteid” ja vahuveini. Need kaks kategooriat kujutavad endast mittekumuleeruvaid piiranguid. Lisaks ülaltoodud kogustele lubatakse maksuvabalt importida neli liitrit veini ja 16 liitrit õlut. Seda maksuvabastust ei kohaldata alla 17aastaste suhtes.

3.4.1

Komitee on ettepanekus esitatud meetmetega üldjoontes nõus, kuid juhib tähelepanu mõnele olulisele üksikasjale. Esiteks, üle 80 mahuprotsendilise alkoholisisaldusega alkohol, mis langeb esimesse kategooriasse, esineb turul tavaliselt ainult 98- või 99 mahuprotsendilise alkoholisisaldusega ning ühest liitrist sellest tootest saab valmistada kolm liitrit 33 mahuprotsendilise alkoholisisaldusega alkohoolset jooki. Võrdsustamine ühe liitri destilleeritud joogi või kange alkohoolse joogiga tundub seega meelevaldne. Mis puutub “vahuveinide” kategooriasse, mis hõlmab nii kvaliteetveine (nt šampanja) kui ka väga erineva kvaliteediga veine, siis komitee on seisukohal, et tuleks kaotada vahetegemine vahuveinide ja veinide vahel, sest tegemist on ikkagi veiniga, mille väärtus ei ole kõnealuses kontekstis oluline.

3.4.2

Seevastu asub komitee väga kahtlevale seisukohale veini ja õlle koguste osas: neli liitrit veini ja 16 liitrit õlut on omavahel selgelt tasakaalust väljas, mis kahjustab neid reisijaid, kes pärinevad maadest, kus õlu ei ole pidevalt tarbitav toode. Ühiste piirangute kehtestamise asemel tuleks nende kahe joogitüübi puhul määrata eraldi kindlaks alternatiiv- ja kogusepiirangud.

3.5

Mis puutub kütustesse, siis kohaldatakse maksuvabastust sõiduki paagis oleva kütuse suhtes ja sellise kaasaskantavas konteineris oleva kütusekoguse suhtes, mis ei ületa kümmet liitrit, kuid nähakse ette erandid juhuks, kui on olemas riiklikud piirangud.

3.5.1

Komitee nõuab, et komisjon seda sätet radikaalselt muudaks. Esiteks ei õigusta kütuse turustajate olukord seda, et maksuvabastust laiendataks peale paagis sisalduva kütuse ka kaasaskantavatele mahutitele. See soodustus tuleks tühistada — kas või juba ohu tõttu, mida võib põhjustada kütuse vedamine väljaspool paaki. Lisaks tuleb meenutada, et paljude riikide liikluseeskirjades on see juba keelatud. Keeldu tuleks laiendada kõigile sõidukisse lisatud täiendavatele mahutitele. Veokite puhul, millel on sageli kaks mahutit, peaks keeld kehtima nende mahutite kohta, mis ei olnud aktsepteeritud sõiduki registreerimise ajal.

3.5.2

Teiseks ei saa punktis 3.3.1 juba mainitud põhjustel laiendada riigisiseseid piiranguid turistidele, kes on pärit muudest riikidest kui piiranguid kohaldav riik, isegi kui naaberriikide hinnavahed neid piiranguid õigustavad. Kui piiranguid peetakse vajalikuks, võib need asetada sellesse raamistikku, mida kohaldatakse piirialadel elavatele isikutele ja piirialatöötajatele vastavalt kavandatava direktiivi artikli 14 sätetele.

3.6

Artikkel 14: piiriala elanikkond ja töötajad. Piirialal elavate isikute ja piirialatöötajate (ühes ELi riigis elavate ja ELiga piirneva kolmanda riigi piirialal töötavate isikute või kolmandas riigis elavate ja kolmanda riigi naabruses asuva ELi riigi piirialal töötavate isikute) kohta nähakse ette erisätted. Liikmesriikidel on õigus alandada nende kategooriate rahalisi piirmäärasid ja/või kogusepiiranguid. Ettepanekus määratletakse piirialana kui “ala, mis linnulennult ei ulatu kaugemale kui 15 kilomeetrit liikmesriigi piirist /---/”. Komitee leiab, et selline piiritlemine on meelevaldne ja ei võta arvesse piirialade geograafilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid eripärasid. Iga liikmesriik peaks suutma ise määratleda oma piiriala vastavalt asjaoludele. Pealegi võimaldaks suurem paindlikkus liikmesriikidel tegeleda murettekitava “ebatraditsioonilise salakaubandusega”, mis toimub Ida-Euroopa riikide maismaapiiridel.

3.7

Direktiivi jõustumise kuupäevaks on määratud 31. detsember 2006, mida võib pidada mõistlikuks tähtajaks vaid eeldusel, et õigusloomeprotsess tuleb kiire ja sujuv.