3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/5

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

1.1

Kasutatav energia on meie tänapäevase eluviisi ja kultuuri alus. Alles piisava hulga energia olemasolu tegi praeguse elustandardi võimalikuks. Lissaboni strateegia ning Göteborgi ja Barcelona Ülemkogul vastuvõetud otsuste ellurakendamise kindel eeldus on stabiilne, soodne, keskkonnasõbralik ja pidev varustatus kasutatava energiaga.

1.2

Fossiilkütused süsi (2), nafta ja maagaas moodustavad hetkel Euroopa ja üleilmse energiavarustuse selgroo. Nad säilitavad oma tähtsuse ka järgmistel aastakümnetel ning jäävad seetõttu vältimatuks.

1.3

Fossiilkütuse kaevandamine ja kasutamine on aga seotud erinevate keskkonnariskidega, muuhulgas kasvuhoonegaaside, eelkõige süsinikdioksiidi ja metaani emissiooniga. Tegemist on taastumatute ressursside tarbimisega.

1.4

Fossiilkütuse kasutamise tõttu on Euroopa suurel määral sõltuv selle elutähtsa tooraine impordist, mis suureneb tulevikus tõenäoliselt veelgi, eelkõige nafta ja järjest rohkem ka maagaasi osas.

1.5

Söe, nafta ja maagaasi ülemaailmsete ressursside oletuslikud varud (3) sõltuvad erinevatest teguritest (majanduskasv, uurimistegevus, tehnoloogiline areng). Varudest jätkub veel paljudeks aastakümneteks (söe puhul võib-olla isegi aastasadadeks), kuigi eelkõige nafta puhul võivad ressursid väheneda ning pakkumise nappus tekkida juba käesoleval sajandi keskpaigas. Naftaturgude praegusest arengust nähtub, et juba lähitulevikus võivad tekkida etteennustamatud hinnatõusud, millel on märgatav mõju rahvamajandusele. (4)

1.6

Euroopa Liit peab energiapoliitikas võtma kõik meetmed, et vähendada pikaajalises perspektiivis kõnealust sõltuvust eelkõige säästumeetmete ja kõigi energiakandjate tõhusama kasutamise ning alternatiivsete energiasüsteemide, näiteks taastuvatest allikatest saadud energia ja tuumaenergia ulatuslikuma kasutamise teel. Seetõttu on alternatiivsete energiasüsteemide arendamisel eriline tähtsus.

1.7

Teisest küljest peab Euroopa Liit energiapoliitikaga tegema kõik selleks, et kindlustada varustatus fossiilkütustega ja varustusteed, erilist probleemi valmistab seejuures mõningate põhivarustajate poliitiline stabiilsus. Selles valguses omandab erilise tähenduse koostöö Vene Föderatsiooni, SRÜ riikide, Lähis- ja Kesk-Ida riikide ning Euroopa Liidu naaberpiirkondadega (nt Alžeeria ja Liibüa).

1.8

Kõnealust sõltuvust saab leevendada ka märkimisväärsete Euroopa söeleiukohtade intensiivsema kasutamisega.

1.9

Toimival Euroopa siseturul ning sobivate kliima kaitsmise meetmete raames tuleks fossiilkütust kasutada valdkondades, mis on kohandatud selle spetsiifilistele omadustele ning hinna- ja kulutasemele. Sellest tuleneb automaatselt ka kõnealuse kütuse majanduslikult ja energeetiliselt eriti efektiivne kasutamine.

1.10

See on endaga kaasa toonud olukorra, kus söe kasutamine on valdav terasetööstuses ja elektrijaamades, samal ajal kui naftat ja gaasi kasutatakse eelkõige soojuse tootmiseks ning energeetikaga mitteseotud valdkondades. Transpordivaldkonnas domineerivad tooted, mida saadakse naftast.

1.11

Energiakandjate kombinatsioonis tuleks piiratud varudega ja paindlikumalt kasutatavat toorainet (maagaas ja nafta) tarvitada vaid valdkondades (nt transpordis, keemiatööstuse toorainena), kus söe kasutamine tooks kaasa täiendavad kulud, energiakulu ja süsinikdioksiidi emissiooni.

1.12

Süsinikdioksiidi emissiooni tooteühiku kohta (nt süsinikdioksiidi (kilogrammides) kWh kohta, süsinikdioksiidi (tonnides) terasetonni kohta, süsinikdioksiidi (grammides) sõiduauto kilomeetri kohta) tuleb jätkuvalt vähendada, kasutades tehnilise progressi saavutusi. See nõuab energiatõhususe parandamist energia muundamise ja energiakasutuse kõigis valdkondades.

1.13

Seega peab energia- ja majanduspoliitika pakkuma investeeringutele usaldusväärset raami, mis tooks endaga kaasa parema tehnika tööstuses, ettevõtluses ja eraomandis.

1.14

Järgmistel aastakümnetel tuleb Euroopas rajada uusi elektrijaamu, mille võimsus oleks umbes 400 GWel (5). Süsinikdioksiidi emissiooni ja kütusekulu piiramiseks/vähendamiseks tuleb kõnealused uusrajatised varustada parima saadaoleva tehnikaga.

1.15

Transpordivaldkonnas tuleb teha kõik jõupingutused, et vähendada spetsiifilist kütusekulu (arvestades läbisõidetud kilomeetri kohta) ning vältida kogutarbimise suurenemist. Selleks on vajalikud nii tehnilised edusammud mootorsõidukite ja kütuse arendamise paljudes valdkondades kui ka meetmed liiklusummikute vältimiseks (teede- ja tunnelite ehitus, juht(imis)süsteemid) ja liikluse vähendamiseks (6). Ka elektriliste sõidukite aktiivsem kasutamine (nt elektrirongid) vähendab sõltuvust naftast, sest võimaldab erinevate primaarenergiakandjate (süsi, gaas, taastuvad energiaallikad, tuumaenergia) tarvitamist.

1.16

Energiavaldkonna tõhususe edusammude eelduseks on nii tööstuse poolt kui ka riigi toetatavate meetmete abil läbiviidavad intensiivsemad teadusuuringud ja arendustegevus (seda eelkõige ka fossiilkütusel töötavate elektrijaamade puhul).

1.17

Seetõttu tervitab komitee teadusuuringute ja arengu seitsmenda raamprogrammi ettepaneku rõhuasetust energia teemale. Selleks tuleks eraldada piisavad vahendid ja teema peaks hõlmama kõiki energiatehnoloogiaid. Selles peaks sisalduma eelkõige ka fossiilkütuste kasutuse tõhususe suurendamise meetmed, kuna selle kaudu on võimalik saavutada eriti ulatuslikku kogukasu.

1.18

Ka fossiilkütusest toodetud elektrienergia puhul on olemas võimalus vähendada pikaajalises perspektiivis märkimisväärselt süsinikdioksiidi emissiooni energiakäibe kohta, kui kasutada süsinikdioksiidi eraldamise ja ladestamise menetlust (Clean Coal Technology). Seetõttu on teadusuuringute ja arengu seitsmendas raamprogrammis nimetatud menetluste arendamisele ja katsetamisele omistatud eriline tähendus.

2.1

Kasutatav energia (7) on meie tänapäevase eluviisi ja kultuuri alus. Alles piisava hulga energia olemasolu tõi endaga kaasa praeguse elustandardi. Vajadus stabiilse, soodsa, keskkonnasõbraliku ja pideva varustatuse järele kasutatava energiaga seisab Euroopa Ülemkogu Lissaboni, Göteborgi ja Barcelona otsuste keskmes.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt märkinud, et energia tootmine ja kasutamine on seotud keskkonnariskidega, ohtudega, problemaatilise välispoliitilise sõltuvuse ja ettenägematute asjaoludega. Mitte ükski tulevikus energiavarustusele kaasa aitav võimalus ega tehnoloogia ei ole tehniliselt täiuslik, täiesti vaba kahjulikest keskkonnamõjudest, sobiv kõikideks vajadusteks ega oma hinna ja kättesaadavuse poolest pikaajaliselt kõikehõlmav. Eeltoodule lisanduvad varude ja ressursside piiratus koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ootuste kohaselt teravnevad kõnealused probleemid märgatavalt seoses ülemaailmse rahvastiku juurdekasvu, arengumaade suureneva energianälja ning eelkõige uute tööstusriikide, nagu Hiina, India ja Brasiilia, kiiresti kasvava energiavajadusega.

2.3

Tulevikku suunatud Euroopa energiapoliitika oluliseks eesmärgiks peab niisiis jääma pikaajaliselt tagatud, keskkonnasäästlik ja konkurentsivõimeline energiavarustus. Eelnimetatud põhjustel ei saa energiapoliitikas piirduda väheste energiakandjate kasutamisega. Energiakitsikuse ja muude riskidega on võimalik palju paremini võidelda nii liigi kui päritolu poolest laialdaselt diferentseeritud energiakandjate kombinatsiooni abil, mille puhul rakendatakse ja arendatakse kõiki kättesaadavaid energiakandjaid ja tehnikaid, et lõpuks olla vastuvõetavate ökoloogiliste tingimuste raames valmis muutuvate tingimustega konkurentsiks.

3.1

Praegu põhineb umbes neli viiendikku maailma energiavarustusest (nagu ka 25-liikmelise Euroopa Liidu varustusest) fossiilsete energiakandjate nafta, maagaasi ja söe kasutamisel.

3.2

Üldiselt sõltuvad kõik tulevase arengu prognoosid — ning seetõttu erinevad need üksteisest sõltuvalt vaatenurgast ja mõnikord ka vastavatest huvidest — oletustest tulevase demograafilise ja majandusliku arengu, uute uurimis- ja kasutuselevõtutehnoloogiate arengu ning riikide poliitiliste raamtingimuste kohta. See kehtib eelkõige tuumaenergia suhtes ning taastuvate energiaallikate toetusmeetmete ulatuse kohta.

3.2.1

Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA, Pariis) ja Energy Information Administration'i (US Department of Energy, EIA) 2004. aastal esitatud viiteprognooside (8) järgi katavad kõnealused fossiilsed energiakandjad ka 25 aasta pärast veel üle 80 % ülemaailmsest energiatarbimisest.

3.2.2

Taastuva energia osakaal küll kasvab, kuid IEA ja EIA hinnangute kohaselt kindlasti mitte rohkem kui kogu energiatarbimine, seetõttu jääb taastuva energia osakaal püsivaks. Tuumaenergia osas oodatakse vastavalt praegusele arengule absoluutarvudes küll veidi kasvavat osakaalu, mis jääb aga alla tarbimise koguarengule, kui ei muutu poliitilised raamtingimused Euroopas. IEA ja EIA jõuavad selle tulemusel järeldusele, et tuumaenergia osakaal maailma energiatarbimise katmises isegi väheneb.

3.2.3

2004. aasta septembris Euroopa Komisjoni avaldatud nn baseline scenario's (9) 25-liikmelise Euroopa Liidu jaoks lähtutakse erinevalt IEA ja EIA prognoositud ülemaailmsest suunast sellest, et taastuvenergia osakaal 25-liikmelise Euroopa Liidu energia kogutarbimisest suureneb 2030. aastaks praeguselt kuuelt protsendilt üheksani. Et selle hinnangu kohaselt tuumaenergia osakaal 25-liikmelises Euroopa Liidus siiski väheneb, jõuab Euroopa Komisjoni nn baseline scenario ka 25-liikmelise Euroopa Liidu suhtes tulemusele, et fossiilsed energiakandjad katavad ka 2030. aastal veel üle 80 % energia kogutarbimisest.

3.3

Fossiilsed energiakandjad on ammenduvad loodusvarad. Et hinnata seda, kui kaua säilib nafta, maagaasi ja söe kandev roll, tuleb vaadelda fossiilsete energiakandjate potentsiaali.

3.4

Selleks on tarvis määratleda mõisted ja mõõtühikud. Kasutatavad mõisted on varud, ressursid ja potentsiaal. Energiakandjate mõõtühikutena kasutatakse mitmesuguseid ühikuid (10), näiteks nafta puhul tonn või barrel, söe puhul tonn või kivisöe tonni energiaväärtuse ekvivalent, maagaasi puhul kuupmeeter või kuupjalg. Kütuste võrdlemiseks kasutatakse nende energiasisaldust näiteks džauli või vatti sekundis (Ws).

3.5

Kogupotentsiaal (Estimated Ultimate Recovery, EUR) hõlmab kogu maakoores kaevandatava energiatooraine hulka, mis oli seal enne, kui inimesed seda kasutama hakkasid. Tegu on hinnangulise suurusega, mis erinevate ekspertide arvamuse põhjal võib olla erinev. Mida täpsemalt aga maakoore ehitust tundma õpitakse ja mida täpsemaks muutub uurimistehnoloogia, seda ühtlasemad on hinnangud.

3.6

Kogupotentsiaalis on arvestatud üksnes maardlate seda osa, kust on võimalik kaevandada. See aga sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja selle tasuvusest, seega võib kogupotentsiaal tehnoloogia arenedes suureneda. Kui kogupotentsiaalist arvata maha senini ammutatud hulk, saadakse jääkpotentsiaal.

3.7

Jääkpotentsiaal koosneb varudest ja ressurssidest. Varude all mõistetakse energiatooraine koguseid, mille olemasolu on kindlalt tõendatud ja mille kaevandamine on tänapäevaseid tehnilisi võimalusi kasutades tasuv. Ressursside all mõistetakse nii neid energiatooraine koguseid, mille olemasolu on küll võimalik tõendada, ent mille kaevandamine ei ole praegu tasuv ja/või tehniliselt võimalik, kui ka neid koguseid, mille olemasolu ei ole veel kindlalt tõendatud, ent mida oletatakse geoloogiliste näitajate põhjal.

3.8

Avalikus arutelus seisavad esiplaanil varud, sest nende alusel tuletatakse energiakandjate kestvus. Kui varusid vaadeldakse praeguse aastase kasutamise taustal, siis saadakse nn varude statistiline kestvus. Kõnealust meetodit kasutades on võimalik välja arvutada kogu maailma varude statistiline kestvus, mis on nafta puhul ligikaudu 40, maagaasi puhul ligikaudu 60 ja kivisöe puhul ligikaudu 200 aastat.

3.9

Samas ei ole varud ja nende statistiline kestvus kindlasti mitte fikseeritud suurused. Palju rohkem viib varude statistilise kestvuse vähenemine suurema ekspluatatsioonini, mille tulemusena ressursid (ka tehnilisest arengust tingituna) muutuvad varudeks. (Nii näiteks hinnati möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel nafta statistilist varude kestvust 30 aastale.)

3.10

Statistiliselt tõendatud naftaressursid on ligikaudu kaks korda suuremad kui varud ning maagaasi- ja kivisöeressursid on kuni kümme korda suuremad kui varud.

3.11

Fossiilsete energiaallikate tulevase olemasolu teine näitaja on kogupotentsiaali juba ammutatud osa. Kui kõnealune osa ületab 50 % piiri ja saavutatakse nn Depletion Mid Point, muutub keeruliseks ammutamise edasine suurendamine või ka samal tasemel hoidmine.

3.12

Nafta: nüüdseks on ammutatud juba üle kolmandiku nn tavapärase nafta umbes 380 miljardi tonni nafta ekvivalendi suurusest kogupotentsiaalist. Praeguse ammutamismahu korral oleks pool tavapärase energiaallika potentsiaalist kasutatud umbes kümne aasta pärast. Ammutamise edasiseks suurendamiseks tuleks seejärel järjest enam võtta kasutusele mitte nii tavapäraseid maardlaid (rasked õlid, õliliivad, põlevkivi). Selle abil on võimalik Depletion Mid Point'i ajaliselt edasi lükata. Vastasel korral võivad reservid ning pakkumine järsult väheneda (11) juba enne käesoleva sajandi keskpaika.

3.13

Maagaas ja süsi: maagaasi puhul on tegemist selles osas naftaga võrreldava olukorraga, et jääkpotentsiaal suureneks samuti, kui võetaks arvesse mitte nii tavapäraseid, näiteks gaashüdraatide maardlad. Söe puhul on hinnanguliselt 3400 miljardi tonni naftaühiku suurusest kogupotentsiaalist siiani kaevandatud üksnes ligikaudu 3 %.

3.14

Gaashüdraatide (metaanhüdraadid) uurimine ja nende ammutamise tehnoloogia on alles väljaarendamisel, seetõttu ei ole hetkel võimalik teha usaldusväärseid prognoose nende osakaalu kohta energiavarustuses. Üheltpoolt on olemas hinnangud, mille kohaselt ületab võimalike varude energiasisaldus kõik praegu teadaolevad fossiilsete energiakandjate varud, teisalt ei ole teada nende ammutamise võimalused (põhimõtteliselt, tehnika, kulud). Lisaks nähakse märkimisväärset ohtu nende kliima- või inimmõjudest tingitud eraldumises, sest atmosfääris võib tekkida kliimale ülimalt ohtliku tugeva kasvuhoonegaasi metaani kogunemine.

3.15

Fossiilsete energiaallikate kaevandamise kulud on väga erinevad. Nafta puhul on nende suurus praegu (olenevalt maardlast) 2–20 USA dollarit barreli kohta. Tulevikus tuleb aga rohkem kasutusele võtta väikesi maardlaid, mille geoloogilised ja geograafilised tingimused on ebasoodsamad. Kõnealuseid kulusid suurendavat efekti on aga võimalik tasandada või lausa ületada tootlikkuse suurenemise abil, mis tavaliselt põhineb tehnilistel uuendustel. Ka maagaasi kaevandamise kulud on vastavalt erinevad. Söe puhul sõltuvad kulud väga suures ulatuses kaevandamise sügavusest, lademete paksusest ning ka sellest, kas kaevandamine on võimalik pealmaakaevandamise või üksnes allmaakaevandamise teel. Kulude erinevus on märkimisväärne. Kulud ulatuvad mõnest USA dollarist tonni kohta (nt USAs Powder River Basin'is) 200 USA dollarini tonni kohta üksikutes Euroopa piirkondades asuvates kivisöekaevandustes.

3.16

Ka fossiilsete energiaallikate varude piirkondlik jaotus on väga erinev. Eelkõige kehtib see nafta kohta. 65 % naftavarudest asub Lähis-Idas. Maagaasi jaotus ei ole palju võrdsem, ka selle põhilised leiupiirkonnad asuvad Lähis-Idas (34 %) ja endise Nõukogude Liidu riikide territooriumil (39 %). Söevarud on seevastu jaotunud ühtlasemalt. Kõige suuremad söevarud asuvad Põhja-Ameerikas. Lisaks sellele asuvad suured söeleiukohad Hiinas, Indias, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Euroopas.

3.17

Strateegiliselt oluliste fossiilsete energiakandjate (eelkõige, nafta, aga ka maagaasi) kontsentratsioonist geopoliitiliselt suurte riskidega seotud Lähis- ja Kesk-Ida piirkonnas tulenevad erilised probleemid energiavarustuse tagamisel.

4.1

Primaarenergia kasutus 25-liikmelises Euroopa Liidus oli 2004. aastal umbes 2,5 miljardit tonni kivisöeühikut ehk umbes 75 eksadžauli (75x1018 džauli). See vastab 16 % maailma energiakasutusest, mille suurus on 15,3 miljardit tonni kivisöe ekvivalenti. 25-liikmelise Euroopa Liidu energiatarbimine ühe isiku kohta on 5,5 tonni kivisöe ekvivalenti, mis on maailma keskmisega võrreldes kahekordne, ent teisalt kõigest pool Põhja-Ameerika energiatarbimisest. Lähtudes majandustulemustest, moodustab Euroopa energiatarbimine üksnes ligikaudu poole kõikide Euroopa-väliste piirkondade keskmisest, kuna energiat kasutatakse siin oluliselt tõhusamalt kui paljudes teistes maailma piirkondades.

4.2

2004. aastal olid 25-liikmelise Euroopa Liidu olulisimad energiakandjad (võttes aluseks kogu primaarenergia tarbimise) mineraalõlid 39 %, maagaas 24 % ja süsi 17 %. Euroopa Liidu energiavarustuse teised olulised alustalad on tuumaenergia (14 %) ning taastuv- ja muu energia (6 %). Üksikute fossiilsete energiakandjate osakaalu iseloomustavad 25 liikmeriigi lõikes märkimisväärsed erinevused. Maagaasi puhul ulatub osakaal 1 % st Rootsis peaaegu 50 %ni Hollandis, mineraalõlide puhul vähem kui 30 %st Ungaris peaaegu kahe kolmandikuni Portugalis ning söe puhul 5 %st Prantsusmaal 60 %ni Poolas. Kõnealuste erinevuste peamine põhjus on fossiilsete energiakandjate varude liikmesriigiti erinev leidumine.

4.3

25-liikmelise Euroopa Liidu terviklikud energiavarud on suhteliselt väikesed. Need on umbes 38 miljardit tonni kivisöe ekvivalenti. See moodustab 3 % maailma varudest, arvestades ka mittetavapärast süsivesinikku. Kõige suurema osa kõnealusest varust moodustavad söeleiukohad (pruun- ja kivisüsi) 31 miljardi kivisöe ekvivalendiga, need jagunevad enam-vähem võrdselt pruunsöe ja kivisöe vahel. Maagaasivarude suurus on neli miljardit kivisöe ekvivalendi tonni ja naftavarud kaks miljardit kivisöe ekvivalendi tonni. 25-liikmeline Euroopa Liit jääb lähitulevikus maailma suurimaks energia netoimportijaks. Vastavalt Euroopa Komisjoni hinnangule kasvab nimetatud sõltuvus aastaks 2030 enam kui kahe kolmandikuni.

4.4

Fossiilsete energiakandjate varude jaotus Euroopa Liidu 25 liikmesriigis on väga erinev. Naftamaardlad koonduvad eelkõige Suurbritannia ja lisaks Taani Põhjamerele. Kõnealused maardlad on suures osas ammendatud, nii et kaevandamine väheneb. Maagaasivarud asuvad põhiliselt Madalmaades ja Suurbritannias, söevarud eelkõige Saksamaa, Poola, Tšehhi Vabariigi, Ungari, Kreeka ja Suurbritannia territooriumil. Lisaks on oluline tähtsus ka Norra nafta- ja gaasivarudel, sest Norra ei ole küll Euroopa Liidu liige, kuid kuulub Euroopa Majanduspiirkonda.

4.5

Arvestades fossiilsete energiakandjate siiski väikesi varusid, peab 25-liikmeline Euroopa Liit juba praegu katma poole kogu energiavajadusest impordi abil. Kõnealune määr kasvab vastavalt Euroopa Komisjoni rohelisele raamatule 2030. aastaks 70 %-le. Eriti suur on sõltuvus imporditavast kütusest mineraalõli osas. Nii tuleb kõnealuse energiakandja puhul katta enam kui kolm neljandikku vajadusest kolmandatest riikidest importimise teel. Imporditava maagaasi osa gaasivajadusest on umbes 55 %, söe puhul on tegu kolmandikuga kogu vajadusest.

4.6

Seetõttu on Euroopa suures osas sõltuv elulise tähtsusega tooraine “energia” impordist, mis tulevikus arvatavasti kasvab veelgi, eelkõige nafta ja üha enam ka maagaasi osas. Euroopa Liit on maailma kõige suurem energiakandjate netoimportija.

4.7

Euroopa Liidu energiapoliitika peab seega ühest küljest andma kõik selleks, et kindlustada fossiilkütusega varustamine ja selle varustamisteed. Seejuures valmistab erilist probleemi mõningate põhivarustajate poliitiline stabiilsus. Seetõttu on koostöö Vene Föderatsiooni ja SRÜ riikide, Lähis- ja Kesk-Ida riikide ning Euroopa Liidu naaberriikidega (nt Alžeeria ja Liibüa) erilise tähtsusega.

4.8

Samas peab Euroopa Liidu energiapoliitika võtma kõik meetmed kõnealuse sõltuvuse leevendamiseks pikemas perspektiivis, eriti kõigi energiakandjate tõhusama tarbimise ning alternatiivsete energiasüsteemide, nagu taastuv (k.a arendamine ja turule toomine) ja tuumaenergia kasutamise suurendamise teel. Seetõttu on oluline tähendus alternatiivsete energiasüsteemide edasiarendamisel.

4.9

Sel taustal võib ka Euroopa märkimisväärsete söemaardlate aktiivsem kasutamine kõnealust sõltuvust vähendada, eriti kuna Euroopa söekaevanduses kehtivad juba praegu oluliselt rangemad keskkonnastandardid kui mujal maailmas.

5.1

25-liikmelise Euroopa Liidu energiatarbimise areng järgib tõenäoliselt komisjoni avaldatud dokumendis “European Energy and Transport Scenarios on Key Drivers” (13) toodud nn baseline scenario't, mille aluseks on praeguste suundade ja praeguse poliitika jätkamine. Selle prognoos on järgmine:

5.2

Primaarenergia tarbimine tõuseb 2049. aastaks 2,9 miljardi kivisöe ekvivalendi tonnini, st vaid 0,6 % aastas. Seevastu sisemaise kogutoodangu tõusu oodatakse kuni 2030. aastani keskmiselt 2,4 % võrra aastas. Selleks nõutav energiaintensiivsuse vähenemine (energiatarbimine suhtes riikliku kogutoodanguga) enam kui 1,7 % võrra aastas (!) tuleks saavutada struktuuriliste muudatuste, parema energiatõhususe ja progressiivse tehnoloogia rakendamise teel.

5.3

Fossiilsete energiakandjate osakaal primaarenergia tarbimisel tõuseb 2030. aastaks isegi kahe protsendi võrra — 82 %-ni.

5.4

Süsi: pärast esialgset tagasiminekut oodatakse ligikaudu 2015. aastast alates söetarbimise uut kasvu kõnealuse energiakandja parema konkurentsiolukorra tõttu elektri tootmisel. Sellise arengu peamised põhjused on maagaasi hinna tõus ja progressiivse söeaurutustehnoloogia oodatav kasutusvalmiks saamine. Kõnealuse hinnangu kohaselt saavutab söetarbimine 2030. aastal uuesti 2000. aasta taseme. 25-liikmelise Euroopa Liidu söe tarbimise osakaal on siis umbes 15 % nagu 2005. aastal. Et ajavahemikus 2005–2030 arvestatakse Euroopa Liidus söekaevandamise ligikaudu 40 %-lise vähenemisega samal ajal toimuva söeimpordi suurenemisel 125 % võrra, suureneb impordi osa 25-liikmelise ELi söevajaduse katmisel kolmandikult 2005. aastal peaaegu kahe kolmandikuni 2030. aastal.

5.5

Nafta: et kasvumäärad arenevad arvatavasti ebaproportsionaalselt 0,2 % aastas, siis väheneb nafta osakaal primaarenergia tarbimises 2030. aastaks tõenäoliselt 34 %ni, mis on viis protsenti vähem kui praegu.

5.6

Gaas: gaasi tarbimine tõuseb esmalt kuni 2015. aastani ebaproportsionaalselt kiiresti 2,7 % aastas. Seejärel areng aeglustub. Põhjuseks on muu hulgas gaasi vähenenud konkurentsivõime elektrienergia tootmisel söega võrreldes. Siiski oodatakse 2030. aastani kõikide fossiilsete energiakandjate hulgas gaasi puhul kõige suuremat tarbimise kasvu. Maagaasi osakaal 25-liikmelise ELi primaarenergia tarbimises suureneb 26 %-lt 2005. aastal 32 %ni 2030. aastal. Veeldatud maagaas (Liquified Natural Gas — LNG) võimaldab gaasiga varustamist mitmekesistada, sest tarnida saab ka üle mere. Hetkel hõlmab veeldatud maagaas 25 % kogu maailma maagaasiturust. Suurim veeldatud maagaasi eksportija on Indoneesia, millele järgnevad Alžeeria, Malaisia ja Katar.

5.7

Fossiilsete energiakandjate kaevandamine väheneb 25-liikmelises Euroopa Liidus 2030. aastani umbes 2 % võrra aastas. Seega suureneb sõltuvus sisseveetavast toormest kõikide fossiilsete energiakandjate lõikes 2030. aastaks rohkem kui kahe kolmandikuni. Nagu juba mainitud, ulatub söe impordimäär 2030. aastaks peaaegu kahe kolmandikuni, gaasi puhul rohkem kui 80 %ni ja nafta puhul peaaegu 90 %ni. Eriti kriitiline on gaasiimpordi kasvav sõltuvus piiratud arvust pakkujatest.

5.8

Elektritarbimine tõuseb 2030. aastani keskmiselt 1,4 % aastas. Seetõttu tõuseb elektrijaamade tootmisvõimsuse vajadus praeguselt ligikaudu 700 GW-lt (maksimaalne elektrivõimsus) 400 GW võrra, st umbes 1100 GW-ni 2030. aastaks. Lisaks tuleb vanad elektrijaamad asendada uutega. Euroopa Komisjoni baseline scenario's sisalduva hinnangu kohaselt saavutatakse oodatav mahu kasv võimsuse suurendamisega võimsusega 300 GW fossiilsete energiakandjate valdkonnas ja võimsusega ligikaudu 130 GW tuule-, vee- ja päikeseenergia valdkonnas, sellal kui tuumaelektrijaamades on ajavahemikus 2005–2030 oodata mahu vähenemist suurusjärgus 30 GW, kui ei toimu muutusi poliitilistes raamtingimustes.

5.9

Euroopa Liidu energiavarustus seisab niisiis järgmise 25 aasta jooksul silmitsi suurte väljakutsete ja ülesannetega, millega võivad kaasneda ka majanduslikud võimalused. Nende hulka kuuluvad varustatuse tagamine (sh impordist sõltuvuse vähendamine), järjest kasvavatest keskkonnanõuetest kinnipidamine, konkurentsivõimeliste energiahindade tagamine ja vajalike investeeringute tegemine.

6.1

Süsi, nafta ja maagaas on looduslikud süsivesinikud, mis on tekkinud miljonite aastate jooksul bioloogilise aine (ladestunud biomassi) muundumise teel, seega on tegemist salvestunud päikeseenergiaga. Olenevalt geoloogilistest tekketingimustest (nt surve, temperatuur, vanus) tekkisid erinevad maavarad. Oluline erinevus on kütuse vesinikusisaldus. Vesiniku ja süsiniku suhe on kõrgeim maagaasis (4:1), nafta puhul on see umbes 1,8:1 ja söe puhul 0,7:1. See määrab kõnealuste fossiilsete toorainete kasutamise eri kasutusvaldkondades.

6.2

Siiani on söe, nafta ja maagaasi kasutamine energiakandjana ja toorainena paljude toodete tootmises (ravimitest plastmassini) ja süsinikku sisaldava redutseerijana raua- ja terasetootmises asendamatu. Siiski sobib ta oma spetsiifiliste füüsikalis-keemiliste omaduste tõttu (nt agregaatolek, vesinikusisaldus, süsinikusisaldus, tuhasisaldus) mõneks kasutusotstarbeks eriti hästi ja mõneks teiseks jälle vähem. Kasutatava süsivesiniku valik toimub majanduslike, tehniliste ja keskkonna seisukohast oluliste kriteeriumide järgi.

6.3

Ligikaudu 7 % ELis tarbitavatest energiakandjatest kasutatakse nn mitteenergeetilisel otstarbel, st põhiliselt keemiatoodete tootmiseks. Eelmise sajandi alguses olid eelkõige söest saadud kõrvalsaadused aluseks uuele arenevale tootmisharule. Praeguseks on maagaas ja naftatooted söe kõrvalsaadused peaaegu täielikult kõrvale lükanud. Niikaua kui see on varustatuse seisukohalt võimalik, domineerivad kõnealuses turusegmendis ka tulevikus nafta ja maagaas. Vajalikud nafta- ja maagaasivarud peaksid vastu oluliselt kauem, kui neid energiakandjaid õnnestuks energia ja soojuse tootmiseks vähem kasutada.

6.4

Hapnikkonverteri protsessi teel terase saamisel on juurdunud söe kasutamisel põhinev kõrgahju-konvertermeetod. Kõrgahju-protsessis on tarvis toorraua saamiseks redutseerijana kivisöekoksi lisamist, mis on samal ajal ka tugikarkass ja gaaside läbijuhtimist tagav süsteem. Tänapäevaste Euroopas kasutatavate seadmete korral ulatub redutseerivate vahendite keskmine tarve 475 kilogrammini tonni toorraua kohta, mis vastab peaaegu tehnoloogilisele miinimumile.

6.5

Transpordisektoris esineb veel suuri kasvumäärasid. Ligikaudu 25 % energiatarbimisest langeb kõnealusele sektorile ning maanteetransport sõltub peaaegu täiel määral naftatootmisest. Vedelkütustel on suur energiasisaldus mahu- ja massiühiku kohta. See on eeldus transpordisektoris majanduslikuks ja efektiivseks kasutamiseks. Vedelkütused ja nende infrastruktuur on seega maanteetranspordis end tõestanud. Elektrimootoriga sõidukite (nt elektrirongid) aktiivsem kasutamine võimaldab primaarenergiakandjate kasutamise suuremat mitmekesistamist (süsi, gaas, taastuvad energiakandjad, aatomienergia) ning aitab seeläbi kaasa naftasõltuvuse vähendamisele.

6.6

Naftal põhinevate vedelkütustega konkureerib maagaasi ja veeldatud maagaasi otsene kasutamine kütusena. Jääb üle ära oodata, kas nimetatud tooteseeriad suudavad võita suuremat turuosa (14).

6.7

Majapidamised ja väiketarbijad kasutavad umbes 30 % energiast. Energiakandja valitakse majanduslike kriteeriumide järgi ning seda määrab järjest enam mugavuse ja keskkonna aspekt. Kõnealuses sektoris konkureerivad kütteõli, maagaas, elekter ja tihedalt asustatud aladel ka kaugsoojus energia ja soojuse koostootmisest.

6.8

40 % Euroopa Liidu energiatarbimisest muundatakse elektrijaamades elektri- ja soojusenergiaks. Süsi, nafta ja maagaas, samuti tuumaenergia sobivad elektrienergiaks muundamiseks tehnilisest seisukohast võrdselt. Tehniliselt väga efektiivsetes elektrijaamades saavutatakse maagaasi kasutamisel kasuteguriks peaaegu 60 % (primaarenergiast elektrienergiaks). Kivisöe kasutamisel on tänapäevaste seadmete kasutegur 45–50 %, pruunsöe puhul 43 %.

6.9

Kogu maailmas toodetakse umbes 40 % elektrienergiat söest, Euroopa Liidus umbes 30 %. Kogu maailmas toodetavast söest kasutatakse umbes 63 % elektrienergia tootmiseks. Süsi on elektrienergia tootmisel soodsama hinnaga kui nafta või maagaas ning seda saab kogu maailmas kindlalt kätte mitmesugustest tootmispiirkondadest.

6.10

Söe kasutamise keskendamisega terase ja elektri tootmisele saab püüelda fossiilsete energiakandjate kombinatsiooni poole, milles oleks ühendatud majanduslikud eelised, keskkonnakaitse, varustatuse kindlus ja ressursside säästmine. Kogu maailmas leiduvad söevarud on oluliselt suuremad kui nafta- ja maagaasivarud.

6.11

Seega peaksid poliitilised raamtingimused soosima vähese ja paindlikult kasutatava tooraine, nagu nafta ja maagaas, kasutamist valdkondades (eelkõige transpordis ja keemiatööstuses), kus söe (aga ka tuumaenergia ja osaliselt taastuvenergia) kasutamisega seondub täiendav rahaline, tehnika- ja energiakulu, ning seega ka täiendav süsinikdioksiidi eraldumine. Sel moel on võimalik kõnealuste reservide ammendumist tulevaste põlvkondade kasuks edasi lükata.

6.12

See tähendab samaaegselt stiimulite loomist söe (nagu ka taastuvenergia ja tuumaenergia) kasutamiseks elektrijaamades energia tootmiseks, selleks et säästa naftat ja maagaasi (vt ka punkt 8.12). Kesk- ja Ida-Euroopas on märkimisväärsed kivi- ja pruunsöevarud. Nende kasutamisega saab vältida Euroopa Liidu sõltuvuse energiaimpordist edasist suurenemist.

7.1

Fossiilsete energiakandjate kohta läbi viidud keskkonnaanalüüsid ja –võrdlused peavad hõlmama kogu tootmis- ja kasutusahelat: tooraine ammutamine/kaevandamine, transport, energia muundamine ja energia lõppkasutamine. Kõik etapid on rohkem või vähem seotud suurte keskkonnamõjude ja energiakadudega. Imporditavate energiakandjate puhul tuleb arvesse võtta ka neid keskkonnamõjusid, mis esinevad väljaspool Euroopa Liidu piire.

7.2

Söe, nafta ja maagaasi kaevandamisel/tootmisel tuleb tähelepanu pöörata mitmesugustele keskkonnamõjudele. Söe kaevandamisel tuleb piiritleda maastiku kasutamine ja tolmu emissioon. Puurimisel ja nafta ammutamisel tuleb vältida nafta ja maagaasi, samuti kõrvalsaaduste väljavoolamist; see kehtib samal viisil ka maagaasi ammutamise ja sellele järgneva nafta ja maagaasi toru- või laevatranspordi kohta. Erilised meetmed on vajalikud offshore-tootmise puhul. Nafta ammutamisel saadavat metaani ei tohiks ära põletada, vaid seda tuleks ära kasutada tööstuslikuks tarbimiseks. Sama kehtib söe kaevandamisel eralduva kaevandusgaasi puhul, mis võib sisalda suurel määral metaani.

7.3

Euroopa suurte põletusseadmete direktiiviga on kehtestatud ranged keskkonnanõuded nende elektrijaamade rajamisele ja käitamisele, mille võimsus on suurem kui 50 MWth või sellega võrdne. Kõnealuses direktiivis kehtestatud tehnika taseme järgi tuleb piirata kahjulike ainete kontsentratsiooni gaasi-, nafta- ja söeelektrijaamade heitgaasides. Vanemad seadmed tuleb kaasajastada. Sellega tuleb tagada, et tolmu (ka peentolm, vt punkti 7.6), ränidioksiidi, lämmastikoksiidide ja eriti kahjulike raskemetallide, samuti toksiliste või vähki tekitavate orgaaniliste ainete emissiooni vähendataks looduse ja inimese jaoks vastuvõetavale tasemele. Müra emissiooni tuleb ennetuslikult vähendada sel määral, et välditaks nii palju kui võimalik teiste häirimist.

7.4

Süsi sisaldab mittepõlevaid aineid, mis eralduvad pärast elektrijaamas põletamist tuhana (elektri- või riidefiltrites). Kivisöe tuhasisaldus on tavaliselt kuni 10 % (üksikjuhtumitel kuni 15 %). Olenevalt koostisest kasutatakse tuhka lisaainena tsemenditööstuses ja teedeehituses või kraavide ja maastiku täitmiseks.

7.5

Ka naftas sisaldub väike osa tuhka. Nafta töötlemisel rafineerimistehastes eraldub tuhk, mis sisaldab muu hulgas vanaadiumi ja nikliosakesi, tahke jäägina, nn naftakoksina. Seda kasutatakse energia jääkkasutamiseks elektrijaamades ja põletusseadmetes, millel on kõikide kahjulike ainete eraldamiseks vajalikud puhastusseadmed.

7.6

Juba mitu aastat peetakse teravnenud diskussiooni peentolmu emissiooni (15) üle. Tegemist on kopsu sattuvate hõljuva tolmu osakestega, mis on väiksemad kui 10 μm ning võivad põhjustada hingamisteede haigusi. Selliseid osakesi eraldub ka nafta ja söe põletamisel, kuna väikseimate tuhaosakeste täielik kinnipidamine filtrites ei ole võimalik. Olulisemad peentolmu emissiooni allikad on siiski diislikütusel töötavad sõidukid, mis ei ole varustatud kübemefiltritega. Söe- ja naftatehastes piiratakse tolmu emissiooni Euroopa suurte põletusseadmete direktiivi piirväärtustega 20 mg/m3. Suurte elektrijaamade puhul vähendatakse peentolmu emissiooni lisaks suitsugaasi märja väävlitustamise teel. Peentolmu emissiooni edasiseks vähendamiseks ja immissiooni piirmääradest kinnipidamiseks kogu Euroopas kehtestas Euroopa Liit diiselsõidukitele karmistatud sätted, millega nähakse ette kübemefiltri kasutamine sõiduautodes alates 2008. aastast.

7.7

Suurte söeküttega soojuselektrijaamade ja tööstuslike põletusseadmete heitgaaside väävlitustamine on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kohustuslik juba 1980. aastatest alates. Selle abil suudeti peatada pinnase ja järvede täheldatud hapestumist. Euroopa suurte põletusseadmete direktiivi uusimas versioonis sätestatakse seadmetele, mis on suurema võimsusega kui 300 MW, vääveldioksiidi heitgaaside piirmääraks maksimaalselt 200 mg/m3. Väävlikomponentide eraldamine rohkem kui 90 % ulatuses on tänapäevane tehnika tase. Väävli eraldamise teel saadud toodete, eelkõige kipsi jaoks, hõlvati uusi turgusid ning vähendati looduslike ressursside kasutuselevõttu.

7.8

Fossiilse kütuse põletamisel kõrgel temperatuuril moodustuvad kütuses eneses või põlemisõhus sisalduvast lämmastikust ja põlemist kiirendavast hapnikust nn lämmastikoksiidid. Nimetatud lämmastikoksiidid võivad suure kontsentratsiooni korral põhjustada hingamisteede haigusi ning on ka keskkonnakahjuliku osooni toormeks. Euroopa suurte põletusseadmete direktiivis nõutakse, et lämmastikoksiidi emissioon ei oleks üle 300 MW võimsusega elektrijaamades suurem kui 200 mg 1 m3 heitgaasi kohta.

7.9

Teaduses lähtutakse põhjuslikust seosest inimtegevuse käigus tekitatud süsinikdioksiidi ja teiste nn kasvuhoonegaaside emissiooni ja temperatuuri tõusu vahel maapinnal (kasvuhooneefekt). Kõnealuse efekti ulatuse kohta puuduvad veel kindlad andmed. Igal aastal tekib söe, nafta ja maagaasi põlemisprotsessi kaudu ligi 20 miljardi tonni ulatuses süsinikdioksiidi emissioon. See on inimtegevusest tingitud süsinikdioksiidi emissiooni põhiallikas. Tõhususe suurendamise ja energiasäästmise meetmete kõrval on süsinikdioksiidi eraldamise tehnika (vaata allpool) see, mida tuleb arendada ja mis võib pikaajalises perspektiivis kaasa tuua koormuse otsustava vähenemise.

7.10

Tõhususe suurendamine energia muundamisel ja kasutamisel on ulatusliku edu saavutamise eeldus kliimakaitse valdkonnas. Selleks vajalikke meetmeid tuleb jõuliselt kasutada. Kütuse asendamise strateegiad viivad seevastu vähem sihile, kuna neis tegeldakse ühekülgselt teatud energiakandjate, nt gaasi kasutamisega, ja seega muutuks küsitavaks Euroopa Liidu energiavarustuse majanduslikkus ja kindlus. Lisaks sellele on gaas liiga oluline tooraine keemiatööstuse ja transpordisektoris, et seda elektri tootmiseks kasutada.

7.11

Maagaasi põletamisel tekib söe põletamisega võrreldes ainult 50–60 % kliimakahjulikku süsinikdioksiidi energiaühiku kohta, sest lisaks maagaasis sisalduvale süsinikule kasutatakse energeetiliselt (põletatakse) ka selles sisalduvat vesinikku. Siiski on metaan maagaasi peamise komponendina ise palju tugevamini kliimat mõjutav kasvuhoonegaas (faktor ligikaudu 30) kui süsidioksiid. Seetõttu tuleb fossiilsete energiakandjate tootmisel ja kasutamisel teha kõik selleks, et vältida metaani emissiooni. Nafta ja kivisöe ammutamisel eralduv metaan tuleb koguda ja ära kasutada. Ka maagaasi transportimisel tuleb tingimata vältida metaani lekkimist. Juba väikseimate transpordikadude korral torujuhtmetes kaotab maagaas oma vastava eelise söega võrreldes.

7.12

Sütt, naftat ja gaasi kasutades saab kiiret edu kliima- ja keskkonnakaitses saavutada mineviku kogemusi arvestades eelkõige siis, kui vananenud seadmed ja elektrijaamad asendatakse nüüdisaegseima tehnika ja suurima efektiivsusega seadmete ja elektrijaamadega. Seetõttu sobivad kõrgete keskkonnakaitsealaste eesmärkide saavutamiseks eriti hästi poliitilised raamtingimused, millega soodustatakse investeerimist uude tehnoloogiasse.

7.13

Euroopa keskkonnaalase õigustiku raames on viimase 20 aasta jooksul ühtlustatud ühenduse liikmesriikide keskkonnastandardeid. Olulise panuse on andnud Euroopa suurte põletusseadmete direktiiv ja Euroopa õhupuhtuse direktiiv, samuti energia efektiivsuse suurendamise ja kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise poliitika ja meetmed.

8.1

25-liikmelises Euroopa Liidus moodustavad söe-, nafta- ja gaasielektrijaamad 60 % kogu paigaldatud elektrijaamade võimsusest ning on seega Euroopa elektritootmise selgroog. Seoses vanade elektrijaamade väljavahetamise vajaduse ning elektrijaamade võimsuse suurendamise nõudlusega (vt punkt 5.8), tuleb järgmise 25 aasta jooksul ehitada märkimisväärsel hulgal uusi elektrijaamu. Isegi juhul, kui taastuvaid energiakandjaid kasutatakse rohkem ning laiendatakse tuumaenergia kasutamist, peavad tekkivas lüngas olulise osa täitma söe- ja gaasielektrijaamad. Mida suurem on nende elektrijaamade kasutegur ja parem kahjulike ainete kinnipidamine, seda lihtsam on täita kliima- ja keskkonnakaitsenõuded.

8.2

Seetõttu on vajalikud suuremad pingutused ka teadus- ja uurimistöös fossiilsetel energiakandjatel põhinevate elektrijaamade arendamise valdkonnas. 1990. aastatel vastavaid pingutusi ei tehtud ning riiklikke uurimistöövahendeid vähendati oluliselt peaaegu kõikides liikmesriikides.

8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab, et tema korduvat soovitust asetada teadusuuringute ja arengu seitsmendas raamprogrammis rõhk energia teemale on kuulda võetud. Siiski tuleks kohandada ka liikmesriikide vastavaid uurimistööprogramme. Sellega juhatataks sisse oluline suunamuutus. See puudutab ka elektrijaamade tehnoloogia arendamist fossiilsete energiakandjate kasutamiseks, mis oleks kasuks ka Euroopa seadmeehituse konkurentsivõimele ülemaailmselt laienenud elektrijaamade turul.

8.4

Nüüdisaegsetes söeelektrijaamades saavutatakse kivisöe kasutamisel kasutegur üle 45 %, pruunsöe kasutamisel üle 43 %. Vajalikud arenguetapid 50 %-lise kasuteguri saavutamiseks söeelektrijaamades 2020. aastaks on teada. Pikemaajaline eesmärk on suurendada elektrijaamade aururingluse rõhku ja temperatuuri 700oC-ni/350 baarini, selleks tuleb välja töötada vajalikud materjalid. Pruunsöe-elektrijaamade uue taseme jaoks on vaja katsetada pruunsöe kuivatamise tippkoormuse seadmeid. Nii suured arengueesmärgid eeldavad rahvusvahelist koostööd, nii nagu see toimib 700oC elektrijaamade arendamiseks näiteks Euroopa Liidu projektides AD 700 ja Comtes 700. Uute elektrijaamade kontseptsioonide esitlemiseks on vajalikud kuni ühe miljardi euro suurused investeeringud. Et üksikud ettevõtted ei ole võimelised neid kulusid ja riske üksi kandma, tuleb püüelda koostööle Euroopa ettevõtete vahel.

8.5

Suure jõudlusega gaasiturbiinide arendamine on viimastel aastakümnetel võimaldanud olulisel määral parandada gaasielektrijaamade efektiivsust. Uute maagaasielektrijaamade kasutegur on saavutanud peaaegu 60 % taseme. Suure hinnatõusu tõttu gaasiturul on siiski tekkinud ebakindlus maagaasielektrijaamade konkurentsivõime suhtes pikaajalises perspektiivis ning seega ka uute maagaasielektrijaamade ehitamise suhtes.

8.6

Gaasiturbiinitehnoloogias tehtud edusammude ärakasutamiseks ka söest elektrienergia saamisel tuleb kõigepealt söest saada gaas. Euroopa Liit andis 1980. ja 1990. aastatel oma toetusvahendite kaudu otsustava panuse gaasistamistehnoloogia arendamisse ning toetas kahe integreeritud söe gaasistamisseadmega (IGCC) näidiselektrijaama ehitamist. Kõnealust arengut ei tule edasi viia mitte ainult söeelektrijaamade efektiivsuse suurendamise pärast, vaid nad peaksid olema tehniliseks aluseks arendustöös, mille eesmärk on nn süsinikdioksiidivaba söeelektrijaam.

8.7

Efektiivsuse suurendamine ja süsinikdioksiidi hulga vähendamine ei tohi piirduda tööstusliku valdkonnaga ja elektri tootmisega. Säästmisvõimalused on praegu veel eriti suured koduses ja majanduslikus lõpptarbimises, kuna seni puudub seal sageli kulude vähendamise stiimul (säästmine tarbimisel/kulutused soetamisel või ümberehitamisel).

8.8

Endiselt kasvab energiavajadus Euroopa Liidu transpordisektoris, mille põhjus on ka pärast laienemist kasvav liikuvus. Oluliste tervisele kahjulike ainete ja kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu tuleb kõigepealt piirata ja hiljem ka absoluutväärtuses vähendada efektiivsemate ja vähem kahjulikke aineid tekitavate mootorite ja sõidukite arendamise teel. Pidevalt tuleb arendada heitgaaside puhastamise tehnoloogiat. Seda eesmärki saab tõenäoliselt saavutada üksnes progressiivse tehnoloogia kompleksi eduka arendamise ja üleüldise juurutamise teel. Siia kuuluvad põlemismootorite, diiseltehnoloogia, hübriidajami, kütuste ja sõidukite ajamite kasuteguri parandamine, kütteelementide arendamine ja võib-olla ka vesinikutehnoloogia.

8.9

Kütteelemendid sobivad põhimõtteliselt suurendama elektri ja soojuse kombineeritud tootmise efektiivsust mootorsõidukites ja paiksel kasutamisel majapidamises, majandustegevuse käigus ja tööstuses võib-olla isegi kuni umbes 20 % võrra. Selleks on tarvis gaasilist kütust — maagaasi, sünteesgaasi või puhast vesinikku, mida on näiteks võimalik saada metanoolist enne kütuseelementi asuva reformeri kaudu. Siiski ei ole kütteelement seni saavutanud majanduslikku-tehnoloogilist läbilööki (konkurentsivõimelise) sõiduki ajamina või detsentraalse elektri- ja soojusenergia tootmise agregaadina, kuigi teda tuntakse juba 150 aastat. Sellest hoolimata tuleb jätkata teadusuuringuid ja arendustööd ka riikliku toetusega, et potentsiaal välja selgitada ja võimaluse korral seda kasutada.

8.10

Viimastel aastatel ei ole ükski teine energia saamise vahend omandanud nii suurt tähelepanu kui vesinik, korduvalt on räägitud isegi tulevasest vesinikuühingust. Seejuures on avalikkuses sageli juurdunud valearusaam, et vesinik on primaarne energiakandja nagu nafta või süsi. Nii see ei ole — vesinikku tuleb ammutada fossiilsetest süsivesinikest või veest, kaasates seal elektrienergiat (vt siiski punkt 9.4); nii nagu süsinikdioksiid on põletatud süsinik, nii on vesi (H2O) “põletatud” vesinik.

8.11

Lisaks on vesiniku transportimine tehniliselt, energeetika ja kulude seisukohalt halvemas olukorras, võrreldes elektrienergia või vedelate süsivesinike transportimisega. See tähendab, et vesinikku peaks kasutama ainult seal, kus elektrienergia kasutamine ei ole mõttekas või võimalik. Selle kontseptsiooni eelarvamustevaba analüüs on vajalik, et keskendada teadusuuringuid realistlikele eesmärkidele.

8.12

Hästi transporditavate süsivesinike (kütuste) olulise tähtsuse tõttu transpordisektoris tuleks varusid/ressursse säästa nii palju kui võimalik, st naftat ei peaks kasutama seal, kus saaks edukalt kasutada ka sütt, tuumakütust või taastuvaid energiaallikaid.

9.1

Kasvuhoonegaaside emissiooni märkimisväärset ja Kyoto protokolli ületavat ülemaailmset vähendamist käesoleva sajandi keskpaigaks, nagu Euroopa Liit on endale eesmärgiks seadnud, on võimalik saavutada ainult siis, kui mõne aastakümne pärast kavandatakse, rajatakse ja käitatakse elektrijaamu ja teisi suuri tööstusseadmeid suurel määral süsinikdioksiidivabade või ainult vähe süsinikdioksiidi eraldavate tootmisüksustena. Tuumaenergia ja taastuvenergia ei ole isegi intensiivse arendamise korral võimelised seda ülesannet üksi kandma ning asendama fossiilseid kütuseid mõne aastakümne jooksul.

9.2

On tehtud ettepanekuid mitmete menetluste kohta käitada söeelektrijaamu süsinikdioksiidivabana. Neid menetlusi saab teisendades kasutada ka nafta- ja gaasipõletuses. Põhimõtteliselt on kolm teed: i) süsinikdioksiidi eraldamine tavaliste elektrijaamade suitsugaasist, ii) hapniku põletamise arendamine ja iii) gaasistamise kombineeritud elektrijaam süsinikdioksiidi eraldamisega gaaskütusest; viimase kontseptsiooni osas on areng jõudnud kõige kaugemale.

9.3

Süsinikdioksiidi eemaldamisega söe gaasistamise gaaskütusest tekib puhas vesinik, mida saab kasutada elektri tootmiseks vesinikuturbiinides. Heitgaasina jääb alles kahjutu veeaur. Kui see tehnoloogia osutub edukaks, on kerge mõista vesinikutehnoloogia koostoime tulemuslikkust teistes kasutusvaldkondades.

9.4

Juba rohkem kui 20 aasta jooksul on söe gaasistamisega kombineeritud tsükliga elektrijaamade kontseptsiooni (Integrated Gasification Combined Cycle — IGCC) intensiivselt uuritud ja arendatud. Gaasi töötlemise etapid on põhimõtteliselt teada, need tuleb aga kohandada söetehnoloogiaga. Siiski võiksid selle elektrijaama kontseptsiooni järgi elektri tootmise kulud tavaliste elektrijaamadega võrreldes olla ilma süsinikdioksiidi eraldamiseta peaaegu kaks korda suuremad ning ressursside tarbimine suureneks ligikaudu kolmandiku võrra. Siiski on see tehnoloogia tulevikus enamikus kohtades soodsama hinnaga kui teised süsinikdioksiidivabad elektrienergia tootmise tehnoloogiad, näiteks tuuleenergia, päikeseenergia või biomassist elektrienergia tootmine.

9.5

1980. aastatel arendati Euroopas mitmeid IGCC kontseptsioone (loomulikult veel ilma süsinikdioksiidi eraldamiseta), mida osaliselt toetas Euroopa Liit. Hispaanias ja Madalmaades ehitati ja käitati 300 MW võimsusega näidisseadmed kivisöe jaoks. Pruunsöe kasutamiseks arendati, ehitati ja käitati näidisseade (samuti Euroopa Liidu toetusega) sünteesgaasi tootmiseks, et seejärel sünteesida metanooli. Euroopal on seega suurepärased tehnoloogilised lähtetingimused, et arendada süsinikdioksiidivabu söeelektrijaamu ja katsetada neid näidisseadmetes.

9.6

Mitte ainult elektrijaamu, vaid ka teisi tööstusprotsesse, mille puhul tekib suur süsinikdioksiidi emissioon, näiteks vesiniku tootmine, keemiatööstus ja mineraalõlitöötlemise eri protsessid, samuti tsemendi ja terase tootmine, tuleks uurida süsinikdioksiidi eraldamise võimaluste seisukohast. Tõenäoliselt on eraldamist mõne sellise protsessi puhul tehniliselt lihtsam teostada ning see on soodsama hinnaga kui elektrijaamades.

9.7

Tarvis on välja selgitada keskkonnasõbraliku ja soodsa hinnaga süsinikdioksiidi ladestamise võimalused. Uuritakse ladestamist ammendunud nafta- ja gaasileiukohtades, geoloogilistes põhjaveekihtides, söeleiukohtades ja ka ookeanis. Kuigi ladestamine ammendunud nafta- ja gaasileiukohtades, kus see on võimalik, peaks olema kõige soodsama hinnaga alternatiiv, soositakse suurte koguste säilitamist geoloogilistes põhjaveekihtides, eriti seetõttu, et selliseid geoloogilisi tingimusi leidub kogu maailmas. Sealjuures tuleb paikapidavalt tõendada, et sellistes ladestuskohtades suudetakse süsinikdioksiidi kindlalt pika aja jooksul ja negatiivsete keskkonnamõjudeta säilitada. Euroopa Liit toetab tervet hulka uurimisprojekte, mis teenivad kõnealust eesmärki. Seni saadud tulemused on julgustavad, siiski jääb näiteks ookeani ladestamise puhul selgusetuks, kas merevee temperatuuri võimaliku tõusu tulemusel võib tekkida emissioon (vt ka punkt 3.14).

9.8

Süsinikdioksiidi eraldamise ja ladestamise tehnoloogia on laiaulatuslikuks kasutamiseks kättesaadav alles pärast 2020. aastat ja siis ka ainult eeldusel, et vajalikud teadus- ja uurimisprogrammid on õigel ajal läbi viidud ja edukad. Uuringute kohaselt hinnatakse iga ärahoitud süsinikdioksiidi tonni kuludeks 30–60 eurot tonn süsinikdioksiidi eraldamise, transportimise ja ladestamise eest, mis on odavam kui taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise enamiku menetluste puhul.