22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/62

1.1

toetab komisjoni seisukohta, et laienemine peaks kõigile liikmesriikidele olema stiimuliks teha rohkem jõupingutusi seoses väljakutsetega, millega puutuvad kokku vähemused, ja ta jagab komisjoni poolt väljaöeldud seisukohta, et see kehtib eriti mustlaste kohta;

1.2

jagab seisukohta, et õigustel põhinev kontseptsioon puuete, vanuse ja seksuaalse orientatsiooni küsimustes, mis on EL diskrimineerimise vastases strateegias fikseeritud, on paljudes uutes liikmesriikides nii riigiasutuste kui ka valitsusväliste organisatsioonide jaoks suhteliselt uus lähenemine;

1.3

väljendab kahetsust, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 13 ei ole muudetud ja seetõttu on vaja ühenduse selle valdkonna õigusaktid vastu võtta endistviisi ühehäälselt;

1.4

väljendab kahetsust, et on välja kujunenud järjestus artikli 13 alla kuuluvate rühmade kaitse suhtes. Ikka on veel erinevusi nii üksikute diskrimineerimisliikide suhtes kohaldatavate sätete sisulise kohaldamisala kui ka nende kehtestamise menetluse osas. Diskrimineerimisvastase võitluse tõhus kontseptsioon nõuab tagatava kaitse tugevat võrdsustamist ja asjaomaste õigussätete suuremat järjepidevust. RK tuletab komisjonile meelde, et ulatuslik ja täielik poliitiline raamistik seoses puuete, vanuse, seksuaalse orientatsiooni, religiooni ja usuga on veel loomata. RK tõdeb näiteks, et puuetega inimesi diskrimineeritakse sageli sellega, et neil pole juurdepääsu ühiskondlikesse transpordivahenditesse, hoonetesse ega informatsiooni- ja kommunikatsioonivahenditele. Komisjon ei ole varem välja andnud ühtegi teatist, mis tegeleks spetsiifiliselt ja eranditult sellega, kuidas reguleeritakse ja käsitletakse EL õiguses ja EL poliitikas seksuaalse orientatsiooni teemasid, kuigi see teema kuulub selgelt lepingu artikli 13 alla;

1.5

on seisukohal, et institutsiooniline toetus üksikkaebuse esitajatele, kelle jaoks kaebuse esitamine on kõige tähtsam viis oma õigusi kaitsta, on puudulik ja see kahjustab oluliselt õigussätete tõhusust. Üksikisikutel on probleeme tõendite kogumisega, kaitsemehhanismid nende tõrjutuse vastu on ebapiisavad ja neil on märkimisväärseid rahalisi raskusi menetluse kulude tasumisel;

1.6

on veendunud, et nn leebed õigusaktid (soft legislation) ja seadusandlusevälised meetmed (nagu näit märgukirjad, resolutsioonid, avaldused jne) võivad küll tõhusad olla, kuid on veelgi tõhusamad, kui nad toetuvad juba olemasolevatele ja siduvatele EL õigussätetele. Selle näiteks on komisjoni poolt kehtestatud tööhõivepoliitikaga seonduvad suunised puuetega isikute kohta, mis liikmesriikide seadusi arvestades ei oleks väga tõhusad (kui neid ei toetaks EL õigussätted);

1.7

on seisukohal, et EL saaks andmete ja teabe süstemaatilise kogumise teel parema ülevaate diskrimineerimisjuhtumite geograafilisest jagunemisest ja sagedusest ning parandaks nende andmete võrreldavuse, objektiivsuse, ühilduvuse ja usaldusväärsuse tagamise strateegiate ja meetodite formuleerimist, meetmete ja rahastamise tõhusust ning koostööd siseriiklike teadusasutuste ja kõrgkoolide, valitsusväliste organisatsioonide, rühmade ja huviühendustega. Kohalikud ja regionaalsed omavalitsused on jooksva andmekogumise ja -analüüsi käigus juba võtmerolli omandamas;

1.8

tõdeb, et väiksematel valitsusvälistel organisatsioonidel ja rohujuuretasandi organisatsioonidel ei ole vaatamata nende projektide toimele ja ulatusele mõnikord juurdepääsu EL vahenditele, mis tuleneb peamiselt liiga keerulistest bürokraatlikest menetlustest; on arvamusel, et väikestel kohaliku ja regionaalse tasandi organisatsioonidel on peaaegu võimatu jätkata oma tööd ilma nende finantsvahenditeta;

1.9

tervitab asjaolu, et rohelises raamatus tunnustatakse kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele antud võtmerolli võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase võitluse alal laienenud Euroopa Liidus. Olulise tööandjana peaksid kohalikud ja regionaalsed omavalitsused oma ülesannete täitmisel kaaluma positiivseid meetmeid järgmiste eesmärkide taotlemisel: a) direktiivi alla kuuluvate diskrimineerimisvormide ärakaotamine; b) vältida tuleb ebaseaduslikku diskrimineerimist; c) artikli 13 alla kuuluvate rühmade liikmetele ja teistele isikutele võrdsete võimaluste andmise soodustamine;

1.10.

on seisukohal, et põhiõiguste harta lepingusse kaasamisega satuvad vaatevälja ka need diskrimineerimisjuhtumid, mis siiani olid olemasolevate õigussätete poolt katmata;

1.11

kahtleb, kas võrdõiguslikkuse küsimust on teatud poliitikavaldkondades piisaval määral arvestatud ja kas teatud õiguslikud ja poliitilised algatused on kooskõlas diskrimineerimisvastase seadusandlusega ja artikli 13 raames rakendatavate meetmetega;

1.12

konstateerib, et ELs omandatud kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine on küll sagenenud, kuid puuduvad kokkulepped kvalifikatsioonide kohta, mille on omandanud kolmandate riikide kodanikud ELs või – sõltumata omandaja kodakondsusest – mis on omandatud kolmandates riikides;

1.13

väljendab kahetsust mõnede artikli 13 alla kuuluvate rühmade ebatäpse ja stereotüüpilise kirjelduse üle, mis on tinginud pidevaid rünnakuid teatud rühmade väärikusele ja nende tunnistamisele avalikus elus, poliitilistes debattides, meedias ja reklaamides. See õõnestab võrde kohtlemise põhimõtet;

1.14

tervitab jaanuaris 2004 vastu võetud direktiivi 2003/109/EÜ, mille alusel kolmandate riikide kodanikele, kes viie aasta jooksul on legaalselt viibinud ühes liikmesriigis, antakse EL kodanikega võrreldav õiguslik staatus, mis kujutab endast rassist sõltumatut võrdset kohtlemist käsitleva direktiivi sätete täiendust. Seoses kodakondsuse ja valimisõiguse omandamist puudutavate küsimustega vajab direktiiv veel täiendavaid selgitusi.

2.1

nõuab, et spetsiifilise vahendite eraldusi ja tegevuskava spetsiifilisi suundi tuleks kohandada mustlaste projektidega;

2.2

kutsub kõiki liikmesriike üles laiapõhjalistele diskussioonidele, debattidele ja selgitavatele foorumitele sotsiaalsete kodanikuõiguste, diskrimineerimise, inimõiguste ja sotsiaalsete põhiõiguste üle ja nõuab, et liikmesriikides algatataks konsultatsiooni- ja vaatlusprotsesse seoses diskrimineerimisvastaste meetmetega artiklis 13 nimetatud alustel;

2.3

viitab oma varasemale otsusele ja teeb praegusele peasekretärile ülesandeks kontrollida, kas peasekretariaadi personalipoliitika ja töötajate profiil vastab uutele õigussätetele, ning juhatusele ja kõnealusele osakonnale kuue kuu jooksul vastav aruanne esitada; tellida ja avaldada tööandjaks olevatele kohalikele omavalitsustele määratud suunised diskrimineerimisvastaste näidismeetmete kohta; neis suunistes peavad sisalduma kõigist liikmesriikidest pärinevad näited meetmete kohta, mis hõlmavad kõiki Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimisaluseid;

2.4

nõuab, et õigussätteid kaupadele ja teenustele juurdepääsu kohta laiendataks artiklis 13 sisalduvatele valdkondadele; nõuab eelkõige rohkem kaitset diskrimineerimise eest vanuse, puude, soo, religiooni ja seksuaalse orientatsiooni alusel;

2.5

kutsub komisjoni üles koostööle liikmesriikidega, saavutamaks sobivaid, tõhusaid, mõistlikke ja hoiatavaid sanktsioone ja menetlusi direktiivis sätestatud kohustuste rikkumise korral ja direktiivide kiiret rakendamist siseriiklikku õigusesse;

2.6

nõuab tugevamat institutsioonilist toetust artiklis 13 nimetatud rühmade üksikkaebustele; legitiimse huviga institutsioonidel peab olema võimalus üksikisikute nimel või nende toetuseks ja nende nõusolekul kaitsta nende isikute õigusi kohtu ees; kui on põhjust oletada, et tegemist on diskrimineerimisega (st teo koosseisud, mis lubavad eeldada otsese või kaudse diskrimineerimise olemasolu), siis peab olema võimalik tõendamiskoormuse ümberpööramine ja selle asetamine vastustajale; igasugune halb kohtlemine ja tagajärjed reaktsioonina kaebusele või hagile peavad olema keelatud;

2.7

nõuab tihedamat koostööd liikmesriikidega ja siseriiklike asutustega, parandamaks järelvalve- ja aruandlusmenetlust;

2.8

kutsub komisjoni üles koostöös EL tasandil tegutsevate ja EL vahenditest finantseeritavate valitsusväliste organisatsioonidega leidma loomingulisi vahendeid ja teid ning võimaldama väikestele valitsusvälistele organisatsioonidele juurdepääsu piiratud finantsvahenditele;

2.9

kohustub EL diskrimineerimisvastast tegevuskava edasi arendama ja on seisukohal, et koos kõigi asjaomaste osalejatega peaks ta olema rohkem kaasatud selle tegevuskava koostamisse, kavandamisse ja ellurakendamisse ning vastavatesse kommunikatsioonimeetmetesse;

2.10

nõuab, et iseenesestmõistetavalt tuleks RKd kutsuda EL konverentsidele ja seminaridele võrdse kohtlemise ja diskrimineerimisvastase võitluse teemal, eelkõige romide diskrimineerimist puudutavates küsimustes;

2.11

kutsub üles pidama rohkem konsultatsioone kodanikuühiskonna esindajatega rakendusprotsessi kestel;

2.12

kutsub EL institutsioone üles diskrimineerimisvastast võitlust käsitlevate direktiivide formaalset ja sisulist külge paremini kehtestama a) rakendades ulatuslikke meetmeid võrdõiguslikkuse tagamisel töölevõtmise, tööhõive ja töövõtulepingute puhul; b) luues tasakaalu EL institutsioonide liikmete ja poliitiliste organite vahel, pidades silmas artiklis 13 nimetatud rühmi;

2.13

kutsub komisjoni üles näitama, kuidas ta kavatseb hõlmata põhiõiguste hartas nimetatud rühmi olemasolevates diskrimineerimisvastastes suunistes, pidades silmas seda, et harta sisu viiakse sisse uue põhiseadusliku lepingu teksti;

2.14

soovitab võrdõiguslikkust tagavate meetmete integreerimiseks kasutusele võtta mehhanismid, mis garanteerivad, et võrdõiguslikkusega seotud küsimusi ja printsiipe peetakse silmas kõigi poliitikavaldkondade väljakujundamisel, juhtimisel ja hindamisel;

2.15

soovitab, et komisjon teeks tihedat koostööd regioonide komiteega, et aidata kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi välja töötada tegevusplaane võrdõiguslikkuse vallas ja aruandluse esitamisel rakendatud meetmete kohta liikmesriikide pädevatele instantsidele.