(1)

6. augustil 1999 otsustas komisjon algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 108 lõikega 2 ette nähtud menetluse abi suhtes, mis maksti esialgsete avaliku teenindamise lepingute (edaspidi „esialgsed lepingud“) alusel kuuele äriühingule, mis moodustasid sel ajal Tirrenia kontserni (2).

(2)

Uurimisetapis taotlesid Itaalia ametiasutused Tirrenia kontserni juhtumi osadeks jagamist, et oleks võimalik jõuda eelisjärjekorras üksnes Tirrenia di Navigazionet (edaspidi „Tirrenia“) käsitleva lõpliku otsuseni. Taotluse põhjus oli Itaalia ametiasutuste kava kontsern erastada, alustades Tirreniast, ja soov Tirrenia suhtes menetlust kiirendada.

(3)

Komisjon rahuldas Itaalia ametiasutuste taotluse ja lõpetas komisjoni otsusega 2001/851/EÜ (3) Tirreniale antud abi suhtes algatatud menetluse. Abi tunnistati siseturuga kokkusobivaks tingimusel, et Itaalia ametiasutused võtavad teatavad kohustused.

(4)

Teistele Tirrenia kontserni äriühingutele (4) makstud hüvitis tunnistati komisjoni otsusega 2005/163/EÜ (5) (edaspidi „2004. aasta otsus“) osaliselt siseturuga kokkusobivaks, osaliselt kokkusobivaks tingimusel, et Itaalia ametiasutused täidavad teatavad kohustused, ja osaliselt siseturuga kokkusobimatuks. 2004. aasta otsus põhines 1992.–2001. aasta raamatupidamisandmetel ja sisaldas tingimusi, mille eesmärk oli tagada hüvitise kokkusobivus siseturuga kogu esialgsete lepingute kehtivuse ajal (st aastani 2008).

(5)

2004. aasta otsus tühistati Üldkohtu 4. märtsi 2009. aasta otsusega kohtuasjades T-265/04, T-292/04 ja T-504/04 (6).

(6)

5. oktoobril 2011 algatas komisjon otsusega C(2011) 6961 (edaspidi „2011. aasta otsus“) (7) ametliku uurimismenetluse mitme meetme suhtes, mille Itaalia oli võtnud endise Tirrenia kontserni äriühingute kasuks. Uurimine puudutas muu hulgas hüvitisi, mida maksti alates 1. jaanuarist 2009 mitme mereliini teenindamise eest äriühingule Saremar – Sardegna Regionale Marittima (edaspidi „Saremar“), ja muid kõnealuse äriühingu kasuks võetud meetmeid.

(7)

2011. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles uuritavate meetmete kohta märkusi esitama.

(8)

7. novembril 2012 laiendas komisjon uurimismenetlust muu hulgas teatavatele abimeetmetele, mida oli Saremari kasuks võtnud Sardiinia maakond. 19. detsembril 2012 võttis komisjon vastu kõnealuse otsuse muudatuse (8) (komisjoni otsus C(2012)9452, edaspidi „2012. aasta otsus“).

(9)

2012. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (9). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles uuritavate meetmete kohta märkusi esitama.

(10)

Oma 14. mai 2013. aasta kirjaga palus Sardiinia maakond, et komisjon eraldaks Saremariga seotud meetmed 2011. ja 2012. aasta otsustega algatatud ametlikust uurimismenetlusest ning menetleks neid eelisjärjekorras, sest äriühing oli erastamisel.

(11)

Komisjon rahuldas Sardiinia ametiasutuste taotluse ja lõpetas komisjoni otsusega (EL) 2018/261 (10) (edaspidi „2014. aasta otsus“) ametliku uurimismenetluse teatavate Sardiinia maakonna poolt Saremari kasuks võetud meetmete suhtes. 2014. aasta otsuses hinnati Sardiinia maakonna poolt Saremari kasuks võetud viiest meetmest nelja; välja jäi projekt Bonus „Sardo–Vacanza“ (vt käesoleva otsuse põhjendus 29).

(12)

Saremar ja Sardiinia maakond esitasid 2014. aasta otsuse suhtes Üldkohtule tühistamishagid. Oma 6. aprilli 2017. aasta otsustega kohtuasjades T-219/14 (11) ja T-220/14 (12) jättis Üldkohus hagiavaldused rahuldamata. Saremar ega Sardiinia maakond ei kaevanud kohtuotsuseid edasi ning need on nüüdseks lõplikud.

(13)

Komisjoni otsusega (EL) 2020/1411 (13) lõpetati Tirrenia kontserni äriühinguid (v.a Tirrenia) käsitlenud uurimine, mis hõlmas ajavahemikku 1992–2008. Komisjon järeldas, et merekabotaažiteenuste osutamise eest antud abi on olemasolev abi, kuid rahvusvaheliste mereveoteenuste osutamise eest antud abi on kooskõlas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta raamistikuga (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2011. aasta raamistik“) (14).

(14)

Komisjoni otsusega (EL) 2020/1412 (15) lõpetati Tirrenia ja selle omandaja CINi kasuks võetud meetmeid käsitlenud ametlik uurimismenetlus, mis hõlmas ajavahemikku 2009–2020.

(15)

Komisjoni otsustega (EL) 2021/4268 (16) ja (EL) 2021/4271 (17) lõpetati äriühingute Siremar ja Toremar ning nende omandajate kasuks võetud meetmeid käsitlenud ametlik uurimismenetlus, mis hõlmas ajavahemikku alates 2009. aastast.

(16)

Käesolevas otsuses käsitletakse üksnes neid 2011. ja 2012. aasta otsustes nimetatud ja Saremari kasuks võetud meetmeid, mida 2014. aasta otsuses ei käsitletud (vt selgitus põhjendustes 28 ja 29). 2011. ja 2012. aasta otsustes käsitletud ülejäänud meetmete kohta (numbritega SA.32014, SA.32015 ja SA.32016) võtab komisjon vastu eraldi otsused. Need ülejäänud meetmed on kõik seotud endise Tirrenia kontserni teiste äriühingutega (st Caremari ja Laziomariga).

(17)

Tirrenia kontserni algne omanik oli Itaalia riik äriühingu Finanziaria per i Settori Industriale e dei Servizi S.p.A (edaspidi „Fintecna“) (18) kaudu ning sellesse kuulus kuus äriühingut: Tirrenia, Adriatica, Caremar, Saremar, Siremar ja Toremar. Need äriühingud osutasid mereveoteenuseid 1991. aastal Itaalia riigiga sõlmitud eraldi avaliku teenindamise lepingute alusel, mis kehtisid kakskümmend aastat ajavahemikus 1989. aasta jaanuarist 2008. aasta detsembrini. Kogu Tirrenia aktsiakapital kuulus Fintecnale. Adriatica, Caremar, Siremar, Saremar ja Toremar (edaspidi ühiselt „piirkondlikud äriühingud“) kuulusid täielikult Tirreniale. Adriatica, mis teenindas mitut Itaalia ning Albaania, Horvaatia, Kreeka ja Montenegro vahelist mereveoliini, ühendati 2004. aastal Tirreniaga.

(18)

Esialgsete lepingute eesmärk oli tagada paljude peamiselt Mandri-Itaaliat Sitsiilia, Sardiinia ja väiksemate Itaalia saartega ühendavate mereveoteenuste regulaarne ja usaldusväärne osutamine. Selleks andis Itaalia riik rahalist abi toetustena, mis maksti otse igale Tirrenia kontserni äriühingule.

(19)

Saremar teenindas riigiga sõlmitud esialgse lepingu alusel mõningaid kitsalt kohaliku tähtsusega kabotaažiühendusi Sardiinia ning sellest kirdes ja edelas asuvate saarte vahel, samuti rahvusvahelist ühendust Korsikaga.

(20)

Esialgseid lepinguid, sealhulgas Saremariga sõlmitud lepingut, pikendati kolm korda.

(21)

Esiteks sätestati 30. detsembri 2008. aasta dekreet-seaduse nr 207 (mis muudeti 27. veebruari 2009. aasta seaduseks nr 14) artiklis 26, et esialgseid lepinguid, mis pidid algselt kehtima kuni 31. detsembrini 2008, pikendatakse 31. detsembrini 2009.

(22)

Teiseks sätestati 25. septembri 2009. aasta dekreet-seaduse nr 135 (edaspidi „dekreet-seadus nr 135/2009“) (mis muudeti 20. novembri 2009. aasta seaduseks nr 166 (edaspidi „2009. aasta seadus“)) artiklis 19b, et seoses Tirrenia kontserni äriühingute erastamisega loobub emaettevõtja Tirrenia osalusest piirkondlikes äriühingutes (v.a Siremar) järgmiselt:

(23)

Samuti sätestati 2009. aasta seaduses, et Itaalia riik ning Tirrenia ja Siremar lepivad 31. detsembriks 2009 kokku uued lepingud. Lisaks nähti ette, et piirkondlike teenuste osutamiseks sõlmitakse uued avaliku teenindamise lepingud, mille Saremar, Toremar ja Caremar lepivad kokku vastavate piirkondlike ametiasutustega 31. detsembriks 2009 (Sardiinia ja Toscanaga) ja 28. veebruariks 2010 (Campania ja Lazioga). Uute lepingute ehk avaliku teenindamise lepingute suhtes tuli koos äriühingute endiga välja kuulutada hankemenetlus. Iga äriühingu uus omanik pidi seejärel allkirjastama vastava lepingu ehk avaliku teenindamise lepingu (20).

(24)

Selleks pikendati 2009. aasta seadusega esialgsete lepingute (sealhulgas Saremari suhtes kohaldatava lepingu) kehtivust alates 1. jaanuarist 2010 kuni 30. septembrini 2010.

(25)

Viimaks sätestati 1. oktoobri 2010. aasta seaduses nr 163 (millega muudeti 5. augusti 2010. aasta dekreet-seadust nr 125) (edaspidi „2010. aasta seadus“) esialgsete lepingute (sealhulgas Saremari suhtes kohaldatava lepingu) täiendav pikendamine alates 1. oktoobrist 2010 kuni Tirrenia ja Siremari erastamisprotsessi lõpuni.

(26)

2014. aasta otsuses tunnistas komisjon kaks Saremari kasuks võetud abimeedet siseturuga kokkusobimatuks ning kahe abimeetme puhul leiti, et need ei kujuta endast ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Sellega seoses kohustas komisjon tagasi nõudma

(27)

Itaalia on 2014. aasta otsuse täitnud, ehkki mõned menetlused on käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal veel pooleli. Täpsemalt on astutud järgmised sammud.

(28)

2011. ja 2012. aasta otsustega algatatud ametliku uurimismenetluse käigus on hinnatud järgmisi meetmeid:

(29)

Oma 2014. aasta otsusega lõpetas komisjon ametliku uurimismenetluse nelja meetme suhtes nendest viiest meetmest, mille Sardiinia maakond võttis Saremari kasuks ja mis on eespool tähistatud kui 7. meede. Komisjon ei teinud aga otsust viienda meetme suhtes, milleks oli projekt Bonus „Sardo–Vacanza“ (23). Seega ei ole komisjon veel võtnud Saremari puhul seisukohta, kas 1., 3., 4., 5. ja 6. meede ning projekt Bonus „Sardo–Vacanza“ on siseturuga kokkusobivad.

(30)

Komisjon tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud süsteem, mille kohaselt komisjon kontrollib ennetavalt uusi abimeetmeid, on ette nähtud selleks, et hoida ära siseturuga kokkusobimatu abi andmine (24). Kokkusobimatu abi tagasinõudmise küsimuses on Euroopa Kohus olnud järjepidevalt seisukohal, et õigus kohustada liikmesriike nõudma tagasi abi, mille komisjon on tunnistanud siseturuga kokkusobimatuks, on komisjonile antud selleks, et kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud abisaajal olnud konkurentsieelis, ja taastada seega abi maksmisele eelnenud olukord (25). Kui äriühing ei suuda abi tagasi maksta, on tagasimakse täideviimiseks nõutav, et asjaomane liikmesriik algataks äriühingu likvideerimise, (26) st selle tegevuse lõpetamise ja selle varade müügi turutingimustel.

(31)

Teiste sõnadega, riigiabi kontrollimise süsteemi peamine eesmärk on hoida ära kokkusobimatu riigiabi andmine. Kui ebaseadusliku ja kokkusobimatu riigiabi maksmine moonutab siseturul konkurentsi, tuleb järelikult tagada konkurentsimoonutusele eelnenud olukorra taastamine, vajaduse korral abisaaja likvideerimise teel.

(32)

Eelneva taustal märgib komisjon, et põhjendustes 28 ja 29 nimetatud veel hindamata meetmed puudutavad kas praegu likvideerimisel olevat Saremari (1. meede ja projekt Bonus „Sardo–Vacanza“), Saremari järeltulijaid pärast selle erastamist (3. ja 4. meede) või mõlemaid (5. ja 6. meede). Saremari erastamine, nii nagu seda on kirjeldatud ja esialgselt hinnatud 2012. aasta otsuse põhjendustes 149, 150, 238–246, 305 ja 306, ei leidnud aga aset. Saremar hoopis likvideeriti ning selle varade ja avaliku teenindamise lepingu suhtes korraldati eraldi hankemenetlused.

(33)

Itaalia õiguses (27) on ette nähtud, et kui algatatakse äriühingu likvideerimine, siis selle varad müüakse ja müügist saadud tulu antakse äriühingu võlausaldajatele vastavalt nende nõuete järgule võlanimekirjas. Eelnevat arvestades peab komisjon kõigepealt kindlaks tegema, kas on veel otstarbekas Saremari suhtes uurimist jätkata. Kui ei ole, siis peab komisjon vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kindlaks tegema, kas Saremari ja mõne muu äriühingu vahel võib olla majanduslik järjepidevus.

(34)

Saremari suhtes märgib komisjon kõigepealt, et pärast 2014. aasta otsust algatati 15. jaanuaril 2015 Saremari suhtes concordato preventivo menetlus ja määrati likvideerija. Concordato preventivo on Itaalia õiguse kohaselt menetlus, mille eesmärk on tavaliselt tagada majandustegevuse jätkumine. Komisjon märgib aga, et kõnealusel juhul algatati äriühingu suhtes concordato preventivo con cessione dei beni, st võlausaldajatega kokku lepitud likvideerimismenetlus äriühingu varade müümiseks ja selle majandustegevuse lõpetamiseks, nii et ta jätkab tegevust üksnes ajutiselt. Menetluse üle teeb järelevalvet kohtunik, kes peab võlausaldajate kokkuleppe kinnitama. Komisjon märgib, et kõnealusel juhul kinnitas Tribunale di Cagliari 22. juulil 2015 Saremari võlausaldajate kokkuleppe ja tegevuse jätkumise 31. detsembrini 2015 (vt põhjendus 27). Seetõttu leiab komisjon, et valitud menetlus eeldas juba, et selle lõppedes lahkub Saremar turult.

(35)

Komisjon märgib, et 31. märtsil 2016 lõpetas Saremar tõepoolest kogu majandustegevuse (vt põhjendus 27), sealhulgas parvlaevateenused avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatud liinidel. Pärast seda anti avaliku teenindamise leping Delcomarile. Samal ajal müüdi Saremari alused äriühingule Delcoservizi. Pärast Saremari varade müüki andis Sardiinia maakonna volikogu 22. aprillil 2016 oma otsusega nr 24/23 korralduse Saremar likvideerida.

(36)

Lisaks täitis Itaalia nõuetekohaselt, kuigi viivitusega, 2014. aasta otsuse. Riigiabi nõue summas 10 824 309,69 eurot, millele lisandus tagasinõudmisega seotud intress, registreeriti nõuetekohaselt äriühingu võlanimekirjas. Pärast Saremari varade müüki oli võimalik sellest summast Itaaliale tagasi maksta üksnes ligikaudu 4,4 miljonit eurot. Kuna aga Saremari maksejõuetusmenetlus tõi kaasa äriühingu likvideerimise ja äriühing enam ei tegutse, (28) lõpetas komisjon 13. septembril 2017 Itaaliale saadetud kirjaga ajutiselt tagasinõudmismenetluse.

(37)

Eelnevat arvestades märgib komisjon, et Saremar ei ole nüüdseks juba üle viie aasta tegutsenud, selle varad on müüdud ja töötajad koondatud ning see kustutatakse pärast likvideerimismenetluse lõppu äriregistrist. Põhjendustes 28 ja 29 nimetatud meetmete põhjustatud võimalik konkurentsimoonutus või mõju kaubandusele lõppes Saremari tegevuse lõppedes. Lisaks rahuldati juba 2014. aasta otsusest tulenenud tagasimaksenõue üksnes osaliselt (umbes 40 % ulatuses maksmisele kuulunud summast, vt põhjendused 27 ja 36).

(38)

Eelnevat arvesse võttes märgib komisjon, et riigiabi kontrollimise ja tagasinõudmise mõlemad eespool nimetatud eesmärgid – st kokkusobimatu riigiabi andmise ärahoidmine ja siseturuga kokkusobimatust abist põhjustatud konkurentsimoonutusele eelnenud olukorra taastamine – on juba täidetud. Saremar ei ole enam turul tegutsev ettevõtja ja on juba likvideerimisel ning riigiabi nõuded sai pärast Saremari varade müüki rahuldada ebapiisavate vahendite tõttu üksnes osaliselt. Seetõttu ei ole otstarbekas Saremari suhtes uurimist jätkata.

(39)

Saremari ja selle järeltulijate vahelise võimaliku majandusliku järjepidevuse küsimuses võib kohtupraktika kohaselt arvesse võtta järgmisi asjaolusid: ülekandmise ese (varad ja kohustused, tööjõu säilitamine, grupeeritud vara), ülekandmise hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja omanikud, ülekandmise aeg (pärast uurimise algust, menetluse algatamist või lõplikku otsust) ja tehingu majanduslik loogika (29).

(40)

Eelneva taustal märgib komisjon, et ta on 2014. aasta otsuse rakendamiseks algatatud tagasinõudemenetluse raames juba hinnanud, kas Saremarile antud abi tagasimaksmise kohustust tuleks laiendada muudele ettevõtjatele, kellele abisaaja varad või majandustegevus võivad olla üle kantud. Kõnealuse tagasinõudemenetluse raames leidis komisjon, et tagasimaksekohustus on ainult Saremaril, ja välistas majandusliku järjepidevuse Delcomari või Delcoserviziga (edaspidi ühiselt „järeltulijad“) järgmistel põhjustel:

(41)

Pärast tagasinõudmisjuhtumi ajutist lõpetamist ei ole komisjonini jõudnud teavet, mis sunniks teda selles küsimuses oma seisukohta muutma. Seega võib Saremari majandusliku järjepidevuse Delcomari või Delcoservizi või nende mõlemaga olemasoleva teabe põhjal välistada. Komisjon jälgib siiski ka edaspidi Saremari likvideerimist kuni selle äriregistrist kustutamiseni. Alles siis saab komisjon 2014. aasta otsusest tulenenud tagasinõudmismenetluse lõplikult lõpetada (31).

(42)

Eelnevat arvestades ei ole ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 esimese lõigu alusel algatatud ametlik uurimismenetlus Saremari või selle järeltulijate kasuks võetud veel hindamata meetmete suhtes enam otstarbekas, sest Saremar on likvideerimisel ja majanduslik järjepidevus selle järeltulijatega puudub.

(43)

Käesolev otsus ei puuduta ega mõjuta muid küsimusi, mida on käsitletud 2011. ja 2012. aasta otsustes (32) või mille huvitatud isikud on nende otsuste alusel algatatud uurimise käigus komisjonile teatavaks teinud,