(1)

Schengeni acquis’ kohaselt võivad liidus seaduslikult viibivad või elavad kolmandate riikide kodanikud liikuda vabalt ka kõigi teiste liikmesriikide territooriumil 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul.

(2)

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor kuulutas 30. jaanuaril 2020 koroonaviiruse haigust-19 (COVID-19) põhjustava raskekujulise ägeda respiratoorse sündroomi koroonaviiruse-2 (SARS-CoV-2) ülemaailmse puhangu rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks. 11. märtsil 2020 andis WHO hinnangu, milles COVID-19 iseloomustatakse kui pandeemiat.

(3)

Selleks et SARS-CoV-2 levikut pidurdada, on liikmesriigid võtnud teatavaid meetmeid, mis on mõjutanud liikmesriikidesse ja nende territooriumil reisimist, nagu riiki sisenemise piirangud või piiriülestele reisijatele kehtestatud nõue jääda karantiini või eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test. Sellistel piirangutel on kahjulik mõju isikutele ja ettevõtjatele, eelkõige piirialadel elavatele isikutele, kes ületavad piiri iga päev või sageli töö, ettevõtluse, hariduse omandamise, pereelu, arstiabi või lähedase eest hoolitsemise tõttu.

(4)

Nõukogu võttis 13. oktoobril 2020 vastu soovituse (EL) 2020/1475, (2) milles võeti kasutusele koordineeritud lähenemisviis, et piirata vaba liikumist COVID-19 pandeemiale reageerimisel.

(5)

Nõukogu võttis 30. oktoobril 2020 vastu soovituse (EL) 2020/1632, (3) milles soovitas liikmesriikidel, kelle suhtes Schengeni acquis on siduv, kohaldada soovituses (EL) 2020/1475 sätestatud üldpõhimõtteid, ühiseid kriteeriume, ühiseid künniseid ja meetmete ühist raamistikku, sealhulgas soovitusi koordineerimise ja kommunikatsiooni kohta.

(6)

Paljud liikmesriigid on hakanud välja andma või kavatsevad välja anda COVID-19 vastu vaktsineerimise tõendeid. Et selliseid vaktsineerimistõendeid saaks tulemuslikult kasutada piiriülesel reisimisel liidus, peavad need aga olema täielikult koostalitlusvõimelised, ühilduvad, turvalised ja kontrollitavad. Liikmesriigid vajavad ühist käsitust vaktsineerimistõendite sisu, vormingu, põhimõtete, tehniliste standardite ja turvalisuse taseme kohta.

(7)

Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva on mitu liikmesriiki juba vabastanud vaktsineeritud isikud teatavatest reisipiirangutest. Kui liikmesriik aktsepteerib tõendatud vaktsineerimist, et loobuda SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kooskõlas liidu õigusega kehtestatud reisipiirangutest, nagu nõue jääda karantiini, eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test, tuleks nõuda, et ta aktsepteeriks samadel tingimustel vaktsineerimistõendit, mille on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/953 (4) välja andud teine liikmesriik. Aktsepteerimine peaks toimuma samadel tingimustel, mis tähendab, et näiteks kui liikmesriik peab ühe vaktsiinidoosi manustamist piisavaks, peaks sama nõue kehtima sellise vaktsineerimistõendi omajale, millel on märge sama vaktsiini ühe doosi manustamise kohta.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 (5) kohane ühtlustatud kord ei tohiks takistada liikmesriikidel otsustada aktsepteerida vaktsineerimistõendeid, mis on välja antud muude COVID-19 vaktsiinide puhul, millele liikmesriigi pädev asutus on andnud müügiloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/83/EÜ (6); vaktsiinide puhul, mille jaotamine on ajutiselt lubatud vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõikele 2; ja vaktsiinide puhul, mis on läbinud WHO erakorralise kasutusloa saamise menetluse. Kui sellisele COVID-19 vaktsiinile antakse hiljem müügiluba vastavalt määrusele (EÜ) nr 726/2004, hõlmaks vaktsineerimistõendi samadel tingimustel aktsepteerimise kohustus ka vaktsineerimistõendeid, mille liikmesriigid on kõnealuse COVID-19 vaktsiini puhul välja andnud, olenemata sellest, kas vaktsineerimistõend anti välja enne või pärast tsentraliseeritud korras loa andmist. Määrusega (EL) 2021/953 on kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimist, selle testimist ja selle läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumise õiguse kasutamist COVID-19 pandeemia ajal. Seda kohaldatakse liidu kodanike ja kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on liidu kodanike pereliikmed.

(9)

Konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, (7) artiklite 19, 20 ja 21 kohaselt võivad nende sätetega hõlmatud kolmandate riikide kodanikud liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda.

(10)

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399 (8) sätestatud ühiste normide kohaldamist seoses isikute üle sisepiiride liikumisega, ning et hõlbustada sellise vaba liikumise õigusega kolmandate riikide kodanike reisimist liikmesriikide territooriumil, tuleks määrusega (EL) 2021/953 kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimist, selle testimist ja selle läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistikku kohaldada ka nende kolmandate riikide kodanike suhtes, keda kõnealune määrus veel ei hõlma, tingimusel et nad seaduslikult viibivad või seaduslikult liikmesriigi territooriumil ja neil on kooskõlas liidu õigusega õigus reisida teistesse liikmesriikidesse.

(11)

Käesolev määrus on mõeldud hõlbustama proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamist vaba liikumise piirangutele COVID-19 pandeemia ajal, püüdes samal ajal tagada rahvatervise kõrgel tasemel kaitse. Seda ei tuleks käsitada pandeemia ajal vaba liikumise või muude põhiõiguste piirangute kehtestamise hõlbustamise või soodustamisena. Lisaks ei saa määrusega (EL) 2021/953 kehtestatud tõendite kontrollimise vajadus iseenesest õigustada piirikontrolli ajutist taaskehtestamist sisepiiridel. Kontroll sisepiiridel peaks jääma viimaseks abinõuks, mida rakendatakse määruses (EL) 2016/399 sätestatud erinormide kohaselt.

(12)

Kuna käesolevat määrust kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes juba seaduslikult viibivad või elavad liikmesriikide territooriumil, ei tuleks seda tõlgendada nii, et see annab neile kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad reisida mõnda liikmesriiki, õiguse saada sellest liikmesriigist enne selle territooriumile saabumist ELi digitaalse COVID-tõendi. Liikmesriikidelt ei nõuta vaktsineerimistõendite väljastamist konsulaaresindustes.

(13)

Nõukogu võttis 30. juunil 2020 vastu soovituse (EL) 2020/912 (9) Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise ajutise piiramise ja sellise piirangu võimaliku kaotamise kohta. Käesolev määrus ei hõlma mittehädavajaliku liitu reisimise ajutisi piiranguid.

(14)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani selle protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma riigisiseses õiguses.

(15)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (10). Seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Selleks et liikmesriigid saaksid määruse (EL) 2021/953 tingimuste kohaselt aktsepteerida COVID-19 tõendeid, mille Iirimaa on välja andnud oma territooriumil seaduslikult viibivatele või elavatele kolmandate riikide kodanikele liikmesriikide territooriumil reisimise hõlbustamiseks, peaks Iirimaa kõnealustele kolmandate riikide kodanikele välja andma COVID-19 tõendid, mis vastavad ELi digitaalse COVID-tõendi usaldusraamistiku nõuetele. Iirimaa ja teised liikmesriigid peaksid tunnustama käesoleva määrusega hõlmatud kolmandate riikide kodanikele välja antud tõendeid vastastikkuse põhimõtte alusel.

(16)

Käesolev määrus on õigusakt, mis põhineb Schengeni acquis’l või on muul viisil sellega seotud vastavalt 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 1, 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 ja 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 tähenduses.

(17)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (11) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (12) artikli 1 punktis C osutatud valdkonda.

(18)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (13) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (14) artikliga 3.

(19)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (15) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (16) artikliga 3.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärki hõlbustada COVID-19 pandeemia ajal mõne liikmesriigi territooriumil seaduslikult viibivate või elavate kolmandate riikide kodanike reisimist, kehtestades isikute COVID-19 vastu vaktsineerimist, testitulemust või läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste COVID-19 tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistiku, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Käesolev määrus peaks COVID-19 pandeemiast tingitud olukorra pakilisuse tõttu jõustuma Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(22)

Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Andmekaitsenõukoguga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (17) artikliga 42 ning nad esitasid ühisarvamuse 31. märtsil 2021 (18),