Euroopa Liidu (EL) teisese õiguse näol on tegemist õigusaktide kogumiga, mis põhineb ELi aluslepingutel. See eristab seda ELi esmasest õigusest, mis koosneb peamiselt aluslepingutest, eelkõige Rooma lepingust (vt kokkuvõtet), millest kujunes välja Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) (vt kokkuvõtet), Euroopa Liidu lepingust (vt kokkuvõtet), mis põhineb Maastrichti lepingul (vt kokkuvõtet) ja Euratomi lepingul (vt kokkuvõtet). Esmane õigus sätestab volituste ja vastutuse jaotuse ELi ja ELi liikmesriikide vahel ning annab õigusliku konteksti, mille raames ELi institutsioonid poliitikaid kujundavad ja rakendavad.

Lissaboni lepinguga (vt kokkuvõtet) muudeti ELi õigusaktide liike. ELi institutsioonide käsutuses on viit tüüpi õigusakte.

Artiklis 288 kirjeldatakse viit tüüpi õigusakte, mida ELi institutsioonid võivad vastu võtta.
Artiklis 289 eristatakse seadusandlikke ja mitteseadusandlikke õigusakte ning tehakse vahet seadusandliku tavamenetluse ja seadusandliku erimenetluse vahel.
Artikkel 290 võimaldab Euroopa Komisjonil võtta vastu uue kategooria õigusakte: delegeeritud õigusaktid.
Artikliga 291 antakse komisjonile ja konkreetsetel juhtudel ka Euroopa Liidu Nõukogule õigus võtta vastu rakendusakte.

PÕHIPUNKTID

ELi õigusaktid ja nende liigitus

ELi toimimise lepingu artikli 288 kohaselt võivad Euroopa institutsioonid võtta vastu viit liiki õigusakte:

Määrused, käskkirjad ja otsused on siduvad õigusaktid. Kui need võetakse vastu seadusandliku menetluse kaudu, vastavalt artiklile 289, siis loetakse need seadusandlikeks aktideks. Otsus võib olla konkreetselt suunatud ühele või mitmele adressaadile (liikmesriigid, füüsilised või juriidilised isikud). On ka otsuseid, millel ei ole täpset adressaati, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes.

Soovitused ja arvamused on mitteseadusandlikud ja mittesiduvad õigusaktid.

Samuti on õigusakte, mida ei ole ELTL-i artiklis 288 loetletud.

Teatud konkreetsed õigusaktid, mis põhinevad varasematel lepingutel: näiteks kriminaalasjade, vabaduse, õiguse ja turvalisuse valdkonnas kohaldatakse jätkuvalt „raamotsuseid“ (need võeti vastu enne Lissaboni lepingu jõustumist, mil kriminaalasjades tehtaval õigus- ja politseikoostööl oli eristaatus).
„Ebatüüpilised aktid“, mis hõlmavad institutsioonidevahelisi kokkuleppeid (nt eelarvedistsipliini (vt kokkuvõtet) käsitlevad kokkulepped) ja kodukorda (nt Euroopa Parlamendi (vt kokkuvõtet) ja Komisjoni kodukord (vt kokkuvõtet), mis on õiguslikult siduvad aktid, ning resolutsioonid ja järeldused, millel ei ole õiguslikke tagajärgi. Neid tsiteeritakse teistes ELi lepingute artiklites või need pärinevad ELi institutsioonide praktikast.

Teisese õiguse õiguslik seisund

ELi institutsioonid saavad vabalt valida, mis liiki akti nad peavad oma poliitika rakendamiseks kõige asjakohasemaks.
Kuid kuna ELil on ainult talle lepingutega antud volitused, tuleb mis tahes õigusaktis viidata õiguslikule alusele, mis vastab valdkonnale, milles ELi institutsioonid meetmeid võtavad.
Lisaks tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 296 kohaselt viidata aktides õigusaktidele, mis annavad nende vastuvõtmise õiguse (viidetes, mis algavad sõnadega „võttes arvesse“) ja näidata ära nende aluseks olevad põhjendused (põhjendustes, mis algavad sõnadega „arvestades järgmist“).
Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 297 sätestatud tingimustel avaldatakse õigusaktid kas Euroopa Liidu Teatajas või neist teavitatakse adressaate. Kui need avaldatakse, võivad need jõustuda 20. päeval pärast avaldamist, kui nende tekstis ei ole märgitud teisiti. Muud õigusaktid, milles on märgitud adressaat, tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning need jõustuvad sellisel teatavakstegemisel.
Paljudel juhtudel võib nende seaduslikkuse vaidlustada Euroopa Liidu Kohtus tühistamishagi kaudu (ELTLi artikli 263 alusel). See ei kehti soovituste ja arvamuste puhul.

Delegeeritud õigusaktid

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 antakse ELi seadusandjale (üldiselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule) võimalus delegeerida komisjonile õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ning mis täiendavad või muudavad seadusandlike aktide teatavaid mitteolemuslikke osi. Selle tulemusel saab seadusandja keskenduda poliitiliste suundade ja eesmärkide kujundamisele ilma liigselt üksikasjalikesse ja sageli väga tehnilistesse aruteludesse laskumata.
Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse delegeerimine on siiski rangelt piiratud. Delegeeritud õigusakte võib vastu võtta ainult komisjon. Lisaks ei saa konkreetse valdkonna olulistes küsimustes volitusi delegeerida. Peale selle tuleb seadusandlikes aktides määratleda volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, reguleerimisala ja kestus. Viimasena peab seadusandja määrama seadusandlikus aktis selgelt kindlaks tingimused, mille alusel võib seda delegeeritud õigust kasutada. Selles osas võivad parlament ja nõukogu näha ette õiguse tühistada delegeeritud õigused või esitada delegeeritud aktile vastuväiteid.
Seda menetlust kasutatakse laialdaselt mitmesugustes valdkondades, näiteks siseturu, põllumajanduse, keskkonna, tarbijakaitse, transpordi ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud küsimustes.

Rakendusaktid

Õiguslikult siduvate ELi aktide rakendamise kohustus on peamiselt ELi riikidel. Teisalt on teatud õiguslikult siduvate ELi aktide rakendamiseks vaja ühetaolisi tingimusi. Sellistel juhtudel on komisjonil või nõuetekohaselt põhjendatud ning Euroopa Liidu lepingu artiklites 24 ja 26 sätestatud juhtudel nõukogul õigus võtta vastu õigusakti rakendusakte (ELi toimimise lepingu artikli 291 alusel).
Määruses (EL) nr 182/2011 on sätestatud eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide kontrollimehhanisme, mis käsitlevad komisjoni rakendusvolituste andmist (vt kokkuvõtet). Seda kontrolli viiakse läbi nn komiteemenetluse teel, mis tähendab ELi kõnepruugis, et komisjoni abistavad liikmesriikide esindajatest koosnevad komiteed, kus eesistujana tegutseb komisjoni esindaja. Komitee eesistuja esitab komiteele kõik rakendusaktide eelnõud.

TAUST

Lisateave:

ELi õigus (Euroopa)

PÕHIDOKUMENDID

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Kuues osa – Institutsioonilised ja rahandussätted – I jaotis – Sätted institutsioonide kohta – 2. peatükk – Liidu õigusaktid, õigusaktide vastuvõtmise menetlused ja muud sätted – 1. jagu: Liidu õigusaktid – Artikkel 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 171–172)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Institutsioonidevaheline Kokkulepe Euroopa parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava 16. detsembri 2020 Institutsioonidevaheline Kokkulepe Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava (ELT L 433I, 22.12.2020, lk 28–46)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13–18)

Euroopa Ülemkogu 1. detsembri 2009. aasta otsus 2009/882/EL, millega võetakse vastu Euroopa Ülemkogu kodukord (ELT L 315, 2.12.2009, lk 51)

Viimati muudetud: 02.12.2021

Top