Lissaboni leping

 

KOKKUVÕTE:

Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut

MIS ON LEPINGU EESMÄRK?

• Sellega reformitakse ELi institutsioonide tööd ja otsuste tegemist, et muuta need sobilikuks ELile, mis on järjestikuste laienemiste järel kasvanud 28 liikmeliseks.
• Sellega muudetakse ELi sise- ja välispoliitikat ning antakse Euroopa Parlamendile täiendavaid seadusandlikke volitusi, mis tagab suurema demokraatia ELi otsustusprotsessis.

PÕHIPUNKTID

Institutsioonilised muudatused

Euroopa Parlament

• koosneb nüüd ELi kodanike esindajatest, mitte nagu varem ELi riikide rahvastest, luues seeläbi tugevama demokraatliku sideme Euroopa Parlamendi liikmete ja valijate vahel;
• omab suuremaid seadusandlikke volitusi seadusandliku tavamenetluse kasutamise kaudu. Lissaboni lepinguga laiendatakse seda 40 uuele poliitikavaldkonnale, suurendades nende valdkondade koguarvu 73ni, kus parlament ja nõukogu võtavad vastu õigusaktid võrdsetel alustel;
• valib Euroopa Komisjoni presidendi oma liikmete häälteenamusega;
• omab kuni 751 liiget.

Euroopa Ülemkogu

Koosneb riigipeadest või valitsusjuhtidest, see annab ELile suurema järjepidevuse ja sidususe. Seda tunnustatakse ametlikult ELi institutsioonina, mis määrab kindlaks ELi üldised poliitilised suundumused ja prioriteedid.

Ta valib eeistuja häälteenamusega 30-kuuliseks ametiajaks, mida võib ühe korra pikendada, asendades kuue kuu tagant vahetuva eesistuja.

Euroopa Liidu Nõukogu

Ta kohaldab õigusaktide heakskiitmisel uut häälteenamuse korda. Häälteenamuse saamiseks on vajalik vähemalt 55% ELi riikidest, kes moodustavad kokku vähemalt 65% liidu elanikest. Ettepaneku blokeerimiseks peavad olema vastu vähemalt neli riiki.

Nõukogu peab avalikke istungeid, kus arutab ja hääletab õigusaktide eelnõusid.

Euroopa Komisjon

Komisjoni president:

• valitakse Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste põhjal;
• nimetab ametisse volinikud, annab neile portfellid ning võib taotleda konkreetse voliniku tagasiastumist.

Euroopa Liidu Kohus

Selle pädevust laiendatakse kõigile ELi poliitikavaldkondadele, välja arvatud ühine välis-ja julgeolekupoliitika.

Euroopa Keskpank (EKP)

EKP on nüüdseks ametlikult tunnustatud ELi institutsioonina ning kuulub Euroopa Liidu lepingu artikli 13 loetellu.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Kõnealuse lepinguga:

• luuakse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja uus ametikoht. Kõrge esindaja juhib välisajsade nõukogu (ELi lepingu artikkel 18);
• loob Euroopa välisteenistuse, mille töötajad tulevad komisjonist, nõukogust ja riikide diplomaatilistest teenistustest;
• võtab kasutusele vastastikuse kaitse klausli, mille kohaselt kõik ELi riigid peavad rünnaku korral üksteist/teist ELi riiki abistama.

Muud muudatused

ELi poliitikavaldkonnad

Eelmise samba struktuur asendatakse pädevuste jagamise uue süsteemiga:

• ainupädevus: valdkonnad, kus õigusakte võtab vastu üksnes EL ja liikmesriigid rakendavad neid (ELi toimimise lepingu artikkel 3).
• jagatud pädevus: valdkondades, kus ELi riigid võivad õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta, kui EL seda teinud ei ole (ELi toimimise lepingu artikkel 4);
• toetav pädevus: valdkonnad, milles EL on pädev võtma meetmeid riikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 6);
• lisaks sellele hakkavad kuuluma ELi pädevusse piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika ning õigusalane ja politseikoostöö, miss ei kuulu enam valitsustevahelisse vastutusse, nagu varem.

Demokraatia tugevdamine

Kõnealuse lepinguga:

• kinnitatakse kolm põhiprintsiipi: demokraatlik võrdsus*, esindusdemokraatia* ning osalusdemokraatia*;
• viiakse sisse kodanikualgatus, mis on üks Lissaboni lepingu peamistest uuendustest, mille puhul võivad vähemalt miljon kodanikku (teatud tingimustel) kutsuda komisjoni üles ettepanekut esitama (ELi lepingu artikkel 11);
• muudetakse põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks ja annab sellele aluslepingutega võrreldes samaväärse õigusjõu (ELi lepingu artikkel 6)
• antakse riikide parlamentidele suurema sõnaõiguse ELi otsuste tegemisel (ELi lepingu artikkel 12);
• on seadusandlik tavamenetlus (endine kaasotsustamismenetlus) nüüd seadusandlik menetlus, mille puhul Euroopa Parlament on nõukoguga kaasseadusandjatena võrdsed (ELi toimimise lepingu artikkel 294);
• tehakse vahet seadusandlike aktide ja muude kui seadusandlike aktide vahel, sõltuvalt nende otsustusprotsessist (ELi toimimise lepingu artikkel 297);
• võetakse kasutusele delegeeritud õigusaktid (ELi toimimise lepingu artikkel 290) ja rakendusaktid (ELi toimimise lepingu artikkel 291). Esimesed annavad komisjonile õiguse võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, mis täiendavad seadusandlikku akti (selle mitteolemuslikke osi). Teised annavad raamistiku komisjoni tegevusele endises komiteemenetluse valdkonnas.

EList väljaastumine

Lepinguga nähakse esmakordselt ette ametlik kord, kui ELi riik soovib EList välja astuda (ELi lepingu artikkel 50 – vt artikli 50 kokkuvõtet Ühendkuningriigiga (1) läbirääkimiste kohta).

MIS AJAST LEPINGUT KOHALDATAKSE?

Leping allkirjastati 13. detsembril 2007. aastal ja see jõustus 1. detsembril 2009. aastal.

TAUST

Lissaboni leping põhineb suures osas Euroopa põhiseaduse lepingul. Põhiseaduse eesmärk oli asendada ELi aluslepingud üheainsa tekstiga. Sellele kirjutati alla 29. oktoobril 2004. aastal Roomas. Selle jõustumiseks peavad põhiseaduse ratifitseerima kõik (sel ajal) 27 ELi riiki (17 on ratifitseerinud). Kuid see lükati 2005. aastal tagasi Prantsusmaal ja Hollandis läbiviidud referendumi tulemusel.

Lissaboni lepinguga aga muudetakse neid lepinguid, nagu seda tegid ka Amsterdami ja Nice’i lepingud. See hõlmab enamikku põhiseaduse lepinguga ette nähtud institutsioonilisi ja poliitilisi reforme.

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut sõlmitud Lissabonis 13. detsembril 2007 (ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–271)

Viimati muudetud: 15.12.2017

---

(1) Ühendkuningriik astub Euroopa Liidust välja ja on alates 1. veebruarist 2020 kolmas riik (ELi mittekuuluv riik).