EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Teisesed õigusaktid

Teisesed õigusaktid

 

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 288

MIS ON ELI TOIMIMISE LEPINGU ARTIKLI 288 EESMÄRK?

Lissaboni lepinguga muudeti ELi õigusaktide klassifikatsiooni. Lihtsustamise huvides vähendati õigusaktide arvu, mida Euroopa institutsioonid saavad kasutada, kümnelt viiele.

Peale selle anti Euroopa Komisjonile õigus võtta vastu uut liiki akte – delegeeritud õigusakte. Sellega täiendati komisjoni pädevust võtta vastu rakendusakte. Mõlemad muutused püüavad tõhustada ELis otsuste tegemist ja nende otsuste rakendamist.

PÕHIPUNKTID

ELi õigusaktid ja nende liigitus

ELi toimimise lepingu artikli 288 kohaselt võivad Euroopa institutsioonid võtta vastu 5 liiki õigusakte:

Määrused, direktiivid ja otsused on siduvad õigusaktid, soovitused ja arvamused ei ole siduvad.

Otsusel võib olla üks või mitu konkreetset adressaati (ELi riigid, ettevõtjad või üksikisikud). On ka otsuseid, millel ei ole täpset adressaati, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) küsimustes.

Delegeeritud õigusaktid

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 antakse ELi seadusandjale (üldiselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule) võimalus delegeerida komisjonile õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ning mis täiendavad või muudavad seadusandlike aktide teatavaid mitteolemuslikke osi.

Näiteks võivad delegeeritud aktid lisada uusi (mitteolemuslikke) eeskirju või käsitleda seadusandliku akti teatud aspektide muudatusi. Selle tulemusel saab seadusandja keskenduda poliitiliste suundade ja eesmärkide kujundamisele ilma liigselt üksikasjalikesse ja sageli väga tehnilistesse aruteludesse laskumata.

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse delegeerimine on siiski rangelt piiratud. Ainult komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte. Lisaks ei saa konkreetse valdkonna olulistes küsimustes volitusi delegeerida. Peale selle tuleb seadusandlikes aktides määratleda volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, reguleerimisala ja kestus. Viimaks peab seadusandja määrama seadusandlikus aktis selgelt kindlaks tingimused, mille alusel võib seda delegeeritud õigust kasutada. Selles osas võivad parlament ja nõukogu näha ette õiguse tühistada delegeeritud õigused või esitada delegeeritud aktile vastuväiteid.

Seda menetlust kasutatakse laialdaselt mitmesugustes valdkondades, näiteks siseturu, põllumajanduse, keskkonna, tarbijakaitse, transpordi ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud küsimustes.

Rakendusaktid

Õiguslikult siduvate ELi aktide rakendamise kohustus on peamiselt ELi riikidel. Teisalt on teatud õiguslikult siduvate ELi aktide rakendamiseks vaja ühetaolisi tingimusi. Sellistel juhtudel on komisjonil või nõuetekohaselt põhjendatud ning Euroopa Liidu lepingu artiklites 24 ja 26 sätestatud juhtudel nõukogul õigus võtta vastu õigusakti rakendusakte (ELi toimimise lepingu artikli 291 alusel).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad ELi riikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes. Seda kontrolli viiakse läbi nn komiteemenetluse teel, mis tähendab ELi kõnepruugis, et komisjoni abistavad ELi riikide esindajatest koosnevad komiteed, kus eesistujana tegutseb komisjon. Komitee eesistuja esitab komiteele kõik rakendusaktide eelnõud.

TAUST

Lisateave:

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Kuues osa – Institutsioonilised ja rahandussätted – I jaotis – Sätted institutsioonide kohta – 2. peatükk – Liidu õigusaktid, õigusaktide vastuvõtmise menetlused ja muud sätted – 1. jagu: liidu õigusaktid – Artikkel 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 171–172)

Viimati muudetud: 30.08.2018

Top