23.12.2016

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 352/26

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/2372,

19. detsember 2016,

millega määratakse kindlaks teatavate Musta mere kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused 2017. aastaks

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)	Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(2)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (1) kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) aruandeid.

(3)

Nõukogul on kohustus võtta vastu meetmed Mustal merel kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta kalavaru või kalavarurühma kaupa ning sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad püügivõimalustega funktsionaalselt seotud tingimused. Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõigetele 1 ja 4 eraldatakse kalapüügivõimalused liikmesriikidele selliselt, et iga kalavaru või püügiviisi puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus ning järgitaks kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 2 osutatud ühise kalanduspoliitika eesmärke.

(4)	Kalapüügivõimalused tuleks kehtestada olemasoleva teadusliku nõuande põhjal ning arvestades bioloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke aspekte, tagades samal ajal eri kalandussektorite õiglase kohtlemise ja pidades ka silmas arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega toimunud konsultatsioonide käigus.

(5)

Kilupüügil kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 osutatud lossimiskohustust alates 1. jaanuarist 2015. Kõnealuse määruse artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb üleminekust kalapüügivõimaluste kindlaksmääramiselt lossimise põhjal kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisele saagi põhjal.

(6)

Käesolevas määruses sätestatud kalapüügivõimalusi kasutatakse vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1224/2009, (2) eelkõige vastavalt nimetatud määruse artiklitele 33 ja 34, mis käsitlevad püügi registreerimist ja andmete edastamist kalapüügivõimaluste ammendumise kohta. Seetõttu on vaja täpsustada koodid, mida liikmesriigid kasutavad komisjonile andmete saatmisel käesoleva määrusega hõlmatud kalavarude lossimise kohta.

(7)	Nõukogu määruse (EÜ) nr 847/96 (3) artikli 2 kohaselt tuleb kindlaks määrata, milliste kalavarude puhul kehtivad kõnealuses artiklis osutatud meetmed.

(8)	Kalapüügivõimalusi tuleks kasutada täielikus kooskõlas liidus kohaldatava õigusega.

(9)	Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, on oluline avada kõnealused Musta mere püügipiirkonnad 1. jaanuaril 2017. Olukorra kiireloomulisuse tõttu peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega määratakse 2017. aastaks kindlaks Bulgaaria ja Rumeenia lipu all sõitvate liidu kalalaevade kalapüügivõimalused Mustal merel teatavate kalavarude suhtes:

a)	harilik kammeljas (Psetta maxima),

b)	kilu (Sprattus sprattus).

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat määrust kohaldatakse Mustal merel tegutsevate liidu kalalaevade suhtes.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „GFCM“– Vahemere üldine kalanduskomisjon;

b)   „Must meri“– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1343/2011 (4) I lisas määratletud geograafiline alapiirkond 29;

c)   „kalalaev“– laev, mille seadmestik on ette nähtud mere bioloogiliste ressursside ärieesmärgil kasutamiseks;

d)   „liidu kalalaev“– liikmesriigi lipu all sõitev ja liidus registreeritud kalalaev;

e)   „varu“– mere bioloogiline ressurss teataval majandamisalal;

f)   „liidu autonoomne kvoot“– liidu kalalaevadele autonoomselt eraldatud püügi piirnorm, kui puudub kokkulepitud lubatud kogupüük;

g)   „analüütiline hindamine“– asjaomase kalavaru olukorra muutumise kvantitatiivne hindamine, mis põhineb kalavaru bioloogiat ja kasutust käsitlevatel andmetel, mille teaduslik läbivaatamine on hinnanud kvaliteedilt piisavaks, et anda teaduslikke nõuandeid tulevaste püügivõimaluste kohta.

II PEATÜKK

KALAPÜÜGIVÕIMALUSED

Artikkel 4

Kalapüügivõimaluste jaotamine

Liidu kalalaevadele ette nähtud autonoomsed kvoodid, selliste kvootide jaotamine liikmesriikide vahel ning sellega funktsionaalselt seotud tingimused, kui need on asjakohased, on esitatud lisas.

Artikkel 5

Kalapüügivõimaluste jaotamist käsitlevad erisätted

Käesolevas määruses sätestatud kalapüügivõimalused jaotatakse liikmesriikide vahel nii, et need ei piira:

a)	määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 kohast kalapüügivõimaluste vahetamist;

b)	määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 37 kohast mahaarvamist ega ümberjaotamist;

c)	määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 105 ja 107 kohast mahaarvamist.

Artikkel 6

Lossimiskohustuseta püügi ja kaaspüügi lossimise tingimused

Hariliku kammelja püüki ja kaaspüüki võib pardal hoida või lossida ainult juhul, kui selle on püüdnud sellise liikmesriigi lipu all sõitvad laevad, millel on kvoot, ning kõnealune kvoot ei ole ammendatud.

III PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 7

Andmete edastamine

Kui liikmesriigid saadavad komisjonile määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 33 ja 34 kohaselt andmeid kalavarude lossitud koguste kohta, kasutavad nad käesoleva määruse lisas sätestatud kalavarude koode.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2017.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(2)  Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(3)  Nõukogu 6. mai 1996. aasta määrus (EÜ) nr 847/96, millega kehtestatakse lubatud kogupüükide (TAC) ja kvootide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel (EÜT L 115, 9.5.1996, lk 3).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).

---

---