24.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 348/84

(1)

Pinnavee keemiline saastus kujutab veekeskkonnale ohtu, kuna selle tagajärjeks on akuutne ja krooniline toksilisus veeorganismidele, akumuleerumine ökosüsteemis ning elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine, ühtlasi ohustab see ka inimeste tervist. Esmajärjekorras tuleks kindlaks teha saastamise põhjused ja tegeleda heitmetega nende tekkekohas, majanduse ja keskkonna seisukohast kõige tõhusamal viisil.

(2)

Asutamislepingu artikli 174 lõike 2 teise lause kohaselt rajaneb ühenduse keskkonnapoliitika ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid, keskkonnakahjustus tuleb heastada eeskätt kahjustuse kohas ning saastaja peab maksma.

(3)

Asutamislepingu artikli 174 lõike 3 kohaselt peab ühendus oma keskkonnapoliitikat ette valmistades arvesse võtma kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid, ühenduse eri piirkondade keskkonnatingimusi ning ühenduse kui terviku majanduslikku ja sotsiaalset arengut ja tema piirkondade tasakaalustatud arengut, aga ka meetme võtmise või võtmata jätmise potentsiaalseid tulusid ja kulusid.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (3) sätestatakse, et keskkond, tervis ja elukvaliteet on selle programmi ühed keskkonnaalased põhiprioriteedid, ja rõhutatakse eelkõige vajadust kehtestada veepoliitika valdkonnas konkreetsemad õigusaktid.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, (4) sätestatakse strateegia vee saastamise vastu ning nõutakse täiendavaid saastekontrolli meetmeid ja keskkonnakvaliteedi standardeid. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse keskkonnakvaliteedi standardid vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ sätetele ja eesmärkidele.

(6)

Kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 4 ja eriti selle lõike 1 punktiga a peaksid liikmesriigid rakendama vajalikud meetmed vastavalt nimetatud direktiivi artikli 16 lõigetele 1 ja 8, eesmärgiga vähendada järk-järgult prioriteetsetest ainetest tulenevat reostust ning lõpetada või järk-järgult kõrvaldada prioriteetsete ohtlike ainete heide, keskkonda laskmine ja kaod.

(7)

2000. aastast alates on vastu võetud hulk ühenduse õigusakte, millega on sätestatud üksikute prioriteetsete ainete heidete kontrollimeetmed vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 16. Lisaks reguleeritakse paljusid keskkonnakaitse meetmeid ühenduse teiste õigusaktidega. Seepärast tuleks eelkõige rakendada ja läbi vaadata seniseid õigusakte, mitte kehtestada uusi kontrollimeetmeid.

(8)

Punkt- ja hajusaasteallikatest pärinevate prioriteetsete ainete heidete piiramiseks, millele on viidatud direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 16, näib liikmesriikidel olevat kulutasuvam ja otstarbekam lisada vajaduse korral kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 10 sobivad kontrollimeetmed koos teiste ühenduse õigusaktide rakendamise meetmetega programmi, mis kõnealuse direktiivi artikli 11 kohaselt tuleb välja töötada kõikide valglapiirkondade jaoks.

(9)

Liikmesriigid peaksid parandama teadmisi ja kättesaadavaid andmeid prioriteetsete ainete allikate ja saastamisviiside kohta, et määrata kindlaks eesmärgipärased ja tõhusad kontrollimeetodid. Liikmesriigid peaksid muu hulgas teostama vajaduse korral sette ja elustiku seiret sellise sagedusega, et see annaks piisavalt teavet selliste prioriteetsete ainete usaldusväärseks pikaajalise dünaamika analüüsiks, millel on kalduvus akumuleeruda settes ja/või elustikus. Seire, sealhulgas sette ja elustiku seire tulemused tuleks niivõrd, kuivõrd on nõutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2001. aasta otsuse nr 2455/2001/EÜ (millega kehtestatakse veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainete nimistu) (5) artiklis 3, teha kättesaadavaks, et anda teavet tulevaste komisjoni ettepanekute jaoks, mis koostatakse vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõigetele 4 ja 8.

(10)

Otsuses nr 2455/2001/EÜ sätestatakse esimene nimistu, kuhu kuulub 33 ainet või ainete rühma, mis on tunnistatud ühenduse tasandi meetmetega esmajärjekorras reguleerimist vajavaks. Teatavad ained nende prioriteetsete ainete hulgast on tunnistatud prioriteetseteks ohtlikeks aineteks, mille suhtes liikmesriigid peaksid võtma kasutusele vajalikud meetmed, eesmärgiga nende keskkonda laskmine, heide ja kadu lõpetada või järk-järgult lõpetada. Looduses harilikult esinevate või looduslike protsesside käigus tekkivate ainete puhul ei ole kõigist võimalikest allikatest pärineva heite, keskkonda laskmise ja kao lõpetamine või järk-järgult lõpetamine siiski võimalik. Mõnede ainete andmed vaadati läbi ning need ained tuleks klassifitseerida. Komisjon peaks kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 16 sätestatud ajakavaga jätkama prioriteetsete ainete nimistu läbivaatamist, seades ained meetmete võtmiseks tähtsuse järjekorda kokkulepitud kriteeriumide alusel, mis näitavad nende ohtlikkust veekeskkonnale või selle kaudu, ning esitama vajaduse korral ettepanekuid.

(11)

Ühenduse huve silmas pidades ja pinnavee kaitse tõhusamaks reguleerimiseks on asjakohane kehtestada prioriteetseteks aineteks klassifitseeritud saasteainetega seotud keskkonnakvaliteedi standardid ühenduse tasandil ning jätta liikmesriikide ülesandeks sätestada vajaduse korral riigi tasandil eeskirjad ülejäänud saasteainete kohta, kohaldades asjaomaseid ühenduse eeskirju. Prioriteetsete ainete nimistusse ei võetud siiski kaheksat saasteainet, mis kuuluvad nõukogu 12. juuni 1986. aasta direktiivi 86/280/EMÜ (teatavate direktiivi 76/464/EMÜ lisa I nimistusse kuuluvate ohtlike ainete heitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (6) reguleerimisalasse ning mis kuuluvad selliste ainete rühma, mille suhtes liikmesriigid peaksid võtma kasutusele meetmed eesmärgiga saavutada nende kohta 2015. aastaks head keemilised näitajad, võttes arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklites 2 ja 4 sätestatut. Samas osutusid kõnealuste saasteainete suhtes kehtestatud ühised standardid otstarbekaks ning nende reguleerimist ühenduse tasandil on seetõttu kohane jätkata.

(12)

Sellest tulenevalt muutuvad mittevajalikuks praeguseid keskkonnakvaliteedi eesmärke käsitlevad sätted, mis on kehtestatud nõukogu 22. märtsi 1982. aasta direktiiviga 82/176/EMÜ (kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta), (7) nõukogu 26. septembri 1983. aasta direktiiviga 83/513/EMÜ (kaadmiumiheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta), (8) nõukogu 8. märtsi 1984. aasta direktiiviga 84/156/EMÜ (muude sektorite kui kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta), (9) nõukogu 9. oktoobri 1984. aasta direktiiviga 84/491/EMÜ (heksaklorotsükloheksaaniheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (10) ja direktiiviga 86/280/EMÜ, ning need tuleks kehtetuks tunnistada.

(13)

Veekeskkonda võib mõjutada nii lühi- kui ka pikaajaline keemiline saastus, seepärast tuleks keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamisel aluseks võtta nii akuutset kui ka kroonilist toimet käsitlevad andmed. Et tagada veekeskkonna ja inimeste tervise piisav kaitse, tuleks aasta keskmise väärtusena väljendatud keskkonnakvaliteedi standardid kehtestada tasemel, mis on ohutu pikaajalise kokkupuute korral, ning kehtestada suurimaks lubatud kontsentratsiooniks tase, mis on ohutu lühiajalise kokkupuute korral.

(14)

Vastavalt direktiivis 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.3.4 sätestatud eeskirjadele, kui teostatakse seiret keskkonnakvaliteedi standarditele vastavuse üle, sealhulgas suurima lubatud kontsentratsioonina väljendatud standarditele, võivad liikmesriigid kehtestada statistilisi meetodeid, näiteks protsentiilarvutus valeandmete (s.t. eriti suured kõrvalekaldumised keskmisest) ja mõõtevigade käsitlemiseks, et tagada usaldusväärsuse ja täpsuse aktsepteeritav tase. Liikmesriikide teostatud seirete võrreldavuse tagamiseks on asjakohane sätestada komiteemenetlusega vastu võetavad üksikasjalikud eeskirjad nimetatud statistiliste meetodite kehtestamiseks.

(15)

Ühenduse tasandil tuleks keskkonnakvaliteedi standardite väärtuste kehtestamisel piirduda enamiku ainete puhul praegu üksnes pinnaveega. Heksaklorobenseeni, heksaklorobutadieeni ja elavhõbeda puhul ei ole võimalik tagada kaitset kaudse toime ja teisese mürgistuse vastu ühenduse tasandil üksnes pinnavee keskkonnakvaliteedi standarditega. Seetõttu on asjakohane kehtestada nimetatud kolme aine kohta elustiku keskkonnakvaliteedi standardid ühenduse tasandil. Selleks, et liikmesriigid saaksid olenevalt oma seirestrateegiast võtta paindlikke meetmeid, peaksid liikmesriigid kas suutma jälgida ja kohaldada nimetatud elustiku keskkonnakvaliteedi standardeid või kehtestama rangemad pinnavee keskkonnakvaliteedi standardid, mis pakuvad samal tasemel kaitset.

(16)

Peale selle peaksid liikmesriigid saama kehtestada setete ja/või elustiku keskkonnakvaliteedi standardid siseriiklikul tasandil ning kohaldama neid keskkonnakvaliteedi standardeid, mitte käesolevas direktiivis vee suhtes sätestatud keskkonnakvaliteedi standardeid. Sellised keskkonnakvaliteedi standardid tuleks kehtestada läbipaistva menetluse teel, edastades teatisi komisjonile ja teistele liikmesriikidele, et tagada kaitse, mille tase on samaväärne ühenduse tasandil kehtestatud vee keskkonnakvaliteedi standarditega. Komisjon peaks oma direktiivi 2000/60/EÜ rakendamist käsitlevates aruannetes esitama nimetatud teatistest kokkuvõtte. Teatavate olulise akumuleerumispotentsiaaliga ainete puhul on setted ja elustik ka edaspidi tähtsad seireobjektid. Liikmesriigid peaksid antropogeense tegevuse toime ja suundumuste pikaajalise mõju hindamiseks võtma direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 kohaselt meetmeid, eesmärgiga tagada, et elustiku ja setete praegune saastatuse tase oluliselt ei suureneks.

(17)

Kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 13 ja VII lisa A osa punktiga 5 tuleks vesikonna majandamiskavades esitada teave prioriteetseid aineid hõlmavate keskkonnakvaliteedi standardite kohaldamisel tehtavatest eranditest vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 4 lõigetele 4, 5 ja 6, võttes arvesse selle direktiivi artikli 4 lõikeid 8 ja 9. Tingimusel, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 nõuded, sealhulgas erandi lubamise tingimused, on täidetud, on lubatud prioriteetsete ainete heidet, keskkonda laskmist ja kadu põhjustav tegevus, sealhulgas süvendamine ja laevandus.

(18)

Liikmesriigid peavad täitma nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (11) ja majandama joogivee võtmiseks kasutatavaid pinnaveekogusid kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 7. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi rakendada nii, et see ei piiraks nende nõuete kohaldamist, mis võivad eeldada rangemaid standardeid.

(19)

Punktsaasteallikatest lähtuva heite läheduses on saasteainete kontsentratsioonid ümbritsevas vees esinevatest kontsentratsioonidest tavaliselt kõrgemad. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik kasutada segunemispiirkondi, kuivõrd see ei mõjuta ülejäänud pinnaveekogu vastavust asjakohastele keskkonnakvaliteedi standarditele. Segunemispiirkonnad peaksid hõlmama üksnes aine keskkonda laskmise kohtade lähemat ümbrust ja olema proportsionaalsed. Kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikli 3 lõikega 4 peaksid liikmesriigid vajaduse korral tagama, et nõuded kõnealuse direktiivi artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks kooskõlastatakse kogu valglapiirkonna ulatuses, määrates muu hulgas kindlaks piiriüleste veekogude segunemispiirkonnad.

(20)

On tarvis kontrollida keskkonnakahjuliku tegevuse lõpetamiseks või järk-järguliseks kõrvaldamiseks ja vähendamiseks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud eesmärkide täitmist ning muuta nende kohustuste täitmise hindamine läbipaistvaks, eelkõige seoses inimtegevusest lähtuva olulise heite, keskkonda laskmise ja kao arvestamisega. Lisaks saab lõpetamise või järk-järgulise kõrvaldamise ning vähendamise ajakava olla seotud üksnes andmikuga. Samuti peaks olema võimalik hinnata direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõigete 4 kuni 7 kohaldamist. Samavõrra on tarvis asjakohast vahendit kõikidest võimalikest allikatest pärinevate looduses harilikult esinevate või looduslike protsesside tulemusel tekkivate ainete kadude koguste kindlaksmääramiseks, millisel juhul täielik lõpetamine või järk-järguline kõrvaldamine ei ole võimalik. Nende nõuete täitmiseks peaks iga liikmesriik looma heite, keskkonda laskmise ja kadude andmiku iga tema territooriumil asuva valglapiirkonna või valglapiirkonna osa kohta.

(21)

Et vältida töö dubleerimist nende andmike loomisel ning tagada kõnealuste andmike sidusus muude olemasolevate vahenditega pinnavee kaitse valdkonnas, peaksid liikmesriigid kasutama teavet, mis on kogutud direktiivi 2000/60/EÜ alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 166/2006 (mis käsitleb Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri loomist) (12) alusel.

(22)

Pinnavee järjekindla kaitse tagamiseks peaksid pinnaveekogusid jagavad liikmesriigid kooskõlastama oma seiretegevust ja vajaduse korral andmike koostamist.

(23)

Et oma vajadusi paremini kajastada, peaks liikmesriikidel olema võimalus valida asjakohane üheaastane võrdlusperiood andmiku põhiliste kannete mõõtmiseks. Samas tuleks arvesse võtta asjaolu, et pestitsiidide kasutamisest tulenevad kaod võivad aastate lõikes suurel määral varieeruda, sest kasutatavad kogused on näiteks eri ilmastikuolude tõttu erinevad. Seepärast peaks teatavate nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/414/EMÜ (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) (13) hõlmatud ainete puhul andma liikmesriikidele võimaluse rakendada nimetatud ainete suhtes soovi korral kolmeaastast võrdlusperioodi.

(24)

Andmiku kasutamise optimeerimiseks on asjakohane määrata tähtaeg, mille jooksul komisjon peab kontrollima, kas heide, keskkonda laskmine ja kaod lähenevad direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud eesmärkidele kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 4 lõigetega 4 ja 5.

(25)

Liikmesriikides keskkonda laskmise, heite ja kao (sealhulgas settes akumuleeruvast saastusest tuleneva kao) andmike loomiseks kasutatavate meetodite ühtlustamise eesmärgil tuleks välja töötada tehnilised suunised.

(26)

Mitmeid liikmesriike mõjutab saaste, mille allikas asub väljaspool nende siseriiklikku jurisdiktsiooni. Seetõttu on asjakohane kinnitada, et liikmesriik ei riku oma käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, ületades keskkonnakvaliteedi standardeid piiriülese saaste tõttu, eeldusel et on täidetud teatud tingimused ning vajaduse korral on kasutatud direktiivi 2000/60/EÜ asjakohaseid sätteid.

(27)

Direktiivi 2000/60/EÜ artikli 15 kohaste liikmesriikide aruannete alusel peaks komisjon vaatama läbi vajaduse kehtivate õigusaktide muutmise ja täiendavate, kogu ühendust hõlmavate erimeetmete, näiteks heitekontrolli järele ning esitama vajaduse korral asjakohased ettepanekud. Komisjon peaks esitama nimetatud läbivaatamisel tehtud järeldused Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi 2000/60/EÜ artikli 18 lõike 1 kohaselt koostatud aruande raames. Komisjon peaks, võttes arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklit 10, arvestama heite kontrollimeetmete ettepanekuid esitades kehtivaid heitekontrolli nõudeid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivis 2008/1/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) (14) ning viimaseid arenguid reostustõrje tehnoloogia valdkonnas.

(28)

Direktiivis 2000/60/EÜ nimetatud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ning muude samavõrra problemaatiliste ainete (eriti väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate ainete) määratlemise kriteeriumid on kehtestatud riskihindamise tehnilise juhenddokumendiga, mis toetab komisjoni 20. juuli 1993. aasta direktiivi 93/67/EMÜ (millega kehtestatakse vastavalt nõukogu direktiivile 67/548/EMÜ teatatud ainete poolt inimesele ja keskkonnale põhjustatava riski hindamise põhimõtted), (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/8/EÜ (mis käsitleb biotsiidide turuleviimist) (16) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet). (17) Ühenduse õigusaktide vahelise sidususe tagamiseks tuleks otsuse nr 2455/2001/EÜ kohaselt läbivaatamisel olevate ainete suhtes kohaldada üksnes neid kriteeriume ning direktiivi 2000/60/EÜ X lisa tuleks vastavalt asendada.

(29)

Direktiivi 2000/60/EÜ IX lisas loetletud direktiivides sätestatud kohustused on juba kaasatud direktiivi 2008/1/EÜ ning direktiivi 2000/60/EÜ, kusjuures keskkonnakvaliteedi standardite säilitamisel või läbivaatamisel tagatakse kaitse vähemalt samal tasemel. Et tagada pinnavee keemilise saastusega seotud lähenemisviisi järjepidevus ning muuta olemasolevad selle valdkonna ühenduse õigusaktid lihtsamaks ja selgemaks, on asjakohane tunnistada direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt alates 22. detsembrist 2012 kehtetuks direktiivid 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ ja 86/280/EMÜ.

(30)

Direktiivis 2000/60/EÜ osutatud soovitusi, eriti toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomitee omi, on arvestatud.

(31)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (18) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, milles on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(32)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt põhjavee heade keemiliste näitajate saavutamist, kehtestades prioriteetsete ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonnakvaliteedi standardid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning pinnavee kaitse ühtlase taseme säilitamiseks kogu ühenduses on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele nr 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (19)

(34)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesoleva direktiivi I lisa B osa punkti 3. Kuna see on üldmeede ja selle eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid või täiendada seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb see vastu võtta vastavalt otsuse nr 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele,

a)

kohaldavad elavhõbeda ja selle ühendite suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 20 μg/kg ja/või heksaklorobenseeni suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 10 μg/kg ja/või heksaklorobutadieeni suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 55 μg/kg, nimetatud keskkonnakvaliteedi standardid kehtivad koe (märgkaal) jaoks, valides kõige sobivama indikaatori kalade, molluskite, koorikloomade ja muu elustiku hulgast;

b)

kehtestavad teatud ainetele (muu, kui punktis a nimetatud) sette ja/või elustiku keskkonnakvaliteedi standardid ja kohaldavad neid. Nimetatud keskkonnakvaliteedi standardid pakuvad vähemalt sama kaitsetaseme, kui I lisa A osas sätestatud vee keskkonnakvaliteedi standardid;

c)

määravad punktides a ja b nimetatud ainetele sette ja/või elustiku seire sageduse. Seire toimub vähemalt üks kord aastas, kui tehniliste teadmiste ja ekspertarvamuse põhjal ei ole õigustatud muu ajavahemik, ja

d)

teavitavad komisjoni ja teisi liikmesriike direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 21 nimetatud komitee kaudu ainetest, mille kohta on kehtestatud keskkonnakvaliteedi standardid vastavalt punktile b, selle lähenemisviisi kasutamise põhjustest ja alustest, kehtestatud alternatiivsetest keskkonnakvaliteedi standarditest, sealhulgas alternatiivsete keskkonnakvaliteedi standardite tuletamiseks kasutatud andmetest ja metoodikast, pinnavete kategooriatest, mille suhtes neid keskkonnakvaliteedi standardeid kohaldatakse, ja kavandatavast seiresagedusest koos nimetatud sageduse põhjendusega.

a)

nimetatud piirkondade määratlemisel kasutatud lähenemisviisid ja metoodika, ning

b)

segunemispiirkonna ulatuse edaspidiseks vähendamiseks võetud meetmed, näiteks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punkti k kohased meetmed või direktiivis 2008/1/EÜ osutatud lubade läbivaatamine või direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punktis g osutatud eelneva reguleerimise nõue.

a)

hõlmaksid üksnes heite keskkonda laskmise kohtade lähemat ümbrust;

b)

oleksid proportsionaalsed, võttes arvesse saasteainete kontsentratsiooni keskkonda laskmise kohas ja eelnevates eeskirjades sisalduvaid saasteainete heite tingimusi, nagu direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punktis g osutatud load või muudes asjakohastes ühenduse õigusaktides sisalduvad tingimused, vastavalt parima võimaliku tehnika kasutamisele ja direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 10, eelkõige pärast nimetatud eelnevate eeskirjade läbivaatamist.

a)

ületamise põhjustas väljaspool tema siseriiklikku jurisdiktsiooni asuv saasteallikas;

b)

sellise piiriülese saastuse tulemusena ei suutnud ta võtta tõhusaid meetmeid asjaomase keskkonnakvaliteedi standardi täitmiseks ja

c)

ta oli piiriülese saastuse poolt mõjutatud veekogude suhtes kohaldanud direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 3 sätestatud koordineerimismehhanisme ja vajaduse korral kasutanud nimetatud direktiivi artikli 4 lõigete 4, 5 ja 6 sätteid.

a)

käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbivaatamise järeldused;

b)

segunemispiirkonna ulatuse vähendamiseks võetud meetmed vastavalt käesoleva direktiivi artikli 4 lõikele 1;

c)

käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 5 osutatud kontrolli tulemused;

d)

olukord seoses ühenduse territooriumist väljastpoolt lähtuva saastusega.