6.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/10

—

võttes arvesse ÜRO tippkohtumist säästva arengu teemal ja 25. septembril 2015. aastal peaassambleel vastuvõetud lõppdokumenti „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, eelkõige selles esitatud säästva arengu teist eesmärki, nimelt teha lõpp näljale, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning edendada säästvat põllumajandust (1),

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste Pariisi kokkulepet, mis võeti vastu 12. detsembril 2015. aastal (2),

—

võttes arvesse Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi (CAADP), mille suhtes Aafrika Liit leppis kokku 2002. aastal (3),

—

võttes arvesse 2003. aastal Maputos (Mosambiik) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumist, mille raames leppisid Aafrika Liidu riikide valitsused kokku, et investeerivad rohkem kui 10 % oma riigieelarvelistest eraldistest põllumajandussektorisse (4),

—

võttes arvesse Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide 2012. aasta juulis toimunud assambleed, mille raames kuulutati 2014. aasta Aafrika põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse aastaks (5), et tähistada Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmi vastuvõtmise kümnendat aastapäeva,

—

võttes arvesse deklaratsiooni „Põllumajanduse kiirem areng ja muutumine ühise heaolu ja paremate elatusvahendite nimel“, mis võeti vastu 27. juunil 2014. aastal Malabos (Ekvatoriaal-Guinea) toimunud Aafrika Liidu riikide juhtide tippkohtumisel ja milles Aafrika Liidu riikide valitsused kinnitasid lubadust eraldada vähemalt 10 % riigi eelarvekuludest põllumajandusele (6),

—

võttes arvesse 2009. aastal G8 kohtumisel vastuvõetud L’Aquila toiduga kindlustatuse algatust (7),

—

võttes arvesse Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid, mis võeti vastu 2009. aasta aprillis Addis Abebas (Etioopia) (8) toimunud põllumajanduse, maa ja kariloomade ministrite ühiskonverentsil, ja Aafrikas maaga seotud probleeme ja väljakutseid käsitlevat deklaratsiooni (9), mille Aafrika Liidu riikide juhid võtsid vastu 2009. aasta juulis Sirtes (Liibüa) toimunud tippkohtumisel ja milles kutsuti üles rakendama tõhusalt maapoliitika raamistikku ja suuniseid,

—

võttes arvesse Aafrika ulatuslike maaga seotud investeeringute juhtpõhimõtteid, mis võeti vastu 1. ja 2. mail 2014. aastal Addis Abebas toimunud Aafrika Liidu riikide põllumajanduse, maaelu arengu, kalanduse ja vesiviljeluse ministrite ühiskonverentsil (10),

—

võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonide 2013. aasta mai deklaratsiooni „Aafrika põllumajanduse moderniseerimine – kellele on see kasulik?“ (11),

—

võttes arvesse Lääne-Aafrika väikepõllumajandustootjate organisatsioonide 13. märtsi 2014. aasta Djimini deklaratsiooni (12),

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikke suuniseid, mille abil järk-järgult teostatakse õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames (13),

—

võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni 2009. aasta aruannet „Põllumajandus teelahkmel“ (14),

—

võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (15),

—

võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (16),

—

võttes arvesse 1987. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat (17),

—

võttes arvesse ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (18),

—

võttes arvesse ÜRO 2007. aasta peamisi põhimõtteid ja suuniseid arengupõhiste väljatõstmiste ja ümberasustamiste kohta (19),

—

võttes arvesse ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kiitis heaks 2011. aastal (20), ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, mida ajakohastati 2011. aastal (21),

—

võttes arvesse 2011. aasta Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust (22),

—

võttes arvesse 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta (23),

—

võttes arvesse 1991. aasta rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni (24),

—

võttes arvesse 2001. aasta taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut (25),

—

võttes arvesse 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja sellega seotud 2000. aasta Cartagena bioohutuse protokolli ning 2010. aasta geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolli (26),

—

võttes arvesse Aafrika bioohutuse tüüpseadust (27),

—

võttes arvesse Frankofoonia parlamentaarse assamblee 12. juulil 2012. aastal vastu võetud resolutsiooni, mis käsitleb maaõigusakte seoses sõltumatusega toiduga kindlustamisel (28),

—

võttes arvesse resolutsiooni karjakasvatuse sotsiaalse mõju ja keskkonnamõju kohta AKV riikidele, mille AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu Addis Abebas 27. novembril 2013. aastal (29),

—

võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal vastu võetud komisjoni teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel“ (30), ja 10. mail 2010. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi poliitilise raamistiku kohta (31),

—

võttes arvesse nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi toiduga ja toitumisalase kindlustatuse kohta (32),

—

võttes arvesse komisjoni 2014. aasta juuli toitumise tegevuskava (33),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel (34),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele ja katastroofiohu vähendamisele arenguriikides ning toidukriiside õppetundide kohta (35),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni omandiõiguste, omandi ja jõukuse loomise tähtsuse kohta vaesuse kaotamises ning säästva arengu soodustamises arengumaades (36),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Tansaania kohta, eelkõige seoses maade hõivamise küsimusega (37),

—

võttes arvesse 2015. aasta märtsis Tunises toimunud üleilmsel sotsiaalfoorumil avaldatud deklaratsiooni maa ja veega seoses tehtavate jõupingutuste globaalse lähendamise kohta (38),

—

võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Milanos 2015. aastal toimunud maailmanäituse „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ kohta (39),

—

võttes arvesse Aafrika kodanikuühiskonna nõudmisi lisada sõltumatus toiduga kindlustamisel ja õigus toidule Saksamaa G7 eesistumisperioodi päevakorda 2015. aasta juunis (40),

—

võttes arvesse Milano hartat (41), mida esitleti 2015. aasta Expol teema „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ raames ning millele on alla kirjutanud üle miljoni riigipea, valitsuse ja eraisiku ning milles kutsutakse kõiki ühendusi, ettevõtteid, riiklikke ja rahvusvahelisi institutsioone ja eraisikuid üles võtma endale kohustuse tagada, et tulevastel põlvkondadel on võimalik õigust toidule rakendada, ning milles sisalduvad siduvad kohustused selle õiguse tagamiseks kogu maailmas,

—

võttes arvesse, et ÜRO maailma toiduga kindlustatuse komitee on asjakohane foorum selles küsimuses poliitilisi suuniseid puudutavate rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimiseks ja selles foorumis on hääleõigus kõigil osapooltel,

—

võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta Milano linnatoidu poliitika pakti (42), mille esitas Milano linnavalitsus ja millele on alla kirjutanud üle maailma 113 linna ning mis esitati ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile ja mis tõendab linnade keskset tähtsust toidualase poliitika kujundamisel,

—

võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias (43),

—

võttes arvesse 1. detsembril 2015. aastal arengukomisjoni korraldatud avalikku kuulamist toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta (44),

—

võttes arvesse professor Olivier de Schutteri uuringut toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta, mille tellis arengukomisjon ja avaldas välispoliitika peadirektoraat 2015. aasta novembris (45),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0169/2016),

A.

arvestades, et toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse (NAFSN) eesmärk on parandada toiduga kindlustatust ja toitumist, aidates 2020. aastaks Sahara-taguses Aafrikas 50 miljonil inimesel vaesusest välja tulla; arvestades, et osalevad riigid on pidanud läbirääkimisi riigi koostööraamistike üle, milles kehtestatakse kohustused erasektori investeeringute soodustamiseks Aafrika põllumajandussektorisse;

B.

arvestades, et Aafrika väikepõllumajandustootmisse investeerimisele ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul tähelepanu pööratud ning väikese sissetulekuga riigid on toiduimpordist oluliselt rohkem sõltuvaks muutunud, mistõttu on rahvusvahelistel turgudel toimuv hinnakõikumine nende jaoks suur probleem;

C.

arvestades, et ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste puhul on oht luua Aafrika põllumajanduses suurtele põllumajandusettevõtjatele turgu valitsev seisund, mis tõrjub välja kohalikud ettevõtjad;

D.

arvestades, et NAFSNi raames tehtud erasektori investeeringud on jõudnud üle 8,2 miljoni väikepõllumajandustootjani ja nende abil on loodud üle 21 000 töökoha, millest üle poole on hõivatud naiste poolt;

E.

arvestades, et 2008. aasta toidukriis tõi üldise üksmeele selles osas, et toetada tuleb väikepõllumajandustootjate toiduainete tootmist siseturgudele;

F.

arvestades, et 1980ndate alguses algatatud struktuurilise kohandamise programmid aitasid välja kujundada ekspordipõhist põllumajandust, kus kõige tähtsamal kohal oli müügiks mõeldud toodete tootmise suurendamine üleilmsete turgude jaoks; arvestades, et selline valik soodustas suuremahulisi, kapitalimahukaid ja mehhaniseeritud tootmisviise, kuna väikepõllumajandustootmine pälvis üsna vähe tähelepanu;

G.

arvestades, et rahvusvahelised turud muutuvad tulevikus kõikuvamaks; arvestades, et riigid ei tohiks riskida impordist ülemäära sõltuvaks muutumisega, vaid peaksid toimetuleku kindlustamiseks investeerima eeskätt hoopis sisemaisesse toidutootmisse;

H.

arvestades, et NAFSNi jaoks peavad kõige olulisemad olema põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad;

I.

arvestades, et arengumaade toiduga kindlustatus sõltub suuresti loodusvarade säästvast kasutamisest;

J.

arvestades, et nn arengukeskuste eesmärk on meelitada ligi rahvusvahelisi investoreid suurtele eraettevõtjatele maa kättesaadavaks tegemise kaudu, ja arvestades, et seda ei tohiks teha põllumajanduslike pereettevõtete arvelt;

K.

arvestades, et NAFSNi lepingutes ei ole konkreetset näitajat nälja ega alatoitluse kohta;

L.

arvestades, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad on näidanud, et nad suudavad pakkuda mitmekesiseid tooteid ja suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikult agroökoloogiliste tavade kaudu;

M.

arvestades, et monokultuuride kasvatamine suurendab sõltuvust keemilistest väetistest ja taimekaitsevahenditest, mis põhjustab maa ulatuslikku degradeerumist ja kliimamuutusi;

N.

arvestades, et põllumajandus tekitab vähemalt 14 % aastasest kasvuhoonegaaside koguheitest ja seda peamiselt lämmastikväetiste kasutamise tõttu;

O.

arvestades, et on olemas mitmesuguseid maavalduse vorme (taval põhinev, riigi- ja eramaa), kuid NAFSNi puhul viidatakse maa omandiõiguste käsitlemisel peaaegu eranditult maa valdusõiguse andmisele;

P.

arvestades, et 2050. aastal elab 70 % maailma rahvastikust linnades ning toitumise käsitlemine korraga nii globaalsest kui ka kohalikust seisukohast muutub senisest veel vajalikumaks;

Q.

arvestades, et maa valdusõiguse andmine ei ole ainus kaitsemeede maa sundvõõrandamise ja ümberasustamise vastu;

R.

arvestades, et sooline aspekt on Aafrika põllumajandusse investeerimisel väga oluline; arvestades, et maal elavaid naisi on kaua aega diskrimineeritud paljudele tootmisressurssidele, sh maa, laen, sisendid ja teenused, ligipääsus;

S.

arvestades, et veel hiljuti keskenduti põllumajanduse toetamisel sageli põllukultuuride kasvatamisele ekspordiks, mis toimus meeste juhtimisel, mistõttu naised vastutasid suurel määral toiduainete tootmise eest perekonna ülalpidamiseks;

T.

arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul on kogu maailmas taimede geneetilisest mitmekesisusest kadunud umbes 75 %; arvestades, et ulatuslik geneetiline erosioon vähendab kaitset kliimamuutuste eest ning uute kahjurite ja haiguste eest;

U.

arvestades, et kontroll seemnete üle, nende omandiõigus ja taskukohasus on vaeste põllumajandustootjate toiduga kindlustatuse jaoks otsustava tähtsusega;

V.

arvestades, et kaitsta tuleks põllumajandusettevõtjate õigust ise seemneid kasvatada ja oma seemneid kasutada, vahetada ja müüa;

W.

arvestades, et Aafrika toitumisalase olukorra parandamine on säästva arengu tegevuskavas keskse tähtsusega; arvestades, et alatoitlus tuleneb paljudest omavahel seotud protsessidest, mis puudutavad tervishoidu, haridust, sanitaar- ja hügieenitingimusi, ressursside kättesaadavust, naiste mõjuvõimu suurendamist jm;

X.

arvestades, et riigi koostööraamistikus seemnesektori õigusreformide läbiviimiseks võetud kohustuste eesmärk on suurendada sordiaretajate õigusi praeguste põllumajandustootjate seemnesüsteemide – millest vaeseimad põllumajandustootjad endiselt suuresti sõltuvad – arvel;

1.

märgib, et mitmes riigi koostööraamistikus keskendutakse spetsiaalsete majanduspiirkondade arendamisele, et maksimeerida investeeringuid mitmesuguste algatuste kaudu alates tee- ja energiataristu valdkonnast kuni maksu-, tolli- ja maavalduse süsteemideni; rõhutab ühtlasi, et vee kättesaadavust tuleb parandada ja tuleb kindlustada selle keskne tähtsus, samuti tuleb laiendada toitumisalase hariduse andmist ning jagada heade tavade strateegiaid;

2.

märgib, et põllumajandusinvesteeringute meetmed käsitlevad peamiselt ulatuslikku maa omandamist ja ekspordile suunatud põllumajandust, mis ei ole tavaliselt seotud kohalike ettevõtetega; märgib, et ulatuslik niisutamine NAFSNi geograafilistes investeerimispiirkondades võib muuta vee muudele kasutajatele, nagu väikepõllumajandustootjad ja karjakasvatajad, raskemini kättesaadavaks; rõhutab, et seda arvestades tuleb ulatuslike avaliku ja erasektori partnerluste vaesuse vähendamise ja toiduga kindlustatuse suurendamise võimet kriitiliselt hinnata ja parandada; rõhutab, et põllumajandusinvesteeringute meetmed peaksid olema seotud kohaliku majanduse, sh väikepõllumajandustootjate ja põllumajanduslike pereettevõtete edendamisega ning seda toetama; tuletab meelde, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maa valdusõiguse suunistes soovitatakse kindlustada juurdepääs maale, et peredel oleks võimalik toota endale toiduaineid ja suurendada leibkonna sissetulekut; rõhutab, et Aafrikasse tehtavad mahukad maaga seotud investeeringud peavad põhinema neil suunistel, sest see tagab väikepõllumajandustootjate ja kohalike kogukondade juurdepääsu maale, edendab kohalike VKEde investeeringuid ja tagab, et avaliku ja erasektori partnerlused aitavad suurendada toiduga kindlustatust ning vähendada vaesust ja ebavõrdsust;

3.

juhib tähelepanu sellele, et otsuste tegemisse ei ole koostööraamistikus kaasatud kõik huvirühmad, vaid pigem on välja jäetud muu hulgas maakogukonnad, põllumajandustöötajad, väikepõllumajandusettevõtjad, kalurid ja põliselanikud, ja nende õigust osalemisele on eiratud;

4.

peab kahetsusväärseks, et NAFSNi käivitamisel ei konsulteeritud Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonidega; rõhutab, et toiduga kindlustamata inimeste rühmade osalemine meetmetes, mis neid puudutavad, peaks muutuma kõigi toiduga kindlustatuse meetmete alustalaks;

5.

juhib tähelepanu sellele, et NAFSN on endale võtnud kohustuse soodustada kaasavat, põllumajandusele tuginevat majanduskasvu, mis toetab väikepõllumajandustootmist ja aitab vähendada vaesust, nälga ja alatoitlust; rõhutab sellega seoses, et NAFSN peab nii palju kui võimalik piirama keemiliste väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, arvestades nende kahjulikku tervise- ja keskkonnamõju, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja mullaerosioon, kohalikele kogukondadele;

6.

ei ole nõus arvamusega, et ettevõtete investeeringud parandavad automaatselt toiduga kindlustatust ja toitumist ning vähendavad vaesust;

7.

võtab teadmiseks G20 2011. aasta aruande, milles toonitati, et maksudest ajendatud investeerimine võib osutuda ajutiseks; tuletab meelde, et paljudest investorite motivatsiooni uuringutest on ilmnenud konkreetsete maksusoodustuste neutraalne või negatiivne mõju investeerimisotsustele (46);

8.

märgib, et maksusoodustused, sh ettevõtete tulumaksust vabastamine erimajanduspiirkondades jätavad Aafrika riigid ilma maksutuludest, mis oleksid võinud olla põllumajandusse ja eriti toiduga kindlustatuse ja toitumisalastesse programmidesse tehtavate hädavajalike avaliku sektori investeeringute allikaks (47);

9.

palub valitsustel ja rahastajatel peatada või vaadata läbi kõik meetmed, projektid ja nõustamisteenused, millega väga kahjulikke projekte ja investeeringuid toetades otseselt innustatakse ja soodustatakse maade hõivamist või millega kaudselt suurendatakse survet maale ja loodusvaradele ning mille tagajärjel võidakse inimõigusi tõsiselt rikkuda; nõuab, et selle asemel toetataks meetmeid, millega kaitstakse ja eelistatakse väikseid toiduainete tootjaid, eelkõige naisi, ning edendatakse maa säästvat kasutamist;

10.

hoiatab selle eest, et Aafrikas ei korrataks 1960ndatel Aasias kasutatud rohelise revolutsiooni mudelit, arvestamata selle negatiivset sotsiaalset ja keskkonnamõju; tuletab meelde, et 2030. aastaks saavutatavad säästva arengu eesmärgid hõlmavad ka säästva põllumajanduse edendamist;

11.

märgib murelikult, et Malawis toetab NAFSN tubakatootmise laiendamist, selle asemel, et toetada alternatiivseid elatise teenimise võimalusi kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni 2005. aasta tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooniga ja säästva arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustustega;

12.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid püüaksid muuta NAFSNi vahendiks, mis tõepoolest soodustab säästvat arengut ja toetab Sahara-taguses Aafrikas põllumajanduslikku pereettevõtlust ja kohalikke ettevõtteid, ning tuletab meelde, et põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad toodavad ligikaudu 80 % maailma toiduainetest ja tagavad selles piirkonnas üle 60 % töökohtadest;

13.

märgib murelikult, et riigi koostööraamistikes viidatakse ainult teatavatel juhtudel vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelistele normidele ja nendes puudub viide nii ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2004. aasta vabatahtlikele suunistele, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, kui ka erainvestorite kohustusele austada inimõigusi;

14.

palub ELil ja selle liikmesriikidel, kes üheskoos on maailma suurimad arenguabi andjad, teha järgmist:

15.

palub osalevatel riikidel:

16.

juhib tähelepanu sellele, et NAFSNi liikmed on võtnud endale kohustuse järgida ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlikke suuniseid, millega toetatakse riikliku toiduga kindlustatuse raames piisava toidu saamise õiguse järkjärgulist rakendamist, ja palub NAFSNi liikmetel võtta endale kohustus rakendada vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute rahvusvahelisi norme ning järgida ettevõtluse ja inimõiguste alast suunisdokumenti ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele;

17.

rõhutab, et NAFSN peab parandama loodusvarade head haldamist, tagades eelkõige, et inimestel on juurdepääs omaenda varadele, ja kaitstes inimeste õigusi loodusvaradega tehtavaid tehinguid käsitlevate lepingute raames;

18.

nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd selle nimel, et kõik riigid võtaksid kohustuslikus korras vastu Milano harta ja selles sisalduvad kohustused;

19.

rõhutab, et säästva põllumajanduse jaoks on väga olulised veeregulatsioon ja kliimamuutustevastane võitlus; kutsub kõiki NAFSNi partnereid üles keskenduma sellele, et parandada vee ja niisutusmeetodite kättesaadavust ning parandada keskkonna- ja mullakaitset;

20.

nõuab, et EL teeks ÜROga koostööd Milano linnatoidu poliitika pakti vastuvõtmise ja levitamise nimel;

21.

kutsub osalevaid riike üles võtma endale kohustuse rakendada rahvusvahelisi norme, mis reguleerivad investeerimist inimõigusi arvestava lähenemisviisi põhjal, järgida Aafrika Liidu Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid ning tema juhtpõhimõtteid ulatuslike maaga seotud investeeringute kohta Aafrikas;

22.

nõuab kõikide riigi koostööraamistike eellepingute täielikku avaldamist; rõhutab vajadust tugeva institutsioonilise ja õigusraamistiku järele, et tagada riskide ja kasu õiglane jagamine; rõhutab, et läbipaistvuse suurendamiseks ja NAFSNi eesmärkide täitmise kindlustamiseks peab kodanikuühiskond NAFSNi tööst aktiivselt osa võtma; juhib tähelepanu sellele, et tuleb innustada dialoogi ja konsulteerimist kõigi kodanikuühiskonna rühmadega;

23.

peab kahetsusväärseks, et NAFSNi kümne koostööraamistiku ainus ühisnäitaja on Maailmapanga indeks „Doing Business“;

24.

rõhutab, et mitmepoolsetes arengualgatustes osalevad eraettevõtjad peaksid oma tegevusest aru andma; kutsub NAFSNi liikmeid esitama selleks NAFSNi raames võetud meetmete kohta aastaaruandeid, tegema need aruanded avalikuks ning kohalikele elanikele ja kogukondadele kättesaadavaks, ja kehtestama sõltumatu aruandlussüsteemi, mis hõlmaks ka kohalike elanike ja kogukondade jaoks kaebuste esitamise võimalust; rõhutab ühtlasi, et enne kui uue ühenduse raames tehakse maaõigusi puudutavaid investeeringuid, tuleb maaõiguste kohta koostada sõltumatu mõju-uuring, ning investeeringud peavad olema kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlike suunistega maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

25.

märgib, et NAFSNi raames tegutsevad hargmaised ettevõtjad soodustavad suuremahulist lepingulist põllumajandustootmist, mille tagajärjel võidakse väiketootjad kõrvale tõrjuda; palub kümnel NAFSNi kuuluval Aafrika riigil tagada, et lepinguline põllumajandustootmine on kasulik nii ostjatele kui ka kohalikele tarnijatele; peab sellega seoses oluliseks tugevdada näiteks põllumajandustootjate organisatsioone, et parandada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni;

26.

rõhutab, et partnerriikides on juba 90 % töökohtadest erasektoris ja erasektori osalusel on vaieldamatu potentsiaal, sest eraettevõtetel on ideaalsed võimalused luua riigisiseste ressursside kasutuselevõtmiseks jätkusuutlik alus, millel põhinevad kõik abiprogrammid; rõhutab, kui oluline on läbipaistev õigusraamistik, milles on selgelt kindlaks määratud kõigi osapoolte õigused ja kohustused, sh vaeste põllumajandustootjate ja kaitsetute rühmade omad, sest ilma sellise raamistikuta ei ole neid õigusi võimalik tulemuslikult kaitsta;

27.

nõuab riigi koostööraamistike läbivaatamist, et maandada tõhusalt lepingulise põllumajandustootmise riske väiketootjatele, tagades neile õiglased lepingutingimused, mis hõlmavad ka hinnakokkuleppeid, naiste õiguste austamine, säästva põllumajanduse toetamine ja asjakohased vaidluste lahendamise süsteemid;

28.

hoiatab, et keskendumine pelgalt maa valdusõiguse andmisele tekitab sageli ebakindlust väikestele toiduainetootjatele ja põliselanikele, eriti naistele, kelle õigust maale ei ole õiguslikult tunnustatud ja kes on kaitsetud ebaõiglaste maatehingute, nõusolekuta võõrandamise ja õiglase hüvitise tasumata jätmise vastu;

29.

rõhutab, et väikesed toiduainete tootjad peavad olema juhtpositsioonil, sest nii on nende enda sõltumatutel organisatsioonidel võimalik neid maa, loodusvarade ja programmide haldamisel toetada;

30.

märgib murelikult, et maaga tehtavate tehingutega seotud investorid ja kohalik eliit nimetavad asjaomast maad tihti „tühjaks“, „söötis olevaks“ või „alakasutatuks“, kuigi vaid väga väike osa Aafrika maa-alast on tõepoolest söötis, arvestades näiteks karjakasvatuse levikut;

31.

rõhutab, et 1,2 miljardit inimest elavad endiselt nii, et neil kas puudub pidev juurdepääs maale või kasutavad nad omandit, millega seoses ei ole neil mingit ametlikku õigust midagi nõuda, mingeid juriidilisi õigusi, mingeid maatükke piiristavaid mõõtmisi ega mingeid juriidilisi või rahalisi vahendeid, mille abil muuta omand kapitaliks;

32.

väljendab heameelt selle üle, et 2012. aasta vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta on lisatud kõikidesse riigi koostööraamistikesse; nõuab tõhusat rakendamist ning riigi koostööraamistike läbivaatamise käigus neist suunistest ja säästva arengu eesmärkide raamistikust kinni pidamise korrapärast hindamist;

33.

rõhutab, et NAFSN peaks võitlema eelkõige maa hõivamise vastu, mille puhul on tegemist inimõiguste rikkumisega, sest sellega jäetakse kohalikud kogukonnad ilma maast, millest nad toiduainete tootmisel ja pere toitmisel sõltuvad; juhib tähelepanu sellele, et paljudes arengumaades on inimesed kaotanud maa hõivamise tõttu töö ja piisavad elatusvahendid ning olnud sunnitud kodu maha jätma;

34.

palub osalevatel riikidel:

35.

tuletab ühtlasi meelde, et taval põhinevast valdamisest tulenevaid õigusi tuleks tunnustada ja kaitsta õigussüsteemiga, mis on kooskõlas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni sätete ja otsustega;

36.

nõuab, et NAFSNi suhtes tehtaks eelnev mõju-uuring maaõigustest lähtuvalt ja selle tingimuseks oleks kohalike mõjutatud elanike eelnev vabatahtlik ja teadlik nõusolek;

37.

toetab maailma toiduga kindlustatuse komitee raames tugeva ja uuendusliku seiremehhanismi kasutuselevõtmist; kutsub ELi üles võtma kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimise abil tugeva positsiooni, et anda 2016. aasta oktoobris toimuval maailma toiduga kindlustatuse komitee 43. kohtumisel üleilmsesse seireüritusse oma panus, millega tagada valdusõiguse suuniste kasutamise ja rakendamise ulatuslik ja põhjalik hindamine;

38.

kutsub asjaomaste riikide valitsusi üles tagama, et ettevõtted analüüsiksid hoolikalt oma tegevuse mõju inimõigustele (hoolsuskohustus), viies läbi ja avaldades sõltumatuid eelhinnanguid selle kohta, kuidas nende tegevus mõjutab inim-, sotsiaalseid ja keskkonnaõigusi, ning parandades ja tagades juurdepääsu riigisisesele inimõigustealaste kaebuste menetlemisele, mis on sõltumatu, läbipaistev, usaldusväärne ja millega seotud otsuseid saab edasi kaevata;

39.

kutsub NAFSNi liikmeid üles kehtestama kaebuste esitamise korra kogukondade jaoks, kellelt maa on suuremahuliste investeerimisprojektide tõttu ära võetud;

40.

tuletab meelde, et alatoitlusega võitlemiseks peavad põllumajandus-, toiduaine- ja tervishoiusektor tihedalt koostööd tegema;

41.

tuletab meelde, et toitumisalase ja toiduga kindlustatuse parandamiseks ning näljaga võitlemiseks tuleb teha kõik mis võimalik, nagu on sätestatud säästva arengu teises eesmärgis; nõuab, et toetataks rohkem põllumajandustootjate ühistute mõjuvõimu suurendamist, sest neil on põllumajanduse arengus ja toiduga kindlustatusel keskne tähtsus;

42.

sedastab, et stabiilsus on suurem ja väljaränne väiksem seal, kus on tagatud toiduga kindlustatus, mis põhineb heas seisundis elusal mullastikul ja tootlikel, kliimamuutustele vastupidavatel põllumajanduslikel ökosüsteemidel;

43.

toonitab, et kvaliteetne ja tasakaalustatud toitumine on äärmiselt oluline, ja kinnitab, et toitumisalased küsimused peaksid olema toidusüsteemide (uuesti) ülesehitamise keskmes;

44.

nõuab seepärast vahendeid, et asendada liigne sõltuvus imporditud toidust vastupidava riigisisese toiduainete tootmisega, seades esmatähtsaks kohalikud põllukultuurid, mis vastavad toitumisega seotud nõuetele; märgib, et see on üha tähtsam, sest kliima ja turud on järjest muutlikumad;

45.

tuletab meelde, et toitumist ei saa määratleda ainuüksi tarbitava energia põhjal;

46.

rõhutab vajadust strateegiate järele, mis aitavad minimeerida toidujäätmeid terves toiduahelas;

47.

rõhutab vajadust kaitsta põllumajanduse bioloogilist mitmekesisust; kutsub ELi liikmesriike üles investeerima arengumaades agroökoloogilistesse põllumajandustavadesse, arvestades rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldusi, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitusi ja säästva arengu eesmärke;

48.

toetab selliste meetmete edendamist, millega soodustatakse säästvat põllumajanduslikku pereettevõtlust ja millega innustatakse valitsusi kujundama põllumajanduslikku pereettevõtlust võimaldavat keskkonda (soodustavad meetmed, asjakohased õigusaktid, poliitilise dialoogi kaasav kavandamine, investeeringud);

49.

palub Aafrika riikide valitsustel:

50.

toonitab, et NAFSN peab juhtima piirkonnale kohandatud põllumajandusstruktuuri loomist esmases ja töötlemisetappides;

51.

kutsub Aafrika riikide valitsusi üles edendama põlvkondadevahelist solidaarsust ja tunnistama, et see on vaesusega võitlemisel keskse tähtsusega;

52.

rõhutab, et toitumisalase hariduse programmide edendamine on koolides ja kohalikes kogukondades väga oluline;

53.

rõhutab, et õigus veele on tihedalt seotud õigusega toidule ning et ÜRO 2010. aasta resolutsiooni alusel ei ole veel jõutud otsustavate tegudeni sätestada õigus veele inimõigusena; kutsub ELi üles kaaluma Itaalia üleilmse veelepingu komitee ettepanekut lisada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile fakultatiivprotokoll;

54.

sedastab, et juurdepääs puhtale joogiveele on elulise tähtsusega ja põllumajandus võib seda mõjutada;

55.

nendib veele juurdepääsu osa põllumajandusvajadustes ja liigse sõltuvuse ohtu kallist veest niisutusel ning märgib sellega seoses vajadust vähendada raiskavaid niisutustavasid ja toonitab vett kokkuhoidvate agrotehniliste võtete rolli evapotranspiratsiooni ennetamisel, vee säilitamisel heas seisundis elusas mullastikus ja joogiveeallikate saastumise vältimisel;

56.

märgib, et jätkusuutlik mullaharimine võib suurendada maailmas toiduainete tootmist kuni 58 % (48);

57.

võtab teadmiseks sünergia pinnase- ja metsanduspõhiste lähenemisviiside ning põllumajanduslike ökosüsteemide kliimamuutustega kohandamise tähtsuse; võtab teadmiseks eriti suure nõudluse küttepuude järele; võtab eelkõige teadmiseks lämmastikku siduvate puude mitmesuguse kasutuse;

58.

võtab teadmiseks troopilise ja poolkuivade alade põllumajanduse erivajadused, eelkõige seoses põllukultuuride kaitsega päikese eest ja mullakaitsega, ja on arvamusel, et intensiivsed monokultuurid ei ole enam ajakohased ning et NAFSNi doonorriikides kaotatakse neid järk-järgult üha sagedamini;

59.

hoiatab NAFSNi poolt rahastatud algatuste liigse sõltuvuse eest põllumajandustoodete tootmisest, mis ei ole toiduained, eriti biokütuste lähteainete puhul, kui selliste toodete tootmine võib kahjustada toiduga kindlustatust ja osalevate riikide sõltumatust toiduga kindlustamisel;

60.

märgib, et agrotehnilised võtted, mis soodustavad looduslikke protsesse, nagu pealispinnase teke, vee ja kahjurite reguleerimine ning suletud ahelas toitainete ringlus, võivad tagada põllumajandustootjate ja administratsiooni jaoks väikeste kulude eest pikaajalise tootlikkuse ja viljakuse;

61.

märgib, et arengumaades, näiteks NAFSNis osalevates maades võivad põllumajanduskemikaalid olla nii ülemääraselt kui ka ebasobivalt kasutatud;

62.

märgib, et seda suundumust süvendab kirjaoskamatus ja nõuetekohase koolituse puudumine, ja et selle tagajärjel võib esineda olulisel määral taimekaitsevahendite jääke värsketes puu- ja juurviljades, nagu ka mürgistusi ja muid mõjusid inimeste tervisele põllumajandustootjate ja nende perede puhul;

63.

tuletab meelde, et põllumajandusettevõtjate õigus toota, vahetada ja müüa seemneid vabalt on aluseks 90 %-le põllumajanduslikest elatise teenimise viisidest Aafrikas ja et seemnete mitmekesisus on tähtis põllumajandustootmise vastupidavuse suurendamisel kliimamuutuste suhtes; rõhutab, et ettevõtjate taotlused suurendada sordiaretajate õigusi kooskõlas rahvusvahelise uute taimesortide kaitse 1991. aasta konventsiooniga ei peaks viima selliste mitteametlike mehhanismide keelamiseni;

64.

märgib osalevate riikide seemnesektori dereguleerimisega seotud ohte, sest väikepõllumajandustootjad võivad sattuda ülemäärasesse sõltuvusse välisettevõtete toodetud seemnetest ja taimekaitsevahenditest;

65.

tuletab meelde, et intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu sätted, millega nõutakse teatavat sordikaitset, ei kohusta arengumaid rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni vastu võtma; rõhutab aga, et tänu nendele sätetele on riikidel võimalik töötada välja unikaalseid süsteeme, mis on iga riigi põllumajandustootmise omapäradele ja tavapärastele põllumajandustootjapõhistele seemnesüsteemidele paremini kohandatud, ning et WTOsse kuuluvad vähim arenenud riigid on intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu asjaomaste sätete täitmisest vabastatud; rõhutab, et need unikaalsed süsteemid peavad toetama ja mitte ohtu seadma bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, Nagoya protokolli ning taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelise lepinguga kehtestatud eesmärke ja kohustusi;

66.

peab kahetsusväärseks, et ettevõtted nõuavad piirkondlike institutsioonide kaudu Aafrikas seemnealaste õigusaktide ühtlustamist eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse põhimõtete alusel, mis takistab põllumajandustootjapõhiste seemnesüsteemide väljatöötamist ja suurenemist riigi ja piirkondlikul tasandil, sest sellistes süsteemides tavaliselt ei aretata ega säilitata eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse kriteeriumidele vastavaid seemneid;

67.

nõuab, et G7 liikmesriigid toetaksid põllumajandustootjapõhiseid seemnesüsteeme kogukondlike seemnepankade kaudu;

68.

tuletab meelde, et kuigi kaubanduslikud seemnesordid võivad lühikeses perspektiivis saagikust suurendada, on tavapäraste põllumajandustootjate sortide, rahvaselektsioonsortide ja nendega seotud teabe abil kõige parem kohandada tootmine eriomastele agroökoloogilistele tingimustele ja kliimamuutustele; rõhutab, et peale selle sõltub nende suurem tootlikkus sisendite (väetised, taimekaitsevahendid, hübriidseemned) kasutamisest, mille tagajärjel võivad põllumajandustootjad sattuda pidevasse võlaorjusesse;

69.

võtab murega teadmiseks, et sertifitseeritud seemnete kasutuselevõtmine ja levitamine Aafrikas suurendab väikepõllumajandustootjate sõltuvust ja ülamäärase võla tõenäosust ning vähendab seemnete mitmekesisust;

70.

pooldab selliste kohalike meetmete toetamist, mille eesmärk on vastavalt isevastutuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele tagada pidev ja jätkusuutlik mitmekesise ja tervisliku toidu kättesaadavus;

71.

palub komisjonil tungivalt tagada, et kogu seemnepoliitika arendamiseks antavas tehnilises abis ja rahalises toetuses kajastataks lubadusi, mille EL andis põllumajandusettevõtjate õiguste suhtes taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelises lepingus; nõuab, et EL toetaks intellektuaalomandi õiguste korda, mis aitab parandada kohalikele oludele kohandunud seemnesortide ja põllumajandusettevõttes kasvatatud seemnete arendamist;

72.

nõuab tungivalt, et G8 riigid ei toetaks geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist Aafrikas;

73.

tuletab meelde, et Aafrika bioohutuse tüüpseaduses on kehtestatud bioohutusele ranged kriteeriumid; on veendunud, et kogu välisrahastajate antud abi bioohutuse arendamiseks riiklikul ja piirkondlikul tasandil peaks olema kooskõlas nendesamade kriteeriumitega;

74.

nõuab, et Aafrika riigid ei rakendaks selliseid riiklikke või piirkondlikke bioohutuseeskirju, mille normid on madalamad kui Cartagena bioohutuse protokollis sätestatud;

75.

kutsub osalevaid riike üles andma põllumajandustootjatele võimaluse vältida sõltuvust sisenditest ja toetama põllumajandustootjate seemnesüsteeme, et säilitada ja parandada põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust kohalike avalike seemnepankade säilitamise, vahetustehingute ja kohalike seemnesortide pideva arendamise kaudu, tagades eelkõige paindlikkuse seemnekataloogides, et mitte välistada põllumajandustootjate poolt kasutatavaid seemnesorte, ja tagama tavapärase põllumajandustootmise jätkumise;

76.

kutsub osalevaid riike üles säilitama ja edendama väiketootjate, tõrjutud rühmade ja maakogukondade juurdepääsu seemnetele ja põllumajanduslikele sisenditele ning nende vahetamist ning järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis käsitlevad elu ja bioloogiliste protsesside patentimise välistamist, eriti juhul, kui tegemist on kohalike tüvede ja liikidega;

77.

rõhutab, et teatavate kaubanduslike kultuuride edendamine suurendab ohtu, et naised tõrjutakse otsuste tegemisest kõrvale; märgib, et põllumajandusteemalised koolitused on sageli mõeldud meestele ja naised jäävad koolitustest pigem ilma, mistõttu jäetakse naised kõrvale ka maa majandamisest ja kultuuride kasvatamisest, millega nad on tavaliselt tegelenud;

78.

peab kahetsusväärseks, et riigi koostööraamistikes ei määrata täpselt kindlaks kohustusi, mis käsitlevad soopõhist eelarvestamist või edusammude jälgimist soo alusel jaotatud andmete põhjal; rõhutab, et abstraktsete ja üldiste kohustuste asemel tuleb naiste kui õiguste omajate mõjuvõimu suurendamise riiklike tegevuskavade raames võtta konkreetsed ja täpsed kohustused;

79.

palub tungivalt, et valitsused kaotaksid igasuguse naiste diskrimineerimise seoses juurdepääsuga maale ning mikrokrediidi skeemidele ja teenustele ning kaasaksid naisi põllumajanduse teadus- ja arendusmeetmete kavandamisse ja rakendamisse;

80.

rõhutab vajadust tagada kõigi eraettevõtjatele antud rahaliste vahendite läbipaistvus ja et selliste vahendite andmine tuleb avalikustada;

81.

kutsub rahastajaid üles kohaldama ametlikule arenguabile tõhusa arengu põhimõtteid, keskenduma tulemustele vaesuse kaotamise seisukohast ja edendama kaasavaid partnerlusi, läbipaistvust ja aruandekohustust;

82.

kutsub rahastajaid üles eraldama põllumajanduse arendamiseks toetust peamiselt riiklike arengufondide kaudu, mis annavad toetusi ja laene väikepõllumajandustootjatele ja põllumajanduslikele pereettevõtetele;

83.

nõuab, et rahastajad toetaksid haridust, koolitusi ja põllumajandustootjatele tehnilise nõu andmist;

84.

kutsub rahastajaid üles soodustama põllumajandustootjate professionaalsete ja majanduslikku laadi organisatsioonide moodustamist ning toetama põllumajandustootjate ühistute moodustamist, tänu millele on võimalik kasutada taskukohase hinnaga tootmisvahendeid ning mis aitavad põllumajandustootjatel töödelda ja turustada oma tooteid viisil, mis tagab tootmise kasumlikkuse;

85.

on veendunud, et rahalised vahendid, mille G8 riigid andsid NAFSNile, on vastuolus eesmärgiga toetada omamaiseid kohalikke ettevõtjaid, kes ei suuda võistelda rahvusvaheliste ettevõtjatega, kes saavad juba kasu turgu valitsevast seisundist ja kellele tehakse sageli ettevõtlus-, tariifi- ja maksusoodustusi;

86.

tuletab meelde, et arenguabi eesmärk on vaesust kõigepealt vähendada ning see lõpuks kaotada; on veendunud, et ametlik arenguabi peaks keskenduma väikepõllumajandustootmise otsesele toetamisele;

87.

rõhutab vajadust elavdada avaliku sektori investeeringuid Aafrika põllumajandusse, toetades erasektori investeeringuid, ja seada esmatähtsaks agroökoloogia investeeringud, et parandada jätkusuutlikult toiduga kindlustatust ja toiduga kindlustatuse sõltumatust ning vähendada vaesust ja nälga, säilitades samal ajal bioloogilist mitmekesisust ning austades kohalikke teadmisi ja innovatsiooni;

88.

rõhutab, et G7 liikmed peaksid tagama Aafrika riikidele õiguse kaitsta oma põllumajandussektorit sellise tollitariifide ja maksukorraga, millega soositakse põllumajanduslikku pereettevõtlust ja väikepõllumajandustootjaid;

89.

kutsub ELi üles leidma kõigile ülalnimetatud NAFSNi puudustele lahendused, võtma meetmeid NAFSNi läbipaistvuse ja juhtimise parandamiseks ning tagama, et selle raames võetavad meetmed on kooskõlas arengupoliitika eesmärkidega;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja NAFSNi liikmetele.