15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/138

Raportöör:

Béatrice OUIN

1.1.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolne struktuur mängib olulist rolli rahvusvahelisel tasandil, et parandada töötajate olukorda ja ettevõtete tegevust. Euroopa Liit ei ole ILO liige, kuid ELi liikmesriigid on, samuti nagu Euroopa töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub ELi liikmesriike ja Euroopa organisatsioone üles tegutsema, et levitada maailma tasandil Euroopa väärtusi ja saavutusi, võttes arvesse ülemaailmset konteksti.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab järgmist:

1.3.

ILO haldusnõukogu peab 2015. aasta novembris otsustama, kas ta võtab Rahvusvahelise Töökonverentsi (ILO kõrgeim otsuseid tegev organ) päevakorda soolist vägivalda töökohas käsitleva rahvusvahelise õigusakti väljatöötamise. EMSK toetab seda ettepanekut ning kutsub Euroopa liikmesriike ja sotsiaalpartnerid üles samuti tegema.

1.4.

EMSK soovib, et Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/73/EÜ (1) juba leidnud vahendid võitlemiseks nii meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse kui ka seksuaalse ahistamise vastu töökohal, edastaksid ILO-le ühtse sõnumi.

1.5.

Euroopa sotsiaalpartnerid allkirjastasid 2007. aastal raamlepingu ahistamise ja vägivalla kohta töökohal, mille alusel peaksid nad koos osalema arutelus selle tööõiguse alase rahvusvahelise õigusakti eelnõu üle (2).

2.1.

Üleilmastumise ajastul on soolise ja seksuaalvägivalla vastu võitlemiseks ja selle ennetamiseks vajalike rahvusvaheliste õigusaktide väljatöötamine nii töötajate, ettevõtete kui ka riikide huvides. Selline vägivald ohustab füüsilist ja vaimset tervist, kahjustab inimõigusi ja -väärikust, mõjutab negatiivselt ohvrite tootlikkust ning põhjustab kulusid riigi ja ühiskonna jaoks. Seepärast peavad kõik selle vastu võitlema ja seda ennetama. Sooline vägivald on üks peamisi tõkkeid, mis takistab arengut.

2.2.

2.2.1.

Sooline ja seksuaalvägivald peegeldab ja ühtlasi kinnistab meeste ja naiste vahelist ebavõrdsust ning mõjutab negatiivselt töökohta. Selle vastu võitlemist käsitleb mitu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni.

2.2.2.

ILO eksperdikomisjon üritas seda lünka täita: „[…] seksuaalne ahistamine vähendab võrdõiguslikkust töökohal, kahjustades töötajate puutumatust, väärikust ja heaolu. Seksuaalne ahistamine kahjustab ettevõtet, õõnestades töösuhteid ja vähendades tootlikkust. Komisjon on varasemalt väljendanud arvamust, mille kohaselt on seksuaalne ahistamine üks soolise diskrimineerimise vormidest ja neid tuleb käsitleda konventsioonist nr 111 tulenevate kohustuste raames. Vastavalt konventsioonile, mis sätestab üldise soolise diskrimineerimise keelu ning võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimuste eeskirjade vastuvõtu, on tarvis rakendada meetmeid seksuaalse ahistamise kaotamiseks”  (4).

2.2.3.

Komisjon märkis 2008. aastal, et veel üks tõsine rakenduskava puudujääk puudutab seksuaalset ahistamist, mis on üks soolise diskrimineerimise vormidest ja isiku põhiõiguste rikkumine töökohal. Selle tõttu tuletab komisjon meelde oma 2002. aasta üldist märkust, milles ta rõhutab, kui oluline on rakendada meetmeid mõlema töökohal ettetuleva seksuaalse ahistamise vormi ennetamiseks ja keelamiseks: ahistamine väljapressimise näol („kaup kauba vastu”) ja ahistamine, mille tulemuseks on vaenulik õhkkond töö juures (5).

2.2.4.

ILO haldusnõukogu 320. ja 323. istungjärgul (13.–27. märts 2014 ja 12.–27. märts 2015) väljendasid mitme riigi (Saksamaa, Kanada, Kuuba, Prantsusmaa, India, Itaalia, Mehhiko, Madalmaade, Sri Lanka, Uruguay ja Ameerika Ühendriikide) valitsused toetust sellise rahvusvahelise õigusakti koostamisele, milles käsitletaks naiste- ja meestevastast vägivalda töökohas, et tagada valitsustele, ametiühingutele ja tööandjatele abivahendid, mis võimaldaksid neil võidelda soolise ja seksuaalvägivalla ning ahistamise vastu, ning rõhutada, et kõnealune vägivald kahjustab töötajate õigusi. Seda nõudmist toetasid ILO töötajate rühm ja Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon.

2.3.

2.3.1.

Euroopa sotsiaalpartnerid allkirjastasid 2007. aastal raamlepingu ahistamise ja vägivalla kohta töökohal, mis peaks neis tekitama soovi koostada sarnased eeskirjad ka rahvusvahelisel tasandil (6).

2.3.2.

Oma arvamustes meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse kohta ja arvamuses koduvägivalla kohta (7) on EMSK mitmel korral väljendanud oma seisukohta soolise ja seksuaalvägivalla kohta, mille all kannatab liiga palju naisi üle terve maailma. Lisaks sellele on tegemist kasvava probleemiga: majanduskriis, struktuurilise kohandamise programmid ja kokkuhoiumeetmed on andnud oma panuse vägivalla suurendamisse töökohal.

2.3.3.

EMSK soovib, et Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on direktiivi 2002/73/EÜ (8) raames juba leidnud vahendid võitlemiseks seksuaalse ahistamise vastu töökohal, edastaksid ILO-le ühtse toetust väljendava sõnumi rahvusvahelise õigusakti väljatöötamiseks, mis aitaks võidelda soolise vägivallaga töökohal.

2.4.

2.4.1.

Sooline vägivald töökohal on tõsine põhiliste inimõiguste rikkumine, inimväärikuse ja isikupuutumatuse, kehalise ja vaimse puutumatuse vastane kuritegu. Ülemaailmselt on 35 % naistest kogenud otsest vägivalda töökohal ja 40–50 % on kogenud soovimatuid seksuaalseid lähenemiskatseid, füüsilist kontakti või mõnda muud seksuaalse ahistamise vormi. 45 % naistest ELis väidavad, et nad on olnud ühel või teisel viisil soolise vägivalla ohvrid. 40–45 % ütlevad, et neid on tööl seksuaalselt ahistatud. Hinnanguliselt sureb Euroopas iga päev seitse naist soolise vägivalla tagajärjel (9).

2.4.2.

Sooline vägivald annab tunnistust ebavõrdsetest võimuvahekordadest naiste ja meeste vahel ning aitab kinnistada ebavõrdsust. Väljendades tahet valitseva seisundi järele, esineb sellist vägivalda väga sageli praeguses ühiskonnas, kus rikutakse inimõigusi, kuid seda esineb ka demokraatlikes ühiskondades. Seda vägivalda ei tohi segamini ajada võrgutamisega, mis eeldab austust teise vastu. Sooline ja seksuaalvägivald ei ole eraasi: selle vastu võitlemine on osa avaliku korra kaitsest ja ühiskonna turvalisusest.

2.4.3.

Seksuaalse alatooniga või nilbed naljad, solvangud, alandav narrimine, kohatud žestid, pornograafilised pildid tööruumides või internetis, mis on töövahendiks paljudele töötajatele, psühholoogiline ja seksuaalne ahistamine, vägistamine ja muu seksuaalne rünnak, koduvägivald – milline naine võib väita, et ta pole kunagi kogenud mitte ühtegi nendest ahistamisvormidest (10)?

2.4.4.

Ükskõik kus sooline vägivallajuhtum aset leiab, on selle mõju tunda ka töökohal. Üks Euroopa uuring näitab, millised on koduvägivalla mõjud töökohas ja kannatanute tööalasele konkurentsivõimele (11), ning rahvusvahelised uuringud kinnitavad seda (12). Neljas riigis (Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriik) läbiviidud küsitlus näitab, et koduvägivald mõjutab osalust, tootlikkust ja töötajate turvalisust. Koduvägivalla ohvriks langenud naist võib ahistada tema elukaaslane või tööpartner, mille tõttu on ohus nii see naine kui ka tema kolleegid. Ta võib vigastuste tõttu mitme päeva jooksul töölt puududa või, kui ta tuleb tööle, kannatab tema töökvaliteet. Austraalias on koduvägivalla ohvritel, kes töötavad avalike teenuste sektoris, õigus saada puhkust. Kahte miljonit töötajat hõlmavate kollektiivlepingute kohaselt on erasektoris sellise puhkuse pikkuseks 20 päeva.

2.4.5.

Kui vägivallajuhtum toimub tööl ja selle on toime pannud kolleeg, otsene ülemus, klient või teenuse kasutaja, ei tunne naistöötajad ennast turvaliselt. Nad võivad vajada puhkust oma füüsiliste või psühholoogiliste haavade ravimiseks, arsti poole pöördumiseks või tsiviil- või kriminaalmenetluse kohtuistungitel osalemiseks. Samuti on sooline vägivald kahjulik tööandjate jaoks (tootlikkuse vähenemine, töölt puudumine, kohtumenetlused, negatiivne reklaam).

2.4.6.

Vägivallajuhtum võib toimuda ka teel tööle. Tänaval ja ühistranspordis langevad naised tihti ahistamise, agressiooni või halva kohtlemise, mõnikord isegi mõrva ohvriks. Seda tüüpi ahistamisel, mis on eelkõige noortele suunatud, on pikaajaline mõju: ohvrid, kellelt on röövitud nende enesekindlus, tunnevad ennast haavatavana, mis omakorda põhjustab alaväärsustunnet. Kannatamine muutub enamiku jaoks normaalsuseks.

2.4.7.

Töötavate naiste arvu suurenedes ja seetõttu, et naised teevad meestest rohkem mitteametlikku, ebakindlat ja koduabilise tööd, suureneb ka vägivalla ohvriks langenud naiste arv. Eriti haavatavad on üksikemad. Neid asjaolusid võidakse ära kasutada tööga seotud väljapressimiseks.

2.4.8.

Kõrgema riskiohuga rühmadesse kuuluvad töötavad noored ja lapsed (tüdrukud ja poisid), inimesed, kes on pidanud tegema sunniviisilist tööd, naissoost sisserändajad, koduabilised, tervishoiu- ja seksitöötajad. Üksi töötades klientide vastuvõtmine on täiendav ohutegur.

2.4.9.

Töökeskkonnaga seotud ohutegurid sõltuvad naiste positsioonist tööhierarhias ja naisi vähemal või rohkemal määral austavast töökultuurist. Kui rohkem naisi töötaks juhtivatel ametikohtadel, annaks see neile suurema kaitse naistele suunatud vägivalla vastu.

2.4.10.

Soolisel vägivallal on negatiivne mõju tööjõu tootlikkusele. Naiste ja meeste haavatavust erinevate vägivallavormide suhtes töökohas suurendab sugude eraldamine. Mõned naised on haavatavamad kui teised: need, kes töötavad kollektiivides, kus enamik töötajaid on mehed, või need, kelle tööks on abivajajaid aidata (sotsiaaltöötajad, vanglapersonal, avalike teenuste ja haiglate EMO vastuvõtuadministraatorid jne).

2.4.11.

Samuti on vägivallaoht suurem ringkondades, kus töösuhted puuduvad ja probleemide lahendamine jääb olematute kollektiivläbirääkimiste taha. Ametiühingud võivad ohvrit juhatada, kelle poole pöörduda, kui ta õigusi on rikutud. Lahendusi on veel: näiteks Belgia seaduste kohaselt tuleb määrata töötajate ja juhtkonna usaldusisik, kes annab abi ja nõu.

2.5.

2.5.1.

Vägivalla ärahoidmiseks tuleb võtta arvesse selle eripära. Vägivalla vähendamiseks ning naiste ja meeste vahelise võrdsuse edendamiseks peab aru saama vägivalla mehhanismidest ja selle mõjudest rääkima. Personali koolitamine sugudevahelise ebavõrdsuse teemal on hea viis seda ära hoida.

2.5.2.

Tuleb koostada siduv õigusraamistik, mis määratleb selgelt kohaldamisala ja kuriteo mõisted ning rõhutab ohvrite alluvussuhet.

2.5.3.

Sooline vägivald töökohal, ükskõik kas see toimub töökohas või teel sinna, võib omada mitmeid vorme, nagu näiteks:

2.5.4.

Neid iseloomustab seksuaalsete ja seksuaalset orientatsiooni puudutavate märkuste ja käitumise pealesurumine, ilma et inimene, kellele see on suunatud, sellega nõustuks, mille eesmärgiks või tulemuseks on hirmutava, häbistava, alandava ja solvava olukorra tekitamine. Igapäevased näiliselt süütud tähelepanuavaldused tekitavad ohvris ebaturvalise tunde. Vägivald, ründamine ja alandamine loovad ebaterve töökliima.

2.5.5.

Sotsiaalpartnerite Euroopa raamkokkulepe väidab, et töökohal võib esineda ahistamise ja vägivalla erinevaid vorme. Need võivad:

—

„Kõikide osaliste huvides on menetleda neid küsimusi diskreetselt, et kaitsta kõigi asjaosaliste väärikust ja privaatsust.

—

Isikutele, kes ei ole asjaga seotud, ei tohi anda mingit teavet juhtumi kohta.”

2.5.6.

Paljud palgatöötajad kasutavad tööl internetti. Sooline vägivald võib seal levida alandavate piltide, sh sotsiaalmeediasse postitatud sõnumite kaudu. Ähvardavat, vaenulikku ja alandavat suhtlusviisi võib kohata nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas. Uus õigusakt ei saa ignoreerida interneti osa töösuhetes ja vajadust võidelda soolise vägivalla vastu ka seal.

3.1.

Töökohtade näol on tegemist ainulaadse kontekstiga võitluses vägivalla vastu. Rahvusvaheline töönorm võiks olla ettevõtetele suuniseks soolist vägivalda puudutavas personalipoliitikas ja olla sotsiaalse dialoogi ja kollektiivlepingute alustala.

3.2.

Ei rahvusvaheline raamistik ega riiklikud seadused taga piisavat kaitset soolise vägivalla vastu töökohal. Enamikus riikides on soolise vägivalla vastu võitlemise vahendid põhiliselt suunatud toimepanija tegude kriminaliseerimisele, tavaliselt on seksuaalne ärakasutamine karistatav kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Olgugi et sellel on omal kohal oluline tähtsus, ei aita see alati lahendada suhteprobleeme töökohas. Nagu tõi välja ILO eksperdikomisjon: „Üldiselt ei saa tegeleda seksuaalse ahistamisega kriminaalmenetluse raames, sest kuigi see aitab selgusele jõuda raskemate juhtumite puhul, ei ole selle raames võimalik korralikult tegeleda kõikide erinevate käitumisviisidega, mida tuleks professionaalses kontekstis käsitleda seksuaalse ahistamisena, kus seda on raskem tõestada ja kus juurdepääs kõigile õiguskaitsevahenditele on keerulisem” (13). Seksuaalse ahistamise ärahoidmiseks tuleb veenda tööandjaid ja -võtjaid, et seksistlik käitumine on töökohal sobimatu. Euroopa raamkokkulepe näeb ette, et „Ettevõtted peavad selgesti kinnitama, et ahistamine ja vägivald on lubamatu.”

4.1.

Sooline vägivald mõjutab ka töötaja turvalisust ja tervist, see võib põhjustada närvivapustust, emotsionaalseid häireid, tööõnnetusi. Võttes arvesse soolisi sotsiaalseid suhteid, tuleb töökorraldus üle vaadata ja soolised uuringud peaksid tooma selgust nende ohtude üle.

4.2.

Sotsiaalpartnerid saavad kõige paremini ohvreid ära kuulata ja aidata neid kaebuste koostamisel. Ettevõtete sotsiaalteenuste süsteem ja personaliosakond, ametiühingud, tööarstid ja spetsialiseerunud nõustajad mängivad olulist rolli ohvrite kaitsmisel. Sotsiaalpartnerite Euroopa raamkokkulepe näeb ühe lahendusena ette ohvrite usaldusisiku määramise, kes vaataks läbi ka toimikud. Naiste, õiguskaitse, sisserändajate ja muud organisatsioonid on ohvrite aitamiseks ja sotsiaalpartnerite tegevuse täiendamiseks hädavajalikud. Sotsiaalpartnerid peavad ise olema eeskujuks ja oma ridadest välja juurima igasuguse seksistliku või alandava käitumise.

4.3.

ILO konventsioon soolise vägivalla kohta oleks kasulik ühiskonnale, sotsiaalsele dialoogile, töökeskkonnale ja töösuhetele alljärgnevalt:

5.1.

Kavandatud õigusakt aitab:

—

Töökohas ettetuleva soolise vägivalla laiem määratlemine, see peab sisaldama erinevaid vägivallavorme töökohal;

—

töökoha mõiste määratlemine, see peab hõlmama ka teekonda tööle;

—

töökohal ettetuleva soolise vägivalla vähendamise sätted ja soolise vägivalla ohvrite kaitsmise ja toetamise meetmed;

—

nende ühiskonnarühmade kirjeldamine, kes võivad kergesti soolise vägivalla ohvriks langeda: homoseksuaalsed ja transsoolised inimesed, naissoost sisserändajad, töötajad, kellel on HIV/aids või mõni puue, inimesed, kes peavad tegema sunniviisilist tööd, ja lapstöötajad;

—

erinevate tööd ja sotsiaalkindlustust puudutavate õiguste tagamine kaebuse esitajale, sh õigus tööaega vähendada või ümber korraldada;

—

ettevõtetele või organisatsioonidele mõeldud sise-eeskirjade või käitumisjuhendite suuniste väljatöötamine, mis täpsustavad, et inimesele, kes käitub sobimatult või alandavalt naistega või teiste puudutatud ühiskonnarühmadega, rakendatakse tööalaseid sanktsioone;

—

sihipärasteks uuringuteks mõeldud suuniste väljatöötamine, mis aitaksid koguda ühtlustatud statistilisi andmeid;

—

juhised väljaõppe korraldamiseks, et parandada arusaama domineerimise ja naiste ja meeste eraldamise mehhanismidest töökohas ning arendada vägivallatuse kultuuri;

—

töömeditsiini julgustamine kõikidest soolise vägivalla uuringutest osavõtmiseks, sest see kujutab endast ohtu naistöötajate vaimsele tervisele;

—

nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) (14) sätete arvessevõtmine;

—

erilise tähelepanu pööramine kolmele vägivallaaktide lõpetamiseks hädavajalikule rollile, mida meedia mängib teadlikkuse parandamisel, teavitamisel ja õpetamisel;

—

interneti ja uue tehnoloogia kasutamisega seonduvate uute riskide arvessevõtmine.