5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/1

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (5);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (6);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (7);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (8);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (9);

—

võttes arvesse komisjoni 2. märtsil 2010. aastal algatatud avalikku arutelu universaalteenuse edasiste põhimõtete üle elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonnas;

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta teatist „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” (KOM(2010)0472);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus esimese raadiospektripoliitika programmi loomise kohta (KOM(2010)0471);

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta soovitust reguleeritud juurdepääsu kohta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele;

—

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Lairibajuurdepääs Euroopa Liidus: olukord 1. juulil 2010“;

—

võttes arvesse komisjoni 25. augusti 2010. aasta teatist pealkirjaga „Eduaruanne Euroopa ühtse elektroonilise side turu kohta aastal 2009 (15. aruanne) SEK(2010)0630“ (KOM(2010)0253);

—

võttes arvesse 2010. aasta oktoobris avaldatud neljandat tarbijaturgude tulemustabelit „Making Markets Work For Consumers”;

—

võttes arvesse nõukogu 29. juuli 1991. aasta otsust 91/396/EMÜ Euroopa ühise hädaabinumbri kehtestamise kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni soovitust, mis käsitleb helistaja asukohaga seotud teabe töötlemist elektroonilistes sidevõrkudes asukohta tuvastada võimaldava teabega täiendatud hädaabiteenuste rakendamiseks;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 717/2007, milles käsitletakse rändlust üldkasutatavates mobiiltelefonivõrkudes ühenduse piires ja millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ (11);

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 2 (Õigus elule), artiklit 3 (Õigus isikupuutumatusele), artiklit 6 (Õigus vabadusele ja turvalisusele), artiklit 26 (Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda) ja artiklit 35 (Õigus tervishoiuteenustele);

—

võttes arvesse uuringut pealkirjaga „Euroopa hädaabinumber 112“ (Eurobaromeetri kiiruuring nr 314);

—

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Euroopa hädaabinumbri 112 rakendamine – neljanda andmekogumise vooru tulemused“ (10. veebruar 2011);

—

võttes arvesse oma 25. septembri 2007. aasta deklaratsiooni Euroopa hädaabinumbri 112 kohta (12);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0220/2011),

A.

arvestades, et universaalteenuse direktiiv takistab sotsiaalset tõrjutust, tagades madala sissetulekuga kodanikele maapiirkondades ja ääremaadel või madala sissetulekuga kodumajapidamistele juurdepääsu põhilistele ja olulistele telekommunikatsiooniteenustele tasu eest, mida nad on võimelised endale lubama;

B.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et sotsiaalselt kaitsetud rühmad ei jääks tähelepanuta ning nende sotsiaalse kaasatuse ja teenuste kättesaadavuse tagamiseks võrdselt kõigi teiste kodanikega tuleks alati rakendada tulemuslikke erimeetmeid;

C.

arvestades, et tehnoloogia ja eeskätt taskukohaste mobiiltelefonide areng teeb põhilised telekommunikatsiooniteenused enamikule kodanikele kättesaadavaks;

D.

arvestades, et universaalteenus on määratletud kui „määratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on konkreetse riigi tingimusi arvestades vastuvõetava hinnaga juurdepääs kõigil lõppkasutajatel, ilma et see moonutaks konkurentsi”;

E.

arvestades, et universaalteenus peaks ühiskonnaelus osalemise jaoks esmatähtsad teenused muutma kõigile kodanikele kättesaadavaks, kui turujõud üksi sellega hakkama ei saa;

F.

arvestades, et lairibaühenduse baasteenuse tagamine kõigile ELi kodanikele 2013. aastaks on üks digitaalse tegevuskava peaeesmärke; võttes siiski arvesse, et seal, kus lairibaühendus on juba kättesaadav, kasutavad seda umbes pooled kodumajapidamistest;

G.

arvestades, et veel ei ole võimalik hinnata läbi vaadatud universaalteenuse direktiivi ja kasutajaõiguste direktiivi rakendamist, sest ülevõtmise tähtaeg on 25. mai 2011 ja direktiivi kõigi sätete nõuetekohase ja täieliku rakendamise hindamiseks vajalik kolmeaastane periood on alles alanud;

H.

arvestades, et kuigi kehtivad õigusaktid annavad kodanikele positiivseid tulemusi, ei ole see eesmärk omaette, mille tõttu on samuti vaja maksimeerida uutest meetmetest saadavat kasu liikmesriikide pideva järelevalve abil ning teabe kvaliteedi, terviklikkuse ja nähtavuse parandamise meetmetega;

I.

arvestades, et ühtne turg ei saa kunagi päris valmis ning seda tuleb jätkuvalt uuesti hinnata, et arvesse võtta sotsiaalse kaitse tagatisi, ühiskonna vajadusi, tehnoloogia arengut ja innovaatiliste lahenduste tekkimist; arvestades lisaks sellele, et kõikidele Euroopa kodanikele, tarbijatele ja ettevõtetele kasuliku ühtse turu ja ühtse digitaalse turu võimaldamiseks ja viivitamatuks elluviimiseks on majanduskasvu ja töökohtade loomise meetmed otsustava tähtsusega;

J.

arvestades, et püüd saavutada edu on liikumapanev jõud, mis aitab Euroopa seadusandjate nägemusel ja püstitatud eesmärkidel tõeks saada; arvestades, et uute õigusaktide ettepanekutes või kehtivate õigusaktide muudatusettepanekutes tuleb arvesse võtta tegelikke kogemusi ja rakendussuutlikkust; arvestades, et seadusandlikeks kohandusteks tuleb saada selge poliitiline toetus, mis peab lisaks sellele põhinema objektiivsel kulude-tulude ja sotsiaal-majanduslikul hindamisel, mis on otsustavad tegurid;

K.

arvestades, et Euroopa hädaabinumber 112, mis võeti kasutusele 1991. aastal nõukogu otsusega, et võimaldada kõigile kodanikele juurdepääs kõikidele hädaabiteenustele (nagu tuletõrje, politsei ja arstiabi), on ainuke hädaabinumber, millele võib helistada kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, ning arvestades, et suur osa eurooplastest ei ole sellest ikka veel teadlikud, ning alates 2000. aastast ei ole edusamme täheldatud;

L.

arvestades, et oma 11. märtsi 2008. aasta deklaratsioonile kodanike varajase hoiatamise kohta suurõnnetuste puhul (13) kirjutas alla 432 parlamendiliiget;

M.

arvestades, et tuleb jätkuvalt pingutada, et hinnata ja tagada teenuse kvaliteeti hädaabinumbri 112 valimisel nii telekommunikatsiooni kui ka hädaabiteenistuste rakendamise ja koordineerimise aspektist, sest need sõltuvad paljudest teguritest, ning arvestades, et siiani ei ole terviklikult ja üksikasjalikult hinnatud seda, kuidas kogevad kodanikud hädaabinumbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, eeskätt selle kättesaadavuse, koostalitlusvõime ja sekkumisaja seisukohast;

N.

arvestades, et paljud hiljutised katastroofid on näidanud, et kodanike varajane hoiatamine ilmsete või arvatavate suurõnnetuste ja katastroofide eest on kannatuste ja inimelude kaotuste vähendamiseks vajalik;

1.

rõhutab universaalteenuse osutamise kohustuste tähtsust sotsiaalse kaasatuse turvavõrguna olukorras, kus ainuüksi turuvõimalustega ei suudeta kodanikele ja ettevõtjatele põhiteenuseid pakkuda;

2.

toetab osana universaalteenuse direktiivist ja kasutajate õiguste direktiivist korrapärast uuesti hindamist selle kohta, kui eesmärgipärased universaalteenusega seotud kehtivad ELi universaalteenuse seadusandlikud sätted on sotsiaalse, majandusliku ja tehnoloogia arengu seisukohast, et teha kindlaks ja võtta kasutusele sobivad määratlused, milles võetakse arvesse muutuvaid tegelikke vajadusi ning millega parandatakse teenuste kvaliteeti;

3.

kutsub komisjoni üles andma juhiseid muudetud universaalteenuse osutamise kohustuste parimaks rakendamiseks ja jõustamiseks, et vältida turumoonutusi ning võimaldada liikmesriikidel võtta samal ajal vastu sätteid, mis sobivad nende siseriiklikele oludele paremini;

4.

toetab digitaalse tegevuskava „Lairiba kõigile” eesmärke ja on veendunud, et universaalne juurdepääs lairibale aitab inimestel ja ettevõtetel saada täielikku kasu ühtsest digitaalsest turust, eeskätt parandades sotsiaalset kaasatust, pakkudes uusi võimalusi sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt innovaatilistele ettevõtetele töökohtade loomiseks, edendades majanduskasvu ja pakkudes rohkem võimalusi piiriüleseks kaubanduseks; toetab sel eesmärgil digitaalse kirjaoskuse edendamist;

5.

palub komisjonil suurendada rahalist toetust kohalikele projektidele, mis tagavad kõigile kogukondadele digitaalteenuste kättesaadavuse ja teevad tehnoloogilised seadmed kättesaadavaks ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele sellega, et pakuvad avalikes hoonetes tasuta internetiühendust;

6.

rõhutab, et tegevuspõhimõtete ja tehnoloogia ühendamine (näiteks juhtme-, kaabli-, kiudoptiliste, mobiilside- ja satelliitsidevõrkudega) võimaldab edendada selliste uute sidusteenuste ja -rakenduste nagu e-valitsuse, e-tervishoiu ja e-hariduse arendamist avalike ja eraõiguslike isikute poolt, suurendada nõudlust kiirema internetiühenduse järele, teha investeeringud avalikesse lairibavõrgustikesse tasuvamaks ja toetada sellega avaliku ja erasektori partnerlust, arendada ühtset digitaalset turgu ja parandada marginaliseerunud kodanike kaasamist;

7.

rõhutab ELi riigihanke eeskirjade tähtsust ning peab nende eeskirjade ulatuslikul läbivaatamisel väga oluliseks, et nii kohalikud kui ka piirkondlikud asutused saaksid kasu meetmetest, mis edendavad nende osalemist sidetehnoloogiasse tehtavates investeeringutes ja kommertskasutusele eelnevates hangetes (teadustulemuste turule toomise vahendina), ning et e-hanked võetaks laialdaselt kasutusele;

8.

nõuab telekommunikatsiooniraamistiku ja eriti selle võrguneutraalsust käsitlevate sätete tulemuslikku ülevõtmist selliselt, et lõppkasutajatel oleks juurdepääs teenustele ja infosisule ja nad saaksid internetis vabalt valida kasutatavaid rakendusi;

9.

rõhutab, et universaalteenus ei ole „lairiba kõigile”-eesmärgi saavutamiseks ainuke ega võtmemeede, sest selle investeeringukulud on suured ja ei ole kindel, et sellega pakutakse tarbijale oluliselt paremaid teenuseid; märgib siiski, et universaalteenuse direktiivi artiklis 15 on sätestatud, et universaalteenuse osutamise ulatus vaadatakse korrapäraselt läbi, ja on rõhutatud, et läbivaatamisel tuleb arvesse võtta direktiivi sätete rakendamise hindamist ja mõju pideva hindamise tulemusi, eelkõige seoses lairibavõrkude kasutuselevõtu ulatuse ja tegeliku kasutamisega kodumajapidamistes;

10.

on seisukohal, et lairibaühenduse kättesaadavuse kohustuse kehtestamine ei põhjusta automaatselt selle laialdasemat kasutuselevõttu; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel lihtsalt ühenduse tagamise asemel pigem tugevdada nõudlust suurendavaid ja kasutuselevõttu stimuleerivaid meetmeid; arvab lisaks sellele, et universaalteenuse osutamise kohustus võib hiljem, võimalik et keskmise tähtajaga eesmärgina, muutuda lairiba arendamise lisastiimuliks, kuid et lairiba arendamise üldeesmärgid tuleks täita nõuetekohaselt kavandatud riiklike programmidega;

11.

on seisukohal, et nn digitaalse dividendi ühtlustatud kasutamist võimaldav tõhus raadiospektripoliitika ja investeeringuid soosiv seadusandlus on samuti olulised abinõud lairiba leviku laiendamiseks;

12.

palub komisjonil viia lõpule käimasolev mõju hindamine ja esitada seadusandjatele usaldusväärsed andmed praeguse kasutuselevõtu, universaalteenuse osutamise kohustuste kohta ja nende parandamisest lairibaühenduse abil, samuti analüüs liikmesriikide, tarbijate ja ettevõtjate seisukohast kõige tõhusama rahastamismehhanismi kohta universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks ning ebatõhusate kulude ja liigse koormuse vältimiseks;

13.

kutsub komisjoni üles paralleelselt ja koostöös siseriiklike reguleerivate asutustega hoolikalt turgu jälgima, et tagada olukord, kus liikmesriigid, kes on juba suutelised pakkuma või avaldavad soovi pakkuda universaalteenuse osutamise kohustust lairiba tehnoloogiate ja kiiruste terves ulatuses, teeksid seda turutõrgete korral turu moonutamist põhjustamata;

14.

väljendab heameelt komisjoni otsuse üle viia läbi internetiteenuste pakkumise süvauuring neljanda tarbijaturgude tulemustabeli avaldamise järel;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima siseriiklike reguleerivate asutuste kaasabil universaalteenuse osutamise kohustuse ja tarbijate õiguste sätete ühetaolise rakendamise võimalusi, mis tagaksid sotsiaalselt kaitsetutele rühmadele ja eriti puuetega inimestele võimalused kasutada eriotstarbelisi lõppseadmeid ja mõistlikke tariife, annaksid piisavat teavet ning pakuksid tarbijatele tegeliku võimalusi valida saadaolevaid teenuseid ja müügijärgseid teenuseid;

16.

on siiski seisukohal, et universaalteenuse rahastamise alussäte, mis tagab selle läbipaistva ja mittediskrimineeriva kohaldamise, peaks ELi õigusaktidesse alles jääma ja seda tuleks laiendada nii andme- kui ka audioside kohustustele;

17.

rõhutab, et Euroopa hädaabinumber 112 võib olla ka elupäästev number ja et see suurendab ELi kodanike kaitset, kuna toimib ühtse turu piires elavate kodanike ja tarbijate keskse tugisüsteemina; rõhutab vajadust tagada numbri 112 tõrgeteta toimimine kõikjal ELis; on seisukohal, et komisjon peaks tagama selle teenuse kättesaadavuse kõigile ühiskonna osadele, ka puudega (kõne- ja kuulmispuuded jms) isikutele ja teistele sotsiaalselt kaitsetutele elanikerühmadele;

18.

märgib siiski kahetsusega, et Euroopa hädaabinumber 112 on kaugel oma täieliku potentsiaali saavutamisest; järeldab sellest tulenevalt, et tuleb võtta põhimeetmeid, et tutvustada numbrit kodanikele ja lahendada muud küsimused, mis on seotud tehnoloogia ja parema koordineerimisega;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aasta veebruaris avaldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt tunneb üksnes 26% ELi kodanikest numbri 112 automaatselt ära kui ELis hädaabiteenistuste väljakutsumise numbri ning et 58% ELi kodanikest ei nõustu endiselt väitega, et inimesi on nende riigis hädaabinumbri 112 olemasolust piisavalt teavitatud (14);

20.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel ühiselt tõhustada jõupingutusi avaliku teadlikkuse suurendamiseks numbri 112 kasutamise kohta, arendades välja sihtotstarbelise ja kaugeleulatuva teavitamisstrateegia, mis käsitleb kodanike muresid ja küsimusi seoses süsteemi toimimisega;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama veelgi oma teavitustööd, nii et hädaabinumber 112 jõuaks teabekampaaniate abil kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina kõikide ELi kodanike ja reisijateni meedia, eelkõige trüki- ja audiovisuaalse meedia kaudu, ning korraldama ja toetama avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks edendamistegevust ja üritusi, mis toimuvad igal aastal 11. veebruaril, mis on kuulutatud Euroopa hädaabinumbri 112 päevaks; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata praktilisele teabele, rõhutades näiteks, et 112 on Euroopa hädaabinumber, millele võib nii laua- kui mobiiltelefonilt helistada tasuta kõikjalt Euroopas;

22.

võtab teadmiseks liikmesriikide seas esinevad märkimisväärsed erinevused Euroopa hädaabinumbri 112 alaste teadmiste osas ning kutsub liikmesriike üles jagama oma kogemusi ja vahetama parimaid tavasid, et saavutada 2020. aastaks hädaabinumbri 112 vähemalt 80%ne automaatne äratundmine ELi kodanike poolt numbrina hädaabiteenistusele helistamiseks kõikjalt Euroopa Liidus;

23.

palub liikmesriikidel hädaabinumbri 112 kohta teabe jagamiseks ära kasutada parimaid kohti, mille kaudu saab kergesti teavitada suurt hulka majapidamisi, eriti arstikabinette, apteeke, haiglaid, kliinikuid, selliseid õppeasutusi nagu koolid ja ülikoolid ning lennu- ja raudteejaamu, kuna 112 on eriti kasulik reisijatele, samuti riiklike hädaabiteenistuste infoportaale;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama numbrit 112 kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina ka veebis ja raadios, mis on kaks kõige enam levinud meediavahendit noorte ja sageli reisivate inimeste seas; rõhutab, et numbrist 112 teadlikest inimestest sai üksnes 16% sellest teada raadiot kuulates ja üksnes 11% interneti kaudu;

25.

kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et number 112 oleks domineerivalt märgitud kõikidele hädaabisõidukitele, hõlmates politseiautosid, kiirabiautosid, tuletõrjeautosid ja muudele teenistustele kuuluvaid sõidukeid;

26.

märgib siiski, et liikmesriikidel on olemas pikka aega kasutusel olnud hädaabinumbrid, ning rõhutab, et kui nad kavatsevad riiklikud hädaabinumbrid säilitada, ei tohi vähendada teadlikkust ega tekitada segadust, millist numbrit valida;

27.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei taga veel 112 teenistustele õigeaegse, täpse ja usaldusväärse asukohateabe andmist; palub seetõttu komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega võimalikult kiiresti oluliselt parandada helistaja asukoha teabe täpsust ja usaldusväärsust vastavuses ELi uute sidenormidega ja uuendama tehnoloogiat, mille lõppeesmärk on kohustuslik asukoha automaatne määramine kõikide 112 kõnede, sealhulgas rändlusklientide kõnede puhul mõne sekundi jooksul, et anda täpset ja usaldusväärset teavet esimestele reageerijatele ja dispetšeritele, mis on kodanike jaoks hindamatu väärtusega; palub komisjonil kavandada meetmed liikmesriikide vastu, kes selles osas oma kohustusi ei täida;

28.

nõuab, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid meetmeid, mis parandavad rahastamise ja toetuse kättesaadavust teadusprojektide jaoks, et tagada parimate võimalike tehnoloogiate väljaarendamine helistaja asukoha kindlakstegemiseks, sealhulgas IP-kõne kaudu, ja toetab seetõttu järgmise põlvkonna standardite ja õigusaktide arendamist; nõuab ELi 2009., 2010. ja 2011. aasta eelarves ette nähtud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika toetamise programmi vahendite eraldamist, et toetada uuenduslike teenuste katsetamist ja rakendamist (IP-kõnede ja IP-juurdepääs 112-le), oodates järgmise põlvkonna 112 süsteemi loomist ELis; palub komisjonil samuti uurida järgmise põlvkonna 112 rakenduste (tekstisõnumid, video ja suhtlusvõrgud) kasutusele võtmist ning seda, kuidas selliseid kodanikele praegu kättesaadavaid rakendusi saaks kasutada hädaabisides, et parandada juurdepääsu 112-le ning edendada kodaniku algatatud hädaabireageerimist;

29.

usub et õigusliku reguleerimise abil tuleks eCall-süsteem kohustusliku teenusena kasutusele võtta;

30.

rõhutab hädaabiteenistuste vahelise parema koordineerituse tähtsust siseriiklikul ja piiriülesel / Euroopa Liidu tasandil võimalikult kõrge efektiivsuse saavutamiseks ning seepärast palub komisjonil toetada liikmesriikide ametiasutusi ja teha nendega koostööd, et uurida võimalusi nende süsteemide koostalitlusvõime parandamiseks;

31.

kutsub komisjoni üles kehtestama tihedas koostöös liikmesriikidega usaldatavus- ja kvaliteedinõuded nii kiiresti kui võimalik kogu 112 teenuseahela jaoks ning kehtestama tulemuslikkuse näitajad ja suunised 112 teenuse kvaliteedi kohta, nagu kodanikud seda tajuvad, võttes arvesse vajadust juurdepääsu, hädaabiteenistuste koostalitlusvõime, mitmekeelsuse ning hädaabiteenistuste õigeaegse ja kvalitatiivse sekkumise järele;

32.

soovitab ELis hädaabiteenuse 112 tõhususe parandamiseks koostada tegevuskava parimate tavade vahetamise toetamiseks liikmesriikide reguleerivate asutuste, hädaabiteenistuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, laiendades seda vahetust ka ELi kandidaatriikide ja naaberriikide organisatsioonidele; soovitab selleks luua ekspertide võrgustiku; konkreetsemalt soovitab parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel selles osas, mis on seotud numbrile 112 saabuvate kõnedega, eelkõige operaatorite koolitamisega, ühe operaatori kasutamisega kõne vastuvõtmiseks ning veebi- ja tõlketeenuste kasutamisega, et aidata inimesi, kes ei räägi selle maa keelt, kus nad hädaabiteenuseid kasutavad;

33.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid ebaõnnestunud hädaabikõnede tegemise katsete vähendamiseks, kõnede ühendamiseks ja vastuvõtmiseks kuluva aja lühendamiseks ning valeväljakutsete arvu vähendamiseks; kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid SIM-kaardita mobiiltelefonidelt tulevate kõnede blokeerimise küsimuses;

34.

rõhutab vajadust tagada erinevate puuetega inimeste ja sotsiaalselt kaitsetute rühmade juurdepääs numbrile 112 ja soovitab numbri 112 standardiseerimist nende inimeste huvides, näiteks kuulmis- või nägemispuudega kasutajatele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumise, teksti- ja viipekeeleteenuste osutamise või muude eriseadmete pakkumisega; samuti palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et suurendada nende isikute teadlikkust numbrist 112, kasutades nende vajadustega kohandatud teavitamisvahendeid;

35.

kutsub komisjoni üles läbi viima uuringut hädaabinumbri 112 teenuste osutamise olukorra ja teenust pakkuvate asjaomaste isikute vahelise koostöö kohta ning liikmesriikide poolt seni võetud üksikmeetmete kohta; lisaks palub komisjonil kaaluda võimalust laiendada 112 teenust telefonikõnedelt tekstisõnumitele, nii et sõnum „112” käivitaks hädaabireageerimise;

36.

palub komisjonil sõltumatute asutuste abiga ja hiljemalt 2012. aasta lõpuks hinnata, kuidas kogevad kodanikud numbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, hinnates eeskätt selle kättesaadavust, koostalitlusvõimet ja sekkumisaega. Seoses sellega palutakse komisjonil esitada samaks kuupäevaks ka ülevaade õiguslikult siduvate ja tegelikkuses rakendatavate sekkumisaegade kohta ELis ning laiendada eCalli raamistikus koostatavat mõjuhinnangut numbri 112 toimimise tagajärgedele inimeste ja raha seisukohast;

37.

palub liikmesriikidel ja komisjonil esitada aruande „ümberpööratud” 112 süsteemi ehk kogu ELi hõlmava üldise, mitmekeelse, juurdepääsetava, lihtsustatud ja tõhusa vastastikku ühendatud süsteemi kasutuselevõtu kohta, millega hoiatatakse kodanikke ilmsete või arvatavate looduslike ja/või inimese poolt põhjustatud mis tahes laadi suurte hädaolukordade ja katastroofide eest; on seisukohal, et selline süsteem tuleks rakendada ilma eraelu puutumatust kahjustamata ning koos asjakohaste teavitus- ja koolituskampaaniatega kodanike jaoks;

38.

kutsub komisjoni üles uurima, mil määral oleks sarnaselt 112 teenusega teostatav tulevane 116 teenus emotsionaalsete häiretega kodanikele, kellel on depressioon või muud vaimse tervise probleemid;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.