Välj vilka experimentfunktioner du vill testa

Det här dokumentet är ett utdrag från EUR-Lex webbplats

Dokument C2006/086/04

    Euroopa Kohtu (suurkoda) 25. oktoobri 2005.  aasta otsus kohtuasjas C-350/03 (Landgericht Bochum'i eelotsusetaotlus): Elisabeth Schulte, Wolfgang Schulte versus Deutsche Bausparkasse Badenia AG (Tarbijakaitse — Koduukseleping — Kinnisvaraost — Hüpoteeklaenuga rahastatav investeering — Taganemisõigus — Taganemise tagajärjed)

    ELT C 86, 8.4.2006, s. 2–3 (ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)

    8.4.2006   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 86/2


    EUROOPA KOHTU

    (suurkoda)

    25. oktoobri 2005. aasta otsus

    kohtuasjas C-350/03 (Landgericht Bochum'i eelotsusetaotlus): Elisabeth Schulte, Wolfgang Schulte versus Deutsche Bausparkasse Badenia AG (1)

    (Tarbijakaitse - Koduukseleping - Kinnisvaraost - Hüpoteeklaenuga rahastatav investeering - Taganemisõigus - Taganemise tagajärjed)

    (2006/C 86/04)

    Kohtumenetluse keel: saksa

    Kohtuasjas C-350/03, mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Landgericht Bochum'i (Saksamaa) 29. juuli 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. augustil 2003, menetluses Elisabeth Schulte, Wolfgang Schulte v. Deutsche Bausparkasse Badenia AG, tegi Euroopa Kohus (suurkoda), koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann ja A. Rosas, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), R. Schintgen, N. Colneric, S. von Bahr, R. Silva de Lapuerta ja K. Lenaerts, kohtujurist: P. Léger, kohtusekretär: vanemametnik M.-F. Contet, 25. oktoobril 2005 otsuse, mille resolutiivosa on järgmine:

    1.

    Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on kinnisvara müügilepingud arvatud direktiivi kohaldamisalast välja ka sellisel juhul, kui need on vaid osa finantsinvesteeringust, mille rahastamine on tagatud laenuga ja mille lepingueelsed läbirääkimised on nii kinnisvara müügilepingu kui ka ainult rahastamiseks mõeldud laenulepingu osas toimunud koduuksetehingu olukorras.

    2.

    Direktiiviga 85/577 ei ole vastuolus siseriiklikud reeglid, mis näevad laenulepingust taganemise ainsa tagajärjena ette selle tühistamise, isegi kui tegemist on finantsinvesteeringuga, milleks ei oleks antud laenu ilma kinnisvara ostmiseta.

    3.

    Direktiiviga 85/577 ei ole vastuolus, kui:

    direktiivi kohaselt oma taganemisõigust kasutanud tarbija peab maksma laenusumma tagasi laenuandjale, kuigi investeeringu jaoks kehtestatud süsteemi kohaselt oli laen mõeldud vaid kinnisvara rahastamiseks ning kanti üle otse kinnisvaramüüjale;

    nõutakse laenusumma viivitamatut tagasimaksmist;

    siseriiklik õigusnorm näeb ette, et kinnisvaralaenulepingust taganemise korral on tarbija kohustatud mitte üksnes tagasi maksma lepingu alusel saadud summad, vaid ka maksma laenuandjale turul kehtiva määraga intressi.

    Kuid olukorras, kus panga poolt oma kohustuse — teatada tarbijale tema taganemisõigusest — täitmise korral oleks tarbija saanud vältida riske, mis kaasnevad sellise investeeringuga nagu põhikohtuasjas käsitletavad investeeringud, paneb direktiivi 85/577 artikkel 4 liikmesriikidele kohustuse tagada, et nende õigusnormid kaitseksid selliseid riske mitte vältida suutnud tarbijaid, võttes meetmeid selle vältimiseks, et tarbijad kannaksid selliste riskide realiseerumise tagajärgi.


    (1)  ELT C 264, 1.11.2003.


    Upp