28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/34

1.1

Käesolev arvamus on mõeldud täiendama selle raamistiku põhielemente, mille abil saab valitsustevaheliste ja regionaalsete lepingute ning arenguprogrammide kaudu koostatud Euroopa regionaalpoliitikasse integreerida säästva arengu mõistet. Sellest lähtudes seisneb arvamuse lisaväärtus ettepanekutes, mis esitatakse, et muuta säästva arengu mõiste hõlmamine regionaalarengu meetmetesse EMSK delegatsioonide ning arengumaade ja EL-i Vahemeremaade partnerlusprogrammi hõlmatud riikide esindajate vaheliste töövaidluste võtmeküsimuseks. Arvamus peab ka hoiatama arengumaid ja kõige vähem arenenud maid kordamast eesseisva pika majandusarengu jooksul Euroopa riikide vigu. Need vead on koormanud raske taagana Euroopa püüdeid asuda säästva arengu teele.

1.2

Käesolev arvamus puudutab EL-i välissuhteid arengumaade ja kõige vähem arenenud maadega ning Vahemeremaadega, millega liidul on erisuhted.

1.3

Käesolevas arvamuses kohaldatakse säästva arengu määratlust, nagu see on esitatud eelmistes EMSK arvamustes (1) ja mis omakorda põhinevad Brundtlandi aruandel ning Göteborgi tippkohtumisel. Eriti oluline on säästva arengu mõiste jagamine kolmeks alustalaks - majandusareng, keskkonnaühilduvus ja sotsiaalne õiglus.

1.4

Ükski neist alustaladest ei anna eraldi täielikult edasi säästva arengu mõiste sisu ega tähtsust, koos aga moodustavad nad küllaldase aluse säästva arenguga seotud toimingute omaduste määratlemiseks. Need omadused on vajalikud, et muuta säästev areng üldteoreetilisest mõistest tegelikuks töövahendiks.

1.5

Muidugi on oluline määrata kindlaks säästva arengu funktsionaalsed omadused kõigi poliitiliste meetmete jaoks, mille põhikomponendiks ta on. Eriti tuleb silmas pidada vajadust määrata kindlaks funktsionaalsed tunnused püüdluste korral muuta säästev areng piirkondliku integratsiooni lahutamatuks ja oluliseks elemendiks. Selle põhjuseks on asjaolu, et piirkondlik integratsioon realiseerub peamiselt läbi konkreetsete valitsustevaheliste lepingute ja programmide, mille hulka kuuluvad ka otsesed meetmed.

1.6

Piirkondlik integratsioon on üks kuuest EL-i arengukoostöö olulisest valdkonnast, milles lepiti liikmesriikide ja komisjoni vahel kokku 2000. aastal. Koos makromajanduslike, kaubandus- ja arengualaste, transpordi-, toiduohutus-, säästva põllumajandusarengu ning haldussuutlikkuse alaste meetmetega moodustab see EL-i strateegia arengumaade ja kõige vähem arenenud maadega tehtava efektiivse ning konstruktiivse koostöö osas. Seda asjaolu rõhutati ka 6. EL-AKV majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade regionaalseminaril.

1.7

Piirkondlik integratsioon ja koostöö aitavad arengumaid maailmamajandusse integreerida ning mängivad otsustavat osa rahu tugevdamisel ja konfliktide ennetamisel. Nad võimaldavad hõlmatud riikidel tegelda ka riikidevaheliste erinevustega, eriti keskkonna ning loodusvarade kasutamise ja haldamise osas.

1.8

Piirkondliku integratsiooni ning loodusvarade kasutamise ja haldamise vahelised sidemed näitavad selgesti, et piirkondlikule integratsioonile suunatud jõupingutuste ning säästva arengu meetmete vahel peab valitsema otsene seos.

1.9

Kontseptuaalsel tasandil on säästev areng palju laiem termin kui piirkondlik areng. Säästev areng puudutab kõiki majandus- ja sotsiaalvaldkondi, piirkondlik integratsioon keskendub aga enam majanduskoostööle konkreetsete kaubanduslepete ja -meetmete kaudu. Siiski kehtivad mõlemad terminid uue globaliseerunud keskkonna kohta, mis on viimastel aastakümnetel kujunema hakanud ning mis muudab olulisel määral majanduslikke, ühiskondlikke ja keskkonnatingimusi kogu planeedil.

1.10

Tasub samuti tähelepanu juhtida tõigale, et terminit säästev areng kasutatakse peamiselt strateegilistes dokumentides, termin piirkondlik areng esineb aga dokumentides, kus kavandatakse majandus- ning poliitilisi tegevusprogramme. See tähendab, et säästvat arengut tuleb käsitleda pigem piirkondliku integratsiooni üldise kui täiendava dimensioonina.

1.11

On selge, et EL-i jõupingutused soodustada arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades piirkondlikku integratsiooni juhinduvad põhimõtetest, filosoofiast ja prioriteetidest, mida liit on ka oma piires rakendanud. Säästev areng on EL-i tähtsaim prioriteet. Kuigi säästev areng on kuulutatud EL peamiseks strateegiliseks eesmärgiks, (2) võib seda vaevalt lugeda täielikult toimivaks, mille põhjuseks on peamiselt selle jälgimiseks kasutada olevate kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate vähesus. Sellele probleemile tuleb tõsist tähelepanu pöörata ning EMSK on oma eelmistes arvamustes selgesti väljendanud kavatsust toetada liikumist säästva arengu täieliku Lissaboni strateegiasse lõimumise suunas. Eraldi on viidatud 2002. aasta mais avaldatud arvamusele “Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele - Säästva arengu alase globaalse partnerluse poole kohta”.

1.11.1

Selles arvamuses märgitakse: “Globaalne säästev areng on valdkond, kuhu EL oma kogemustele tuginedes võib anda vägagi väärtusliku panuse.” (3) Seetõttu tuleb EL-i kogemust võimalikult tõhusalt rakendada kõige vähem arenenud riikide ja Vahemeremaade suhtes.

1.12

Veel üks EL-i säästva arengu strateegia piirkondliku integratsiooni kaudu soodustamise oluline parameeter peab olema rahu, julgeoleku ja tugevate demokraatlike põhimõtete tunnustamine säästva arengu põhieeldusena aladel, kus püüeldakse piirkondliku integratsiooni poole.

2.1

Punktis 1.1 viidatud raamistiku loomise projekt ei tohi jätta arvestamata viimastel aastakümnetel tekkinud globaliseerunud keskkonda ning eriti seost piirkondlike integratsioonilepingute või piirkondlike kaubanduslepingute ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vahel.

2.2

WTO peaülesandeks on rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine: tollide ning moonutavate subsiidiumide ning mittetariifsete kaubandustõkete kaotamine. Piirkondliku arengu alased lepingud peavad olema selle eesmärgiga kooskõlas ning seda isegi sammu võrra edestama, pöörates samavõrra tähelepanu restruktureerimisega seotud probleemidele riiklikul tasandil ning sisemiste kaubandustõkete vähendamisele. Piirkondliku arengu alased lepingud peavad niisiis tegelema eelarve restruktureerimisega, vähendades poliitilist ebastabiilsust ja korruptsiooni, looma ning arendama uusi institutsioone ja käsitlema muid siseriiklikke teemasid. Nende edu säästva arengu saavutamisel on suurem, kui sellistes valdkondades nagu sotsiaal- ja keskkonnapoliitika tekiks doominoefekt.

2.3

Kuna alati pole tagatud, et see doominoefekt on positiivne, peab möönma, et regionaalarengu alaste lepingute mõju on tavaliselt terviklikum kui WTO kaudu sõlmitud lepingutel.

2.4

Veel üks säästva arenguga ja regionaalarenguga seotud küsimus puudutab otseseid välisinvesteeringuid arengumaadesse ja kõige vähem arenenud maadesse.

2.5

Veel üsna hiljuti olid otsesed välisinvesteeringud arengumaade kõrgendatud huvi keskpunktis. 1990-2000 suurenes otseste välisinvesteeringute juurdevool kaheksa korda, kuid need keskendusid enamasti üksikutesse riikidesse.

2.6

Otsesed välisinvesteeringud võivad mängida majandusarengus ning sellest tulenevalt vaesuse vähendamises olulist rolli töökohtade loomise kaudu (säästva arengu põhinõue). On tõsi, et kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades võib töökohtade loomine tõepoolest aidata inimeste elujärge parandada. Võib oodata, et tootmisprotsess toob kaasa rahvusliku rikkuse kasvu ning põhilise infrastruktuuri paranemise tänu investeeringute kasvule.

2.7

Tõsi on aga ka see, et väga sageli põhinevad otsesed välisinvesteeringud arengumaadesse ja kõige vähem arenenud riikidesse peamiselt sealse tööjõu odavusel. Arvukad uuringud kinnitavad, et pikas perspektiivis võivad sellised investeeringud osutuda isegi kahjulikuks nii säästva arengu kui piirkondliku integratsiooni mõttes. Selle põhjuseks on asjaolu, et loodavad töökohad ei rajane laiahaardelisel strateegial põhinevatel toodetel ja teenustel, mis hõlmaksid kolme säästva arengu alustala (majanduslikku eluvõimelisust, keskkonnaga arvestamist ja sotsiaalset õiglust). Kui madalad tööjõukulud tagavad majandusliku eluvõimelisuse, ei tähenda see veel, et investeering oleks keskkonnahoidlik või sotsiaalselt õiglane.

2.8

Vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et regionaalarengu lepingu osalisel riigil, kuhu tuleb samal ajal oluliselt suuremal määral välisinvesteeringuid (võrreldes teiste piirkondliku koostööga hõlmatud riikidega), võib olla raskusi piirkondliku integratsiooni protsesside realiseerimisega. Selline olukord võib tekkida, kui otsesed välisinvesteeringud ei ole täielikult kooskõlas teiste riikidega tehtava piirkondliku koostöö teatud põhimõtetega.

2.9

Seetõttu tuleb edaspidigi teostada uuringuid ning püüda võimalikult täpselt hinnata otseste välisinvesteeringute kvantitatiivset ja kvalitatiivset mõju säästvale arengule ning piirkondlikule integratsioonile arengumaades. Otseseid välisinvesteeringuid ei tohi hinnata vaid tootlikkuse põhjal puhtmajanduslike kriteeriumide alusel, vaid arvestades ka nende mõju keskkonnale ja ühiskondlikele struktuuridele. Suurt tähelepanu tuleb pöörata ettevõtluse rollile ning eriti oluline on arendada ettevõtetes sotsiaalset vastutustunnet.

3.1

Pole kahtlust, et EL-i püüdlused on suunatud piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu ühitamisele. Kuna piirkondlik integratsioon on tunnistatud oluliseks arengut tagavaks jõuks, on eriti arengumaade ja kõige vähem arenenud maade puhul otstarbekas üritada integreerida säästvuse mõiste neis riikides loodavasse arengumudelisse, et hiljem ei oleks vaja seda mudelit säästvuse mõõtme arvestamata jätmise pärast kohandada. Väga oluline on asuda selles vallas nii arengumaades kui kõige vähem arenenud riikides konkreetselt tegutsema. Siin on valdkondlike tegevuspõhimõtete roll otsustav.

3.2

Säästva arengu mõistet saab piirkondliku integratsiooni alastesse tegevusprogrammidesse tõhusalt kaasa haarata ainult konkreetsete valdkondlike tegevuspõhimõtete kaudu. Valdkondlikud tegevuspõhimõtted määravad kindlaks meetmed, mille abil on võimalik teatud eesmärkide saavutamine operatiivtasandil. Seepärast on vajalik koostada kontrollnimestik probleemidest, mille lahendamiseks kasutatakse konkreetseid valdkondlikke tegevuspõhimõtteid piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu vallas. Seda mõttekäiku toetavad ka Johannesburgi säästva arengu alase tippkohtumise tulemused, kus EL püüdis - kuigi vahest teiste riikide vastuseisu tõttu oodatust vähem edukalt - panna rahvusvahelist üldsust kasutusele võtma rida säästvat arengut soodustavaid operatiivmeetmeid.

3.3

Sellise nimekirja koostamisele peab eelnema ulatuslik dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Nimekirja koostamise tähtaeg peab võimaldama ühelt poolt kõigi probleemide hõlmamist ning teiselt poolt tagama kogu protsessi tulemuslikkuse. Teiste sõnadega ei tohi ajagraafik olla ebamugavalt lühike ega liiga pikk. Kogu protsessi hõlbustab oluliselt Agenda 21 kohalike programmide väljatöötamine arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades. Agenda 21 kohalikud programmid on kohalikud tegevusprogrammid (linnades, külakogukondades jne), mis aitavad kaasa säästvale arengule. Need programmid valmivad peamiselt kohalike võimude tegevuse tulemusena, kes teevad tihedat koostööd kõigi asjassepuutuvate pooltega, kusjuures olulist rolli mängivad ka kodanikuühiskonna organisatsioonid. Agenda 21 kohalike programmide väljatöötamist toetab ÜRO keskkonnaprogramm ning see sai alguse Rio maailma tippkohtumisel (1992). Tegevuskavade koostamisel tuleb anda prioriteet maapiirkondade säästvale arengule, mida ka EL riiklike arengustrateegiate täideviimise kontekstis toetab.

3.4

Eeltoodut silmas pidades tehakse järgmised ettepanekud, mida tuleb käsitleda eelmainitud tegevuskava põhiküsimuste esialgse komplektina, millele võib vabalt teha lisandusi kodanikuühiskonna mõttevahetuse tulemusena nagu on ette nähtud 2003.-2004. aasta EMSK välissuhete osakonna tööprogrammis. Põhitegevuskavas sisalduvad teemad on esitatud säästvuse kolme põhikomponendi - majandusarengu, sotsiaalse õigluse ja keskkonnaühilduvuse - põhjal.

4.1.1

Arengumaade ja kõige vähem arenenud maade SKP sõltub olulisel määral põllumajandusest. Seoses sellega meenutab EMSK, et Euroopa Liit on juba tarvitusele võtnud arvukalt meetmeid, et soodustada kaubavahetust nende riikidega (algatus “ kõik peale relvade”). Euroopa Liit on koguni kõige vähem arenenud riikide põllumajandustoodangu ja toiduainete peamine importija. Siiski piirkondlik integratsioon põhineb suuresti põllumajandustooteid puudutavatel lepingutel. Kuna kogu maailma põllumajanduses rakendatavad meetodid on enamasti säästvusest kaugel, tuleb võtta tarvitusele kõikvõimalikud meetmed, et soodustada piirkondliku integratsiooni protsessi hõlmatud maades säästvaid tootmisviise s.t eelkõige toidu tagamine, vee parem majandamine ja maa viljakuse säilitamine. Veelgi enam, arengumaade ja kõige vähem arenenud riikide põllumajandustoodangu kvaliteet peab oluliselt paranema, kui tahetakse vähendada allpool vaesuspiiri elevate inimeste hulka. Sel eesmärgil tuleb toodangu suurendamiseks rakendatavaid meetodeid toetada järeleproovitud säästvate tehnoloogiatega.

4.1.2

Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et kohalike põllumajandusmeetodite tundmine võib regionaalintegratsiooni protsessis osutuda väärtuslikuks teabeks. Sellised teadmised on tavaliselt seotud säästvate tootmisviisidega, kuna nad on inimese ja looduskeskkonna kauaaegse suhte tagajärg. Paljudel juhtudel on sellised teadmised hävimisohus ning neil põhinev praktika on asendatud vähemsäästvate meetoditega. Selliste arengute põhjuseks on paljude arengumaade ja kõige vähem arenenud maade otsus põllumajanduse moderniseerimisel järgida Lääne mudelit ning Lääne surve neile riikidele avada oma turud mittesäästvatele põllumajandusmeetoditele. Piirkondliku lõimumise raames võib seetõttu sellega hõlmatud riikidel avaneda suurepärane võimalus säästvate põllundusvõtete alaste teadmiste vahetamiseks. Üheks valdkonnaks võib olla töödeldud põllumajandusjäätmete kasutamine väetisena, mille on peaaegu täielikult asendanud keemilised väetised. Tänapäevaste vahenditega keemiliste väetiste tootmine on küll odavam kui jäätmete taaskasutamine, kuid seda probleemi saab lahendada innovatiivsete meetodite rakendamisega.

4.1.3

Praegu arengumaade põllumajanduses kasutatavate tootmisviiside piiratus on ilmne. Üha rohkem kerkib esiplaanile mahepõllundus ning väetiste ja pestitsiidide kasutamise vähendamine. Selle põhjuseks pole ainult vajadus vähendada põllumajanduse keskkonnamõju, vaid ka puhtmajanduslikud tegurid. On näiteks tõestatud, et lämmastikväetiste mittevastava kasutamise kõrge maksumus vähendab oluliselt tulusid, mis lähtuvad tugevamast väetamisest tulenevast põllumajandustootlikkuse kasvust. Seetõttu on oluline viia arengumaadeni ja kõige vähem arenenud maadeni sõnum, et traditsioonilisi põllumajanduslikke tootmisviise ei pea tingimata asendama tänapäevaste meetoditega, mis on osutunud kahjulikuks nii keskkondlikust kui majanduslikust seisukohast.

4.1.4

Maapiirkonna arengu valdkonnas juhib EMSK tähelepanu maalt linna siirdumise negatiivsetele mõjudele, mida kogevad paljud riigid. Seetõttu tuleks põllumajanduse kõrvale uute lisategevuste loomise ja kogemuste vahetamise kaudu toetada igasuguseid meetmeid, mille sihiks on elanikkonna hoidmine maapiirkondades.

4.2.1

Metsandus mängib paljude arengumaade ja kõige vähem arenenud maade majandus- ja ühiskondlikus elus olulist rolli. Selles valdkonnas peab piirkondlik lõimumine arvesse võtma asjaolu, et metsad paiknevad riigipiiridest sõltumatult ning neid uuenevaid ressursse on tarvis hallata säästvalt.

4.2.2

Eriti tuleb metsandustoodete (eriti puidu) säästval tootmisel tähelepanu pöörata riiklike ja piirkondlike sertifitseerimisskeemide väljatöötamisele. Need skeemid peavad olema kooskõlas sellealaste rahvusvaheliste sertifitseerimisstandarditega.

4.3.1

Rahvusvahelised transpordivõrgud on piirkondliku integratsiooni oluliseks tingimuseks. Transpordi infrastruktuur toob aga endaga kaasa tähtsate loodusressursside kahjustamise või isegi hävitamise ohu. Sel põhjusel on küll vajalikud poliitilised meetmed, kuid tuleb seada sisse ka jälgimissüsteem, et rahvusvahelistest transpordivõrkudest tulenevad piirkondliku integratsiooni alased eelised ei osutuks keskkonnakahju kõrval tühiseks.

4.4.1

Turism hõlmab iga liiki rahvusvahelisi suhteid - nii majanduslikke, ühiskondlikke kui kultuurilisi. Piirkondliku integratsiooni skeemides osalevad arengumaad ja kõige vähem arenenud maad võivad saada turismi arengust tohutut kasu. On oluline saavutada piirkondlike integratsiooniskeemide kaudu turismi säästev areng. Selle eesmärgi poole liikumist edendavad koordineeritud rahvusvahelised programmid, mis mitmekesistavad turismirajatisi ning arendavad välja uusi turismiliike nagu ökoturism, kultuuriturism jne.

4.4.2

Selles suhtes tuleb rõhutada, et turismirajatiste mitmekesistamine ning uued turismiliigid peavad põhinema parimatel tavadel, mis on kooskõlas iga maa kohalike tingimustega. EL peab nii arengumaades ja kõige vähem arenenud maades kui ka Vahemeremaades toetama väga aktiivselt uute turismiliikide väljatöötamise alaseid projekte, sealhulgas avaliku ja erasektori koostööd oskusteabe väljatöötamisel nendes lõikudes. Selline vajadus on tekkinud põhjusel, et turismirajatiste mitmekesistamine ning uute turismiliikide väljaarendamine ei paku tavaturismile otsest konkurentsi ning neid saab seega vaadelda kõlblikena abi ja soodustuste jaoks.

4.5.1

Pikaajaliste diskussioonide tulemusena on Euroopa Liidul õnnestunud välja töötada ühine kalanduspoliitika. Nii Vahemerd kui Atlandi ookeani ekspluateerib arvukalt EL-i mittekuuluvaid riike, millest paljud on arengumaad või kõige vähem arenenud maad, kellel ei lasu kohustust säästvaid meetodeid järgida.

4.5.2

Merendustoodete väärtustsükkel hõlmab paljusid riike ja piirkondliku koostöö vorme. Sel põhjusel tuleb põhja-lõuna vaheliste lepingute abil tagada kooskõla säästvate kalandusmeetoditega, viies ellu piirkondliku integratsiooni alaseid algatusi ja programme, kuid samal eesmärgil tuleb ära kasutada ka arengumaade omavahelisi lepinguid.

4.6.1

EL on avaldanud Rohelise Raamatu energiavarustuse kindluse kohta, milles pööratakse erilist tähelepanu keskkonnakaitsele. Kuna EL seostab energiavarustust otseselt säästva arenguga, peavad piirkondlikud integratsioonistrateegiad hoolitsema energiasfääris rakendatavate meetmete eest. See valdkond on väga keerukas, kuna paljudel arengumaadel, kõige vähem arenenud riikidel ning Vahemeremaadel on märkimisväärsed naftavarud, nafta aga on tänapäeval EL-i peamine energiaallikas (on küll püstitatud optimistlikud eesmärgid nafta tarbimist piirata, milleks kohustab ka kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine (Kyoto protokoll)).

4.6.2

Üks olulisi säästva arengu probleeme arengumaades, kõige vähem arenenud maades ning Vahemeremaades on maapiirkondade energia-infrastruktuuride väljaarendamine. Antud probleemi tähtsuse tõttu ning põhjusel, et EL-i strateegiliseks eesmärgiks on parandada energiahaldamist ja viia see kooskõlla säästva arengu põhimõtetega, tuleb energia infrastruktuuri arendada nii, et sellest saadav majanduslik kasu oleks kooskõlas keskkonnakaitse ning sotsiaalse arenguga.

4.7

Need pole ainsad majandustegevuse valdkonnad, kus piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad põhinema säästva arengu põhimõtetel, neid võib aga vaadelda põhilistena, mis annavad teistele valdkondadele eeskuju. Nende valdkondade kaubanduslepingud ja kaasnevad programmid peavad olema teenäitajaks, põhinedes osalusplaneerimisel.

5.1

Võimatu on pikas perspektiivis tagada ühegi piirkondliku arengu alase jõupingutuse edukust, kui see ei põhine haridusel ja koolitusel. Säästev areng hariduses peab olema piirkondlike integratsiooniskeemide põhieesmärgiks. Haritud tulevikukodanikud tagavad, et piirkondlik integratsioon jätkuks säästvust silmas pidades.

5.2

Paljudes arengumaades ja kõige vähem arenenud maades pole naiste positsioon selline, nagu nõuab säästev arengupoliitika. Piirkondlikud integratsiooniskeemid ei tohi mitte ainult välistada naiste sotsiaalset tõrjutust, vaid peavad ka hoolitsema selle erilise rolli eest, mis on naistel täita rahvusvahelises kogemustevahetuses. Piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad muuhulgas toetama muutusi soolises suhtumises, samuti ka struktuurides ja mehhanismides poliitilisel, seadusandlikul ja perekondlikul tasandil, et aidata likvideerida võimalikku soolist diskrimineerimist.

5.3

Mingil tingimusel ei tohi piirkondlikud integratsiooniskeemid muuta arengumaade kultuurilist identiteeti. Vastupidi, piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad võtma kultuurilist eripära arvesse, püüdma edendada kultuurivahetust ning toetama vähemuskultuuride õigusi. Arengumaade kultuurilise identiteedi säilitamine peab enesestmõistetavalt käima käsikäes lugupidamisega demokraatia, üksikisiku õiguste ja võrdsete võimaluste vastu ning sotsiaalse või rassilise diskrimineerimise likvideerimisega.

5.4

Väga tähtis on piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu korral kaasata ka töövõtjad võrdsel alusel otsustusprotsessi. Töökohtade loomine on ilmselgelt piirkondlike integratsiooniprogrammide peamisi eesmärke. Töötajate ja nende esindusorganisatsioonide aktiivne osalus nende programmide organiseerimises võib osutuda väga kasulikuks nii uute töökohtade loomisel kui töökohtade loomisega kaasneva võimaliku negatiivse keskkonnamõju vähendamisel. Kuna töötajad on piirkondlike integratsiooniprogrammidega hõlmatud kogukondade kodanikud ning kohaliku eluga kursis, on nende arvamus väga tähtis ning nad peavad olema otseselt esindatud, kuna nemad on nii programmide tulemusel tekkivate toodete ja teenuste tarbijad kui tootjad.

5.5

Mitmed valitsusvälised organisatsioonid kõige vähem arenenud riikides ja Vahemeremaades on näidanud üles otsest huvi säästvat arengut toetavate meetmete vastu. Paljud neist on ka võtnud tarvitusele meetmeid ülaltoodud probleemide lahendamiseks, mis tähendab, et nad tuleb tihedalt kaasata protsessidesse, mis integreerivad säästva arengu mõiste piirkondlikesse arenguprogrammidesse organiseeritud kodanikuühiskonna formaalsete kanalite kaudu.

5.6

Sellesuunaliste jõupingutuste edukuse peamiseks eeltingimuseks on tõhusate ja vastutustundlike institutsioonide väljaarendamine, kellel oleks piisav autoriteet, soodustamaks säästva arengu ning piirkondliku integratsiooni jaoks vajalikke strateegilisi ja poliitilisi meetmeid. Sel põhjusel peab arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades olema põhiliseks prioriteediks suutlikkust suurendavate programmide väljaarendamine kohalikul- ja regionaaltasandil.

6.1

Geograafilised piirkonnad, kus püüeldakse piirkondliku integratsiooni poole, hõlmavad maid, mis jagavad omavahel tähtsaid veevarusid. Veeressursside haldamine põhjustab samuti mitmete riikide vahel vastuolusid. Riikideüleste veevarude säästev haldamine peab olema piirkondliku integratsiooniprotsessi esmaseks prioriteediks. Üheski kaubandus-, majandus- või muu piirkondliku integratsiooni alases lepingus ei tohi jätta arvesse võtmata kõigi õigust omada juurdepääsu kvaliteetsele veele piisavates kogustes.

6.2

On ütlematagi selge, et riikideüleste veevarude haldamine peab käima käsikäes ratsionaalse haldamisega riiklikul tasemel. Selles valdkonnas tuleb arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades kaasa aidata komisjoni direktiivi 60/20004 (Veevarude haldamise kohta) täitmisele. Selles direktiivis sätestatakse ulatuslik võrgustik veevarude haldamiseks ning tehnilistes küsimustes võiks see olla aluseks piirkondliku veehalduspoliitika väljatöötamisel.

6.3

Sama tähtis on kaitsealade haldamine, kuna ka sel juhul on sageli tegemist riikideüleste reservidega ning esineb ka riikidevahelisi vastuolusid. Kuna nendel aladel toimub mitmekesine majandustegevus, on selge, et piirkondliku integratsiooni alased lepingud mõjutavad nende haldamist otseselt. Sel põhjusel tuleb kaitsealadel säästvat arengut eriti soodustada.

6.3.1

Kaitsealade haldamine peab põhinema laiahaardelistel plaanidel, mida ei toeta mitte ainult kolme säästva arengu alustala (majandus-, keskkonna- ja sotsiaalküsimused) adekvaatne hindamine, vaid mis viivad ka piirkondliku koostöö dimensiooni hõlmavate praktiliste meetmeteni.

6.4

Praegu rajab EL liikmesriikides kaitsealade võrgustikku, eesmärgiga säilitada bioloogilist mitmekesisust (Natura 2000 võrgustik). Liikmesriigid peavad oma sellealase kogemuse edasi andma arengumaadele ja kõige vähem arenenud maadele. Seetõttu tuleb soodustada kaitsealade haldamise ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamise alaste oskuste väljaarendamist. Komisjon ja liikmesriigid saavad anda ka oma otsese panuse, kutsudes bioloogia- ja geograafiaalastele seminaridele vaatlejaid arengu- ja kõige vähem arenenud maadest (eriti kui seminarid puudutavad Vahemere piirkonda).

6.5

Tähtsaimate arengualade hulka kuuluvad rannikualad. Iga piirkondliku integratsiooni protsess peab vältimatult kas otseselt või kaudselt hõlmama rannikuala. Kuna nii ökosüsteem kui majandustegevus sellistes piirkondades on keerukas, on vaja kasutada piirkondlikku integratsiooni rannikualade säästva haldamise soodustamiseks. Selles vallas pooldab EMSK komisjoni poolt väljatöötatud rannikualade integreeritud haldamist.

6.6

Veel üks äärmiselt oluline teema on metsloomade populatsiooni reguleerimine ning range kontroll metsloomade ja metsataimedega kauplemise üle. Siin pooldab EMSK CITES-konventsiooni võimalikult ranget rakendamist võimalikult paljudes riikides.

6.7

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka suurenevast kõrbestumisest tulenevatele probleemidele paljudes Vahemeremaades. Paljudes Vahemeremaade piirkondades ei mõjuta see nähtus mitte ainult keskkonda, vaid mõjub halvavalt ka nende piirkondade majandusele. Seetõttu on vaja aidata Vahemeremaadel välja töötada piirkondliku koostöö projekte, mis pakuksid välja erimeetmeid kõrbestumisohu vähendamiseks.

7.1

Eeltoodud säästva arengu piirkondlikesse integratsioonialgatustesse kaasamise põhimõtted nõuavad ka erimeetmeid ja -tegevusi. Meetmed ja tegevused peavad aitama arengumaadel ja kõige vähem arenenud maadel integreerida säästva arengu mõistet piirkondlikku integratsiooni ning võimaldama jälgida edasiliikumist selles valdkonnas nii nendes riikides kui Vahemeremaades. Protsessis tuleb otsustav osa anda selliste meetmete ja tegevuste väljatöötamisele, mis haaraksid kaasa võimalikult palju osapooli, ning optimaalsete valitsemisvormide saavutamisele.

7.2

EL on oma välisabi osakonna kaudu planeerinud ja teostanud arengumaades ja kõige vähem arenenud maades arenguprogramme (MEDA, ALA, CARDS jne), mille oluliseks koostisosaks on säästev areng. Programmide tõhusus pole seni vastanud EL-i ambitsioonikatele eesmärkidele, kuid nad võivad kaasa aidata säästva arengu piirkondlikesse integratsioonialgatustesse integreerimise idee levikule.

7.3

Eraldi tuleb ära märkida Euroopa Liidu ja Vahemeremaade koostöölepinguid. EL-i ja Vahemeremaade koostööstrateegia on EL-i välissuhetes väga prioriteetne ala. Selle strateegia ellurakendamise peamiseks vahendiks on MEDA-programm. Keskkonna- ja säästva arengu sfääris viib antud poliitikat ellu ka SMAP-programm.

7.4

MEDA-programm pole täitnud talle pandud lootusi. Hoolimata MEDA II eelarve enam kui rahuldavast mahust pole programm veel suutnud saavutada tema ette algselt püstitatud eesmärke. Kuigi on õnnestunud algatada mitmeid säästva arenguga seotud projekte, puudub SMAP-programmil tegevuste lõpuleviimiseks vajalik järjepidevus. Kuigi nende programmide raames on sihtriikide vahelise koostöö puudulikkuse tõttu keeruline projekte ellu viia, tuleb EL-i ja eriti komisjoni pingutused suunata sellele, et mobiliseerida asjast huvitatud pooli. EMSK arvab, et komisjon peab uurima võimalust rahastada paindlikumaid mehhanisme, mis hõlmaksid nii avalikku sektorit, tagades vastava riigi osaluse, kui erasektorit, mis suudab edastada tehnilist oskusteavet sihtriikidesse.

7.5

Mis puutub arengumaades, kõige vähem arenenud riikides ning Vahemeremaades saavutatud edusammude järelvalvesse säästva arengu kaasamisel piirkondlikesse integratsioonmeetmetesse, siis tuleb siinkohal esile tõsta säästvuse mõju uurimise erilist tähtsust. Selles vallas toetab EMSK nõukogu seisukohta, et säästvuse mõju hindamist tuleb teostada vabakaubanduslepingute alusel. Seda seisukohta kinnitati 2003. aasta mais EL-Vahemeremaade vahekonverentsil Kreetal.

7.6

Ühtlasi tuleb hinnata piirkondlike integratsioonmeetmetega hõlmatud riikide saavutusi EL-i liikmesriikides vastu võetud ning rakendama hakatud säästva arengu näitajate alusel. Kuigi näitajate kasutamine on veel algstaadiumis, tuleb neid vaadelda modus vivendi'na, mis annab raamistiku nende riikide saavutuste hindamiseks.

7.7

Üks probleem, mida tuleb piirkondlike integratsiooniprogrammidega hõlmatud riikide saavutuste hindamisel väga hoolikalt jälgida, on rakendatavate meetmete kattumine, mis tuleneb riikide osalemisest rohkem kui ühes piirkondliku integratsiooni alases lepingus. Paljud arengumaad ja kõige vähem arenenud maad on hõlmatud mitmete piirkondliku integratsiooni lepingutega, mis võib tõhusust vähendada ning tekitada ressursside raiskamise ohu. Üheks säästva arengu piirkondlikesse integratsioonimeetmetesse hõlmamise peaeesmärgiks peab olema selle protsessi tagajärgede leevendamine.

7.8

Mis puutub säästva arengu rahastamisse piirkondlikes integratsiooniprogrammides, siis toetab EMSK selles suhtes Monterrey lepingut arengu rahastamise kohta, mis kindlustab säästva arengu alaste rahaliste vahendite pideva kasvu. (4) Lepingus kutsutakse üles suurendama rahaliste vahendite mobiilsust ning tõhusat kasutamist ning ühtlasi kehtestama tingimused, mis on vajalikud rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud arengueesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid on esitatud ka “Millenniumideklaratsioonis” (5) ning nad käsitlevad vaesuse likvideerimist, sotsiaalsete olude parandamist, elustandardi tõstmist ning keskkonnakaitset esimese sammuna selles suunas, et 21. sajand pakuks arenguvõimalusi kõigile.

8.1

Nagu sissejuhatuses mainiti, on säästev areng piirkondliku integratsiooni üldine ja mitte lihtsalt täiendav mõõde. Antud probleemid ei ole kergete killast, kuid nende lahendamine pole ka võimatu. EL-i sellesuunalised jõupingutused võivad anda olulisi tulemusi. Piirkondlike koostööprogrammide kaudu ei aita EL mitte ainult arengumaid ning kõige vähem arenenud riike, vaid annab edasi ka kultuurilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid sõnumeid. Need sõnumid saab kokku võtta säästva arengu mõistega ning viia ellu muuhulgas piirkondliku lõimumise kaudu.

8.2

EL peab sellealaste jõupingutuste raames otsima võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Eraldi tuleb ära märkida koostöö ÜRO-ga.

8.3

ÜRO ja EL-i suhted on aegade jooksul arenenud paljude ühiste koostööprojektide kaudu. Need suhted on tugevad ning hõlmavad praktiliselt kõiki välissuhete valdkondi. Edasine suhete arendamine ÜRO-ga on EL-i, liikmesriikide ja komisjoni strateegiliseks prioriteediks.

8.4

Piirkondlik integratsioon ja säästev areng pakuvad nende suhete parandamiseks suurepäraseid võimalusi. Kuna ÜRO-l on säästva arengu küsimustes olemas strateegiline orientatsioon ja kogemus, ning EL valdab sellealast tehnilist oskusteavet, pooldab EMSK kahe organisatsiooni koostööd piirkondliku ja säästva arengu projektide kaudu, mida rahastatakse kahe organisatsiooni poolt ühiselt.

8.5

EL-i kavatsus sellist koostööd jätkata on leidnud juba kajastamist nii nõukogu ja komisjoni 2000. a. novembri deklaratsioonis Euroopa Ühenduse arengupoliitika kohta kui komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile “ÜRO-ga efektiivse partnerluse loomine arengu- ja humanitaarküsimustes” (K(2001) 231 (lõplik)/2.5.2001).

8.6

Piirkondliku arengu sfääris peavad EL-i koostööprogrammid, eriti need, mis puudutavad piirkondlikku integratsiooni arengu- ja kõige vähem arenenud maadega asetama erilise rõhu säästvuse erinevatele dimensioonidele, s.t majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnamõõtmele. EMSK saab sellesuunalistele jõupingutustele olulisel määral kaasa aidata, kuna kodanikuühiskonna küsimustega tegeldes on tal EL-i organitest suurim sellealane pädevus.