31.10.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 285/10

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/125/EÜ,

21. oktoober 2009,

mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiivi 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks, (3) on oluliselt muudetud. Selleks et teha täiendavaid muudatusi, mis piirduvad rangelt kõnealuse direktiivi reguleerimisala laiendamisega, et kaasata kõik energiamõjuga tooted, tuleks kõnealune direktiiv selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Liikmesriikide erinevad energiamõjuga toodete ökodisaini reguleerivad õigusaktid ja haldusmeetmed võivad tekitada kaubandustõkkeid ja moonutada ühenduses konkurentsi ning seega vahetult mõjutada siseturu toimimist. Liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine on ainuke vahend kaubandustõkete ja kõlvatu konkurentsi tekkimise vältimiseks. Kohaldamisala laiendamisega kõikidele energiamõjuga toodetele tagatakse kõikide oluliste energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete ühtlustamine ühenduse tasandil.

(3)

Energiamõjuga toodetele langeb suur osa loodus- ja energiaressursside tarbimisest ühenduses. Lisaks on neil veel mitmeid teisi olulisi keskkonnamõjusid. Enamiku ühenduse turul olevate tooteliikide puhul võib sarnase funktsiooni ja võimsuse juures täheldada oluliselt erinevaid keskkonnamõjusid. Säästva arengu huvides tuleks pidevalt tegeleda nende toodete üldise keskkonnamõju vähendamisega, eelkõige selgitades välja kahjulike keskkonnamõjude peamised allikad ja vältides keskkonnasaaste ülekandmist, eeldusel et seda on võimalik saavutada ilma üleliigsete kulutusteta.

(4)

Paljusid energiamõjuga tooteid saab parema disainiga märkimisväärselt täiustada, et vähendada nende keskkonnamõju ning säästa energiat, mille tulemuseks on ühtlasi majanduslik kokkuhoid ettevõtjate ja lõppkasutajate jaoks. Lisaks toodetele, mis kasutavad, toodavad, kannavad üle või mõõdavad energiat, võiksid teatavad energiamõjuga tooted, sealhulgas ehituses kasutatavad tooted, nagu aknad, isolatsioonimaterjalid või mõned veekasutusseadmed, nagu dušipihustid või kraanid, samuti aidata kaasa energia märkimisväärsele säästmisele toodete kasutamise ajal.

(5)

Toodete ökodisain on ühenduse integreeritud tootepoliitika strateegia oluline komponent. Ennetava vahendina pakub toodete keskkonnasäästlik projekteerimine või kavandamine tootjatele, tarbijatele ja üldsusele uusi konkreetseid võimalusi toodete keskkonnatoime optimeerimiseks ja samaaegselt nende kasutuskvaliteedi säilitamiseks.

(6)

Energiatõhususe parandamine on elektrienergia efektiivsema lõppkasutuse ühe valikuna oluliseks panuseks ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seonduvate eesmärkide saavutamiseks. Elektrienergia vajadus on energia lõppkasutuse kõige kiiremini kasvav kategooria ja prognooside kohaselt kasvab see järgneva 20–30 aasta jooksul veelgi, kui nimetatud tendentsi piiramiseks ei rakendata poliitilisi meetmeid. Komisjoni koostatud Euroopa kliimamuutuste programmi kohaselt on võimalik saavutada energiatarbimise oluline vähendamine. Kliimamuutus on üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ (4) vastu võetud ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetidest. Energia kokkuhoid on kõige väiksemate kulutustega viis varustuskindluse suurendamiseks ja impordisõltuvuse vähendamiseks. Seepärast tuleb nõudluse osas võtta olulisi meetmeid ja seada olulisi eesmärke.

(7)	Energiamõjuga toodete väljatöötamise etapil tuleks võtta meetmeid, kuna on näha, et sellel etapil selgub toote olelusringi jooksul ilmnev keskkonnasaaste ning määratakse ära enamik tekkivaid kulutusi.

(8)

Energiamõjuga toodete ökodisainile esitatavate ühenduse nõuete kohaldamiseks tuleks kehtestada ühtne raamistik eesmärgiga tagada neile nõuetele vastavate toodete vaba liikumine ja vähendada nende üldist keskkonnamõju. Niisuguste ühenduse nõuete sõnastamisel tuleks arvestada ausa konkurentsi ja rahvusvahelise kaubanduse põhimõtteid.

(9)	Ökodisaini nõuete kehtestamisel tuleks arvestada ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke ja prioriteete ning, kui see on asjakohane, nimetatud programmi temaatiliste strateegiate asjaomaseid eesmärke.

(10)

Käesoleva direktiivi eesmärk on saavutada energiamõjuga toodete võimalike keskkonnamõjude vähendamisega keskkonnakaitse kõrge tase, mis tuleb lõpuks kasuks toodete tarbijatele ja teistele lõppkasutajatele. Säästev areng nõuab ka seda, et mõistlikult arvestataks kavandatavate meetmete mõju tervisele, ühiskonnale ja majandusele. Toodete suurem energia- ja ressursitõhusus aitab kaasa energiavarustuse kindlusele ning nõudluse vähendamisele loodusvarade järele, mis on omakorda terve majanduse ning seega säästva arengu eeldusteks.

(11)

Liikmesriik, kes peab keskkonnakaitsega seotud oluliste vajaduste tõttu vajalikuks säilitada siseriiklikke sätteid või kohaldatava rakendusmeetme võtmise järel ilmneva ning sellele liikmesriigile ainuomase probleemi tõttu kehtestada keskkonnakaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke sätteid, võib seda teha EÜ asutamislepingu artikli 95 lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud tingimuste alusel, mis näevad ette eelneva teatamise komisjonile ja kinnitamise komisjoni poolt.

(12)	Paremast tootedisainist tulenevate keskkonnaeeliste maksimeerimiseks võib osutuda vajalikuks teavitada tarbijaid energiamõjuga toodete tunnustest ja omadustest, mis on keskkonna jaoks olulised, ning nõustada neid nimetatud toodete keskkonnasäästlikul kasutamisel.

(13)

Komisjoni 18. juuni 2003. aasta teatises integreeritud tootepoliitika kohta („Integrated Product Policy – Building on Environmental Life-Cycle Thinking” (IPP)) sätestatud kontseptsioon, mis on ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi oluline ja uuenduslik osa, järgib eesmärki vähendada toodete keskkonnamõjusid kogu nende olelusringi jooksul, kaasa arvatud tooraine valikul ja kasutamisel, tootmises, pakendamises, transpordis ja turustamisel, paigaldamisel ja hoolduses, kasutamisel ja kasutusea lõppedes. Arvestades toote kogu eluea vältel avalduvat keskkonnamõju juba selle projekteerimisel, saab toote keskkonnatoimet parandada kulusäästlikul viisil, kaasa arvatud ressursside ja materjalide tõhusa kasutamisega, täites seega loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia eesmärke. Eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et keskkonnanõudeid saaks toodete projekteerimisel ja kavandamisel arvestada samal ajal tehnilisi, funktsionaalseid ja majanduslikke vajadusi silmas pidades.

(14)	Ehkki on soovitatav kasutada kõikehõlmavat lähenemist seoses keskkonnatoimega, peaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine energiatõhususe suurendamise teel olema kuni tööplaani vastuvõtmiseni esmatähtis keskkonnaalane eesmärk.

(15)

Võib olla vajalik ja õigustatud kehtestada teatud toodetele või teatud keskkonda puudutavatele tunnustele kvantitatiivsed ökodisaini nõuded, et piirata toodete keskkonnamõju miinimumiga. Arvestades pakilist vajadust anda panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli täitmisesse, ja ilma et see piiraks käesolevas direktiivis toetatud integreeritud lähenemist, tuleks anda teatav prioriteet meetmetele, millel on suur potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid väheste kuludega. Nimetatud meetmed võivad soodustada ka ressursside säästvat kasutamist ning on oluliseks panuseks säästvate tootmis- ja tarbimisstruktuuride programmide kümneaastasesse raamistikku, mis võeti vastu 26. augustist4. septembrini 2002 toimunud maailma säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis.

(16)	Üldise põhimõttena ja vajaduse korral tuleks energiamõjuga toodete energiatarbimist oote- või väljalülitatud režiimis vähendada miinimumini, mis on vajalik nende korralikuks toimimiseks.

(17)

Võrdluseks tuleks võtta turul, sealhulgas rahvusvahelistel turgudel, olevad parimad tooted või tehnoloogiad ning ökodisaini nõuete ulatus tuleks määrata tehnilise, majandusliku ja keskkonnaanalüüsi põhjal. Nimetatud nõuete taseme sätestamise paindlik meetod muudab toodete keskkonnatoime kiire parandamise lihtsamaks. Huvitatud isikutega tuleks konsulteerida ja nad aktiivselt analüüsi kaasata. Siduvate meetmete kehtestamine nõuab piisavat konsulteerimist asjaomaste isikutega. Nendel konsultatsioonidel võib ilmneda meetmete sammhaaval kehtestamise või üleminekumeetmete vajadus. Vahe-eesmärkide kehtestamine muudab poliitika rohkem ettearvatavaks, võimaldab arvestada toodete arendustsükleid ja lihtsustab huvitatud isikutel pikaajalist planeerimist.

(18)

Prioriteediks peaks olema alternatiivsed lahendused, nagu tööstuse enesereguleerimine, eeldusel et poliitilisi eesmärke saab nende abil saavutada eeldatavasti kiiremini või väiksemate kulutustega kui kohustuslike nõuete kehtestamisega. Seadusandlikud meetmed võivad osutuda vajalikuks, kui turujõud ei juhi arengut soovitud suunas või ei tee seda piisava kiirusega.

(19)	Eneseregulatsioon, sealhulgas vabatahtlikud kokkulepped tööstuse ühepoolselt võetud kohustuste kujul, võib tänu kiirele ja väheste kuludega rakendamisele tuua kiireid edusamme ja võimaldada paindlikku ja asjakohast kohandumist tehniliste võimaluste ja turu tundlikkusega.

(20)

Vabatahtlike kokkulepete või rakendusmeetme alternatiivina esitatud teiste eneseregulatsiooni meetmete hindamiseks peaks olema kättesaadav teave vähemalt järgmiste teemade kohta: osalemise avatus, lisaväärtus, representatiivsus, kvantifitseeritud ja astmelised eesmärgid, kodanikuühiskonna kaasamine, seire ja aruandlus, eneseregulatsiooni algatuse haldamise kulutasuvus ja säästvus.

(21)	Komisjoni 17. veebruari 2002. aasta teatis (keskkonnakokkulepete kohta ühenduse tasandil regulatsioonikeskkonna lihtsustamise ja parandamise tegevuskava raames) võiks anda kasulikke pidepunkte tööstusele enesekontrolli hindamiseks käesoleva direktiivi raames.

(22)	Käesolev direktiiv peaks soodustama ka ökodisaini kontseptsiooni kasutuselevõttu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ning väga väikeste äriühingute poolt. Seda saaks lihtsustada, tehes nimetatud toodete säästualase teabe ulatuslikult kättesaadavaks ja lihtsalt ligipääsetavaks.

(23)

Energiamõjuga tooted, mis täidavad käesoleva direktiivi rakendusmeetmetes sätestatud ökodisaini nõudeid, peaksid kandma CE-märgist ja asjaomaseid andmeid, mis võimaldavad nende turule laskmist ja vaba liikumist siseturul. Rakendusmeetmete range täitmine on vajalik reguleeritud energiamõjuga toodete keskkonnamõju vähendamise ja ausa konkurentsi tagamiseks.

(24)

Rakendusmeetmete ja tööplaani väljatöötamisel peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide esindajatega ning huvitatud isikutega, kelle jaoks tooterühm on oluline; nende hulka kuuluvad teiste hulgas tööstus, sealhulgas VKEd ja käsitööndus, ametiühingud, hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad, importijad, keskkonnakaitseorganisatsioonid ja tarbijate ühingud.

(25)	Rakendusmeetmete väljatöötamisel peaks komisjon kohasel määral arvestama ka olemasolevaid siseriiklikke keskkonnaalaseid õigusakte, mida tuleks liikmesriikide arvates säilitada, eriti toksiliste ainete osas, seejuures ei tohi vähendada liikmesriikides kehtivat põhjendatud kaitse taset.

(26)	Arvestada tuleks ka tehnilise ühtlustamise direktiivides kasutatavaid eeskirju ja mooduleid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsuses nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta (5).

(27)

Järelevalveasutused peaksid vahetama teavet käesoleva direktiivi kohaldamisalas kavandatavate meetmete kohta, et turujärelevalvet tõhusamini kujundada, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (6). Seejuures tuleks kasutada nii palju kui võimalik elektroonilisi sidevahendeid ja ühenduse asjaomaseid programme. Soodustada tuleks teabevahetust toodete olelusringi jooksul ilmneva keskkonnatoime ja konstruktsioonilahenduste osas saavutatu kohta. Tootjate ökodisainialaste pingutuste käigus omandatud teadmiste koondamise ja levitamise näol on tegemist käesoleva direktiivi olulise lisaväärtusega.

(28)	Pädev asutus on tavaliselt avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus, mille on määranud ametivõimud ning mis pakub vajalikke tagatisi tehnilise ekspertiisi erapooletuse ja kättesaadavuse seisukohast, et kontrollida toote vastavust kohaldatavatele rakendusmeetmetele.

(29)	Olles teadlikud mittevastavuse vältimise tähtsusest, peaksid liikmesriigid tagama tõhusaks turujärelevalveks vajalike vahendite kättesaadavuse.

(30)	VKEde ökodisainialase koolituse ja teavitamise osas võib tekkida vajadus kaaluda lisameetmete rakendamist.

(31)

Ühenduse tasandil ühtlustatud standardid parandavad siseturu toimimist. Niipea kui viide ühtlustatud standardile on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, tuleks eeldada, et sellele standardile vastavuse korral on täidetud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetme asjaomased nõuded, seda ka siis, kui lubatud peaksid olema ka teised vastavuse tõendamise viisid.

(32)

Ühtlustatud standardid peaksid eelkõige aitama tootjatel kohaldada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetmeid. Need standardid võivad etendada olulist rolli mõõte- ja testimismeetodite kehtestamisel. Mis puutub üldistesse ökodisaini nõuetesse, siis saaksid tootjaid, luues oma toodete ökoloogilise profiili vastavalt igakordselt kohaldatava rakendusmeetme nõuetele, suures osas tugineda ühtlustatud standarditele. Standardites peaks olema üheselt viidatud sellele, missugune on seos vastavate standardite ja nendes käsitletud nõuete vahel. Ühtlustatud standardi eesmärk ei tohi olla keskkonnaaspektide piirmäärade kehtestamine.

(33)	Käesolevas direktiivis kasutatud mõistete määratlemise eesmärgil on soovitav tugineda asjakohastele rahvusvahelistele standarditele nagu ISO 14040.

(34)

Käesolev direktiiv on kooskõlas tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni rakendamise teatavate põhimõtetega, mis on sõnastatud nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonis tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni kohta, (7) ja ühtlustatud Euroopa standarditele viitamise põhimõtetega. Oma 28. oktoobri 1999. aasta resolutsioonis standardimise rolli kohta Euroopas (8) soovitas nõukogu komisjonil uurida, kas uue lähenemise põhimõtteid saaks laiendada täiendavatele, seni hõlmamata valdkondadele, et igal võimalusel parandada ja lihtsustada asjaomaseid õigusakte.

(35)

Käesolev direktiiv täiendab ühenduse olemasolevaid õigusakte, nagu nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiiv 92/75/EMÜ kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta, (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta, (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes, (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/121/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, et kohandada see määrusega (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 106/2008 ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta (14). Käesoleva direktiivi ja ühenduse olemasolevate õigusaktide vaheline sünergia peaks nende mõju tugevdama ja aitama kaasa tootjatele esitatavate selgete ja ühtsete nõuete väljatöötamisele.

(36)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (15).

(37)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta nõukogu direktiivi 92/42/EMÜ (16) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 96/57/EÜ (17) ja 2000/55/EÜ (18) või need kehtetuks tunnistada. Muutmise või kehtetuks tunnistamise otsus tuleb vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(38)

Lisaks tuleks komisjonile anda volitus võtta vastu rakendusmeetmed, millega kehtestatakse ökodisaini nõuded määratletud energiamõjuga toodetele, sealhulgas rakendusmeetmete kehtestamiseks üleminekuperioodiks ja, kui see on asjakohane, sätted mitmesuguste keskkonnaaspektide vahelise tasakaalu tagamise kohta. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(39)

Komisjon peaks, tuginedes käesoleva direktiivi, direktiivi 2005/32/EÜ ja rakendusmeetmete kohaldamisest saadud kogemustele, läbi vaatama käesoleva direktiivi toimimise, meetodid ja tõhususe ning hindama, kas selle kohaldamisala laiendamine ka muudele kui energiamõjuga toodetele on asjakohane. Läbivaatamise käigus peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide esindajate ja asjaomaste huvirühmadega.

(40)	Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(41)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tagada siseturu toimimine, kehtestades nõude, et tooted saavutaksid optimaalse keskkonnatoime, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(42)	Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise kohustus peaks piirduma nende sätetega, mille sisu on võrreldes direktiiviga 2005/32/EÜ muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb direktiivist 2005/32/EÜ.

(43)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi järgida IX lisa B osas loetletud direktiivide ülevõtmise tähtpäevi.

(44)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (19) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.   Käesolev direktiiv kehtestab raamistiku energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks eesmärgiga tagada siseturul nimetatud toodete vaba liikumine.

2.   Käesolev direktiiv käsitleb nõudeid, mida peavad täitma rakendusmeetmetega reguleeritavad energiamõjuga tooted, et neid tohiks turule lasta ja/või kasutusele võtta. See aitab kaasa säästvale arengule, suurendades energiatõhusust ja tõstes keskkonnakaitse taset, ning parandab samas energiavarustuse kindlust.

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata inimeste ja kaupade veoks ette nähtud transpordivahenditele.

4.   Käesolevat direktiivi ja selle rakendusmeetmeid kohaldatakse, ilma et need piiraksid ühenduse jäätmekäitlus- ja kemikaalidealaseid õigusakte, sealhulgas ühenduse fluoreeritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „energiamõjuga toode” („toode”)– mis tahes kaup, millel on selle kasutamisajal mõju energiatarbimisele, mis lastakse turule ja/või võetakse kasutusele, sealhulgas osad, mis on ette nähtud käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvasse energiamõjuga tootesse paigaldamiseks, ning mis on lõppkasutaja jaoks turule lastud ja/või kasutusele võetud üksikosadena, mille keskkonnatoimet saab eraldi kontrollida;

2)   „komponendid ja sõlmed”– osad, mis on ette nähtud toodetesse paigaldamiseks, kuid mida lõppkasutaja jaoks ei lasta üksikosana turule ega võeta kasutusele ja mille keskkonnatoimet ei saa eraldi kontrollida;

3)   „rakendusmeetmed”– käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmed teatavate toodete ökodisaini nõuete või nende toodete teatavate keskkonnaaspektide sätestamiseks;

4)   „turule laskmine”– toote esmakordne kättesaadavaks tegemine ühenduse turul tasuliseks või tasuta levitamiseks või kasutamiseks, kusjuures turustusviis ei ole oluline;

5)   „kasutuselevõtt”– toote esmakordne eesmärgipärane kasutamine lõppkasutaja poolt ühenduses;

6)   „tootja”– iga füüsiline või juriidiline isik, kes toodab käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid tooteid ja vastutab nende toodete tootja oma nime või kaubamärgi all turule laskmise ja/või kasutuselevõtu või tootja enda vajadusteks kasutamisel toote vastavuse eest käesolevale direktiivile. Kui tootja käesoleva punkti esimese lause tähenduses või importija punkti 8 tähenduses puudub, siis on tootjaks füüsiline või juriidiline isik, kes laseb turule ja/või võtab kasutusele käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad tooted;

7)   „volitatud esindaja”– iga füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes on tootja poolt kirjalikult volitatud tema nimel täielikult või osaliselt täitma käesoleva direktiiviga seotud kohustusi ja formaalsusi;

8)   „importija”– füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes laseb oma äritegevuse käigus ühenduse turule kolmandast riigist pärit toote;

9)   „materjalid”– kõik materjalid, mida kasutatakse toote olelusringi jooksul;

10)   „toote projekteerimine või kavandamine”– õiguslike, tehniliste, ohutus-, töö- ja turunõuete ning muude nõuete ülevõtmine toote tehnilistesse spetsifikatsioonidesse;

11)   „keskkonnaaspekt”– toote osa või funktsioon, mis võib toote olelusringi jooksul avaldada mõju keskkonnale;

12)   „keskkonnamõju”– keskkonna mis tahes muutus, mis on täielikult või osaliselt põhjustatud toote poolt selle olelusringi jooksul;

13)   „olelusring”– toote eksistentsi jooksul üksteisele järgnevate ja üksteisega seotud etappide kogum alates tooraine töötlemisest kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni;

14)   „korduskasutus”– mis tahes toiming, kus toote või selle komponentide jäätmeid kasutatakse samal eesmärgil, milleks need algselt olid ette nähtud, sealhulgas vastuvõtupunktidesse, turustajatele, ringlussevõtjatele või tootjatele tagastatud toote jätkuv kasutamine, samuti toote korduskasutus pärast ümbertöötamist;

15)   „ringlussevõtt”– jäätmematerjali ümbertöötamine tootmisprotsessis algeesmärgil või muudel eesmärkidel, kuid mitte energia taaskasutamiseks;

16)   „energia taaskasutamine”– põlevjäätmete kasutamine energia saamiseks otsese põletamise teel koos muude jäätmetega või neist eraldi, mille puhul eraldub soojusenergia;

17)   „taaskasutamine”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ (jäätmete kohta) (20) II B lisas ette nähtud mis tahes toiming;

18)   „jäätmed”– direktiivi 2006/12/EÜ I lisas loetletud kategooriatesse kuuluv mis tahes aine või ese, millest valdaja vabaneb, vabaneda soovib või vabanema peab;

19)   „ohtlikud jäätmed”– kõik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ (ohtlike jäätmete kohta) (21) artikli 1 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluvad jäätmed;

20)   „ökoloogiline profiil”– vastavalt toote suhtes kohaldatavatele rakendusmeetmetele kogu olelusringi jooksul kohaldatav sisendite ja väljundite kirjeldus (nagu materjalid, heitmed ja jäätmed), mis on keskkonnamõju seisukohast olulised ja väljendatavad mõõdetavates füüsikalistes suurustes;

21)   „toote keskkonnatoime”– tootja poolt toote keskkonnaaspektide parandamiseks tehtud jõupingutuste tulemus, mis on kirjas tehnilistes dokumentides;

22)   „keskkonnatoime parandamine”– toote keskkonnatoime parandamise protsess, mis hõlmab mitmeid tootepõlvkondi, kuigi mitte kõiki keskkonnaaspekte ühekorraga;

23)   „ökodisain”– keskkonnanõuete arvestamine toote projekteerimisel või kavandamisel eesmärgiga parandada toote keskkonnatoimet toote kogu olelusringi jooksul;

24)   „ökodisaini nõuded”– tootele või selle projekteerimisele või kavandamisele esitatav mis tahes nõue, mille eesmärk on keskkonnatoime parandamine, või mis tahes kohustus anda teavet toote keskkonnaaspektide kohta;

25)   „üldised ökodisaini nõuded”– mis tahes ökodisaini nõue, mis käsitleb toote kogu ökoloogilist profiili ja millega ei kehtestata konkreetsele keskkonnaaspektile piirmäära;

26)   „spetsiifilised ökodisaini nõuded”– mis tahes kvantitatiivne ja mõõdetav toote konkreetsele keskkonnaaspektile esitatav ökodisaini nõue, näiteks energiatarve teatud kindlal väljundvõimsusel töötamisel;

27)   „ühtlustatud standard”– tehnospetsifikaadid, mille tunnustatud standardiorganisatsioon on vastu võtnud komisjoni ülesandel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) (22) sätestatud korras, et kehtestada üleeuroopalised nõuded, mille järgimine ei ole siiski kohustuslik.

Artikkel 3

Turule laskmine ja/või kasutuselevõtt

1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed selleks, et tooted lastakse turule ja/või võetakse kasutusele vaid siis, kui nad vastavad neile kohaldatavatele rakendusmeetmetele ja kannavad vastavalt artiklile 5 CE-märgist.

2.   Liikmesriigid nimetavad turujärelevalve eest vastutavad asutused. Nad tagavad, et nimetatud asutused omaksid ja kasutaksid vajalikke volitusi, et võtta neile käesoleva direktiiviga kohustuslikud sobivad meetmed. Liikmesriigid määravad kindlaks pädevate asutuste ülesanded, volitused ja töökorra. Pädevatel asutustel on õigus

a)	korraldada vajalikus mahus asjakohaseid toote eeskirjadele vastavuse kontrolle ja kohustada tootjat või tema volitatud esindajat artikli 7 kohaselt eemaldama nõuetele mittevastavad tooted turult;

b)	nõuda asjaosalistelt kogu vajalikku teavet, mis on rakendusmeetmetes täpselt kindlaks määratud;

c)	võtta toodete proove ja teostada nende vastavuskontrolle.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni pidevalt turu järelevalve tulemustest; kui see on asjakohane, edastab komisjon nimetatud teabe teistele liikmesriikidele.

4.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel ja teistel asjaosalistel on võimalus esitada pädevatele asutustele tähelepanekuid toodete vastavuse kohta.

Artikkel 4

Importija kohustused

Kui tootja asukoht ei ole ühenduses ja volitatud esindaja puudub, on importijal järgmised kohustused:

a)	tagada, et turule lastud ja/või kasutusele võetud toode vastab käesolevale direktiivile ja kohaldatavale rakendusmeetmele, ja

b)	säilitada EÜ vastavusdeklaratsioon ja tehnilised dokumendid ja teha need kättesaadavaks.

Artikkel 5

Märgistamine ja EÜ vastavusdeklaratsioon

1.   Enne rakendusmeetmega reguleerimisalasse kuuluva toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu kinnitatakse sellele CE-märgis ja väljastatakse EÜ vastavusdeklaratsioon, millega tootja või tema volitatud esindaja kinnitab, et toode vastab kohaldatava rakendusmeetme kõigile asjakohastele sätetele.

2.   CE-märgis koosneb tähtedest „CE” vastavalt III lisa näidisele.

3.   EÜ vastavusdeklaratsioon sisaldab VI lisas nimetatud andmeid ja viitab asjakohasele rakendusmeetmele.

4.   Tootele on keelatud kinnitada märgiseid, mille tähenduse või kuju võib kasutaja ära vahetada CE-märgise tähenduse või kujuga.

5.   Liikmesriigid võivad nõuda, et toote üleandmisel lõppkasutajale peavad andmed I lisa 2. osa kohaselt olema esitatud nende ametlikus keeles või ametlikes keeltes.

Liikmesriigid annavad loa ka nimetatud teabe esitamiseks ühenduse ühes või mitmes Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles.

Esimese lõigu kohaldamisel arvestavad liikmesriigid eelkõige järgmist:

a)	kas teavet saab edastada ühtlustatud sümbolitega, üldtunnustatud koodidega või mõnel teisel moel ja

b)	toote eeldatava kasutaja teadmiste taset ja vajaliku teabe liiki.

Artikkel 6

Vaba liikumine

1.   Liikmesriigid ei tohi oma territooriumil keelata, piirata ega takistada sellise toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu, mis vastab kõigile kohaldatava rakendusmeetme asjakohastele sätetele ja kannab artiklis 5 nimetatud CE-märgist, tuginedes I lisa 1. osas nimetatud ökodisaini parameetritele vastavatele ökodisaini nõuetele, mis on reguleeritud asjaomase kohaldatava rakendusmeetmega.

2.   Liikmesriigid ei tohi oma territooriumil keelata, piirata ega takistada sellise toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu, mis kannab artiklis 5 nimetatud CE-märgist, tuginedes I lisa 1. osas nimetatud ökodisaini parameetritele vastavatele ökodisaini nõuetele, mille kohta kohaldatav rakendusmeede ei näe ette ühtegi ökodisaini nõuet.

3.   Liikmesriigid ei tohi takistada kohaldatava rakendusmeetme sätetele mittevastavate toodete esitlemist messidel, näitustel, esitlustel ja analoogsetel üritustel, kui on olemas nähtav viide sellele, et nimetatud tooted lastakse turule ja/või võetakse kasutusele alles siis, kui need on viidud vastavusse.

Artikkel 7

Kaitseklausel

1.   Kui liikmesriik tuvastab, et artiklis 5 osutatud CE-märgisega toode ei täida nõuetekohasel kasutamisel kohaldatava rakendusmeetme kõiki asjakohaseid sätteid, siis on tootja või tema volitatud esindaja kohustatud viima toote kohaldatava rakendusmeetme ja/või CE-märgise sätetega vastavusse ja kõrvaldama õigusvastase olukorra asjaomase liikmesriigi kehtestatud tingimustel.

Kui on piisavalt tõendeid, et toode võib olla mittevastav, võtab liikmesriik vajalikke meetmeid, mis sõltuvalt mittevastavuse raskusest võivad ulatuda toote vastavuse tuvastamisest toote turule laskmise keeluni.

Kui mittevastavus jätkub, teeb liikmesriik otsuse, millega piiratakse või keelatakse vastava toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu, või tagab selle turult eemaldamise.

Keelamise või turult eemaldamise korral teavitatakse sellest viivitamatult komisjoni ja liikmesriike.

2.   Igas käesoleva direktiivi alusel tehtud liikmesriigi otsuses, millega keelatakse või piiratakse toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu, näidatakse otsuse alus.

Nimetatud otsusest tuleb asjaomast isikut viivitamatult teavitada; samaaegselt teatatakse talle, missugused õiguskaitsevahendid vastavalt liikmesriigi õigusaktidele on tema käsutuses ja missuguse aja jooksul saab nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada.

3.   Liikmesriik teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike viivitamatult lõike 1 alusel tehtud otsusest, nimetab selle põhjused ja annab iseäranis teada, kas mittevastavuse puhul on tegemist mõnega järgmistest juhtudest:

a)	kohaldatava rakendusmeetme nõuete mittetäitmine;

b)	artikli 10 lõikes 2 osutatud ühtlustatud standardite puudulik kohaldamine;

c)	lüngad artikli 10 lõikes 2 osutatud ühtlustatud standardites.

4.   Komisjon konsulteerib viivitamatult asjaomaste isikutega ja võib kasutada sõltumatute tehniliste ekspertide abi.

Pärast konsulteerimist teavitab komisjon viivitamatult otsuse teinud liikmesriiki ja teisi liikmesriike oma seisukohast.

Kui komisjon ei pea otsust põhjendatuks, teavitab ta sellest viivitamatult liikmesriike.

5.   Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse aluseks on lünk ühtlustatud standardis, algatab komisjon viivitamatult artikli 10 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetluse. Ühtlasi teavitab komisjon artikli 19 lõikes 1 osutatud komiteed.

6.   Liikmesriigid ja komisjon võtavad põhjendatud juhtudel vajalikud meetmed nimetatud menetluse raames saadud teabe konfidentsiaalsuse tagamiseks.

7.   Liikmesriikide poolt käesoleva artikli alusel tehtud otsused avalikustatakse läbipaistval viisil.

8.   Komisjoni arvamused nende otsuste kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 8

Vastavushindamine

1.   Enne rakendusmeetme kohaldamisalasse jääva toote turule laskmist ja/või sellise toote kasutuselevõttu peab tootja või tema volitatud esindaja tagama, et teostatakse toote vastavushindamine kooskõlas kohaldatava rakendusmeetme kõikide asjakohaste nõuetega.

2.   Vastavushindamise menetlused määratakse kindlaks rakendusmeetmetes ja peavad tootjal võimaldama valida käesoleva direktiivi IV lisas kirjeldatud projekti või kavandi sisemise kontrolli ja käesoleva direktiivi V lisas kirjeldatud juhtimissüsteemi vahel. Põhjendatud juhtudel ja proportsionaalselt tootega kaasneva riskiga valitakse vastavushindamise menetlus välja otsuse nr 768/2008/EÜ II lisas kirjeldatud asjakohaste moodulite hulgast.

Kui liikmesriigil on selgeid tõendeid toote tõenäolise mittevastavuse kohta, avaldab nimetatud liikmesriik võimalikult kiiresti põhjendatud hindamisotsuse toote vastavuse kohta, mille võib koostada pädev asutus, et vajaduse korral rakendada õigeaegselt parandusmeetmeid.

Kui rakendusmeetme kohaldamisalasse jääva toote projekteeris või kavandas organisatsioon, mis on registreeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EMAS)) (23) sätetele, ja kui registreeriti muu hulgas projekteerimis- või kavandustegevus, siis eeldatakse, et nimetatud organisatsiooni juhtimissüsteem vastab käesoleva direktiivi V lisa nõuetele.

Kui rakendusmeetme kohaldamisalasse jääva toote projekteeris või kavandas organisatsioon, mis omab toote projekteerimist või kavandamist hõlmavat juhtimissüsteemi, ja kui süsteemi rakendatakse vastavalt ühtlustatud standardile, millele on viidatud Euroopa Liidu Teatajas, siis eeldatakse, et juhtimissüsteem vastab käesoleva direktiivi V lisa nõuetele.

3.   Pärast rakendusmeetme kohaldamisalasse jääva toote turule laskmist ja/või kasutuselevõttu peab tootja või tema volitatud esindaja kümne aasta jooksul pärast selle toote viimase eksemplari tootmist säilitama vastavushindamise dokumendid ja tema poolt väljastatud vastavusdeklaratsioonid ja võimaldama liikmesriigil nendega tutvuda.

Asjakohased dokumendid tuleb esitada kümne päeva jooksul pärast liikmesriigi pädeva asutuse palvet.

4.   Artiklis 5 osutatud vastavushindamise dokumendid ja EÜ vastavusdeklaratsioon koostatakse ühes Euroopa Liidu institutsioonide ametlikest keeltest.

Artikkel 9

Vastavuseeldus

1.   Liikmesriigid käsitlevad toodet, mis kannab artiklis 5 osutatud CE-märgist, kohaldatava rakendusmeetme asjakohastele sätetele vastavana.

2.   Kui toode vastab ühtlustatud standardile, mille viide on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, siis käsitlevad liikmesriigid toodet asjaomaste standarditega seotud kohaldatava rakendusmeetme kõikidele nõuetele vastavana.

3.   Kui tootele on määruse (EÜ) nr 1980/2000 kohaselt antud ühenduse ökomärgis, siis eeldatakse, et toode vastab kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele, kuivõrd ökomärgis neid nõudeid täidab.

4.   Vastavuseelduse eesmärgil võib komisjon käesoleva direktiivi raames vastavalt artikli 19 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele otsustada, et teised ökomärgised täidavad samaväärseid tingimusi nagu ühenduse ökomärgis määruse (EÜ) nr 1980/2000 tähenduses. Eeldatakse, et tooted, millele on antud selline teine ökomärgis, vastavad kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele, kuivõrd asjaomane ökomärgis nimetatud nõudeid täidab.

Artikkel 10

Ühtlustatud standardid

1.   Liikmesriigid tagavad võimaluste piires asjakohaste meetmete võtmise, et konsulteerida ühtlustatud standardite väljatöötamise ja järelevalve käigus huvitatud isikutega siseriiklikul tasandil.

2.   Kui liikmesriik või komisjon on seisukohal, et ühtlustatud standard, mille kohaldamisel eeldatakse, et see vastab kohaldatava rakendusmeetme erisätetele, ei vasta nendele sätetele täielikult, teavitab asjaomane liikmesriik või komisjon sellest direktiivi 98/34/EÜ artikli 5 kohaselt moodustatud alalist komiteed, tuues välja põhjused. Komitee esitab kiirendatud korras oma arvamuse.

3.   Kõnealuse komitee arvamuse põhjal otsustab komisjon, kas viide asjaomasele standardile Euroopa Liidu Teatajas avaldada, jätta avaldamata või avaldada piiranguga, kas jätta viide alles või see Euroopa Liidu Teatajast eemaldada.

4.   Komisjon teavitab sellest asjaomast Euroopa standardiorganisatsiooni ja esitab vajaduse korral taotluse asjaomase ühtlustatud standardi ülevaatamiseks.

Artikkel 11

Nõuded komponentidele ja sõlmedele

Tootjat või tema volitatud esindajat, kes lasevad komponendid ja sõlmed turule ja/või võtavad kasutusele, võib rakendusmeetmetega kohustada esitama rakendusmeetmega hõlmatud toote tootjale olulisi andmeid asjaomaste komponentide või sõlmede materjali koostise ning energia, materjalide ja/või ressursside kulu kohta.

Artikkel 12

Halduskoostöö ja teabevahetus

1.   Liikmesriigid tagavad sobivate meetmete võtmise, et julgustada käesoleva direktiivi rakendamiseks pädevaid asutusi tegema koostööd ning üksteisele ja komisjonile teavet edastama eesmärgiga toetada käesoleva direktiivi, eriti selle artikli 7 rakendamist.

Halduskoostööks ja teabevahetuseks tuleb võimaluste piires kasutada elektroonilisi suhtlusvahendeid, mille edendamiseks saab kasutada ühenduse asjaomaseid programme.

Liikmesriigid teatavad komisjonile asutuste nimed, kelle pädevuses on käesoleva direktiivi kohaldamine.

2.   Komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetuse täpne viis ja struktuur otsustatakse vastavalt artikli 19 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

3.   Komisjon võtab sobivad meetmed, et toetada käesolevas artiklis osutatud liikmesriikide vahelist koostööd ja anda sellesse oma panus.

Artikkel 13

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad

1.   Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ja väga väikestele äriühingutele kasulike programmide kontekstis arvestab komisjon algatustega, mis aitavad VKEdel ja väga väikestel äriühingutel oma toodete projekteerimisel või kavandamisel kaasata keskkonnaaspekte, sealhulgas energiatõhusust.

2.   Rakendusmeetmetele võib lisada suunised, mis katavad asjaomases tootesektoris tegutsevate VKEde eripära. Vajaduse korral ja vastavalt lõikele 1 võib komisjon koostada täiendava ja täpsustava erimaterjali, et muuta käesoleva direktiivi rakendamine VKEdele lihtsamaks.

3.   Liikmesriigid tagavad, eriti toetusvõrkude ja struktuuride tugevdamisega, et nad julgustavad VKEsid ja väga väikeseid äriühinguid rakendama keskkonnasõbralikku lähenemist juba toodete projekteerimisel ja kavandamisel ja end kohandama tulevaste Euroopa õigusaktidega.

Artikkel 14

Tarbija teavitamine

Vastavalt kohaldatavale rakendusmeetmele tagavad tootjad neile sobilikul viisil, et toote tarbijatele antakse

a)	vajalikku teavet nende rolli kohta toote säästlikul kasutamisel ja

b)	teavet toote ökoloogilise profiili ja ökodisaini eeliste kohta, kui rakendusmeetmed seda nõuavad.

Artikkel 15

Rakendusmeetmed

1.   Kui toode vastab käesoleva artikli lõikes 2 toodud kriteeriumidele, kuulub see vastavalt käesoleva artikli lõike 3 punktile b rakendusmeetme või eneseregulatsiooni meetme alla. Need rakendusmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Lõikes 1 osutatud kriteeriumid on järgmised:

a)	toote müügi- ja kaubandusmaht on märkimisväärne, mis vastavalt viimastele kättesaadavatele andmetele on ühenduses soovituslikult üle 200 000 ühiku aastas;

b)	tootel on, arvestades turule lastud ja/või kasutusele võetud koguseid, ühenduses märkimisväärne mõju keskkonnale vastavalt otsuses nr 1600/2002/EÜ sätestatud ühenduse strateegilistele prioriteetidele ja

c)

tootel on märkimisväärne potentsiaal keskkonnamõju vähendamiseks ilma liigsete kuludeta, arvestades eriti järgmist: i) teiste asjakohaste ühenduse õigusaktide puudumine või asjaolu, et turujõud ei suuda antud probleemi nõuetekohaselt lahendada, ja ii) suured erinevused keskkonnatoimes analoogsete turul olevate toodete lõikes.

3.   Rakendusmeetme eelnõu koostamisel arvestab komisjon artikli 19 lõikes 1 nimetatud komitee arvamusi ning järgmist:

a)	ühenduse keskkonnaalaseid prioriteete, nagu need on sätestatud otsuses nr 1600/2002/EÜ või komisjoni Euroopa kliimamuutuse programmis (ECCP), ja

b)	asjakohaseid ühenduse õigusakte ja eneseregulatsiooni meetmeid, nagu vabatahtlikud kokkulepped, mis pärast artikli 17 kohast hinnangut peaksid saavutama poliitika eesmärgid kohustuslikest nõudmistest kiiremini või väiksemate kuludega.

4.   Rakendusmeetme eelnõu väljatöötamisel komisjon

a)

kontrollib toote olelusringi ja kõiki selle olulisi keskkonnaaspekte, sealhulgas energiatõhusust. Keskkonnaaspektide ja nende parandamise teostatavuse analüüsi ulatus on proportsionaalne nende olulisusega. Ökodisaini nõuete vastuvõtmine toote oluliste keskkonnaaspektide kohta ei tohi liigselt viibida ebakindluse tõttu teiste aspektide osas;

b)	teostab hindamist, mille käigus kontrollitakse mõju keskkonnale, tarbijatele ja tootjatele, sealhulgas VKEdele, konkurentsivõime, sealhulgas seoses ühenduseväliste turgudega, innovatsiooni, turule juurdepääsu ning kulude ja saadava kasu seisukohalt;

c)	arvestab liikmesriikide poolt oluliseks peetavaid kehtivaid siseriiklikke keskkonnaeeskirju;

d)	konsulteerib asjaomaste sidusrühmadega;

e)	koostab punktis b nimetatud tagajärgede hindamise alusel rakendusmeetme eelnõu seletuskirja ja

f)	määrab rakendustähtaja(d), astmelised meetmed või üleminekumeetmed või -perioodid ja arvestab seejuures võimalikke mõjusid VKEdele või spetsiifilistele, peamiselt VKEde toodetavatele tooterühmadele.

5.   Rakendusmeetmed peavad täitma kõiki järgmisi kriteeriume:

a)	kasutaja seisukohalt ei esine märkimisväärset negatiivset mõju toote töökindlusele;

b)	tervist, ohutust ja keskkonda ei kahjustata;

c)	puudub märkimisväärne negatiivne mõju tarbijale, eriti toote taskukohasuse ja olelusringi kulude osas;

d)	puudub märkimisväärne negatiivne mõju tööstuse konkurentsivõimele;

e)	ökodisaini nõue ei vii põhimõtteliselt selleni, et kõik teised tootjad peavad üle võtma ühele kindlale tootjale kuuluva tehnoloogia, ning

f)	tootjatele ei teki ülemäärast halduskoormust.

6.   Rakendusmeetmetega sätestatakse ökodisaini nõuded vastavalt I lisale ja/või II lisale.

Toote teatavatele keskkonnaaspektidele, millel on oluline keskkonnamõju, kehtestatakse eriomased ökodisaini nõuded.

Rakendusmeetmed võivad ka ette näha, et ökodisaini nõue ei ole vajalik mõningate I lisa 1. osas viidatud ökodisaini parameetrite puhul.

7.   Nõuded tuleb sõnastada selliselt, et turu järelevalveasutustele oleks tagatud võimalus kontrollida, kas toode vastab rakendusmeetme nõuetele. Rakendusmeetmes tuleb täpsustada, kas kontrolli saaks teostada vahetult toote või tehniliste dokumentide põhjal.

8.   Rakendusmeetmed sisaldavad VII lisas loetletud andmeid.

9.   Komisjoni poolt rakendusmeetmete väljatöötamisel kasutatud olulised uuringud ja analüüsid peaksid olema üldsusele kättesaadavad, võttes eriti arvesse juurdepääsu ja kasutamise lihtsust huvitatud VKEdele.

10.   Vajaduse korral sisaldab rakendusmeede, millega sätestatakse ökodisaini nõuded, sätteid eri keskkonnaaspektide vahelise tasakaalu tagamise kohta. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 16

Tööplaan

1.   Kooskõlas artiklis 15 sätestatud kriteeriumidega koostab komisjon, olles konsulteerinud artiklis 18 osutatud nõuandefoorumiga, hiljemalt 21. oktoobriks 2011 tööplaani, mis tuleb teha üldsusele kättesaadavaks.

Tööplaan sisaldab järgneva kolme aasta jaoks tooterühmade mittetäieliku loetelu, mida käsitletakse rakendusmeetmete kehtestamisel esmatähtsatena.

Komisjon muudab tööplaani regulaarselt pärast konsulteerimist nõuandefoorumiga.

2.   Üleminekuperioodil, mille jooksul koostatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud esimene tööplaan, võtab komisjon, täites artiklis 15 sätestatud kriteeriume ja olles konsulteerinud nõuandefoorumiga, vajaduse korral eelnevalt vastu

a)

nende toodete rakendusmeetmed, mis on ECCPs klassifitseeritud toodetena, millel on suur potentsiaal kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks väikeste kuludega, nagu kütteseadmed ja veeboilerid, elektrimootori süsteemid, valgustus nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, kodumasinad, kontoriseadmed nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, olmeelektroonika ning kütte-, ventilatsiooni ja kliimaseadmed ning

b)	eraldi rakendusmeetme, mis vähendab teatud tooterühma elektrikadusid ooterežiimis.

Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 17

Eneseregulatsioon

Käesoleva direktiivi kontekstis rakendusmeetme alternatiivina esitatud vabatahtlike kokkulepete või teiste eneseregulatsiooni meetmete kohta antakse hinnang vähemalt VIII lisale tuginedes.

Artikkel 18

Nõuandefoorum

Komisjon tagab, et ta jälgib oma tegevuses iga rakendusmeetme puhul liikmesriikide ja kõikide oluliste kõnealuse toote või tooterühmaga seotud huvitatud isikute, nagu tööstuse, sealhulgas VKEde, käsitöönduse, ametiühingute, hulgi- ja jaemüügiga tegelevate ettevõtjate, importijate, keskkonnakaitseorganisatsioonide ja tarbijarühmade esindajate tasakaalustatud kaasamist. Nimetatud osapooled aitavad eelkõige kaasa rakendusmeetmete sõnastamisele ja läbivaatamisele, kehtestatud turujärelevalvemehhanismide mõjususe uurimisele ja vabatahtlike kokkulepete ning teiste eneseregulatsiooni meetmete hindamisele. Nimetatud osapooled kohtuvad nõuandefoorumil. Komisjon määrab kindlaks nimetatud foorumi töökorra.

Artikkel 19

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 20

Karistused

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, võttes arvesse mittevastavuse ulatust ja ühenduse turule lastud nõuetele mittevastavate toodete arvu. Liikmesriigid teatavad nendest sätetest komisjonile hiljemalt 20. novembriks 2010 ja annavad viivitamata teada kõikidest nende hilisematest muudatustest.

Artikkel 21

Läbivaatamine

Hiljemalt 2012. aastaks vaatab komisjon läbi käesoleva direktiivi ja selle rakendusmeetmete tõhususe, kaasa arvatud

a)	metoodika oluliste keskkonnaparameetrite (nagu ressursitõhusus) määratlemiseks ja hõlmamiseks, kusjuures võetakse arvesse toote kogu olelusringi;

b)	rakendusmeetmete taseme;

c)	turu järelevalvemehhanismid ja

d)	võimalikud soodustatavad asjakohased eneseregulatsioonimeetmed.

Pärast läbivaatamist ja võttes eelkõige arvesse käesoleva direktiivi laiendatud kohaldamisalaga seotud kogemusi, hindab komisjon, kas direktiivi kohaldamisala laiendamine energiamõju mitteomavatele toodetele on asjakohane, et saavutada keskkonnamõju märkimisväärne vähenemine kogu nende olelusringi jooksul, olles konsulteerinud artiklis 18 osutatud nõuandefoorumiga, ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule – kui see on asjakohane – käesoleva direktiivi muutmise ettepanekud.

Artikkel 22

Konfidentsiaalsus

Artiklis 11 ja I lisa 2. osas nimetatud nõuded tootja ja/või tema volitatud esindaja poolt antava teabe kohta vastavad proportsionaalsuse põhimõttele ja arvestavad majanduslikult tundliku teabe õiguspärase konfidentsiaalsuse põhjendatud vajadusega.

Artikkel 23

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi artiklite 1–9, 11, 14, 15 ja 20 ning I–V, VII ja VIII lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 20. novembriks 2010. Liikmesriigid edastavad nende normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Liikmesriigid otsustavad sellise viitamise viiside ja kõnealuse märkuse sõnastust käsitlevad üksikasjad.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 24

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2005/32/EÜ, mida on muudetud IX lisa A osas nimetatud direktiiviga, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IX lisa B osas nimetatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt X lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 25

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 26

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  ELT C 100, 30.4.2009, lk 120.

(2)  Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 24. septembri 2009. aasta otsus.

(3)  ELT L 191, 22.7.2005, lk 29.

(4)  EÜT L 242, 10.9.2002, lk 1.

(5)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 82.

(6)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(7)  EÜT C 136, 4.6.1985, lk 1.

(8)  EÜT C 141, 19.5.2000, lk 1.

(9)  EÜT L 297, 13.10.1992, lk 16.

(10)  EÜT L 237, 21.9.2000, lk 1.

(11)  ELT L 37, 13.2.2003, lk 24.

(12)  ELT L 37, 13.2.2003, lk 19.

(13)  ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(14)  ELT L 39, 13.2.2008, lk 1.

(15)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(16)  EÜT L 167, 22.6.1992, lk 17.

(17)  EÜT L 236, 18.9.1996, lk 36.

(18)  EÜT L 279, 1.11.2000, lk 33.

(19)  ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(20)  ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.

(21)  EÜT L 377, 31.12.1991, lk 20.

(22)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(23)  EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---