1.

Seaduses 20/2021 on ainsa karistusmeetmena ette nähtud valikumenetluste korraldamine koos hüvitisega ainult nendele kuritarvituse ohvritele, kes neid valikumenetlusi edukalt ei läbi. Kas see seadus rikub direktiivi 1999/70/EÜ (1) raamkokkuleppe klauslit 5, kuna selle seadusega jäetakse karistamata kuritarvitused nende ajutiste avalike teenistujate suhtes, kes on need valikumenetlused edukalt läbinud, kui sanktsioon on alati tingimata vajalik ja selle valikumenetluse edukalt läbimine ei ole karistusmeede, mis vastaks direktiivi nõuetele, nagu Euroopa Kohus sedastas 2. juuni 2021. aasta kohtumääruses kohtuasjas C-103/2019 (2)?

2.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ja seadus 20/2021 ei näe ette muid tõhusaid karistusmeetmeid järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise või tähtajalise lepingu kuritarvitusliku pikendamise eest, siis kas asjaolu, et seadus ei näe ette järjestikuste tähtajaliste töölepingute või tähtajalise lepingu kuritarvitusliku pikendamise muutmist tähtajatuks lepinguks, rikub direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klauslit 5, nagu Euroopa Kohus sedastas 3. septembri 2020. aasta kohtumääruses kohtuasjas C-153-20 (3)?

3.

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) määras oma 26. septembri 2018. aasta kohtuotsustes 1425/2018 ja 1426/2018 kindlaks kohtupraktika doktriini, mida on kinnitatud tema 20. detsembri 2007. aasta kohtuotsusega 1534/2021, et meede, mis tuleb võtta ajutiste töösuhete kuritarvitamise olukorras, võib seisneda lihtsalt selles, et avalik teenistuja, kellele on osaks saanud kuritarvitamine, hoitakse töökohal ebakindla töösuhte olukorras seni, kuni tööandjaks olev ametiasutus määrab kindlaks, kas esineb struktuuriline vajadus, ja korraldab vastavad valikumenetlused, milles võivad osaleda kandidaadid, kelle puhul ei ole sellist ajutise töösuhte kuritarvitamist olnud, et täita ametikoht alaliste või koosseisuliste avalike teenistujatega. Kas see kohtupraktika doktriin on vastuolus direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klausliga 5, kui avatud valikumenetluse korraldamine ja valikumenetluse edukas läbimine ei ole karistusmeede, mis vastaks direktiivi nõuetele, nagu see on ette nähtud Euroopa Kohtu 2. juuni 2021. aasta kohtumääruses kohtuasjas C-103/2019?

4.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ja Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika ei näe ette muid tõhusaid karistusmeetmeid järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise või tähtajalise lepingu kuritarvitusliku pikendamise eest, siis kas asjaolu, et kohtupraktikas ei ole ette nähtud järjestikuste tähtajaliste töölepingute või tähtajalise lepingu kuritarvitusliku pikendamise muutmist tähtajatuks lepinguks, rikub direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klauslit 5, nagu Euroopa Kohus sedastas 3. septembri 2020. aasta kohtumääruses kohtuasjas C-153-20?

5.

Kui direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klausli 5 ülevõtmiseks vastu võetud õigusakt rikub ühenduse õigust, kuna selles ei ole ette nähtud ühtegi konkreetset karistusmeedet, mis tagaks selle ühenduse õigusnormi eesmärkide saavutamise ja avalike teenistujate töösuhte ebakindlaks muutmise lõpetamise,

siis kas sellises olukorras peavad liikmesriigi õigusasutused otsustama, et kuritarvituslik ajutine töösuhe tuleb muuta alaliseks töösuhteks – mis erineb küll koosseisulise ametniku omast, kuid tagab kuritarvituse ohvrile töökohal stabiilsuse –, et vältida niisuguse kuritarvituse karistamatust ja kokkuleppe klausli 5 eesmärkide õõnestamist, isegi kui niisugust muutmist ei ole riigisiseste õigusnormidega ette nähtud, tingimusel et sellele ajutisele töösuhtele on eelnenud avalik valikumenetluse konkurss ning on järgitud võrdse kohtlemise, teenete ja võimekuse põhimõtteid?