1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi (EL) 2011/83/EL (1) (edaspidi „direktiiv 2011/83“) artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb sellise sisuga lepingu puhul, mis ei näe ette ühtse soorituse tegemist, vaid mitmest osasooritusest koosneva kogusoorituse tegemist, arvutada puhtproportsionaalselt ajaga, kui tarbija tasub kogusoorituse eest küll ajaliselt proportsionaalselt, kuid osasooritused tehakse eri aegadel?

2.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb puhtproportsionaalselt ajaga arvutada ka siis, kui (osa)sooritust tehakse küll järjepidevalt, kuid lepingu alguses on see tarbija jaoks suurema või väiksema väärtusega?

3.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 (2) (edaspidi „direktiiv 2019/770“) artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et „digisisu“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 1 tähenduses võivad endast kujutada ka sellised failid, mis antakse üle peamiselt „digiteenusena“ direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 2 tähenduses tehtava kogusoorituse osasooritusena, mille tagajärjel saaks kaupleja tugineda selle osasoorituse puhul kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktiga m sellele, et tarbija on oma taganemisõiguse kaotanud, tarbija saaks aga juhul, kui kauplejal see ei õnnestu, lepingust tervikuna taganeda ja direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti ii alusel ei peaks ta maksma selle osasoorituse eest hüvitist?

4.

Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et teenuse kohta lepingus kokku lepitud koguhind on direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 kolmanda lause tähenduses „ülemäära suur“, kui see on tunduvalt suurem kui koguhind, mille on sama kaupleja sama pika kehtivusajaga ja ka muus osas samade raamtingimustega lepingu alusel osutatava sisuliselt identse teenuse puhul kokku leppinud mõne teise tarbijaga?