4.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 253/36

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsus 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 66, lk 26) ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 66, lk 1); ja

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et nõukogu ei ole märkinud õiget õiguslikku alust. ELL artikkel 29 ei olnud otsuse jaoks õige õiguslik alus, sest hagejale esitatud etteheide ei määratle teda isikuna, kes on kahjustanud õigusriigi põhimõtteid või inimõigusi Ukrainas (ELL artikli 21 lõike 2 ja artikli 23 tähenduses). Kuna otsus oli kehtetu, ei saanud nõukogu tugineda määruse kehtestamiseks ELTL artikli 215 lõikele 2. Piiravate meetmete kehtestamise ajal ei olnud hageja vastu üheski kohtus esitatud mingit süüdistust ega väidet, et tema tegevus ohustaks õigusriigi põhimõtteid või oleks rikkunud mis tahes inimõigusi Ukrainas.

2.

Teine väide, et nõukogu ei ole täitnud nimekirja kandmise kriteeriumi, täpsemalt tingimust, et isik on Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest ja inimõiguste rikkumise eest „vastutava[na] tuvastatud” või on seotud mis tahes sellise isikuga. Ainus hageja nimekirja kandmise põhjus oli asjaolu, et teda peeti isikuks, kelle suhtes algatati Ukrainas „uurimine” tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja. Seega puudub isegi etteheide (kohaldades Üldkohtu argumentatsiooni kohtuasjas T-256/11: Ezz), et isik oli vastutav Ukraina riigivara omastamise või inimõiguste rikkumise eest Ukrainas või oli seotud isikuga, kelle selline tegevus on nõuetekohaselt tuvastatud.

3.

Kolmas väide, et nõukogu on rikkunud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Hagejale ei ole mingis staadiumis antud üksikasjalikku teavet „uurimise” kohta, mis väidetavalt põhjendab tema nimekirja kandmist, ega ka „arvestatavaid ja usaldusväärseid” või „konkreetseid” tõendeid selle kohta. Hoolimata taotlustest ei ole nõukogu seda teavet andnud.

4.

Neljas väide, et nõukogu ei ole hagejale piisavalt põhjendanud tema nimekirja kandmist. Põhjendused ei olnud piisavalt üksikasjalikud ja täpsed. Mingeid üksikasju ei ole esitatud hageja käitumise laadi kohta, kuivõrd ta väidetavalt „osale[s] […] kuritegudes”, või selle kohta, kuidas talle süüks pandav „osale[mine] […] kuritegudes” on seotud nii „Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise” kui ka „nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja”. „Uurimise”, seda väidetavalt läbi viiva asutuse, uurimise laadi ega selle alguskuupäeva kohta ei ole esitatud mingit teavet.

5.

Viies väide, et nõukogu on raskelt rikkunud hageja põhiõigusi omandile ja mainele. Piiravad meetmed ei ole „seaduses ette nähtud”; need kehtestati nõuetekohaste kaitsemeetmeteta, mis võimaldaksid hagejal oma seisukohta nõukogule tõhusalt esitada; need ei ole piiratud mingi konkreetse omandiga, mis peaks vastama omastatud riigi rahalistele vahenditele ega ole isegi piiratud väidetavalt omastatud rahaliste vahendite suurusega.

6.

Kuues väide, et nõukogu on tuginenud sisu poolest valedele asjaoludele. Vastupidi hageja ainsale nimekirja kandmise põhjusele puudub mis tahes teave või tõendid, et hageja suhtes on tegelikult Ukrainas algatatud seda laadi „uurimine” nagu on märgitud otsuses ja määruses.

7.

Seitsmes väide, et nõukogu ei ole taganud hageja nimekirja kandmise aluseks olnud tõendite asjakohasust ja kehtivust: ta ei ole kontrollinud, kas käesoleval ajal tegutseval Ukraina peaprokuröril oli Ukraina põhiseaduse alusel pädevus algatada hageja suhtes mis tahes uurimist, samuti ei ole nõukogu võtnud arvesse, et hageja suhtes ei ole väidetavat „uurimist” tegelikult algatatud.