2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/106

Raportöör:

Raymond HENCKS

1.1.

Erinevad komisjoni tellitud uuringud on näidanud, et postipakkide piiriülese kättetoimetamise tariifid, eelkõige üksikisikute ja VKEde jaoks, on mõnikord peaaegu viis korda kõrgemad kui riigisisesed tariifid ning neid erinevusi ei saa põhjendada tööjõu- või muude kuludega sihtriigis. Seetõttu ei saa tarbijad ega e-jaemüüjad ühtse turu võimalusi täiel määral ära kasutada.

1.2.

Komitee tunnistab, et komisjoni uus meede on muutunud vältimatult vajalikuks, et kõik e-jaemüüjad ja tarbijad, eelkõige kõrvalistes piirkondades paiknevad eraisikud ja VKEd võiksid viimaks ära kasutada postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuseid, mis oleksid nii kättesaadavad, kvaliteetsed kui ka taskukohase hinnaga.

1.3.

Komisjon kavatseb tegeleda liiga kõrgete tariifide probleemiga kõnealuse määruse abil, mida kohaldatakse aga üksnes postipakkide kättetoimetamise universaalteenuse osutajatele.

1.4.

Komitee tunneb muret selle pärast, et nimetatud määrusega kavandatavad meetmed, eelkõige tariifide ja lõpphindade läbipaistvuse, standardpakkumise avaldamise ja tariifide taskukohasuse hindamise nõuete kehtestamine, mille vajalikkuses ei saa samas mingil juhul kahelda, võivad ilma lisameetmeteta aga osutuda ebapiisavateks, innustamata seejuures postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste osutajaid taskukohaseid tariife kohaldama.

1.5.

Komitee avaldab kahetsust, et komisjon lükkas võimalike rangemate meetmete võtmise edasi 2018. aasta lõpuni, soovides näha, kas olukord on selleks ajaks paranenud. Komisjon ei ole aga andnud teavet oma edasiste kavatsuste kohta, kui olukorra loodetav paranemine jääb saavutamata.

1.6.

Komitee kutsub komisjoni üles järgima sama lähenemisviisi nagu mobiilside rändlusteenuste hindade puhul ja esitama vähemalt ühe viimase tungiva üleskutse, et kõik postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste osutajad langetaksid oma tariife, ning teatama, et vastasel juhul peab ta sekkuma eeskirjade ja tariifide piirmäärade kehtestamisega.

1.7.

Hindade taskukohasuse hindamise suhtes on komitee juba aastaid palunud, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohase hinna mõistet tuleks selgitada ning et tuleks luua õiguslikke meetmeid, millega kohustataks liikmesriike kehtestama näitajad, mille abil nimetatud taskukohasust määratleda. Komitee leiab seega, et kõnealuse määruse sätted on esimene samm õiges suunas, arvestades, et sellisele hindamisele peaksid vajaduse korral järgnema sobivad meetmed.

2.1.

Üks e-kaubanduse kasvu põhiküsimusi on interneti kaudu tellitud kaupade füüsiline kättetoimetamine. Euroopa Liidus areneb e-kaubandus riikidevahelisel tasandil palju aeglasemalt kui riigisisesel tasandil. Nii tegi 2014. aastal internetioste teistest liikmesriikidest vaevalt 15 % tarbijatest ning internetiostude hulk erines liikmesriigiti suurel määral, ent oma riigist tegi internetioste 44 % tarbijatest.

2.2.

Tegurid, mis mõjutavad tarbija otsust teha tellimus internetis, on muu hulgas tariifid, internetist tellitud kaupade füüsilise kättetoimetamise kvaliteet ja kord ning paki võimaliku tagasisaatmise tingimused. Internetiostude tegija rahulolu sõltub seega osaliselt tema kogemustest kättetoimetamisega. Juurdepääs taskukohastele ja toimivatele kättetoimetamislahendustele on eriti oluline eraldatud piirkondades ja äärealadel paiknevate VKEde, mikroettevõtjate ning eratarbijate jaoks.

2.3.

Kuni 31,5 kilogrammi kaaluvate postipakkide kättetoimetamine on paljudes liikmesriikides üha laienev teenus. Paljud teenuseosutajad on loonud lahendusi, mis vastavad tõenäoliselt paremini nende klientide ootustele, eriti tänu mitmesugustele lisateenustele, näiteks tavaline või ajastatud saadetis, kiirsaadetis või kättetoimetamine samal päeval, saadetiste jälgimine, kättetoimetamise tõendamine, kättetoimetamiskoha valimine, pakikeskused, pakiautomaadid, täht- ja väärtsaadetised jne, samal ajal kui vähem kui 2 kilogrammi kaaluvad postisaadetised, mis moodustavad hinnanguliselt 80 % e-kaubandusest tulenevatest saadetistest, loetakse tihti väikesteks pakkideks ning neid käsitatakse kirisaadetistena.

2.4.

Kuni 10 kilogrammi (mida võib laiendada ka kuni 20 kilogrammile) kaaluvate postipakkide kättetoimetamist hõlmab universaalteenuse osutamise kohustus, mille kohaselt peavad liikmesriigid veenduma, et igas nende territooriumi punktis on kõikidele kasutajatele tagatud taskukohase hinnaga riigisisene ja piiriülene põhiteenus.

2.5.

E-kaubanduse turg on väga mitmekülgne. Seal domineerivad tihti üksikud suured e-kauplejad, kes toodavad iga päev väga suure arvu postipakke ning kellel on seetõttu väga head võimalused tariifide ja saatmistingimuste üle postipakkide kättetoimetamise teenuste osutajatega läbirääkimisi pidada, kuna viimatinimetatud on surve all nõustuda väga soodsate n-ö läbiräägitud tariifide ja spetsiifiliste kättetoimetamistingimustega. Sageli tasuvad need e-kauplejad ise isegi piiriülese kättetoimetamise kulud. Vaid mõned suured kättetoimetamisteenuste osutajad suudavad sellisel läbirääkimistel põhineval nii riigisisesel kui ka riikidevahelisel turul konkureerida, samal ajal kui riikidevahelise turu puhul peab lisaks olema ka juurdepääs rahvusvahelisele veovõrgule.

2.6.

Praegu ei ole need võimalused aga saadaval ei väiksema mahuga või juhuslike piiriüleste internetiostude ega ka üksiksaatjate puhul, sealhulgas paljud VKEd; kättetoimetamisteenustele ei kohaldata läbiräägitud tariife ning neil on juurdepääs rahvusvahelisele veovõrgule ainult kõrgete hindade alusel ning selle tulemusel peab lõpptarbija maksma tihti liiga kõrgeid kättetoimetamistasusid. Sellistel juhtudel võivad piiriülese kättetoimetamise tariifid olla kolm kuni viis korda kõrgemad kui riigisiseste saadetiste puhul, (1) ilma et neid erinevusi saaks põhjendada tööjõu- või muude kuludega sihtriigis. Näiteid liiga kõrgetest hindadest ja märkimisväärsetest kõrvalekaldumistest kahesuunalistes suhetes erinevate liikmesriikide vahel on toodud komisjoni mõjuhinnangus (SWD(2016) 166 final).

2.7.

Komisjon tegeleb selle probleemiga juba aastaid ning on koostanud sel teemal mitu teatist:

2.8.

Komisjon soovis luua lahendusi, mis vastaksid paremini tarbijate ootustele.

2.9.

Kuna nende meetmetega saavutati eesmärk vaid osaliselt, oli komisjon sunnitud koostama kõnealuse määruse, mis põhineb saatedokumendil (SWD(2016) 167 final), lisal (COM(2016) 285 final) ja mahukal 289-leheküljelisel mõjuhinnangul (SWD(2016) 166 final).

3.1.

Postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste parandamine on üks meetmeid, mis on sätestatud Euroopa digitaalse ühtse turu strateegias, mille eesmärk on soodustada kogu liidus tarbijate ja ettevõtjate juurdepääsu digitaalsetele kaupadele ja teenustele.

3.2.

Kavandatud meetmed hõlmavad:

4.1.

Kuna komisjoni erinevate algatustega, sealhulgas 2012. aasta „Roheline raamat – ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg“ ja 2013. aasta „Tegevuskava postipakkide kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimiseks – usalduse kujundamine kättetoimetamisteenuste vastu ja internetimüügi ergutamine“, (2) saavutati piiriüleste tariifide suhtes vaid väga piiratud edu, on komisjoni uus meede muutunud vältimatult vajalikuks, et kõik e-jaemüüjad ja tarbijad, eelkõige kõrvalistes piirkondades paiknevad eraisikud ja VKEd võiksid lõpuks kasutada postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuseid, mis oleksid nii kättesaadavad, kvaliteetsed kui ka taskukohase hinnaga.

4.2.

Brüsseli Saint-Louis’ ülikooli uuringu kohaselt olid postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste osutajate avalikud hinnad (mida maksid üksikisikud ja väikeettevõtjad) peaaegu viis korda kõrgemad kui riigisiseste saadetiste puhul, samal ajal kui Copenhagen Economicsi uuringu kohaselt on teiste teenuseosutajate puhul hinnad kolm kuni viis korda kõrgemad kui riigisisesed tariifid, ilma et neid erinevusi saaks põhjendada tööjõu- või muude kuludega sihtriigis.

4.3.

Komitee leiab seega, et üksikisikutelt ja väikeettevõtjatelt nõutavad hinnad on liiga kõrged, olenemata postipakkide kättetoimetamise teenusest. Komisjon kavatseb selle probleemiga tegeleda, tehes riiklikule reguleerivale asutusele kohustuseks hinnata piiriülese kättetoimetamise tariifide taskukohasust.

4.4.

Komitee kiidab heaks selle, et eesmärgiga mitte veel rohkem aega kaotada, otsustas komisjon määruse koostamise kasuks. Komitee on aga mures, et nimetatud määrusega kavandatavad meetmed ei ole endiselt piisavalt tõhusad. Kui piirdutakse tariifide ja lõpphindade läbipaistvuse, standardpakkumise avaldamise ja tariifide taskukohasuse hindamise nõuete kehtestamisega, mille vajalikkuses ei saa samas mingil juhul kahelda, sätestamata seejuures lisameetmeid, ei pruugi see innustada postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste osutajaid taskukohaseid hindu kohaldama.

4.5.

Komitee avaldab kahetsust, et komisjon lükkas võimalike rangemate meetmete võtmise edasi kuni 2018. aasta lõpuni, oodates kõnealuse määruse rakendamise hindamisaruande koostamist. Selles aruandes kavatseb komisjon hinnata, kas postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenused on muutunud taskukohasemaks ja kas postipakkide kättetoimetamise universaalteenuse osutajad on võimaldanud läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil juurdepääsu piiriülesele hulgimüügiturule. Komisjon ei ole aga andnud teavet oma edasiste kavatsuste kohta, kui nimetatud taskukohasus ja mittediskrimineeriv juurdepääs jääb saavutamata.

4.6.

Komitee oleks eelistanud, et komisjon järgiks sama lähenemisviisi nagu mobiilside rändlusteenuste hindade puhul ja esitaks vähemalt ühe viimase tungiva üleskutse, et kõik postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste osutajad langetaksid oma hindu, ning teataks, et vastasel juhul peab ta sekkuma eeskirjade ja hindade piirmäärade kehtestamisega.

4.7.

Lisaks kohaldatakse määruse sätteid tariifide ja lõpphindade läbipaistvuse, standardpakkumise avaldamise ja tariifide taskukohasuse hindamise kohta ning läbipaistva ja mittediskrimineeriva piiriülese juurdepääsu kohta üksnes postipakkide kättetoimetamise universaalteenuste osutajatele.

4.8.

Ent postipakkide kättetoimetamise koguturul ulatub universaalteenuste osutajate osa 10 %-st (Bulgaaria, Hispaania, Ühendkuningriik, Itaalia) 25 %-ni (Tšehhi Vabariik, Taani, Prantsusmaa, Eesti), samas kui vaid väikest osa (5–10 %) nendest pakkidest hõlmab universaalteenuse kohustus. Sellest tuleneb, et kõnealuses määruses käsitletakse vaid väikest osa turust, mis on sellegipoolest vältimatult vajalik kõrvalistes piirkondades paiknevatele tarbijatele ja VKEdele, kellel ei ole alternatiivseid võimalusi.

4.9.

Seoses hindade taskukohasuse hindamisega on komitee juba aastaid kutsunud üles selgitama üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohase hinna mõistet ja võtma õiguslikke meetmeid, millega kohustataks liikmesriike kehtestama näitajad nende teenuste taskukohasuse määratlemiseks (3). Komitee leiab seega, et kõnealuse määruse sätted on esimene samm õiges suunas, arvestades, et sellisele hindamisele peaksid vajaduse korral järgnema sobivad meetmed.

4.10.

Kõnealuse määrusega ette nähtud hindamisel piirdutakse aga nende pakikategooriate tariifidega, mis on loetletud määruse lisas esitatud piiriüleste tariifide avalikus nimekirjas, see tähendab 0,5, 1, 2 või 5 kilogrammi kaaluvate pakkidega (jälgitava teekonnaga või mitte). Komitee leiab, et seda hindamist tuleks laiendada ka 10, 15 ja 20 kilogrammi kaaluvatele pakkidele, seda ka postipakkide piiriülese kättetoimetamise tariifide võimalikku tulevast reguleerimist silmas pidades.