8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/45

Raportöör:

Sandy BOYLE

1.1.

Välismaised otseinvesteeringud annavad olulise panuse majanduskavu ja välisinvestoritel peab olema ülemaailmne kaitse otsese sundvõõrandamise ja diskrimineerimise eest ning neil peavad olema võrdväärsed õigused omamaiste investoritega.

1.2.

Riigi reguleerimisõigus üldsuse huvides on ülimalt tähtis ja rahvusvahelise investeerimislepingu sätted ei tohi seda õõnestada. Ühemõtteline klausel, mis seda õigust horisontaalselt kinnitab, on väga tähtis.

1.3.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine ei tohi tõsta rahvusvahelise kapitali staatust suveräänse riigi kapitali tasemele ega anda välisinvestoritele võimalust vaidlustada valitsuste reguleerimisõigust ja õigust oma siseasju otsustada.

1.4.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kasutamisel on ilmnenud rikkumise juhtumeid ja nendega on nüüd vaja tegeleda. Investori ja riigi vaheliste vaidluste menetlusest tulenevate süstemaatiliste probleemide hulgas on läbipaistmatus, selgete vahekohtueeskirjade puudumine, edasikaebamisõiguse puudumine, omamaiste investorite diskrimineerimine, kuna nemad ei saa seda süsteemi kasutada, hirm kaitsta puhtspekulatiivseid investeeringuid, mis muu hulgas ei loo töökohti ning hirm saada ärakasutatud spetsialiseerunud õigusbüroode poolt. Nüüd on eesmärk teha ettepanek alternatiivse investori ja riigi vaheliste vaidluste menetluse kohta, et lepitada investorite legitiimsed nõuded ülejäänud kodanikuühiskonna muredega, mis tulenevad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise negatiivsest kuvandist.

Euroopa Komisjoni konsultatsioonides investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise ning Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle toodi selgelt esile terav seisukohtade erinevus paljude äritegelaste ja enamiku ülejäänud kodanikuühiskonna vastuste vahel.

1.5.

Püsib mure kolmest erasektori juristist koosnevale rühmale antud volituste pärast langetada siduvaid otsuseid olulistes avaliku huvi valdkondades. Ehkki ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjon võttis hiljuti vastu uued läbipaistvust käsitlevad eeskirjad, ollakse siiski mures selle pärast, et praegune süsteem on suures osas läbipaistmatu ja puudub edasikaebamise õigus.

1.6.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise algne mõte on sellest ammu kadunud. Nüüd on see muutunud väikese arvu valdkonnas turgu valitsevate investeeringutele spetsialiseerinud õigusbüroode väga tulusaks turunišiks.

1.7.

Teatud spetsialiseerunud õigusbürood reklaamivad nüüd investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist kui olulist võimalike riskide maandamise vahendit investeeringute tegemise eel. Mõnel markantsel juhul on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine muutunud lobitöö vahendiks, nii et just kohtuvaidluste oht tekitab õigusliku seisaku, mis takistab seadusandjaid õiguspärast avaliku huvi poliitikat järgimast. Muret valmistab ka asjaolu, et see on tõmmanud ligi näiteks riskifondide jne spekulatiivseid investeeringuid.

1.8.

Mitmed liberaalsed tõlgendused sundvõõrandamise olemuse kohta suurendavad muret selle pärast, et maksumaksjad peavad maksma hüvitist avaliku huvi poliitika eest, mis väidetavalt piirab kasumit.

1.9.

ELi ja Kanada laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping, mis allkirjastati 2014. aasta lõpus, samuti ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingule lisatud eraldi investeeringute peatükk, sisaldavad esmakordselt peatükke investeeringute kohta, mis EL on läbirääkimiste teel saavutanud lepingutes pärast seda, kui liit omandas 2009. aastal vastavalt Lissaboni lepingule investeerimisalase pädevuse. Ehkki nende peatükkidega püütakse parandada praegust investori ja riigi vaheliste vaidluste süsteemi ning kujundada uus ELi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudel, mis Euroopa Komisjoni väitel on kõrgetasemeline, ei piisa sellest kaugeltki avalikkuse hirmude hajutamiseks. Singapuri ja Kanadaga sõlmitud lepingute mudelid ei ole ühesugused ning paljude arvates on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine endiselt tasakaalustamata ja väga kulukas protsess, mida iseloomustab demokraatia piiramine ja edasikaebamise õiguse puudumine ja mis seab ohtu valitsuste reguleerimisõiguse, andes välisinvestoritele suuremaid õigusi, kui need, mis on sätestatud riigi põhiseaduses või mis kehtivad kodumaistele investoritele. Komitee märgib murega, et laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu tekst investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta on praegu ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste aluseks.

1.10.

Vahekohtuniku ja kaitsja rolli vahetusseminek on selge huvide konflikt, mida laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping ei lahenda. See kinnitab seisukohta, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine ei ole õiglane, sõltumatu ega tasakaalustatud meetod investeerimisvaidluste lahendamiseks.

1.11.

Komitee väljendab heameelt avalike konsultatsioonide üle investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi asjus Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Vastandina ELi ja Kanada laiaulatuslikule majandus- ja kaubanduslepingule on see aidanud muuta läbirääkimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle läbipaistvamaks ning loonud olulise pretsedendi, mida komitee kindla veendumuse kohaselt tuleb järgida kõigil edasistel kaubandusläbirääkimistel. Euroopa Komisjon on vastusena määratlenud neli erivaldkonda, mida tuleks hoolikamalt kaaluda. Ehkki komitee ei pea seda kõikehõlmavaks loeteluks, on selle abil antud üksikasjalik panus käesoleva arvamuse punktidesse 7–10.

1.12.

Lisaks toetab komitee kavatsust välistada põhjendamata nõuded kõigis edasistes investorikaitse mehhanismides. On tähtis, et kõigi rahvusvaheliste investeerimislepingute pooli kaitseks üldine poliitiline filter, mis lubaks neil kokkuleppe korral blokeerida nõude edastamise vahekohtus menetlemiseks, kui see on põhjendatud.

1.13.

Investoreid tuleks ergutada käsitama lepingupõhist vaidluste lahendamise mehhanismi viimase abinõuna ja otsima alternatiivseid meetodeid, nagu lepitamine ja vahendamine. Erakindlustus ja lepingupõhine kaitse on sobivad vahendid, millega välisinvestorid saavad vähendada oma riske.

1.14.

Välismaiste otseinvesteeringute kaitse vajadus erineb riigiti. Demokraatlikult toimiva küpse ja korruptsioonivaba õigussüsteemiga riikides tuleks investeerimisvaidlused lahendada vahendamise, riiklike kohtute ja riikidevahelise lahendamise kaudu. Need komponendid on olemas ELis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning Atlandi-üleste investeeringuvoogude praegused kõrged tasemed kinnitavad, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte puudumine ei takista investeerimist. Seega järeldab komitee, et nimetatud säte ei ole Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses või laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus vajalik ning väljendab oma vastuseisu selle lisamisele.

1.15.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib nurjata nii Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kui ka laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu. Komisjon peab kaaluma, kas jätkuv pürgimine selle poliitiliselt tundliku ja avalikkuse silmis ebapopulaarse eesmärgi poole on edasiliikumiseks mõistlik ja õige tee.

1.16.

Arenguriikidest tuleb selge sõnum, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on vastuvõetamatu mehhanism, millele on tugevalt vastu üha rohkem olulisi ülemaailmseid osalejaid. Kui alternatiivi ei leita, raskeneb tulevikus veelgi investorikaitse lisamine lepingutesse riikidega, kus kaitset enim vajatakse.

1.17.

ELi lepingu ja põhiseaduse aspektist valmistavad tõsist muret investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise otsuse ja ELi õiguskorra seosed. Eravahekohtud võivad langetada kohtuotsuseid, mis ei ole kooskõlas ELi õigusega või rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid. Seetõttu peab komitee hädavajalikuks, et Euroopa Kohus kontrolliks investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vastavust ELi õigusele arvamuse taotlemise ametliku menetluse teel, enne kui pädevad institutsioonid võtavad vastu otsuse ja enne kui ajutiselt jõustub mis tahes rahvusvaheline investeerimisleping, mille üle komisjon läbirääkimisi peab.

1.18.

Tuleb leida terviklik lahendus investeerimisvaidluste lahendamiseks, mitte püüda teha kerget iluravi praegusele investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile, mille vastu on üldsuse hulgas väga väike poolehoid.

1.19.

Ajal mil kõik G7 riigid osalevad edenenud läbirääkimistes laiaulatuslike kaubandus- ja investeerimislepete üle, on ainulaadne võimalus leida usaldusväärne süsteem, mis seob investorite õigustatud huvi riigi õigustega.

1.20.

Kui suund on ühtsele asutusele, ei tohiks see koosneda erasektori juristidest ja see peab olema VKEdele kättesaadavam ja tagama kaebuse esitamise õiguse.

1.21.

Komitee soovitab tungivalt, et Euroopa Komisjon kaaluks ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi ettepanekuid investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi reformimiseks, ja leiab, et rahvusvahelise investeerimiskohtu rajamine on parim lahendus demokraatliku, õiglase, läbipaistva ja erapooletu süsteemi tagamiseks.

2.1.

Võtnud ülekaaluka häälteenamusega vastu arvamuse REX/390 (1), otsustas komitee koostada omaalgatusliku arvamuse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise teemal. Kuigi see soovitus käsitles konkreetselt Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust, lepiti hiljem kokku laiendada selle teemavaldkonda investorite kaitsele ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele kaubandus- ja investeerimislepingutes kolmandate riikidega.

2.2.

Kuigi selles arvamuses käsitletakse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise laiaulatuslikku mõju, on paratamatu, et suur osa kasutatud materjalist ja esitatud viidetest on seotud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerlusega. Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavate läbirääkimiste vältel on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine olnud ELi ja Ameerika Ühendriikide sidusrühmade jaoks peamine küsimus.

2.3.

Euroopa Komisjon korraldas 15 nädalat kestnud avaliku internetikonsultatsiooni (2014. aasta märtsist juulini) investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Komitee pidas mõistlikuks oodata, kuni avaldatakse selle konsultatsiooni tulemused, ja korraldada seejärel, enne oma arvamuse lõplikku vormistamist, avalik arutelu. Tulemused avaldati 2015. aasta jaanuari keskel ja arutelu toimus 3. veebruaril 2015. Mõlemad olid käesoleva arvamuse koostamisel suureks abiks.

3.1.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on rahvusvahelise avaliku õiguse vahend, mis annab välisinvestorile õiguse algatada rahvusvahelise investeerimislepingu alusel välisriigi valitsuse vastu vaidluste lahendamise menetluse. Lepingute eesmärk on panna pooltele teatud välisinvesteeringutega seotud põhikohustused, andes tagatise, et valitsused austavad järgmisi olulisi põhimõtteid:

3.1.2.

Kui riik neid kohustusi väidetavalt rikub, võivad rahvusvahelise investeerimislepinguga hõlmatud välisinvestorid esitada investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu kaebuse rahvusvahelisele vahekohtule. Hagejad on kohustatud tõestama, et kõnealused meetmed põhjustasid neile olulist kahju. Kui kaebus rahuldatakse, on vastuvõttev riik kohustatud tekitatud kahju eest hüvitist maksma. Kui riik kohtuasja kaotab, ei pea ta – erinevalt WTO vaidluste lahendamise menetlusest – oma õigusakte muutma.

3.1.3.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tugineb suurel määral väitele, et see tagab poliitikavälise erapooletu keskkonna välisinvestori ja vastuvõtva riigi vaheliste vaidluste lahendamiseks. See võimaldab ettevõtjatel riike rahvusvahelisse kohtusse kaevata. See abinõu on kättesaadav ainult välisriikide korporatsioonidele või hargmaistele ettevõtetele, kellel on piiriülene tütarettevõte. Asjaomased kogukonnad, kodanikud, omamaised ettevõtjad ja valitsused sama mehhanismi kasutada ei saa.

3.1.4.

Vahekohtunikud ei ole avalikku võimu teostavad ametisse nimetatud kohtunikud nagu riiklikus õigussüsteemis. Vahekohtud koosnevad peamiselt kolmest erasektori juristist, kes peavad kinniseid istungeid ja nimetatakse ametisse juhtumipõhiselt. Nende otsus on lõplik ega kuulu ametliku menetlusega edasikaebamisele.

3.1.5.

Kui mõlemad vaidluse osapooled soovivad, võib investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetluse läbi viia täiesti konfidentsiaalselt, isegi kui vaidlus hõlmab avalikku huvi pakkuvaid küsimusi. Ehkki Ameerika Ühendriikide standardne kahepoolne investeerimisleping soosib suuremat läbipaistvust, on paljudes olemasolevates lepingutes ikka salatsemist. ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni läbipaistvuse-eeskirjad parandaksid läbipaistvust märkimisväärselt, kui neid üldiselt rakendataks.

3.2.1.

93 % kahepoolsetest investeerimislepingutest sisaldab investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätet (2). Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on hõlmatud ka teatud rahvusvahelistes kaubanduslepingutes, näiteks Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkuleppes, ja rahvusvahelistes investeerimislepingutes, näiteks energiaharta lepingus. 2014. aastal edestas energiaharta leping esitatud nõuete osas Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepet (3).

3.2.2.

Alates 1950. aastatest on liikmesriigid sõlminud enam kui 1  400 kahepoolset investeerimislepingut, mis moodustavad rohkem kui poole kõigist sõlmitud lepingutest (4). Kõik need sisaldavad üldjoontes sarnaseid sätteid investeeringukaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta. ELi investorid on väidetavalt suurimad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kasutajad maailmas (50 % kõigist juhtumeist).

3.2.3.

EL peab praegu läbirääkimisi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle Ameerika Ühendriikidega ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle Jaapaniga ning lõpetas hiljuti läbirääkimised Kanadaga. Need küsimused on rohkem kui ükski teine tekitanud laiaulatusliku avaliku arutelu vajaduse üle investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi järele igas investeeringuid käsitlevas peatükis.

3.2.4.

Ainult üheksal ELi liikmesriigil on kahepoolne investeerimisleping Ameerika Ühendriikidega (Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Tšehhi Vabariik), seitsmel liikmesriigil on kahepoolne investeerimisleping Kanadaga ja mitte ühelgi ei ole seda Jaapaniga. Kõik need sõlmiti enne ELiga ühinemist.

3.2.5.

Ameerika Ühendriikide investorite tehtud välismaiste otseinvesteeringute maht nendes üheksas liikmesriigis moodustab 1 % Ameerika Ühendriikide kõigist otseinvesteeringutest ELis. Nendest liikmesriikidest Ameerika Ühendriikidesse tehtud otseinvesteeringute puhul on see näitaja vaid 0,1 % kõigist välismaistest otseinvesteeringutest Ameerika Ühendriikides (5).

3.3.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtumite arv suurenes aastatel 2002–2014 järsult (2013. aastal 58 ja 2014. aastal 42 juhtumit) (6), kusjuures lepingust tulenevate vahekohtumenetluste arv suurenes 2014. aasta lõpuks 610ni. Et aga enamik vahekohtuid ei pea nõuete avalikku registrit, hinnatakse juhtumite koguarvu suuremaks.

3.3.2.

356 teadaolevast lõpetatud juhtumist lahendati 25 % investori ja 37 % riigi kasuks. 28 % juhtumi eritingimused jäid konfidentsiaalseks.

3.4.1.

Vahekohtuasja keskmine maksumus on 4 miljonit USA dollarit osapoole kohta, millest umbes 82 % moodustavad õiguskulud (7). Mõne lahendamiseks võib kuluda aastaid.

3.4.2.

Suured kulud on toonud kaasa nõuete suurenenud rahastamise kolmandate isikute poolt. Ettevõtjate finantsriskide vähendamine aitab kaasa põhjendamata nõuete arvu suurenemisele, mille puhul kannavad riigid siiski täies ulatuses kohtukulud. Komitee on kindlalt vastu riskifondide teadaolevatele spekulatiivsetele investeeringutele konkreetsetesse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtudesse eesmärgiga saada osa hüvitisest (8).

4.1.

Peale Iirimaa on kõigi liikmesriikide kahepoolsetes investeerimislepingutes investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise säte. Olemas on ka 190 ELi-sisest kahepoolset investeerimislepingut, millega on seotud 16 % maailma kõigist teadaolevatest investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtudest.

4.2.

Euroopa Komisjonile 2012. aastal toona 27 liikmesriigi poolt antud läbirääkimisvolitused sisaldavad eesmärki saavutada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine. Eesmärk on töötada välja „tõhus ja nüüdisaegne vaidluste lahendamise mehhanism”.

4.3.

Komisjoni seisukoht (9) on, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on

4.4.

Komitee tööandjate rühma korraldatud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse teemalisel ettevõtlusümarlaual sõnastati ühisavalduses (10), et „rahvusvaheline leping, nagu Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus, peaks looma kohased tingimused selleks, et meelitada Atlandi-ülesele turule hulgaliselt tulevasi investeeringuid. See hõlmab mõlema poole investoritele laialdase juurdepääsu võimaldamist ja mittediskrimineerivat kohtlemist ning investeeringute kaitse olemasoleva raamistiku parandamist, sealhulgas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, muutes selle VKEdele kättesaadavamaks ja leides õige tasakaalu ühelt poolt investori õiguste ning teiselt poolt riikide ja kohalike ametiasutuste õiguse vahel avalikkuse huvides reguleerida”. Vajadust tagada, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist käsitlevad sätted ei takista mingil moel ELi liikmesriikide suutlikkust võtta vastu õigusakte oma elanike huvides, märgiti ka 2014. aasta juunis korraldatud tarbijate, keskkonna ja põllumajandustootjate kategooria Atlandi-üleste läbirääkimiste teemalise ühiskoosoleku järeldustes.

4.5.

Atlandi ookeani mõlema kalda ettevõtlusringkonnad on kindlalt kinnitanud vajadust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi järele, nähes selles välisinvestorite jaoks peamist kaitset ja kinnitades, et

4.6.

Samuti väidetakse, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on viimane abinõu ja seda kasutatakse ainult äärmuslikes olukordades, kui ükski teine võimalus ei ole tulemusi andnud, ja et umbes 90 % puhul kahepoolsetest investeerimislepingutest ei ole investorid neid kohtuasja algatamiseks kasutanud. Ehkki ülemaailmne välismaiste otseinvesteeringute maht on rohkem kui 25 triljonit USA dollarit, on alates 1987. aastast algatatud vaid umbes 500 kohtuasja. Vahekohtu otsusega nähakse ette ainult rahaline hüvitis. Vahekohtunikel ei ole võimalik muuta riigi poolt vastu võetud õigusakte ega meetmeid (11).

4.7.

Ettevõtlusringkonnad väidavad ka seda, et toimiv ja nüüdisaegne investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem on samuti oluline VKEde jaoks, kes on algatanud 22 % maailma kohtuasjadest (12).

4.8.

Vaatamata ettevõtlusringkondade nõudmisele pidada läbirääkimisi liberaalse investeerimiskokkuleppe (13) üle, mööndakse siiski, et tuleks võtta meetmeid, et muuta investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tõhusamaks, nüüdisaegseks, prognoositavaks ja läbipaistvaks vahendiks. Toetatakse selliste oluliste mõistete nagu „investor” või „investeering”, „õiglane ja erapooletu kohtlemine” ja „kaudne sundvõõrandamine” selgemaid määratlusi (14).

4.9.

Arvestades väga suurt tähelepanu, mida Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse, laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ning ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu läbirääkimised pälvivad, väidetakse, et suutmatus jõuda sellistel puhkudel läbi räägitud kokkuleppeni kahjustaks oluliselt väljavaateid pidada läbirääkimisi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte üle ükskõik millises teises kahepoolses investeerimislepingus, sest iga leping mõjutab ettevalmistamisel olevaid lepinguid.

5.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele puudub toetus kodanikuühiskonna teistes peamistes valdkondades. Laialdaselt ollakse aga üksmeelel selles, et välisinvestorid vajavad kaitset otsese sundvõõrandamise eest, neid ei tohi diskrimineerida ja neil peab olema juurdepääs samadele võimalustele nagu omamaistel investoritel.

5.2.

Tugevat Atlandi-ülest vastuseisu on väljendanud ametiühingud, vabaühendused, tarbija-, keskkonna- ja rahvatervise organisatsioonid.

5.3.

Peamine mure on see, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem ei täida oma eesmärki ja ülendab riikidevahelise kapitali suveräänse riigiga võrdväärsesse õiguslikku seisundisse. Komitee märgib siiski, et kui kaks riiki soovivad arendada omavahelisi majandussuhteid rahvusvahelise investeerimislepingu kaudu, lubavad nad üksteisele tagada teise riigi investorite ja investeeringute kohtlemise teatud taseme.

5.4.

Alates tagasihoidlikust algusest, mil investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise eesmärk oli aidata saada välismaiste otseinvesteeringute puhul hüvitist riikide valitsuste teostatava eraomandi otsese sundvõõrandamise korral halvasti toimiva kohtusüsteemiga arenguriikides, on see kujunenud mehhanismiks, mis

5.5.

Sundvõõrandamise mõiste on laienenud ja hõlmab sundvõõrandamisega samaväärseid meetmeid, kaudset ja regulatiivset sundvõõrandamist. Selle mõjul on tunnistatud nõudeid riigi mis tahes meetme vastu, millel võib tõenäoliselt olla mõju kasumile, tulevasele kasumile või kasumi põhjendatud ootusele, isegi kui poliitika või meede on üldist laadi ega kehti konkreetse investeeringu kohta.

5.6.

Riikliku kohtu ebasoodsaid kohtuotsuseid on vaidlustatud kui „sundvõõrandamist”, sealhulgas Ameerika Ühendriikide farmaatsiahiiu Eli Lilly 500 miljoni USA dollari suurune hagi Kanada vastu, milles väidetakse, et föderaalkohtu langetatud otsused kahe patenditud ravimi kohta rikuvad ettevõtte investoriõigusi. See on patendiomanikust farmaatsiaettevõtte esimene katse kasutada erakordseid eelisõigusi, mida pakuvad Ameerika Ühendriikide kaubanduslepingud, selleks et saavutada suuremat monopoolset patendikaitset (15).

5.7.

Äriühinguõigusele spetsialiseerunud õigusbürood nõustavad nüüd juhtumite korral, millel on vähe pistmist eraomandi sundvõõrandamisega, ja teenivad neist suurt kasu. Käputäis investeeringutele spetsialiseerunud õigusbüroosid on hulgalistest kohtuvaidlustest kasu lõiganud ja valitseb seda valdkonda.

5.8.1.

Raske on väita, et Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses on investoritel põhjust muretseda riikliku õigussüsteemi pärast. Nii ELi kui ka Ameerika Ühendriikide õigussüsteem on väljaarenenud ja tugev. Ei ole ühtki ilmselget põhjust, miks ei peaks saama välismaiste otseinvesteeringute õigusi piisavalt kaitsta, lisades lihtsa sätte mittediskrimineeriva õiguskaitse ja riiklikele kohtutele võrdse juurdepääsu kohta. Samasuguseid väiteid võib tuua Kanada ja Jaapani puhul. Kui rahvusvahelise õiguse jõustamine läbirääkimiste, vahendamise või riiklike kohtute teel osutub raskeks sellistes kõrgelt arenenud demokraatiates, tuleks küsimused esmajoones lahendada riikidevahelise lahendamise kaudu.

5.8.2.

London School of Economics leidis oma aruandes, milles analüüsiti Ameerika Ühendriikide 2012. aasta kahepoolse investeerimislepingu mudelit, et teatud valdkondades läheb Ameerika Ühendriikide kahepoolne investeerimisleping oluliselt kaugemale Ühendkuningriigi õigusest. Sellest tulenevalt ja arvestades Ameerika Ühendriikide investeeringute mahtu Ühendkuningriigis, leiti, et Ühendkuningriigil on oht maksta kõrget poliitilist hinda, kui tulevastest eelistatud poliitikasuundadest tuleb loobuda või neid muuta Ühendkuningriiki investeerivate Ameerika Ühendriikide investorite vastuväidete alusel.

5.8.3.

Väide, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi puudumine takistab välisinvesteeringuid, ei ole usutav. Välisinvesteeringute maht erineb liikmesriigiti tugevasti. Mõned ELi liikmesriigid, kelle puhul sisaldub investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetlus Ameerika Ühendriikidega sõlmitud kahepoolses investeerimislepingus, saavad Ameerika Ühendriikidest kõige vähem välisinvesteeringuid.

5.8.4.

Väga küsitav on see, kas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi puudumine Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses nõrgestaks ELi võimalusi lisada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tulevastesse kahepoolsetesse investeerimislepingutesse ja investeerimislepingutesse OECDsse mittekuuluvate riikidega, nagu Hiina. Hiina on juba loonud tiheda võrgu, mis hõlmab rohkem kui 130 kahepoolset investeerimislepingut (sh 26 liikmesriigiga). Hiina soov leping sõlmida on sama tugev kui ELil. Veelgi küsitavam on see, kas ELi huvides oleks lasta riigi omanduses olevatel Hiina äriühingutel, mis on põhimõtteliselt Hiina valitsuse käepikendused, kasutada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi valitsuse poliitika vaidlustamiseks. See võimaldaks välisriigil kasutada kaubandusprotsessi selleks, et sekkuda küsimustesse, mis tuleks lahendada läbirääkimiste ja diplomaatia teel.

5.8.5.

Euroopa Poliitikauuringute Keskuse, Atlandi-üleste suhete keskuse ja Johns Hopkinsi ülikooli poolt 2015. aasta märtsis avaldatud üksikasjalikus dokumendis tõdeti, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingusse investeeringute kaitset (sh investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitset) käsitleva peatüki lisamine ei anna ELile tõenäoliselt märkimisväärset majanduslikku ega poliitilist kasu. Analüüsis osutatakse ka, et niisuguste sätete lisamine põhjustab ELile märkimisväärseid majanduslikke ja poliitilisi kulusid. Ehkki on tähtis, et võimalike kulude ulatusega ei liialdataks, ületavad kulud üldise hinnangu kohaselt vägagi tõenäoliselt mis tahes võimaliku kasu ELile. Sellest tulenevalt võib soovitada – ja ELil oleks mõistlik kaaluda – alternatiivseid võimalusi, kui investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitse sättega ei kaasne arvestatavaid kontsessioone Ameerika Ühendriikide poolt, millega korvataks investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitsega seotud kulud (16).

5.9.1.

Lõuna-Aafrika Vabariik, Boliivia, Ecuador, Venezuela ja Indoneesia on hakanud olemasolevaid kahepoolseid investeerimislepinguid tühistama või neist järk-järgult loobuma. Väidetavalt vaatab oma lepinguid üle ka India. Philip Morrise kohtuasja järel teatas Austraalia, et ei ole nõus investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte lisamisega ühtegi tulevasse lepingusse.

5.9.2.

Ameerika Ühendriikide seadusandjate konverents, mis esindab kõigi 50 osariigi parlamente, on teatanud (17), et ta ei toeta ühtegi kaubanduskokkulepet, milles sätestatakse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, sest see rikuks nende pädevust riigi seadusandjatena kehtestada ja jõustada õiglasi ja mittediskrimineerivaid eeskirju, et kaitsta rahvatervist, ohutust ja heaolu, tagada töötervishoid ja -ohutus ning kaitsta keskkonda.

5.9.3.

Vastuseis investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele kasvab ka Euroopas, kus Saksamaa, Austria, Kreeka ja Prantsusmaa seavad kahtluse alla investorite õigused Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses.

5.9.4.

Euroopa Parlamendi mõjuka rahvusvahelise kaubanduse komisjoni liikmete suust on kõlanud hoiatused ja nad on nõudnud, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine jäetaks Atlandi-ülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest välja.

5.9.5.

Regioonide Komitee hoiatab, et kui investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel ELi ja Ameerika Ühendriikide vahel minnakse mööda tavakohtutest, on see seotud suurte riskidega, mistõttu tuleks neist loobuda (18).

5.9.6.

Need arvamused kajastavad nende paljude Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide mõtteid, kes on vastu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sättele Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Üks peamisi argumente on, et kui investor pöördub kõigepealt koduriigi õigussüsteemi poole ja saab lõpliku kohtuotsuse, võib see investor ikkagi esitada nõude investeerimisasjade kohtule. Asjaomasest kohtust saab seega ülim instants, mida peetakse demokraatia põhimõtetega vastuolus olevaks.

6.1.

Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni otsuse üle algatada avalik konsultatsioon investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi asjus Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Topelt esitatud vastuseid arvestamata jättes saadi 1 43  053 vastust, mis näitab avalikkuse suurt huvi. 2015. aasta jaanuaris avaldatud komisjoni talituste töödokumendis esitatakse üldsuselt saabunud vastuste sisu ja olemuse põhjalik analüüs (19).

6.2.

Konsultatsioon tugines laiaulatuslikul majandus- ja kaubanduslepingul põhineval viitetekstil. Kahjuks ei konsulteeritud avalikkusega ei nimetatud lepingu eelnõu ega Singapuriga sõlmitava lepingu eelnõu üle. Asjaolu, et avaliku konsultatsiooni aluseks võeti laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping, mille üle olid läbirääkimised lõpetatud, st kui tint sellel oli juba kuivanud, on põhjustanud teatavat muret, et avalik konsultatsioon oli vaid formaalsus, mille eesmärk on anda heakskiit ELi kavandatud investeerimislepingute uuele põlvkonnale. Seda hirmu võimendas asjaolu, et aruteludokumendis keskenduti meetoditele, kuid see ei sisaldanud ühtegi konkreetset küsimust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise põhimõtte lisamise kohta Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse. Konsulteerimise eesmärk aga oligi konsulteerida sidusrühmadega selles, kuidas parandada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse raames.

6.3.

Konsultatsioonid lisasid vähe uut rohkele teabele, mis oli juba kättesaadav aktiivsest avalikust võrguarutelust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta. Siiski oli see väga kasulik ettevõtmine, kuna seostati argumendi mitmesuguseid aspekte ja kodanikuühiskonnale pakuti võimalus anda otsene panus.

6.4.

Kahjuks mõned investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise pooldajad ei ole märganud 97 % vastustest, mis on mitmesuguste internetiplatvormide kaudu kollektiivselt esitatud. Kollektiivsed vastused on avaliku konsultatsiooni õiguspärane osa. Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni kinnituse üle, et kõiki vastuseid on võrdselt arvesse võetud.

6.5.

Komitee märgib, et alla 1 % vastanutest väitis, et nad on Ameerika Ühendriikides investorid, kuid ei pea seda probleemiks. Selliste küsimuste puhul nagu demokraatia ja riikide suveräänne õigus otsustada oma siseasju on kodanikuühiskonna laiaulatuslikul panusel ja arvamusel väga oluline roll.

6.6.

Euroopa Komisjon tegi kindlaks neli valdkonda, kus tuleks uurida edasiste paranduste tegemise võimalusi:

Neid on täiendatud kontseptsioonidokumendis „Investeeringud Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse ja sealt edasi – tee reformideni”, mille volinik Cecilia Malmström esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2015. aasta mais.

6.7.

Komiteele tuli üllatusena 18. mail toimunud kodanikuühiskonna dialoogi kohtumisel esitatud kinnitus, et praegu Jaapaniga peetavatel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel kasutatakse sama investorikaitse mudelit, mis on kokku lepitud laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus. Arvestades, et volinik määratles oma 6. mail Euroopa Parlamendile esitatud dokumendis „Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus ja sealt edasi – reformide suunas” mitmeid valdkondi, milles saab laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu teksti parandada, väljendab komitee muret selle üle, et nimetatud leping on jätkuvalt aluseks läbirääkimistel sellise olulise ülemaailmse partneriga nagu Jaapan.

7.1.

Komitee on mures, et avaliku konsultatsiooni käigus esitas European Service Forum nõudmise, et erandid ja piirangud viidaks miinimumini ja et Euroopa Komisjon kasutaks talle Lissaboni lepingu alusel antud läbirääkimisvolitusi selleks, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi parandada ja tugevdada, mitte aga lahjendada. Nõudmiste loetelu sisaldas järgmist: märkusteta klauslid enamsoodustusrežiimi ja võrdse kohtlemise kohta, märkusteta klausel õiglase ja erapooletu kohtlemise kohta; laiaulatuslik nn katusklausel, mitte mingeid erandeid teatud sektoritele, mitte mingeid filtermehhanisme, otsese ja kaudse sundvõõrandamise täielik hüvitamine (20).

7.2.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kasutatakse üha enam riiklikest õigussüsteemidest mööda hiilimiseks, kaevates hoopis valitsusi rahvusvahelistesse erakohtutesse, nõudes maksumaksjalt kompensatsiooni avaliku huvi poliitika eest, mis väidetavalt piirab kasumit. Iseäranis levinud on see tervishoiu ja keskkonnakaitse valdkonnas.

7.3.

Hiljutised suurt tähelepanu pälvinud juhtumid on tugevdanud vastuseisu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile:

7.4.

Investeerimislepingud keelavad raha või kasumi repatrieerimise mis tahes piirangud. Valitsused ei tohi kohaldada kapitali kontrolli, et peatada rünnakuid oma valuutale, ega piirata nn kuuma raha vooge kriisi ajal, kuigi IMF leiab, et sellised kontrollid on oluline poliitikameede. Ükski riik ei ole kannatanud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohtuasjades rohkem kui Argentina, kes pidi välja maksma üle 500 miljoni USA dollari pärast otsust lahutada 2002. aastal peeso USA dollarist.

7.5.

Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu 11. peatükis (Piiriülene teenustekaubandus) on erandid avalike teenuste suhtes, kuid 10. peatükis (Investeeringu kaitse) ei ole nende suhtes ühtegi erandit. Kuigi põhimõtteliselt peab olema õige, et investorid on kaitstud riigiasutuste omavoli eest, tekitab terminite „sundvõõrandamine” ja eriti „kaudne sundvõõrandamine” määratlus muret seoses riikide suutlikkusega tuua teatud tegevus, mida praegu pakuvad äriüksused, avaliku poliitika õiguspärastel põhjustel tagasi riigi pädevusvaldkonda. Sundvõõrandamise mõiste 10. peatüki tähenduses hõlmab mis tahes õigusakti, millel on eraettevõtte väärtuse vähenemist põhjustav mõju. Hüvitis peab kajastama tegelikku kahju. See võib muuta teenuste toomise riigi pädevusvaldkonda riikide jaoks majanduslikult raskeks.

7.6.

Laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus mööndakse, et kaudse sundvõõrandamise mõiste on liiga lai ja X lisa 11. jaotise lõike 3 eesmärk on küsimust selgitada, kehtestades need avaliku poliitika eesmärgid, mis ei kujutaks endast kaudset sundvõõrandamist, näiteks tervis, ohutus või keskkond. Siiski on oht, et seda võidakse tõlgendada ettekirjutusena, jättes teised, laiemad avaliku poliitika eesmärgid, näiteks majandus- või eelarvepoliitika või põhiteenuste taasriigistamine, investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kontekstis kaudse sundvõõrandamise nõuetele avatuks. Väga oluline on seda küsimust selgitada.

7.7.

Teatades oma plaanist takistada investoreid investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kuritarvitamast, märgib Euroopa Komisjon, et ta sooviks lisada Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse sätted, mis välistavad põhjendamatuid nõudeid (22). Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõus nähakse ette ka kiirmenetlus aluseta ja põhjendamatute nõuete tagasilükkamiseks. Termini „põhjendamata” määratlemine ranges juriidilises terminoloogias kujuneb aga väga raskeks ning võib tekitada omakorda tulusa tööpõllu investeeringutele spetsialiseerunud juristidele.

7.8.

Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõus esitatakse ka suletud määratlus selle kohta, mis on „õiglane ja erapooletu kohtlemine”. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vastased on leidnud, et see on liiga lai, aga ettevõtlusringkonnad ei pea seda piisavalt paindlikuks. See jätab ikkagi kohtule tõlgendusvabaduse ja sellel puudub paindlik läbivaatamismehhanism.

7.9.

Juba ainuüksi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohtuasja oht võib tekitada õigusliku seisaku, mis pärsib valitsuste reguleerivat tegevust avalikes huvides kohtuvaidluste ja nendest tulenevate trahvide kartuses. Näiteks on Uus-Meremaa valitsus pannud ootele tubakatoodete standardkujundusega pakendi seaduse, kuniks selgub otsus Philip Morrise kohtuasjas Austraalia vastu.

7.10.

Õigusbüroo Freshfiels Bruckhaus Deringer ülevaade oma rahvusvahelistele klientidele: „Ettevõtted arvestavad nüüd rohkem investeerimislepingute võimaliku tähtsusega mitte ainult viimase kaitseabinõuna, kui asjad lähevad halvasti, vaid ka olulise võimalike riskide maandamise vahendina investeeringute tegemisel”.

7.11.

Kuigi Euroopa Komisjon on seadnud eesmärgiks tagada, et tulevaste ELi kaubandus- või investeerimislepingute raames ei saa sundida riiki meedet tühistama, eirab ta ähvardava väga suure trahvi võimalikku mõju, kui on algatatud mitme miljardi dollari suurune kohtuasi.

7.12.

Samuti sätestatakse laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõus, et vahekohtu kulud peaks kandma vaidluse kaotanud pool. See tähendab, et tühiste nõuete esitajad peavad maksma kõik kulud. Ühest küljest osutavad viimase aja nõuetes mängus olevad suured summad, et see asjaolu ei takista tõenäoliselt vaba raha poolest rikkaid hargmaiseid ettevõtteid ja spetsialiseerunud õigusbüroosid, eriti võrdluses võimaliku saadava kasuga. Teisest küljest peavad 4 miljoni USA dollarini ulatuvad keskmised kulud osapoole kohta tõsiselt heidutama VKEsid esitamast hagi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätete raames.

8.1.

Olemasolevat süsteemi selgitatakse punktis 3. Konsultatsioonides on see laialt levinud mureküsimus.

8.2.1.

Kumbki osapool määrab iga menetluse jaoks ühe vahekohtuniku ja need kaks peavad kokku leppima kolmanda vahekohtuniku suhtes. Kui kokkuleppele ei jõuta, määrab kolmanda vahekohtuniku üldjuhul ametisse nimetav asutus. Riiklikud kohtunikud nimetatakse aga ilma osapoolte arvamuseta. Tavaliselt kuuluvad nad enamasti Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse ja ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni hoolikalt valitud juristide hulka, kelle seas on vanemjuriste, õppejõudusid ja endiseid kohtunikke. Vastandina WTO tavale näib, et valitsuse kaitsjaid investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise asjus või valitsuse esindajaid investeerimislepingu läbirääkimistel ei ole valitud vahekohtunikeks teisi riike hõlmavates kohtuasjades.

8.2.2.

Euroopa ettevõtete seirekeskuse (23) andmetel on paljud töötanud kaitsjana teistes kohtuasjades: 50 % investorite ja 10 % riikide poolel. Mõnikord leitakse, et selline rollide vahetus suhteliselt väikesearvulises rühmas (15 juristi tegutsesid vahekohtunikuna 55 % kõikidest kohtuasjadest) (24) viib vastastikuse korporatiivse solidaarsuseni, mis võib tuua kaasa „ebatervislikke kompromisse” (25). Vastaspoole sagenev vastuseis väljapakutud vahekohtunikele osutab murele võimalike kandidaatide erapooletuse pärast (26).

8.3.

On selge, et laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu sätetel vahekohtunike valiku ja menetluse läbiviimise kohta ei ole kodanikuühiskonna laiapõhjalist toetust, kuigi paljud möönavad edasiminekut mõnes valdkonnas. Suurt muret tuntakse vahekohtute asutamise ja töökorralduse pärast.

9.1.

Välismaistele otseinvesteeringutele kehtib praegu peaaegu ainulaadne õigus, mis seisneb selles, et üksikisik võib kaevata riigi rahvusvahelise õiguse alusel kohtusse. Inimõigusi käsitlevad õigusaktid annavad konkreetseid õigusi, kuid üldiselt peavad üksikisikud selleks, et vältida möödaminekut riiklikest kohtusüsteemidest, kasutama enne rahvusvahelisse kohtusse hagi esitamist ära riiklikud õiguskaitsevahendid. Laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus ei nõuta riiklike õiguskaitsevahendite ammendamist. Investorid peavad vaid konsulteerima.

9.2.

Liikmesriigid on väljendanud aluslepingu ja riigiõigusega seonduvat muret investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise puhul, nagu see on sätestatud laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus ja kavandatud Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse (27). Praegused ettepanekud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi parandamiseks kahepoolsetes investeerimislepingutes ei ole neid probleeme leevendanud (28). ELi kaubanduspoliitika (ELi toimimise lepingu artiklid 205 ja 207) juhindub põhimõtetest, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 3, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja teistes ELi õigusnormides.

Ent sellise kaubanduslepingu puhul, mil investeerimisvaidluste lahendamisel lähtutakse rahvusvahelisest menetlusest, mis ei ole sellisel viisil seotud, võidakse langetada otsuseid, mis on vastuolus ELi õigusega (vt punkt 7.3, Micula vs. Rumeenia).

9.3.

Niisugune kohtupädevuse delegeerimine eravahekohtutele, kes ei juhindu ELi põhimõtetest, ei pruugi olla Lissaboni lepinguga hõlmatud ja ületaks oluliselt võimupiire. Euroopa Kohus seab rahvusvahelise jurisdiktsiooni kehtestamiseks eeltingimuse, et see ei kahjusta ELi õigussüsteemi sõltumatuse austamise põhimõtet ja aluslepingutes kindlaksmääratud pädevuse jaotust (29).

9.4.

Kuna investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tuleb Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses kehtestada segalepinguga, on enne selle (ajutist) jõustumist vaja iga 28 liikmesriigi parlamendi nõusolekut. Seoses liikmesriikide kohtute väljajätmisega tuleb tunnustada subsidiaarsuse põhimõtet.

9.5.

Tuleb tõdeda, et ELi õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahel on pingeid, eriti seoses Euroopa Kohtu ainupädevusega (ELi lepingu artikkel 19 ning ELi toimimise lepingu artikkel 263 ja järgmised). Seda tõendavad Euroopa Kohtu arvamus ELi ühinemise kohta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (30) ja Euroopa Komisjoni lähenemisviis, milles nõutakse ELi õiguse ülimuslikkuse austamist kohtuasjas Micula vs. Rumeenia. Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõu artikkel 14.16 eitab laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu otsest mõju ja nõuab, et lepingu sätted lisataks ELi või liikmesriikide õigusesse, et investorid saaksid neile tugineda. See muudab ELi õiguskorra ning vahekohtute lahendatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtumite seosed veelgi keerulisemaks.

9.6.

Seoses sellega, et ELi vabakaubanduslepingutes luuakse esmakordselt investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanism, mis avaldab liikmesriikidele ja paljudele ELi kodanikele mõju kogu maailmas, peab komitee väga oluliseks, et Euroopa Kohus kontrolliks eelnevalt vastavust ELi õigusele. Iseäranis tähtis on see seoses ELi põhiväärtuste ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, kuid ka seoses Euroopa Kohtu monopoliga õigusliku tõlgendamise ja subsidiaarsuse valdkonnas. Seetõttu tuleb saada asjakohane õiguslik arvamus ja see arvesse võtta enne lepingu jõustumist, samuti enne lepingu ajutist jõustumiseelset kohaldamist (ELi toimimise lepingu artikkel 218). Sellega seoses tuleb märkida, et kui laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping jõustub, sisaldab see kehtimajäämise klauslit, mis tähendab, et lepingu lõpetamisel mis tahes põhjusel kehtivad selle sätted veel 20 aastat nendele investeeringutele, mis tehti enne lepingu lõpetamist.

9.7.

Euroopa Komisjon peaks viivitamatult mõtlema, kuidas toimida olemasolevate ELi-siseste kahepoolsete investeerimislepingutega ning ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingutega, eelkõige arenenud riikidega (näiteks Ameerika Ühendriigid ja Kanada) sõlmitud lepingutega, mis sisaldavad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reformimata mehhanisme ja mida saab praegu kasutada riigi reguleerimisõiguse ja õiguspärase riikliku poliitika elluviimise vaidlustamiseks. Enamik neist lepingutest sisaldab kehtimajäämise klausleid, mis muudab nende lõpetamise protsessi veelgi keerulisemaks.

10.1.

Avaliku konsultatsiooni käigus ilmnes kodanikuühiskonna laiaulatuslik toetus apellatsioonimehhanismile ja seda kinnitas uuesti komitee avalik arutelu.

10.2.

Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõu ei sisalda apellatsioonisüsteemi. Ent see avab võimaluse sellise süsteemi loomiseks. Laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus nähakse siiski ette tulevased konsultatsioonid apellatsioonisüsteemide ja -mudelite üle. Nn homse hüve väljavaade vähendab teema tähtsust. Tuleb leida kiire lahendus.

10.3.

Põhimõtteliselt on vahekohtu otsus lõplik ja läbivaatamine või tühistamine on võimalik ainult väga äärmuslikel tingimustel (31). See ei küüni ühegi riikliku kohtusüsteemi tasemele ega lahenda konsultatsiooni käigus tõstatatud põhiprobleeme.

11.1.

ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents on määratlenud viis võimalust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi reformimiseks:

11.2.

Komitee arvates väärivad need võimalused edasist üksikasjalikku kaalumist. Euroopa Komisjon on töötanud esimese nelja võimalusega, määratledes laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus ning ELi ja Singapuri vahelise lepingu eelnõus uue lähenemisviisi investeeringute kaitsele ja investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele. Konsultatsioon näitas, et jätkuvalt ollakse tõsiselt mures. Komitee on seisukohal, et rahvusvahelise investeerimiskohtu loomise idee on parim lahendus, sest see oleks pikk samm edasi süsteemi õiguspärasuse ja läbipaistvuse tagamisel ning tooks kaasa ühtsema tõlgendamise ja täpsemad otsused. Selles kontekstis väljendab komitee heameelt kaubandusvoliniku repliigi üle Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjonis 18. märtsil 2015, et mitmepoolne kohus pakuks tõhusamat ressursside kasutust ja sel oleks suurem legitiimsus.

11.3.

Komitee arvates ei ole siiski elujõuline pidada paralleelselt läbirääkimisi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise üle Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses keskpika eesmärgiga asutada rahvusvaheline investeerimiskohus. Kokkuleppe saavutamisel Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse raames saab sellest põhistandard, õõnestades mis tahes võimalusi leida toetust rahvusvahelisele kohtule. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust ei kanta laiaulatuslikku majandus- ja kaubanduslepingusse automaatselt üle. Oluline on rõhutada, et läbirääkimised laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu üle on lõppenud ning puudub garantii, et Kanada valitsus nõustub lisama Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses kokkulepitud mis tahes muudatused.

11.4.

Praeguse strateegia rakendamisel seisab Euroopa Komisjon silmitsi väljavaatega, et esimene katse investorikaitse üle kokkuleppe saavutamiseks päädib kolme eri süsteemiga Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Singapuri jaoks. Ent kui komisjon suudab läbi suruda ühtse süsteemi, saab see võimalikuks vaid äärmiselt pingeliste läbirääkimiste järel. Komitee arvates on sel juhul praktiliselt võimatu saada vajalikku toetust uuteks jõupingutusteks rahvusvahelise kohtu loomiseks.

11.5.

Komitee tõdeb lõppkokkuvõttes, et käimasolevad paralleelsed läbirääkimised selliste maailma peamiste osalistega nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Jaapan pakuvad ainulaadset võimalust toetada rahvusvahelise investeerimiskohtu loomist. Lisaks on komitee kindel, et sellises olukorras on parimad väljavaated veenda uue ülemaailmse süsteemiga liituma arengumaid, kus vajadus investorikaitse järele on vaieldamatult palju suurem.