23.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/15

1.1

Küsimus, mille eesistujariik Rootsi esitas soolise võrdõiguslikkuse, majanduskasvu ja tööhõivemäära vaheliste seoste kohta, võimaldab analüüsida kõnealust küsimust laiemas perspektiivis. Soolise võrdõiguslikkuse teemat on käsitletud arvukates aruannetes, uuringutes, direktiivides, seadustes, soovitustes ja lepingutes. Vaatamata sellele on tegelik olukord endine ja sooline ebavõrdsus püsib. Tegemist on mineviku pärandiga, mille vastu on võideldud üksnes viimase 50 aasta jooksul. Kuigi sooline võrdõiguslikkus on õigusaktidega sätestatud, on siiski veel vaja muutusi suhtumises ning individuaalsetes ja kollektiivsetes käitumismudelites. Käesolevas arvamuses tehakse ettepanek muuta suhtumist eelkõige kolmes valdkonnas: ajakorraldus, inimestele abiteenuseid osutavate töökohtade professionaalsuse tunnustamine ja sooline tasakaal nii eri majandussektorites kui ka otsustuspädevatel ametikohtadel.

1.2

Komitee soovitused on mõeldud liikmesriikidele, Euroopa Komisjonile, sotsiaalpartneritele ning kõigile sidusrühmadele.

Liikmesriikidele

1.3

Majanduskasvu mõõdetakse SKP kasvuga. Sellest näitajast siiski ei piisa naiste majandusliku panuse mõõtmiseks. Selleks, et analüüsida seoseid soolise võrdõiguslikkuse ja majanduskasvu vahel, tuleks läbi vaadata majanduskasvu mõõtmise vahend.

1.4

Soolise võrdõiguslikkuse edendamist tuleb vaadelda kui vahendit, millega

Komisjonile

1.5

Komitee kutsub komisjoni üles kontrollima ja hindama liikmesriikide pingutusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava loomisel ning toimima heade tavade ja kogemuste vahetamise platvormina.

Sotsiaalpartneritele

1.6

Komitee kutsub sotsiaalpartnereid üles rakendama ühist soolise võrdõiguslikkuse meetmete raamistikku, keskendudes naiste ja meeste rollile, suurendades naiste osatähtsust otsustusprotsessis, toetades tasakaalu töö- ja eraelu vahel ning vähendades palkade erinevust;

1.7

täiendama teadmisi ja vahendeid, et võidelda tööturu soolise segregatsiooni vastu ja töökohtade täitmise eest soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte alusel;

1.8

väärtustama inimestele abiteenuseid osutavate töökohtade professionaalsust, tunnustades rohkem nende tööde tegemiseks vajalikke oskusi.

Kõigile kodanikuühiskonna osalejatele ja poliitikutele

2.1

Vajadus meetmete järele, mille eesmärk on tõhustada naiste osalust tööturul, on Lissaboni strateegia lahutamatu osa, mis peab andma panuse Euroopa arengusse konkurentsivõimelisema teadmistel põhineva ühiskonna suunas.

2.2

Komisjoni 2008. aasta aruandes soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopas (1) öeldakse järgmist: „Naiste tööhõive suurenemine on olnud viimastel aastatel peamine Euroopa Liidu tööhõive pideva kasvu mõjutaja. Ajavahemikul 2000–2006 suurenes tööhõives osalevate isikute arv EL 27s ligi 12 miljoni inimese võrra, millest enam kui 7,5 miljonit moodustasid naised. (…). Nii on väikelaste emade tööhõive tase vaid 62,4 %, kuid väikelaste isade vastav protsendimäär 91,4 %, seega on erinevus 29 protsendipunkti. Enam kui kolmveerand osalise tööajaga töötajatest on naised (76,5 %), see tähendab, et osalise tööajaga töötab üks naine kolmest, samas kui meeste puhul on näitaja vähem kui üks mees kümnest”.

2.3

Vastavalt 2009. aasta aruandele (2) on naiste tööhõive 58,3 %, meeste puhul on see 72,5 %, osalise tööajaga töötavate naiste protsent on 31,2 %, seevastu meeste protsent on 7,7 %. Aruandes märgitakse naiste ülekaalu halvemini tasustatud sektorites ja rõhutatakse ebavõrdset jaotust asutuste ja ettevõtete juhtivate kohtade osas.

2.4

Kuigi soolist võrdõiguslikkust ei ole veel saavutatud, on töötavate naiste olukord üks maailma parimaid. Tänu Euroopa Liidule on selle küsimusega tegeletud algusest peale, kasutades asjaomaseid statistilisi vahendeid, uuringuid, analüüse ja seadusi.

2.5

Dokumenteeritud edusammudest ja positiivsetest tulemustest hoolimata ei ole naiste majanduslikku potentsiaali piisavalt väärtustatud. Lisaks mõjutab enneolematu rahvusvaheline majandus- ja finantskriis naisi ja mehi tõenäoliselt erinevalt nende erineva positsiooni tõttu majanduses, sotsiaalsfääris ja perekonnas.

2.6

Kuna tehtud on arvukalt uurimusi, esitatud on soovitusi ning ELi institutsioonid ja sotsiaalpartnerid on vastu võtnud otsuseid (komitee on üheksa aasta jooksul vastu võtnud 14 arvamust soolise võrdõiguslikkusega seonduvatel teemadel (3), siis ei käsitleta käesolevas arvamuses soolise võrdõiguslikkuse küsimust kogu ulatuses. Komitee määratleb selle asemel käsitletava teema seosed majanduskasvu ja tööhõive küsimustega, keskendudes Lissaboni strateegias seatud eesmärkidele seoses naiste osaluse suurendamisega tööturul (4).

3.1.1

Naiste tööhõive on 1960. aastatest alates pidevalt kasvanud. Suur samm soolise võrdõiguslikkuse poole on olnud 1970. aastatest alates naiste tööhõive oluline kasv. Niipea kui naistel oli võimalik valida emaks saamise aega ja pääseda juurde kõrgharidusele, soovisid nad meeste eeskujul rakendada oma pädevusi ühiskonnas, mitte üksnes perekonnas, ning saavutada majanduslikku iseseisvust. Tasustatud töö tähendab isiklikku sissetulekut, parimaid tagatisi sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemis ning kaitset vaesuse eest lahkumineku, lahutuse või lesestumise korral.

3.1.2

Naiste saabumine tööturule tekitas uusi vajadusi, mida turg pidi rahuldama. Naiste tööd kodus ei arvestatud SKP puhul. Kui naised väljusid kodusest sfäärist, loodi töökohad, et tulla toime ülesannetega, mida naised olid kodus täitnud. Siinkohal viidatakse lapsehoidjatele ja koduabilistele, kuid mitte üksnes.

3.1.3

Naiste tööhõive lõi vajadusi, mis aitasid kaasa majanduse arengule. Kui naised läksid tööle, muretseti koju kodutehnika, kaks autot, osteti valmistoite, lapsed ja vanemad einetasid rohkem väljas, perekondadel oli vaja raviteenuseid ja hoolduskohti haigete, puuetega isikute ja vanurite jaoks, kelle eest varem hoolitsesid koduperenaised, ning lastehoidu väljaspool kooliaega. Kahe palgaga võisid perekonnad osta endale eluaseme, nautida kultuuriüritusi ja reisida. Nii loodi töökohti tööstuses (kodutehnika, autotööstus, toiduainesektor), ühistoitlustuses, sanitaar- ja sotsiaalsektoris, eelkooli-, väikelaste kasvatuse ja haridussektoris ning ehitus-, turismi-, vabaaja-, kultuuri- ja reisijateveo sektoris.

3.1.4

Juba nelikümmend aastat on majapidamistööde muutmine töökohtadeks olnud majanduskasvu mootor. Kuid kas tegemist on tegeliku majanduskasvuga või peegeldub siin üksnes selle arvutamise mudel? Majandus ei tunne kodu ja pere heaks tehtavat tööd, mis on siiski vajalik ühiskonna toimimiseks, millega kaasneb küsimus, kuidas majanduskasvu arvestada.

3.2.1

Vastavalt ühele ELi analüüsile (5) ei tohiks soolise võrdõiguslikkuse panust majandusse mõõta üksnes ettevõtete suurema tulukuse mõõdupuuga. See on produktiivne investeering, mis kuulub ülemaailmse majandusarengu, majanduskasvu ja tööhõive suurendamise juurde. Sooline võrdõiguslikkus võib anda panuse arengusse järgmistel viisidel: 1) tänu naiste suuremale osalusele tööturul, millest tulenevalt kasutatakse paremini ära nende investeeringud haridusse ja koolitusse, 2) tänu suuremale majanduslikule sõltumatusele, 3) tänu naiste paremale kaasamisele maksusüsteemi, sest nii osalevad nad ühiskondliku heaolu tagamises.

3.2.2

Hoolimata sellest, et majanduslikku panust vaadeldakse laiemana kui ettevõtlusmudelit ja mitmekesist juhtimist ettevõtte tasandil, on tõendeid ettevõtlusmudeliga seotud positiivsete majandustulemuste kohta. Ettevõtted, mille juhatuses on rohkem naisi, on tulusamad.

3.2.3

Võrdõiguslikkuse poliitikameetmeid võib käsitleda kui tõhusat investeeringut inimressurssidesse, isegi kui majandusarengu eesmärgid piirduvad majanduskasvuga. Investeeringute seisukohast võivad võrdõiguslikkuse poliitikameetmed avaldada positiivset mõju üksikisikutele, ettevõtetele, piirkondadele ja rahvastele. Kõrgharidusega naiste tõhusamal kasutamisel on ka võimalik majanduslik kasu.

3.2.4

Naiste suurem majanduslik sõltumatus toob kasu nende panuse kaudu kaupade ja teenuste tarbijatena majanduses ja leibkondade ostujõu näol. Naiste majanduslikku panust tuleks rohkem tunnustada riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi majanduspoliitikas.

3.3.1

Ajal, mil majandus- ja keskkonnakriis annavad põhjust küsida, milline peaks olema soovitav areng, kerkib esile seisukoht, mis seab kahtluse alla SKP tähtsuse ainsa majandusnäitajana. Tuleks kaaluda teiste näitajate kasutuselevõttu (6).

3.3.2

Millised need näitajad ka ei oleks, jääb naiste olukord ebavõrdseks, mis tähendab ühiskonna jaoks kulutust. Riigid investeerivad võrdselt nii poiste kui ka tüdrukute haridusse – 60 % Euroopa ülikoolide lõpetanuist on siiski naissoost – ei ole loogiline, miks riigid ei toeta naisi rohkem tööturul. Riiklikud kulutused, mis on tehtud naiste ja meeste võrdväärse hariduse nimel, peaksid võimaldama naistel saavutada meestega võrdväärset vastutust ja palka. Naised peavad kasutama ära praeguseid muutusi, et omandada uusi pädevusi, mida on vaja uute töökohtade jaoks. Naiste panuseid, nende kõrget haridustaset ning potentsiaali vastata tööturu tulevastele vajadustele alahinnatakse siiski jätkuvalt ning neile ei pöörata piisavat tähelepanu.

3.3.3

Soolise ebavõrdsuse vastu võitlemine ei ole üksnes moraali küsimus, see tähendab ka inimressursside paremat haldamist. Mida rohkem naisi töötab, seda rohkem rikkust nad loovad, tarbides üha enam kaupu ja teenuseid ning aidates suurendada maksutulusid. Töökollektiividel, kus töötavad nii naised kui ka mehed, on parem uuenduspotentsiaal. Kui anda abielupaaridele võimalus muretseda laps, võimaldades vanematel samal ajal säilitada oma töökoha, aitab see võidelda demograafilise defitsiidiga. Kui Euroopa Liit soovib investeerida inimestesse, siis peab ta eelkõige parandama naiste olukorda (7).

3.3.4

Naiste arengupotentsiaali pidurdavad eelkõige järgmised asjaolud:

3.3.5

Tuleb teha jõupingutusi naiste tööturule pääsemise ja tööturul püsimise tingimuste parandamiseks ning naiste ja meeste palgaerinevuste kaotamiseks. See võimaldab tagada suuremat majanduskasvu ja paremaid töökohti, vaesuse vältimist ja vähem kulutusi sotsiaalse ümberjaotamise jaoks. Euroopas puudutab vaesus eelkõige üksikemasid (9).

3.3.6

Varasema ülesannete jaotuse korral rahastati mehe sissetulekust tema abikaasa tööd perekonnas, sotsiaalvaldkonnas ja kodus. Kui abielupaaridel on kaks palka, siis ei ohverda nad ühte palka selliste teenuste rahastamiseks, mis kuulusid varem naiste majapidamistööde hulka, vaid nad eelistavad tarbida kaupu.

3.3.7

Naiste tasuta tööl kodus polnud hinda, kuid olles muutunud palgatööks, on sellel hind, mida selle kasutajad ei ole valmis või võimelised maksma. Lapsehoidjate, pere- ja koduabiliste palgad on kõige madalamad, nad töötavad osalise tööajaga eri tööandjate juures (tööandjad on eraisikud, kes palkavad nad paariks tunniks nädalas) ja sageli mitteametlikult. Majapidamistööd moodustavad kõige suurema mitteametliku töö sektori Euroopas.

3.3.8

Vanemad usaldavad oma kõige kallima vara, väikese lapse isiku hoolde, kelle palk on palju väiksem keskmisest palgast, lootes samal ajal, et lapsehoidja pädevustase on kõrge. Samuti jäetakse koduabilisele oma kodu võtmed, maksmata talle piisavat palka, et tagada tema usaldatavus. Kõnealust kvalifikatsiooni on raske tunnustada, kuna perekonnad peavad kergeks ülesandeid, millega nad ka ise toime tulevad. Oma laste eest hoolitsemine pole küll amet, teiste laste eest hoolitsemine aga on (teadmised psühholoogia, toitlustamise, hügieeni, keskendumise, kuulamise, tähelepanu, pideva valvsuse jms alal). Vajalikke oskusi, mida sageli peetakse „loomu poolest” naistele omasteks, ignoreeritakse seetõttu professionaalsel tasandil ning neid antakse enamasti üle mitteametlikul viisil perekonnas ega õpetata koolis.

—

kuna naiste tööhõive tase võib tõusta, mis toob kaasa suurema vajaduse teenuste järele;

—

kuna naiste palgad võidakse ümber hinnata, mis loob ostujõudu, täiendavat tarbimisvõimet ja maksutulu;

—

sest asjaolu, et üha enam naisi võib töötada poliitilistel ja otsustuspädevatel ametikohtadel, mõjutab positiivselt ettevõtete ja asutuste saavutusi;

—

sest naisettevõtjate arvu suurenemine annab lisaväärtuse ning annab innovatsiooni ning töökohtade loomise kaudu majandusse rahalise panuse.

4.2.1.1

Praegu on kõige suurem takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel tööturu sooline segregatsioon. On meeste ja naiste ameteid. Naiste ametites on palgad sageli palju madalamad ning vastu tahtmist osalise tööajaga töötamise ja ebakindlate töökohtade levik suurem.

4.2.1.2

Niikaua kui ühte ametit peavad ainult ühe soo esindajad, kuuluvad selle ameti juurde stereotüübid. Nüüdseks on tõestatud, et mehed ja naised on võimelised tegema kõiki töid. Pikka aega meestele kuulunud ametites (sealhulgas õpetaja, kohtuniku, perearsti jms ametid) on nüüdseks valdavalt naised. Miks on nii raske saavutada mõlema sugupoole tasakaalu tööhõive valdkonnas? Tuleb saada rohkem teadmisi kõnealuses küsimuses, et võidelda tööturu soolise segregatsiooniga ja tõhustada mõlema sugupoole tasakaalu tööhõive valdkonnas. See võimaldaks samuti vältida tööjõupuudust teatud sektorites.

4.2.1.3

Mõlema sugupoole tasakaalu tööhõives ja ametites takistavad tegurid on ebateadlikud ja seotud väljakujunenud ettekujutustega. Need juurduvad inimestes juba haridussüsteemiga, st eri ametialade valimisega poiste ja tüdrukute poolt. Vanemad ja õpetajad peavad olema teadlikumad noorte ametivaliku tagajärgedest. Selles kontekstis on kesksel kohal tööandjate ja töötajate esindajad, kes seavad kvalifikatsioonid hierarhiasse palgaläbirääkimistel. See tähendab, et nad peaksid olema teadlikud kodus ja perekonnas omandatud oskuste väärtusest. Sooline ebavõrdsus valitseb ka juhtivatel ametikohtadel. Suurtes ettevõtetes ja haldusasutustes tuleb rakendada meetmeid, et tagada suurem sooline tasakaal.

4.2.2.1

Inimestele abiteenuseid osutavatest töökohtadest peavad saama tõelised elukutsed tunnustatud kvalifikatsiooni, koolituse, diplomi ja karjääriga. Selleks, et välistada isiklikku suhet eraisiku ja koduabilise vahel, tuleb abiteenuste osutamiseks luua ettevõtted ja avalikud asutused. Perekonnad ei peaks enam olema tööandjad, vaid kliendid või tarbijad, kes ostavad või saavad kasutada mõne tunni jooksul abi majapidamises, vanuri hooldamisel, lastehoius, laste koolitöödes jne. Kõikjal tuleks kehtestada süsteem, mida rakendatakse mõnedes Euroopa riikides, kus tööandjaks olev ettevõte või avalik asutus vastutab vara ja isikute turvalisuse eest ning peab kontrollima kliendi kodus töötavate töötajate kvalifikatsiooni. Neil töötajatel on seega ainult üks tööandja, neile hüvitatakse sõiduks kuluv aeg ning neil on juurdepääs ametialasele koolitusele ja kõigile kollektiivsetele tagatistele. Tuleb töötada välja Euroopa viiteraamistik majapidamisteenuseid osutavate töökohtade jaoks, mis hõlmab ka nende ametite psühholoogilise mõõtme (usaldus, empaatia, tähelepanu, kuulamine, valvsus jne) ja vajalikud teadmised (toitlustuse alal ning kasutatavate toodete mõju kohta tervisele ja keskkonnale jne), mitte üksnes majapidamistööde materiaalse ja tehnilise mõõtme.

4.2.2.2

Kvalifikatsiooni tunnustamine tõstab teenuste hinda, mida juba praegu enamik perekondi maksta ei suuda, seega võiks riigi ja ettevõtete poolne rahastamine, juhul kui see on osa ettevõtete tasandi kokkulepetest, muuta need teenused kõigile kättesaadavamaks.

4.2.2.3

Inimestele abiteenuseid osutavate töökohtade väärtustamine ja paremad palgad võimaldavad tasakaalustada nende ametite soolist jaotust. Kui mehed soovivad töötada koduabilisena, lapsehoidjana või pereabilisena, siis on tehtud suur edusamm soolise võrdõiguslikkuse suunas.

4.2.3.1

Isad pühendavad perekondlikele ja kodustele ülesannetele vähem aega kui emad. Isasid tuleb teavitada nende tähtsusest laste jaoks ja kutsuda mehi üles võtma vastutust oma eakate vanemate ja haigete pereliikmete eest – see on üks soolise võrdõiguslikkuse tingimus.

4.2.4.1

Lapsehoiu teenuste arendamist ei tohi vaadelda kui kulu, vaid kui investeeringut. Gösta Esping-Anderseni sõnul (10) maksavad töötavad emad pikas perspektiivis toetuse tagasi tänu suurenenud sissetulekutele ja maksudele, mida nad maksavad. See tulu hüvitab algse riikliku toetuse ja sellel on lapse jaoks positiivne mõju. See investeering võimaldaks samuti pidurdada demograafilist taandarengut Euroopas.

4.2.5.1

Nende teenuste arendamine toimub ühise rahastamise kaudu (riik, ettevõtted, kliendid) (11). Mõned äsjased ettevõtete kokkulepped pakuvad selliseid teenuseid töötajatele palgatõusu alternatiivina. Selliste teenuste pakkumine, mis võimaldavad paremini ühitada era- ja tööelu, kuulub ettevõtete sotsiaalse vastutuse juurde.

4.2.6.1

Teenustest üksi ei piisa, et ühitada töö- ja pereelu. Laste kasvatamine ja koolitamine nõuab teatud eluperioodil aega. Osaline tööaeg vabatahtliku valikuna aitab perepeadel üldiselt paremini ühitada oma töö-, pere- ja eraelu. See ei peaks nõrgendama naiste positsiooni tööturul ja eraelus, kui nad on perepead, ega takistama isadel pühendumast pereelule. Mõlemal vanemal peab olema võimalus oma lastega tegeleda.

4.2.6.2

Aega on vaja ka teiste pereliikmete jaoks: elu lõppjärgus olevad inimesed, haiged, eakad vanemad. Ajal, mil kõiki pensionisüsteeme reformitakse, tuleb lõpetada elu vaatlemine kolmes etapis: õpingud, töö ja pension. Igaühel peab olema võimalus elukestvaks õppeks ning piisavalt ajakrediidi aastaid perekondliku, ühiskondliku, huvialaringide, poliitilise ja kodanikuaktiivsusega seonduva tegevuse jaoks. Soovi korral peaks olema võimalik pensioniiga varem alustada, kui eelistatakse võtta vaba aega (mis on rahastatud nagu pension) aktiivses eas.

4.2.7.1

Naised on vähe esindatud kõigil juhtivatel kohtadel, st poliitiliselt vastutavatel kohtadel, haldusasutustes ja suurte ettevõtete juhtkondades, samal ajal kui ettevõtetel, mille juhtkonnas on rohkem naisi, on kõige paremad finantstulemused. Naised loovad vähem ettevõtteid ja nad on harvem ettevõtete juhid. Mehed on aga vähe esindatud perekonna sfääris ja nad võtavad harvem vanemapuhkust.

4.2.7.2

Naised, kes on suutnud tungida meeste keskkonda, võiksid suunata naisi, kes soovivad teha samasugust karjääri (mentorlus). Suurtes riigiasutustes või eraettevõtetes võivad osutuda vajalikuks sundmeetmed, et tagada naiste suurem osakaal juhtivatel kohtadel.

—

24.3.2009, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 86/613/EMÜ”, raportöör Madi Sharma (ELT C 228, 22.9.2009).

—

13.5.2009, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta”, raportöör Mįria Herczog, CESE 882/2009 (ELT C 277, 17.11.2009).

—

22.4.2008, „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Võitlus naiste ja meeste palgaerinevuse vastu””, raportöör Ingrid Kössler (ELT C 211, 19.8.2008).

—

11.7.2007, „Tööalane konkurentsivõime ja ettevõtlikkus – kodanikuühiskonna, tööturu osapoolte ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste roll soolisest vaatenurgast”, raportöör Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 256, 27.10.2007).

—

11.7.2007, „Tööturu osapoolte roll töö-, pere- ja eraelu ühitamisel”, raportöör Peter Clever (ELT C 256, 27.10.2007).

—

12.7.2007, „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)”, raportöör Wolfgang Greif (ELT C 256, 27.10.2007).

—

13.9.2006, „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010””, raportöör Ingrid Attard (ELT C 318, 23.12.2006).

—

14.2.2006, „Naiste esindatus Euroopa Liidu majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade otsuseid tegevates organites”, raportöör Thomas Etty (ELT C 88, 11.4.2006).

—

14.12.2005, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa aasta „Võrdsed võimalused kõigile – Õiglase ühiskonna poole” (2007) kohta”, raportöör Mįria Herczog (ELT C 65, 17.3.2006).

—

29.9.2005, „Naiste vaesus Euroopas”, raportöör Brenda King (ELT C 24, 31.1.2006).

—

28.9.2005, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut”, raportöör Dana Štechovį (ELT C 24, 31.1.2006).

—

15.12.2004, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes”, raportöör Madi Sharma (ELT C 157, 28.6.2005).

—

3.6.2004. „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mille eesmärk on meeste ja naiste võrdne kohtlemine kaupade ja teenustega varustamise ning nende kättesaadavuse osas”, raportöör Claire Carroll (ELT C 241, 28.9.2004).

—

25.1.2001, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega”, raportöör Christina Wahrolin (EÜT L 123, 25.04.2001).