19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/17

1.1

Energiavarustus, energiaallikate mitmekesistamine ja taastuvate energiaallikate väljatöötamine on Euroopa tuleviku, ja maailma tasakaalu ja kliimamuutuste piiramise jõupingutuste seisukohast üks sõlmküsimusi.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et energiaallikatega seotud konkurentsist ja kliimamuutustega toimetulekust tingitud ülemaailmse vastasseisu kontekstis pakub Euroopa Liit tegutsemiseks sobivat raamistikku, tagades rahvusvahelistel läbirääkimistel reaalse poliitilise mõju avaldamiseks vajaliku kriitilise massi olemasolu.

1.3

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks energeetikat käsitleva artikli 176 lisamise Lissaboni lepingu eelnõusse, mis tugevdab Euroopa Liidu õiguslikku alust selles valdkonnas tegutsemiseks.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et teadusuuringutel ja tehnoloogiaarendusel on säästva arengu ja keskkonna valdkonnas võtmetähtsus ning et ressursside tõhus jagamine on väga oluline. Hoolikalt tuleb kaaluda energiaallikate ning tarbimist ja heitekoguseid vähendavate tehnoloogiate edendamist, mille puhul ei saa eeldada majanduslikku tulu, et vältida riiklike vahendite raiskamist niisuguste tehnoloogiate toetamiseks, millel ei ole tulevikku. Rahalised vahendid tuleks suunata seevastu selliste teadusuuringute toetamiseks, mille tulevikku peavad teadusringkonnad paljulubavaiks, näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste minimeerimist või nende kinnipüüdmist võimaldava tehnoloogia, energiatõhusus, keskkonnasõbralik söetehnoloogia, elektri- ja muude alternatiivsete ajamite väljatöötamiseks sõidukitel, kütuseelemendid, päikeseenergia, jäätmete kasutamine energiatootmises, termotuumasüntees tuumajäätmete vaesustamine jne.

1.5

Komitee rõhutab ka seadmete ja ehitiste energiatõhususe olulisust.

1.6

Komitee peab vajalikuks töötada Euroopa tasandil välja tegelik ostupoliitika, mis võimaldaks vastata mõnikord tugevalt organiseeritud tootjate survele ning soovitab koordineerida Euroopa energiapoliitikat ning rahvusvahelistes organisatsioonides nagu WTO, ÜRO, NATO ja OECD võetavaid seisukohti.

1.7

Komitee rõhutab varustusallikate mitmekesistamise olulisust, soovitab võtta konstruktiivne, kuid ettevaatlik hoiak Venemaa, Kaukaasia ning Kesk-Aasia vabariikidega koostöövõimaluste kaardistamisel.

1.8

Komitee rõhutab, et tuleks uurida võimalust tuumaenergia programmide taaskäivitamiseks riikides, kus selles küsimuses valitseb konsensus, ning suurendada toetust jäätmete ümbertöötamisega seotud uuringutele. Komitee kutsub samuti üles kasutama termotuumasünteesi võimalusi teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis (Euratom) ja ITERi algatuse raames.

1.9

Komitee peab vajalikuks koostöö ja kooskõlastamise tugevdamist energiapoliitika ning rahvusvahelistes organisatsioonides esindatuse ja nende raames tegutsemise osas ning naabruspoliitika arendamist energiavaldkonnas; komitee soovitab kaaluda võimalust töötada aja jooksul välja asjaomastele institutsioonidele toetuv ühine energiapoliitika. Komitee on seisukohal, et taastuvenergia turu areng kõigis liikmesriikides on veel avastamata valdkond, mis näitab Euroopa kodanike huvi. Kõnealune olukord langeb kokku Lissaboni lepingus sätestatud uue ühise poliitikaga ja võib olla selle aktsepteerimise ja arengu strateegiline võimalus

2.1.1

Rahvusvaheline Energiaagentuur näeb 2030. aastaks ette maailma energianõudluse kasvu 55 % võrra.

2.1.2

Euroopa Liidu energiatootmine sõltub suurel määral tahketest fossiilkütustest, naftasaadustest ja maagaasist, tulevikus sõltuvus neist tõenäoliselt kasvab. Liit sõltub 80 % ulatuses fossiilkütustest ja energiaimport suureneb 2030. aastaks 50 %lt 70 %ni.

2.1.3

Teadaolevad naftavarud peaksid alates 2050. aastast alustama vähenemist, ent tulevikus peaksid tänu suurenevale nõudlusele ja tehnika arengule muutuma majanduslikult kasutuskõlblikuks muud, praegu kasutamata ressursid.

2.1.4

Üleminek muudele energiaallikatele on vältimatu, ent keeruline. Maailm on selliseid muutusi varem läbi elanud, eeskätt 19. sajandil, mil biomassist pärinevate kütuste (peamiselt puidu) kasutamiselt mindi üle kivisöele ja seejärel naftale. Ent tänapäeval ei ole veel meie käsutuses sellisel määral taastuva energia piisava kasutamise vahendeid, mis võimaldaksid 19. sajandil toimunule sarnanevat üleminekut.

2.1.5

Raskused tulenevad mitmest faktorist: taastuvate energiaallikate vähene energiasisaldus ja biokütuste tootmiseks vajaliku pinna (mida kasutatakse teiste valdkondade, eriti põllumajanduse arvel) suurus, energiavoogude (tuul, päikeseenergia, tõusud ja mõõnad) katkendlikkus ja raskesti ennustatavus, mis nõuab ladustamisvõimsuse põhjalikku kavandamist, ning taastuvate energiaallikate geograafiline jaotus. Mis puudutab tuumaenergiat, siis isegi kui eeldada, et energiapoliitikas võetakse väga julge suund tuumajaamade uuendamisele ja loomisele, ei vastaks maailma tuumatööstus tulevikus ikkagi ülemaailmsele nõudlusele.

2.1.6

Euroopat ennast iseloomustab suur energiasõltuvus. Praegu impordib Euroopa 50 % oma energiavajadusest, 2030. aastaks peaks energiasõltuvus ulatuma 70 %ni. Tulevikus on Euroopa sõltuvus nafta puhul 90 % ja maagaasi puhul 70 %!

2.1.7

2006. aasta märtsis koostas nõukogu murettekitava ülevaate, nentides, et energiavarustuse olukorda iseloomustab:

Sellistele murettekitavatele järeldustele reageerimiseks ja nendest tulenevatele väljakutsetele osaliseks vastamiseks töötati välja uues energiapaketis sisalduvad ettepanekud.

2.1.8

Euroopa juhtivad poliitikud peavad silmitsi seisma kahekordse probleemiga: ühelt poolt esmaste traditsiooniliste energiaallikate vähenemine, teiselt poolt probleemid ressursside geograafilise jaotumisega, kuna valdav osa ressurssidest asub poliitiliselt ebastabiilsetes riikides, mis võivad neid kasutada survevahendina energiast sõltuvate riikide vastu, nagu juba ongi juhtunud.

2.2.1

Probleem puudutab kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, ent nagu ilmneb, on üksikud ja hajutatult tegutsevad riigid sageli hästi organiseeritud tootjatega võrreldes nõrgemal positsioonil.

2.2.2

Liikmesriikide huvides on seega ühiselt tegutseda ning kasutada Euroopa Liitu tõhusa vahendina ühise energiapoliitika rajamiseks, mille aluseks ja eesmärgiks oleks paremini hallatud tarbimine ning varustusallikate mitmekesistamine.

2.2.3

Euroopa Liidul on selleks sobiv mõõde ja tema käsutuses on tegutsemiseks vajalikud institutsionaalsed vahendid. Liit on suuteline arendama riikideülest poliitikat, kooskõlastama liikmesriikide poliitikat, aitama Euroopal luua suuremat sidusust energiavaldkonnas ning töötama välja ühist energiapoliitikat kolmandate riikide suhtes.

2.2.4

Lisagem viimaks, et pärast Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu tagasilükkamist ja Lissaboni lepingu arengu valguses võiks Euroopa ühine energiapoliitika toimida liikmesriikide ühendajana ning tõestada Euroopa Liidu tegelikku kasulikkust.

2.3.1

Praegu puudub Euroopa Liidul energiavaldkonnas tegutsemiseks vajalik pädevus. Selle loomine on üks Lissaboni lepingu eelnõuga kaasnevaid olulisi uuendusi.

2.3.2

On tõsi, et Euroopa Majandusühenduse loomise ajal piisas suure osa selleaegsete energiaküsimuste lahendamiseks ühelt poolt Euratomist ja teiselt poolt ESTÜst.

2.3.3

Saab aga väita, et, et Euroopa Liit oleks vältinud energiavallas mis tahes tegutsemist?

2.3.4

Ühest küljest on liit arendanud EÜ asutamislepingu artikli 308 alusel tegelikku ühtset energiapoliitikat, teisest küljest on EÜ asutamislepingu artikli 154 alusel arendatud üleeuroopaliste energiavõrgustike poliitikat (vt otsus nr 1364/2006/EÜ). Mõistagi on energiaturule kohaldatud ka siseturgu ja konkurentsi puudutavaid eeskirju (direktiiv 2003/55/EÜ käsitleb gaasituru avamist, direktiiv 2003/54/EÜ käsitleb elektrienergiat, direktiiviga 93/87/EMÜ muudetud direktiiv 90/377/EMÜ käsitleb gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamist). Turgude avamise ning riiklike monopolide kaotamisega seoses on mõnikord väljendatud kartust, et need toovad kaasa energiahindade tõusu, kuid tegelikult on sellise hinnatõusu põhjuseks eelkõige piiratud ning mõnikord kadumisele määratud ressursside ülemaailmse nõudluse kasv.

2.3.5

Neile õigusaktidele lisanduvad komisjoni dokumendid, mis ei ole otseses mõttes seotud õigusloomega, vaid pigem „pehme seadusandlusega”: Roheline raamat „Euroopa energiavarustamise kindluse strateegia” (28. november 2000), teatis „Euroopa energiavarustamise kindluse strateegia” (26. juuni 2002), „Roheline raamat energiatõhususe kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem”, tegevuskava aastateks 2007–2012 (19. oktoober 2006), teatis ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi kohta (6. oktoober 2006).

2.3.6

Seega on Euroopa Liit energiaküsimusi palju arutanud, kuid liidu tegevus toetub siiski veidi ebakindlale õiguslikule alusele, EÜ asutamislepingu artiklile 308 (nn paindlikkuse klausel), milles on sätestatud: „Kui ühisturu toimimise käigus peaks ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks osutuma vajalikuks ühenduse meede, mille jaoks käesolev leping ei ole sätestanud vajalikke volitusi, siis võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt vastu kohased meetmed.”. Liit on käsitlenud nimetatud küsimusi ka kaudselt, kasutades eelkõige siseturgu, konkurentsivõimet ja keskkonda käsitlevaid sätteid. Lähenemisviis näib pigem olevat tehniline ja õiguslik kui poliitiline.

2.3.7

Just seetõttu ning arvestades energiaküsimuste äärmist olulisust nii eurooplaste igapäevaelu, majandusarengu kui maailma stabiilsuse seisukohast, on Lissaboni lepingu artikkel 176 pühendatud energeetikale, määratledes liidu energiaalased eesmärgid, „pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda” ning „liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus”.

2.3.8

Sõlmitava lepingu sõnastuses on Euroopa energiapoliitika eesmärgid

2.3.9

Energiapoliitika lähtub jagatud pädevuse põhimõttest, kus otsuseid langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega, välja arvatud eelarveküsimuste puhul, kus kehtib endiselt ühehäälsuse nõue. Artikli 176 A teises lõigus täpsustatakse siiski, et uue artikli esimeses punktis määratletud eesmärkide saavutamiseks võetavad meetmed ei mõjuta „liikmesriikide õigust määratleda energiavarude kasutamise tingimusi, liikmesriikide eri energialiikide vahel tehtavaid valikuid ega energiavarustuse üldist struktuuri”.

2.3.10

Seega omab Euroopa Liit jõulisemaks ja konkreetsemaks tegutsemiseks vajalikku pädevust. Kas sellest vahendist piisab või tuleks institutsioonide tasandil veel kaugemale minna? Kuid enne vahendite väljatöötamist tuleks kindlaks määrata poliitikasuunad, mis võivad elluviimise käigus väliste mõjutuste survel ja teenuste ning tehnika arengu tulemusel muutuda.

3.1

Euroopa riikide energiapoliitika on siiani lähtunud majanduse nõuetest ja/või säästva arengu põhimõtetest: soov liberaliseerida energiaturu korraldust direktiivide ja varustusvõrkude poliitika kaudu, poliitika energiatõhususe suurendamiseks, poliitika taastuvate energiaallikate edendamiseks ja arendamiseks, võitlus süsihappegaasi heitmete vähendamise nimel jne.

3.2

Mõnes mõttes puudus Euroopa Liidul siiani energiavallas tegelik pädevus, mistõttu liit lähenes küsimusele veidi kaudselt, kasutades eeskätt siseturgu, konkurentsi ja keskkonda puudutavaid eeskirju. Tegutsemine oli vähemalt näiliselt pigem tehniline ja juriidiline kui poliitiline.

3.3

Nagu võib näha, ei takistanud see tegemast olulisi samme energiaga seotud õigusloome ja poliitika kujundamiseks. Liit avaldas (19.9.2007) ka rea õigusloomega seotud ettepanekuid olemasolevate dokumentide muutmiseks (piiriüleses elektrikaubanduses võrkudele juurdepääsu tingimusi käsitleva määruse muudatus, määrus, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimusi käsitleva määruse muudatus, gaasi ja elektri siseturu ühiseid reegleid käsitlevate direktiivide muudatus).

3.4

Kui Lissaboni leping praegusel kujul ratifitseeritakse, on seda olulist poliitilist küsimust võimalik selgemini ja otsesemalt käsitleda. Ent ainuüksi juriidilisest pädevusest ei piisa kõigi poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete raskuste kõrvaldamiseks. Igaüks teab, et eksisteerib vägagi erinevaid riiklikke lahendusi, eeskätt tuumaenergia vallas. Hampton Courtis toimunud mitteametlikul kohtumisel määras Euroopa Ülemkogu kindlaks ühtse Euroopa energiapoliitika alused, mis väljenduvad energia ja keskkonna peadirektoraatide poolt ühiselt väljatöötatud uues energiapaketis.

3.5

Nagu teada, soovis Euroopa Liit esmalt kasutada turumehhanisme ning luua konkurentsil põhinev ja eeldatavalt tõhusam turukeskkond, jõudes üleeuroopaliste energiavõrgustike abil ühendatud energiaturuni.

3.6

Ühtlasi soovis liit suurendada energiatõhusust, eeskätt kõige kõrgema energiatarbimisega sektorites: ehitiste kütte- ja kliimaseadmed, töötlev tööstus, transport.

3.7

Aastateks 2007–2012 mõeldud tegevuskava (oktoober 2006) ambitsioonikas eesmärk on vähendada iga-aastast energiatarbimist 2020. aastaks 20 % võrra, st 1,5 % võrra aastas.

3.8

Samuti on liit tugevalt rõhutanud vajadust arendada taastuvenergiat. Ka siin on Euroopa Liidu eesmärk väga ambitsioonikas — 2020. aastaks peab kogu kasutatud energiast 20 % tulema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas on kavas seada eesmärgiks saavutada biokütuse osakaal 10 % (10. jaanuari 2007. aasta taastuvenergia tegevuskava).

3.9

Seejuures on nendel energialiikidel olnud võrreldes fossiilkütustega siiani mitmeid puudusi: väiksem energiasisaldus, suurem ruumikulu (nt fotogalvaanilised moodulid), katkendlik tootmine ja kindlasti ka kõnealuse tehnoloogia suur maksumus. Kuigi maksumusega seotud puudused vähenevad pidevalt, tähendab see, et üleminek nendele tehnoloogiatele toimub tõenäoliselt järkjärguliselt ja pika ajavahemiku jooksul, kui selleks ei anta märkimisväärselt suuremat poliitilist ja rahalist toetust, ning et seoses kõigi uute energiaallikatega tuleb läbi viia põhjalikud mõju-uuringud (vt OECD Observer, detsember 2006, nr 258/259 „21st century energy: some sobering thoughts par Vaclav Smil”).

3.10

Transpordienergia vallas huvitub komisjon eeskätt biokütuste edendamisest, kütuseelementidest ja vesinikutehnoloogiast. Biokütuste kasutuse leviku kavandatav ulatus tekitab aga mõningaid probleeme. Kütuseelemendid on tõepoolest väga tõhusad energiamuundurid ja võimaldavad oluliselt vähendada kasvuhoone- ja saastegaaside teket. Siiski on vähetõenäoline, et need tehnoloogiad muutuksid ruttu kaubanduslikult tasuvaks.

3.11

Seetõttu tegi komisjon teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames ettepaneku võtta seoses ühise tehnoloogiaalgatusega vastu määrus, millega luuakse ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas (KOM(2007) 571 lõplik), eesmärgiga valmistada ette programm, mis tegeleb kütuseelementide ja vesinikutehnoloogiaga seotud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja näidisrajatistega.

3.12

Et toetada vesinikkütusega mootorsõidukite turu arengut, tegi komisjon ettepaneku võtta vastu määrus, milles käsitletakse nende sõidukite tüübikinnitust (KOM(2007) 593 lõplik), et liikmesriikides ei kasutataks erinevaid standardeid, mis tõkestaks selle tehnoloogia levikut.

4.1

Nõudlus fossiilsete energiaallikate järele jääb tugevaks ning järjepidevaks. Selle vääramatu fakti üle tuleb seetõttu tingimata arutleda ning ootustes taastuvate energiaallikate suhtes tuleb realistlikuks jääda.

4.2

Siinkohal on vaja, et Euroopa Liidu liikmesriigid töötaksid Lissaboni lepinguga kinnitatud „solidaarsuse vaimus” välja ühtse poliitika fossiilkütuseid tootvate riikide suhtes. Samuti oleks väga kasulik ühtse ostupoliitika olemasolu, ent see sõltub peamiselt naftasektori rahvusvahelistest ettevõtetest.

4.3

Naftaturu toimimist reguleerib OPEC. Selliste tingimuste juures on 27 liikmesriigi ühisel positsioonil kahtlemata suurem kaal kui eraldi tegutsedes, eriti seetõttu, et nad kuuluvad kõige arenenumate tööstusmaade ja seega suurte energiatarbijate hulka. Tuleb meeles pidada, et Euroopa Liit on integreeritud turg, kuhu kuulub ligi pool miljardit tarbijat.

4.4

Sellisel ostjate ühendusel oleks naftatootjate kartelli suhtes tegelik poliitiline mõjujõud; gaasitootjate puhul on olukord erinev, kuna sellist kartelli seal ei eksisteeri.

4.5

Varustuskindluse osas on vajalik energiaallikate mitmekesistamine. Selles osas tuleb käsitleda suurt Euroopa riiki Venemaad vähemalt sama hästi kui OPECit. Samuti tuleb kaaluda impordipoliitika väljatöötamist Kaukaasia ja Kesk-Aasia vabariikide suhtes.

4.6

Ühtlasi oleks fossiilsete energiaallikatega seoses äärmiselt soovitav ehitada alternatiivsed põletusrajatised, eriti kivisöe jaoks. Teadusuuringutel heitgaasidest puhta kivisöe arendamiseks on tehtud olulisi edusamme ja neid tuleb veelgi kiirendada, et söe kasutuse uus laienemine ei teravdaks globaalse soojenemise probleemi. Euroopa tasandil tuleks arendada selle valdkonnaga seotud teadusuuringut ja tehnoloogiaarendust, võttes lisaks arvesse, et Euroopa mander on kivisöe poolest rikas ning et see energiaallikas on maailmaturul veidi odavam kui nafta. Tuleb märkida, et kivisöe kaevandamise viisid on endiselt tundlik temaatika. On üldteada, et kaevurite töötingimused ja rasked ja ohtlikud. Erilist tähelepanu tulekski pöörata nimetatud sektori töötingimustele, ohutusele ja töötervishoiule.

4.7

Samuti võiks uue taastuva energiaallikana kasutada sõidukite kasutatud rehve tingimusel, et nende põletamisest vallanduvaid heited tõhusalt koguda suudetaks. Sellisel meetodil töötavaid elektrijaamu on tegutsenud mitmes riigis juba aastakümneid.

4.8

Süsihappegaasi ladustamise meetodid arenevad, kuid need on endiselt kulukad, rasked ning nendega kaasneb lekkimisoht, näiteks kivimite pragunemise või maavärina korral. Samuti on võimalikuks ohuks põhjavee saastamine. Nimetatud küsimusi käsitlevad põhjalikumalt EMSK praegu koostamisel olevad arvamused.

4.9

Lisaks fossiilkütustele eksisteerib üks kohalik ressurss, mille varud on rikkalikud, liigagi rikkalikud: jäätmed. Euroopa Liidus toodetakse miljardeid tonne jäätmeid. „Ökoloogilise puhtuse” argumendi tõttu on vähe kaalutud selle ammendamatu ressursi kasutamist energiaallikana. Ka selles valdkonnas tuleks edendada teadusuuringuid ja tehnoloogiaarendust, et tagada võimalikult suur energiatõhusus, vähendades ühtlasi heitmete hulka miinimumini.

4.10

Nimetatud valdkonna seadusandlust ja kohtupraktikat tuleks arendada, kuna jäätmete energiaallikana kasutamisel puudub õiguslik tunnustus. Euroopa Parlamendis arutusel olev muudetud ettepanek võtta vastu jäätmete raamdirektiiv on siiski positiivne areng.

4.11

Viimaks tõstatub vältimatult tuumaenergia küsimus. On raske saavutada kasvuhoonegaaside vähendamist 2020. aastaks 20 % võrra, kui ei kaaluta uue põlvkonna tuumaprogrammide jõulist taaskäivitamist liikmesriikides, kes on otsustanud seda energialiiki kasutada. Teised liikmesriigi peaksid parandama meetmeid taastuvenergia valdkonnas.

4.12

Muidugi teame me ohutuse, turvalisuse ja jäätmekäitlusega seotud suurtest väljakutsetest, mida selle energiaallika arendamine kaasa toob. Ent kas tuumatehnoloogia võimaldaks meile tegelikult odavamat energiat?

4.13

Energiaallikatega seotud valikud põhjustavad erimeelsusi, ent kõige jõulisema taseme on saavutanud tuumaenergia pooldajate ning vastaste poleemika. Reaalsus on, et Euroopas eksisteerib tuumaenergia osas selge lõhe. mistõttu näib äärmiselt soovitav jätta liikmesriikeidele kõnealuse energiakandja kasutamisel täiesti vaba valik.

4.14

Euratom on Euroopa jaoks tõhus vahend. Seda tuleb kasutada tehnilise arengu jätkamiseks, konkurentsivõime tagamiseks, energiasõltuvuse vähendamiseks ning turvalisuse, ohutuse ja tuumatehnoloogia leviku piiramisega seotud jõupingutuste ja rahvusvahelise koostöö suurendamiseks. Samuti tuleks agentuurile anda uued suunised.

4.15

Üks suuremaid väljakutseid on termotuumasünteesiga seotud teadusuuringud. Euratomi teadusuuringute seitsmendale raamprogrammile on antud toetuseks umbes 2,75 miljardit eurot, millest umbes kaks kolmandikku on pühendatud termotuumasünteesiga seotud teadusuuringutele. Seda eelistust tuleb toetada ja jätkata, kuna antud tehnoloogia valitsemine aitaks jäätmekäitlust tunduvalt lihtsustada, vähendades oluliselt nende eluiga. ITERi tuumajaama rajamine Euroopa Liidu territooriumile on võtmetähtsusega sündmus.

4.16

Sõidukite mootorite osas peaks Euroopa Liit huvituma hübriidautodest ning kütuseelementide ja suruõhumootoriga töötavatest sõidukitest. Ka siin liiguvad teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus edasi ning üks prantsuse insener töötas välja väga ökonoomse sõiduki, mis võib saavutada kiiruse 150 km/h ning mille tootmine peaks algama lähikuudel. Tuntud India firma Tata ostis ära sõiduki tootmisõigused Indias.

4.17

Sellega seoses kordab komitee oma varasemates arvamustes Euroopa Liidu energiavarude kohta esitatud soovitusi, mis olid aluseks käesolevas arvamuses esitatud seisukohtadele ja toetavad neid.

5.1

Poliitika määratlemine ja prioriteetide valimine on hädavajalik, kuid lisaks on vaja poliitilisi ja õiguslikke vahendeid nende elluviimiseks. Kui Lissaboni leping allkirjastatakse, siis kas sellest piisab või tuleks minna veelgi kaugemale?

5.2

Muidugi on liikmesriikide solidaarse energiapoliitika vajaduse kuulutamine suurepärane ning selle poliitika nelja peatelje määratlemine on uuendus, mida võib vaid tervitada, isegi kui peateljed ise pole kuigi uuenduslikud.

5.3

Ent võib õigusega arvata, et ülemaailmsete energiaväljakutsete tõsidus väärib enamat.

5.4

Ehkki ühine energiapoliitika, mida toetaks ESTÜ ja Euratomi eeskujul eraldi institutsionaalne raamistik, pole täna tõenäoliselt võimalik, tuleb küsida, kas Lissaboni leping pole mitte liiga ettevaatlik.

5.5

Ülemaailmne energiakonkurents toimub maailmajagude tasandil. Euroopa Liidu raamistik võimaldab kaalukamat tegutsemist, ent eraldi asutuse loomine, mis tegeleks eeskätt „energiadiplomaatiaga”, ostupoliitikaga ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammide sõnastamise ning rahastamisega teeks tõenäoliselt Euroopast ülemaailmses energiakonkurentsis kaaluka mängija, mida liikmesriigid eraldi olla ei suudaks.

5.6

Täna eksisteerib mitu erinevat energiapoliitikat, mis on kahtlemata tingitud faktist, et pärast 1973. aasta naftakriisi soovis iga riik tagada iseenda energiaga varustamise kindlust. Hajutatud jõupingutustest ja vastukäivatest lähenemisviisidest on arvukalt näiteid.

5.7

Euroopa hääbumiseni viiva erinevate lähenemisviiside kakofoonia vältimiseks tuleb välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika, mis oleks tihedalt seotud juhtpositsiooniga, mida Euroopa tahab saavutada kliimamuutustealases poliitikas rahvusvahelistel läbirääkimistel. Alustada tuleb ühtsest tegutsemisest rahvusvaheliste organisatsioonide nagu WTO, ÜRO, NATO ja OECD raames iga kord, kui seal tõstatatakse energiaküsimused. Sellega peab kaasnema kooskõlastatud energiapoliitika ning eeskätt reaalse ostupoliitika ja võrgustike ühendamise poliitika aktiivne, mitte üksnes empiiriline elluviimine. Kooskõlastamise, ühtlustamise ja ühisprojektide poliitika võib sobival hetkel toetuda eraldi institutsioonidele, mis aitaksid Euroopal energiaväljakutsega silmitsi seista. On meil selleks julgust?