1

Servier’ kontsern, kuhu kuuluvad peamiselt Prantsusmaal asutatud emaettevõtja Servier SAS, Laboratoires Servier SAS ja Servier Laboratoires Ltd (edaspidi eraldi või koos „Servier“ või „hagejad“), ühendab ravimitööstusettevõtteid üle kogu maailma. Kontserni emaettevõtja juhtimine on täielikult Madalmaade õiguse alusel asutatud mittetulundusühingu Stichting FIRS kontroll all.

2

Servier arendas välja perindopriili, mis on südame-veresoonkonna haiguste ravimiseks kasutatav ravim ja peamiselt mõeldud hüpertensiooni ja südamepuudulikkuse raviks angiotensiini muundava ensüümi (edaspidi „ACE“) inhibeerimise teel.

3

Perindopriili farmatseutiline toimeaine, see tähendab bioloogiliselt aktiivne keemiline aine, mis avaldab osutatud ravitoimet, esineb soola kujul. Algselt kasutatud soolaks oli erbumiin (või tert-butüülamiin), millel on Servier’ poolt selle sünteesimiseks kasutatud protsessist tulenevalt kristalliline struktuur.

4

Perindopriili molekuliga seotud patenditaotlus (patent EP0049658, edaspidi „patent 658“) esitati Euroopa Patendiametile 29. septembril 1981. Patendi 658 kehtivus pidi lõppema 29. septembril 2001, ent mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, sealhulgas Ühendkuningriigis, pikendati patendikaitset kuni 22. juunini 2003, nagu see nõukogu 18. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT 1992, L 182, lk 1) kohaselt võimalik oli. Prantsusmaal pikendati patendi 658 patendikaitset kuni 22. märtsini 2005 ning Itaalias kuni 13. veebruarini 2009.

5

Lisaks esitas Servier 1988. aastal Euroopa Patendiametile mitu perindopriili molekuli tootmisprotsessiga seotud patenditaotlust, mille kehtivus lõppes 16. septembril 2008: patendid EP0308339, EP0308340, EP0308341 ja EP0309324 (edaspidi vastavalt „patent 339“, „patent 340“, „patent 341“ ja „patent 324“).

6

Servier esitas 2001. aastal Euroopa Patendiametile uued erbumiini ja selle tootmisprotsessiga seotud patenditaotlused, sealhulgas patentidele EP1294689 (n‑ö „beeta-patent“, edaspidi „patent 689“), EP1296948 (n-ö „gamma-patent“, edaspidi „patent 948“) ja EP1296947 (n-ö „alfa-patent“, edaspidi „patent 947“).

7

Erbumiini alfa-kristallilise kuju ja selle valmistamisprotsessiga seonduva patendi 947 patenditaotlus esitati 6. juulil 2001 ja Euroopa Patendiamet andis selle välja 4. veebruaril 2004.

8

Servier esitas ka siseriiklikud patenditaotlused mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis enne seda, kui need ühinesid 5. oktoobril 1973 Münchenis allkirjastatud ja 7. oktoobril 1977 jõustunud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga. Näiteks esitas Servier patendile 947 vastavad patenditaotlused Bulgaarias (BG 107532), Tšehhi Vabariigis (PV2003-357), Eestis (P200300001), Ungaris (HU225340), Poolas (P348492) ja Slovakkias (PP0149-2003). Kõik kõnealused patenditaotlused kandsid sama esitamiskuupäeva: 6. juuli 2001. Patent anti välja Bulgaarias 16. mail 2006, Ungaris 17. augustil 2006, Tšehhi Vabariigis 23. jaanuaril 2007, Slovakkias 23. aprillil 2007 ja Poolas 24. märtsil 2010.

9

Servier hakkas 2002. aastal välja töötama teise põlvkonna perindopriili, mida valmistatakse erbumiini asemel ühest teisest soolast, arginiinist. Arginiinperindopriilil pidid olema paremad omadused seonduvalt säilivusajaga, mis pikenes kahelt aastalt kolmele, stabiilsusega, mistõttu on võimalik kasutada ühesugust pakendit kõigis kliimavöötmetes, ning ladustamisega, mis ei nõua mingisugused eritingimusi.

10

Servier esitas arginiinperindopriili kohta Euroopa patenditaotluse (patent EP1354873B, edaspidi „patent 873“) 17. veebruaril 2003. Patent 873 anti välja 17. juulil 2004 ning selle kehtivusaeg lõppeb 17. veebruaril 2023. Arginiinperindopriili hakati liidu turgudel turustama 2006. aastal.

11

Kümme geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut, sealhulgas Niche Generics Ltd (edaspidi „Niche“), Krka Tovarna Zdravil d.d. (edaspidi „Krka“), Lupin Ltd ning hiljem Teva Pharmaceuticals Ltd-ga ühinenud Ivax Europe’i (edaspidi „Ivax“) filiaal Norton Healthcare Ltd (edaspidi eraldi või koos teiste Teva kontserni kuuluvate ettevõtjatega „Teva“) esitasid 2004. aastal Euroopa Patendiametile patendi 947 suhtes vastulause selle tervikuna tühistamiseks, tuginedes uudsuse ja leiutustegevuse puudumisele ning leiutise kirjelduse ebapiisavusele.

12

27. juulil 2006 kinnitas Euroopa Patendiameti vastulausete osakond pärast Servier’ algsesse patendinõudlusse tehtud väikeseid muudatusi patendi 947 kehtivust (edaspidi „Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus“). Seitse äriühingut esitasid selle otsuse peale kaebuse. Niche loobus vastulausemenetlusest 9. veebruaril 2005, Krka 11. jaanuaril 2007 ning Lupin 5. veebruaril 2007. Euroopa Patendiameti tehniline apellatsioonikoda tühistas 6. mai 2009. aasta otsusega Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse ja tühistas patendi 947. Servier’ taotlus selle otsuse uuesti läbi vaatamiseks jäeti 19. märtsil 2010 rahuldamata.

13

Niche esitas Euroopa Patendiametile 11. augustil 2004 vastulause ka patendi 948 suhtes, kuid loobus sellest menetlusest 14. veebruaril 2005.

14

Teva esitas 13. aprillil 2005 vastulause patendi 873 suhtes. Vastulausete osakond jättis selle vastulause rahuldamata, kuna Teva ei tõendanud selle patendi leiutustegevuse ebapiisavust. Teva esitas 22. detsembril 2008 selle otsuse peale kaebuse, loobudes sellest 8. mail 2012.

15

Geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud vaidlustasid patendi 947 kehtivuse ka teatavate liikmesriikide, eelkõige Madalmaade ja Ühendkuningriigi kohtutes.

16

Servier esitas Ühendkuningriigis Niche’i vastu 25. juunil 2004 patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium), Ühendkuningriik), tuginedes oma patentidele 339, 340 ja 341, kuna Niche oli esitanud Ühendkuningriigis müügiloa taotlused perindopriili geneerilisele versioonile, mis oli välja arendatud koostöös Matrix Laboratories Ltd-iga (edaspidi „Matrix“) 26. märtsil 2001. aastal sõlmitud kokkuleppe (edaspidi „Niche’i-Matrixi kokkulepe“) alusel. 9. juulil 2004 esitas Niche Servier’ vastu vastuhagi patendi 947 tühistamiseks.

17

High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisioni (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) kohtuistung patendist tulenevate õiguste rikkumist puudutavate väidete arutamiseks määrati lõpuks 7. ja 8. veebruarile 2005, kuid see kestis vaid pool päeva, sest 8. veebruaril 2005 sõlmisid Servier ja Niche kompromissikokkuleppe, mis nendevahelise kohtuvaidluse lõpetas.

18

Niche teavitas selle kohtumenetlusega seotud arengutest ka Matrixit, kes osales selles menetluses, andes Niche’i nimel seletusi High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionis (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)). Pealegi saatis Servier Matrixile 7. veebruaril 2005 ametliku hoiatuskirja, heites talle ette patentidest 339, 340 ja 341 tulenevate õiguste rikkumist ning ähvardades teda patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamisega.

19

2004. aasta sügisel hakkas Servier lisaks kavandama Niche’i omandamist. Servier lasi selleks teha eelauditi, mille esimene etapp lõppes 10. jaanuaril 2005, mil ta esitas mittesiduva esialgse pakkumuse Niche’i kapitali omandamiseks 15 ja 45 miljoni naelsterlingi vahele jääva summa eest. 21. jaanuaril 2005 toimunud eelauditi teise etapi lõpus teatas Servier 31. jaanuaril 2005 Niche’ile suuliselt, et ta ei soovi enam teda omandada.

20

Ühendkuningriigis taotles Ivax 9. augustil 2005 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionilt (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) patendi 947 tühistamist. Servier ja Ivax otsustasid 2005. aasta oktoobris aga menetluse peatada kuni Euroopa Patendiameti vastulausemenetluses lõpliku otsuse tegemiseni. Servier võttis omalt poolt Ivaxi, tema litsentsiaatide ja klientide ees kohustuse ajal, mil menetlus on peatatud, Ühendkuningriis mitte alustada menetlusi, mitte nõuda teenitud kasumi välja mõistmist ega muud rahalist hüvitist peale patendist 947 tulenevate õiguste mis tahes rikkumisega seotud mõistliku tasu, ning mitte taotlema esialgse õiguskaitse kohaldamist ega kauba üleandmist. Servier kohustus ka edaspidi hoolsalt osalema Euroopa Patendiametis toimuvas menetluses ning pärast Euroopa Patendiametis toimuva menetluse lõppemist patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamisel esialgse õiguskaitse kohaldamist mitte taotlema.

21

Madalmaades esitas Teva filiaal Pharmachemie BV 15. augustil 2007 Rechtbank Den Haagile (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) taotluse tühistada uudsuse ja leiutustegevuse puudumise ning reprodutseerimatuse tõttu patendile 947 vastav Madalmaade patent. Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) rahuldas selle taotluse 11. juunil 2008. Servier esitas 7. oktoobril 2008 selle otsuse peale apellatsiooniteate, ent seejärel põhjendustega apellatsioonkaebust ei esitanud.

22

Servier esitas Ungaris 30. mail 2006 taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras ühe Krka poolt turule toodud perindopriili geneerilise versiooni turustamine seoses patendist 947 tulenevate õiguste rikkumisega. See taotlus jäeti 2006. aasta septembris rahuldamata.

23

Ühendkuningriigis esitas Servier 28. juulil 2006 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) Krka vastu patendist 340 tulenevate õiguste rikkumise hagi. Lisaks esitas ta 2. augustil 2006 Krka vastu patendist 947 tulenevate õiguste rikkumise hagi ning esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse. Krka esitas 1. septembril 2006 vastuhagi patendi 947 tühistamiseks ning 8. septembril 2006 teise vastuhagi patendi 340 tühistamiseks. 3. oktoobril 2006 rahuldas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) Servier’ esialgse õiguskaitse taotluse ning jättis Krka poolt 1. septembril 2006 patendi 947 tühistamiseks esitatud lühimenetluse otsuse (motion of summary judgment) tegemise taotluse rahuldamata. Pooleliolev kohtuasi lõppes 1. detsembril 2006 pooltevahelise kompromissikokkuleppega ning esialgse õiguskaitse kohaldamine lõpetati.

24

Lupin esitas 18. oktoobril 2006 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) hagi nõuetega tühistada patendile 947 vastav Ühendkuningriigi patent ning tuvastada, et perindopriili geneeriline versioon, mida ta selles riigis turustama kavatses hakata, ei riku sellest patendist tulenevaid õigusi.

25

Ühendkuningriigis esitas Servier 1. augustil 2006 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) Apotex Inc. vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi, tuginedes patendist 947 tulenevate õiguste rikkumisele, kuna viimane oli 28. juulil 2006 turule lasknud ühe perindopriili geneerilise versiooni. Apotex esitas vastuhagi selle patendi tühistamiseks. 8. augustil 2006 kohaldati esialgset õiguskaitset, millega keelati Apotexil perindopriili importida, müügiks pakkuda ja müüa. High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) otsustas 6. juulil 2007 patendi 947 tühistada, kuna selle puhul puudus uudsus ja leiutustegevus võrreldes patendiga 341. Seetõttu lõpetati kohe esialgse õiguskaitse kohaldamine ning Apotex võis taas hakata oma perindopriili geneerilist versiooni Ühendkuningriigi turul müüma. Court of Appeal (England & Wales) (Civil division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond), Ühendkuningriik) jättis 9. mail 2008 rahuldamata Servier’ poolt High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisioni (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse.

26

High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) mõistis 9. oktoobril 2008 Apotexi kasuks välja 17,5 miljoni naelsterlingi suuruse hüvitise esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal saamatajäänud tulu eest. 29. märtsil 2011 palus High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) ex trupi causa põhimõtte alusel Apotexil see summa siiski Servier’le tagastada, kuivõrd üks perindopriili molekuli kaitsev Kanada patent kehtis kuni 2018. aastani, ent Apotex tootis ja müüs oma ravimit Kanadas. Court of Appeal (England & Wales) (Civil division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) tühistas 3. mai 2012. aasta kohtuotsusega siiski selle otsuse. Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) jättis 29. oktoobril 2014 Servier’ poolt Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond)) otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse rahuldamata.

27

Madalmaades esitas Apotexi filiaal Katwijk Farma BV 13. novembril 2007 Rechtbank Den Haagile (Haagi esimese astme kohus) taotluse tühistada patendile 947 vastav Madalmaade patent. Servier’ esitas 7. detsembril 2007 taotluse kohaldada Katwijk Farma vastu esialgset õiguskaitset, mille Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) 30. jaanuaril 2008 rahuldamata jättis. Servier ja Katwik Farma loobusid pooleliolevatest menetlustest pärast seda, kui Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) Pharmachemie esitatud hagi alusel 11. juunil 2008 Madalmaades patendi 947 tühistas.

28

Servier sõlmis mitme geneerilisi ravimeid tootva ettevõtjaga, kellega tal oli patendivaidlusi, rea patentidega seotud kompromissikokkuleppeid. Apotexiga ta kompromissikokkulepet siiski ei sõlminud.

29

Servier sõlmis 8. veebruaril 2005 kaks kompromissikokkulepet, ühe Niche’i ja tema emaettevõtjaga Unichem Laboratoires Ltd (edaspidi „Unichem“) ning teise Matrixiga. Samal päeval sõlmis Niche litsentsi- ja tarnelepingu Biogaraniga, mis on Laboratoires Servier’ 100protsendiline tütarettevõtja.

30

Servier’ ning Niche’i ja Unichemi vahel sõlmitud kokkulepe (edaspidi „Niche’i kokkulepe“) hõlmas kõiki riike, kus patendid 339, 340, 341 ja 947 kehtisid (artikkel 3).

31

Niche’i kokkuleppe kohaselt kohustusid Niche ja Unichem hoiduma Niche’i poolt välja töötatud ja Servier’ arvates patentidele 339, 340 ja 341 vastavaid Ühendkuningriigi patente rikkuva protsessi teel või muu sisuliselt samasuguse protsessi teel või patente 339, 340 ja 341 rikkuda võiva mis tahes muu protsessi teel (edaspidi „vaidlusalune protsess“) toodetava geneerilise perindopriili tootmisest, selle toota laskmisest, valdamisest, importimisest, tarnimisest, tarnimiseks pakkumisest ja hoidmisest kuni nende patentide kehtivuse lõppemiseni (artikkel 3). Samas oli Niche’i kokkuleppes sätestatud, et neil on vabadus neist patentidest tulenevaid õigusi rikkumata vaidlusaluse tootmisprotsessi teel toodetud perindopriili turustada pärast nimetatud patentide kehtivuse lõppemist (artiklid 4 ja 6). Lisaks kohustus Niche tühistama, lõpetama või peatama kuni patentide kehtivuse lõppemiseni kõik juba sõlmitud ja vaidlusaluse protsessi teel toodetud perindopriili puudutavad lepingud ning tagasi võtma või peatama sellise perindopriili müügilubade taotlused (artikkel 11). Lisaks kohustusid Niche ja Unichem mitte esitama ühtki vaidlusaluse protsessi teel toodetud perindopriili müügiloa taotlust ega aitama ühtki kolmandat isikut sellise müügiloa saamisel (artikkel 10). Viimaks pidid nad mitte esitama patentide 339, 340, 341, 947, 689 ja 948 suhtes kuni nende kehtivuse lõppemiseni mis tahes tühistamishagisid või patendist tulenevate õiguste rikkumise puudumise tuvastamise hagisid, välja arvatud kaitseks nende vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamise korral (artikkel 8). Lisaks nõustus Niche võtma tagasi patentide 947 ja 948 suhtes Euroopa Patendiametile esitatud vastulaused (artikkel 7).

32

Servier omalt poolt kohustus esiteks mitte esitama Niche’i või tema klientide ja Unichemi vastu patentidest 339, 340, 341 ja 947 tulenevate õiguste rikkumise hagisid, mis puudutavad mis tahes väidetavaid patendist tulenevate õiguste rikkumisi, mis leidsid aset enne Niche’i kokkuleppe sõlmimist (artikkel 5) ning teiseks maksma Niche’ile ja Unichemile kahes osas 11,8 miljonit naelsterlingit (artikkel 13). Selle summa näol oli tegu vastutasuga Niche’i ja Unichemi kohustuste täitmise ning „[vaidlusaluse] tootmisprotsessi teel toodetava perindopriili arendusprogrammi lõpetamisega Niche’ile ja Unichemile tekkida võivate kulude ja vastutuse“ eest.

33

Lisaks sõlmis Niche 8. veebruaril 2005 litsentsi- ja tarnelepingu Biogaraniga (edaspidi „Biogarani kokkulepe“), mis käsitles esiteks kogu kolme ravimi kohta Niche’ile teada oleva ja nende ravimite müügilubade saamiseks vajaliku teabe ning teiseks ühele neist ravimitest antud Prantsusmaa müügiloa üle andmist. Biogaran omalt poolt pidi maksma Niche’ile 2,5 miljonit naelsterlingit, mis ei kuulunud tagastamisele ka juhul, kui Biogaran müügilubasid ei saa. Lisaks pidi Biogaran pärast müügilubade saamist tellima asjaomased kaubad Niche’ilt. Juhul kui müügilubasid ei ole saadud 18 kuu jooksul lepingu jõustumisest arvates, pidi leping automaatselt lõppema (artikkel 14.4), ilma et kummalgi poolel oleks õigus hüvitisele (artikkel 14.5).

34

Servier’ ja Matrixi vaheline kokkulepe (edaspidi „Matrixi kokkulepe“) hõlmas kõiki riike, kus patendid 339, 340, 341 ja 947 kehtisid, välja arvatud üks Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmeks mitte olev riik (Matrixi kokkuleppe 1. jaotise lõike 1 punkt xiii).

35

Matrixi kokkuleppe kohaselt kohustus Matrix hoiduma vaidlusaluse protsessi teel toodetava perindopriili tootmisest, selle toota laskmisest, valdamisest, importimisest, tarnimisest, tarnimiseks pakkumisest ja hoidmisest kuni nende patentide kohaliku kehtivuse lõppemiseni (artiklid 1 ja 2). Seevastu sätestati lepingus, et Matrixil on vabadus neist patentidest tulenevaid õigusi rikkumata vaidlusaluse protsessi teel toodetavat perindopriili turustada pärast nende patentide kehtivuse lõppemist (artikkel 4). Samuti pidi Matrix hiljemalt 30. juunil 2005 tühistama, lõpetama või peatama kuni patentide kehtivuse lõppemiseni kõik juba sõlmitud ja vaidlusaluse tootmisprotsessi teel toodetud perindopriili puudutavad lepingud ning võtma tagasi või peatama sellise perindopriili müügilubade taotlused (artiklid 7 ja 8). Lisaks kohustus ta mitte esitama ühtki vaidlusaluse protsessi teel toodetud perindopriili müügiloa taotlust ega aitama ühtki kolmandat isikut sellise müügiloa saamisel (artikkel 6). Viimaks pidi Matrix mitte esitama patentide 339, 340, 341, 947, 689 ja 948 suhtes kuni nende kehtivuse lõppemiseni mis tahes tühistamishagisid või patendist tulenevate õiguste rikkumise puudumise tuvastamise hagisid, välja arvatud kaitseks tema enda vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamise korral (artikkel 5).

36

Servier omalt poolt kohustus esiteks mitte esitama Matrixi vastu patentidest 339, 340, 341 ja 947 tulenevate õiguste rikkumise hagisid, mis puudutavad mis tahes väidetavaid patendist tulenevate õiguste rikkumisi, mis leidsid aset enne Matrixi kokkuleppe sõlmimist (artikkel 3) ning teiseks maksma Matrixile kahes osas 11,8 miljonit naelsterlingit (artikkel 9). Selle summa näol oli tegu vastutasuga Matrixi kohustuste täitmise ning „[vaidlusaluse] tootmisprotsessi teel toodetava perindopriili arendusprogrammi lõpetamisega Matrixile tekkida võivate kulude ja vastutuse“ eest.

37

Servier sõlmis 13. juunil 2006 Tevaga kompromissi- ja ainuõigusliku ostukokkuleppe (edaspidi „Teva kokkulepe“). Teva kokkuleppes käsitletud perindopriil oli erbumiinperindopriil (artikkel 1.12).

38

Kompromissikokkulepet käsitlevate sätete kohaselt kohustus Teva hävitama kogu perindopriili, mis oli tema omandis või tema kontrolli all ja mõeldud müümiseks Ühendkuningriigis (artikkel 2.2). Samuti pidi Teva hoiduma tema poolt välja töötatud ning Servier’ arvates patentidele 947 ja 339–341 vastavaid Ühendkuningriigi patente rikkuva protsessi teel toodetava või neid patente rikkuva geneerilise perindopriili tootmisest, selle toota laskmisest, valdamisest, importimisest, tarnimisest, tarnimiseks pakkumisest ja hoidmisest kuni Teva kokkuleppe lõpetamise või lepingu tähtaja möödumiseni või nende patentide kehtivuse lõppemiseni (artikkel 2.3). Lisaks kohustus Teva ülalnimetatud patente Ühendkuningriigis Teva kokkuleppe kehtivuse ajal mitte vaidlustama, kusjuures tal ei olnud keelatud nende patentide suhtes vastulausemenetluste alustamine Euroopa Patendiametis (punkt 2.4).

39

Vastutasuna Teva kohustuste täitmise eest kohustus Servier loobuma Teva suhtes kõigist nõuetest, mis puudutavad vaidlusalustest patentidest tulenevate õiguste võimalikku rikkumist Ühendkuningriigis enne Teva kokkuleppe jõustumist (artikkel 2.1).

40

Ainuõiguslikku ostukohustust käsitlevate tingimuste kohaselt kohustus Teva hankima Teva kokkuleppe kehtivuse ajal kogu tal Ühendkuningriigis müümiseks vajamineva geneerilise perindopriili Servier’lt (artiklid 3.1 ja 1.14). Juhul, kui Servier teda ei varusta, ei olnud Teval mingisugust õigust seda vaidlustada ega lepingut lõpetada, küll aga õigus igakuisele 500000 naelsterlingi suurusele hüvitisele (artiklid 1.8 ja 3.8.3).

41

Teva kokkuleppe üldsätete kohaselt oli see kokkulepe sõlmitud kolmeks aastaks ning selle kehtivus oli pikendatav veel kaheks aastaks (artiklid 8.1 ja 8.2.) Lisaks pidi Servier Teva kokkuleppe allkirjastamisel maksma Tevale „kohase arve“ esitamise korral 5 miljoni naelsterlingi suuruse summa „hüvitisena Teva poolt käesoleva kokkuleppe ettevalmistamise ja sõlmimisega seotud kulude, sealhulgas kõigi Ühendkuningriiki puudutavate olemasolevate tarnelepingute lõpetamisega seotud kulude eest“ (artikkel 10).

42

Servier ja Teva sõlmisid 23. veebruaril 2007 Teva kokkuleppe lisa (edaspidi „Teva kokkuleppe lisa“), kinnitades ainuõigusliku ostukohustuse rakendamist, leppides kokku, millisest kuupäevast võiks Teva alustada Servier’ poolt tarnitava geneerilise perindopriili turustamist. Selleks kuupäevaks pidi olema kas Servier’ poolt ühepoolselt kindlaks määratav kuupäev või patendi 947 tühistamise või kehtivuse lõppemise kuupäev või kuupäev, mil Apotex võiks pärast tema ja Servier’ vahelise vaidluse lahendamist alustada geneerilise perindopriili turustamist Ühendkuningriigis.

43

Servier sõlmis 27. oktoobril 2006 Krkaga kompromissikokkuleppe ja litsentsilepingu, mida täiendati 2. novembril 2006 sõlmitud lepingu lisaga.

44

Krkaga sõlmitud kompromissikokkuleppes oli sätestatud, et patent 947 hõlmab ka sellele vastavaid siseriiklikke patente (lisa B).

45

Vastavalt temaga sõlmitud kompromissikokkuleppele, mis kehtib kuni patentide 947 ja 340 kehtivuse lõppemise või tühistamiseni, kohustus Krka loobuma kõigist patendi 947 vastu esitatud nõuetest kogu maailmas ja patendi 340 vastu esitatud nõuetest Ühendkuningriigis, ning mitte vaidlustama kumbagi neist patentidest tulevikus kogu maailmas (artikli I punkt ii). Lisaks ei olnud Krkal ja tema tütarettevõtjatel lubatud patendi 947 kehtivusaja jooksul neis riikides, kus see veel kehtis, välja lasta ega turustada ühte sellest patendist tulenevaid õigusi rikkuvat perindopriili geneerilist versiooni, välja arvatud Servier’ sõnaselgel loal (artikkel V). Samuti ei võinud Krka ilma Servier’ sõnaselge loata ühte patendist 947 tulenevaid õigusi rikkuvat perindopriili geneerilist versiooni tarnida ühelegi kolmandale isikule (artikli V lõige 2). Vastutasuks pidi Servier loobuma kogu maailmas Krka vastu käimas olevatest menetlustest, mis puudutasid patentidest 947 ja 340 tulenevate õiguste rikkumist, sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlustest (artikli I punkt i).

46

Vastavalt Krkaga sõlmitud litsentsilepingule, mille tähtajaks oli patendi 947 kehtivuseaeg (artikkel 5), andis Servier Krkale patendist 947 tulenevate õigustega seotud tühistamatu „ainulitsentsi“ kasutada, toota, müüa, müügiks pakkuda, reklaamida ja importida Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias (artikkel 1) oma tooteid, mis sisaldavad alfa-kristallilisel kujul erbumiini (artikkel 2). Vastutasuks pidi Krka maksma Servier’le 3% nende toodete netomüügitulust kogu sellel territooriumil (artikkel 3). Servier’l oli õigus kasutada neis samades riikides kas otseselt või kaudselt (see tähendab igas riigis ühe oma tütarettevõtja või ühe kolmanda isiku kaudu) patendist 947 tulenevaid õigusi (artikkel 2).

47

Lisaks sõlmis Servier 5. jaanuaril 2007 Krkaga üleandmis- ja litsentsilepingu.

48

Vastavalt üleandmis- ja litsentsilepingule andis Krka Servier’le üle kaks patenditaotlust, millest üks puudutas perindopriili sünteesimise protsessi (WO 2005 113500) ja teine perindopriili preparaadi valmistamist (WO 2005 094793) (artikkel 1). Nende patenditaotluste kaitsealasse kuuluvat tehnoloogiat kasutas Krka perindopriili tootmiseks.

49

Krka kohustus kõnealuste patenditaotluste alusel välja antavaid patente mitte vaidlustama (artikkel 3).

50

Vastutasuna üleandmise eest maksis Servier Krkale 15 miljonit eurot kummagi kõnealuse taotluse kohta (artikkel 2).

51

Servier andis Krkale ka tühistamatu, mitte üle antava ja tasuta ning all-litsentsi andmise õiguseta (välja arvatud oma tütarettevõtjatele) lihtlitsentsi nendest taotlustest ja nende alusel antavatest patentidest tulenevate õiguste kasutamiseks; see litsents ei olnud piiratud ei ajaliselt, ruumiliselt ega lubatud kasutusviiside osas (artikkel 4).

52

Servier sõlmis 30. jaanuaril 2007 kompromissikokkuleppe Lupiniga (edaspidi „Lupini kokkulepe“).

53

Pooled otsustasid sellega lõpetada omavahelised perindopriiliga seotud kohtuvaidlused (artiklid 1.1, 1.2 ja 1.4).

54

Lisaks kohustus Lupin kõigis riikides, välja arvatud ühes EMP liikmesriigiks mitte olevas riigis, mitte taotlema otseselt ega kaudselt patendi 947 või mis tahes muu perindopriili kaitsva Servier’ või tema tütarettevõtja patendi tühistamist või kehtetuks tunnistamist, mitte proovima neid vaidlustada ning mitte aitama või volitama selleks kolmandat isikut (artikkel 1.3). Lupin ja selle tütarettevõtjad pidid lisaks hoiduma mis tahes farmatseutiliste toodete, mis sisaldavad farmatseutilise toimeainena „erbumiin[-]perindopriili […] ja selle mis tahes soolasid“, müümisest või müügiks pakkumisest kõigis riikides peale ühe EMP liikmesriigiks mitte oleva riigi (artikkel 1.6). Lupinil oli siiski lubatud Servier’ poolt tarnitavaid tooteid või enda perindopriili turustada neis riikides, kus perindopriili geneeriline versioon oli Servier’ loal turul, või juhul, kui Servier’ kõigi asjasse puutuvate patentide kehtivus lõpeb, või riikides, kus kolmandad isikud on perindopriili geneerilise versiooni turule viinud ja kus Servier ei ole esitanud ühtki esialgse õiguskaitse taotlust selle müügi keelamiseks (artiklid 1.6 ja 4.1).

55

Lisaks leppisid Servier ja Lupin Lupini kokkuleppes kokku intellektuaalomandiõiguste loovutamises ja litsentsi andmises.

56

Servier omandas kolm Lupini esitatud patenditaotlust, mis puudutasid perindopriili valmistamise protsessi:

57

Lisaks andis Servier Lupinile nende kolme patenditaotlusega seonduva mitte-üleantava, all-litsentside andmise õiguseta, tasuta, alalise ja tühistamatu lihtlitsentsi perindopriili tootmiseks nende taotlustega hõlmatud riikides (artikkel 3.1).

58

Lupini kokkuleppes nähti viimaks ette, et nelja nädala jooksul sõlmitakse poolte vahel tarneleping, mida siiski ei sõlmitud.

59

Hagejad sõlmisid 3. septembril 2001 Rolabo, SL-iga 10 miljoni USA dollari eest müügilepingu, mille esemeks oli viimase poolt 24. juulil 2001 esitatud patenditaotlus, mis puudutas ühte perindopriili farmatseutilist toimeainet ja selle perindopriili farmatseutilise toimeaine keemilisi andmeid.

60

Hagejad sõlmisid 9. novembril 2004 Azad Pharmaceutical Ingredients AG-ga (edaspidi „Azad“) lepingu, et 13374243 euro eest omandada viimase poolt esitatud patenditaotlus, mille esemeks oli perindopriili kahe uue polümorfse vormi (delta ja üpsilon) ja sellega seotud oskusteabe kaitse kogu maailmas.

61

Hagejad sõlmisid 15. oktoobril 2007 Sandoz AG-ga ühiste kavatsuste protokolli, milles nähti ette, et nad omandavad tulevikus 50 miljonit USA dollarit ületada võiva summa eest Sandozi poolt arendatava perindopriili farmatseutilise toimeaine tehnoloogia, kui see ei ole patendiga kaitstud ja kui see on tööstuslikul tasandil konkurentsivõimeline. Läbirääkimisi jätkati kuni 2008. aasta juulini, ent mingisugust lepingut lõpuks ei sõlmitud.

62

Euroopa Ühenduste Komisjon otsustas 15. jaanuaril 2008 alustada nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 17 sätete alusel farmaatsiasektoriga seotud uurimist, et selgitada välja esiteks põhjused, miks on innovatsioon selles sektoris vähenenud, kui mõõta seda turule toodavate uute ravimite arvu järgi, ning teiseks põhjused, miks teatud geneeriliste ravimite turule jõudmine viibis.

63

Uurimistulemusi puudutava esialgse aruande avaldas komisjon 28. novembril 2008, millele järgnes avalik konsultatsioon. 8. juulil 2009 võttis komisjon vastu teatise, mis sisaldas farmaatsiasektoriga seotud uurimise kokkuvõtet. Selles teatises märkis komisjon iseäranis, et jätkata tuleb järelevalve teostamist originaalravimeid tootvate ettevõtjate ja geneerilisi ravimeid tootvate ettevõtjate vaheliste patendivaidluste lahendamise kokkulepete üle, et paremini aru saada nende kokkulepete eesmärkidest ning teha kindlaks kokkulepped, mis aeglustavad liidu tarbijaid kahjustavalt geneeriliste ravimite turule sisenemist ning mille näol võib tegemist olla konkurentsieeskirjade rikkumisega. Seejärel avaldas komisjon patendivaidluste lahendamise kokkulepete järelevalve kohta kuus aastaaruannet.

64

Komisjon viis 24. novembril 2008 läbi etteteatamata kontrollid eeskätt Servier’ äriruumides. 2009. aasta jaanuaris saatis komisjon mitmele äriühingule, sealhulgas Servier’le, teabenõuded. 2. juulil 2009 võttis komisjon vastu menetluse alustamise otsuse.

65

Komisjon saatis Servier’le uued teabenõuded 2009. aasta augustis ning 2009. aasta mai ja 2012. aasta detsembri vahelisel perioodil. Kuna viimane keeldus vastamast teatud osadele 7. veebruari ja 11. aprilli 2011. aasta teabenõuetest, mis puudutasid Biogarani kokkulepet, tegi komisjon määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel otsuse. Servier esitas taotletud teabe 7. novembril 2011.

66

Aastatel 2009–2012 kutsuti Servier’d osa võtma mitmest kokkuvõttekoosolekust.

67

Komisjon võttis 27. juulil 2012 vastu vastuväiteteatise, mis oli adresseeritud mitmele äriühingule, nende hulgas Servier’le, kes vastas sellele 14. jaanuaril 2013.

68

Pärast asjaomaste ettevõtjate ära kuulamist 15., 16., 17. ja 18. aprillil 2013 korraldati uued kokkuvõttekoosolekud ning Servier’le saadeti uued teabenõuded.

69

Komisjon tegi Servier’le 18. detsembril 2013 kättesaadavaks tõendid, mis olid kogutud või avalikustatud valdavalt pärast vastuväidetest teatamist, ning saatis kokkuvõtte faktilistest asjaoludest, millele Servier vastas 31. jaanuaril 2014. Ärakuulamise eest vastutav ametnik esitas oma lõpparuande 7. juulil 2014.

70

Komisjon võttis 9. juulil 2014 vastu otsuse C(2014) 4955 final ELTL artiklite 101 ja 102 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39612 – Perindopril (Servier)) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis tehti hagejatele teatavaks 11. juulil 2014.

71

Komisjon leidis, et hagejad rikkusid esiteks ELTL artiklit 101, osaledes viies nn vastupidiste maksete tegemist hõlmavas patentidega seotud kompromissikokkuleppes (vaidlustatud otsuse artiklid 1–5), ja teiseks ELTL artiklit 102, töötades välja ja viies tehnoloogia omandamise ja nende viie kompromissikokkuleppe kaudu ellu turult väljatõrjumise strateegia, mis hõlmas perindopriili preparaatide turgu Prantsusmaal, Madalmaades, Poolas ja Ühendkuningriigis ning perindopriili farmatseutilise toimeaine tehnoloogia turgu (vaidlustatud otsuse artikkel 6).

72

ELTL artikli 101 rikkumise eest määras komisjon hagejatele järgmised trahvid kogusummas 289727200 eurot (vaidlustatud otsuse artikli 7 lõiked 1–5):

73

ELTL artikli 102 rikkumise eest määras komisjon hagejatele 41270000 euro suuruse trahvi (vaidlustatud otsuse artikli 7 lõige 6).

74

Hagejad esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2014.

75

Hagejad paluvad Üldkohtul:

76

Komisjon palub Üldkohtul:

77

European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA) (edaspidi „EFPIA“ või „menetlusse astuja“) taotles 2. veebruaril 2015 esitatud dokumendiga menetlusse astumist hagejate nõuete toetuseks.

78

Hagejad ja komisjon palusid EFPIA suhtes konfidentsiaalsetena käsitleda teatud andmeid, mis sisalduvad hagiavalduses, kostja vastuses, repliigis, vasturepliigis, teatud menetlust korraldavate meetmete kohta esitatud vastustes ja nende vastuste kohta esitatud seisukohtades ning hagejate poolt menetlusse astuja seisukohtade kohta esitatud seisukohas.

79

Üldkohtu teise koja president lubas 14. oktoobri 2015. aasta kohtumäärusega EFPIA-l astuda käesolevasse menetlusse hagejate nõuete toetuseks. Kuna EFPIA ei vaielnud andmete konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele vastu, siis Üldkohus selle taotluse põhjendatuse osas seisukohta ei võtnud.

80

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

81

Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punktides a ja d sätestatud menetlust korraldavate meetmetena paluti komisjonil vastata kirjalikult küsimustele ning esitada dokumendid, mis puudutavad eeskätt konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega konsulteerimist, trahvisumma arvutamist ning vaidlustatud otsuses konfidentsiaalseks tunnistatud andmeid Krkaga sõlmitud kokkulepete kohta. Komisjon esitas oma vastused selleks antud tähtaegade jooksul.

82

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd üheksanda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

83

Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus üheksanda koja ettepanekul anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

84

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning esitada pooltele kodukorra artikli 89 lõike 3 punktis a sätestatud menetlust korraldava meetmena kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil.

85

Üldkohus kutsus pooled 24. veebruaril 2017 kodukorra artikli 89 lõike 3 punktis e nimetatud mitteametlikule kohtumisele Üldkohtu üheksanda koja laiendanud kooseisu presidendi ja ettekandja-kohtunikuga, et arutada kohtuistungi läbi viimise korda ning teatud andmete konfidentsiaalsena käsitlemist. Hagejad ja komisjon osalesid sel kohtumisel, mis toimus Üldkohtus 3. mail 2017.

86

Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu esitatud kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 6.–9. juunini 2017.

89

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad hagide vastuvõetavuse tingimused avalikust huvist tulenevate asja läbivaatamist takistavate asjaolude hulka, mille liidu kohus võib tõstatada ja peab tõstatama vajaduse korral omal algatusel (21. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Joynson vs. komisjon, T‑231/99, EU:T:2002:84, punkt 154, ja 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455, punkt 53). Seega, kuigi komisjon ei vaidlustanud hagejate kolmanda nõude vastuvõetavust oma menetlusdokumentides, vaid tegi seda üksnes suuliselt kohtuistungil ühele Üldkohtu küsimusele vastates, tuleb Üldkohtul selle nõude vastuvõetavust hinnata omal algatusel.

90

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse nimetatud põhikirja artikli 53 esimese lõigu ning hagi esitamise ajal kohaldamisele kuulunud 2. mai 1991. aasta Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktide c ja d kohaselt ka Üldkohtus toimuva menetluse suhtes, peavad hagiavalduses sisalduma vaidluse sisu, nõuded ja lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest. Selle nõude eesmärk on saada piisavalt selge ja täpne teave, et kostjal oleks võimalik end tõhusalt kaitsta ning et liidu kohus saaks vajadusel kohtulikku kontrolli teostada ilma täiendavate andmeteta (29. juuni 1995. aasta kohtuotsus ICI vs. komisjonT‑37/91, EU:T:1995:119, punkt 42; 24. veebruari 2000. aasta kohtuotsus ADT Projekt vs. komisjon, T‑145/98, EU:T:2000:54, punkt 66, ja 16. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Danske Busvognmænd vs. komisjon, T‑157/01, EU:T:2004:76, punkt 45). Nagu ka komisjon kohtuistungil märkis, ei ole selle nõudega kooskõlas see, kui hagiavalduses on üldiselt viidatud teises seotud kohtuasjas esitatud hagis sisalduvatele väidetele ja argumentidele (24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Legris Industries vs. komisjon, T‑376/06, ei avaldata, EU:T:2011:107, punkt 32).

91

Tuleb siiski märkida, et liidu kohus on pidanud võimalikuks lugeda, et väited, mida hagis sõnaselgelt esitatud ei ole, on õiguspäraselt esitatud teises kohtuasjas esitatud väidetele viidates, kui hageja on viidanud omaenda dokumentidele mõnes teises kohtuasjas (vt 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455, punktid 61 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika). Need juhtumid hõlmasid olukordi, kus pooled ning neid esindavad ametnikud ja advokaadid olid samad. Seevastu leiab Üldkohus, et hagis sõnaselgelt esitamata jäetud väidete vastuvõetavaks lugemine põhjusel, et mõni kolmas isik on need esitanud mõnes teises kohtuasjas, millele hagis viidatakse, võimaldaks kõrvale hoida Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 ning 2. mai 1991. aasta Üldkohtu põhikirja artikli 44 lõike 1 kohustuslikest nõuetest (vt selle kohta 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455, punktid 63 ja 64; 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Dura Vermeer Infra vs. komisjon, T‑352/06, ei avaldata, EU:T:2012:483, punktid 25 ja 26; 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Koninklijke BAM Groep vs. komisjon, T‑355/06, ei avaldata, EU:T:2012:486, punktid 26 ja 27, ning 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Heijmans vs. komisjon, T‑360/06, ei avaldata, EU:T:2012:490, punktid 25 ja 26). Viimaks tuleb meelde tuletada, et iga pool vastutab ise tema poolt esitatud menetlusdokumentides sisalduva eest, milline reegel tuleneb eeskätt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 43 lõikest 1 (vt selle kohta 29. juuni 1995. aasta kohtuotsus ICI vs. komisjon, T‑37/91, EU:T:1995:119, punkt 46, ja 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455, punkt 66). Käesoleval juhul on aga ilmne, et hagejad soovivad tugineda otsuse tühistamisele kolmandate isikute hagi alusel ning et seetõttu ei ole tegu ei poolte ega nende esindajate samasusega.

92

Liiati tuleb meelde tuletada, et kuigi konkurentsi valdkonnas mitme ettevõtja suhtes vastu võetud otsus on koostatud ja avaldatud üheainsa otsusena, tuleb seda analüüsida üksikute otsuste kogumina, milles sedastatakse, et iga adressaadiks olev ettevõtja on süüdi rikkumises või rikkumistes, ja millega määratakse igaühele vajadusel trahv (vt selle kohta 14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 49, ja 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 100). Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb liidu kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid, seevastu teisi adressaate puudutavad osad ei puutu liidu kohtu lahendatava vaidluse esemesse (14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 53; 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 142, ja 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 66). Seetõttu leiab Euroopa Kohus, et tühistava kohtuotsuse põhjendustel ei saa olla põhimõtteliselt õigusjõudu nende isikute suhtes, kes ei olnud menetluse pooled ning kelle suhtes ei saanud seetõttu selle kohtuotsusega mitte midagi otsustada (14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 55). Üksikotsuse tühistamisel on küll erga omnes mõju ja see on kõigile siduv, kuid mitte kõik ei saa sellele tugineda, erinevalt üldkohaldatava akti tühistamisest (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Emesa‑Trefilería ja Industrias Galycas vs. komisjon, T‑406/10, EU:T:2015:499, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Euroopa Kohus leevendas seda põhimõtet siiski 22. jaanuari 2013. aasta kohtuostuses komisjon vs. Tomkins (C‑286/11 P, EU:C:2013:29, punktid 43–49), kus ta leidis, et kuivõrd emaettevõtja vastutus tulenes üksnes tema tütarettevõtja vastutusest ja kuivõrd emaettevõtja ja tema tütarettevõtja olid esitanud paralleelselt hagid, millel oli sama ese, võis Üldkohus ultra petita otsust tegemata võtta arvesse tütarettevõtja esitatud hagi tulemust ning tühistada vaidlusaluse otsuse kõnealuse perioodi osas ka emaettevõtja suhtes, kuigi viimane ei olnud rikkumise esinemist vaidlustanud kogu selle perioodi osas, mille osas oli selle vaidlustanud tütarettevõtja. Selleks, et kohaldada sellist lahendust seonduvalt trahvi määramisega emaettevõtjale, kelle vastutus tuleneb üksnes tema tütarettevõtja vastutusest, pidas Euroopa Kohus siiski vajalikuks eriliste tingimuste täitmist ning nimelt seda, et need kaks äriühingut on esitanud väited, millel on „sama ese“, ning et emaettevõtja on neile asjaoludele tuginenud (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocation vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 66).

94

Mõistet „sama ese“ Euroopa Kohus siiski ei määratlenud ja arendas edasi oma seisukohta küsimuses, kas 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Tomkins (C‑286/11 P, EU:C:2013:29) käsitletud erilised asjaolud olid avalikust huvist tulenevad asjaolud, mille kohus peab vajaduse korral omal algatusel tõstatama. Nii kohaldas ta seda lahendust kõigepealt olukorras, kus mõlemad äriühingud olid vaidlustanud rikkumise kestuse ja vähemalt osa vaidlustatud ajavahemikest langes kokku (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tomkins, C‑286/11 P, EU:C:2013:29, punktid 43 ja 44). Samas jättis ta muutmata ühe Üldkohtu otsuse, milles oli sama lahendust kasutatud olukorras, kus tütarettevõtja hagi alusel oli talle määratud trahvi vähendatud põhjusel, et vääralt oli hinnatud tema poolt leebema kohtlemise saamiseks tehtud koostööd, võttes arvesse, et konkreetsel juhul oli emaettevõtja esitanud teise võimalusena nõude vähendada tütarettevõtjale temaga solidaarselt määratud trahvi ning et mõne tema väite „eesmärk oli nimelt selline trahvi vähendamine“ (26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:606, punktid 103–107). Viimaks kritiseeris Euroopa Kohus 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Total vs. komisjon (C‑597/13 P, EU:C:2015:613, punktid 31–42) Üldkohtu otsust, kus ei olnud emaettevõtja suhtes kohtuotsuse tegemisel arvesse võetud seda, et teise samal päeval tehtud kohtuotsusega vähendati tema tütarettevõtjale määratud trahvi seoses meetodiga, millest lähtudes oli komisjon trahvisumma arvutamisel kindlaks määranud rikkumise kestusele vastava kordaja. Emaettevõtja ei olnud aga sellist väidet esitanud (seevastu oli ta vaidlustanud rikkumise kestuse) ega taotlenud Üldkohtult tütarettevõtjale määratud trahvi vähendamise korral ka talle määratud trahvi vähendamist.

95

Käesoleval juhul esitas ka Servier tütarettevõtja Biogaran hagi (kohtuasi, milles tehakse käesoleva kohtuotsusega samal päeval kohtuotsus Biogaran vs. komisjon (T‑677/14)) vaidlustatud otsuse artiklite 1, 7 ja 8 peale. Nagu komisjon kohtuistungil aga märkis, erinevad käesoleva juhtumi asjaolud nendest, mis olid aluseks kohtuasjas, milles tehti 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tomkins (C‑286/11 P, EU:C:2013:29), ja hilisemas kohtupraktikas, eriti selle poolest, et hagejate vastutus ei tulene üksnes nende tütarettevõtja Biogarani vastutusest (vaidlustatud otsuse punktid 3006–3013). Pealegi ei saa hagejate taotlus kohaldada nende suhtes järelmeid, mis tulenevad vaidlustatud otsuse tühistamisest Biogarani kasuks, ühelgi juhul edukaks osutuda, kuna hagi, mille Biogaran esitas kohtuasjas, milles tehakse käesoleva kohtuotsusega samal päeval kohtuotsus Biogaran vs. komisjon (T‑677/14), jääb selle kohtuotsusega rahuldamata.

96

Hagejad väidavad ka, et nendegi suhtes tuleks kohaldada järelmeid, mis kaasnevad vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamisega mõne teise vaidlustatud otsuse adressaadi hagi alusel, „et vältida õiguslikult ja faktiliselt samasuguste olukordade erinevat kohtlemist“. Sellist lähenemist nõudvat nii võrdse kohtlemise põhimõte kui ka „üldine sidususnõue“.

97

Sellega seonduvalt tuleb meelde tuletada, et võrdsuse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 ning mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 14. septembri 2010. aastakohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuigi konkurentsi valdkonnas mitme ettevõtja suhtes vastu võetud otsus on koostatud ja avaldatud üheainsa otsusena, tuleb seda analüüsida üksikute otsuste kogumina, milles sedastatakse, et iga adressaadiks olev ettevõtja on süüdi rikkumises või rikkumistes, ja millega määratakse igaühele vajadusel trahv (vt eespool punkt 92). Niisiis, välja arvatud erandjuhtudel, on need ettevõtjad a priori erinevates olukordades. Seetõttu ei luba võrdsuse põhimõte liidu kohtul nõude vastuvõetavust reguleerivatest menetlusnormidest erandit teha ega lubada ühe konkurentsi valdkonnas tehtud otsuse adressaadiks oleva ettevõtja suhtes selliste järelmite kohaldamist, mis kaasnevad kõnealuse otsuse tühistamisega mõne teise adressaadi suhtes selliste väidete alusel, mille on esitanud üksnes viimati nimetatu.

98

Lisaks ei saa Üldkohtu kohustus oma otsuseid põhjendada minna nii kaugele, et ta peab ühes kohtuasjas valitud lahendust põhjendama teises tema menetluses olevas kohtuasjas valitud lahenduse seisukohast, isegi kui see puudutab sama otsust (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocation vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 66).

99

Eeltoodust tuleneb, et hagejate kolmas nõue, millega nad taotlevad, et nende suhtes kohaldataks järelmeid, mis kaasnevad vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamisega selle otsuse teiste adressaatide poolt esitatud väidete alusel, on vastuvõetamatu. Isegi kui see nõue oleks vastuvõetav, tuleks see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, sest nagu eespool punktidest 92–98 tuleneb, ei saa hagejad ise tugineda teiste vaidlustatud otsuse adressaatide osas valitud lahendusele.

102

Esimese võimalusena leiab komisjon, et hagiavalduse lisad A 2 ja A 3 on põhimõttest iura novit curia tulenevalt vastuvõetamatud. Lisasid, millel on üksnes tõenduslik ja abistav tähendus, ei saa kasutada selleks, et esitada või põhjendada väiteid, mis puudutavad liidu õiguse küsimusi, mille Üldkohus peab lahendama iseseisvalt. Komisjon tugineb 5. juuli 2011. aasta kohtuotsusele Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 53) ja 20. märtsi 2013. aasta kohtuotsusele El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chez Gerard (CLUB GOURMET) (T‑571/11, EU:T:2013:145, punkt 35), mille kohaselt kohaldub põhimõte iura novit curia üksnes liidu õiguse, mitte aga liikmesriigi õiguse suhtes. Tuleb meelde tuletada, et see põhimõte tähendab, et seaduse mõtte kindlaks tegemine on üksnes kohtu ja mitte poolte ülesanne. Kohtupraktikas on seda põhimõtet kohaldatud rõhutamaks, et kuigi otsus tuleb teha üksnes nõuete kohta, mille on esitanud pooled, kelle ülesanne on vaidluse piirid kindlaks määrata, ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on esitanud oma väidete põhjendamiseks, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääradele õiguslikele kaalutlustele (27. septembri 2004. aasta kohtumäärus UER vs. M6 jt, C‑470/02 P, ei avaldata, EU:C:2004:565, punkt 69; 13. juuni 2006. aasta kohtumäärus Mancini vs. komisjon, C‑172/05 P, EU:C:2006:393, punkt 41; 21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 65, ning 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Putterie-De-Beukelaer, T‑160/08 P, EU:T:2010:294, punkt 65). Samamoodi ei kuulu selle põhimõtte kohaselt seaduse mõtte kindlaksmääramine selle põhimõtte kohaldamisalasse, mis annab pooltele vabad käed vaidluse eseme määramiseks, ning liidu kohus ei ole seega kohustatud tegema pooltele teatavaks, millise tõlgenduse ta kavatseb anda, et pooled saaksid selle kohta oma seisukoha avaldada (vt 5. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Roodhuijzen, T‑58/08 P, EU:T:2009:385, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika), tingimusel, et kohus järgib kohustust võimaldada pooltel tutvuda nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja nende üle võistluslikult vaielda (2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 56). See põhimõte ei saa siiski tähendada, et hagiavalduse lisad, mis puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, oleksid vastuvõetamatud.

103

Liiati näib komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet olevat põhjendatud sellega, et kõnealuses kahes lisas sisalduvad arvamused, mille on hagejate kasuks andnud advokaatidena tegutsevad Sir Francis Jacobs ja Fidelma Macken, kes on aga üldteadaolevalt Euroopa Liidu Kohtu endised liikmed, ning et hagejad rõhuvad just nende isikute viimati nimetatud staatusele. Kohtuistungil esitatud küsimuse peale, kas komisjon soovib selliselt antud juriidiliste arvamuste vastuvõetavuse vaidlustamise kaudu väita, et need Euroopa Kohtu endised liikmed on rikkunud kohustusi, mis tulenevad neile Euroopa Liidu Kohtu liikmete eetikakoodeksist (ELT 2007, C 223, lk 1) ja eriti selle eetikakoodeksi artiklist 6, milles käsitletakse liikmete kohustusi pärast ametiaja lõppemist, vastas komisjon, et seda ta teha ei soovi. Üldkohus kandis selle kohtuistungi protokolli.

104

Teise võimalusena väidab komisjon, et kohtupraktika kohaselt on hagiavaldusele lisatud juriidiline arvamus vastuvõetav üksnes selleks, et toetada ja täiendada põhilisi seisukohti, mis peavad olema välja toodud hagiavalduses, tingimusel, et hagiavalduses on lisatud dokumentide asjasse puutuvad lõigud ära näidatud ja neile viidatud. Käesoleval juhul aga sisaldub mõnede väidetega seonduv hagejate argumentatsioon põhiliselt või lausa täielikult hagiavalduse lisade A 2 ja A 3 tekstis ja seal esitatud argumentides.

105

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et eespool punktis 90 viidatud kohtupraktika kohaselt peab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 21 ning käesoleva hagi esitamise ajal kohaldamisele kuulnud 2. mai 1991. aasta Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c tulenevalt hagiavalduses sisalduma vaidluse sisu ning lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest ning selleks, et hagi oleks vastuvõetav, peavad hagi aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud nähtuma vähemalt kokkuvõtlikult, ent sidusalt ja arusaadavalt hagiavaldusest endast.

106

Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas. Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks olevateks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu saab Üldkohus käesoleval juhul hagiavalduse lisasid A 2 ja A 3 arvesse võtta üksnes niivõrd, kuivõrd need toetavad ja täiendavad väiteid või argumente, mida hagejad on hagiavalduse tekstis sõnaselgelt väljendanud, ja kuivõrd Üldkohtul on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on nendes sisalduvad kõnealuseid väiteid või argumente toetavad või täiendavad elemendid (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 99).

107

Mis puudutab konkreetsemalt lisa A 2, siis tuleb tõdeda, vastupidi komisjoni seisukohale, et hagejate põhilised argumendid sisalduvad hagiavalduses ning nimetatud lisas välja toodud asjaolud üksnes toetavad ja täiendavad konkreetsetes aspektides hagiavalduses sisalduvaid väiteid ja argumente, ning Üldkohtul on lihtne aru saada, millised need on.

108

Näiteks, mis puudutab hagiavalduse punkti 103, siis seal tõdevad hagejad, et vaidlustatud otsuses on nõustutud sellega, et konkurentide vaheliste patendivaidluste lahendamise kokkulepete eesmärk on üldiselt õiguspärane ning et teatud liikmesriigid soodustavad selliste kompromissikokkulepete sõlmimist. Hagiavalduse lisa A 2 punktis 24, millele hagiavalduse punktis 103 viidatakse, on samamoodi märgitud, et vaidluste kompromissiga lahendamise vastu on suur avalik huvi, et mitme liikmesriigi õigussüsteemid kas soodustavad või lausa nõuavad kompromissi otsimist enne kui kohtule saab hagi esitada, ning et vaidlustatud otsus, kuivõrd see piirab vaidluste kompromissiga lahendamise õigust, läheb selle poliitikaga vastuollu ning tekitab pooltele ja kohtutele tarbetuid kulusid. Hagiavalduse lisa A2 punktis 24 on hagejad niisiis välja toonud vaid argumendid, mis üksnes toetavad ja täiendavad hagiavalduses sõnaselgelt välja toodud asjaolusid, ning need on vastuvõetavad.

109

Mis puudutab hagiavalduse punkte 29 ja 818, mille kohta komisjon väidab, et hagejad on piirdunud üksnes Sir Jacobsi arvamusele viitamisega, siis tuleb märkida, et hagejad on hagiavalduse punktides 816–822 üksikasjalikult välja toonud põhjused, miks ei tohtinud komisjon nende hinnangul neile trahvi määrata, kuna komisjoni võetud seisukoht oli uudne ja prognoosimatu, ning hagiavalduse lisa A 2 punktid 70 ja 76 ei sisalda selles osas uusi argumente ega põhjendusi.

110

Mis puudutab hagiavalduse punkti 147, kus hagejad märgivad, et see ELTL artikliga 101 vastuolus olevate kompromissikokkulepete kindlakstegemiseks kasutatav lähenemine, mida nemad toetada paluvad, on kooskõlas seisukohaga, mille Ameerika Ühendriikide Ülemkohus (Supreme Court of the United States) on võtnud 17. juuni 2013. aasta kohtuotsuses Federal Trade Commission vs. Actavis (570 U. S. (2013), edaspidi „kohtuotsus Actavis“), siis tuleb tõdeda, et see viitab joonealuse märkuse nr 153 kaudu lisa A 2 punktidele 32 ja 33. Nimetatud lisa punktis 32 aga hagejad üksnes toetavad seda argumenti ning selle lisa punktis 33 piirduvad üksnes väitega, et kohtuotsuse Actavis seisukohad ei saa piirduda üksnes Euroopa Liitu mitte kuuluva välisriigi kontekstiga ning et Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu seisukoht väärib erilist lugupidamist, võttes arvesse selle kohtu mainet ja kogemusi konkurentsiõiguse valdkonnas. Seetõttu on need argumendid vastuvõetavad.

111

Mis puudutab hagiavalduse lisa A 3, siis tuleb tõdeda, nagu ka komisjon leiab, et väites hagiavalduse punktis 11, et komisjoni suhtumine intellektuaalomandi õigustesse ei ole neutraalne, piirduvad hagejad siiski üksnes viitamisega hagiavalduse lisa A 3 punktidele 8, 15, 31, 34 ja 41, kus F. Macken esitab oma argumendid, mis seonduvad vajadusega eristada erinevaid intellektuaalomandi valdkondi, asjaoluga, et patentide suhtes monopoli andmine kujutab endast vastutasu leiutise avalikkuse ette toomise eest, komisjoni poolt vaidlustatud otsuses mõiste „turustamise ainuõigus“ eksliku kasutamise ning Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni väära tõlgendamisega. Seetõttu ei ole need argumendid vastuvõetavad, välja arvatud argument, mis puudutab seda, et patentide suhtes monopoli andmine kujutab endast vastutasu leiutise avalikkuse ette toomise eest. Nimelt on hagejad hagiavalduse punktis 67 viidanud sellele, et komisjon „on täielikult tähelepanuta jätnud patentidega seonduva olulise aspekti, milleks on nende avaldamine leiutiste levitamise eesmärgil“.

112

Samuti väidavad hagejad hagiavalduse punktis 68, et komisjon on kallutatult viidanud Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilkolleegium)) seisukohtadele, mis sisalduvad 9. mai 2008. aasta kohtuotsuses, millega jäeti rahuldamata Servier’ apellatsioonkaebus High Court of Justice’i (England & Wales), Chancery Divisioni (patents court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) kohtuotsuse peale, ning heidavad komisjonile ette, et viimane ei ole selles osas arvesse võtnud nende poolt vastuväiteteatisele esitatud vastusele lisatud professor S-i aruannet. Lisaks viitavad nad hagiavalduse lisa A 3 punktidele 113–117. Neis punktides ei piirdu F. Macken aga üksnes nende argumentide esitamise ja täiendamisega, vaid esitab ka argumendid, mis puudutavad seda, et komisjon on vääralt kasutanud tõendeid, mille pinnalt oleks ta saanud asuda seisukohale, et patent 947 oli kehtetu. Ta esitab nii argumendid, millega soovib vaidlustada tõlgenduse, mille komisjon andis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127 ja 185 nimetatud hageja patendidirektrissi avaldusele, selle otsuse põhjenduses 883 nimetatud Krka õigusnõustaja avaldusele ning sama otsuse punktis 895 nimetatud Krka Lääne-Euroopa müügidirektori avaldusele. Seetõttu on need argumendid vastuvõetamatud.

113

Mis puudutab hagiavalduse punkti 76, siis tuleb samuti tõdeda, nagu ka komisjon rõhutab, et kuigi hagejad on hagiavalduse 79. joonealuses märkuses märkinud, et märgukirjade saatmine oli õiguspärane, on nad põhjenduste osas, mille põhjal saab tõdeda, et nende saatmine õiguspärane oli, piirdunud vaid viitamisega hagiavalduse lisa A 3 punktidele 58–67. Niisiis ei ole hagiavalduse lisas A3 esitatud sellekohased argumendid vastuvõetavad.

114

Hagiavalduse punktis 103 piirduvad hagejad tõdemusega, et vaidlustatud otsuses mööndakse, et konkurentide vahelistel patendivaidluste lahendamise kokkulepetel on üldiselt õiguspärane eesmärk ning teatud liikmesriikides soodustatakse kompromissikokkulepete sõlmimist. Hagiavalduse lisa A 3 punktides 50–54, millele hagiavalduse punktis 103 (113. joonealune märkus) viidatakse, heidetakse aga komisjonile ette, et viimane ei ole piisavalt hinnanud seal üksikasjalikult kajastatud kompromissikokkulepete sõlmimise praktikat maailmas.

115

Mis puudutab repliigi punkti 46, siis seal väidavad hagejad, et mõte, mille kohaselt oleks eelistatav, kui kõik vaidlused lõpeksid kohtuotsusega, on „vastuolus tänapäeva arusaamadega kohtumenetlusest“, viidates hagiavalduse lisa A 3 punktile 112, kus on märgitud, et komisjoni lähenemine on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2008, L 136, lk 3). Kuivõrd tegemist ei ole argumentidega, mis üksnes toetavad ja täiendavad hagiavalduses endas sõnaselgelt väljendatud seisukohti, on need vastuvõetamatud.

116

Viimaks on hagejad hagiavalduse punktis 262 märkinud, et Teva jaoks oli esmatähtis olla esimeste Ühendkuningriigi turule sisenevate geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute hulgas, viidates hagiavalduse lisa A 3 punktile 90. Vastupidi komisjoni seisukohale hagiavalduse lisa A 3 selles punktis hagejad üksnes toetavad ja täiendavad seda väidet, tuues ära põhjused, miks on geneerilisi ravimeid tootval äriühingul turule tulemise vastu huvi vaid juhul, kui ta on esimeste turule tulijate hulgas. Seetõttu on hagiavalduse lisas A 3 esitatud sellekohased argumendid vastuvõetavad.

119

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et liidu õiguse kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulgas on ka põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑191/98 ja T‑212/98-T‑214/98, EU:T:2003:245, punkt 404, ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 170). See erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selle suhtes põhjendatud kahtlusi (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika). Tuleb ka rõhutada, et komisjoni ei saa pidada „kohtuks” Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 tähenduses ning komisjoni haldusmenetlust keelatud kokkulepete valdkonnas reguleerib seega põhiõiguste harta artikkel 41, mitte artikkel 47 (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 154 ja seal viidatud kohtupraktika).

120

Hagejad tuginevad kahele Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) otsusele. Esiteks viitavad hagejad EIÕK artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni puudutavale EIK 25. märtsi 2008. aasta kohtuotsusele Vitan vs. Rumeenia (CE:ECHR:2008:0325JUD004208402), kus EIK tuvastas selle sätte rikkumise, kuna kaebaja kriminaalasja uurimisega tegelenud prokurör kinnitas pressikonverentsil, et kaebaja on süüdi mõjuvõimuga kauplemises, kuigi tema süü ei olnud veel seaduses sätestatud korras tuvastatud, ega „andnud oma sõnadele kohast tähendusvarjundit ega pööranud tähelepanu sellele, kuidas öeldu kaebaja suhtes poolelioleva menetluse konteksti sobitub“ (punktid 70 ja 71). Seejuures on oluline välja tuua, et EIK praktika kohaselt saavad lisaks kohtunikule ja kohtule süütuse presumptsiooni rikkuda ka teised ametiasutused ja -isikud, et on tähtis, et riigi esindajad pööraksid tähelepanu oma sõnade valikule avaldustes, mida nad teevad enne isiku üle kohtumõistmist ja tema süüteos süüdi tunnistamist, ning et EIÕK artikli 6 lõike 2 kohaldamisel omab tähtsust kõnealuste avalduste tegelik sisu ja mitte nende sõnastus (vt EIK 15. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Begu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2011:0315JUD002044802, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). EIK tunnistas siiski, et EIÕK artikli 6 lõige 2 ei saa, võttes arvesse sõnavabadust tagavat EIÕK artiklit 10, takistada ametiasutustel avalikkuse teavitamist pooleliolevatest kriminaalmenetlustest, kuid kohustab neid seda tegema diskreetselt ning ettevaatlikult, nagu seda nõuab süütuse presumptsiooni põhimõte (EIK 10. veebruari 1995. aasta kohtuotsus Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1995:0210JUD001517589, punkt 38).

121

Teiseks viitavad hagejad EIK 16. septembri 1999. aasta kohtuotsusele Buscemi vs. Itaalia (CE:ECHR:1999:0916JUD002956995), kus EIK tuvastas, et rikuti EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja igaühe õigust enda kohtuasja õiglasele arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus, kuna kohtu president oli avalikult kasutanud kaebaja kohtuasja suhtes negatiivset hinnangut sisaldanud väljendeid enne, kui ta asus juhtima kohut, mis pidi nimetatud kohtuasja lahendama (punktid 68 ja 69). Selles kohtuotsuses tuletas EIK ka meelde, et nende kohtuorganite puhul, kes peavad kohtuasja lahendama, on nõutav äärmine diskreetsus, tagamaks, et kohtunikud näiksid erapooletud, ning sellest diskreetsusest tulenevalt ei peaks nad ajakirjandust kasutama, sealhulgas ka mitte provokatsioonidele vastamiseks (punkt 67). Tuleb siiski meelde tuletada, et liidu kohtupraktikas ei käsitata komisjoni „kohtuna“ EIÕK artikli 6 tähenduses (vt eespool punkt 119).

122

Lisaks tuginevad hagejad 8. juuli 2008. aasta kohtuotsusele Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257, punktid 210–219), kus Üldkohus leidis üht kahju hüvitamise hagi käsitledes, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) rikkus süütuse presumptsiooni ja hea halduse põhimõtteid ning enda konfidentsiaalsuskohustust, sest tema initsiatiivil avaldati ajakirjanduses poolelioleva uurimisega seotud tundlikud materjalid ning ta märkis, et hagejaid kahtlustatakse „laiaulatuslikus [liidu] vahendite omastamises“ (punkt 216).

123

Üldkohus on selgitanud ka komisjonil lasuvaid erapooletuse ja hea halduse põhimõtte järgimisega seonduvaid kohustusi konkurentsiõigusega seotud asjades. Nii lükkas Üldkohus 20. märtsi 2002. aasta kohtuotsuses ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (T‑31/99, EU:T:2002:77, punktid 99–107) tagasi hea halduse põhimõtte rikkumist puudutanud väite seoses olukorraga, kus komisjonis toimunud ärakuulamise käigus oli üks vaidlustatud otsusega päädinud menetlust läbi viinud ametnik teinud halvustava märkuse hageja maine kohta ja esitanud rea tendentslikke küsimusi asjaolude kohta, mida hageja vaidlustanud ei olnud, ning kus seesama ametnik oli ühel enne komisjoni otsuse tegemist toimunud konkurentsiõiguse-alasel konverentsil oma sõnavõtus kasutanud sõnastust, mis heitis halba varju hageja tegevusele. Tõdedes, et need märkused andsid tunnistust kõnealust menetlust läbi viinud meeskonna ühe liikme ebakorrektsest käitumisest ja sõnakasutusest, ning tuletades meelde, et pärast konverentsil tehtud märkust oli komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor hageja ees vabandanud, leidis Üldkohus, et need märkused ei olnud sellist laadi, et tekitaksid kahtluse komisjoni hoolsuses ja erapooletuses kõnealuse rikkumise uurimisel, ning et menetlust läbi viinud meeskonna ühe liikme kahetsusväärne käitumine ei muuda komisjoni kollegiaalorgani poolt vastu võetud otsust õigusvastaseks.

124

Mis puudutab seda, et komisjonil on konkurentsieeskirjade rikkumise uurimise ja ka nende eest karistuse määramise funktsioon, siis on Euroopa Kohus leidnud, et iseenesest ei ole see vastuolus EIÕK artikliga 6, nagu seda on tõlgendanud EIK (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punktid 33 ja 34), ning Üldkohus on leidnud, et see ei riku erapooletuse nõuet (vt selle kohta 27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EU:T:2012:325, punktid 65–67). See, et komisjoni talituste siseselt ei ole uurimis- ja karistamisfunktsioon eristatud, paneb aga selle institutsiooni liikmetele, eriti komisjoni konkurentsivolinikule, erilise vastutuse, see tähendab kohustuse vältida uurimise ja rikkumismenetluse läbi viimise käigus kallutatust, kuna nende pädevuses on kõnealuste menetluste lõpus asjasse puutuvatele ettevõtjatele karistuse määramine.

125

Üldkohus on liiati leidnud, et komisjoni kinnitus tema kindla otsuse kohta, et konkurentsivastaste kokkulepete pooled ei pääse menetluse tõttu liidu õiguses ette nähtud karistustest, ei väljenda kuidagi erapoolikut suhtumist, vaid lihtsalt kindlat tahet, mis on täielikult kooskõlas komisjoni ülesandega heastada iga üksikjuhu kaupa tuvastatud menetlusnormide rikkumised, et mitte nõrgestada liidu konkurentsiõiguse tõhusust (27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EU:T:2012:325, punktid 73 ja 74).

126

Lisaks tuleb välja tuua, et haldusmenetluse jooksul komisjoni või mõne selle ametniku poolt avalikult seisukohtade võtmises seisneva õiglase menetluse ja hea halduse põhimõtete rikkumisega seonduva väite tagasi lükkamist on liidu kohus juba põhjendanud sellega, et ükski toimikust nähtuv asjaolu ei luba eeldada, et juhul, kui selliseid avaldusi tehtud ei oleks, ei oleks vaidlustatud otsust tehtud või oleks sellel olnud erinev sisu (vt selle kohta 16. detsembri 1975. aasta kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, 40/73 kuni 48/73, 50/73, 54/73 kuni 56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EU:C:1975:174, punkt 91, ja 7. juuli 1994. aasta kohtuotsus Dunlop Slazenger vs. komisjon, T‑43/92, EU:T:1994:79, punkt 29). Vastavalt kohtupraktikale on hageja ülesanne esitada vähemalt mõned viited, mis toetavad sellist järeldust (15. märtsi 2006. aasta kohtuotsus BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74, punkt 606).

127

Samuti on oluline märkida, et komisjon tegutseb ELTL artiklist 250 tulenevalt kollegiaalsuse põhimõttel, mille aluseks on komisjoni liikmete võrdväärne osalemine otsuste vastuvõtmisel ning millest tuleneb esiteks see, et otsuseid tuleb kollektiivselt kaaluda, ning teiseks see, et kõik kolleegiumi liikmed kannavad kollektiivset poliitilist vastutust kõikide vastuvõetud otsuste eest. Nõnda on see iseäranis komisjoni poolt konkurentsieeskirjade järgimisega seonduvalt ettevõtja suhtes tehtavate sõnaselgelt otsusena kvalifitseeruvate aktide puhul, millega tuvastatakse nende eeskirjade rikkumine, tehakse neile ettevõtjatele ettekirjutusi ja määratakse neile rahalisi karistusi. Kuna otsuse resolutsioon ja põhjendused on lahutamatu tervik, on kollegiaalsuse põhimõtte kohaselt ainult kolleegiumi pädevuses võtta üheaegselt vastu otsus nii ühe kui teise kohta (27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Heijmans Infrastructuur vs. komisjon, T‑359/06, ei avaldata, EU:T:2012:489, punktid 126 ja 127). Riigiabi valdkonnaga seonduvalt on Üldkohus liiati leidnud, et konkurentsiküsimustega tegeleva komisjoni liikme poolt poolelioleva menetluse kohta rangelt isikliku ja reserveeritud arvamuse väljendamine puudutab üksnes komisjoni seda liiget ega mõjuta seda, millise otsuse kollegiaalorgan selle menetluse lõpus teeb (8. juuli 1999. aasta kohtuotsus Vlaamse Televisie Maatschappij vs. komisjon, T‑266/97, EU:T:1999:144, punktid 49 ja 54). Ei saa eeldada, et komisjoni liikmeid on nende hindamisvabaduses mõjutanud sobimatu solidaarsustunne oma kolleegi suhtes, kes vastutab konkurentsivaldkonna eest (15. märtsi 2006. aasta kohtuotsus BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74, punkt 610).

128

Mis puudutab objektiivset erapooletust, mille puhul peab institutsioon andma piisavad garantiid mis tahes põhjendatud kahtluste välistamiseks, siis tuleb märkida, et komisjon on, nagu ta kohtuistungil ka Üldkohtu küsimusele vastates täpsustas, vastu võtnud mitmeid sisemisi akte, mille kohaselt peab ta avalikkusega suhtlemisel järgima teatud reegleid. Iseäranis on 2011. aastal vastu võetud volinike käitumisjuhendi (C(2011) 2904) artiklis 1.7 sätestatud, et kollegiaalsuse põhimõtte kohaselt ei esita komisjoni liikmed kommentaare, mis seaksid kahtluse alla komisjoni tehtud otsused, ega avalda ka komisjoni koosolekutel öeldut. Lisaks on komisjoni 17. oktoobri 2000. aasta otsuse 2000/633/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda (EÜT 2000, L 267, lk 63) lisa „Hea haldustava eeskiri komisjoni töötajatele üldsusega ametialasel suhtlemisel“ sätetes märgitud, et „[k]valiteetse teenuse pakkumiseks peavad komisjon ja selle töötajad olema viisakad, objektiivsed ja erapooletud“ ning selle punktis 2, mis puudutab objektiivsust ja erapooletust, et „[t]öötajad tegutsevad alati objektiivselt ja erapooletult [liidu] huvides ja avalikkuse heaolu nimel“ ning et „[n]ad tegutsevad komisjoni poolt kehtestatud poliitika raames iseseisvalt ning nende käitumine ei ole kunagi juhitud nende isiklikest või siseriiklikest huvidest või poliitilisest survest“. Samamoodi soovitatakse 28. juunil 2010 vastu võetud konkurentsi peadirektoraadi eetika ja laitmatu käitumise koodeksis töötajatel sõnavabadusega seonduvalt vältida mis tahes arutelusid menetluste kohta, milles komisjon ei ole veel ametlikku seisukohta võtnud, ning meediaga suhtlemisel vältida rääkimist alles uurimisjärgus olevast menetlusest, mille kohta komisjon ei ole veel ametlikku seisukohta võtnud.

129

Hagejad väidavad, et Euroopa ombudsman on tuvastanud, et seesama komisjoni konkurentsivolinik, kes oli ametis ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal, on varemgi toime pannud haldusomavoli, olles, nagu käesolevaski asjas, võtnud enne uurimise lõpetamist avalikult sõna viisil, millest nähtub, et ta on juba oma seisukoha võtnud.

130

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et „haldusomavoli“ tuvastamine Euroopa ombudsmani poolt ei ole liidu kohtule siduv ning see võib olla pelgalt viiteks, et asjaomane institutsioon on hea halduse põhimõtet rikkunud. Menetlus, mis toimub ombudsmani juures, kellel ei ole pädevust teha siduvaid otsuseid, on liidu kodanike jaoks kohtuväline alternatiiv liidu kohtusse esitatavale hagile, mis peab vastama konkreetsetele kriteeriumidele ja mille eesmärk ei ole tingimata sama, mis kohtulikul õiguskaitsevahendil (25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Komninou jt vs. komisjon, C‑167/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:633, punkt 44). Enamgi veel, ombudsmani antud tõlgendused liidu õigusele ei saa olla liidu kohtutele siduvad.

131

Seonduvalt subjektiivse erapooletusega, mis tähendab, et menetlusega tegelev asjaomase institutsiooni liige ei tohi väljendada erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, heidavad hagejad ette seda, et kaks üksteise järel konkurentsiküsimustega tegelenud komisjoni liiget, N. Kroes ja J. Almunia, võtsid haldusmenetluse kestel hagejaid puudutava menetluse tulemuse kohta kolmel korral avalikult sõna. Nagu hagejad ka kohtuistungil selgitasid, olid mõlemad nimetatud komisjoni liikmed vaidlustatud otsuse tegemise ajal veel ametis, osalesid selle vastuvõtmisel ning olid erineval ajal otseselt seotud selle asja uurimisega. Liiati on J. Almunia vaidlustatud otsuse allkirjastanud.

132

Esiteks nähtub toimikust, et farmaatsiasektori uurimisaruande järeldusi tutvustaval pressikonverentsil märkis N. Kroes, et „[k]ahjuks kinnitab aruanne, et farmaatsiasektoris on konkurentsiprobleeme“, et „sellega seonduvaks oluliseks faktoriks on ettevõtjate äritavad“ ning et „iseäranis jõutakse aruandes järeldusele, et originaalravimite tootjad püüavad aktiivselt edasi lükata geneeriliste ravimite sisenemist nende turgudele“ (kõne, mis on avaldatud konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil). Hagejate väite kohaselt lisas N. Kroes veel, et „üldiselt [saab] tõepoolest asuda seisukohale, et miski on küll kuningriigis mäda“ (väljavõte veebiväljaandest EU Observer). Komisjon väidab vasturepliigis, et tegu oli vaid ajakirjaniku kajastusega ning artikkel kinnitab, et mõiste „mäda“ seondus sektorisisese uurimisega, mitte hagejatega. Sama pressikonverentsi eraldi osas „Konkurentsimenetlused ja kontroll“ märkis seesama konkurentsivolinik ära menetluse alustamise hagejate ja mõnede geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute suhtes, täpsustades, et „[s]ee puudutab [ELT] lepingu normide väidetavaid rikkumisi, mis seonduvad üheaegselt nii konkurentsi piiravate äritavadega (ELTL artikkel 101) kui ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega (ELTL artikkel 102)“, et „[s]elles menetluses uuritakse Servier’ ja teatud hulga geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vahelisi kokkuleppeid“ ning et „[n]eed kokkulepped mõjutasid südamehaiguste ja arteriaalse hüpertensiooni ravis esmatähtsaks ravimiks oleva perindopriili geneeriliste versioonide turule jõudmist“. Komisjoni konkurentsivolinik eristas niisiis selgelt sektorisisese uurimise tulemusi ja otsust alustada kaebajate suhtes menetlust. Viimasega seonduvalt täpsustas komisjoni konkurentsivolinik, et tegemist on konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumisega. Võttes arvesse eelmises lauses meelde tuletatud konteksti, ei saa üksnes asjaolust, et ta mainis järgmises lauses, et kõnealused kokkulepped mõjutasid geneeriliste ravimite turule jõudmist, järeldada, et ta oleks olnud seisukohal, et tegemist on konkurentsieeskirjade rikkumisega. Niisiis piirdus komisjoni konkurentsivolinik sel pressikonverentsil avalikkuse teavitamisega pooleliolevast menetlusest, tehes seda diskreetselt ja reserveeritult, nagu süütuse presumptsiooni põhimõte nõuab.

133

Teiseks, tutvustades 8. oktoobril 2012 Euroopa Parlamendile komisjoni tegevuskava konkurentsiõiguse valdkonnas aastateks 2013–2014, nimetas J. Almunia nimelt vaidlusaluste kokkulepetega seonduvat menetlust ning märkis, et „[f]armaatsiasektoris […] esitati Servier’le [komisjoni] vastuväited enne suve“, et ta „karda[b], et need äriühingud on kuritarvitanud oma patentidest tulenevaid õigusi, et takistada odavamate geneeriliste ravimite turule pääsemist“ ning et ta „looda[b], et otsused, mis vastu võetakse – parimal juhul 2013. aastal – mõjutavad selles sektoris tegutsevaid teatud ettevõtjaid muutma oma seniseid äritavasid, mis paljus soovida jätavad“ (konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil avaldatud sõnavõtt). Märkides, et komisjon oli hagejatele ning teistele selle menetluse ja ühe teise menetlusega seotud ettevõtjatele saatnud vastuväiteteatise ning et otsused tehakse 2013. aasta jooksul, ei rikkunud komisjoni volinik siiski kohustust olla erapooletu ning üksnes teavitas parlamenti pooleliolevast menetlusest diskreetselt ja reserveeritult, nagu süütuse presumptsioon nõuab. Tuleb meelde tuletada vastuväiteteatise esialgset laadi: selle dokumendi ülesanne – nagu see on määratletud liidu määrustes – on anda ettevõtjatele kogu vajalik teave, et nad saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse (vt 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, EU:T:2012:488, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi komisjon peab vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 1 vastu võtma lõpliku otsuse, mis võib põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht, ei pea ta siiski kordama kõiki vastuväiteteatises mainitud asjaolusid, eriti kui need asjaolud peaksid osutuma ebapiisavateks. Vastuväiteteatis on oma laadilt esialgne ning seda võib muuta hinnangu käigus, mille komisjon annab hiljem poolte vastuses sisalduvate märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 63). Lisaks sellele ei pea komisjoni konkurentsivolinik pärast seda, kui komisjon on esitanud vastuväiteteatise, millega ta esialgse analüüsi põhjal leiab, et toime on pandud rikkumine, enam tingimata niivõrd reserveeritud olema ning võib avalikes avaldustes välja tuua, mida ettevõtjale menetluse selles staadiumis ette heidetakse, märkides hoolega ära, et tegu on esialgse hinnanguga.

134

Kolmandaks nähtub toimikust, et Washingtonis Ameerika advokaatide assotsiatsioonis 12. aprillil 2013 peetud kõnes, mida kajastati ka ajakirjanduses, märkis J. Almunia, et „komisjon teeb järgnevatel kuudel otsuse, mis puudutab odavamate geneeriliste ravimite turule jõudmise edasi lükkamisele suunatud farmaatsiaettevõtjate vaheliste kokkulepete õiguspärasust“ ning et „sektorisisese uurimise tulemused kajastuvad […] ja Servier’ menetlustes tehtavates otsustes“ (väljavõte veebisaidilt MLex). Tuleb rõhutada, et selles artiklis kajastatakse komisjoni voliniku öeldut vaid kaudselt. Lisaks, isegi kui komisjoni konkurentsivolinik tõepoolest nõnda ütles, saab seda tõlgendada vaid nii, et see tähendab, et on võimalus, et kõnealuses asjas selline otsus tehakse (vt selle kohta analoogia alusel 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus Vlaamse Televisie Maatschappij vs. komisjon, T‑266/97, EU:T:1999:144, punkt 53). Sellest tuleneb, et komisjoni konkurentsivolinik üksnes teavitas avalikkust pooleliolevast menetlusest diskreetselt ja reserveeritult, nagu süütuse presumptsioon nõuab. Igal juhul on oluline meelde tuletada, et nende väljaütlemiste näol oli tegu vaid komisjoni konkurentsivoliniku arvamusega poolelioleva menetluse kohta, mis oli omistatav üksnes sellele komisjoni liikmele ega mõjutanud seda, millise seisukoha võtab komisjoni liikmete kolleegium menetluse lõpus (vt eespool punkt 127).

135

Seetõttu ei tule käsitleda hagejate argumenti, mille kohaselt oleks vaidlustatud otsus olnud teistsugune, kui komisjoni volinikud neid avaldusi teinud ei oleks.

136

Seda väidet põhjendades heidavad hagejad lisaks komisjoni konkurentsivolinikule ja tema kabineti liikmetele ette seda, et nad ei olnud kohal suuremal osal ärakuulamisest. Asjaolu, mida hagejad kohtuistungil rõhutasid, et J. Almunia ei osalenud nende ärakuulamisel komisjonis ning teda esindas üks tema kabineti liige, ei näita siiski seda, et karistamise otsus oleks olnud põhimõtteliselt tehtud juba enne seda ärakuulamist. Lisaks ei ole üheski sättes ette nähtud, et voliniku või tema kabineti liikme osalemine ärakuulamisel oleks kohustuslik. Liidu kohus on aga seisukohal, et hea halduse põhimõte ei saa muuta kohustuseks midagi, mida seadusandja ei ole selleks pidanud (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, EU:T:2012:488, punkt 242).

137

Lisaks heidavad hagejad komisjonile ette kohaldamisele kuuluvate tõendamisega seotud normide ja standardite rikkumist, viidates mitmele vaidlustatud otsuse põhjendusele, mille hagejad on vaidlustanud hagiavalduse teiste väidete raames (asjaolude moonutamine, eesmärgil põhineva rikkumise tuvastamiseks kasutatava õigusliku kriteeriumi väär kohaldamine, potentsiaalse konkurentsi mõiste liialt lai tõlgendamine jms). Repliigis leiavad nad, et need näited kinnitavad uurimise kallutatust. Nagu komisjon väidab, haakuvad need hagejate argumendid siiski küsimustega, mis puudutavad seda, kas otsuses tuvastatud faktilised asjaolud on institutsiooni poolt kogutud tõenditega nõuetekohaselt tõendatud ning kas komisjon on oma analüüsis õigust vääralt kohaldanud (vt selle kohta 24. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Atochem vs. komisjon, T‑3/89, EU:T:1991:58, punkt 39). Seetõttu tuleb neid argumente käsitleda edaspidi, otsuse sisu puudutavate väidete juures. Igal juhul tuleb märkida, et need argumendid on paljasõnalised ega tõenda, et komisjon oleks haldusmenetluse tulemuse ette ära otsustanud või olnud uurimisel erapoolik (vt selle kohta 6. juuli 2000. aasta kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, T‑62/98, EU:T:2000:180, punkt 272).

138

Viimaks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse erapoolikust ilmestab ning süütuse presumptsiooni põhimõtte ja põhiõiguste harta artikli 41 rikkumise tõttu selle tühistamist õigustab konkurentsi peadirektoraadi-sisese ekspertrühma poolse kontroll-analüüsi tegemata jätmine. Oluline on siiski märkida, et ühestki õigusakti sättest ega komisjoni sisemist töökorraldust käsitlevast eeskirjast ei tulene komisjonile kohustust sisese ekspertrühma poolse kontroll-analüüsi teostamiseks kõigis menetlustes, ning tuleb meelde tuletada, et hea halduse põhimõte ei saa muuta kohustuseks midagi, mida seadusandja ei ole selleks pidanud (vt eespool punkt 136). Tõsi on, et konkurentsi peadirektoraadis on vastastikuse kontrollimise süsteemi rakendatud alates 2004. aastast. 2011. aasta septembris komisjoni poolt avaldatud dokumendist „ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlus: olulised elemendid ja võimude tasakaal“ nähtub siiski, et selle, millistes menetlustes kõnealune sisemine ekspertrühm moodustatakse, otsustab konkurentsi peadirektoraadi peadirektor kooskõlastatuna komisjoni konkurentsivolinikuga; et otsust selle ekspertrühma moodustamise ja selle koosseisu kohta ei avaldata ning et vastastikusesse hindamisse ei kaasata ühelgi juhul isikuid, kelle suhtes menetlus toimub, ega mis tahes kolmandaid isikuid. Sellise kontroll-analüüsi läbi viimine ei ole niisiis kõigis menetlustes nõutav ning komisjonile ei saa ette heita seda, et käesoleval juhul sellist kontroll-analüüsi ei teostatud.

139

Seega tuleb see väide tagasi lükata.

142

Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 1, mis paikneb IV peatükis, mis käsitleb komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelist koostööd, on sätestatud, et „enne [käesoleva määruse] artiklite 7, 8, 9, 10 ja 23 ning artikli 24 lõike 2 ja artikli 29 lõike 1 kohaste otsuste tegemist konsulteerib komisjon konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega“. Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et „[ü]ksikjuhtude käsitlemisel kuuluvad nõuandekomiteesse liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajad“. Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 3 on täpsustatud, et nõuandekomitee esitab kirjalikult oma arvamuse komisjoni esialgse otsuse eelnõu kohta, ning sama määruse artikli 14 lõikes 5 on sätestatud, et „[k]omisjon võtab nõuandekomitee esitatud arvamust võimalikult suurel määral arvesse“ ja „teatab [komiteele], kuidas arvamust on arvesse võetud“. Lisaks sellele tuleb „[ü]he või mitme liikme taotluse korral […] arvamuses esitatud seisukohti põhjendada“ (määruse nr 1/2003 artikli 14 lõige 3). Komisjoni teatise koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43; edaspidi „konkurentsiasutuste võrgustiku koostööd käsitlev teatis“) artiklis 58 on lisaks sellele sätestatud, et „[n]õuandekomitee on foorum, millel erinevate konkurentsiasutuste eksperdid arutlevad üksikjuhtumite ja [liidu] konkurentsiõiguse üldküsimuste üle“.

143

Menetluslikus plaanis on määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 3 sätestatud, et nõuandekomiteega „konsulteeritakse komisjoni poolt kokkukutsutud ja juhatatud koosolekul, mis ei tohi toimuda enne, kui kutse väljasaatmisest on möödunud 14 päeva; kutsele peab olema lisatud juhtumi kokkuvõte koos viidetega kõige olulisematele dokumentidele ja esialgne otsuse eelnõu“. Siiski, „[k]ui komisjon saadab koosoleku kokkukutsumise kohta teate, milles nähakse ette eespool nimetatud tähtaegadest lühem etteteatamistähtaeg, võib koosolek toimuda kavandatud kuupäeval, kui liikmesriigid ei ole esitanud vastuväiteid“. Konkurentsiasutuste võrgustiku koostööd käsitleva teatise lõikes 66 on täpsustatud, et „nõukogu määruses on sätestatud võimalus, et liikmesriigid annavad oma nõusoleku määrata teate saatmise ja koosoleku vahele jääv ajavahemik lühemana“. Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 3 on ka sätestatud, et nõuandekomitee „võib esitada oma arvamuse ka juhul, kui mõned liikmed puuduvad ega ole esindatud“. Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 4 on sätestatud, et „[k]onsulteerida võib ka kirjaliku menetluse teel“, ent „[l]iikmesriigi taotluse korral kutsub komisjon […] kokku koosoleku“. Selle sätte kohaselt „[k]irjaliku menetluse puhul määrab komisjon vähemalt 14 päeva pikkuse tähtaja, mille jooksul liikmesriigid peavad esitama oma märkused edastamiseks kõigile teistele liikmesriikidele“.

144

Menetlust korraldava meetme järel komisjoni poolt 6. novembril 2015 esitatud 19. detsembri 2008. aasta dokumendis „Nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevad sätted“ on täpsustatud erinevaid nõuandekomiteega konsulteerimisele eelnevaid etappe ning eeskätt neid, tänu millele saavad liikmesriikide konkurentsiasutused uurimise käigus jooksvalt toimikuga tutvuda.

145

Esiteks on sellega seonduvalt oluline meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 2 kohaselt „[k]omisjon edastab liikmesriikide konkurentsiasutustele koopiad kõige tähtsamatest dokumentidest, mis ta on kogunud [kõnealuse määruse] artiklite 7, 8, 9 ja 10 ning artikli 29 lõike 1 kohaldamise eesmärgil“ ning „[l]iikmesriigi konkurentsiasutuse taotluse korral esitab komisjon talle koopiad muudest olemasolevatest dokumentidest, mida on vaja konkreetse juhtumi hindamiseks“. Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 on lisaks sätestatud, et „[k]ui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada asutamislepingu [ELTL artikleid 101 ja 102]“ ning „[k]ui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega“. Nende sätete kohaselt edastab komisjon liikmesriikide konkurentsiasutustele menetluse alustamise otsuse, nimetatud ettevõtjale saadetud vastuväiteteatise, viimase poolt sellele dokumendile esitatud vastuse ning muud menetlusega seotud olulised dokumendid viivitamata pärast nende asjaomasele ettevõtjale teatavaks tegemist või nende saamist (vt nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktid 6 ja 7).

146

Teiseks on nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktides 33–36 sätestatud, et igas menetluses, kus komisjon on ettevõtjale saatnud vastuväiteteatise, nimetab komisjon 45 päeva jooksul asjaomastele pooltele vastuväiteteatise saatmisest arvates selles menetluses Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise järjekorrale vastava järjekorra alusel ettekandjaks ühe liikmesriigi konkurentsiasutuse (edaspidi „ettekandjaks olev konkurentsiasutus“), välja arvatud juhul, kui objektiivsuse huvides on vajalik valida mõni teine liikmesriigi konkurentsiasutus, millisel juhul võib komisjon esimese liikmesriigi konkurentsiasutuse nõusolekul valida nimetatud eesistumisjärjekorras järgmise asutuse (punktid 28, 33 ja 34). Ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus, kelle ülesanne on aidata teistel liikmesriikide konkurentsiasutustel olla menetlusega kursis ning teavitada neid menetluse olulistest uurimisetappidest, teeb selleks komisjoniga tihedat koostööd (punktid 40 ja 42). Nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevates sätetes soovitatakse samuti, et ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus saadaks vähemalt viis päeva enne nõuandekomitee koosolekut ringkirja menetlusega seotud põhiliste küsimuste kohta (punkti 44 alapunkt i) ning tutvustaks nõuandekomitee koosoleku alguses menetlust ja sellega seonduvaid küsimusi (punkti 44 alapunkt ii).

147

Kolmandaks on komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 11 lõikes 1 sätestatud, et „[k]omisjon annab isikutele, kellele ta on vastuväited suunanud, võimaluse anda selgitusi enne määruse […] nr 1/2003 artikli 14 lõikes 1 osutatud nõuandekomiteega konsulteerimist“. Määruse nr 773/2004 artikli 14 lõikes 3 on lisaks sätestatud, et „[k]omisjon kutsub suulisele ärakuulamisele liikmesriikide konkurentsiküsimustega tegelevad organid“ ning „[l]isaks sellele võib ta ärakuulamistele kutsuda ka liikmesriikide muude asutuste ametnikke ja riigiteenistujaid“. Nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktis 12 on täpsustatud, et liikmesriikide konkurentsiasutuste osalemine suulisel ärakuulamisel on nõuandekomitee tõhusa toimimise huvides kasulik. Seevastu ei ole üheski sättes ette nähtud, et ettekandjaks oleval liikmesriigi konkurentsiasutusel oleks sellel ärakuulamisel mingisugune eriline roll.

148

Vastavalt kohtupraktikale, milles käsitletakse enne määrust nr 1/2003 kehtinud nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrust nr 17 (esimene määrus [ELTL artiklite 101 ja 102] rakendamise kohta, (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01)), on nõuandekomiteega konsulteerimine oluline menetlusnõue, mille rikkumine mõjutab komisjoni lõppotsuse õiguspärasust, kui leiab tuvastamist, et konsulteerimist reguleerivate normide rikkumise tõttu ei olnud nõuandekomiteel võimalik anda oma arvamust kõigist asjaoludest teadlik olles. Seda, milline on nõuandekomiteega konsulteerimist käsitlevatest normidest tulenevate kohustuste sisu ning kas tegemist on oluliste kohustustega või mitte, tuleb niisiis hinnata igal üksikul juhul lähtudes eesmärgist, milleks on see, et nõuandekomitee saaks oma konsulteerimisülesannet täita kõigist asjaoludest teadlik olles (vt selle kohta 10. juuli 1991. aasta kohtuotsus RTE vs. komisjon, T‑69/89, EU:T:1991:39, punktid 21 ja 23, ning 15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95 kuni T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 742).

149

Mis puudutab seda, millised dokumendid tuleb nõuandekomiteele esitada, siis sellega seonduvalt on leitud, et kuigi konsulteerimine on osa komisjoni ja liikmesriikide vahelisest koostööst ning selle eesmärk ei ole asjaomaseid ettevõtjaid puudutava uurimise korraldamine, tuleb nõuandekomiteed objektiivselt teavitada eeskätt kõigist põhilistest seisukohtadest ja argumentidest, mida asjaomased ettevõtjad on uurimismenetluse lõpuks komisjoni poolt nende tegevuse kohta esitatud kõigi vastuväidete kohta oma seisukohtades väljendanud. Nii kuulub ärakuulamise protokoll põhimõtteliselt määruse nr 17 artikli 10 lõikes 5 nimetatud olulisemate dokumentide hulka, mis tuleb seega nõuandekomiteele koos kutsega edastada. Oluliseks menetlusnõudeks on ärakuulamise protokolli edastamine siiski vaid juhul, kui see on vajalik selleks, et nõuandekomitee saaks oma arvamuse anda kõigist asjaoludest teadlik olles, see tähendab ilma, et ebatäpsed või puudulikud andmed teda mõnes olulises aspektis eksitaksid. Nõnda ei ole see juhul, kui ärakuulamise protokollis ei sisaldu hinnangu andmise seisukohast olulist teavet, mida ei ole kajastatud asjaomase ettevõtja poolt vastuväiteteatisele esitatud kirjalikes vastustes, mis on lisatud nõuandekomitee kutsele. Sellisel juhul ei kahjusta see, et komisjon nõuandekomiteele koos kutsega ärakuulamise protokolli ei edastanud, asjaomase ettevõtja kaitseõigusi ega mõjuta kuidagi konsultatsioonimenetluse tulemust. Selline rikkumine ei saa seega kogu haldusmenetlust õigusvastaseks muuta ega seeläbi lõppotsuse õiguspärasust kahtluse alla seada (10. juuli 1991. aasta kohtuotsus RTE vs. komisjon, T‑69/89, EU:T:1991:39, punktid 21–23).

150

Lisaks on leitud, et nõuandekomiteega konsulteerimisega seotud oluliseks menetlusnõuete rikkumiseks ei ole see, et komisjon ei teatanud komiteele täpset kavandatavat trahvisummat, kui komiteele on antud teave kõigi oluliste asjaolude kohta, mis on vajalikud trahvi osas arvamuse kujundamiseks. Nõuandekomiteed tuleb teavitada üksnes kriteeriumidest, millest lähtudes kavatsetakse trahv määrata (vt selle kohta 15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punktid 747 ja 748). Lisaks on nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktis 23 meelde tuletatud vajadust tagada komitee-siseselt toimunud arutelude konfidentsiaalsus, eriti mis puudutab trahvi suurust. Nende sätete punktis 24 on sätestatud, et trahvisumma kindlaksmääramisega seoses annab komisjon nõuandekomitee koosolekul üle dokumendi, milles selgitatakse trahvi arvutamise meetodi, viidates täpselt suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „trahvide arvutamise suunised“), et nõuandekomitee liikmed saavad taotleda täiendavat aega selle dokumendi uurimiseks ning et koosoleku lõpus tagastatakse see komisjonile.

151

Käesoleval juhul leiavad hagejad esiteks, et komisjon ei konsulteerinud nõuandekomiteega tõhusalt, sest komiteele ei edastatud seda osa esialgse otsuse eelnõust, mis puudutas trahve, ega ettevõtjate poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuseid, komitee liikmetele edastati esialgne otsuse eelnõu lühikese tähtajaga, liikmesriikide konkurentsiasutustele edastatud esialgse otsuse eelnõu kokkuvõte oli puudulik ning nõuandekomitee arvamuse põhjendused olid ebapiisavad. Nende erinevate argumentide käsitlemisel tuleb lähtuda toimiku materjalidest ning eeskätt neist faktilisi asjaolusid puudutavatest täpsustustest, mille komisjon esitas ülalnimetatud menetlust korraldava meetme järgselt 6. novembril 2015 ning kohtuistungil.

152

Mis puudutab hagejate argumenti esialgse otsuse eelnõu trahve puudutava osa edastamata jätmise kohta, siis sellest hagejad kohtuistungil loobusid, mis kanti kohtuistungi protokolli. Kohtuistungil väitsid hagejad siiski, et nõuandekomitee koosolekutel ei saanud liikmesriikide konkurentsiasutused trahvisummade arvutamise meetodi puudutavat teatist, ent see etteheide on alusetu, kuna toimikust nähtub, et komisjon saatis liikmesriikide konkurentsiasutustele trahve puudutava 10. peatüki, kus oli selgitatud meetodi põhilisi elemente, 3. juulil 2014 koos korduvkutsega nõuandekomitee teisele koosolekule 7. juulil 2014. Siinkohal tuleb rõhutada, et liikmesriigi konkurentsiasutused olid eelnevalt saanud 23. juulil 2013 ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele ning 19. detsembril 2013 asjaolude kokkuvõtte ja 13. veebruaril 2014 ettevõtjate vastused sellele. Viimaks edastas komisjon neile 20. mail 2014 rikkumiste eest vastutuse panemisega seonduvate asjaolude kokkuvõtte ning Mylani, Niche’i ja Unichemi vastused sellele.

153

Mis puudutab seda, millal otsuse eelnõu edastati, siis nähtub toimikust, et komisjon saatis selle liikmesriigi konkurentsiasutustele kolmes osas: peatükid 1–4 saadeti neile 12. juunil 2014 koos kutsega nõuandekomitee esimesele koosolekule 30. juunil 2014, peatükid 5–9 saadeti neile 20. juunil 2014 koos otsuse eelnõu kokkuvõttega ning 10. peatükk, milles käsitleti trahve (välja arvatud täpsed trahvisummad), saadeti neile 3. juulil 2014 koos meeldetuletusega 30. juunil 2014 saadetud kutse kohta nõuandekomitee teisele koosolekule 7. juulil 2014, mis pidi puudutama otsuse eelnõu tervikuna. Sellega seoses on oluline rõhutada, et kuigi konkurentsi peadirektoraadi konkurentsipoliitikaga seotud menetluse käsiraamatu lehekülje 109 punktis 10 on märgitud, nagu ka hagejad väidavad, et üldiselt korraldatakse kaks komitee koosolekut, millest üks puudutab asjaga seotud sisulisi küsimusi ning teine trahvisummasid, siis ei tulene sealt kohustust seda korralduslikku mudelit igal juhul järgida. Lisaks nähtub toimikust, et käesoleval juhul märkis komisjon 30. juunil 2014 saadetud kutses teisele koosolekule ning 3. juuli 2014. aasta elektronkirjas sõnaselgelt, et 7. juuli 2014. aasta koosoleku päevakorras on arutelu kogu asja üle tervikuna.

154

On tõsi, et selline dokumentide jaokaupa saatmine nii, et teatud juhtudel ei järgitud 14-päevast tähtaega, näitab kiirustamist, mis on tõenäoliselt seotud sellega, et komisjon oli alates kutse saatmisest 30. juuni 2014. aasta koosolekule liikmesriikide konkurentsiasutustele teada andnud, et kavatseb otsuse vastu võtta 9. juulil 2014, ning et see ei pannud nõuandekomitee liikmeid seisukoha kujundamiseks just parimasse olukorda. Tuleb aga tõdeda, et mitte ükski liikmesriigi konkurentsiasutus koosolekute kuupäevade osas vastuväiteid ei esitanud, kuigi määruse nr 1/2003 artikli 14 lõike 3 kohaselt oleks selliste vastuväidete esitamine kõnealuste koosolekute toimumise välistanud. Lisaks nähtub toimikust, et komisjon edastas liikmesriikide konkurentsiasutustele 6. juulil 2009 menetluse alustamise otsuse, 31. juulil 2012 ettevõtjatele saadetud vastuväiteteatise, 23. juulil 2013 ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele, 19. detsembril 2013 faktiliste asjaolude kokkuvõtte, 13. veebruaril 2014 ettevõtjate vastused viimati nimetatule ning 20. mail 2015 rikkumiste eest vastutuse panemisega seonduvate asjaolude kokkuvõtte ning Mylani, Niche’i ja Unichemi vastused sellele. Lisaks saatis komisjon neile 25. juunil 2014 ärakuulamise eest vastutava ametniku koostatud ärakuulamise protokolli projekti.

155

Seega, kuigi iseäranis võib kahetsusväärseks pidada seda, et otsuse eelnõu peatükid 5–9, pidades silmas nende pikkust (ligi 600 lehekülge) ja keerukust, saadeti liikmesriikide konkurentsiasutustele ainult 10 päeva enne nõuandekomitee esimest koosolekut, tuleb tõdeda, et kõiki eespool punktides 153 ja 154 esile toodud asjaolusid arvesse võttes olid nõuandekomitee liikmed piisavalt informeeritud toimikus olevatest materjalidest ja otsuse eelnõu sisust ning et seetõttu sai komitee anda oma arvamuse kõigist asjaoludest teadlik olles.

156

Lisaks tuleb täpsustada, et vastupidi hagejate seisukohale ei tulene ei määruse nr 1/2003 artikli 14 lõike 3 sätetest ega konkurentsiasutuste võrgustiku koostööd käsitleva teatise lõikest 66 komisjonile kohustust saada liikmesriikide konkurentsiasutustelt sõnaselge nõusolek selleks, et eirata 14-päevast etteteatamistähtaega, mis peab jääma nõuandekomitee liikmetele kutse saatmise ja komitee koosoleku vahele. Määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikest 3 tuleneb, et kui komisjon saadab koosoleku kokkukutsumise kohta teate ülaltoodust lühema etteteatamistähtajaga, on liikmesriikide kohustus esitada sellele vajadusel vastuväide, mille esitamata jätmise korral toimub koosolek komisjoni määratud kuupäeval. Lisaks, mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis on oluline meelde tuletada, et see põhimõte ei saa muuta kohustuseks midagi, mida seadusandja ei ole selleks pidanud (vt eespool punkt 136).

157

Mis puudutab nõuandekomitee arvamust, siis on oluline esiteks meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artikli 14 lõike 6 kohaselt seda alati ei avaldata ja kohtupraktikas on isegi leitud, et ka selle edastamata jätmine asjaomastele ettevõtjatele ei ole kaitseõiguste tagamise põhimõttega vastuolus (vt selle kohta 7. juuni 1983. aasta kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80 kuni 103/80, EU:C:1983:158, punktid 35 ja 36), ning teiseks, et määruse nr 1/2003 artikli 14 lõike 3 sätetes on ette nähtud, et selles arvamuses väljendatud seisukohti põhjendatakse üksnes siis, kui vähemalt üks nõuandekomitee liige seda taotleb, mis käesoleval juhul nii ei olnud. Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 2 sätestatud, et komisjoni poolt ELTL artikli 101 alusel läbi viidavas menetluses osalevatele pooltele ei ole kättesaadav komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vaheline või viimaste omavaheline kirjavahetus, sealhulgas selle määruse artiklite 11 ja 14 alusel koostatud dokumendid. Teiseks, määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 2 kohaselt ei tohi komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste ametnikud ja teenistujad avaldada kõnealuse määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, ning see kohustus kehtib ka liikmesriikide kõigi esindajate ja ekspertide suhtes, kes osalevad nõuandekomitee koosolekutel vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 14. Seetõttu ei saa hagejad tulemuslikult väita, et nõuandekomitee arvamus oli ebapiisavalt põhjendatud. Lisaks, kohaldamisele kuulunud sätteid silmas pidades ei tähenda asjaolu, et arvamus oli lühike ja mitte kuigi üksikasjalik, et nõuandekomiteel ei olnud kogu teavet, mis oleks tal võimaldanud teha otsuse kõigist asjaoludest teadlik olles, ega tähenda ka seda, et kõnealune komitee ei teinud otsust kõigist asjaoludest teadlik olles, kuigi tehtud otsus oli lühike.

158

Viimaks väidavad hagejad, et nõuandekomitee ei saanud teha otsust kõigist asjaoludest teadlik olles, kuna komisjoni poolt talle saadetud otsuse eelnõu kokkuvõte oli osaline ja mittetäielik. Tuleb aga meelde tuletada, nagu leiab ka komisjon, et selle kokkuvõtte eesmärk ei ole asjasse puutuva ettevõtja kaitseargumentide üles loetlemine, vaid otsuse eelnõu üle toimuva arutelu lihtsustamine nõuandekomitees. Igal juhul nähtub käesolevas asjas komisjoni poolt menetlust korraldava meetme järel antud vastusest, et komisjon tutvustas otsuse eelnõule lisatud kokkuvõttes selle eelnõu põhilisi punkte, rõhutades oma analüüsi kõige delikaatsemaid aspekte (eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamist võimaldavad kriteeriumid, turu määratlemine, ELTL artikli 102 kohaldamine). Üksnes asjaolu, et komisjon ei maininud selles kokkuvõttes ära kõigi patendiga 947 seotud vaidluste seisu, kompromissikokkulepete teatud tingimuste ulatusele antud tõlgendust, asjaolusid, mis leidsid aset pärast seda, kui Euroopa Patendiamet oli patendi nr 947 tühistanud, või erinevusi Rolabo ja ühe teise äriühingu tehnoloogia omandamise vahel, ei luba järeldada, et nõuandekomitee, kellel oli liiati arvestatav hulk selle menetlusega seotud dokumente ja eeskätt argumendid, mille hagejad olid esitanud vastuväiteteatise ja faktiliste asjaolude kokkuvõtte kohta esitatud seisukohtades (vt eespool punktid 152 ja 154), ei saanud anda oma arvamust kõigist asjaoludest teadlik olles.

159

Teiseks leiavad hagejad, et nõuandekomiteega konsulteerimine ei toimunud nõuetekohaselt, kuna nõuandekomitee koosolekul osales vaid väike arv komitee liikmetest ning kuna selles menetluses ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus, mis nimetati hilinenult, ei osalenud poolte ärakuulamisel ega nõuandekomitee teisel koosolekul.

160

Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane ei nimetatud ettekandjaks olevat liikmesriigi konkurentsiasutust vastuväiteteatise saatmisele järgnenud 45-päevase tähtaja jooksul ning et ta valis nimelt sellise liikmesriigi konkurentsiameti, kes ärakuulamisel kohal ei viibinud.

161

Vaidlust pole selles, et nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevates sätetes on ette nähtud, et ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse nimetamine toimub põhimõtteliselt 45 päeva jooksul pärast ettevõtjatele vastuväiteteatise esitamist ning objektiivse kriteeriumi, see tähendab põhimõtteliselt nõukogu eesistumisjärjekorrale vastava järjekorra alusel (vt eespool punkt 146). Käesoleval juhul nähtub toimikust, et ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse nimetamise menetlus algas 7. mail 2014 ning Bundeswettbewerbsbehörde (Austria Föderaalne konkurentsiamet, edaspidi „BWB“) nimetati ettekandjaks olevaks liikmesriigi konkurentsiasutuseks 3. juunil 2014 ehk pärast ärakuulamist, ent siiski enne nõuandekomitee koosolekuid, ning et tema nimetamine toimus objektiivse kriteeriumi, see tähendab nõukogu eesistumisjärjekorra alusel. Üksnes sellest, et ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse nimetamisel rikuti 45-päevast tähtaega, mille komisjon kohtuistungil omaks võttis, ei saa käesoleval juhul järeldada, et nõuandekomitee ei saanud oma ülesannet täita kõigist asjaoludest teadlik olles. Ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse roll liikmesriikide konkurentsiasutustele menetlusega seotud asjaolude selgitamisel ning nende teavitamisel on oluline üksnes nõuandekomitee koosolekute ette valmistamise staadiumis (vt tagapool punkt 164) ning käesoleval juhul oli ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus menetluse selles etapis määratud. Mis puudutab aga BWB nimetamist ettekandjaks olevaks liikmesriigi konkurentsiasutuseks, siis on oluline rõhutada, et hagejad ei ole nimetanud ühtki asjaolu, mis lubaks järeldada, et see oleks olnud seotud sellega, et see liikmesriigi konkurentsiasutus ei osalenud 15., 16., 17. ja 18. aprillil 2013 toimunud ärakuulamisel ning et igal juhul nimetati see asutus puhtalt objektiivse kriteeriumi, see tähendab nõukogu eesistumisjärjekorra alusel.

162

Hagejad väidavad samuti, et nõuandekomitee ei saanud oma seisukohta kujundada kõigist asjaoludest teadlikuna, kuna ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus ei osalenud ei poolte ärakuulamisel 15., 16., 17., ja 18. aprillil 2013 ega 7. juulil 2014 toimunud nõuandekomitee koosolekul. Komisjon leiab, et üheski õigusaktis ei ole sätestatud ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse kohustust ärakuulamisel osaleda, ning tuletab meelde, et ärakuulamisel olid kohal kaheksa liikmesriiki.

163

Tuleb märkida, et kuigi nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktis 12 on täpsustatud, et liikmesriikide konkurentsiasutuste osalemine ärakuulamisel on nõuandekomitee tegevuse tõhususe seisukohast kasulik, ei pane ükski säte siiski ettekandjaks olevale liikmesriigi konkurentsiasutusele kohustust ärakuulamisel osaleda, kuna määruse nr 773/2004 artikli 14 lõikes 3 on üksnes sätestatud, et liikmesriikide konkurentsiasutused kutsutakse ärakuulamisele ning liiati saavad kõik liikmesriikide konkurentsiasutused ärakuulamise protokolli ärakirja. Lisaks võib ära märkida, nagu ka komisjon leiab, et liikmesriikide konkurentsiasutused olid nõuetekohaselt ärakuulamisele kutsutud ning kaheksa neist ka tegelikult seal osalesid (liikmesriikide konkurentsiasutuste ärakuulamisele kutsumata jätmise kohta vt 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Feralpi vs. komisjon, C‑85/15 P, EU:C:2017:709, punktid 38–44). Samuti tuleb meelde tuletada, et ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse roll liikmesriikide konkurentsiasutustele menetlusega seotud asjaolude selgitamisel ning nende teavitamisel on iseäranis oluline nõuandekomitee koosolekute ette valmistamise, mitte ärakuulamise staadiumis. Nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevates sätetes soovitatakse, et ettekandjaks olev liikmesriigi konkurentsiasutus saadaks vähemalt viis päeva enne nõuandekomitee koosolekut ringkirja menetlusega seotud põhiliste küsimuste kohta, eesmärgiga saada teada, kas liikmesriikide konkurentsiasutused saavad üldiselt eelnõuga nõustuda, kas nad soovivad teha märkusi teatud aspektide kohta ja kas nad soovivad, et nende arvamus avaldataks (punktid 44 alapunkt i), ning tutvustaks nõuandekomitee koosoleku alguses menetlust ja sellega seonduvaid küsimusi (punkti 44 alapunkt ii). Toimikust nähtub, et BWB pidas komisjoniga läbirääkimisi komisjoni poolt nõuandekomitee liikmetele uurimiseks saadetava küsimuste loetelu koostamiseks ja et ta osales esimesel nõuandekomitee koosolekul, kus ta esitas oma aruande, ning hagejad ei ole vaielnud vastu, et ta sel puhul täielikult oma ettekandjaks oleva liikmesriigi konkurentsiasutuse rolli täitis. Üksnes asjaolu, et komisjon edastas teistele liikmesriikide konkurentsiasutustele menetlusega seotud põhiliste küsimuste kokkuvõtte 26. juuni 2014 hommikul ehk neli päeva enne nõuandekomitee esimest koosolekut, samas kui nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevates sätetes soovitatakse viiepäevast tähtaega, ei ole aga piisav järeldamaks, et nõuandekomitee ei saanud oma seisukohta kujundada kõigist asjaoludest teadlik olles. Vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, ei pidanud komisjon ka nimetama teist ettekandjaks olevat liikmesriigi konkurentsiasutust, kuna nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktis 38 on sätestatud üksnes võimalus asendada vajadusel üks liikmesriigi konkurentsiasutust esindav füüsiline isik teise sama asutuse füüsilise isikuga. Seetõttu ei takistanud asjaolu, et BWB ei osalenud käesoleval juhul 15., 16., 17., ja 18. aprillil 2013 toiminud ärakuulmisel ning, mis on kahetsusväärne, 7. juulil 2015 toimunud nõuandekomitee teisel koosolekul, nõuandekomiteel oma seisukoha kujundamist kõigist asjaoludest teadlik olles.

164

Mis puudutab etteheidet, et nõuandekomitee koosolekust võttis osa vähe liikmesriike, siis nähtub toimikust, et 30. juunil 2014 toimunud koosolekust võtsid osa vaid viie liikmesriigi (Hispaania Kuningriik, Itaalia Vabariik, Austria Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik) konkurentsiasutused ning 7. juuli 2014. aasta koosolekust üksnes kahe liikmesriigi (Saksamaa Liitvabariigi ja Soome Vabariigi) konkurentsiasutused. Tõepoolest nähtub, et nõuandekomitee arvamuse esitamisest võttis käesoleval juhul osa väike arv liikmesriikide esindajaid, kuna nõuandekomitee töömeetodeid käsitlevate sätete punktide 20 ja 21 kohaselt võetakse nõuandekomitee arvamuse andmisel arvesse üksnes koosolekul osalenud liikmete märkusi ja kommentaare. Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele sedavõrd kasina osavõtu põhjuste ja nõuandekomitee koosolekute edasilükkamise võimaluste kohta märkis komisjon, et oli kursis raudteestreigiga ning võttis komitee liikmetega ühendust, saamaks teada, kas neil on konkreetseid kommentaare, ent ta ei kaalunud koosolekute edasi lükkamist.

165

Kuigi on tõsi, et sellises olukorras oleks olnud komisjonil kohane nõuandekomitee koosolekud edasi lükata, ei saa koosolekutel osalenud liikmesriikide väikesest arvust siiski järeldada, et komisjon oleks käesoleval juhul rikkunud nõuandekomiteega konsulteerimist puudutavaid olulisi menetlusnõudeid.

166

Kõigepealt tuleb tõdeda, et isegi kui see võib tunduda ebaharilik ning hea halduse põhimõttega raskesti kokkusobiv, ei ole üheski sättes ette nähtud kvooruminõuet nõuandekomitee arvamuse vastu võtmiseks. Lisaks sellele on määruse nr 1/2003 artikli 14 lõikes 3 sõnaselgelt sätestatud, et nõuandekomitee „võib esitada oma arvamuse ka juhul, kui mõned liikmed puuduvad ega ole esindatud“. Järgnevalt on oluline meelde tuletada, et komisjon peab andma liikmesriikide konkurentsiasutustele võimaluse nõuandekomitees osaleda ning et käesoleval juhul astus ta kõik selleks vajalikud sammud, kuna ta saatis neile kutsed nõuandekomitee 30. juuni ja 7. juuli 2014. aasta koosolekutele ning menetluse algusest saadik kõik vajalikud dokumendid (vt eespool punktid 153 ja 154), ning koosolekute kuupäevade osas ei esitatud mitte ühtegi vastuväidet (vt eespool punkt 154). Viimaks tuleb rõhutada, et nõuandekomitee saab tegutseda konkurentsieeskirjade järjekindla kohaldamise kindlustamisele kaasa aitava foorumina nagu see määruse nr 1/2003 põhjenduses 19 märgitud on, üksnes tingimusel, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on võimalik seal tõhusalt koostööd teha ilma, et komisjonil selles osas mis tahes sunnivõimu oleks.

167

See väide tuleb niisiis tagasi lükata.

170

Tuleb välja tuua, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu ette nähtud põhiõiguste harta artiklis 47 (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 52). See põhimõte hõlmab erinevaid elemente, milleks on eelkõige kaitseõigused, poolte võrdsuse põhimõte, õigus pöörduda kohtusse ning õigus lasta end nõustada, kaitsta ja esindada (6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jtC‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 48). Poolte võrdsuse põhimõte, mis tuleneb õiglase kohtumenetluse mõistest endast, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda (6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jtC‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 71, ja 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 31).

171

Hagejad väidavad, et tulenevalt tingimustest, mille nemad hagi esitamiseks täitma pidid, on nad oluliselt ebasoodsamas olukorras kui komisjon, kelle jaoks ei olnud vaidlustatud otsuse koostamisel mis tahes ajalisi või dokumendi pikkusega seotud tingimusi. Tuleb siiski märkida, et EIÕK artikli 6 lõike 1 tõlgendamist käsitlevast EIK praktikast, millega vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 arvestada tuleb, ilmneb, et õigus kohtulikule arutamisele ei ole absoluutne. Selle õiguse kasutamine on seotud piirangutega, mis puudutavad eelkõige hagi vastuvõetavuse tingimusi (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. Euroopa Investeerimispank (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134, punkt 43). Kuigi huvitatud isikud peavad nende normide kohaldamisega arvestama, ei tohi nende normide kohaldamine takistada õigussubjektidel olemasolevaid õiguskaitsevahendeid kasutada (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. Euroopa Investeerimispank (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134, punkt 43). EIK leiab, et need piirangud ei tohi piirata õigussubjekti kohtusse pöördumise õigust niisugusel viisil ja määral, et riivatakse tema õiguse kohtulikule arutamisele olemust, ning need on EIÕK artikli 6 lõikega 1 kokkusobivad üksnes juhul, kui nendega taotletakse õiguspärast eesmärki ning kasutatud vahendite ja taotletava eesmärgi vaheline suhe on mõistlikult proportsionaalne (vt EIK 6. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Anastasakis vs. Kreeka, CE:ECHR:2011:1206JUD004195908, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

172

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt vastab menetlustähtaegu puudutavate liidu õigusnormide range järgimine õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära diskrimineerimist või suvalist kohtlemist (vt 15. jaanuari 1987. aasta kohtuotsus Misset vs. nõukogu, 152/85, EU:C:1987:10, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika ning 8. novembri 2007. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, C‑242/07 P, EU:C:2007:672, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika) ega mõjuta kuidagi õigust tõhusale õiguskaitsele (vt selle kohta 17. mai 2002. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑406/01, EU:C:2002:304, punkt 20). Nagu ka komisjon väidab, ei nõua poolte võrdsuse põhimõte, et haldusmenetluse kestus ja tühistamishagi esitamise tähtaeg oleksid ühepikkused. Haldusmenetluse eesmärk on võimaldada komisjonil uurida, kas otsus, millega tuvastatakse ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumine, tuleb vastu võtta, ning võimaldada ettevõtjatel tagada enda kaitse. Sellega seoses tuleb esile tuua, et kaitseõiguste järgimine nõuab, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet aluslepingu rikkumise olemasolu kohta (7. juuni 1983. aasta kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EU:C:1983:158, punkt 10, ja 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 66). Määruses nr 1/2003 on seejuures ette nähtud, et pooltele saadetakse vastuväiteteatis, kust peavad selgelt nähtuma kõik peamised asjaolud, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb. Seda võib siiski teha kokkuvõtvalt ja otsus ei pea tingimata olema vastuväidete täpne koopia, sest vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, mille faktilised ja õiguslikud hinnangud on üksnes esialgsed. Seetõttu võib ja lausa peabki komisjon arvestama haldusmenetluses ilmnenud asjaoludega ning loobuma iseäranis vastuväidetest, mis osutuvad põhjendamatuteks (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 67).

173

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõike 2 kohaselt oli hagejatel vaidlustatud otsuse peale hagi esitamiseks kahe kuu ja kümne päeva pikkune tähtaeg otsuse teatavakstegemisest arvates, ning kuigi see tähtaeg muutis hagi koostamise eriliselt keeruliseks, pidades silmas vaidlustatud otsuse erakordset pikkust ning lisaks selle teatavakstegemist suvisel ajal, oli neil siiski haldusmenetluse käigus võimalus mitmel korral komisjoniga selle asja osas seisukohti vahetada. Komisjon esitas hagejatele 2009. aasta jaanuaris, 2009. aasta augustis ja seejärel 2009. aasta detsembrist 2012. aasta maini teabenõudeid. Peale selle kutsuti hagejad aastatel 2009–2012 mitmele kokkuvõttekoosolekule. 27. juulil 2012 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, millele hagejad vastasid 14. jaanuaril 2013. Seejärel kuulati hagejad ära 15., 16., 17. ja 18. aprillil 2013, korraldati uued kokkuvõttekoosolekud ja saadeti hagejatele uued teabenõuded. Komisjon tegi hagejatele 18. detsembril 2013 kättesaadavaks tõendid, mis olid kogutud või avalikustatud valdavalt pärast vastuväidetest teatamist, ning saatis faktiliste asjaolude kokkuvõtte, millele nad vastasid 31. jaanuaril 2014. Lisaks on oluline välja tuua, et Üldkohtus toimunud kirjaliku menetluse faasis pikendati tähtaegu alati, kui hagejad seda taotlesid, ning seega ei olnud nad üldiselt, hoolimata erilistest tingimustest, mis neil hagi esitamiseks täita tuli, käesolevas menetluses komisjoniga võrreldes oluliselt ebasoodsamas olukorras.

174

Mis puudutab hagiavalduse pikkust, siis tuleb märkida, et EIK praktika kohaselt on hagi esitamiseks esitatavate vorminõuete eesmärk tagada tõhus õigusemõistmine ning et huvitatud isikud peavad arvestama sellega, et selliseid norme kohaldatakse (EIÕK 6. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Anastasakis vs. Kreeka, CE:ECHR:2011:1206JUD004195908, punkt 24). Üldkohtu menetlusega seoses on oluline välja tuua, et vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud 24. jaanuari 2012. aasta praktiliste juhiste pooltele Üldkohtus (ELT 2012, L 68, lk 23) punktile 15 oli hagiavalduse pikkus põhimõtteliselt piiratud 50 leheküljega, ent see määratakse siiski alati kindlaks kohtuasja õiguslikust või faktilisest keerukusest lähtudes (vt selle kohta 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Langguth Erben vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:269, punkt 63). Käesoleval juhul tuginesid hagejad käesoleva kohtuasja õiguslikule keerukusele ning Üldkohus lubas neil esitada hagiavalduse, mis on koostatud vähendatud reavahedega 186 leheküljel ja millele on lisatud 10158 lehekülge lisasid. Kuigi on tõsi, et vaidlustatud otsus on erakordselt pikk ja teatud aspektides kordav, on see, nagu ka komisjon märkis, selgitatav hagejatele ette heidetavate rikkumiste arvuga, kusjuures nende puhul oli teatud ühiseid jooni, ning ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumistega seonduva liidu kohtupraktika kohaselt nõutava tõendamisstandardiga. Lisaks, nagu ka komisjon meelde tuletab, said hagejad vastata 750 lehekülje pikkusele vastuväiteteatisele, koostades enam kui 600 lehekülje pikkuse dokumendi. Liiati näitavad hagiavalduse pikkus ja esitatud väidete hulk, et hagejatel oli, tõsi, kahtlemata märkimisväärsete pingutuste hinnaga, aega oma argumentide ette valmistamiseks. Seetõttu ei saa nad väita, et neil oli Üldkohtusse pääsemisel ületamatuid raskusi ning et nad sattusid komisjoniga võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda.

175

Mis puudutab komisjoni poolt vaidlustatud otsuses kordamist ja viitamist puudutavat argumenti, siis tuleb märkida, et komisjonil on ELTL artikli 296 sätete kohaselt kohustus esitada selgelt ja ühetimõistetavalt oma arutluskäik, et võimaldada huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjuseid ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Selle põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Põhjenduses ei ole aga vaja näidata kõiki asjasse puutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna õigusakti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõikide kõnealust küsimust reguleerivate õigusnormide põhjal (27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Heijmans Infrastructuur vs. komisjon, T‑359/06, ei avaldata, EU:T:2012:489, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastupidi hagejate seisukohale ei ole üksnes see, et komisjon on vaidlustatud otsuses korduvalt maininud ühtesid ja samu sisemisi dokumente ning teinud suure hulga viiteid vaidlustatud otsuse muudele osadele, piisav tuvastamaks, et vaidlustatud otsus ei võimaldanud hagejatel mõista võetud meetme põhjendusi ja takistab Üldkohtul kontrolli teostamist.

176

Mis puudutab selge õigusliku kriteeriumi puudumisega seotud argumenti, siis on hagejad märkinud, et see vastab hagi teistele väidetele. Seetõttu käsitletakse seda vastavate väidete juures.

177

Viimaks ei saa tulemuslikud olla ka hagejate argumendid, mis seonduvad EIK 27. oktoobri 1993. aasta kohtuotsusega Dombo Beheer B. V. vs. Madalmaad (CE:ECHR:1993:1027JUD001444888), 15. juuli 2003. aasta kohtuotsusega Ernst jt vs. Belgia (CE:ECHR:2003:0715JUD003340096) ning 18. aprilli 2006. aasta kohtuotsusega Vezon vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2006:0418JUD006601801). Nende kohtuasjade faktilised ja õiguslikud asjaolud olid käesoleva asja omadest väga erinevad. Kohtuasjas, milles tehti EIK 27. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Dombo Beheer B. V. vs. Madalmaad (CE:ECHR:1993:1027JUD001444888), kus EIK tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise, oli küsimus kahe eraõigusliku isiku vahelises vaidluses, kus üks neist isikutest oli oluliselt ebasoodsamas olukorras kui teine, kellel ainsana oli õigus teatud asjaolu tõendamiseks kutsuda tunnistaja. Kohtuasjas, milles tehti 15. juuli 2003. aasta kohtuotsus Ernst jt vs. Belgia (CE:ECHR:2003:0715JUD003340096) ja kus EIK leidis, et tegemist ei olnud EIÕK artikli 6 rikkumisega, oli küsimus selles, kas riik võis anda hagejale kohtusse pöördumise õiguse, mis piirdus üksnes vastuvõetavuse küsimuse lahendamisega, põhjusel et hageja hagi oli esitatud ühe kohtuniku vastu, kellel oli kohtualluvuse valimise õigus. Viimaks, kohtuasjas, milles tehti EIK 18. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Vezon vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2006:0418JUD006601801), oli küsimus selles, kas õigust õiglasele menetlusele rikub seadusandja tegevus, millega reguleeritakse siseriiklikus kohtus poolelioleva vaidluse sisuks olev küsimus lõplikult ja tagasiulatuvalt ilma, et selleks oleks piisav üldisest huvist tulenev põhjus.

178

Eeltoodust tuleneb, et see väide on igal juhul põhjendamatu, isegi kui sellega saaks tulemuslikult vaidlustatud otsuse õiguspärasust kritiseerida.

184

Komisjon vaidlustab selle väite vastuvõetavuse käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel, mille kohaselt tuleb hagiavalduses märkida vaidluse sisu ning lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks kaitset ette valmistada ja Üldkohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid loogiliselt ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse enda tekstist (28. aprilli 1993. aasta kohtumäärus De Hoe vs. komisjon, T‑85/92, EU:T:1993:39, punkt 20). Konkreetsemalt on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi tuleb möönda, et ELTL artikli 263 teises lõigus kasutatud mõisted ja seal sätestatud loetelu ei ole hagi aluseks olevate väidete sõnastamisel siduvad, võib hagi aluseks olevate väidete esitamine pigem nende sisu kui õigusliku kvalifikatsiooni järgi olla piisav, tingimusel, et hagiavaldusest nähtub piisavalt selgelt, milline aluslepingus nimetatud väide esitatakse (15. detsembri 1961. aasta kohtuotsus Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet, 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61, EU:C:1961:30, lk 588).

185

Käesoleval juhul heidavad hagejad komisjonile sisuliselt ette teatud faktiliste asjaolude ebaobjektiivset esitamist ning rikkumise tuvastamisel asjasse puutumatutele faktilistele asjaoludele tuginemist. Kuigi hagejad kvalifitseerivad selle väite „otsuse esemeks olnud äritavade faktilise konteksti moonutamiseks“, ei ole nad täpsustanud, milline on see õigusnorm, mille komisjoni-poolne rikkumine on hagi aluseks, ning hagiavalduses antud selgitused ei ole piisavalt selged ja täpsed, et komisjonil oleks võimalik neile argumentidele vastata ja Üldkohtul kohtulikku kontrolli teostada. Hagejate esitatud argumendid võiksid seonduda väitega, mis puudutab faktiliste asjaolude ebaõiget tuvastamist, faktiliste asjaolude ebaõiget õiguslikku kvalifitseerimist, erapooletuse põhimõtte või hoolsuskohustuse rikkumist, võimu kuritarvitamist või ka maine kahjustamist, mis võiks õigustada kahju hüvitamise hagi esitamist.

186

Niisiis tuleb see väide sel põhjusel tunnistada vastuvõetamatuks.

187

Teise võimalusena leiab komisjon, et see väide oleks vastuvõetamatu ka seetõttu, et hagejate huve saab kahjustada ning kohtus vaidlustatav olla üksnes hagejate käitumise käsitamine ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumisena vaidlustatud otsuse resolutsioonis.

188

Kohtupraktika kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja saab isiku huve kahjustada üksnes otsuse resolutsioon ning otsuse põhjendustes antud hinnangud iseenesest tühistamishagi esemeks olla ei saa. Liidu kohus saab nende hinnangute seaduslikkust kontrollida niivõrd, kuivõrd need kahjustava õigusakti põhjendustena osutavad vajalikku tuge selle akti resolutsioonile (28. jaanuari 2004. aasta kohtumäärus Madalmaad vs. komisjon, C‑164/02, EU:C:2004:54, punkt 21, ja 17. septembri 1992. aasta kohtuotsus NBV ja NVB vs. komisjon, T‑138/89, EU:T:1992:95, punkt 31), ja iseäranis kui need põhjendused võivad muuta kõnealuse õigusakti resolutsioonis otsustatu sisu (vt 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Siinkohal on oluline märkida, et akti resolutsioonis otsustatu sisu kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta otsuse põhjendusi (15. mai 1997. aasta kohtuotsus TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EU:C:1997:241, punkt 21, ja 20. novembri 2002. aasta kohtuotsus Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, T‑251/00, EU:T:2002:278, punkt 67).

189

Käesoleval juhul tuleb kindlaks teha, kas hagejate poolt kritiseeritud ja vaidlustatud otsuse punktis 4 kajastatud asjaolud pakuvad vajalikku tuge selle otsuse resolutsioonile ning kas need võivad muuta resolutsioonis otsustatu sisu.

190

Oluline on esile tuua, et komisjon on vaidlustatud otsuse punktides 85 ja 110, kus käsitletakse hagejate geneeriliste ravimite vastast strateegiat iseloomustavaid asjaolusid (iseäranis „paberpatentidega“„patentide halo“ tekitamist ja arginiini soolale järk-järgulist üleminekut), märkinud, et sellise tegevuse käsitlemata jätmine vaidlustatud otsuse punktis 5 (kompromissikokkulepete analüüsimine ELTL artikli 101 seisukohast) ja punktis 8 (tehnoloogia omandamise ja kompromissikokkulepete analüüsimine artikli 102 seisukohast) ei oma mingisugust tähtsust seoses küsimusega, kas need on konkurentsiõiguse seisukohast õiguspärased. Samamoodi on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 2764 täpsustanud, et ühtki hagejate üldise strateegiaga seotud elementi „ei saa olemuselt käsitada liidu konkurentsiõiguse seisukohast problemaatilisena“. Teiseks on komisjon põhjendustes 2917 ja 2960 märkinud, et „turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega seonduvalt on otsuse esemeks üldine ELTL artikli 102 rikkumine, mis seisneb üksteisele järgnevate patentidega seotud ning Azadi tehnoloogia omandamist käsitlevate kompromissikokkulepete koosmõjus“. Liiati on hagejad ise taotlenud, et Üldkohus tunnistaks menetlusse astujate ees konfidentsiaalseks mitu vaidlustatud otsuse osa, mis puudutavad hagejate geneeriliste ravimite vastast strateegiat, kuna hagejate tegevuse suhtes esitatud vastuväidetes ei ole komisjon neid asjaolusid ja neile antud tõlgendusi käsitlenud ning nende avalikuks tulek kahjustaks raskelt hagejaid ning rikuks süütuse presumptsiooni põhimõtet ja hagejate mainet. Kuna komisjon ei ole hagejate geneeriliste ravimite vastast strateegiat iseloomustavaid asjaolusid käsitanud rikkumise koosseisu kuuluvatena, ei ole neid niisiis vaidlustatud otsuse resolutsioonis nimetatud rikkumiste tuvastamisel ning nende eest karistuse määramisel arvesse võetud.

191

Hagejad väidavad siiski, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 2766, mis sisaldub vaidlustatud otsuse punktis 8, on komisjon märkinud, et ELTL artikli 102 kohaselt karistatavate tegevuste käsitlemisel „võetakse arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, sealhulgas sellest strateegiast tulenevaid muid tegevusi, mille puhul ei ole käesolevas otsuses tuvastatud, et need oleksid väljatõrjuvat mõju suurendanud“. Lisaks on komisjon vaidlustatud otsuse punktis 2772 märkinud, et hagejate geneeriliste ravimite vastane strateegia, mida on kirjeldatud nimetatud otsuse punktis 4, ning iseäranis patentide halo loomine, on „olulisteks faktilisteks asjaoludeks, mis võimaldavad näiteks konkurentide turule pääsemist takistavate Servier’ tegevuste uurimisega seonduvalt selgitada, miks oli (potentsiaalne) konkurents perindopriili geneeriliste versioonidega varustamisel iseäranis väike“.

192

Komisjon leiab kostja vastuses, et pidi vaidlustatud otsuses välja tooma need hagejate geneeriliste ravimite vastase strateegiaga hõlmatud tegevused, mis ei olnud käsitatavad ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumisena, selleks, et rikkumisi oleks võimalik hinnata nende õiguslikus, majanduslikus ja faktilises kontekstis. Kohtuistungil rõhutas komisjon vaidlustatud otsuse punkti 4 olulisust mõistmaks Servier’ üldist strateegiat geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute suhtes ning tema tegevuste ulatust turul, tuues eraldi välja nende tegevuste faktilise konteksti, mida on selgitatud iseäranis nimetatud punktis 4, ning selle, kas tegemist on rikkumistega või mitte. See on vaidlustatud otsuse põhjenduses 2766 selgelt eraldi välja toodud.

193

On tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas ettevõtjate vaheline kokkulepe on konkurentsi piisavalt kahjustav, et seda saaks käsitada ELTL artikli 101 lõike 1 kohase eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, iseäranis tähelepanu pöörata selle kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule kontekstile (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Konkreetse kokkuleppe hindamiseks on oluline seda vaadelda selles majanduslikus ja õiguslikus kontekstis, milles pooled selle sõlmisid, ilma et seda saaks käsitada sekkumisena neisse tegevustesse ja õiguslikesse olukordadesse, mis komisjoni menetluse esemeks ei ole (13. juulil 1966. aasta kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, lk 497). Selle majandusliku ja õigusliku konteksti hindamisel tuleb arvesse võtta asjasse puutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

194

Samamoodi peab komisjon turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegevuse hindamiseks ning selle seisundi võimaliku kuritarvitamise tuvastamiseks arvesse võtma kõiki seda tegevust ümbritsevaid asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta 15. märtsi 2007. aasta kohtuotsus British Airways vs. komisjon, C‑95/04 P, EU:C:2007:166, punkt 67, ja 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 26). Sellega seoses tuleb veel märkida, et kui komisjon hindab turgu valitseva ettevõtja tegevust, kusjuures see analüüs on sellise turgu valitseva seisundi kuritarvitamise järeldamiseks möödapääsmatu, peab ta tingimata hindama selle ettevõtja äristrateegiat. Selles kontekstis on normaalne, et komisjon viitab subjektiivsetele teguritele, näiteks selle äristrateegia aluseks olevatele põhjustele (19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 19).

195

Eespool punktidest 193 ja 194 tuleneb, et kuigi selleks, et hinnata ettevõtja tegevuse kokkusobivust ELTL artiklitega 101 ja 102, peab komisjon arvestama selle tegevuse konteksti, ei saa see arvestamine viia selleni, et järeldus, et tegemist on või et tegemist ei ole rikkumisega, tehakse selle pinnalt, et mingisugused muud tegevused, mis ise siiski rikkumisena ei kvalifitseeru, on konkurentsiõigusega vastuolus või pole sellega hästi kooskõlas.

196

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsusest (vt eespool punkt 190), et hagejate geneeriliste ravimite vastast strateegiat iseloomustavaid asjaolusid, mida on mainitud vaidlustatud otsuse punktis 4, ja mis näitavad Servier’ käitumist negatiivselt, ei ole komisjon rikkumisena kvalifitseerinud ega võtnud neid arvesse nende tegevuste, mille eest ta trahvi määras, rikkumisena kvalifitseerimisel. Kui komisjon oleks neid tegelikult karistuse kaasa toonud tegevuste rikkumisena kvalifitseerimisel arvesse võtnud, oleks talle saanud ette heita, et ta on rikkumised tuvastanud osaliselt selliste kahtluste ja väidete alusel, mis on tekkinud seoses muude tegevustega kui üksnes need, mille eest ta karistuse määrata otsustas. Selline lähenemine võiks viia selleni, et ettevõtja halba mainet, mis põhineb lihtsalt väidetel või selgelt tuvastamata faktidel, käsitletakse ühe karakteristikuna, mille järgi hinnatakse talle ette heidetavat konkurentsi kahjustavat tegevust. Erapooletuse ja objektiivsuse nõuded, millest komisjon rikkumiste kvalifitseerimisel ja nende eest karistuse määramisel juhinduma peab, samuti õigus süütuse presumptsioonile, välistavad aga põhimõtteliselt sedalaadi eeldused. See, kuivõrd mitmetähenduslikult käsitles komisjon seda, milline tähendus on neil Servier’ suhtumisega seotud kriitilistel asjaoludel, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse punktis 4 ning mille kohta komisjon väidab samal ajal, et need on tema käsitluse seisukohast olulised ning et need ei ole kohtus vaidlustatavad, võib vaidlustatud otsuse nende põhjenduste osas kahtlusi tekitada.

197

Viimaks on oluline täpsustada, et isegi kui hagejate üldise geneeriliste ravimite vastase strateegia erinevad aspektid kuuluvad tuvastatud rikkumisi ümbritsevat konteksti moodustavate asjaolude hulka, ei näi need hinnangud olevat sellised, mis võinuks muuta vaidlustatud otsuse resolutsiooni. Tuleb meelde tuletada, et konteksti arvesse võtmine konkurentsivastase eesmärgi tuvastamisel ei saa mitte kuidagi korvata konkurentsivastase eesmärgi tegelikku tuvastamata jätmist (kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:1958, punkt 44). Samuti, mis puudutab ELTL artiklit 102, siis kuigi komisjon peab selleks, et teha kindlaks võimalik turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, kaaluma kõiki kõnealuse tegevusega seotud faktilisi asjaolusid, siis võimalik konkurentsivastane kavatsus on vaid üks faktilistest asjaoludest, mida võidakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamiseks arvesse võtta (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punktid 18–20).

198

Seetõttu tuleb see väide igal juhul tulemusetuna tagasi lükata, kuna see on suunatud vaidlustatud otsuse selliste põhjenduste vastu, mis ei puuduta hagejate käitumist ja tegevusi, mida vaidlustatud otsuses käsitati konkurentsiõiguse rikkumisena ja mille eest määrati karistus. Tuleb siiski märkida, et mitmed faktilised asjaolud, mida hagejad selle väite raames kritiseerivad (eriti alternatiivse tehnoloogia omandamine ning patentivaidluste lahendamise kokkulepped), seonduvad vahetult nende tegevustega, mille komisjon kvalifitseeris rikkumistena, ning neid on käsitletud ka teistes väidetes, nagu ka komisjon kostja vastuses märgib. Ajaolusid, mis seetõttu asjakohased olla võivad, käsitletakse vastavate väidete juures.

211

Selle väitega leiavad hagejad ja menetlusse astuja, et kvalifitseerides patendivaidluste lahendamise kokkulepped eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, on komisjon vääralt kohaldanud õigust ja vääralt tõlgendanud patentidest tulenevate intellektuaalomandiõiguste ulatust. Seetõttu tuleb Üldkohtul kindlaks määrata, kas ja millistel tingimustel võivad sellised kompromissikokkulepped endast kujutada eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut, hinnates samas, kas komisjon on oma analüüsis patentide ulatust vääralt tõlgendanud.

212

Sellega seoses tuleb välja tuua, et komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses seda, kuidas tuleks patendivaidluste lahendamise kokkuleppeid tema hinnangul ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast hinnata ning eriti võimalust kvalifitseerida sellised kokkulepped eesmärgil põhinevaks piiranguks (vaidlustatud otsuse põhjendused 1102–1155).

213

Tunnistades üldiselt ettevõtjate õigust lahendada vaidlus kompromissiga, sealhulgas juhul kui see puudutab patente (vaidlustatud otsuse põhjendus 1118), leidis komisjon sisuliselt, et patendivaidluste lahendamise kokkulepped peavad olema kooskõlas liidu konkurentsiõigusega ning konkreetselt ELTL artikli 101 lõike 1 sätetega (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 1119, 1122 ja 1123).

214

Komisjon võttis arvesse ka farmaatsiasektori erilist konteksti, milles originaalravimeid tootvate äriühingute ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute vaheline konkurents toimub. Komisjon tõi selle sektori puhul esile iseäranis patentide vaidlustamise olulisuse (vaidlustatud otsuse põhjendused 1125–1132).

215

Neid asjaolusid silmas pidades leidis komisjon, et põhimõtteliselt võib poolte jaoks olla põhjendatud sõlmida kompromissikokkulepe, millega vaidlus lõpetatakse ning isegi lisada sellisesse kokkuleppesse turustamis- ja vaidlustamiskeelud (vaidlustatud otsuse põhjendused 1133–1136).

216

Komisjon leidis siiski, et lähtudes konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest võib ELTL artikliga 101 vastuolus olevaks eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks olla selline patentivaidluse lahendamisekokkulepe, millega geneerilisi ravimeid tootev äriühing nõustub, vastutasuna märkimisväärse rahasumma maksmises või muus teda ajendavas märkimisväärses vastusoorituses seisneva väärtuse ülekandmise eest, piirama oma võimekust ja motivatsiooni konkurentidega võistelda (vaidlustatud otsuse põhjendus 1134). Sel juhul nimelt ei ole geneerilisi ravimeid tootva äriühingu loobumine turule tulemisega seotud sõltumatutest pingutustest tingitud mitte poolte hinnangust patendi põhjendatusele, vaid originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmisest (vaidlustatud otsuse põhjendus 1137) ehk turult välja tõrjumise eest makstud tasust, mis on käsitatav konkurentsi äraostmisena (vaidlustatud otsuse põhjendus 1140).

217

Seetõttu teatas komisjon, et hindamaks, kas kõnealused kompromissikokkulepped on või ei ole käsitatavad eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, analüüsib ta ükshaaval iga sellise kokkuleppega seotud faktilisi asjaolusid. Selleks täpsustas ta, et keskendub kõige enam sellele, et teha kindlaks esiteks, kas „geneerilisi ravimeid tootev äriühing ja originaalravimeid tootev äriühing olid vähemalt potentsiaalsed konkurendid“, teiseks, kas „geneerilisi ravimeid tootev äriühing võttis kokkuleppega kohustuse piirata lepingu kehtivuse ajaks oma sõltumatuid pingutusi geneerilise tootega [liidu] ühele või mitmete turule tulemiseks“ ning kolmandaks, kas „kokkulepe oli seotud originaalravimeid tootva äriühingu poolt sellise väärtuse ülekandmisega, mis on käsitatav märkimisväärse stiimulina selleks, et vähendada tunduvalt geneerilisi ravimeid tootva äriühingu motivatsiooni jätkata oma sõltumatuid pingutusi geneerilise tootega [liidu] ühele või mitmele turule tulemiseks“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1154).

218

Seejärel hindas komisjon kõiki kõnealuseid kompromissikokkuleppeid eespool punktis 217 loetletud kolme kriteeriumi alusel ning võttis iga kokkuleppe osas seisukoha, et need kolm kriteeriumi on täidetud ning et seetõttu tuleb need kokkulepped kvalifitseerida muu hulgas eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks.

219

ELTL artikli 101 lõikes 1 on sätestatud, et siseturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille „eesmärgiks või tagajärjeks” on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires. Vastavalt kohtupraktikale, mis on kujunenud alates 30. juuni 1966. aasta kohtuotsusest LTM (56/65, EU:C:1966:38, lk 359), on nende tingimuste alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – vaja esiteks uurida kokkuleppe eesmärki, arvestades selle täitmise majanduslikku konteksti. Kui kooskõlastatud tegevuse sisu analüüs ei viita siiski konkurentsi kahjustamisele piisavas ulatuses, tuleb seejärel uurida kooskõlastatud tegevuse tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult märgatavalt takistati, piirati või kahjustati (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Seevastu kui kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk on tuvastatud, ei ole vaja analüüsida selle mõju konkurentsile (vt 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et esiteks on konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg alternatiivsed, mitte kumulatiivsed tingimused, mille alusel hinnatakse, kas kokkulepe kuulub ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse (põhjendus 1109), ning teiseks, et mingisuguse tegevuse konkreetsete konkurentsivastaste tagajärgede ära näitamine ei ole vajalik, kui on tuvastatud selle tegevuse konkurentsivastane eesmärk (põhjendus 1112).

220

Eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõistet saab kohaldada vaid teatud tüüpi ettevõtjatevaheliste kooskõlastamiste suhtes, mis on konkurentsi piisavalt kahjustav selleks, et saaks järeldada, et nende tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 359; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 49, 50 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika; 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 31, ja 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 20).

221

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb selle hindamiseks, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe on konkurentsi piisavalt kahjustav, et seda saaks käsitada eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tähelepanu pöörata kokkuleppe tingimuste sisule, eesmärkidele, mida soovitakse saavutada, ning selle kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule kontekstile (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Majandusliku ja õigusliku konteksti hindamisel tuleb samuti arvesse võtta asjasse puutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikke toimimistingimusi ja struktuuri (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski on oluline meelde tuletada, et asjaomase turu tegelike toimimistingimuste ja struktuuri hindamine ei või viia selleni, et Üldkohus asub hindama asjasse puutuva koostöö tagajärgi (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 72–82), kuna vastasel korral kaob ELTL artikli 101 lõike 1 sätetes ette nähtud eristuse kasulik mõju.

222

Lisaks, kuigi selle kindlakstegemisel, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe on käsitatav piiranguna, ei ole poolte tahe oluline asjaolu, ei keela mitte miski konkurentsiasutustel või liikmesriigi ja liidu kohtutel seda arvesse võtta (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika). Üksnes see, et kokkuleppel on ka õiguspäraseid eesmärke, ei ole piisav selleks, et seda eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks mitte kvalifitseerida (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21; vt selle kohta ka 8. novembri 1983. aasta kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82, EU:C:1983:310, punkt 25, ning 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EU:C:2006:229, punkt 64).

223

Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane on õigust vääralt kohaldades leidnud, et üksnes asjaolu, et kokkuleppel võib olla negatiivne mõju konkurentsile, on piisav selle kvalifitseerimiseks eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks. Tõepoolest, vaidlustatud otsuse põhjenduses 1111 märgib komisjon, tsiteerides Euroopa Kohtu praktikat (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 31, ja 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punktid 35–38), et „konkurentsivastase eesmärgi olemasoluks [piisab] sellest, et kooskõlastatud tegevus võib avaldada konkurentsile negatiivset mõju“ ning et „teisisõnu peab see kokkulepe konkreetsel juhul olema selline, et selle õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes võib see ka takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul“.

224

Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuses õigesti meelde tuletanud eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõistet käsitlevat kohtupraktikat, mis on ära nimetatud eespool punktides 219–222. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 1109 ja 1110, 1112–1117 ja 1211 nähtuvalt tuletas komisjon seda kohtupraktikat meelde, ilma et ta oleks õigust vääralt kohaldanud, ning analüüsis sellest kohtupraktikast juhindudes iga kokkulepet (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 1369–1375, 1475–1481, 1622–1627, 1763, 1804–1810 ja 1994–2000). See, et komisjon ei kasutanud vaidlustatud otsuses mõistet „piisavalt kahjustav“, on tähtsusetu, kuna sellest otsusest nähtub, et komisjon on eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste õigesti sisustanud. Nimelt on komisjon selle otsuse põhjendustes 1110 ja 1113 märkinud, et tegu oli piirangutega, mida „võib juba nende olemuse poolest pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks“, et „hindamaks, kas kokkulepe on käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, tuleb tähelepanu pöörata muu hulgas selle kokkuleppe tingimuste sisule, sellega taotletavatele eesmärkidele ja selle majanduslikule ja õiguslikule kontekstile“ ning et „hindamisel tuleb arvesse võtta asjasse puutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri“. Samuti on komisjon õigesti meelde tuletanud, et „kuigi selle kindlakstegemisel, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe kujutab endast piirangut, ei ole poolte tahe oluline asjaolu, ei keela mitte miski komisjonil või liidu kohtutel seda arvesse võtta“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1113).

225

Veel on oluline rõhutada, et 4. juuni 2009. aasta kohtuotsuse T‑Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343) punktis 31, milles sedastatut on korratud 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsuse Allianz Hungária Biztosító jt (C‑32/11, EU:C:2013:160) punktis 38, ei soovinud Euroopa Kohus kinnitada, et konkurentsi vähesel määral kahjustav kokkulepe, mis võib konkurentsi negatiivselt mõjutada, võib olla käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, vaid üksnes seda, et esiteks ei ole eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu seisukohast asjasse puutuv konkreetse kokkuleppe tagajärgede tuvastamine ning teiseks, et üksnes see, et kokkulepet ei täidetud, ei saa välistada selle kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks. Lugedes 4. juuni 2009. aasta kohtuotsuse T‑Mobile Netherlands jt (C‑8/08, EU:C:2009:343) punkti 31 eeskätt koos selle punktidega 29 ja 30 ning selles kohtuasjas tehtud kohtujurist Kokott’i ettepaneku punktiga 46, millele kohtuotsuses sõnaselgelt viidatakse, ja nimetatud ettepaneku punktiga 47, asetub see taas konteksti, kus eristatakse tagajärjel ja eesmärgil põhinevaid konkurentsipiiranguid.

226

Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1111 õigust vääralt kohaldanud.

227

Tuginedes 11. septembri 2014. aasta kohtuotsusele CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204), leiavad hagejad ja menetlusse astuja lisaks, et eesmärgil põhineva rikkumise mõistet tuleks tõlgendada kitsalt, erinevalt sellest, kuidas komisjon seda vaidlustatud otsuses teinud on.

228

Siinkohal tuleb kõigepealt meelde tuletada, et 11. septembri 2014. aasta kohtuotsuses CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 58) leidis Euroopa Kohus, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõistet saab kohaldada vaid teatud tüüpi ettevõtjatevaheliste kooskõlastamiste suhtes, mis on konkurentsi piisavalt kahjustav selleks, et saaks järeldada, et nende tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik, ent mitte nende kokkulepete suhtes, mille osas ei ole kuidagi tuvastatud, et need on oma laadilt tavapäraste konkurentsitingimuste toimimisele kahjulikud. Seetõttu pidas Euroopa Kohus õiguse vääraks kohaldamiseks Üldkohtu seisukohta, et eesmärgil põhineva rikkumise mõistet ei tule tõlgendada kitsalt. Euroopa Kohus ei seadnud siiski kahtluse alla kohtupraktikat, mille kohaselt ei moodusta ELTL artikli 101 lõike 1 punktides a–e ette nähtud kokkulepete liigid keelatud salajaste kokkulepete ammendavat loetelu (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 23; vt selle kohta ka11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 58), mis järeldub sõna „iseäranis“ kasutamisest ELTL artikli 101 lõikes 1 (kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtusjas Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:467, punkt 46).

229

Järgnevalt tuleb märkida, et käesoleval juhul valis komisjon 11. septembri 2014. aasta kohtuotsusega CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204) kooskõlas oleva lähenemise, analüüsides vaidlusaluseid kokkuleppeid lähtudes eespool punktides 219–222 viidatud kriteeriumidest (vt eespool punkt 224), mis on juba iseenesest kitsad, kuna need eeldavad piisavalt kahjustava laadi tuvastamist. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad ja menetlusse astuja, ei eeldanud komisjoni analüüs a priori lähtumist veel kitsamast tõlgendusest, kui see, mis tuleneb eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kriteeriumidest, vaid see eeldas piisavalt kahjustava konkurentsipiirangu või selle puudumisel vaidlusaluste kokkulepete konkreetsete konkurentsivastaste tagajärgede tuvastamist.

230

Veel leiavad hagejad, et pretsedendi puudumine välistab kvalifitseerimise eesmärgil põhinevaks piiranguks ning väidavad, et selle juhtumiga tegelenud üksuse endine juht tunnistas avalikult, et see juhtum on uudne, nagu möönis vaidlustatud otsuses ka komisjon ise. Tuleb siiski meelde tuletada, et ELTL artikli 101 lõike 1 punktides a–e nimetatud tegevused ei moodusta keelatud salajaste kokkulepete ammendavat loetelu (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 23) ning et kuigi varasema kogemuse pinnalt saab vastuvaidlematult asuda seisukohale, et teatud koostöö liigid on oma olemuselt konkurentsi kahjustavad (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 51), ei takista asjaolu, et komisjon ei ole varem leidnud, et teatud liiki kokkulepe oli oma eesmärgi tõttu konkurentsi piirav, tal iseenesest seda tulevikus teha, lähtudes vaidlusaluste meetmete individuaalsest ja üksikasjalikust analüüsist (vt 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 438 ja seal viidatud kohtupraktika).

231

Vastupidi hagejate seisukohale ei takista sellist kvalifitseerimist ka ainuüksi see, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamiseks on vajalik juhtumipõhine lähenemine. Kohtupraktika kohaselt ei ole selleks, et kokkulepet oleks võimalik lugeda eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, nõutav, et kokkulepe peab esmapilgul või igasuguse kahtluseta olema konkurentsi piisavalt kahjustav, ilma et komisjon või liidu kohus oleksid selle sisu, eesmärki ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti individuaalselt ja konkreetselt analüüsinud (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 51, ja 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 775).

232

Hagejad ja menetlusse astuja heidavad vaidlustatud otsusele ette ka põhjenduste vastuolulisust, kuna põhjenduses 2764 on märgitud, et patendivaidluste lahendamise kokkulepped ei ole iseenesest ELTL artikli 102 seisukohast konkurentsi kahjustavad. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 2764 vaidlusalusest lausest nähtub siiski selgelt, et komisjon on viidanud ainult neile vaidlustatud otsuses kirjeldatud tegevustele, mis kuulusid hagejate üldisesse geneeriliste ravimite vastasesse strateegiasse, ent mida vaidlustatud otsuses konkurentsiõiguse rikkumisteks ei kvalifitseeritud. Seega ei peeta selles lauses silmas hagejate poolt sõlmitud kompromissikokkuleppeid. Liiati nähtub vaidlustatud otsusest, eriti selle punktist 8.3, et komisjon leidis, et hagejate sõlmitud kompromissikokkulepped on käsitatavad ühtset ja järjepidevat turult tõrjumise strateegiat toetavate kuritarvitustena, mis kujutab endast ELTL artikli 102 sätete rikkumist. Niisiis ei ole vaidlustatud otsuse põhjendustes väidetud vastuolusid.

233

Olles eespool meelde tuletanud, millised on eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõiste kohaldamise tingimused, ning vaadanud läbi selle mõiste tõlgendamise osas esitatud hagejate etteheited, tuleb märkida, et käesoleval juhul oli hagejate hinnangul vaidlusaluste kokkulepete eesmärk konkurentide vaheliste vaidluste lahendamine kompromissiga ning need kokkulepped sõlmiti patendiõiguse spetsiifilises kontekstis, kuna need vaidlused puudutasid hagejate patente. Kuna eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemise kindlakstegemine eeldab konkreetse kokkuleppe sisu, eesmärkide ning selle majandusliku ja õigusliku konteksti uurimist (vt eespool punkt 221), tuleb käesoleval juhul selleks, et teha kindlaks, kas komisjon on õigesti ja kohaste õiguslike kriteeriumide alusel kvalifitseerinud need kokkulepped eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks, analüüsida kompromissikokkulepetes üldiselt ja iseäranis vaidlusalustes kokkulepetes sisalduvaid patentide vaidlustamiskeeldusid ja neid patente rikkuvate kaupade turustamiskeeldusid, võttes arvesse nende eesmärki lahendada kompromissiga patendivaidlused ning nendest patentidest tingitud erilist konteksti.

234

Patendi andmise eriline eesmärk on tagada patendiomanikule tema loomingulise pingutuse hüvitamiseks ainuõigus leiutist kasutada, et kas vahetult või kolmandatele isikutele litsentse andes tööstustooteid valmistada ja esimesena turule tuua, ning õigus esitada vastuväiteid nende õiguste rikkumise peale (31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Centrafarm ja de Peijper, 15/74, EU:C:1974:114, punkt 9). Kui ametiasutus annab patendi, siis eeldatakse tavaliselt, et see patent on kehtiv ning patendi omamine ettevõtja poolt õiguspärane. Ettevõtja poolt sellise ainuõiguse omamine tähendab tavaliselt, et konkurendid hoitakse eemal, kuna viimased peavad avalike normide alusel seda ainuõigust järgima (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 362).

235

Liikmesriigi õiguse kohaselt antud patendist tulenevate õiguste teostamine ei ole iseenesest aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjade rikkumine (29. veebruari 1968. aasta kohtuotsus Parke, Davis and Co., 24/67, EU:C:1968:11, lk 109). Intellektuaalomandi valdkonna õigusnormid on lausa hädavajalikud moonutamata konkurentsi säilitamiseks siseturul (16. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu, C‑274/11 ja C‑295/11, EU:C:2013:240, punkt 22). Hüvitades leiutaja loomingulise pingutuse, aitab patendiõigus esiteks edendada innovatsioonile ja investeeringutele soodsat keskkonda ning teiseks on selle eesmärk avalikustada teave leiutiste toimimise kohta ja võimaldada nõnda ilmavalgust näha teistel arendustulemustel. Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. aasta suuniste lõikes 7, mille sätted on täpselt üle võetud tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste lõikes 7, on märgitud järgmist:

„[See ei tähenda] intellektuaalomandi õiguste ja ühenduse konkurentsieeskirjade vahelist olemuslikku vastuolu. Mõlema õigusnormistiku põhieesmärk on sama – tarbijate heaolu ja ressursside tõhusa jaotamise edendamine. Innovatsioon kätkeb avatud ja konkurentsivõimelise turumajanduse olulist ja dünaamilist elementi. Intellektuaalomandi õigustega edendatakse dünaamilist konkurentsi, õhutades ettevõtjaid investeerima uute või uuendatud toodete ja protsesside arendamisse. Ka konkurents ise tekitab ettevõtjates vajaduse tegeleda innovatsiooniga. Seetõttu on innovatsiooni soodustamiseks ja selle konkurentsivõimelise kasutamise tagamiseks olulised nii intellektuaalomandi õigused kui ka konkurents.“

236

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on omandiõigus, mille raamesse kuuluvad ka intellektuaalomandi õigused, liidu õiguse üldpõhimõte (29. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Promusicae, C‑275/06, EU:C:2008:54, punkt 62; vt selle kohta ka 12. juuli 2005. aasta kohtuotsus Alliance for Natural Health jtC‑154/04 ja C‑155/04, EU:C:2005:449, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

237

Intellektuaalomandi õigus ja eriti patendiõigus ei ole siiski absoluutne eelisõigus, vaid sellega tuleb arvestada kooskõlas tema ülesandega ühiskonnas ja leida tasakaal teiste põhiõigustega, ja sellele võib seada piiranguid, mis vastavad liidu poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta neid eesmärke arvestades ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel viisil tagatud õiguse olemust (12. juuli 2005. aasta kohtuotsus Alliance for Natural Health jt, C‑154/04 ja C‑155/04, EU:C:2005:449, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Näiteks kohtupraktikas, mis puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta määruse (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta (ELT 2009, L 152, lk 1) tõlgendamisega seotud vaidlusi, on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et tuleb leida tasakaal patendiomanikuks oleva farmaatsiatööstuse ja rahvatervise huvide vahel (vt selle kohta 12. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Actavis Group PTC ja Actavis UK, C‑577/13, EU:C:2015:165, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

238

Tuleb ka meelde tuletada, et ELL artikli 3 lõikes 3 on täpsustatud, et liit rajab siseturu, mis vastavalt Lissaboni lepingule (ELT 2010, C 83, lk 309) lisatud 27. protokollile siseturu ja konkurentsi kohta, millel on ELL artikli 51 kohaselt aluslepingutega samasugune õigusjõud, hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. ELTL artiklid 101 ja 102 kuuluvad aga konkurentsieeskirjade hulka, mis, nagu ELTL artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatu, on selle siseturu toimimiseks vajalikud. Nimelt on nende eeskirjade eesmärk vältida konkurentsimoonutusi, mis võivad kahjustada üldisi huve ning üksikute ettevõtjate ja tarbijate huve, aidates nii kaasa heaolule liidus (17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 20–22).

239

Kuigi aluslepingutes pole kunagi olnud sõnaselgelt nimetatud tasakaalu intellektuaalomandi õiguste ja konkurentsiõiguse vahel, oli EÜ asutamislepingu artiklis 36, mille sätted on üle võetud ELTL artiklisse 36, siiski nimetatud tasakaalu intellektuaalomandi õiguste ja kaupade vaba liikumise põhimõtte vahel, kuivõrd seal oli märgitud, et liikmesriikide vahelisi koguselisi piiranguid puudutavad aluslepingu sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud piiranguid, kui need on õigustatud muu hulgas tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks, ent sellised piirangud ei või endast siiski kujutada suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. Euroopa Kohus leiab, et EÜ asutamislepingu artiklis 36 eristati niisiis liikmesriikide kunsti- ja intellektuaalomandi õigusest tuleneva õiguse olemasolu, mida aluslepingu sätted mõjutada ei saa, ning selle õiguse teostamist, mis võib endast kujutada liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist (vt selle kohta 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Coditel jt, 262/81, EU:C:1982:334, punkt 13).

240

Vajadust selle tasakaalu järele on liidu seadusandjal olnud liiati võimalus meelde tuletada. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32), mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase (põhjendus 10) ning millega „püütakse […] tagada nimetatud harta artikli 17 lõikes 2 sätestatud intellektuaalomandi õiguste täielik austamine“ (põhjendus 32), on täpsustatud, et see „ei mõjuta konkurentsieeskirjade rakendamist, eriti [ELTL artikleid 101 ja 102]“ ning et „käesolevas direktiivis sätestatud meetmeid ei tohi kasutada konkurentsi piiramiseks ebasobival viisil, mis on vastuolus asutamislepinguga“ (põhjendus 12).

241

Euroopa Kohus on erinevate intellektuaalomandi õigustega seonduvalt välja arendanud kohtupraktika, kus on püütud leida tasakaal nende õiguste teostamise ja konkurentsiõiguse vahel ilma nende olemust kahjustamata, kasutades samu põhjendusi, millele tuginedes suutis ta leida tasakaalu nende õiguste ja kaupade vaba liikumise vahel. Euroopa Kohtu hinnangul tähendab see, et karistatav on intellektuaalomandi õiguste väärkasutamine, mitte aga nende õiguspärane kasutamine, mida ta sisustab lähtuvalt nende õiguste erilisest eesmärgist, millist mõistet kasutatakse Euroopa Kohtu praktikas nende õiguste olemuse ja nende õiguste omanike põhiliste subjektiivsete õigustega seotud eesmärkide sünonüümina. Euroopa Kohtu hinnangul puudutab intellektuaalomandi õiguse erilise eseme hulka kuuluvate eelisõiguste teostamine niisiis selle õiguse olemasolu (vt selle kohta kohtujurist Gulmanni ettepanek kohtuasjas RTE ja ITP vs. komisjon, C‑241/91 P, EU:C:1994:210, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus leiab siiski, et erilistel asjaoludel võib ainuõiguse omaniku poolt selle ainuõiguse teostamine olla konkurentsiõigusega vastuolus olevaks tegevuseks (6. aprilli 1995. aasta kohtuotsus RTE ja ITP vs. komisjon, C‑241/91 P ja C‑242/91 P, EU:C:1995:98, punkt 50; vt selle kohta ka 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 691).

242

Patentide osas on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et pole välistatud, et ELTL artikli 101 sätted võivad intellektuaalomandi õiguse suhtes kohaldamisele kuuluda, kui ettevõtjatevahelise kokkuleppe alusel ühe või mitme patendi kasutamine võib luua olukorra, mis on hõlmatud ettevõtjatevaheliste kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste või kooskõlastatud tegevuse mõistetega ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses (29. veebruari 1968. aasta kohtuotsus Parke, Davis and Co., 24/67, EU:C:1968:11, lk 110). Euroopa Kohus leidis 1974. aastal veel kord, et kuigi ELTL artikkel 101 ei mõjuta liikmesriigi tööstusomandiõigusest tulenevate õiguste olemasolu, võivad nende õiguste teostamise tingimused siiski kuuluda selles artiklis sätestatud keeldude kohaldamisalasse ning seda kõigil juhtudel, kui vastava õiguse teostamise eesmärgiks, vahendiks või tagajärjeks on keelatud kokkulepe (31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Centrafarm ja de Peijper, 15/74, EU:C:1974:114, punktid 39 ja 40).

243

Tuleb meelde tuletada, et kuna käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvate õigusnormide kohaselt ei olnud patendiõigus liidu tasandil ühtlustatud, ei saanud liikmesriigi patendiasutuse või Euroopa Patendiameti poolt antud patendiga tagatud patendikaitse ulatust kindlaks määrata mitte liidu õigusesse kuuluvate normide alusel, vaid liikmesriigi õigusse kuuluvate või Euroopa patendikonventsiooni normide alusel (vt selle kohta 16. septembri 1999. aasta kohtuotsus Farmitalia, C‑392/97, EU:C:1999:416, punkt 26, ja 24. novembri 2011. aasta kohtuotsus Medeva, C‑322/10, EU:C:2011:773, punktid 22 ja 23). Seega kui liidu kohus peab komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi läbi vaadates käsitlema mingisuguste muude kui liidu õigusnormidega reguleeritud patenti puudutavas vaidluses sõlmitud kompromissikokkulepet, ei ole tema pädevuses nimetatud patendi ulatuse kindlaks määramine ega selle patendi kehtivuse osas seisukoha võtmine. Tuleb ka märkida, et käesoleval juhul on komisjon vaidlustatud otsuses, täpsemalt põhjendustes 113–123, nimetanud ära hagejate „patentide halo“ ja „paberpatentide“ strateegia, ent ei ole siiski võtnud seisukohta vaidlusaluste patentide kehtivuse osas nende kokkulepete sõlmimise ajal.

244

Kuigi ei komisjoni ega Üldkohtu pädevuses ei ole hinnata patentide kehtivust, tuleb liidu konkurentsieeskirjadest lähtuvas analüüsis patendi olemasolu siiski arvesse võtta. Nimelt on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuigi komisjoni pädevuses ei ole patendi ulatuse kindlaks määramine, ei saa ta seda tähelepanuta jätta, kui patendi ulatus on ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise hindamisel asjakohane, arvestades, et isegi kui patendi tegelik ulatus on liikmesriigi kohtutes vaidluse all, peab komisjon saama teostada oma pädevust vastavalt määruse nr 1/2003 sätetele, et seisukohad, mille komisjon võib võtta, ei saa kuidagi siduvalt mõjutada seda, millise hinnangu annavad liikmesriigi kohtud nende lahendada olevates patendivaidlustes, ning et komisjoni otsus allub liidu kohtu kontrollile (25. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Windsurfing International vs. komisjon, 193/83, EU:C:1986:75, punktid 26 ja 27).

245

Viimaks on oluline rõhutada, et intellektuaalomandi õigusi kaitseb põhiõiguste harta. Vastavalt põhiõiguste harta artikli 17 lõikele 1, millele on Lissaboni lepinguga omistatud aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud (ELL artikli 6 lõige 1), on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit“, „[k]elleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest“ ning „[o]mandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides“. Põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2 on lisaks täpsustatud, et „[i]ntellektuaalomandit kaitstakse“. Seega kuuluvad põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 1 sätestatud tagatised kohaldamisele ka intellektuaalomandi suhtes. Euroopa Kohus on leidnud, et intellektuaalomandi õiguste tunnustamisega põhiõiguste hartas kaasneb nende õiguste kõrge kaitsetaseme tagamise nõue ning et tuleb kaaluda ühelt poolt vaba konkurentsi tagamise vajadust, mille huvides esmane õigus ja eriti ELTL artiklid 101 ja 102 keelavad kartellid ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning teiselt poolt vajadust tagada patendiomaniku intellektuaalomandi õiguste kaitse, mis on ette nähtud põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2 (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Huawei Technologies, C‑170/13, EU:C:2015:477, punktid 42 ja 58).

246

Kõigepealt tuleb täpsustada, et alljärgnev arutluskäik ei puuduta pettuse teel saadud patente, „fiktiivseid“ vaidlusi ega selliseid erimeelsusi, mis kohtusse jõudnud ei ole. Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 1170 möönnud, et kompromissikokkulepete sõlmimise ajal olid kõik hagejad ja geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud pooleks või kaasatud isikuks liikmesriigi kohtutes või Euroopa Patendiametis lahendamisel olevates vaidlustes, mis puudutasid kas hagejate teatud patentide kehtivust või küsimust, kas geneerilisi ravimeid tootva äriühingu välja arendatud toode rikub patentidest tulenevaid õigusi.

247

Kõigepealt tuleb märkida, et see, et patendivaidluse pooled vaidluse kohtus jätkamise asemel kompromissi sõlmivad, on iseenesest õiguspärane. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1102 ka õigesti märgib, on ettevõtjatel üldiselt lubatud lahendada vaidlused, sealhulgas patendivaidlused, kompromissiga, kuna sellised kompromissikokkulepped on sageli kasulikud vaidluse mõlemale poolele ning võimaldavad kasutada ressursse otstarbekamalt võrreldes vaidluse jätkamisega kuni kohtuotsuseni. Hagejal ei ole nimelt kohustust jätkata vaidlust, millega seoses ta ise vabatahtlikult kohtusse pöördus. Tuleb lisada, et vaidluste kohtulikku lahendamist ei saa, lisaks sellele, et sellega kaasnevad kõigi jaoks kulud, käsitada eelistatud ja ideaalse viisina vaidluste lahendamiseks. Kohtute menetluses olevate vaidluste arvu mitmekordistumine võib peegeldada muud liiki abinõude või kehtestatud ennetustegevuste mitte-toimimist või puudulikkust. Isegi kui liikmesriikide ja Euroopa Patendiameti patentide andmise süsteemides selliseid puudusi esineb, näiteks seda, et liiga kergekäeliselt antakse kaitse protsessidele, mis leiutisena käsitatavad ei ole, ei saa nende probleemidega õigustada ettevõtjate kohustamist ja isegi nende julgustamist selleks, et jätkata patendivaidlusi kuni kohtumenetluse lõpuni.

248

Ka vähemalt tehnoloogialitsentside andmist puudutanud kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. aasta suuniste lõigetes 204 ja 209 on tunnustatud võimalust sõlmida vahendus- ja nõudmiste esitamisest loobumise kokkuleppeid, mis hõlmavad litsentside andmist, ning märgitud, et üldiselt ei käsitata sellise kokkuleppe raames vahendus- ja nõudmiste esitamisest loobumise kokkuleppeid ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvatena. 2004. aasta suunised asendanud tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste punktis 235 on samuti märgitud, et „vahenduskokkulepped kujutavad endast tehnoloogiavaidluste nagu ka kaubandusvaidluste paljude muude valdkondade kontekstis põhimõtteliselt õiguspärast viisi leida mitmepoolselt vastuvõetav kompromiss heausksele õigusvaidlusele“. Selles punktis on täpsustatud, et „osapooled võivad eelistada vaidluse või kohtuvaidluse lõpetada, kuna see võib osutuda liiga kulukaks, ajamahukaks ja/või tulemuse seisukohast prognoosimatuks“ ning et „vahenduskokkulepetega on ka võimalik säästa kohtute ja/või pädevate ametiasutuste energiat küsimuses otsuse tegemisel, misläbi need võivad kaasa tuua heaolu suurendavaid eeliseid“.

249

Liiati kasutab komisjon isegi üht keelatud kokkulepetega seonduvat haldusmenetlust, mis teatud osas sarnaneb kompromissikokkulepetega. Nimelt on komisjoni 30. juuni 2008. aasta määruses (EÜ) nr 622/2008, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 773/2004, seoses kokkuleppemenetluste teostamisega kartellide puhul (ELT 2008, L 171, lk 3) ette nähtud kokkuleppemenetluse eesmärk lihtsustada ja kiirendada haldusmenetlusi ning vähendada liidu kohtule esitatud hagisid, võimaldades komisjonil seega käsitleda rohkem juhtumeid samade vahenditega (20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 59 ja 60).

250

Lisaks, kohtupraktika kohaselt väljendub õiguses pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning sellega kaasnevas kohtulikus kontrollis õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest traditsioonidest ning mis on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13. Kuna õigus pöörduda kohtusse on põhiõigus ning üldpõhimõte, mis tagab seaduste täitmise, on kohtusse hagi esitamist vaid väga erandlikel asjaoludel võimalik käsitada konkurentsiõiguse rikkumisena (17. juuli 1998. aasta kohtuotsus ITT Promedia vs. komisjon, T‑111/96, EU:T:1998:183, punkt 60). Euroopa Kohus on ka meelde tuletanud, et intellektuaalomandi kõrge kaitsetaseme tagamise nõue tähendab, et nende omajat ei saa põhimõtteliselt jätta ilma õigusest kasutada selliseid õiguskaitsevahendeid, mis tagavad tema ainuõigustest tegelikult kinnipidamise (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Huawei Technologies, C‑170/13, EU:C:2015:477, punkt 58). Teistpidi vaadatuna tähendab see, et ettevõtja otsus loobuda vaidluse kohtus lahendamisest, eelistades kohtuvälist lahendust, väljendab sedasama vabadust valida vahendid oma õiguste kaitse tagamiseks ega saa seega põhimõtteliselt olla käsitatav konkurentsiõiguse rikkumisena.

251

Kuigi kohtusse pöördumise õigus on põhiõigus, ei saa siiski öelda, et tegu oleks kohustusega, kuigi see aitab kaasa konkurentsi suurendamisele ettevõtjate vahel. Esiteks tuleb meelde tuletada, et hoolimata käesoleva vaidluse aluseks olnud asjaolude aset leidmise ajal liikmesriikides ja Euroopa Patendiametis kehtinud patentide andmise süsteemide ja menetluste mitmekesisusest, tuleb tavaliselt eeldada, et ametiasutuse poolt antud intellektuaalomandi õigus on kehtiv ning õiguse omamine ettevõtja poolt õiguspärane (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 362). Teiseks, kuigi kahtlemata on ekslikult antud patentidest tuleneda võivate majandustegevuse takistuste kõrvaldamine avalikes huvides (vt selle kohta 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Windsurfing International vs. komisjon, 193/83, EU:C:1986:75, punktid 92 ja 93) ja kuigi on üldteada, et iseäranis tervishoiukulutuste tegemiseks mõeldud avalikud eelarvevahendid on väga piiratud ning et eriti konkurents, mida pakuvad geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute poolt välja töötatud geneerilised ravimid, võib aidata neid eelarvevahendeid paremini kasutada, siis on oluline ka meelde tuletada, nagu komisjon ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 1201 õigesti märkinud on, et igal ettevõtjal on vabadus otsustada, kas esitada originaalravimeid tootva äriühingu originaalravimi patentide vaidlustamiseks hagi või mitte. Lisaks sellele ei takista otsus hagi esitada, see esitamata jätta või vaidlus kompromissiga lõpetada põhimõtteliselt teistel ettevõtjatel selle patendi vaidlustamist.

252

Eeltoodust tuleneb, et konkreetselt patendiga seotud vaidluse poolte vahel sõlmitud kompromissikokkuleppe kontekstis tuleb patendiõiguse ja konkurentsiõiguse tasakaalustamiseks kaaluda ühelt poolt vajadust võimaldada ettevõtjatel sõlmida kõigile kasulikke kompromissikokkuleppeid ning teiselt poolt vajadust maandada selliste kompromissikokkulepete kuritarvitamise riski, mis on konkurentsiõigusega vastuolus ning viib kehtetute patentide säilitamise ning iseäranis farmaatsiasektori puhul põhjendamatu finantskoormuse tekkimiseni avalikele eelarvetele.

253

Tuleb meelde tuletada, et patendivaidluse kompromissiga lahendamine ei vabasta pooli konkurentsiõiguse kohaldamisest (vt selle kohta 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Bayer ja Maschinenfabrik Hennecke, 65/86, EU:C:1988:448, punkt 15, ja 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 118; vt analoogia alusel 30. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus BAT Cigaretten‑Fabriken vs. komisjon, 35/83, EU:C:1985:32, punkt 33; vt ka 2004. aasta tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate suuniste punkt 204 ning 2014. aasta tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate suuniste punkt 237).

254

Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et patendi vaidlustamiskeeldu käsitlev tingimus, sealhulgas kui see sisaldub kokkuleppes, mille eesmärk on lõpetada kohtu menetluses olev vaidlus, võib õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvestades olla konkurentsi piirav ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Bayer ja Maschinenfabrik Hennecke, 65/86, EU:C:1988:448, punktid 14–16).

255

Niisiis tuleb välja selgitada need asjasse puutuvad asjaolud, mille pinnalt on võimalik otsustada, kas vaidlustamiskeelul ning laiemalt patendivaidluse lahendamise kokkuleppel on konkurentsi piiramise eesmärk, pidades meeles, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemise tuvastamine eeldab kõnealuse kokkuleppe sisu, sellega taotletavate eesmärkide ning selle majandusliku ja õigusliku konteksti uurimist (vt eespool punkt 221).

256

Kõigepealt tuleb märkida, et patendivaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromissikokkuleppel ei pruugi konkurentsile mingisugust negatiivset mõju olla. Nii on see näiteks siis, kui pooled lepivad kokku, et vaidlusalune patent ei kehti ning näevad seetõttu ette geneerilisi ravimeid tootva äriühingu kohese turule sisenemise.

257

Käesolevas asjas kõne all olevad kokkulepped sellesse kategooriasse ei kuulu, kuna neis sisalduvad patentide vaidlustamis- ja turustamiskeelud, mis on iseenesest konkurentsi piiravad. Vaidlustamiskeeld kahjustab avalikku huvi ekslikult antud patentidest tuleneda võivate majandustegevuse takistuste kõrvaldamise vastu (vt selle kohta 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Windsurfing International vs. komisjon, 193/83, EU:C:1986:75, punkt 92) ning turustamiskeeluga kaasneb patendiomaniku ühe konkurendi turult kõrvaldamine.

258

Sellistes lepingutingimustes kokku leppimine võib siiski olla õiguspärane, ent üksnes siis, kui see põhineb sellel, et pooled tunnustavad patendi kehtivust (ja sellega kaasnevalt seda, et asjasse puutuvad geneerilised tooted sellest patendist tulenevaid õigusi rikuvad).

259

Esiteks on turustamiskeeld ja vaidlustamiskeeld mõnede patendivaidluste kompromissiga lahendamiseks vajalikud. Kui vaidluse pooltelt selliste keeldude kasutamise võimalus ära võtta, kaoks neil vaidluse kompromissiga lahendamise vastu igasugune huvi neis vaidlustes, kus mõlemad pooled on patendi kehtivuse osas ühel meelel. Liiati on sellega seoses oluline meelde tuletada, et komisjon on 2004. aasta tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate suuniste punktis 209 märkinud, et „[kompromissikokkulepete] puhul on olemuslik, et osapooled lepivad kokku mitte vaidlustada tagantjärele kokkuleppes käsitletavaid intellektuaalomandiõigusi, kuna kokkuleppe tegelik eesmärk on juba tekkinud vaidluste lahendamine ja/või tulevaste vältimine“. Samuti on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik poolte kokkulepe selles, et ühtki patenti rikkuvat toodet turustada ei tohi.

260

Teiseks, turustamiskeelus kokku leppimine osaliselt üksnes toetab poolte poolt sõnaselgelt või kaudselt kehtivaks tunnistatud patendi juba olemasolevat õigusmõju. Tavaliselt on patendi tagajärjeks patendiomaniku õigus keelata konkurentidel patendi esemeks oleva kauba või patendi esemeks oleva protsessi teel toodetud kauba turustamine (vt eespool punkt 234). Nõustudes turustamiskeelu kohaldamisega, kohustub geneerilisi ravimeid tootev äriühing mitte müüma tooteid, mis võivad kõnealust patenti rikkuda. Kui see keeld põhineb vastava patendi kehtivuse tunnustamisel, siis juhul, kui see tingimus piirdub vaidlusaluse patendi kohaldamisalaga, saab seda vaadelda nii, et sisuliselt korratakse selles üle, milles seisneb selle patendi mõju. Mis puudutab vaidlustamiskeeldusid, siis ei saa patenti tõlgendada nii, et see tagab kaitse patendi kehtivuse vaidlustamiseks esitatavate hagide vastu (25. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Windsurfing International vs. komisjon, 193/83, EU:C:1986:75, punkt 92). Selliste tingimuste mõju ei lange seega kokku patendi mõjuga. Kui vaidlustamiskeelus on aga kokku lepitud selleks, et lahendada kompromissiga tegelik vaidlus, kus konkurendil juba oli võimalus patendi kehtivus vaidlustada ja kus ta lõpuks selle kehtivust tunnustas, siis sellises kontekstis ei saa seda keeldu vaadelda nii, et see kahjustab avalikku huvi ekslikult antud patentidest tuleneda võivate majandustegevuse takistuste kõrvaldamise vastu (vt eespool punkt 257).

261

Komisjon on ise vaidlustatud otsuses märkinud, et vaidlustamis- ja turustamiskeelud on üldiselt omased kõigile kompromissikokkulepetele. Komisjon on seal leidnud, et on „vähetõenäoline, et patendivaidluses sõlmitav kompromiss, mis põhineb kõigi selle vaidluse poolte hinnangul, rikub konkurentsiõigust isegi siis, kui kokkuleppes nähakse (näiteks turustamiskeeluga) ette geneerilisi ravimeid tootva ettevõtja kohustus patendikaitse kehtivusaja jooksul patendiga kaitstud leiutise kasutamisest hoiduda ja/või (näiteks vaidlustamiskeeluga) kohustus mitte vaidlustada kõnealust patenti kohtus“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1136).

262

Ainuüksi see, et kompromissikokkulepetes sisalduvad turustamis- ja vaidlustamiskeelud, mille ulatus piirdub asjaomase patendi ulatusega, ei luba, vaatamata asjaolule, et need tingimused on iseenesest piiravat laadi (vt eespool punkt 257), järeldada, et tegemist on konkurentsi piisavalt kahjustava piiranguga selleks, et selle saaks kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks piiranguks, kui need kokkulepped põhinevad sellel, et pooled tunnustavad patendi kehtivust (ja sellega kaasnevalt seda, et asjasse puutuvad geneerilised tooted rikuvad seda patenti).

263

Turustamis- ja vaidlustamiskeelud, mille ulatus piirdub asjaomase patendi ulatusega, on seevastu problemaatilised juhul, kui ilmneb, et geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt sellise tingimusega nõustumise aluseks ei olnud see, et ta tunnustab patendi kehtivust. Nagu komisjon õigesti välja tõi, siis „isegi kui kokkuleppes sisalduvad geneerilisi ravimeid tootva äriühingu kaubandusliku iseseisvuse piirangud ei lähe kaugemale patendi materiaalsest kohaldamisalast, on need käsitatavad [ELTL] artikli 101 rikkumisena, kui need piirangud ei ole põhjendatavad poolte hinnanguga selle ainuõiguse enda kehtivusele ega tulene sellest“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1137).

264

Sellega seoses tuleb märkida, et kompromissikokkuleppe puhul on topeltkahtlane „vastupidise makse“ tegemine ehk see kui originaalravimeid tootev äriühing maksab geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule. Kõigepealt on oluline meelde tuletada, et patendi eesmärk on leiutaja loomingulise pingutuse hüvitamine, võimaldades tal saada õiglast kasu oma investeeringust (vt eespool punkt 234) ning niisiis peab kehtiv patent võimaldama patendiomanikul väärtuse saamist – näiteks litsentsilepingu alusel – mitte aga vastupidi. Teiseks tekitab vastupidine makse kahtluse, kas kompromissikokkuleppe aluseks on lepingupoolte poolt asjaomase patendi kehtivuse tunnustamine.

265

Üksnes vastupidise makse tegemine ei võimalda siiski teha järeldust, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga. Nimelt ei ole välistatud, et teatud vastupidised maksed, kui nende tegemine tuleneb konkreetse vaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromissikokkuleppe olemusest, on põhjendatud (vt allpool punktid 277–280). Seevastu juhul, kui kompromissikokkuleppes on kokku lepitud põhjendamatu vastupidise makse tegemine, tuleb lugeda, et geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut ajendas turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustuma see makse, ning tuleb järeldada, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga. Sellisel juhul ei ole turustamis- ja vaidlustamiskeeldudest tulenevad konkurentsipiirangud enam seotud patendi ja kompromissiga, vaid on selgitatavad väärtuse ülekandmisega, mis ajendab geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut konkureerimiseks tehtavatest pingutustest loobuma.

266

Tuleb märkida, et kuigi patendi kehtivuse üle otsustamine ei ole ei komisjoni ega liidu kohtu pädevuses (vt eespool punktid 243 ja 244), võivad need institutsioonid oma pädevuse teostamisel ning otseselt patendi kehtivuse üle otsustamata tuvastada patendi väärkasutamise, mis ei ole seotud patendi erilise eesmärgiga (vt selle kohta 29. veebruari 1968. aasta kohtuotsus Parke, Davis and Co., 24/67, EU:C:1968:11, lk 109 ja 110, ning 31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Centrafarm ja de Peijper, 15/74, EU:C:1974:114, punktid 7 ja 8; vt analoogia alusel ka 6. aprilli 1995. aasta kohtuotsus RTE ja ITP vs. komisjon, C‑241/91 P ja C‑242/91 P, EU:C:1995:98, punkt 50, ja 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Football Association Premier League jt, C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punktid 104–106).

267

See, kui konkurenti ajendatakse nõustuma turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega eespool punktis 265 kirjeldatud tähenduses või teiselt poolt vaadatuna see, kui konkurent sellise stiimuli tõttu nende tingimustega nõustub, on käsitatavad patendi väärkasutusena.

268

Nagu ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1137 õigesti märkinud on, „ei ole patendiõiguses ette nähtud õigust maksta tegelikele või potentsiaalsetele konkurentidele turult eemale jäämise eest ega selle eest, et nad hoiduksid enne turule tulemist patendi vaidlustamisest“. Samamoodi on komisjon leidnud, et „patendiomanikel ei ole lubatud maksta geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele turult eemalejäämise eest ja nõnda ausa konkurentsi riski vähendada ükskõik kas patentivaidluste lahendamise kokkuleppe alusel või muul viisil“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1141). Viimaks on komisjon õigesti lisanud, et „potentsiaalsetele konkurentidele maksmine või nende muul viisil ajendamine turult eemale jäämiseks ei ole hõlmatud ühegi patentidega seotud õigusega ega vasta ühelegi patendiõiguses patendi maksmapanemiseks ette nähtud võimalusele“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1194).

269

Sellise stiimuli esinemise tuvastamisel ei saa pooled tugineda sellele, et nad on kompromissikokkuleppe sõlmimisel patendi kehtivust tunnustanud. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et kohus või haldusorgan on patendi kehtivust kinnitanud.

270

Sellisel juhul tuleb turustamis- ja vaidlustamiskeeldudest tuleneva konkurentsipiirangu (vt eespool punkt 257) tegelikuks põhjuseks lugeda see stiimul, mitte aga patendi kehtivuse tunnustamine kompromissikokkuleppe poolte poolt, ning sellisel juhul pole need tingimused kuidagi õiguspärased ning on normaalset konkurentsi piisavalt kahjustavad selleks, et nad oleksid kvalifitseeritavad eesmärgil põhinevaks piiranguks.

271

Stiimuli olemasolul tuleb kõnealuseid kokkuleppeid vaadelda turult väljatõrjumise kokkulepetena, mille puhul maksavad turule jääjad lahkujatele hüvitist. Sellised kokkulepped on tegelikkuses aga käsitatavad konkurendi äraostmisena ja need tuleb seetõttu kvalifitseerida eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks, nagu nähtub 20. novembri 2008. aasta kohtuotsusest Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643, punktid 8 ja 31–34) ning kohtujurist Trstenjaki ettepanekust kohtuasjas Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:467, punkt 75), millele on viidatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 1139 ja 1140. Liiati on turult konkurentide väljatõrjumine turu jagamise ja tootmise piiramise äärmuslik vorm (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 435), mis on sellises kontekstis nagu vaidlusaluste kokkulepete puhul veelgi kahjustavam, kuna turult välja tõrjututeks on geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud, kelle turule sisenemine soodustab põhimõtteliselt konkurentsi ning toetab lisaks avalikku huvi tagada tervishoiuteenuseid väiksemate kuludega. Viimaks toetab vaidlusalustes kokkulepetes seda turult tõrjumist ka see, et geneerilisi ravimeid tootval äriühingul ei ole võimalik vaidlusalust patenti vaidlustada.

272

Eeltoodust tuleneb, et patendivaidluste lahendamise kokkulepete puhul eeldab eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimine seda, et kompromissikokkulepe hõlmab nii ajendavat eelist geneerilisi ravimeid tootva äriühingu jaoks kui ka tema poolt originaalravimeid tootva äriühinguga konkureerimiseks tehtavate pingutuste piiramist. Kui need kaks tingimust on täidetud, tuleb lugeda, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, kuna selline sõlmitud kokkulepe on normaalset konkurentsi piisavalt kahjustav.

273

Vaidlustamis-ja turustamiskeeldusid, mille piiravat laadi (vt eespool punkt 257) ei ole tulemuslikult kahtluse alla seatud, sisaldava patenvaidluse lahendamise kokkuleppe puhul võimaldab see, et geneerilisi ravimeid tootval äriühingul on stiimul selliste tingimustega nõustumiseks, põhjendada seisukohta, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga, ning seda isegi juhul, kui tegemist oli reaalse vaidlusega, kui kompromissikokkulepe sisaldab selliseid turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid, mille ulatus ei ületa vaidlusaluse patendi ulatust ning kui kokkuleppe pooled võisid, iseäranis pädevate haldusasutuste või kohtute otsuseid silmas pidades, lugeda selle kokkuleppe sõlmimise ajal patendi kehtivaks.

274

Jõudmaks järeldusele, et vastava stiimuli olemasolul oli tegu eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, analüüsis komisjon vaidlustatud otsuses niisiis õigustatult seda, kas kõnealused kokkulepped hõlmasid originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule sellise väärtuse ülekandmist, mis on käsitatav „märkimisväärse“ stiimulina ehk stiimulina, mis võis viia selleni, et viimati nimetatud ettevõtja nõustus järgima turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid.

275

Eeltoodud arutluskäiku arvestades ei kohaldanud komisjon oma otsuse tegemisel õigust vääralt, kui lähtus eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks kvalifitseeruvate ja sellisteks mitte kvalifitseeruvate kompromissikokkulepete eristamisel sellisest stiimuli olemasoluga seotud kriteeriumist, mida siin edaspidi nimetatakse „stiimuli“ või „ajendava eelise“ kriteeriumiks.

276

Järeldust, et õigust on vääralt kohaldatud, ei saa teha ka vaidlusaluseid kokkuleppeid ümbritseva konteksti väidetavast arvesse võtmata jätmisest (konteksti mõiste kohta vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53), kuna eeltoodud põhjendustest ilmneb ühtlasi, et stiimuli kriteerium põhineb kokkulepete sisu analüüsimisel, mille puhul on lisaks nende kokkulepete avaldatud eesmärgile, milleks on patendivaidluste lahendamine kompromissiga, arvesse võetud ka nende erilist konteksti, mida iseloomustab see, et farmaatsiasektoris on ainuõigusi andvad patendid, mille kehtivust eeldatakse ja mille omamise tagajärjeks on tavaliselt konkurentide eemal hoidmine (vt eespool punkt 234). Vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise konteksti on käesoleval juhul seda enam arvesse võetud, et komisjon on iga sellise kokkuleppe puhul pööranud tähelepanu selle ära näitamisele, et asjaomane geneerilisi ravimeid tootev äriühing oli Servier’ potentsiaalne konkurent ehk et tal olid tegelikud ja konkreetsed võimalused turule tulemiseks (vt edaspidi punkt 317 jj). Täielikuks vastamiseks väitele, et komisjon on eesmärgil põhineva piirangu tuvastamisel õigust vääralt kohaldanud, ning võimaldamaks edaspidi analüüsida, kas komisjon on iga konkreetse kokkuleppe puhul teinud hindamisvigu, tuleb veel täpsustada, millistel tingimustel saab stiimuli olemasolu tuvastatuks lugeda.

277

Tegemaks kindlaks, kas vastupidine makse, see tähendab originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule üle kantud väärtus on käsitatav turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustumise stiimulina või ei ole, tuleb selle olemust ja põhjendusi arvesse võttes uurida, kas see katab vaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromissiga olemuslikult seotud kulusid. Vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon põhjendatult seda, kas väärtuse ülekandmine oli seotud kompromissikokkuleppega seotud eriliste kuludega, mis geneerilisi ravimeid tootval äriühingul tekkisid (vaidlustatud otsuse põhjendused 1333 jj, 1461 jj, 1592 jj ning 1969 jj).

278

Juhul, kui konkurentsi piiravaid tingimusi sisaldavas kompromissikokkuleppes ette nähtud vastupidise makse eesmärk on hüvitada geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule olemuslikult selle kompromissikokkuleppega seonduvalt tekkinud kulud, ei saa seda makset põhimõtteliselt stiimulina käsitada. Olemuslik seotus kompromissikokkuleppega tähendab nende kulude puhul seda, et nende aluseks on vaidlusaluste patentide kehtivuse tunnustamine, mida selle kompromissikokkuleppega kinnitatakse ja millega lõpetatakse seda kehtivust ja nendest patentidest tulenevate õiguste võimalikku rikkumist puudutavad vaidlused. Sel juhul ei saa asuda seisukohale, et selline vastupidine makse tekitab kahtluse küsimuses, kas kompromissikokkulepe aluseks on poolte poolt asjaomase patendi kehtivuse tunnustamine (vt eespool punktid 264 ja 265). Siiski ei ole sellisel juhul välistatud, et tuvastatakse stiimuli olemasolu ning see, et tegu on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. See eeldab siiski, et komisjon tõendab, et neile kompromissiga olemuslikult seotud kuludele vastavad summad on ülemäärased, isegi kui pooled on need tõendanud ja täpselt välja arvutatud (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendused 1338, 1465, 1600 ja 1973). Selline ebaproportsionaalsus lõhub olemusliku seose asjaomaste kulude ja kompromissikokkuleppe vahel ega luba nende kulude hüvitamisest järeldada, et asjaomase kompromissikokkuleppe aluseks on vaidlusaluste patentide kehtivuse tunnustamine.

279

Nagu ka hagejad ja komisjon kohtuistungil möönsid, võib asuda seisukohale, et kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud hõlmavad eelkõige geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt originaalravimeid tootva äriühinguga toimunud vaidluses kantud menetluskulusid. Need kulud on kantud üksnes asjaomaste patentide kehtivuse või patentidest tulenevate õiguste rikkumisega seotud vaidluste huvides ning nende vaidluste lõpetamine on patentide kehtivuse tunnustamise alusel sõlmitava kompromissikokkuleppe eesmärgiks. Nende kulude hüvitamine on seega otseselt seotud sellise kompromissikokkuleppega. Seega kui kompromissikokkuleppe pooled on kindlaks määranud geneerilisi ravimeid tootva äriühingu menetluskulude suuruse, saab komisjon asuda seisukohale, et tegemist on stiimuliga, üksnes siis, kui ta tõendab, et need kulud on ebaproportsionaalselt suured. Ebaproportsionaalselt suurtena tuleb seejuures käsitleda summasid, mis seonduvad menetluskuludega, mille puhul ei ole, iseäranis arvestades käsitletavate küsimuste õiguslikku ja faktilist keerukust ning geneerilisi ravimeid tootva äriühingu majanduslikku huvi vaidluse suhtes, nende objektiivne vältimatus vaidluse seisukohast täpsete ja üksikasjalike dokumentide alusel kindlaks tehtav.

280

Seevastu on mõned geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute poolt kantud kulud iseenesest sellised, mis jäävad vaidlusest ja selle lahendamisest liiga kaugele selleks, et neid saaks käsitada patendivaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotutena. Sellisteks on näiteks patendist tulenevaid õigusi rikkuvate toodete tootmiskulud, mis vastavad nende toodete laojäägi väärtusele, ning nende väljatöötamiseks tehtud teadus- ja arendustegevusega seotud kulud. Sellised kulud on kantud sõltumata vaidluste tekkimisest ja nende kompromissiga lahendamisest ega ole käsitatavad kompromissi sõlmimisega seotud kahjuna, mida kinnitab eeskätt asjaolu, et sageli müüakse asjaomased tooted, hoolimata kompromissikokkuleppes sätestatud turustamise keelust, sellistel turgudel, mida see kokkulepe ei hõlma, ning et nendega seotud teadustegevus võib olla kasutatav uute toodete väljatöötamisel. Sama lugu on summadega, mille geneerilisi ravimeid tootev äriühing peab maksma kolmandatele isikutele vaidlusega mitte seotud lepingutest (näiteks tarnelepingutest) tulenevate kohustuste tõttu. Kohustus maksta kolmandatele isikutele nendega sõlmitud lepingute lõpetamisel selliseid tasusid või hüvitisi tuleneb üldiselt nendest lepingutest või on otseses seoses nende lepingutega, mille geneerilisi ravimeid tootev äriühing on liiati sõlminud sõltumata mis tahes vaidlusest originaalravimeid tootva äriühinguga või selle vaidluse kompromissiga lahendamisest. Niisiis, kui kokkuleppe pooled soovivad, et selliste tasude maksmist ei kvalifitseeritaks stiimulina ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemist kinnitava asjaoluna, on nende ülesanne tõendada, et need on olemuslikult seotud vaidluse või selle lahendamiseks sõlmitud kompromissiga, ning põhjendada seejärel ära tasu summa. Samuti võivad nad sel eesmärgil tugineda sellele, et kompromissikokkuleppega olemuslikult mitte seotud tasu summa ei ole märkimisväärne ning on seega ebapiisav, olemaks märkimisväärseks stiimuliks kompromissikokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate tingimustega nõustumisel (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 360).

281

Lõpetamaks analüüsi, mis käsitleb väidet, et komisjon on õigust vääralt kohaldades leidnud, et tegemist oli eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, tuleb veel uurida kolme hagejate ja menetlusse astuja poolt esitatud teisejärgulist väidet, mis puudutavad seonduvate piirangute teooria kohaldamist kõnealuste kokkulepete suhtes, Ameerika Ühendriikide õiguse mõju käesoleva vaidluse lahendamisele ning patendivaidluste lahendamise kokkulepete ebamääraseid tagajärgi.

282

Hagejad ja menetlusse astuja leiavad, et kuivõrd patendivaidluste lahendamise kokkulepete eesmärk on õiguspärane, oleks komisjon pidanud tegema objektiivse vajalikkuse testi, mis võimaldanuks välistada kokkuleppe sattumise ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse, kui sellel on õiguspärane eesmärk ning kui sellest tekkivad konkurentsipiirangud on objektiivselt vajalikud ja proportsionaalsed.

283

Kõigepealt tuleb tõdeda, et haldusmenetluses hagejad seonduvate piirangute teooria kohaldamisele ei tuginenud ning vaidlustatud otsuses seda mainitud ei ole.

284

Kohtupraktikast tuleneb, et kui konkreetne tehing või tegevus ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 kehtestatud keelu kohaldamisalasse, kuna ta on konkurentsi seisukohalt neutraalne või positiivne, ei hõlma see põhimõtteline keeld ka ühe või mitme selles tehingus või tegevuses osaleja majandustegevuse iseseisvuse piiramist, kui see piirang on objektiivselt vajalik tehingu või tegevuse elluviimiseks ja proportsionaalne selle tehingu või tegevuse eesmärkide suhtes (vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui niisugust seonduva piiranguna käsitatavat piirangut ei ole võimalik eristada põhitehingust või -tegevusest ilma selle olemasolu ja eesmärke ohtu seadmata, siis tuleb analüüsida kõnealuse piirangu kokkusobivust ELTL artikliga 101 koos sellise põhitehingu või -tegevuse kokkusobivusega, millega piirang seondub, isegi kui eraldivõetuna võib vastav piirang esmapilgul kuuluda ELTL artikli 101 lõike 1 põhimõttelise keelu kohaldamisalasse (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 90).

285

Komisjon leiab, et vajalikkuse testi kohaldamise eeltingimus ei ole täidetud, kuna patendivaidluste lahendamise kokkulepe ei saa põhimõtteliselt olla käsitatav tehinguna, mis ei ole laadilt konkurentsivastane, tulenevalt oma neutraalsusest või positiivsest mõjust konkurentsile. On tõsi, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et vaidluse lahendamise kokkulepe ei vabasta pooli konkurentsieeskirjade kohaldamisest, kuna ELTL artikli 101 lõikes 1 ei tehta mingisugust vahet kokkulepetel, mille eesmärk on vaidluse lahendamine, ja kokkulepetel, millega taotletakse muid eesmärke (vt eespool punkt 253). Nagu hagejad ja menetlusse astuja aga õigesti leiavad, ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud see, et vaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromissikokkulepe ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse tulenevalt sellest, et konkurentsi seisukohast on see neutraalne või positiivse mõjuga. Konkreetsel juhul eeldab objektiivse vajalikkuse testi kohaldamine seda, et põhitehing või -tegevus ei ole laadilt konkurentsivastane tulenevalt sellest, et konkurentsi seisukohast on see neutraalne või positiivse mõjuga, ent pole nõutav, et põhitehing või -tegevus ei oleks laadilt konkurentsivastane juba oma olemusest tulenevalt ja konkreetse juhtumi asjaoludest sõltumata. Liiati on kohtupraktikas meelde tuletatud, et põhitehingut või -tegevust ei saa hinnata abstraktselt, vaid seda tuleb teha lähtudes iga konkreetset juhtumit iseloomustavatest lepingutingimustest ja seonduvatest piirangutest (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus Pronuptia de Paris, 161/84, EU:C:1986:41, punkt 14; 15. detsembri 1994. aasta kohtuotsus DLG, C‑250/92, EU:C:1994:413, punkt 31, ja 12. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Oude Luttikhuis jt, C‑399/93, EU:C:1995:434, punktid 12–14). Lisaks on oluline meelde tuletada, et mitmed liidu õiguse sätted julgustavad vaidlusi kompromissiga lahendama (vt eespool punktid 247–250).

286

Väitmaks, et kompromissikokkuleppe suhtes ei ole põhimõtteliselt mis tahes võimalust seonduvate piirangute teooriat kohaldada, ei saa komisjon tugineda ka 27. septembri 1988. aasta kohtuotsusele Bayer ja Maschinenfabrik Hennecke (65/86, EU:C:1988:448). Kuigi sellest kohtuotsusest ilmneb, et Euroopa Kohus ei soostunud järgima komisjoni poolt välja pakutud mõttekäiku, mille kohaselt tuleks litsentsilepingus sisalduvat patendi vaidlustamiskeeldu käsitada ELTL artikli 101 lõikega 1 kokkusobivana, kui teatud tingimused on täidetud, ning täpsustas, et ELTL artikli 101 lõikes 1 ei tehta mingisugust vahet kokkulepetel, mille eesmärk on vaidluse lahendamine, ja kokkulepetel, millega taotletakse muid eesmärke, ei välistanud Euroopa Kohus siiski võimalust, et sõltuvalt õiguslikust ja majanduslikust kontekstist võib vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid sisaldav kompromissikokkulepe mitte olla konkurentsi piirav (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Bayer ja Maschinenfabrik Hennecke, 65/86, EU:C:1988:448, punkt 21). Liiati ei ole see kohtuotsus tehtud vaidluse lahendamiseks sõlmitud kompromissikokkuleppe, vaid litsentsilepingu kontekstis.

287

Kuigi põhimõtteliselt ei saa välistada, et patendivaidluse lahendamise kokkulepe, millel on konkurentsi seisukohast neutraalne või positiivne mõju, seonduvate piirangute teooria kohaldamisalasse kuulub, tuleb siiski analüüsida seonduva konkurentsipiirangu ulatust, mis nõuab kahe aspekti uurimist. Nimelt tuleb kontrollida esiteks, kas piirang on põhitehingu või -tegevuse teostamiseks objektiivselt vajalik, ning teiseks, kas see on sellega võrreldes proportsionaalne (18. septembri 2001. aasta kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, T‑112/99, EU:T:2001:215, punkt 106, ja 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjonT‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 64).

288

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleb kohtupraktika kohaselt kontrollida, kas nimetatud tehingu tegemine või tegevus oleks kõnealuse piirangu puudumisel võimatu. Asjaolu, et sellise tehingu tegemine või tegevus oleks kõnealuse piirangu puudumise tõttu lihtsalt keerulisem või vähem kasumlik, ei muuda seda piirangut objektiivselt vajalikuks selliselt, et seda saaks lugeda seonduvaks piiranguks. Niisugune tõlgendamine laiendaks seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu või -tegevuse sooritamiseks rangelt vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kasulikku mõju (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 91).

289

Mis puudutab vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid, siis need on olemuslikult seotud vaid osade kompromissikokkulepetega ehk nendega, mis põhinevad kõnealuse patendi kehtivuse tunnustamisel (vt eespool punkt 259). Kui need tingimused peegeldavad seda, et mõlemad pooled patendi kehtivust tunnustavad, ning kui nende ulatus piirdub kõnealuse patendiga, tuleb neid käsitada sellistena, et seonduvate piirangute teoorias ette nähtud erandi esimene tingimus võib olla täidetud.

290

Mis puudutab teist tingimust, siis on oluline meelde tuletada, et kui piirang on põhitehingu või -tegevuse tegemiseks objektiivselt vajalik, tuleb veel kontrollida, et selle piirangu kestus ning materiaalne, ajaline ja geograafiline kohaldamisala ei ületaks seda, mis on selle tehingu või tegevuse tegemiseks vajalik. Kui piirangu kohaldamisala on ulatuslikum kui põhitehingu või -tegevuse tegemiseks vajalik, tuleb seda eraldi analüüsida lähtudes ELTL artikli 101 lõikest 3 (18. septembri 2001. aasta kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, T‑112/99, EU:T:2001:215, punkt 113). Seetõttu võib seonduvate piirangute teooria kuuluda kohaldamisele nende kompromissikokkulepete suhtes, milles sisalduvad vaidlustamis- ja turustamiskeelud ei lähe kaugemale patendi, mille kehtivust selle kokkuleppega tunnustati, kehtivusajast ja kohaldamisalast.

291

Käesoleval juhul võis komisjon siiski õigustatult seonduvate piirangute teooria kohaldamise võimaluse uurimata jätta, kuivõrd ta leidis, et vaidlustamis- ja turustamiskeeldude aluseks ei olnud patendi kehtivuse tunnustamine, vaid originaalravimeid tootva laboratooriumi poolt väärtuse ülekandmine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, mis ajendas viimast loobuma patendiomanikuks olevale äriühingule konkurentsisurve avaldamisest. Sellisel juhul on kompromissikokkuleppe näol tegu eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, mida ei saa kvalifitseerida tehinguks, mis ei ole laadilt konkurentsivastane, tulenevalt oma neutraalsusest või positiivsest mõjust konkurentsile. Liiati saavad vaidlustamis- ja turustamiskeelud olla vajalikud vaid sellise kompromissikokkuleppe puhul, mille aluseks on asjaomase patendi kehtivuse tunnustamine selle kokkuleppe poolte poolt (vt eespool punkt 289). Stiimuli olemasolu korral ei ole kompromissikokkuleppe aluseks selline tunnustamine. Sellisel juhul ei saa vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid vaadelda kompromissikokkuleppe seisukohast vajalikena.

292

Hagejad tuginevad kohtuotsusele Actavis, leides, et Supreme Court of the United States (Ameerika Ühendriikide ülemkohus) ei toetanud seda lähenemist, mille komisjon käesoleval juhul valinud on. Komisjon, kes seda kohtuotsust vaidlustatud otsuses (põhjendus 1199) maininud on, leiab siiski, et ta on kasutanud sama lähenemisviisi nagu Supreme Court of the United States (Ameerika Ühendriikide ülemkohus), leides, et originaalravimeid tootva laboratooriumi poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmist hõlmavate kompromissikokkulepete puhul ei saa nende õigusvastasust eeldada.

293

Kohtuotsus Actavis puudutab farmaatsiasektoris sõlmitud kompromissikokkuleppeid, millega geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud võtsid vastutasuna suurte summade eest (Actavise puhul oli tegu 19–30 miljoni USA dollarisuuruste iga-aastaste maksetega 9 aasta jooksul) kohustuse mitte siseneda turule enne teatud kuupäeva, mis oli originaalravimeid tootva äriühingu patendi kehtivuse lõppemise kuupäevast varasem (65 kuud enne Actavise patendi kehtivuse lõppemist), ning reklaamida kõnealust ravimit arstidele.

294

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriikide praktika, isegi kui see on kõigis liikmesriikides ühesugune, mõjutada aluslepingutes sätestatud konkurentsieeskirjade kohaldamist (vt selle kohta 17. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus VBVB ja VBBB vs. komisjon, 43/82 ja 63/82,EU:C:1984:9, punkt 40) ning seda enam on see nõnda kolmandate riikide riigisisese praktika puhul (vt selle kohta 28. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Compagnie générale maritime jt vs. komisjon, T‑86/95, EU:T:2002:50, punkt 341 ja seal viidatud kohtupraktika). Liidu konkurentsiõiguses valitud lähenemine, mis puudutab eesmärgil ja tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute eristamist, erineb Ameerika Ühendriikide konkurentsiõigusest, kus eristatakse konkurentsipiiranguid per se, mille hulka kuuluvad juhtumid, kus konkurentsivastane mõju on sedavõrd ilmne, et piisab kiirest ja esmapilgulisest lähenemisest (quick look approach) konteksti arvesse võtmata ning mis on tingimata ja mööndusteta keelatud, ning rikkumistest, mida tuleb tõendada vastavalt põhjendatuse doktriinile („rule of reason“) ehk olles omavahel kaalunud kokkuleppe konkurentsi soodustavat ja seda kahjustavat mõju. Ühelt poolt ei käsitata liidu õiguses ühtki konkurentsipiirangut tingimata ja mööndusteta õigusvastasena, kuna eesmärgil põhinev konkurentsipiirang võib põhimõtteliselt kuuluda ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandite kohaldamisalasse. Teiselt poolt, nagu ka kohtupraktikas on meelde tuletatud, ei lähtuta liidu konkurentsiõiguses põhjendatuse doktriinist (vt 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 65; vt selle kohta ka 23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, T‑65/98, EU:T:2003:281, punkt 106). Käesoleva kohtuasja asjaolude suhtes kohtuotsuse Actavis analoogia alusel kohaldamise muudavad lisaks sellele veelgi keerulisemaks erinevused konkreetselt ravimitega seotud patente puudutavas Ameerika Ühendriikide ja liidu õiguslikus regulatsioonis (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 513).

295

Argument, mis puudutab Supreme Court of the United States’i (Ameerika Ühendriikide ülemkohus) seisukoha eiramist, tuleb seega tulemusetuna tagasi lükata.

296

Hagejad leiavad, et kompromissikokkulepetel on nende olemusest tulenevalt ebamäärased tagajärjed ning seetõttu ei saa neid kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

297

Esiteks leiavad hagejad, et sellistel kokkulepetel on potentsiaalselt ebamäärased tagajärjed patentide vaidlustamise seisukohast, kuivõrd on paralleelseid vaidlusi ning Euroopa Patendiametis toimuvates menetlustes ei takista see, et üks pool oma vastulause tagasi võtab, menetluse jätkamist, kuna Euroopa Patendiameti vastulausete osakond või apellatsioonikoda võivad omal algatusel selle poole argumentidele tugineda. Lisaks sellele ei ole vaidlustatud otsuses arvesse võetud seda, et tulevaste vaidluste seisukohast on kompromissikokkulepetel vaid ebamäärased tagajärjed, kuna geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele jääb vabadus võtta ette kulukaid kohtumenetlusi või seda mitte teha ning kuna teatud liikmesriikides võivad need igal juhul kasutuks osutuda, kui menetlus Euroopa Patendiametis on pooleli.

298

Teiseks leiavad hagejad, et sõltuvalt kokkulepete sõnastusest ja nende sõlmimise kontekstist on ebamäärased ka selliste kokkulepete võimalikud tagajärjed seoses geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemisega. Seetõttu tuleks arvesse võtta vaidluse olemasolu ja poolte eduväljavaateid, teiste vaidluste olemasolu ja võimalust arendada välja toote teisi alternatiivseid vorme. Lisaks sellele võivad need kokkulepped anda võimaluse geneeriliste ravimite kiiremaks turule tulemiseks. Viimaks pidanuks komisjon võtma arvesse ka seda, kas geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel oli võimekus ja kavatsus riskantne turule tulemine ette võtta.

299

Kolmandaks leiavad hagejad, et sarnaselt seisukohale, mille Supreme Court of the United States (Ameerika Ühendriikide ülemkohus) võttis kohtuotsuses Actavis, ei saa komisjon patendivaidluste lahendamise kokkulepete eest karistust määrata, hindamata nende tegelikku mõju turule.

300

Komisjon leiab, et see argument on tulemusetu, kuivõrd selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepe on käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, ei tule arvesse võtta selle tagajärgi, ning teatud juhtudel võib eesmärgil põhineval konkurentsipiirangul hiljem aset leidvatest asjaoludest tulenevalt üldse mitte mingeid tagajärgi olla. Eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu analüüsis ei ole niisiis vaja ära näidata, millised oleksid olnud olukorrad siis, kui neid kokkuleppeid ei oleks sõlmitud.

301

Täiendavalt tuletab komisjon meelde, et mis puudutab patendivaidluste lahendamise kokkulepete tagajärgi, siis võtsid hagejad käesoleval juhul vaevaks sõlmida sellised kokkulepped kõigi oma potentsiaalsete konkurentidega, ning nende poolt sõlmitud viiest kokkuleppest ainult kaks sisaldasid tingimust, mille kohaselt oli geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel lubatud vaidlusaluse patendi tühistamise korral turule siseneda.

302

Lisaks leiab komisjon, et ta on vaidlustatud otsuses käsitlenud geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute võimekust ja kavatsust riskantne turule tulemine ette võtta.

303

Viimaks leiab komisjon, et vaidlustatud otsus ei ole vastuolus seisukohaga, mille Supreme Court of the United States (Ameerika Ühendriikide ülemkohus) võttis kohtuotsuses Actavis, pidades silmas erinevusi Euroopa eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu ja Ameerika konkurentsipiirangu per se mõistete vahel. Komisjon tuletab ka meelde, et liidu kohtupraktika välistab põhjendatuse doktriinist lähtumise, kuna kokkuleppe konkurentsi soodustavaid asjaolusid tuleb hinnata ELTL artikli 101 lõikest 3 lähtudes.

304

Hagejatega tuleb nõustuda selles, et komisjon ega kohus ei saa kokkuleppe konkurentsi piiravat eesmärki analüüsides ja eeskätt kokkuleppe majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes täielikult eirata selle kokkuleppe võimalikke tagajärgi (kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:272, punkt 84). Oluline on nimelt välja tuua, et oma eesmärgi poolest konkurentsi piiravad on sellised kokkulepped, mis on konkurentsile piisavalt kahjulikud, see tähendab, et neil on niivõrd tõenäoliselt konkurentsivastased tagajärjed, et võib järeldada, et seda, millised on nende tagajärjed konkurentsile turul, ei ole vaja ära näidata (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 49 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega ei tuleks eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks pidada selliseid kokkuleppeid, millel on nende konteksti arvestades turule vastandlikud tagajärjed (kohtujurist Wahl’i ettepanek kohtuasjas CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:1958, punkt 56).

305

Kuivõrd hagejad põhjendavad vaidlusaluste kokkulepete potentsiaalseid ebamääraseid tagajärgi puudutavaid seisukohti peamiselt argumentidega, mis puudutavad iga konkreetset kokkulepet ja selle konteksti, siis tuleb käesoleval juhul kõnealustele seisukohtadele vastata koos vastamisega kriitikale, mis puudutab iga konkreetse lepingu kvalifitseerimist eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, seda enam, et nagu komisjon kohaselt rõhutab, eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemist tuleb hinnata iga kokkuleppe kui terviku pinnalt, mitte analüüsida eraldi seda, kas vaidlustamiskeeldu või turustamiskeeldu käsitlevad tingimused on konkurentsi piiravad.

306

Ka küsimust, kas komisjon leidis õigesti, et tegu on konkurentsipiiranguga hoolimata võimalikest konkurentsi soodustavatest tagajärgedest, mis väidetavalt võisid tuleneda iseäranis nende kokkulepete sõlmimise kontekstist, käsitletakse seega koos nende väidetega, milles kritiseeritakse igale vaidlusalusele kokkuleppele antud hinnangut, kusjuures arvesse võetakse üksnes neid, mis jäävad eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangute analüüsi raamidesse (vt edaspidi punktid 525, 644 ja 989).

307

Lisaks, nagu eespool punktidest 293–295 tuleneb, ei saa hagejad tulemuslikult tugineda kohtuotsusele Actavis.

308

Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb analüüsida hagejate argumente, mis puudutavad konkreetselt igaüht neist kolmest põhilisest kriteeriumist, mille alusel on komisjon kvalifitseerinud kõnealused kompromissikokkulepped eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks ning milleks on esiteks see, kas geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud olid potentsiaalsed konkurendid, teiseks, kas need äriühingud võtsid kohustuse piirata geneeriliste ravimitega turule sisenemiseks tehtavaid pingutusi ja kolmandaks, kas originaalravimeid tootev äriühing kandis geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule üle väärtuse, mis oli viimase jaoks märkimisväärseks stiimuliks turule sisenemiseks tehtavate pingutuste piiramisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 1154).

316

Sisuliselt heidavad hagejad ette, et komisjon on õigust vääralt kohaldanud ja lähtunud valedest kriteeriumidest, käsitades hagejatega vaidlusalused lepingud sõlminud geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid hagejate potentsiaalsete konkurentidena. Hagejad kritiseerivad ka komisjoni hinnangut selle kohta, millised selle potentsiaalse konkurentsi piirangud hagejate patentidest tulenesid.

317

Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane on vaidlusaluste kokkulepete poolte vahelise potentsiaalse konkurentsi tuvastamisel kontrollinud üksnes seda, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule tulemiseks ei olnud ületamatuid takistusi, ega ole uurinud seda, kas neil äriühingutel olid tegelikud ja konkreetsed võimalused turule tulemiseks (vt eespool punkt 309).

318

Hagejate poolt viidatud kohtupraktikast nähtub, et ettevõtja on potentsiaalne konkurent, kui tal on tegelikud ja konkreetsed võimalused siseneda asjaomasele turule ning konkureerida seal tegutsevate ettevõtjatega. Selline tõendamine ei saa põhineda vaid oletusel, vaid seda peab kinnitama faktidega või asjaomase turu struktuuri analüüsiga. Nii ei saa ettevõtjat lugeda potentsiaalseks konkurendiks, kui tema turule sisenemine ei vasta elujõulisele majandusstrateegiale (29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 86; vt selle kohta ka 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punktid 166 ja 167 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb tingimata, et ehkki ühe ettevõtja kavatsus turule siseneda võib olla oluline kontrollimaks, kas teda võib lugeda potentsiaalseks konkurendiks viidatud turul, on sellise määratluse aluseks olev keskne asjaolu siiski tema suutlikkus kõnealusele turule siseneda (14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 168, ja 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 87).

319

Teistsuguses kontekstis on samuti leitud, et ettevõtja on potentsiaalne konkurent, kui tema turule sisenemiseks puuduvad ületamatud tõkked (vt selle kohta 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑519/09, ei avaldata, EU:T:2014:263, punkt 230, mida kinnitati 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusega Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punktid 28, 29, 32 ja 34, ning 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punkt 181).

320

Kohtupraktikast tuleneb niisiis, et lävend, millest alates potentsiaalset konkurentsi mööndakse, võib olla erinev, sõltuvalt konkreetsest kontekstist ja rikkumisest. Üksnes turule sisenemise ületamatute takistuste uurimise korral piisab potentsiaalse konkurentsi tuvastamiseks mis tahes, ka vaid teoreetilisest võimalusest turule siseneda, ent turule sisenemise tegelike ja konkreetsete võimaluste analüüsimisel saab potentsiaalset konkurentsi tuvastatuks lugeda vaid juhul, kui esinesid tegelikult võimalused turule sisenemiseks, mis oleksid piirava tegevuse puudumise korral realiseeritud.

321

Samuti on tõsi, et kontroll selle üle, kas teatud turule sisenemise takistused, milleks antud juhul on peamiselt patendid ja müügiloa saamise kohustus, on ületamatud, ei väära geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute tegelike ja konkreetsete turule sisenemise võimaluste uurimist lähtudes nende turule sisenemise võimekusest ja kavatsusest, ega ole selle uurimisega vastuolus. Nagu komisjon vaidlustatud otsuses (1666. joonealune märkus) ja kohtuistungil asjakohaselt rõhutas, oli ületamatute takistuste puudumise kontrolli „eesmärk veenduda selles, kas hoolimata geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute üldisest võimekusest ja nende tõendatud kavatsusest turule siseneda, esines objektiivseid põhjuseid, mis muutnuks geneeriliste ravimite turule sisenemise võimatuks“ ja seeläbi täiendada tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumil põhinevat analüüsi. Kui turule sisenemisel on ületamatuid takistusi, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjatel on tegelikud ja konkreetsed võimalused sinna siseneda. Niisiis kui turgu iseloomustab sisenemise takistuste olemasolu, täiendab nende takistuste ületamatuse objektiivne analüüs kõnealuse äriühingu turule sisenemise võimekuse ja kavatsusega seonduvatel individuaalsetel kriteeriumidel põhinevat tegelike ja konkreetsete võimaluste analüüsi.

322

Niisiis ei saa, nagu hagejad seda teevad, sellest, et vaidlustatud otsuses on mitmel korral (vt eelkõige põhjendused 1125 ja 1181) viidatud ületamatute takistuste kriteeriumile, järeldada, et komisjon on potentsiaalse konkurentsi määratlemisel lähtunud üksnes sellest kriteeriumist.

323

Nõnda on see seda enam, et kõrvuti 21. mai 2014. aasta kohtuotsusega Toshiba vs. komisjon (T‑519/09, ei avaldata, EU:T:2014:263), kus kohaldati ületamatute takistuste kriteeriumi (vt eespool punkt 319), on komisjon viidanud ka 15. septembri 1998. aasta kohtuotsusele European Night Services jt vs. komisjon (T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94, EU:T:1998:198) ning 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsusele Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon (T‑461/07, EU:T:2011:181), kus lähtuti tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumist, mainides need lisaks ära ka potentsiaalse konkurentsi kindlaksmääramise eeskirjade käsitluse sissejuhatuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 1156 ja 1157), ning mitmele muule kohtuotsusele, kus seda potentsiaalse konkurentsi määratlust meelde tuletati ja kohaldati, sealhulgas 29. juuni 2012. aasta kohtuotsusele E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon (T‑360/09, EU:T:2012:332) (vt eespool punkt 318). Liiati on komisjon selgelt märkinud, et „potentsiaalse konkurentsi tõendamisel on kesksel kohal“ turule sisenemise võimekus (vt eespool punkt 318), mis on üks tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumi raames hinnatav asjaolu (vaidlustatud otsuse põhjendus 1163). Viimaks on komisjon, käsitledes iga kõnealuse geneerilisi ravimeid tootva äriühingu staatust potentsiaalse konkurendina, neist igaühe kohta käivate ning eeskätt nende tootmisvõimekust ja laovarusid, nende sõlmitud lepinguid, nende poolt müügilubade saamiseks astutud samme ja nende poolt Servier’ vastu esitatud hagisid puudutavate mitmete konkreetsete andmete põhjal järeldanud, et neil kõigil olid tegelikud ja konkreetsed võimalused turule sisenemiseks (vt edaspidi punktid 432–438, 579–585 ja 718–722). Selline iga väidetavat potentsiaalset konkurenti iseloomustavatel andmetel põhinev üksikasjalik analüüs on iseloomulik turule sisenemise tegelike ja konkreetsete võimaluste kontrollimisele ja eristub üksnes asjaomasele turule sisenemisega seotud ületamatute takistuste kontrollimisest, mille puhul on võimalik jõuda järelduseni, et tegemist on potentsiaalse konkurentsiga, üksnes selle asjaolu pinnalt, et mis tahes ettevõtja on kõnealusele turule sisenenud.

324

Neid tõdemusi ei sea kahtluse alla hagejate väited, et komisjon on eeskätt aluseks võtnud geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemise kavatsuse ning hulga ebarealistlikke hüpoteese (vt eespool punkt 309), kuivõrd repliigist nähtub, et selle argumendiga ei vaidlusta hagejad mitte seda, millisest kriteeriumist lähtuti, vaid seda, kuidas tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumi antud juhul kohaldati; seda käsitletakse edaspidi iga vaidlusaluse kokkuleppe kohta antud hinnangute suhtes esitatud etteheidetele vastamise raames.

325

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, on komisjon hinnanud potentsiaalset konkurentsi kõnealusel turul lähtudes tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumist.

326

Lisaks võib ära märkida, et vastupidi sellele, mida komisjon 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele Toshiba Corporation vs. komisjon (C‑373/14 P, EU:C:2016:26) (vt eespool punkt 312) viidates vasturepliigis väidab, ei võinud ta käesoleval juhul piirduda turule sisenemise ületamatute takistuste puudumise kontrollimisega, et selle pinnalt järeldada potentsiaalse konkurentsi olemasolu kõnealusel turul (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 99–101).

327

20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Toshiba Corporation vs. komisjon (C‑373/14 P, EU:C:2016:26) punktidest 28, 29, 32 ja 34 tuleneb tõepoolest, et turgude jagamist käsitlevate kokkulepete puhul võib sellise tegevuse majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs piirduda sellega, mis osutub rangelt vajalikuks, et otsustada, et tegu on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, ning iseäranis kontrollida, et kõnealusele turule sisenemise takistusi ei saa käsitada ületamatutena (vt selle kohta ka 28. juuni 2016. aasta kohtuotsus Portugal Telecom vs. komisjon, T‑208/13, EU:T:2016:368, punktid 177 ja 181).

328

Kõigepealt tuleb siiski märkida, et 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Toshiba Corporation vs. komisjon (C‑373/14 P, EU:C:2016:26), loetuna koos kohtujurist Watheleti ettepanekuga kohtuasjas Toshiba Corporation vs. komisjon (C‑373/14 P, EU:C:2015:427, punktid 69, 70, 89 ja 90), nähtub, et seal käsitletud majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsi piirangu põhjuseks on see, et mõned eesmärgil põhinevad piirangud on eriliselt ilmsed, ning tuvastamaks, et need on konkurentsi piisavalt kahjustavad, ei ole majandusliku ja õigusliku konteksti põhjalik analüüsimine vajalik, eriti kuna asjaomased kokkulepped ei ole ei ebatüüpilised ega keerukad.

329

Tulenevalt sellest, et vaidlusalused kokkulepped on sõlmitud patentidega seotud kompromissikokkulepete vormis, ei pruukinud käesoleval juhul aga kõrvalseisvale vaatlejale olla ilmne, et nende lepingute näol on tegemist rikkumise ja iseäranis eesmärgil põhineva piiranguga. Seda kinnitab eeskätt asjaolu, et komisjon analüüsis ühekorraga nii nende eesmärki kui ka nende konkurentsivastaseid tagajärgi. Seda kinnitab ka see, et komisjon kvalifitseeris vaidlusalused lepingud eesmärgil põhinevateks piiranguteks 20. novembri 2008. aasta kohtuotsuse Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643) tähenduses, kusjuures selle kvalifitseerimise õigsuse osas ei ole praeguses etapis vaja seisukohta võtta. Kuigi selle kohtuotsuse punktist 34 tuleneb, et turult väljatõrjumise kokkulepped on „ilmselgelt vastuolus“ aluslepingu konkurentsi puudutavate sätete mõttega, ei leidnud Euroopa Kohus, et selles kohtuasjas vaidluse all olnud kokkulepped oleksid kõrvalseisva vaatleja jaoks olnud ilmselgelt või üheselt mõistetavalt turult väljatõrjumise kokkulepped ning seega sellised eesmärgil põhinevad piirangud, mille puhul ei ole vaja nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti üksikasjalikult analüüsida. Vastupidi, järeldamaks, et tegemist on turult väljatõrjumise kokkulepetega, mis seetõttu „ilmselgelt“ eesmärgist tulenevalt konkurentsi piiravad, analüüsis Euroopa Kohus seda konteksti nagu ka kõnealuste kokkulepete tingimusi ja eesmärke (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punktid 31–40).

330

Tuleb ka rõhutada, et kohtuasjas, milles tehti 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon (C‑373/14 P, EU:C:2016:26), ei olnud vaidlusalustes tegevustes osalenud tootjate tootmis- ja turustamisvõimekus vaidluse all ning asjaomasel turul mingisugust monopoli ei olnud. Käesoleval juhul on aga just nimelt vaidlustatud geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute võimekus vaidlusalust toodet toota ja turustada, võttes eeskätt arvesse ainuõigusi, milleks on hagejate patendid (vt eespool punkt 234 ja tagapool punkt 357). Seega ei saa sellest kohtuotsusest järeldada, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamiseks ei ole üldiselt või iseäranis sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas vajalik kontrollida kokkuleppe poolte tegelikke ja konkreetseid võimalusi asjaomasele turule siseneda.

331

Eelnevast tuleneb, et etteheide, mis puudutab potentsiaalse konkurentsi väära määratluse kohaldamist, tuleb tagasi lükata.

Piisavalt kiire turule sisenemise kriteerium

332

Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, tuginedes 3. aprilli 2003. aasta kohtuotsusele BaByliss vs. komisjon (T‑114/02, EU:T:2003:100) ja 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsusele Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon (T‑461/07, EU:T:2011:181), et põhiliseks asjaoluks, mille tõttu saab ettevõtja kvalifitseerida potentsiaalseks konkurendiks, on see, et ta saab turule siseneda piisavalt kiiresti, et see mõjutaks sellel turul tegutsevaid ettevõtjaid. Komisjon rõhutas, et kuigi viivitused võivad peegeldada kuludest või ajast tingitud turule sisenemise raskusi ning nende viivituste tõttu võib turule sisenemine olla äriliselt vähem atraktiivne, ei sea sellised viivitused iseenesest kahtluse alla võimekust turule siseneda ning Servier’le või teistele geneerilisi ravimeid tootvatele äriühingutele survet avaldada. Käesolevas asjas järeldas komisjon sellest, viidates ajaraamidele, mis on antud erandimäärustes ja tema enda suunistes – iseäranis suunistes [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes (ELT 2011, C 11, lk 1, edaspidi „2011. aasta horisontaalkoostöö kokkuleppeid käsitlevad suunised“) – kus on ette nähtud kuni kolmeaastane periood –, ning sellele, kui palju kulub tegelikult ligikaudu aega kohtumenetlustele, müügiloa saamisele ja farmatseutiliste toimeainete välja töötamisele, et hagejate ja geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute väidetavad viivitused ei paistnud piisavalt pikad selleks, et geneerilise ravimiga turule tulla sooviv ettevõtja konkurentsisurvet ei avaldaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 1158, 1159, 1182 ja joonealune märkus nr 1669; vt ka sama otsuse põhjendused 1125, 1126 ja 1296).

333

Vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, on see potentsiaalse konkurentsi ajalist aspekti puudutav komisjoni analüüs kohaldamisele kuuluvate põhimõtetega kooskõlas.

334

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et ettevõtja kvalifitseeruks potentsiaalseks konkurendiks, tema turule sisenemine saama toimuda piisavalt kiiresti, et see mõjutaks turul tegutsevaid ettevõtjaid ja avaldaks neile konkurentsisurvet (14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 189; vt selle kohta ka 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 114).

335

Selles kohtupraktikas võeti arvesse suuniseid [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes (ELT 2001, C 3, lk 2; ELT eriväljaanne 08/02, lk 25; edaspidi „2001. aasta horisontaalkoostöö kokkuleppeid käsitlevad suunised“) (vt ka 2011. aasta horisontaalkoostöö kokkuleppeid käsitlevad suunised), kus mitte üksnes ei kinnitatud piisavalt kiiresti turule sisenemise nõuet, vaid anti ka teistele suunistele ning grupierandi määrustele tuginedes ligikaudsed tähtajad, mille puhul saab turule sisenemist pidada piisavalt kiireks ja mis ei ületanud sõltuvalt juhtumist ühte või kolme aastat.

336

Ent nagu nii neis suunistes (vt 2001. aasta horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste 9. joonealune märkus ja 2011. aasta horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste 3. joonealune märkus) ning kohtupraktikas (vt selle kohta 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punktid 171 ja 189) täpsustatud on, on need tähtajad ligikaudsed ning „piisavalt kiiresti“ turule sisenemise mõiste sisustamine sõltub käsitletava juhtumi faktilistest asjaoludest ning selle õiguslikust ja majanduslikust kontekstist, millest lähtudes tuleb kindlaks määrata, kas väljaspool turgu asuv ettevõtja avaldab konkurentsisurvet turul juba tegutsevatele ettevõtjatele (vt selle kohta 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 169).

337

Käesoleval juhul on aga komisjon esiteks arvesse võtnud konkreetse juhtumi majandusliku ja õigusliku kontekstiga seotud erilisi asjaolusid ja hinnanud iga turule sisenemiseks vajaliku etapi kestust. Tuleb rõhutada, et nimelt farmaatsiasektori eripärade tõttu ja eelkõige mitme etapi läbimise vajalikkuse ja patentide olemasolu tõttu astuvad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud sageli turule sisenemisele suunatud samme tükk aega enne patentide kehtivuse lõppemist, et nõutavad etapid oleksid läbitud hiljemalt patentide kehtivuse lõppemisel. Need sammud võivad avaldada originaalravimeid tootvale äriühingule konkurentsisurvet enne või lausa palju enne patentide kehtivuse lõppemist ja geneerilisi ravimeid tootva äriühingu tegelikku turule sisenemist (vt tagapool punkt 356; vt selle kohta ka 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, C‑457/10 P, EU:C:2012:770, punkt 108, 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 163, ning 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon, T‑460/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:453, punktid 77–79).

338

Nagu hagejad õigesti leiavad (vt eespool punkt 311), ei saa geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut nende potentsiaalse konkurendina käsitada juba hetkest, mil, ja üksnes sellest tulenevalt, et viimane alustab perindopriili geneerilise versiooni välja töötamist. Komisjon on tõepoolest vaidlustatud otsuse põhjenduses 1125 väitnud, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute potentsiaalne konkurents tekib siis, kui need, kes soovivad geneerilise tootega turule tulla, alustavad farmatseutilise toimeaine ja lõpptoote tootmiseks äriliselt elujõuliste tehnoloogiate arendamist. Selles põhjenduses järgnevalt märgitust, kus viidatakse tagapool olevale analüüsile, mis puudutab iga kõnealuse geneerilisi ravimeid tootva äriühingu staatust potentsiaalse konkurendina, samuti eelkõige nimetatud analüüsist ja vaidlustatud otsuse üldistest põhjendustest, mis puudutavad piisavalt kiiresti turule sisenemise kriteeriumi (vt eespool punkt 332), nähtub siiski, et komisjon ei soovinud väita, et konkurentsisurve avaldamine algas geneerilise toote arendustegevuse alustamisest, vaid ta soovis välja tuua võimaluse, et konkurentsisurve avaldamine võib alata tegevuse alustamisest, kui sellise surve avaldamise tingimused on täidetud. Ent isegi kui tõlgendada nimetatud põhjendust 1125 nii, et selles loetakse potentsiaalse konkurentsi alguseks geneerilise toote arendustegevuse alustamine, on selle suhtes esitatud kriitika igal juhul tulemusetu, kuna komisjon ei ole sellele põhjendusele tuginedes kõnealuseid geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid potentsiaalseteks konkurentideks lugenud. Nagu komisjon asjakohaselt rõhutab, leidis ta, et ajahetkel, millest lähtudes ta hindas, kas geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud on potentsiaalsed konkurendid, ehk vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise ajal olid kõik need äriühingud jõudnud oma perindopriili arendustegevuses kaugele ning ta ei võtnud seisukohta küsimuses, kas nad olid potentsiaalsed konkurendid varem ehk siis, kui nad seda arendustegevust alustasid (vt eespool punkt 315).

339

Samuti on komisjon tõepoolest põhjenduse 1296 juures olevas 1840. joonealuses märkuses meede tuletanud 2011. aasta horisontaalkoostöö kokkuleppeid käsitlevates suunistes nimetatud kolmeaastast tähtaega, ent pole sellest käesoleva asjaga seoses teinud mingisugust põhjapanevat järeldust, mistõttu tuleb etteheited, et komisjon on seda tähtaega arvesse võtnud eeskätt perindopriili arendamisele kuluva ajaga seonduvalt (vaidlustatud otsuse punkt 3137), tulemusetuna tagasi lükata.

340

Teiseks on komisjon tuginenud potentsiaalse konkurentsiga olemuslikult kaasneva konkurentsisurve ideele, asudes seisukohale, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute võimalikud viivitused turule sisenemise protsessis ei ole iseenesest piisavad selleks, et välistada nende käsitamine potentsiaalsete konkurentidena, kui nad jätkavad sellise surve avaldamist tulenevalt oma võimekusest turule siseneda, ning viidanud seejuures 3. aprilli 2003. aasta kohtuotsusele BaByliss vs. komisjon (T‑114/02, EU:T:2003:100). Vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, on komisjon põhjendatult tuginenud ülalnimetatud kohtuotsusele, sest kuigi Üldkohus tegi selle kohtuotsuse käesoleva asjaga võrreldes väga erinevas kontekstis, võttis ta siiski seal seisukoha küsimuses, kuidas mõjutas BaBylissi potentsiaalse konkurendina käsitamist asjaolu, et tema turule sisenemine mitmel korral edasi lükkus ehk seesama asjaolu, mida on analüüsitud vaidlustatud otsuses. Üldkohus asus selles osas seisukohale, ilma et hagejad sellele vastu vaidleksid, et turule sisenemise edasi lükkumine ei vääranud seda, et BaByliss oli käsitatav potentsiaalse konkurendina, ning tugines mitmele asjaolule, mis kinnitasid, et konkurentsisurvet avaldas tema võimekus turule siseneda (3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus BaByliss vs. komisjon, T‑114/02, EU:T:2003:100, punktid 102–106). Sellest järeldub ka, et kuivõrd geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute huvi olla turul esimesena võib küll, pidades silmas oodatava kasumi suurust, mõjutada nende kavatsust turule siseneda, ent iseenesest mitte nende turule sisenemise võimekust, on komisjon, vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, vaidlustatud otsuse põhjenduses 1182 õigesti leidnud, et see geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute huvi ei ole väidetavate viivituste hindamise seisukohast asjasse puutuv. Turule sisenemise võimet tuleb hinnata elujõulise majandusstrateegia kriteeriumist lähtudes (vt eespool punkt 318), mis tähendab, et see strateegia peab võimaldama kasumlikult turule sisenemist, mitte ei pea olema kõigist võimalikest turule sisenemise strateegiatest kõige kasumlikum selles mõttes, et kõnealune geneerilisi ravimeid tootev äriühing oleks esimene turule siseneja ja seega ainus, kes teatud aja jooksul originaalravimeid tootva äriühinguga turul konkureeriks (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon, T‑471/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:460, punkt 124).

341

Sellest järeldub, et kõik etteheited, mis puudutavad komisjoni poolt potentsiaalse konkurentsi ajalise aspekti hindamist, tuleb tagasi lükata.

Turul tegutsevate ettevõtjate taju kriteerium

342

Vaidlustatud otsuses on komisjon, tuginedes 12. juuli 2011. aasta kohtuotsusele Hitachi jt vs. komisjon (T‑112/07, EU:T:2011:342) ja 21. mai 2014. aasta kohtuotsusele Toshiba vs. komisjon (T‑519/09, ei avaldata, EU:T:2014:263), leidnud, et potentsiaalse konkurentsi hindamisel on suur tähtsus turul juba tegutseva ettevõtja tajul. Komisjon on seisukohal, et kui selline kogenud ettevõtja tajub geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt konkurentsiohtu, võib see oht avaldada konkurentsisurvet tema käitumisele turul ning on potentsiaalse konkurentsi hindamise seisukohast asjasse puutuv. Komisjon on täpsustanud, viidates 14. aprilli 2011. aasta kohtuotsusele Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon (T‑461/07, EU:T:2011:181), et potentsiaalne konkurents saab tekkida vaid sellel turul mitte tegutseva ettevõtja olemasolul, kusjuures pelgalt selline olemasolu võib avaldada konkurentsisurvet, mis seisneb turule sisenemise võimalikkuses (põhjendused 1160–1162). Komisjon järeldas sellest, et vastamaks küsimusele, kas geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud avaldasid Servier’le konkurentsisurvet, tuleb arvesse võtta ka seda, kas ja kuidas tajusid seda turul tegutsev ettevõtja Servier ning teised konkurentideks olevad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud (põhjendus 1163). Käesoleval juhul on komisjon leidnud, et geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid tajusid konkurentidena nii Servier kui ka teised nende rivaalideks olevad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud (põhjendus 1183).

343

Kõigepealt võib ära märkida, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute konkurendi-staatuse kindlaks tegemiseks on komisjon vaidlustatud otsuses turul juba tegutseva ettevõtja taju kriteeriumi kasutanud ühe kriteeriumina teiste kõrval, mida näitab eespool punktis 342 viidatud kohas sõna „ka“ kasutamine ning iga kõnealuse äriühingu puhul teiste potentsiaalse konkurentsi kriteeriumide analüüsimine (vt tagapool punktid 432–438, 579–585 ja 718–722).

344

Vastupidi hagejate seisukohale on aga turul juba tegutseva ettevõtja taju kriteeriumi kasutamine ühena teiste potentsiaalse konkurentsi kriteeriumide kõrval kooskõlas käesoleval juhul kohaldamisele kuuluva kohtupraktikaga, millele hagejad viitavad.

345

Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, on Üldkohus 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Hitachi jt vs. komisjon (T‑112/07, EU:T:2011:342) potentsiaalse konkurentsi tuvastamisel turul juba tegutseva ettevõtja taju kriteeriumiga selgelt arvestanud. Selle kohtuotsuse punktidest 90, 226 ja 319, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1160, nähtub, et Euroopa ja Jaapani tootjate vahel kõnealuste kokkulepete sõlmimine ei ole mitte üksnes arvestatavaks tõendiks selle kohta, et esimesed neist tajusid teisi tõsiseltvõetavate potentsiaalsete konkurentidena, vaid annavad tunnistust ka sellest, et Jaapani tootjatel olid võimalused Euroopa turule tulemiseks (vt selle kohta ka 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑519/09, ei avaldata, EU:T:2014:263, punkt 231). Tõsi, Üldkohus analüüsis potentsiaalset konkurentsi ka objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes, käsitledes Jaapani tootjate turule sisenemise võimet (12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, T‑112/07, EU:T:2011:342, punktid 157 ja 160), mille komisjon ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 1160 välja tõi. See objektiivsetest kriteeriumidest lähtuv analüüs näitab aga üksnes seda, et turul juba tegutseva ettevõtja tajuga seotud subjektiivne kriteerium on ainult üks mitmest potentsiaalse konkurentsi olemasolu hindamiseks kasutatavatest kriteeriumidest.

346

Hagejate poolt osutatud 29. juuni 2012. aasta kohtuotsuses E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon (T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 115) leidis Üldkohus, et kokkuleppe olemasolu ja see, kuidas selle kokkuleppe pooled olukorda tajusid, ei saanud olla piisav selleks, et tõendada või tingimata tähendada potentsiaalse konkurentsi olemasolu kokkuleppe allkirjastamise ajal. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole selles kohtuotsuses niisiis leitud, et turul juba tegutseva ettevõtja taju kriteerium oleks asjakohatu, vaid üksnes, et see, kuidas ettevõtja olukorda tajub, ei ole piisav potentsiaalse konkurentsi olemasolu tuvastamiseks, kui muid seda kinnitavaid asjaolusid ei esine.

347

Sellest järeldub, et kohtupraktika kohaselt on turul juba tegutseva ettevõtja taju kriteerium potentsiaalse konkurentsi olemasolu hindamiseks kohane, ent mitte piisav kriteerium. Nagu hagejad asjakohaselt rõhutavad, siis kuivõrd see, kuidas isegi kogenud ettevõtja olukorda tajub, on subjektiivset laadi asjaolu ja sõltub konkreetsest ettevõtjast, tema teadmistest turu kohta ning suhetest oma hüpoteetiliste konkurentidega, siis ei saa üksi selle pinnalt järeldada, et mingisugune teine konkreetne ettevõtja on üks tema potentsiaalsetest konkurentidest. Seevastu võib selline tajumine aidata ettevõtjal turule siseneda ning seeläbi toetada tema kvalifitseerimist potentsiaalseks konkurendiks (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 103 ja 104, ning 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon, T‑460/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:453, punkt 88).

348

Hagejate argumendid, millega vaidlustatakse see, et komisjon on potentsiaalse konkurentsi tuvastamisel arvesse võtnud seda, kuidas turul juba tegutsevad ettevõtjad olukorda tajusid, tuleb seega tagasi lükata.

349

Hagejad ja menetlusse astuja heidavad komisjonile ette seda, et viimane on geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud kvalifitseerinud Servier’ potentsiaalseteks konkurentideks, hoolimata nende turule sisenemise takistustest, milleks olid patendid, mille omanikuks oli Servier.

350

Vaidlustatud otsuses on komisjon leidnud, et pooled väitsid 1. juulil 2010. aasta kohtuotsusele AstraZeneca vs. komisjon (T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 362) osutades ekslikult, et turule sisenemine oli mis tahes konkurentsivõimalusi välistanud patendi olemasolu tõttu välistatud, ning järeldasid sellest ekslikult, et Servier’ patendid tekitasid „ühepoolse blokaadi“ tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. aasta suuniste tähenduses, kusjuures need suunised käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulunud (põhjendused 1167 ja 1168 ning 1638. joonealune märkus).

351

Komisjon on lisanud, et esiteks oli geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel igal juhul võimalus nende Servier’ patentide kehtivus vaidlustada. Komisjon on seejuures meelde tuletanud 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsust Windsurfing International vs. komisjon (193/83, EU:C:1986:75, punkt 92), mille kohaselt on avalikes huvides kõrvaldada, iseäranis patentide kehtivuse vaidlustamise hagide esitamise teel, ekslikult välja antud patentidest tuleneda võivad majandustegevuse takistused, ning 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsust AstraZeneca vs. komisjon (C‑457/10 P, EU:C:2012:770, punkt 108), kus on kinnitatud, et potentsiaalne konkurents saab esineda isegi enne molekuli patendi kehtivuse lõppemist (vaidlustatud otsuse põhjendused 1132, 1165 ja 1169 ning 1640. joonealune märkus). Komisjon on lisanud, et tegemaks kindlaks, kas need patendid takistasid geneeriliste ravimite turule tulemist, ei ole tähtsust asjaolul, et Servier oli kas esitanud või esitamas nendest patentidest tulevate õiguste rikkumisele tuginevaid nõudeid, rõhutades, et patendist tulenevate õiguste rikkumist ei eeldata ning et kohtuotsust, millega oleks tuvastatud asjasse puutuval perioodil selline patendist tulenevate õiguste rikkumine, ei olnud (vaidlustatud otsuse põhjendused 1169–1171). Komisjon on täpsustanud, et selles osas, millisteks peeti võimalusi, et Servier’ patendid ei kehti või et tegemist on patendist tulenevate õiguste rikkumisega, tugines ta poolte endi ja kolmandate isikute poolt antud hinnangutele, mida on kajastatud kas vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise ajal või enne seda koostatud dokumentides (vaidlustatud otsuse põhjendus 1172).

352

Komisjon on leidnud, et teiseks oli geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel võimalik kasutada pooleliolevate vaidlustega seotud turgudele sisenemiseks ka alternatiivseid teid (põhjendus 1175). Esiteks oli geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel vabadus riskida perindopriili turule toomisega ehk riskida sellega, et originaalravimeid tootev äriühing esitab patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi. Komisjon on seejuures rõhutanud, et võttes arvesse tava, et pärast molekuli patendi kehtivuse lõppemist esitatakse protsesse puudutavad patenditaotlused, on peaaegu igasugune müümine pärast patendi kehtivuse lõppemist seotud riskiga, ning 2006. aastal toimunud Apotexi riskiga turule sisenemine päädis patendi 947 tühistava kohtuotsuse ning Servier’ poolt kahju hüvitamisega (vaidlustatud otsuse põhjendused 1176 ja 1177). Teiseks oleksid geneerilisi ravimeid tootvad ettevõtjad saanud oma protsesse kohandada kas otseselt või läbi farmatseutilise toimeaine tarnija vahetamise, et vältida patendist tulenevate õiguste rikkumist. Kuigi sellisel juhul oleksid kaasnenud õigusaktidest tulenevad viivitused, oleksid need muudatused komisjoni hinnangul olnud elujõuline alternatiivne viis turule sisenemiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 1178).

353

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1179 on komisjon leidnud järgmist:

„[…] kompromissikokkulepped sõlmiti olukorras, kus molekuli patendi kehtivus oli lõppenud ning kus kõik nende kokkulepete pooleks olevad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud olid otseselt või kaudselt kaasatud üht või mitut Servier’ patenti puudutavasse vaidlusesse, olgu siis kostjana patendist tulenevate õiguste rikkumise hagides või olles esitanud patentide tühistamisele suunatud hagi või vastuhagi. Geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud said valida turule pääsemise potentsiaalsete teedena ka teisi patentidega seotud meetmeid. Komisjon analüüsib üksikasjalikult, kas patentidega seotud takistuste ületamise ja geneerilise perindopriili turule toomise võimalusi otsivad geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud olid Servier’ jaoks tema patentidest hoolimata konkurentsisurve allikaks. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kõik käesolevas otsuses käsitletavad kokkulepped sõlmiti ajal, mil valitses ebakindlus küsimuses, kas mõnest sellisest patendist tulenevaid õigusi oli rikutud ja eriti kas patent 947 tunnistatakse kehtetuks. Lihtsalt see, et need patendid olemas olid ja et Servier neile tugines, ei välistanud seega kõiki potentsiaalse või reaalse konkurentsi võimalusi.“

354

Hagejad ja menetlusse astuja leiavad sisuliselt, et komisjoni selles analüüsis on tähelepanuta jäetud mõju, mis on õigusaktidest või kohtupraktikast tulenevalt sellisel patendil, mis on tunnistatud kehtivaks või mille kehtivust eeldatakse. Samuti heidavad nad komisjonile ette eksimist tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. aasta ja 2014. aasta suuniste vastu ning kritiseerivad teatud põhjendusi, mille komisjon on vaidlustatud otsuses ja teistes otsustes esitanud Servier’ turgu valitseva seisundi kuritarvitamist hinnates.

Kehtivaks tunnistatud või eeldatavalt kehtivate Servier’ patentide mõju eiramine

355

Hagejate ja menetlusse astuja hinnangul kujutab endast patent, mille kehtivust eeldatakse, vähemalt selle patendi kehtivaks tunnistamisest kuni selle kehtivusaja lõppemiseni seaduslikku turule sisenemise keeldu, mis välistab igasuguse potentsiaalse konkurentsi.

356

Siiski tuleneb 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsusest AstraZeneca vs. komisjon (C‑457/10 P, EU:C:2012:770), millele komisjon vaidlustatud otsuses osutab (vt eespool punkt 351), et potentsiaalne konkurents võib turul esineda ka enne patendi kehtivuse lõppemist. Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, et täiendava kaitse tunnistused, mille eesmärk on patendi mõju pikendamine, ei too mitte üksnes kaasa olulist välistavat mõju pärast patentide kehtivuse lõppemist, vaid võivad muuta ka turu struktuuri, kahjustades potentsiaalset konkurentsi isegi enne patentide kehtivuse lõppemist, kusjuures seisukoht, et potentsiaalne konkurets võib esineda enne patendi kehtivuse lõppemist, on sõltumatu faktist, et asjaomased täiendava kaitse tunnistused saadi pettusega või õigusvastaselt (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 164). Nii ei välista patendist tulenev ainuõigus iseenesest potentsiaalse konkurentsi tekkimist kõnealuse ainuõiguse kehtivuse ajal.

357

Kuigi, nagu hagejad ja menetlusse astuja rõhutavad, sellise ainuõiguse tagajärjeks on tavaliselt konkurentide eemalhoidmine, sest viimased peavad avalike normide alusel seda ainuõigust järgima (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 362; vt ka eespool punkt 234), puudutab see konkurentsi välistav mõju patendist tulenevaid õigusi rikkuvaid tooteid turustavaid reaalseid konkurente. Patent annab patendiomanikule ainuõiguse kasutada leiutist, et tööstustooteid valmistada ja esimesena turule tuua, ning õiguse esitada vastuväiteid nende õiguste rikkumise peale (31. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Centrafarm ja de Peijper, 15/74, EU:C:1974:114, punkt 9, ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Huawei Technologies, C‑170/13, EU:C:2015:477, punkt 46; vt ka eespool punkt 234), ent ei keela iseenesest seda, et ettevõtjad astuvad samme, mis on nõutavad selleks, et olla valmis kõnealusele turule sisenemiseks patendi kehtivuse lõppemisel, ning avaldavad seeläbi patendiomanikule konkurentsisurvet, mis iseloomustab potentsiaalse konkurentsi esinemist enne patendi kehtivusaja lõppemist. Liiati ei keela see seda, et ettevõtjad teevad patendist tulenevaid õigusi mitte rikkuva toote tootmiseks ja turustamiseks vajalikke tegevusi, mis lubavad neid käsitada patendiomaniku reaalsete konkurentidena alates nende turule sisenemisest ning teatud juhtudel potentsiaalse konkurendina enne turule sisenemist (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 164).

358

Veelgi enam on see nõnda farmaatsiasektoris, kus ravimi turul turustamiseks nõutavate müügilubade andmise regulatsioon võimaldab pädevatel asutustel anda geneerilisele tootele müügiloa ka siis, kui selle aluseks olev originaaltoode on patendiga kaitstud. Nimelt tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivist 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69), mida on muudetud, et geneeriliste toodete müügiloa taotlused võib läbi vaadata lihtsustatud korras, tuginedes originaalravimi müügiloa taotluses esitatud testide ja uuringute tulemustele, ning et nende tulemustega seotud andmeid võib kasutada ja seega on nende alusel lubatav müügiloa andmine enne originaalravimi patendi kehtivuse lõppemist (direktiivi 2001/83 artikkel 10, vt ka vaidlustatud otsuse põhjendused 74 ja 75). Farmaatsiatoodete turustamist käsitlevates õigusaktides on niisiis sätestatud, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing saab õiguspäraselt antud müügiloa alusel turule siseneda või vähemalt alustada müügiloa saamise menetlust originaalravimeid tootva äriühingu patendikaitse kehtivuse ajal. Vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, on see veelgi enam nõnda direktiivi 2001/38 üle võtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusaktide kohaselt, kuna komisjoni 8. juuli 2009. aasta farmaatsiasektori-sisese uurimise lõpparuandest ilmneb, et sellesuunalise muudatuse tegid oma õigusaktides Slovakkia ametivõimud, ning Ungari ametivõimud nõuavad üksnes „patendideklaratsiooni“, millega geneerilisi ravimeid tootev äriühing võtab kohustuse mitte turustada patendist tulenevaid õigusi rikkuvat toodet enne patendi kehtivuse lõppemist. Seda tõdemust ei väära hagejate rõhutatud asjaolu, et ühes Servier’ ettevõttesiseses elektronkirjas on märgitud, et „näib, et [Slovakkia reguleeriv asutus] on [teatud geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute] perindopriiliga seotud taotluste menetlused peatanud, kuniks patent 947 kehtib“.

359

Liiati on patendikaitse süsteem üles ehitatud nõnda, et kuigi eeldatakse, et patendid kehtivad nende registreerimisest arvates (1. juulil 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 362), ei tähenda see kehtivuse eeldus ipso facto seda, et kõik turule tulevad tooted on olemuselt sellest patendist tulenevaid õigusi rikkuvad (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 121 ja 122). Nagu komisjon vaidlustatud otsuses (vt eespool punkt 351) õigesti rõhutab ning ilma et hagejad sellele konkreetselt vastu vaielnud oleksid, ei eeldata patendist tulenevate õiguste rikkumist, vaid kohus peab sellise õiguste rikkumise tuvastama. Nagu tuleneb ka 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsusest Windsurfing International vs. komisjon (193/83, EU:C:1986:75, punkt 52), siis juhul kui patendiomanikuks olev eraõiguslik ettevõtja saaks pädeva asutuse asemel ise hinnata, kas tegu on tema patendiõiguse rikkumisega, saaks ta seda hinnangut kasutada oma patendi kaitseala laiendamiseks (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 1171 ja 1642. joonealune märkus). Niisiis on ettevõtjal võimalik võtta risk ja siseneda turule muu hulgas kehtivast patendist tulenevaid õigusi potentsiaalselt rikkuva tootega, kuna sellise riskiga turule sisenemist või toote turule toomist (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 75 ja 1176) võib kroonida edu, kui patendiomanik loobub patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamisest või kui patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi esitamise korral see rahuldamata jäetakse (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 128 ja 165). Seejuures tuleb täpsustada, et selline riskiga turule sisenemise võimalus aitab näidata, et patendid ei kujuta endast ületamatuid takistusi geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemisel, ent ei tähenda iseenesest, et viimastel on turule sisenemiseks tegelikud ja konkreetsed võimalused, mis sõltuvad nende võimest ja kavatsusest selline riskiga turule sisenemine ette võtta.

360

Vastupidi sellele, mida leiab menetlusse astuja, ei pööra komisjoni selline käsitlus patentide kehtivuse eeldust ümber, mööndes potentsiaalse konkurentsi esinemist vähemalt juhul, kui kohus ei ole patendi kehtivust kinnitanud või patendist tulenevate õiguste rikkumist tuvastanud. Menetlusse astuja seisukoht põhineb vaidlustatud otsuse ekslikul mõistmisel, kuna komisjon ei ole seal sisuliselt, ja õigesti, leidnud (vt eespool punktid 357–359) mitte seda, et kuni patendi kehtivust kinnitava ja patendist tulenevate õiguste rikkumist tuvastava kohtuotsuseni eeldatakse patendi kehtetust, vaid seda, et kuni sellise otsuse tegemiseni ei takista patendi kehtivuse eeldamine riskiga turule sisenemist (vaidlustatud otsuse punktid 1171 ja 1176).

361

Tuleb rõhutada, et see, et patendist tulenevate õiguste rikkumist ei eeldata, kehtib ka pädeva asutuse poolt patendi kehtivaks tunnistamise korral. Kuivõrd patent iseenesest ei takista konkurentide tegelikku või potentsiaalset turule sisenemist, ei välista sellist konkurentsi ka nimetatud patendi kehtivaks tunnistamine, kui sellega ei kaasne patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamist. Vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, ei piisa üksnes sellest, et Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsusega patendi 947 kehtivust kinnitati, potentsiaalse konkurentsi tekkimise takistamiseks.

362

Menetlusse astuja poolt viidatud kohtupraktika neid põhjendusi ei väära.

363

Esiteks ei seondunud 15. septembri 1998. aasta kohtuotsus European Night Services jt vs. komisjon (T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94, EU:T:1998:198) ning 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon (T‑360/09, EU:T:2012:332) intellektuaalomandi õigustega, vaid puudutasid ainuõigusi takistada õiguslikult või faktiliselt kõnealuste teenuste osutamist ning juurdepääsu infrastruktuuridele. Teiseks, isegi kui asuda seisukohale, et 29. juuni 2012. aasta kohtuotsuses E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon (T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 102) mainitud „tegelikud territoriaalsed monopolid“ ei erine nendest ainuõigustest, mis tulenevad patentidest (vt eespool punkt 234), nähtub sellest kohtuotsusest, et Üldkohus ei teinud järeldust, et potentsiaalne konkurents puudub, mitte üksnes monopolide olemasolust, vaid sellest, et komisjon ei olnud piisavalt tõendanud, et teistel gaasitarnijatel olid neist monopolidest hoolimata tegelikud ja konkreetsed võimalused Saksamaa gaasiturule siseneda, mööndes samas, et sellised monopolid iseenesest ei olnud piisavad selleks, et potentsiaalse konkurentsi olemasolu välistada (vt selle kohta 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punktid 103–107).

364

Teiseks, kuigi 31. mai 1979. aasta kohtuotsus Hugin Kassaregister ja Hugin Cash Registers vs. komisjon (22/78, EU:C:1979:138) ja 6. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon (T‑83/91, EU:T:1994:246) puudutasid intellektuaalomandi õigusi ja teine neist konkreetselt patente, ei saa neist siiski järeldada, et patendid ja teised kõnealused intellektuaalomandi õigused on potentsiaalse konkurentsi olemasolu välistavateks ületamatuteks takistusteks turule sisenemisel. 31. mai 1979. aasta kohtuotsuses Hugin Kassaregister ja Hugin Cash Registers vs. komisjon (22/78, EU:C:1979:138, punkt 9) järeldas Euroopa Kohus seda, et tegemist oli monopoliga, mida pealegi möönis ka hageja, ning niisiis tõhusa konkurentsi puudumisega hageja poolt toodetavate kassaaparaatide varuosade turul, „äriliste põhjuste“ kogumist, mille hulgas olid, aga mitte ainsana – nagu nähtub selgemalt selle kohtuasja kohtuistungi ettekandest (lk 1885) – tööstusdisainilahendusi ja autoriõigust käsitlevad Ühendkuningriigi õigusnormid. Samamoodi leidis Üldkohus 6. oktoobri 1994. aasta kohtuotsuses Tetra Pak vs. komisjon (T‑83/91, EU:T:1994:246, punkt 110) tõepoolest, et arvukad patendid takistasid uutel konkurentidel aseptiliste masinate turule sisenemist. Sellest ei saa siiski järeldada, et asjaomaseid patente kui selliseid käsitati ületamatute takistustena asjaomasele turule sisenemisel, võttes arvesse patentide paljusust, mida Üldkohus rõhutas, tehnoloogiliste barjääride esinemist, mida samuti arvesse võeti, ning eeskätt seda, et oli olemas üks konkurent, kellel oli 10% asjaomasest turust.

365

Ülaltoodud kaalutlusi ei väära pealegi menetlusse astuja poolt samuti ära märgitud direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 1, kus on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad esitada väidetava rikkuja vastu ennetava kohtuliku tõkendi, et vältida mis tahes peatset intellektuaalomandi õiguste rikkumist, või keelata ajutiselt nende õiguste väidetavate rikkumiste jätkumist.

366

Mõistagi takistavad kohtumäärused, millega selliseid ennetavaid meetmeid või esialgset õiguskaitset kohaldatakse, eeldatava rikkuja turule sisenemist ja seeläbi reaalse konkurentsi tekitamist sel turul neis määrustes kindlaksmääratud aja jooksul. Siiski, võttes arvesse nende ajutist laadi ning seda, et puudub lõplik otsus patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise kohta, mis lubaks tõdeda, et tegemist on sellise rikkumisega, ja võtta meetmeid selle heastamiseks, on nende ennetavate meetmete või esialgse õiguskaitse kohaldamise määrused üksnes ajutised takistused, mitte aga ületamatud takistused, mille tõttu ei saa astuda samme, mis on suunatud väidetavalt patendist tulenevaid õigusi rikkuvate toodete turustamisele ning potentsiaalse konkurentsi tekitamisele.

367

Pidades silmas piiratud aega, mis pädeval asutusel otsuse tegemisel analüüsimiseks on, ning direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 3 kohaselt ennetava meetme kohaldamiseks nõutavaid tingimusi, iseäranis piisavat veendumust intellektuaalomandi õiguse rikkumises, on selliste ajutiste otsuste aluseks väidetavale rikkumisele esmapilgul antav ja tingimata mitte põhjalik hinnang, mis peab vastavalt kas leidma kinnitust või saama ümber lükatud pärast patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamiseks nõutavate tingimuste põhjalikku hindamist. Lisaks on asjaomastel geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel võimalik ebasoodsa otsuse tegemist takistada mitte üksnes põhivaidluses vastuargumentide esitamise teel, vaid vaidlustades paralleelselt patendi tühistamisele suunatud vastuhagiga ka patendi kehtivuse. Sellise kohtumääruse või esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse tegemine ja veelgi enam lihtsalt sellise määruse või ettekirjutuse tegemise oht ei saa, pidades silmas iseäranis selliste ajutiste otsuste tegemist teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute suhtes, niisiis iseenesest välistada seda, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing, kelle suhtes seda liiki otsus tehakse või teha võidakse, võiks olla potentsiaalne konkurent.

368

Lisaks on ka põhivaidluses tehtav otsus, millega tuvastatakse patendist tulenevate õiguste rikkumine, ajutist laadi kuni edasikaebevõimaluste ammendumiseni. Vastupidi sellele, mida leiab menetlusse astuja, on komisjon põhjendatult leidnud vaidlustatud otsuse punktides 1132 ja 1169, et patentide vaidlustamine ja patentide kohta tehtud otsused on patentidega seotud „konkurentsi […] väljendus“. Pidades silmas patendist tulenevate õiguste rikkumise riski, mida mis tahes geneerilisi ravimeid tootev äriühing kannab, ning seda, et eraõiguslike ettevõtjate pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas tegelikult on tegemist sellise rikkumisega (vt eespool punkt 359), on kohtule hagi esitamine üks geneerilisi ravimeid tootva äriühingu jaoks olemas olevaid võimalusi selle riski vähendamiseks ja turule sisenemiseks, kui ta saab kohtuotsuse, millega tuvastatakse, et tegemist ei ole patendist tulenevate õiguste rikkumisega, või millega potentsiaalselt rikutavate õiguste allikaks olev patent tühistatakse (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 122). Sellest järeldub ka, et kuni geneerilisi ravimeid tootval äriühingul on võimalik asjasse puutuvaid patente kohtus vaidlustada ja sel teel turule jõuda, võib asuda seisukohale, et need patendid ei kujuta endast põhimõtteliselt ületamatuid takistusi turule jõudmisel.

Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. ja 2014. aasta suuniste rikkumine

369

Isegi kui tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevad 2004. ja 2014. aasta suunised käesoleval juhul kohaldamisele kuuluksid, ei saa asuda seisukohale, et komisjon oleks neid vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud.

370

Esiteks, vastupidi sellele, mida leiavad hagejad ja menetlusse astuja, ei kinnita otsused, millega tuvastati kõnealuste patendite kehtivus, ning iseäranis Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus, patentidest tingitud „blokeeritud seisundit“, mida käsitatakse tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevates 2004. ja 2014. aasta suunistes potentsiaalse konkurentsi tekkimise takistusena. Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevates 2004. aasta suunistes (punkt 32) nagu ka 2014. aasta suunistes (punkt 32) on blokeeritud seisundit määratletud olukorrana, kus ettevõtja ei saa turule siseneda teise ettevõtja intellektuaalomandiõigusi rikkumata. Tuleb aga meelde tuletada, et otsused, millega tuvastatakse patendi kehtivus, iseenesest turule sisenemist ei takista, ning et seda saaks takistada üksnes otsus, millega tuvastatakse asjasse puutuva intellektuaalomandi õiguse, see tähendab kõnealusest patendist tuleneva õiguse rikkumine (vt eespool punktid 359 ja 361). 2004. aasta tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevates suunistes (punkt 32) nimetatud „kohtute otsused“ ning 2014. aasta suunistes (punkt 33) viidatud „lõplik[ud] kohtuotsus[ed]“, mis tõendavad kindlalt blokeeritud seisundi esinemist, ei viita mitte neile otsustele, millega tuvastatakse patendi kehtivus, vaid neile, millega tuvastatakse sellest patendist tulenevate õiguste rikkumine.

371

Teiseks, vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, ei ole komisjon eksinud ka tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste nende soovituste vastu, mis puudutavad potentsiaalse konkurentsi analüüsimist siis, kui tegu ei ole kohtuotsusest tingitud blokeeritud seisundiga. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste punkti 31 kohaselt võib ettevõtjat „lugeda potentsiaalseks konkurendiks tooteturul, kui ta lepingu puudumisel tõenäoliselt teeks vajalikke täiendavaid investeeringuid, et tulla asjaomasele turule vastuseks tootehindade aeglasele, kuid pidevale tõusule“ ning et „[t]õenäolist sisenemist tuleks hinnata realistlikult, st asjaomase juhtumi tehiolude põhjal“. Liiati on nende suuniste punktis 33 märgitud:

„Kui blokeeritud seisundi olemasolus puudub kindlus näiteks lõpliku kohtuotsuse näol, peavad osapooled potentsiaalse konkureerimise küsimuse lahendamisel tuginema kõigile sellal kättesaadavatele tõenditele, sealhulgas võimalusele, et intellektuaalomandiõigusi rikutakse ja küsimusele, kas on tõhusaid võimalusi kehtivatest intellektuaalomandiõigustest mööda hiilida. Isegi kui blokeeritud seisundit ei ole võimalik välistada, võivad juba tehtud mahukad investeeringud või ulatuslikud konkreetsele turule sisenemise plaanid toetada seisukohta, et osapooled on vähemalt potentsiaalsed konkurendid […]“

372

Nagu aga eespool punktidest 323 ja 325 tuleneb, siis selleks, et tuvastada, kas kõnealused geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud olid käsitatavad potentsiaalsete konkurentidena, kohaldas komisjon käesoleval juhul tegelike ja konkreetsete võimaluste kriteeriumi ning tugines vastavalt tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste eelviidatud punktidele, mitte sellele, et turule sisenemine ei olnud võimatu, vaid sisenemise tõenäosusele, mida hinnati lähtudes realistlikest motiividest ning kättesaadavatest andmetest, mis puudutasid iseäranis poolte vahelisi vaidlusi, nende toodete arendusjärku ning nende samme müügilubade saamiseks (vt ka tagapool punktid 432–438, 579–585 ja 718–722). Kui aga tõlgendada hagejate argumente nii, et nendega soovitakse vaidlustada komisjoni seisukohta, et geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel oli võimalik turule siseneda, analüüsitakse neid argumente tagapool koos etteheidetega, mis puudutavad neist igaühe käsitamist potentsiaalse konkurendina.

373

Tuleb ka lisada, et vastupidi sellele, mida leiab menetlusse astuja, tuleneb just nimelt sellest tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2004. ja 2014. aasta suuniste kohaselt nõutavast ja komisjoni poolt tehtud analüüsist, mis puudutab geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemise võimalusi, et potentsiaalse konkurentsi olemasolu ei järeldu mitte ipso facto blokeeritud seisundi puudumisest, vaid selle tõendamine eeldab sisulist analüüsi, mille tulemusena võib jõuda selleni, et teatud ettevõtjat ei käsitata potentsiaalse konkurendina hoolimata sellest, et neist patentidest tingitud blokeerivat seisundit ei esinenud.

Vastuolud vaidlustatud otsuses

374

Hagejate väitel on komisjoni seisukoht vastuolus vaidlustatud otsuses antud hinnangutega, mis puudutavad Servier’ turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Eeskätt heidavad nad komisjonile ette, et viimane on vaidlustatud otsuse selles osas, kus käsitletakse Servier’ turgu valitsevat seisundit, leidnud, et Servier’ patentidel oli väljatõrjuv mõju (põhjendused 2572, 2857 ja 2972), ent eitanud, et need patendid kätkevad endas geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turult väljatõrjumise riski, vaidlustatud otsuse selles osas, mis puudutab ELTL artiklit 101.

375

See vastuolu käsitlev väide on siinkohal võimalik tagasi lükata ilma, et oleks vaja võtta seisukohta selles osas, kuidas on komisjon määratlenud asjaomased turud analüüsis, mis puudutab vaidlusaluste kokkulepete konkurentsi piiravat mõju ning Servier’ turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

376

Esiteks tuleb nimelt märkida, et kuigi komisjon on vaidlustatud otsuses (põhjendused 2857 ja 2972) tõesti leidnud, et tegelikult elujõulist konkurentsiallikat turul ei olnud, siis elujõulisuse mõiste, mida neis põhjendustes on ELTL artikli 102 kohaldamise huvides kasutatud selleks, et määratleda asjaomane turg, see tähendab perindopriili farmatseutilise toimeaine tootmise eelnev turg, ning teha kindlaks turgu valitsev seisund sel turul, erineb sellest elujõulisuse mõistest, mida kasutatakse turule sisenemise majandusliku elujõulisuse kindlaksmääramiseks ELTL artikli 101 kohaldamise raames. Selle all peetakse laiemalt silmas „majanduslikku ja õiguslikku elujõulisust“ ning õiguslikku elujõulisust tuleb mõista kitsas tähenduses ja lugeda seda välistatuks, kui turul on patent, kuna seetõttu ei saa asuda seisukohale, et kõnealune tehnoloogia võib patendiga kaitstud tehnoloogiat asendada (vaidlustatud otsuse 3386. joonealune märkus, vt ka vaidlustatud otsuse põhjendused 2748 ja 2754). Käesoleval juhul võib vaidlustatud otsuse põhjendustes 2857 ja 2972 esitatud komisjoni hinnangute asjasse puutuvuse ümber lükkamiseks veel märkida, et need puudutavad kõnealusel turul tegeliku ja tõhusa konkurentsi olemasolu, mitte aga potentsiaalsete konkurentide turule sisenemise perspektiive.

377

Lisaks tuleb veel märkida, et vaidlustatud otsuse teistes osades, millele hagejad ja menetlusse astuja viitavad (põhjendused 2571 ja 2572) ning mis puudutavad lõpptoote turu määratlemist ja sel turul turgu valitseva seisundi kindlaks tegemist, siis sisuliselt on komisjon seal leidnud, et Servier’ patendid olid olulisteks, ent mitte absoluutseteks takistusteks turule sisenemisel, mis on kooskõlas hinnanguga potentsiaalsele konkurentsile sel turul.

Vaidlustatud otsuse ja komisjoni teiste otsuste vaheline vastuolu

378

Hagejad ja menetlusse astuja leiavad, et komisjoni positsioon on vastuolus komisjoni mõnede varasemate otsustega (komisjoni 6. oktoobri 1994. aasta otsus 94/770/EÜ [ELTL artikli 101] ja EMÜ asutamislepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum IV/34.776 – Pasteur Merieux/Merck) ning komisjoni 26. novembri 2013. aasta otsus C(2013) 8535 final määruse nr 139/2004 artikli 6 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/M.6944 – Thermo Fisher Scientific/Life Technologies)). Kui neis teistes otsustes järeldas komisjon patentide ja patente puudutavate vaidluste olemasolu pinnalt, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute poolt tugevat konkurentsisurvet ei olnud, siis vaidlustatud otsuses järeldas ta samasuguste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turult tõrjumiseni viia võivatest vaidlustest hoolimata, et viimased olid Servier’ potentsiaalsed konkurendid, kellel oli võimalik avaldada tugevat konkurentsisurvet Servier’ perindopriilile.

379

Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus ei ole mingil juhul hagejate ja menetlusse astuja poolt viidatud komisjoni varasemate otsusega vastuolus. Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kuivõrd patendid ei ole põhimõtteliselt ületamatuteks takistusteks konkurendi turule sisenemisel, ent võivad selliseid takistusi luua sõltuvalt patendivaidluse lõpptulemusest ning mõjutada tegelikke ja konkreetseid võimalusi turule sisenemiseks (vt eespool punktid 359–368 ja tagapool punktid 442–453, 589–597 ja 726–735), siis ei ole välistatud, et komisjon võis teatud otsustes, sealhulgas ülalviidatud kahes, patentide olemasolu põhjal järeldada, et potentsiaalne konkurents puudus. Järgnevalt tuleb märkida, et neis kahes otsuses ei tuginenud komisjon, tuvastades turule sisenemise takistuste olemasolu või potentsiaalse konkurentsi puudumise, mitte ainult patentide ja patendivaidluste olemasolule, vaid ka teistele faktoritele, nagu müügilubade saamise raskused, nõutavate investeeringute suurus või olemasolevad ärisuhted, nii et ei saa järeldada, et patentide või patendivaidluste olemasolu iseenesest takistab potentsiaalse konkurentsi tekkimist.

380

Kõigest eeltoodust nähtub, et komisjon on õigust vääralt kohaldamata leidnud, et Servier’ patendid ei kujutanud endist käesoleval juhul ületamatuid takistusi geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemisel. Vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise ajal ei olnud ühegi patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi kohta tehtud lõpliku otsusega tuvastatud, et nimetatud äriühingute tooted rikuvad patendist tulenevaid õigusi.

381

Viimaks tuleb kindlaks teha ka see, kas komisjon on õigesti leidnud, et geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel olid, neist igaüht iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes, tegelikud ja konkreetsed võimalused kõnealusele turule sisenemiseks, ning vastata selleks argumentidele, millega iga konkreetset vaidlusalust kokkulepet puudutava argumentatsiooni raames seatakse kahtluse alla selliste võimaluste olemasolu. Siinkohal tuleb täpsustada, et etteheiteid, millega vaidlustatakse need komisjoni hinnangud, mis puudutavad geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute tegelikke ja konkreetseid võimalusi turule siseneda, tuleb käsitleda nelja järgnevat põhimõtet ja kaalutlust silmas pidades.

382

Esiteks on oluline meelde tuletada, et turule sisenemise tegelike ja konkreetsete võimaluste olemasolu kindlaks tegemist puudutavast kohtupraktikast (vt eespool punkt 318) tuleneb, et põhiliseks asjaoluks, millele potentsiaalseks konkurendiks kvalifitseerimine tuginema peab, on ettevõtja võime sellele turule tulla, ning see, kas tal on kavatsus turule tulla, on üksnes täiendav asjaolu, kuigi asjakohane kontrollimaks, kas teda saab käsitada potentsiaalse konkurendina. Konkreetsemalt ei ole turule sisenemise kavatsus vajalik selleks, et tunnustada kõnealusel turul potentsiaalse konkurentsi olemasolu (14. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 169), ega saa seda kahtluse alla seada, küll aga juhul kui selline kavatsus leiab tuvastamist, toetab see turule sisenemise võimet ning õigustab seda enam järeldust, et asjaomane ettevõtja on käsitatav potentsiaalse konkurendina.

383

Sellest tuleneb samuti, et kriteerium, mis puudutab turule sisenemise vastavust nimetatud kohtupraktika kohaselt nõutavale elujõulisele majandusstrateegiale, ei ole sõltumatu ega eraldiseisev kriteerium turule sisenemise võime põhikriteeriumi ja turule sisenemise kavatsuse lisakriteeriumi kõrval (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon, T‑471/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:460, punkt 81). Ühelt poolt on sellele kriteeriumile kõnealustes kohtuotsustes viidatud kui näitena turule sisenemise võimaluste tegeliku ja konkreetse laadi kohta ning enne seda, kui nimetatakse ära turule sisenemise võime põhikriteerium ja turule sisenemise kavatsuse lisakriteerium, mille kohta on öeldud, et need „sellest tingimata tulenevad“. Teiselt poolt ei käsitleta neis kohtuotsustes seda kriteeriumi turule sisenemise võime ja turule sisenemise kavatsuse kontrollimisest eraldiseisvalt ega sõltumatult, kuna asjaolust, et ettevõtjal on üheaegselt nii turule tulemise võime, võttes arvesse tema tootmis- ja turustamisvahendeid ning rahalisi ressursse, kui ka kavatsus turule siseneda, võttes arvesse kasumlikkuse väljavaateid, saab mõistlikult järeldada, et selline turule sisenemine on asjaomase ettevõtja jaoks kooskõlas elujõulise majandusstrateegiaga.

384

Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuses õigesti leidnud on (põhjendus 1172, vt ka eespool punkt 351), tuleb geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute tegelike ja konkreetsete turule sisenemise võimaluste kindlaks tegemisel arvesse võtta ka poolte enda antud hinnanguid sellele, millised on hagejate patentide tühistamise või neist patentidest tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise võimalused (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 141). Olukorras, kus puudub patendist tulenevate õiguste rikkumist ja Servier’ patentide kehtivust puudutav avaliku võimu asutuse otsus, võivad poolte enda antud hinnangud sellele, kuivõrd suured on patentide tühistamise või patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise võimalused, anda tunnistust poolte kavatsuste, eriti vaidlustamisega seotud kavatsuste kohta. Eelkõige, kui tegemist on geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute hinnangutega, siis need võivad aidata tuvastada, võttes arvesse seda, kuidas nad asjaomaseid patente subjektiivselt tajusid, nende kavatsust turule siseneda, mitte aga iseenesest nende võimet turule siseneda, võttes arvesse, et patendist tulenevate õiguste rikkumiste ja patentide kehtivuse tuvastamine on üksnes liikmesriigi kohtute ja Euroopa Patendiameti pädevuses (vt eespool punktid 243 ja 359). Kuivõrd kavatsust käsitatakse asjasse puutuva kriteeriumina tegelike ja konkreetsete turule sisenemise võimaluste kindlaks tegemisel (vt eespool punkt 382), järeldub sellest, et poolte subjektiivseid hinnanguid võib selliste võimaluste tuvastamisel kehtivalt arvesse võtta. Tuleb siiski täpsustada, et olles küll asjakohane kriteerium kontrollimaks, kas äriühingut saab käsitada potentsiaalse konkurendina, on turule sisenemise kavatsus üksnes täiendav kriteerium, mistõttu tulevad ka need hinnangud kõnealuse ettevõtja potentsiaalseks konkurendiks kvalifitseerimisel kõne alla vaid täiendavalt. Lisaks peavad neid toetama muud asjaolud, mis samutivõivad kinnitada, millised olid äriühingu kavatsused seoses turule sisenemisega.

385

Kolmandaks hinnatakse tegelike ja konkreetsete turule sisenemise võimaluste olemasolu vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise aja seisuga (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 138, 139 ja 203, ning 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon, T‑460/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:453, punktid 94 ja 95). Selleks, et teha kindlaks, kas sellised kokkulepped on ELTL artikli 101 tähenduses konkurentsi piiravad, tuleb kindlaks teha, milline oli nende kokkulepete sõlmimise ajal tegelik või potentsiaalne konkurents asjaomasel turul. Sellest järeldub, et arvesse ei saa võtta neid argumente ja dokumente, mis puudutavad vaidlusaluste kokkulepete sõlmimisega võrreldes hilisemaid andmeid, kuna neis andmetes peegeldub nende kokkulepete täitmine, mitte aga konkurentsiolukord turul kokkulepete sõlmimise ajal.

386

Neljandaks lasub konkurendi tegelike ja konkreetsete turule sisenemise võimaluste olemasolu, nagu ka laiemalt rikkumise tõendamisel (määruse nr 1/2003 artikkel 2) tõendamiskoormus komisjonil (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punkt 105). Siiski, kuivõrd põhilisteks andmeteks, mis võimaldavad tuvastada geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemise võimet ja kavatsust ning nende tegelikke ja konkreetseid turule sisenemise võimalusi, on nende äriühingute sisedokumendid, ja viimastel on nende kogumiseks paremad võimalused, siis tuleb asuda seisukohale, et juhul kui puuduvad tehnilisi, õiguslikke, ärilisi või finantsraskusi kinnitavad vastupidised tõendid, on komisjon konkreetse juhtumi asjaoludel selliste võimaluste olemasolu piisava tõsikindlusega tuvastanud, kui ta on kogunud kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi, mis kinnitab vähemalt kõnealuse toote tootmisele ja turustamisele suunatud sammude astumist piisavalt lühikese aja jooksul, et avaldada survet turul juba tegutsevale ettevõtjale. Sellised sammud lubavad järeldada, et asjaomasel äriühingul oli lisaks võimele ka kavatsus turule sisenemise risk võtta (vt selle kohta tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevate 2014. aasta suuniste punkt 33; vt selle kohta ka 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon, T‑467/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:450, punkt 81).

391

Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses eraldi analüüsinud vaidlustamis- ja turustamiskeeldude üldist seaduslikkust. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 1154 tuleneb, et tegemaks kindlaks, kas kõnealused kokkulepped on käsitatavad eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena, ei ole komisjon piirdunud vaid sellega, et uurida, kas need kokkulepped sisaldasid vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid, vaid on ka analüüsinud, kas kompromissikokkulepete pooled olid potentsiaalsed konkurendid ning kas vaidlustamis- ja turustamiskeeldude aluseks olnud väärtuse ülekandmine originaalravimeid tootva laboratooriumi poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule oli viimase jaoks stiimuliks loobuda patendiomanikuks olevale ettevõtjale konkurentsisurve avaldamisest. Seetõttu ei saa hagejad ja menetlusse astuja heita komisjonile ette, et viimane on asunud seisukohale, et üksnes vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid käsitlevate tingimuste sisaldumine kompromissikokkuleppes on piisav, et tuvastada, et see kokkulepe on laadilt konkurentsivastane.

392

Järgnevalt, mis puudutab hagejate ja menetlusse astuja argumente seoses sellega, et vaidlustamis- ja turustamiskeelud on kõigis kompromissikokkulepetes vajalikud, siis tuleb viidata eespool punktides 258–275 esitatud põhjendustele, kus on esile toodud, millistel asjaoludel saab komisjon asuda seisukohale, et selliste keeldude kokkuleppes sisaldumise korral on tegu eesmärgil põhineva piiranguga.

393

Mis puudutab hagejate ja menetlusse astuja argumente seoses seonduvate piirangute teooria kohaldamisega käesoleval juhul, siis need tuleb eespool punktile 291 viidates tagasi lükata.

394

Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt ei ole komisjon varem problemaatiliseks pidanud sellist kokkulepet, mis kohustas geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut kuni ühe samal ajal käimasoleva teise vaidluse lahendamiseni turult lahkuma vastutasuna selle vaidluse kaotamise korral makstava hüvitise eest, siis on oluline meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtteks olev võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (13. detsembri 1984. aasta kohtuotsus Sermide, 106/83, EU:C:1984:394, punkt 28, ja 14. mai 1998. aasta kohtuotsus BPB de Eendracht vs. komisjon, T‑311/94, EU:T:1998:93, punkt 309).

395

Tuleb siiski rõhutada, et kui ettevõtja on oma käitumisega rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, ei saa ta karistusest pääseda üksnes põhjusel, et mõnele teisele ettevõtjale trahvi ei määratud. Isegi kui komisjon leidis ekslikult, et Lundbeck-Neolabi kokkulepped on ELTL artikli 101 lõikega 1 kooskõlas, peab võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldama kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa isik tugineda oma kaitseks õigusrikkumisele, mis on pandud toime mõne teise isiku kasuks (31. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85, EU:C:1993:120, punkt 197, ja 14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Parker Pen vs. komisjon, T‑77/92, EU:T:1994:85, punkt 86).

396

Igal juhul on vaidlusaluste kokkulepete puhul olulisi erinevusi võrreldes Lundbeck-Neolabi kokkulepetega, mille komisjon luges 19. juuni 2013. aasta otsuses C(2013) 3803 final [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT/39226 – Lundbeck) konkurentsiõiguse seisukohast mitteproblemaatilisteks. Nimelt ilmneb selle otsuse põhjendusest 164, et Neolab oli 2002. aasta oktoobris sisenenud Ühendkuningriigi tsitalopraami turule, et Lundbeck esitas 2002. aasta novembris ühest tema patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ning et seejärel esitas Neolab vastuhagi vaidlusaluse patendi tühistamiseks. Liikmesriigi kohtus toimunud menetluses tehtud poolte kokkuleppel põhineva kohustava kohtumääruse („voluntary injunction“) kohaselt tekkis Neolabil esimese kokkuleppe kohaselt kohustus mitte turustada oma geneerilist ravimit kuni sama patenti puudutanud Lundbecki ja äriühingu Lagap vahel samal ajal pooleli olnud vaidluse lahendamiseni, ent mitte kauem kui 30. novembrini 2003. Vastutasuna kohustus Lundbeck kõnealuse patendi tühistamise korral maksma Neolabile tekkinud kahju eest hüvitist. Kuna Lundbeck ja Lagap sõlmisid aga 13. oktoobril 2003 kompromissikokkuleppe, siis vabanesid Lundbeck ja Neolab oma kohustustest ning Neolab jätkas oma geneerilise ravimi müüki 30. oktoobril 2003. Neolab ja Lundbeck leppisid 22. detsembril 2003 sõlmitud teises kompromissikokkuleppes kokku, et Lundbeck maksab Neolabile hüvitise, mille eesmärk oli hüvitada see, et poolte kokkuleppel põhineva kohustava kohtumääruse kehtivuse ajal ei olnud võimalik geneerilist toodet müüa ning et kokkuleppe mõlemad pooled loobuvad vaidlusalusest patendist tulenevate õiguste rikkumise ja selle patendi kehtivusega seotud vaidluste jätkamisest kuni 31. märtsini 2004.

397

Mis puudutab esimest kokkulepet, siis see erineb käesolevas asjas kõne all olevatest kokkulepetest selle poolest, et see sõlmiti pärast geneerilisi ravimeid tootva äriühingu esmakordset turule sisenemist, et kõnealune piirang näis tulenevat kohtumenetluses tehtud määrusest, et selle esemeks oli üksnes turustamiskeeld piiratud aja jooksul, see tähendab kuni teise sama esemega vaidluse lahendamiseni, ning et selles nähti originaalravimeid tootva äriühingu poolt hüvitise maksmine ette ainult tema patendi tühistamise korral.

398

Mis puudutab teist kokkulepet, siis kuigi selles oli ette nähtud, et originaalravimeid tootev äriühing teeb makse geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, siis erineb ka see siiski vaidlusalustest kokkulepetest selle poolest, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing tegutses turul juba kokkuleppe sõlmimise ajal ning kokkuleppe sõlmimine seda turul tegutsemist ei vääranud. Lisaks sellele oli originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule makse tegemise eesmärk üksnes hüvitada see, et poolte kokkuleppel põhineva kohustava kohtumääruse kehtivuse ajal ei olnud võimalik geneerilist toodet müüa, ning vältida seeläbi Neolabi poolt sel alusel kahju hüvitamise hagi esitamist.

399

Viimaks, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt peaks komisjon selleks, et asuda seisukohale, et teatud vaidluse lõpetamine on käsitatav konkurentsipiiranguna, tuvastama, et selle vaidluse jätkamine on konkurentsi kaitsmiseks vajalik ja piisav, siis tuleb meelde tuletada, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu definitsioonist (vt eespool punkt 220 jj) tulenevalt ei pea komisjon mõõtma seda, kui suures ulatuses vaidlusalune kokkulepe konkurentsi mõjutada võiks, ega tuvastama, et vaidluse jätkamine oleks konkurentsi säilimise seisukohast vajalik.

406

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et ainuüksi originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmine iseenesest on piisav tõendamaks konkurentsi piisavat kahjustamist. Nimelt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 1154, et tegemaks kindlaks, kas kõnealused kokkulepped on käsitatavad eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena, uuris komisjon, kas kompromissikokkuleppe pooled olid potentsiaalsed konkurendid, kas neis kokkulepetes sisaldusid vaidlustamis- ja turustamiskeelud ning kas originaalravimeid tootev äriühing saavutas selle, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing nõustus end turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega siduma, vastutasuna väärtuse ülekandmise eest (vt ka eespool punktid 265–272).

407

Teiseks tuleneb eespool punktidest 265–273, et kahe potentsiaalse konkurendi vahel sõlmitud ning turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid sisaldava patendivaidluse lahendamise kokkuleppe puhul on see, et geneerilisi ravimeid tootval äriühingul on stiimul end nende keeldudega siduda, iseenesest asjaoluks, mis õigustab järeldust, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga.

408

Hagejate ja menetlusse astuja väiteid seda seisukohta ei väära.

409

Esiteks, mis puudutab argumenti, et kohtumenetlusega neile kaasnevate suuremate riskide tõttu on originaalravimite tootjad sunnitud tegema kompromissikokkulepetes suuremaid järeleandmisi kui geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud, siis tuleb tõdeda, nagu rõhutab ka komisjon, et hagejad ei ole selle väite kinnituseks esitanud ühtki tõendit, piirdudes vaid viitamisega oma vastusele vastuväiteteatisele. Lisaks, isegi kui oleks tuvastatud, et originaalravimeid tootva äriühingu jaoks on risk suurem, ei ole tegu riskiga, mis õigustaks vastupidise maksena sellise väärtuse ülekandmist, mis ajendab geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut turule sisenemise pingutustest loobuma.

410

Mis puudutab menetlusse astuja argumenti, et liikmesriikide ravimihindade kehtestamise süsteemid on originaalravimite tootjate jaoks ebasoodsamad ning liikmesriikide kohtumenetluse mehhanismid ei võimalda tõhusalt korvata geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute riskiga turule sisenemisi, siis tuleb meelde tuletada, et isegi kui need asjaolud oleksid tõendatud, ei saaks need õigustada konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepet. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et nõustuda ei saa sellega, et ettevõtjad püüavad leevendada nende hinnangul üleliia ebasoodsate õigusnormide mõju keelatud kokkulepete sõlmimisega, mille eesmärk on korrigeerida ebasoodsamat kohtlemist, tuues ettekäändeks, et need õigusnormid tekitavad ettevõtjaid kahjustava tasakaalustamatuse (27. juuli 2005. aasta kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, T‑49/02 kuni T‑51/02, EU:T:2005:298, punkt 81; vt selle kohta ka 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P kuni C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 487 ja 488).

411

Mis puudutab hagejate argumente, et hinnates seda, kas väärtuse ülekandmine on käsitatav stiimulina, oleks komisjon pidanud arvesse võtma kompromissikokkuleppe poolte ärilisi kaalutlusi ja kasumiperspektiive, siis tuleneb eespool punktist 277, et selleks, et teha kindlaks, kas originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmine on või ei ole käsitatav vaidlustamis- ja turustamiskeeldudega nõustumise stiimulina, on komisjon põhjendatult uurinud seda, kas väärtuse ülekandmine on vastavuses geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud eriliste kompromissikokkuleppe kuludega. Asjakohase kriteeriumina tuleb niisiis kindlaks teha geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud ja kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud, mitte aga võtta arvesse kompromissikokkuleppe poolte ärilisi kaalutlusi.

412

Kõigi eelmises kolmes punktis mainitud argumentidega seonduvalt tuleb lisada, et asjaolu, et konkurentsivastane tegevus võib olla kõige kasumlikum või kõige vähem riskantne lahendus ettevõtja jaoks, ei välista kuidagi ELTL artikli 101 kohaldamist (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑48/00, EU:T:2004:219, punkt 73, ja 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EU:T:2004:220, punkt 211), iseäranis kui see seisneb tegelikele või potentsiaalsetele konkurentidele maksmises selleks, et nad ei siseneks turule (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 379 ja 380).

413

Teiseks ei saa hagejad komisjonile ette heita kolme vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1154 nimetatud kriteeriumi eiramist, lugedes õiguspäraseks geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute varasema turule sisenemise kokkulepped, kuigi need hõlmasid märkimisväärset stiimulit. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse punktidest 1138, 1200 ja 1203, et komisjon märkis ära üksnes selle, et kompromissikokkulepe, mille kohaselt oli geneerilisi ravimeid tootval äriühingul lubatud turule siseneda enne vaidlusaluse patendi kehtivuse lõppemist, võib olla konkurentsi soodustav kokkulepe ja seetõttu õiguspärane. Kokkuleppes, milles pooled lepivad kokku geneerilisi ravimeid tootva äriühingu varasema turule tulemise aja, ei näe nad aga ette originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule stiimuli andmist selleks, et viimane viivitaks oma toote turule toomisega.

414

Hagejad ei saa komisjonile ette heita ka seda, et viimane ei algatanud uurimist seoses kõigi tema iga-aastastes järelevalvekokkuvõtetes loetletud 57 kompromissikokkuleppega, mis hõlmasid väärtuse ülekandmist. Nimelt on esiteks oluline meelde tuletada, et kui ettevõtja on oma käitumisega rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, ei saa ta karistusest pääseda üksnes põhjusel, et mõnele teisele ettevõtjale trahvi ei määratud, kuna võrdse kohtlemise põhimõtet peab kohaldama kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa isik tugineda enda kaitseks õigusrikkumisele, mis on pandud toime mõne teise isiku kasuks (vt eespool punkt 395). Teiseks ei saa patendivaidluse lahendamise kokkulepet pidada õigusvastaseks üksnes sel põhjusel, et see hõlmab originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmist, millisest käsitlusest ei ole komisjon vaidlustatud otsuses lähtunud, vaid kus ta on uurinud õigesti, kas kompromissikokkulepete pooled olid potentsiaalsed konkurendid, kas need kokkulepped sisaldasid vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid ning kas originaalravimeid tootev äriühing saavutas selle, et geneerilisi ravimeid tootev äriühing nõustus turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, vastutasuna väärtuse ülekandmise eest (vt eespool punkt 406).

415

Kolmandaks heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane on märkimisväärse väärtuse ülekandmise mõistet liiga laialt sisustanud, võttes arvesse ka turutingimustel sõlmitud kõrvalkokkuleppeid. Nagu komisjon aga vaidlustatud otsuse põhjenduses 1190 õigesti märkinud on, võib originaalravimeid tootva äriühingu poolt turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustumiseks antav stiimul tuleneda mõnest kompromissikokkuleppe kõrval sõlmitud kokkuleppest. Kuigi need kõrvalkokkulepped on tavalised ärikokkulepped, mis oleksid võinud esineda ka eraldiseisvalt, on komisjon käesoleval juhul põhjendatult uurinud seda, kas teatud kõrvalkokkulepped, mis on olemuslikult kõnealuste kompromissikokkulepete osaks, hõlmavad patendiomaniku poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule väärtuse ülekandmist.

416

Neljandaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute stiimulit vaidluse jätkamiseks on hinnatud üksnes potentsiaalse konkurentsi analüüsimise raames, mitte aga väärtuse üle kandmise hindamisel. Eespool punktist 277 tuleneb siiski, et tegemaks kindlaks, kas originaalravimeid tootva äriühingu poolt geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule üle kantud väärtus on käsitatav turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustumise stiimulina või ei ole, on komisjon põhjendatult analüüsinud seda, kas väärtuse ülekandmine seondus kompromissikokkuleppega seotud eriliste kuludega, mis geneerilisi ravimeid tootval äriühingul tekkisid. Asjakohase kriteeriumina tuleb niisiis kindlaks teha geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud ja kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud, mitte see, kas pooled olid ebavõrdselt informeeritud või millised olid nende vastavad ärihuvid.

417

Viimaks heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane on eiranud mõnesid Teva, Krka ja Lupiniga sõlmitud kokkuleppe selliseid sätteid, mis võisid geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemist kiirendada. Seda argumenti käsitletakse iga konkreetset kõnealust kokkulepet puudutavate väidete juures.

418

Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon on õigesti määranud kindlaks need kolm kriteeriumi, millest lähtudes patendivaidluste lahendamise kokkulepped eesmärgil põhinevaks piiranguks kvalifitseerida, ega ole niisiis eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu mõistega seonduvalt õigust vääralt kohaldanud.

525

Seonduvalt sellega, et komisjon on väidetavalt õigust vääralt kohaldanud, kvalifitseerides Niche’i ja Matrixi kokkulepped eesmärgil põhinevateks piiranguteks, jättes analüüsimata, kas neil „tõepoolest võinuksid olla“ negatiivsed tagajärjed ning kas nende potentsiaalsed tagajärjed olid ebamäärased (vt eespool punkt 503), tuleb viidata eespool punktidele 223–226, 304–306 ja 418. Seonduvalt ebamääraste potentsiaalsete tagajärgedega, millele hagejad patentidega seotud raskustele viidates osutavad, ning Niche’i ja Matrixi tehniliste, õigusaktidest tulenevate ja finantsraskustega, tuleb lisada, et komisjon on õigesti leidnud, et need ei kahjustanud Niche’i ja Matrixi võimalusi hagejatega konkureerida (vt eespool punkt 501) ega võimaldanud niisiis asuda seisukohale, et Niche’i ja Matrixi kokkulepetel oleksid olnud ebamäärased potentsiaalsed tagajärjed.

526

Esile toodud hindamisvigadega seonduvalt tuleb käsitleda hagejate argumente, mis puudutavad seda, kas Niche’i ja Matrixi lepingud hõlmavad ühelt poolt Niche’i ja Matrixi jaoks ajendava eelise andmist ning teiseks sellega seonduvalt nende poolt originaalravimeid tootva äriühinguga konkureerimiseks tehtavate pingutuste piiramist ehk kas esinevad asjaolud, mille esinemise korral tuleb asuda seisukohale, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga (vt eespool punkt 272). Sellega seoses tuleb täpsustada, et hagejad ei vaidlusta seda, et Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisaldusid turustamis- ja vaidlustamiskeelud, mis on iseenesest konkurentsi piiravat laadi (vt eespool punkt 257), ent väidavad, et käesoleval juhul ei olnud need tingimused konkurentsi piisavalt kahjustavad, ning vaidlevad vastu sellele, et Niche’i ja Matrixi kokkulepetes ette nähtud väärtuse ülekandmine võiks olla käsitatav ajendava väärtuse ülekandmisena.

527

Kõigepealt tuleb korrata, et üksnes sellest, et originaalravimeid tootev äriühing on geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule mingisuguse väärtuse üle kandnud, ei ole võimalik järeldada, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga. Üksnes juhul, kui kompromissikokkuleppe sõlmimisel lepitakse kokku põhjendamatu vastupidise makse tegemine ehk kui see makse ajendab geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut end turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega siduma, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on sellise piiranguga. Sel juhul ei ole turustamis- ja vaidlustamiskeeldudest lähtuvad konkurentsipiirangud enam seotud patendi ja kompromissikokkuleppega, vaid on selgitatavad stiimuliga (vt eespool punkt 265).

528

Tegemaks kindlaks, kas vastupidine makse, see tähendab originaalravimeid tootva äriühingu poolt väärtuse ülekandmine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule on või ei ole käsitatav turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega nõustumise stiimulina, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle makse laadi ja selle põhjendusi, kas see hõlmab vaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotud kulusid (vt eespool punkt 277). Vaidlustatud otsuses on komisjon seega õigesti analüüsinud seda, kas Niche’i ja Matrixi kokkulepetes ette nähtud väärtuse ülekandmine oli seotud kompromissiga seonduvate eriliste kuludega, mis geneerilisi ravimeid tootval äriühingul tekkisid (vaidlustatud otsuse põhjendused 1333–1337 ja 1461–1464).

529

Juhul kui konkurentsi piiravaid tingimusi sisaldavas kompromissikokkuleppes ette nähtud vastupidise makse eesmärk on hüvitada geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud ja kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud, ei saa seda makset põhimõtteliselt stiimulina käsitada. Sel juhul ei ole siiski välistatud jõudmine järeldusele, et tegu on stiimuli ning eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. See eeldab siiski, et komisjon tõendab, et neile kompromissiga olemuslikult seotud kuludele vastavad summad on ülemäärased, isegi kui pooled on need tõendanud ja täpselt välja arvutanud (vt eespool punkt 278).

530

Kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud hõlmavad eelkõige geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt originaalravimeid tootva äriühinguga toimunud vaidluses kantud menetluskulusid. Nende kulude kandmine on sellise kompromissikokkuleppega otseselt seotud. Seega kui kompromissikokkuleppe pooled on kindlaks määranud geneerilisi ravimeid tootva äriühingu menetluskulude suuruse, saab komisjon asuda seisukohale, et tegemist on stiimuliga, üksnes siis, kui ta tõendab, et need kulud on ebaproportsionaalselt suured (vt eespool punkt 279).

531

Seevastu on mõned geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud kulud iseenesest sellised, mis jäävad vaidlusest ja selle lahendamisest liiga kaugele selleks, et neid saaks käsitada patendivaidluse lahendamiseks sõlmitud kokkuleppega olemuslikult seotutena. Sellisteks on näiteks patenti rikkuvate toodete tootmiskulud, mis vastavad nende toodete laojäägi väärtusele ning nende väljatöötamiseks tehtud teadus- ja arendustegevusega seotud kulud. Sama lugu on summadega, mille geneerilisi ravimeid tootev äriühing peab maksma kolmandatele isikutele vaidlusega mitte seotud lepingutest (näiteks tarnelepingutest) tulenevate kohustuste tõttu. Niisiis, kui kokkuleppe pooled soovivad, et selliste tasude maksmist ei kvalifitseeritaks stiimuli ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu kinnitavaks asjaoluks, on nende ülesanne tõendada, et need on olemuslikult seotud vaidluse või selle lahendamiseks sõlmitud kompromissiga, ning põhjendada seejärel ära tasu summa. Samuti võivad nad sel eesmärgil tugineda sellele, et kompromissikokkuleppega olemuslikult mitte seotud tasu summa ei ole märkimisväärne ning on seega ebapiisav, olemaks märkimisväärseks stiimuliks kompromissikokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate lepingutingimustega nõustumisel (vt eespool punkt 280).

532

Käesoleval juhul, mis puudutab Niche’i kokkulepet, ning nagu ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1322 õigesti esile toonud on, ilmneb stiimuli olemasolu selgelt kokkuleppe sõnastusest, kuna artiklis 13 on sätestatud, et „[v]astutasuks [kokkuleppes ette nähtud] kohustuste võtmise ning oluliste kulude ja võimaliku vastutuse eest, mis võivad Niche’ile ja Unichemile tekkida seonduvalt [vaidlusaluse] protsessi teel toodetava perindopriili arendusprogrammi lõpetamisega, maksab Servier Niche’ile ja Unichemile […] 11,8 miljoni naelsterlingi suuruse summa“. Nende kohustuste all on silmas peetud nimelt vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid, mille eest maksmine on niisiis selles artiklis sõnaselgelt ette nähtud.

533

Niche’i lepingu teksti sellist tõlgendust ei väära ka hagejate väide, mille kohaselt on väljend „vastutasuks“ Inglismaa õiguse standardvormel, millega tähistatakse mis tahes kokkuleppe kehtivuse eelduseks olevat kohustuste vastastikkust. Isegi kui sellest tuleks järeldada, et selle väljendi näol on tegu stiilivormeliga, on samavõrd tõsi, et see tähistab hagejate endi hinnangul kohustuste vastastikkust ning seega seda, et Niche’i kokkuleppe artiklis 13 ette nähtud summa makstakse vastutasuna kõnealuse kokkuleppega Niche’ile pandud kohustuste eest.

534

Niche’i lepingu sellist tõlgendust ei lükka ümber ka originaalravimeid tootva äriühingu ja geneerilisi ravimeid tootva äriühingu kanda jäävate riskide väidetav ebaproportsionaalsus ega Niche’i läbirääkija väidetav andekus. Tõsi, sellise ebaproportsionaalsuse nagu ka geneerilisi ravimeid tootva äriühingu läbirääkija andekusega saab osaliselt selgitada põhjuseid, miks originaalravimeid tootev äriühing võib otsustada geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule suuri vastupidiseid makseid teha. Siiski on suure rahasumma maksmise eesmärk vältida mis tahes – ka väikest – riski, et geneerilisi ravimeid tootvad äriühingud võiksid turule siseneda, ning see toetab seisukohta, et tegu on originaalravimeid tootva äriühingu poolt nende äriühingute turult eemalejäämise ostmisega. Tuleb ka meelde tuletada, et asjaolu, et konkurentsivastane tegevus võib olla kõige kasumlikum või kõige vähem riskantne lahendus ettevõtja jaoks või et selle eesmärk on tasakaalustada tema ebasoodsamat olukorda, ei välista kuidagi ELTL artikli 101 kohaldamist (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑48/00, EU:T:2004:219, punkt 73; 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EU:T:2004:220, punkt 211, ja 27. juuli 2005. aasta kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, T‑49/02 kuni T‑51/02, EU:T:2005:298, punkt 81), iseäranis kui selline tegevus seisneb tegelikele või potentsiaalsetele konkurentidele maksmises selleks, et nad ei siseneks turule (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, T‑472/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:449, punktid 379 ja 380).

535

Liiati on käesoleval juhul tähtsusetu, et Niche’i kokkuleppe kõnealuses artiklis on ette nähtud, ilma et vastavaid proportsioone oleks kindlaks määratud, et 11,8 miljoni naelsterlingi suuruse summa maksmine ei ole vastutasu mitte üksnes vaidlustamis- ja turustamiskeeldude eest, vaid ka muude kulude eest, kuivõrd nende muude kulude kompenseerimine ei väära tõdemust, et hagejad ostsid need piiravad tingimused, ning et Niche’il oli seega stiimul end nende keeldudega siduda.

536

Neid muid kulusid, mida Niche’i kokkuleppes on kirjeldatud kui „olulis[i] kulu[sid] ja võimalik[k]u vastutus[t], mis võivad Niche’ile ja Unichemile tekkida seonduvalt [vaidlusaluse] protsessi teel toodetava perindopriili arendusprogrammi lõpetamisega“, selgitas Niche haldusmenetluses (vaidlustatud otsuse põhjendus 1326) ning hagejad oma kirjalikes seisukohtades selliselt, et tegu on Niche’i perindopriili arendamiskuludega ning hüvitistega, mida Niche peab maksma oma klientidele nende ees võetud lepinguliste kohustuste rikkumise eest. Sellised kulud aga ei ole a priori olemuslikult seotud patendivaidluse lahendamise kokkuleppega (vt eespool punkt 531) ning hagejad ei ole tõendanud, et need oleksid olemuslikult seotud käesoleval juhul sõlmitud kompromissikokkuleppega.

537

Isegi kui neid hüvitisi, mis Niche’i klientidele maksta tuli, ei oleks, nagu hagejad sisuliselt väidavad, tulnud maksta, kui Niche oleks hagejatega vaidlusi jätkanud, siis jäävad need hüvitised vaidlusest ja selle lahendusest liialt kaugele selleks, et neid saaks käsitada selle kokkuleppega olemuslikult seotud kuludena, kuna hagejate väitel oleks need hüvitised tulnud maksta „projekti vabatahtliku lõpetamise korral“, mis hõlmab klientidega sõlmitud lepingute lõpetamist, ent Niche’i kokkuleppe kohaselt jäi Niche’ile võimalus lepingulisi suhteid oma klientidega mitte lõpetada, vaid need lihtsalt peatada (Niche’i kokkuleppe artikkel 11). Lisaks möönsid hagejad ise kohtuistungil, et Niche’i klientidele kõnealuste hüvitiste maksmise kohustus oleks võinud tekkida Niche’i kokkuleppest sõltumatult. Liiati võib ära märkida, et tõendid, mille hagejad esitasid selleks, et vaielda vastu vaidlustatud otsuses (põhjendus 1335) komisjoni poolt antud hinnangule, et nende hüvitiste suuruseks oli 1,3 miljonit naelsterlingit, ei ole veenvad, kuna need tõendavad kas sellest summast väiksemaid summasid või üksnes suuremate summade nõudmist.

538

Seonduvalt vaidlustatud otsuses (põhjendus 1334) mainitud „õigusabikuludega“ selgitas Niche haldusmenetluses, et nende näol oli tegu õigusnõustamiskuludega, mis kuulusid arendamiskulude hulka (vaidlustatud otsuse põhjendus 601), mille osas tuleb meelde tuletada, et need ei ole kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud (vt eespool punkt 531), samas kui hagejad kirjeldavad neid kui „advokaadi- ja patendikulusid“, millistena võivad vaidlusalused kulud olemuslikult kompromissikokkuleppega seotud olla (vt eespool punkt 530). Ent isegi kui väidetavad 1,1 miljoni naelsterlingi suurused „advokaadi- ja patendikulud“ vastavad menetluskuludele, mille hüvitamise võib põhimõtteliselt kompromissikokkuleppes õiguspäraselt ette näha, ei ole selle summa näol tegu käesoleval juhul sõlmitud kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kuludega. Nimelt nähtub hagejate argumentatsioonist ja nende esitatud dokumentidest, et kõnealused kulud seondusid perioodiga, mis lõppes 2003. aasta lõpus ehk enne seda, kui algasid need Niche’i ja hagejate vahelised vaidlused (vt eespool punktid 11, 13 ja 16), mis Niche’i kokkuleppega lõpetati.

539

Täiendavalt võib lisada, et isegi kui see 1,1 miljoni naelsterlingi suurune summa tuleks lisada arendamiskuludele ja Niche’i klientidele hüvitiste maksmisega seotud kuludele, mille suuruseks hindas komisjon vaidlustatud otsuses vastavalt 1,2 ja 1,3 miljonit naelsterlingit (põhjendus 1336), ilma et hagejad neid summasid põhjendatult vaidlustanud oleksid (vt eelkõige eespool punkt 537), oleks saadav kogusumma (3,6 miljonit naelsterlingit) selgelt väiksem kui 11,8 miljonit naelsterlingit.

540

Sellest järeldub, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses põhjendatult (põhjendus 1348), et Niche’i kokkulepe andis Niche’ile stiimuli siduda end selles kokkuleppes sisalduvate turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, ilma et komisjon oleks lisaks sellele pidanud, nagu leiavad hagejad (vt eespool punkt 513), kontrollima, kas need tingimused oleksid selle stiimulina käsitatava makse puudumise korral olnud vähem piiravad. Järeldus, et esineb stiimul enda sidumiseks turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, eeldab üksnes selliste keeldude olemasolu, sõltumata sellest, kas need on vähem või rohkem piiravad, ning üle kantud väärtusega hõlmatud kulude analüüsimist (vt eespool punktid 528-531).

541

Sellest tuleneb ka, et tulemusetuse tõttu tuleb kõrvale lükata etteheide, mis puudutab seda, et komisjon on teinud hindamisvea, leides, et Niche’i kokkuleppe alusel Niche’ile makstud summa on võrdne prognoositava üle 10 aasta müügikäibe ja üle 20 aasta brutokasumi marginaaliga (vt eespool punkt 514). Isegi kui komisjon sellise hindamisvea tegi, ei mõjutaks see seda, et hagejate poolt Niche’ile ülekantud väärtus kvalifitseerub stiimuliks, kuivõrd eespool punktidest 536–538 tuleneb, et see väärtuse ülekandmine ei katnud vaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotud kulusid, ning liiati ei ole väidetud, veel vähem aga tõendatud, et selle makstud summa suurus oleks olnud väheoluline ja ebapiisav selleks, et see oleks käsitatav stiimulina.

542

Lisaks, Niche’ile Biogarani kokkuleppe alusel makstud summast tuleneva täiendava stiimuliga seonduvalt (vaidlustatud otsuse põhjendused 1349–1354) tuleb asuda seisukohale, nagu seda on üksikasjalikult põhjendatud tagapool punktides 798–810, et asjaolu, et kaubanduskokkulepe, mille ese ei ole tavaliselt vaidluse lahendamine kompromissiga, ja mille raames kannab originaalravimeid tootev äriühing geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule üle teatud väärtuse, on seotud konkurentsi piiravaid tingimusi sisaldava vaidluse lahendamise kokkuleppega, on tõsiseltvõetav märk sellest, et tegu on „vastupidise maksega“ ehk sellise väärtuse ülekandmisega, millele ei vasta ükski selle kaubanduskokkuleppega hõlmatud vastusooritus (vt tagapool punkt 804), ning selline makse on samuti käsitatav ajendava eelisena, kui selle eesmärk ei ole vaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotud kulude hüvitamine. Juhul kui sellised märgid esinevad või kui komisjon on esitanud selliste tõsiseltvõetavate märkide esinemisele viitavad tõendid, mis tõendavad vastupidise makse tegemist, võivad kokkuleppe pooled esitada faktiliste asjaolude kohta oma versiooni, tõendades oma väiteid selliste tõenditega, mida neil on võimalik esitada ja mille pinnalt on võimalik asuda seisukohale, et olles küll vaidluse lahendamise kokkuleppega seotud, oli see kaubanduskokkulepe põhjendatud muude põhjustega kui vastupidise makse tegemise teel konkurendi turult välja tõrjumine.

543

Käesoleval juhul on komisjon esitanud mitmeid tõendeid, mis kinnitavad, et Niche’i kokkuleppe ja Biogarani kokkuleppe vahel oli seos ning et Biogarani kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmine ei olnud vastavuses selle kokkuleppe kohaselt Niche’ile tekkinud kohustustega. Esiteks võttis komisjon arvesse seda, et nende kokkulepete üle peeti läbirääkimisi samal ajavahemikul ning need sõlmiti samade ettevõtjate vahel samal päeval, samuti asjaolu, et mõlemas kokkuleppes oli ette nähtud makse tegemine kahes osas samadel kuupäevadel. Teiseks, kuigi hagejad väitsid, et nende kokkulepete vahel mingisugust seost ei olnud, märkis Niche, et Biogarani kokkuleppe sõlmimiseks tegid ettepaneku hagejad selleks, et Niche saaks „üldise kompromissikokkuleppe sõlmimise eest vastutasuna kogu kokku lepitud hüvitise“. Lisaks sellele on komisjon Biogarani nõustaja poolt 4. veebruaril 2005 Niche’ile saadetud elektronkirja, milles oli märgitud, et „mängus olevat summat silmas pidades näib meile vajalik saada teatud täiendavad õigused teiste toodete osas ja teatud vabadus seoses toodete pakkumisega“ tõlgendanud nii, et see näitab, et Niche’ile üle kantav summa oli kindlaks määratud enne seda, kui pooled olid jõudnud kokkuleppele Biogarani kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvate toodete osas. Komisjon leidis samuti, et erinevalt teistest Biogarani poolt sõlmitud kokkulepetest, mis käsitlesid toodete toimikute ostmist, oli Biogarani kokkuleppe tingimustes ja eriti selle artiklites 14.4 ja 14.5 sätestatud kokkuleppe automaatne lõppemine juhul, kui müügiluba 18 kuu jooksul ei saada, ilma et Biogaran saaks Niche’ilt nõuda mis tahes hüvitist. Viimaks toob komisjon esile, et kui üks toode välja arvata, siis ei saanud Biogaran Niche’i poolt talle üle antud toimikute alusel müügilubasid, ning tema käive, mis oli seotud Biogarani kokkuleppega, tõusis summa võrra, mis jäi 100000 ja 200000 euro vahele.

544

Hagejad ei esita ühtki argumenti, mis selle analüüsi kahtluse alla seaks, välja arvatud üks etteheide, mis puudutab seda, et arvesse ei ole võetud Biogarani huvi Biogarani kokkuleppe sõlmimise vastu. Lisaks asjaolule, et sellist huvi ei saaks käsitada piisavana selleks, et õigustada Biogarani kokkuleppes ette nähtud üle kantava väärtuse suurust, võib esile tuua, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 1351 ilmneb mitu tõdemust, mis Biogarani sellise huvi kahtluse alla seavad. Vastavalt neile tõdemustele, millele hagejad vastu ei vaidle, oli summa, mille Biogaran pidi Niche’ile üle kandma, kokku lepitud enne seda, kui Niche ja Biogaran olid jõudnud kokkuleppele Biogarani kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvate toodete osas, viimati nimetatud lepingu võisid pooled 18 kuu möödumisel lõpetada ilma, et kummalgi neist oleks olnud õigust hüvitisele, ning ette ei olnud nähtud mitte mingil moel tagasi maksmist Biogaranile juhul, kui üle antud müügilubasid teatud tähtaja jooksul ei saada. Niisiis sai komisjon asuda põhjendatult seisukohale, et Biogarani kokkulepe oli Niche’ile täiendavaks stiimuliks Niche’i kokkuleppe piiravate tingimustega nõustumisel.

545

Lisaks, mis puudutab hagejate taotlust, et käesoleva kohtuasja lahendamisel võetaks arvesse ka asjaolusid, mis võivad tingida Biogarani kasuks vaidlustatud otsuse tühistamise või trahvisumma vähendamise kohtuasjas T‑677/14, siis tuleb viidata eespool punktidele 89–99.

546

Mis puudutab Matrixi kokkulepet, siis tuleb märkida, et selle artikkel 9 sarnaneb Niche’i kokkuleppe artikliga 13, ning argumendid, millega kritiseeritakse neid komisjoni poolt Matrixi kokkuleppele antud hinnanguid, mis on samasugused Niche’i kokkuleppele antutega, tuleb seetõttu samadel põhjustel tagasi lükata. Seonduvalt konkreetselt Matrixi kokkulepet puudutava komisjoni analüüsi suhtes esitatud argumendiga, mille kohaselt puudutab Niche’iga ühise vastutuse kandmise tõttu Niche’i klientidele hüvitise maksmine ka Matrixit, tuleb meelde tuletada, et sellised kulud ei saa olla käsitatavad kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kuludena (vt eespool punkt 531) ning need ei saa seetõttu õigustada Matrixi kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmist, kusjuures seda enam, et ei hagejad ega Matrix ei suutnud tõendada, et 11,8 miljoni naelsterlingi suurune summa vastab kas sellistele kuludele või muudele vaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotud kuludele.

547

Sellest järeldub, et komisjon on vaidlustatud otsuses (vt eelkõige põhjendused 1452, 1453, 1463, 1464 ja 1467) samuti õigesti leidnud, et Matrixi kokkulepe sisaldas Matrixi jaoks stiimulit siduda end selles kokkuleppes sätestatud turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega.

548

Tuleb meelde tuletada, et hagejad ei vaidlusta seda, et Niche’i ja Matrixi kokkulepped sisaldavad vaidlustamis- ja turustamiskeeldusid.

549

Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisaldunud vaidlustamiskeelu kohaselt pidid need kaks äriühingut mitte esitama patentide 339, 340, 341, 689, 947 ja 948 suhtes tühistamishagisid või patendist tulenevate õiguste rikkumise puudumise tuvastamise hagisid, lisaks kohustus Niche tagasi võtma patentide 947 ja 948 peale Euroopa Patendiametile esitatud vastuväited (Niche’i lepingu artikli 7 ja 8 ning Matrixi kokkuleppe artikkel 5). Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisaldunud turustamiskeelu kohaselt pidid need kaks äriühingut hoiduma perindopriili tootmisest, valdamisest, importimisest, tarnimisest, tarnimiseks pakkumisest, hoidmisest ja perindopriiliga seoses patentidest 339–341 tulenevaid õigusi rikkuda võivatest toimingutest (Niche’i kokkuleppe artikkel 3 ja Matrixi kokkuleppe artikkel 1). Nad pidid ka hoiduma perindopriiliga seotud müügilubade taotlemisest (Niche’i kokkuleppe artikkel 10 ja Matrixi kokkuleppe artikkel 6) ning olid kohustatud lõpetama või peatama kolmandate isikutega seotud lepingud, mis puudutasid perindopriili (Niche’i kokkuleppe artikkel 11 ja Matrixi kokkuleppe artikkel 7).

550

Hagejad ei nõustu aga sellega, et Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisalduvad vaidlustamis- ja turustamiskeelud on konkurentsi piisavalt kahjustavad või konkurentsi seisukohast tundlikud.

551

Sellega seoses leiavad nad esiteks, et vaidlustamis- ja turustamiskeelud on kompromissikokkulepetele olemuslikult omased.

552

Kuigi vaidlustamis- ja turustamiskeelud on patendivaidluste lahendamise kokkuleppes tõepoolest vajalikud (vt eespool punkt 259), tuleb meelde tuletada, et sellised tingimused kaotavad oma legitiimsuse ning kujutavad endast normaalse konkurentsi piisavat kahjustamist, kui nende tingimustega kehtestatud konkurentsipiirangute tegelikuks põhjuseks on selline stiimul nagu käesoleval juhul tuvastatud, mitte aga poolte poolt kõnealuste patentide kehtivuse tunnustamine (vt eespool punkt 270).

553

Vastuseks hagejate argumendile, mille kohaselt ei saa vaidlustamiskeelust tulenev kohtuvaidluse võitmise võimaluse kaotamine olla piisav selleks, et kvalifitseerida tegelikult kohtuvaidluse lahendamise eesmärgil sõlmitud kokkulepe eesmärgil põhinevaks piiranguks (vt eespool punkt 505), tuleb ka rõhutada, et kuigi vaidlustamiskeeld ei takista iseenesest turule sisenemist, takistab see nimelt selliste hagide esitamist, mille eesmärk on „tee avamine“ riskiga turuletuleku raames, ning seega sellise turule sisenemise võimaluse kasutamist (vt ka eespool punkt 257). Oluline on ka meelde tuletada, et käesoleval juhul ei ole komisjon eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna käsitanud mitte Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisaldunud üksikuid vaidlustamiskeeldusid, vaid neid kokkuleppeid tervikuna, mis hõlmavad nii vaidlustamis- kui turustamiskeeldusid ning ka stiimulit selliste keeldudega nõustumiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 1375 ja 1481).

554

Teiseks leiavad hagejad, et Niche’i ja Matrixi kokkulepetes sisalduvad vaidlustamis- ja turustamiskeelud ei ole konkurentsi piisavalt kahjustavad, kuna nende mõju tuleneb asjaomaste patentide olemasolust ja mitte nende kokkulepete tingimustest.

555

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et see, kui geneerilisi ravimeid tootval äriühingul on stiimul siduda end turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, lubab põhjendada seisukohta, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga, ning seda isegi juhul, kui kompromissikokkuleppes sisalduvad sellised tingimused, mille ulatus ei lähe kaugemale vaidlusaluse patendi omast (vt eespool punkt 273). Niisiis, kuigi, nagu hagejad väidavad, turustamiskeeld ei takistanud Niche’il ja Matrixil turule sisenemist patendist tulenevaid õigusi mitte rikkuva tootega ning nende mõju piirdus sellega, mis tulenes kõnealusest patendist tulenevate õiguste rikkumisega seotud menetluses tehtud ettekirjutusest või kuigi need lausa andsid neile võimaluse tänu väärtuse ülekandmise raames üle kantud rahasummale alustada koos oma partneritega uut, patendist tulenevaid õigusi mitte rikkuva periondpriili väljatöötamise projekti (vt eespool punkt 506), ei ole Niche’i ja Matrixi kokkulepped seepärast siiski vähem käsitatavad eesmärgil põhinevate piirangutena.

556

Kolmandaks vaidlevad hagejad vastu sellele, et vaidlustamiskeeld on konkurentsi piisavalt kahjustav, väites, et see puudutab ainult ühte vastuväite esitajat kõigi nende hulgas, kes Euroopa Patendiametile patendi 947 peale vastuväite esitasid, ega mõjutanud kuidagi teisi geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid, kuna kaebeõiguse ulatuse piiritleb ära patendist tulenevate õiguste rikkumine.

557

Tuleb asuda seisukohale, et isegi kui väited, mis puudutavad seda, et Niche’i ja Matrixi kokkulepped mõjutavad ainult nende kokkulepete poolteks olevaid geneerilisi ravimeid tootvaid äriühinguid, osutuvad õigeks, ei sea see kahtluse alla nende äriühingute turult välja tõrjumist, mis kaasneb turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega vastutasuna ajendava väärtuse ülekandmise eest, ega seda, et asjaomased kokkulepped on konkurentsi piisavalt kahjustavad, mis muudab nende tegelike tagajärgede analüüsimise ülearuseks.

558

Sellest järeldub, et komisjon ei ole ekslikult leidnud, et Niche’i ja Matrixi kokkulepped olid eesmärgil põhinevad konkurentsipiirangud.

559

Seda järeldust ei väära ka komisjoni väidetavad hindamisvead Niche’i ja Matrixi kokkulepete majandusliku ja õigusliku konteksti käsitlemisel ja poolte subjektiivsete kavatsuste arvesse võtmisel.

560

Hagejate väide Niche’i ja Matrixi kokkuleppe poolte konkurentsivastase kavatsuse puudumise ja õiguspäraste eesmärkide taotlemise kohta, mille tõttu olevatki Niche omal algatusel hagejatega kontakteerunud, ei saa tegelikult kahtluse alla seada ajendava eelise olemasolu ega neis kokkulepetes sisalduvate turustamis- ja vaidlustamiskeeldude konkurentsi piiravat laadi. Seega, isegi kui kõnealused argumendid tuginevad tõendatud faktilistele asjaoludele, ei ole need mingil juhul sellised, mis lükkaksid ümber komisjoni poolt antud hinnangu, et Niche’i ja Matrixi kokkulepped on käsitatavad eesmärgil põhinevate piirangutena.

561

Tuleb ka lisada, et poolte kavatsus ei ole ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevuse piirava laadi kindlaks tegemise seisukohast oluline asjaolu (vt eespool punkt 222).

562

Lisaks, seoses turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, mille olemuslikult piiravat laadi ei ole tulemuslikult kahtluse alla seatud, võis komisjon, tulenevalt sellest, et tuvastati stiimuli olemasolu, õigustatult vaadelda Niche’i ja Matrixi kokkuleppeid turult välja tõrjumise kokkulepetena, millega taotleti seega konkurentsivastast eesmärki. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga ei takista ainuüksi asjaolu, et kokkuleppega taotletakse ka õiguspäraseid eesmärke, selle käsitamist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna (vt eespool punkt 222).

563

Seoses komisjoni väidetavate hindamisvigadega Niche’i ja Matrixi kokkulepete majandusliku ja õigusliku konteksti arvesse võtmisel tuleb märkida, et selles osas kordavad hagejad oma argumente, millega kritiseeriti Niche’i ja Matrixi turule sisenemise võimet ja kavatsust, võttes eeskätt arvesse hagejate patente ja nende patentidega seotud vaidlusi ning Niche’i õiguslikke ja finantsraskusi (vt eespool punktid 507 ja 519). Need argumendid, mida on käsitletud ja mis on tagasi lükatud seonduvalt väitega, mis puudutas Niche’i ja Matrixi potentsiaalse konkurendi staatust (vt eespool punktid 432–501), ei saa väärata seda, et Niche’i ja Matrixi kokkulepped on laadilt eesmärgil põhinevad piirangud.

564

Eelnevast tuleneb, et väide, mis puudutab õiguse väära kohaldamist ja hindamisvigu Niche’i ja Matrixi kokkulepete eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimisel, tuleb tervikuna tagasi lükata.

565

Hagejad leiavad, et käsitades Niche’i ja Matrixi kokkuleppeid tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangutena, on komisjon õigust vääralt kohaldanud ning teinud erinevaid hindamisvigu.

566

Tasub meelde tuletada, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud võimalikud vead mingil juhul otsuse resolutsiooni. Lisaks, kui komisjoni otsuse resolutsioon tugineb arutluskäigu mitmele iseseisvale alussambale, millest igaühest piisaks sellise resolutsiooni põhjendamiseks, siis tuleb Üldkohtul see otsus tühistada põhimõtteliselt vaid juhul, kui arutluskäigu iga iseseisev alussammas on õigusvastane. Ainult põhjenduste ühe osaga seonduv viga või õigusvastasus ei saaks sellisel juhul olla piisav vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuna sellel veal ei saanud olla määravat mõju institutsiooni tehtud otsuse resolutsioonile (vt 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus General Electric vs. komisjon, T‑210/01, EU:T:2005:456, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

567

Nagu aga eespool punktis 219 märgitud, siis selleks, et hinnata, kas kokkulepe on ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt keelatud, ei ole vaja võtta arvesse selle konkreetseid tagajärgi, kui ilmneb, et kokkuleppe eesmärk on siseturul konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine.

568

Seetõttu, kui komisjon põhjendab rikkumist üheaegselt nii sellega, et tegu oli nii eesmärgil põhineva piirangu kui ka tagajärjel põhineva piiranguga, siis ei oleks tagajärjel põhineva piirangu esinemist puudutava põhjenduse õigusvastasusel mingil juhul määravat mõju komisjoni otsuse resolutsioonile, kui eesmärgil põhineva piirangu esinemist puudutav põhjendus, mille pinnalt üksi saaks asuda seisukohale, et tegemist on rikkumisega, ei ole õigusvastane.

569

Käesoleval juhul tuleneb analüüsist, mis puudutab väidet, mis seondub õiguse väära kohaldamise ning hindamisvigadega Niche’i ja Matrixi kokkulepete eesmärgil põhinevateks konkurentsipiiranguteks kvalifitseerimisel, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon oleks vaidlustatud otsuses asunud ekslikult seisukohale, et kõnealuste kokkulepete eesmärk oli siseturu piires konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

570

Seetõttu tuleb käesolev väide tulemusetuna tagasi lükata.

643

Käsitleda tuleb hagejate argumente, mis puudutavad seda, kas Teva kokkuleppes on ette nähtud esiteks ajendava eelise andmine ning teiseks, kas seal seatakse sellega seonduvalt piiranguid Teva poolt originaalravimeid tootva äriühinguga konkureerimiseks tehtavatele pingutustele, milliste tingimuste täitmise korral tuleb asuda seisukohale, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga (vt eespool punkt 272). Kuivõrd ajendava eelise kindlaksmääramine sõltub osaliselt sellest, kas mõned Teva kokkuleppe tingimused on piiravat laadi, käsitletakse käesoleval juhul esmalt neid etteheiteid, mis puudutavad kokkuleppe tingimustele antud hinnanguid, ja seejärel neid, millega kritiseeritakse selles kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmise suhtes antud hinnanguid. Mis puudutab teise võimalusena esitatud etteheidet seoses kaebajatele Teva kokkuleppega seonduvalt süüks pandud rikkumise kestusega, siis seda käsitletakse viimasena.

644

Kõigepealt tuleb tagasi lükata hagejate väited, mis puudutavad komisjoni poolt õiguse väära kohaldamist ja hindamisvigu Teva kokkuleppe kvalifitseerimisel eesmärgil põhinevaks piiranguks, kuigi selle võimalikud tagajärjed olid konkurentsi soodustavad ning selle konkurentsi piiravad tagajärjed puhtalt hüpoteetilised (vt eespool punkt 634). Mõistagi tuleb meelde tuletada, et ei komisjon ega kohus ei saa kokkuleppe konkurentsi piiravat eesmärki analüüsides ja eeskätt kokkuleppe majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes täielikult eirata selle kokkuleppe võimalikke tagajärgi (vt eespool punktis 304 viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikast tuleneb siiski, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu esinemise tuvastamine ei saa, eeskätt kõnealuse kokkuleppe majandusliku ja õigusliku konteksti käsitlemise raames, viia selle kokkuleppe tagajärgede hindamiseni, kuna vastasel korral kaob ELT artikli 101 lõike 1 sätetes ette nähtud konkurentsi piirava eesmärgi ja tagajärje eristamise kasulik mõju (vt eespool punkt 221). Selleks, et hinnata, kas kokkulepe võib põhjustada konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepetele iseloomulikke konkurentsi piiravaid tagajärgi, tuleb kokkuleppe võimalike tagajärgede käsitlemisel piirduda selliste tagajärgedega, mis tulenevad nimetatud kokkuleppe sõlmimise ajal objektiivselt ette nähtavatest asjaoludest (vt selle kohta kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:272, punkt 84; vt selle kohta ka 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 80–82). Käesoleval juhul on aga väidetavate võimalike tagajärgede, olgu need siis konkurentsi piiravad või konkurentsi soodustavad, aluseks hüpoteetilised asjaolud, mis ei olnud Teva kokkuleppe sõlmimise ajal ette nähtavad, nagu Euroopa Patendiameti otsus, mis puudutas patendi 947 kehtivust, või teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute sisenemine Ühendkuningriigi turule, ning mida ei saanud konkurentsi piirava eesmärgi käsitlemisel arvesse võtta (vt ka edaspidi punktid 667 ja 668).

645

Järgnevalt, mis puudutab väiteid, et Teva kokkuleppe tingimused ei olnud sisuliselt konkurentsivastast laadi, siis tuleb esiteks korrata, et see, et vaidlustamis- ja turustamiskeelud on kompromissikokkulepetele omased, ei välista seda, et need kompromissikokkulepped sisaldavad tingimusi, mida saab käsitada eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena (vt eespool punkt 273). Võib lisada, et kuigi hagejad leiavad, et Teva kokkuleppe puhul tuleks kohaldada seonduvate piirangute teooriat, kuna need vaidlustamis- ja turustamiskeelud olid kõnealuse vaidluse kompromissiga lahendamise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed, siis on juba asutud seisukohale, et selline vajalikkus ja proportsionaalsus võib olla välistatud, kui leiab tuvastamist sellistest tingimustest tulenevate kohustuste võtmine stiimuli olemasolul (vt eespool punkt 291). Niisiis saaks see teooria Teva kokkuleppe suhtes kohaldamisele kuuluda vaid siis, kui selles kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmise näol ei ole tegemist stiimuliga (vt tagapool punktid 679–699).

646

Teiseks tuleb asuda seisukohale, et hagejate esitatud argumendid ei luba Teva kokkuleppes sisalduva vaidlustamiskeelu konkurentsi piiravat laadi kahtluse alla seada.

647

Selle tingimuse kohaselt oli Teva kohustatud Teva kokkuleppe kehtivusajal Ühendkuningriigis patente 947 ning 339–413 mitte vaidlustama, kusjuures oli täpsustatud, et tal ei olnud keelatud nende patentide suhtes vastuväidete esitamine Euroopa Patendiametile (Teva kokkuleppe artikkel 2.4).

648

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et sellel vaidlustamiskeelul oli kaks peamist tagajärge: esiteks ei võimaldanud see Teval tõendada, et toode, mida ta turustada kavatses, ei riku patendist tulenevaid õigusi, ning teiseks ei võimaldanud see objektiivse õigusliku hinnangu andmist hagejate patentide kehtivusele Ühendkuningriigis (põhjendus 1546).

649

Kõigepealt tuleb esile tuua, et hagejad ei vaidlusta Teva kokkuleppe vaidlustamiskeelu esimest tagajärge, ent leiavad, et selline tagajärg on omane kõigile kompromissikokkulepetes sisalduvatele vaidlustamiskeeldudele (vt eespool punkt 625). Sellega seonduvalt tuleb aga meelde tuletada, et see, et selline tingimus on kompromissikokkuleppele loomuomane, ei ole üksi piisav selleks, et välistada järeldus, et tegu on konkurentsivastase eesmärgiga (vt eespool punktid 273 ja 645).

650

Järgnevalt tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei ole oluline, et vaidlustamiskeeld puudutab üksnes kohtuvaidlusi Ühendkuningriigis ega hõlma vaidlusi Euroopa Patendiametis, sest Teva kokkuleppe ruumiline kohaldamisala piirdub Ühendkuningriigiga, kus on patendi 947 ja protsesse puudutavate patentide kehtivuse mis tahes vaidlustamine keelatud. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kokkulepe võib olla eesmärgil põhineva piiranguna käsitatav ka juhul, kui selle ruumiline kohaldamisala piirdub ainult ühe liikmesriigiga (vt selle kohta 24. septembri 2009. aasta kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P ja C‑137/07 P, EU:C:2009:576, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

651

Teisalt, isegi kui see vaidlustamiskeeldu käsitlev tingimus ei saanuks, nagu hagejad väidavad, mõjutada ühe Teva tütarettevõtja poolt patendi 947 tühistamiseks Ühendkuningriigis alustatud menetlust, mis peatati kuni lõpliku otsuse tegemiseni ühes Euroopa Patendiameti vastuväitemenetluses, mida Teva leping ei käsitlenud, takistab see tingimus kogu Teva kokkuleppe kehtivuse jooksul siiski vähemalt muude selle patendiga seotud tühistamishagide esitamist, ning nimetatud kokkuleppe artikli 2.4 kohaselt puudutab see keeld nii Teva UK Ltd-d kui ka selle tütarettevõtjaid ning nii otseselt hagide esitamist kui ka kolmandatele isikutele mis tahes abi andmist nende hagejate patentide tühistamise eesmärgil. Seetõttu on käesoleval juhul asjasse puutumatu see, et hagejate väitel osales Teva aktiivselt Euroopa Patendiametis toimunud vastuväitemenetluses, edastades iseäranis Ühendkuningriigi kohtute poolt patendi 947 kehtivuse osas tehtud otsused (vt eespool punkt 635).

652

Komisjonile ei saa ette heita ka seda, et ta ei ole tõendanud, et esines tõsine alus selleks, et hagejate protsesse puudutavate patentide kehtivus kahtluse alla seada (vt eespool punkt 635). Sellekohase tõendi esitamine ei ole nõutav, et tõendada vaidlustamiskeelu piiravat laadi, mis sõltub patentidest tulenevate takistuste ületamise tegelike ja konkreetsete võimaluste kaotamisest, mille tõendatus ei eelda tingimata seda, et oleks tõendatud, et asjaomaste patentide suhtes esitatud tühistamishagi kuuluks tõenäoliselt rahuldamisele (vt eespool punkt 368).

653

Viimaks on asjasse puutumatu hagejate väide, mille kohaselt ei takistanud vaidlustamiskeeld kuidagi kolmandatel isikutel nende patentide vaidlustamist (vt eespool punkt 635). See väide, mis puudutab seda, et Teva kokkuleppe võimalikud tagajärjed puudutasid üksnes seda geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut, ei sea iseenesest kahtluse alla Teva kokkuleppes sisalduva vaidlustamiskeelu piiravat laadi (vt ka eespool punktid 556 ja 557).

654

Kolmandaks tuleb asuda seisukohale, et komisjon on ainuõiguslikku ostukohustust käsitlevat tingimust õigesti käsitanud konkurentsi piiravana.

655

See tingimus, mis on sätestatud Teva kokkuleppe artiklis 3, on sõnastatud järgmiselt:

„3. Ainuõiguslik ostukohustus

3.1.   Käesoleva kokkuleppe kehtivusajal peab Teva kogu perindopriili, mida tema ja tema tütarettevõtjad Ühendkuningriigis tarnimiseks või kättesaadavaks tegemiseks vajavad, ostma ainult Servier’lt või selle tütarettevõtjatelt.

[…]

3.3.   Teva ei tohi aktiivselt müüa või reklaamida toodet klientidele väljaspool Ühendkuningriiki ning ta peab tagama, et samamoodi käituksid tema tütarettevõtjad.

3.4.   Tingimusel, et Servier või selle tütarettevõtjad saavad Tevalt tellimiskuupäeval või enne seda kinnitatud tellimused alltoodud tootekogustele, peavad Servier ja või tema tütarettevõtjad tarnima Tevale enne alltoodud kuupäevi järgmised kogused toodet:

3.4.1. 150000 (ükssada viiskümmend tuhat) karpi, milles on 30 2 mg sisaldusega tabletti 1. augustiks 2006 ning järgnevatel kuudel 75000 (seitsekümmend viis tuhat) sellist karpi kuus;

3.4.2. 240000 (kakssada nelikümmend tuhat) karpi, milles on 30 4 mg sisaldusega tabletti 1. augustiks 2006 ning järgnevatel kuudel 120000 (ükssada kakskümmend tuhat) sellist karpi kuus;

3.4.3. 80000 (kaheksakümmend tuhat) karpi, milles on 30 8 mg sisaldusega tabletti 1. jaanuariks 2007 (või muuks poolte vahel kokku lepitavaks ajaks) ning järgnevatel kuudel 40000 (nelikümmend tuhat) sellist karpi kuus.

[…]

3.8.   Kui käesoleva kokkuleppe kehtivusajal mis tahes kuul:

3.8.1. on Servier saanud Tevalt kinnitatud tellimused, millega tellitakse toote kohale toimetamine Ühendkuningriiki selle kuu jooksul, ning need kinnitatud tellimused on esitatud asjakohastel tellimiskuupäevadel või varem, ning

3.8.2. Servier või tema tütarettevõtjad ei ole kümne tööpäeva jooksul vastavast kohaletoimetamiskuupäevast arvates toimetanud Tevale kõiki tooteid, mille sel kuul kohale toimetamise ta käesoleva kokkuleppe punktide 3.4 ja 3.8.1 kohaselt tellinud on,

3.8.3. peab Servier maksma Tevale selle kuu eest rahalist hüvitist vastavalt käesoleva kokkuleppe punktile 3.9 ning Teval ja tema tütarettevõtjatel ei ole toote Tevale tarnimisega seotud Servier’ mis tahes kohustuste rikkumise korral ühtki muud õigust ega õiguskaitsevahendit (sealhulgas mis tahes õigust lepingu lõpetamiseks).

[…]“

656

Tuleb ka meelde tuletada, et Teva kokkuleppe artiklis 2.3 ette nähtud turustamiskeelu kohaselt pidi viimane hoiduma Ühendkuningriigis geneerilise perindopriili tootmisest, selle toota laskmisest, valdamisest, importimisest, tarnimisest, tarnimiseks pakkumisest ja hoidmisest, kui see perindopriil on toodetud vastavalt Teva poolt välja töötatud protsessile, mida Servier pidas patentidest 947 ning 339–341 tulenevaid õigusi rikkuvaks, või kui see rikub nendest patentidest tulenevaid õigusi, kuni Teva kokkuleppe lõpetamiseni või selle kehtivusaja lõppemiseni või kuni eelnimetatud patentide kehtivuse lõppemiseni.

657

Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 1552–1555 leidnud, et kuivõrd Teva kokkuleppe turustamiskeeld (artikkel 2.3) ja ainuõiguslikku ostukohustust käsitlev tingimus (artikkel 3.1) mõjutasid Teva konkurentsivõimet või tema vabadust sõltumatult valida, millistest allikatest Ühendkuningriigi turule mõeldud perindopriili hankida, tuleb neid tingimusi käsitleda ühe ja sama konkurentsikeeluna. Komisjon on täpsustanud, et see, millised need võimalikud alternatiivsed perindopriili hankimise allikad patendi seisukohast olnud oleksid (patendist tulenevaid õigusi rikkuvad või neid mitte rikkuvad), on ebaoluline, kuna ainsad võimalused, mille ainuõiguslikku ostukohustust käsitlev tingimus Tevale jättis, olid kas ainult Servier’ toote müümine või rahasumma saamine hüvitisena varustamise kohustuse täitmata jätmise eest (rahaline hüvitis 500000 naelsterlingit kuus).

658

Tuleb asuda seisukohale, et selle komisjoni hinnangu vastu esitatud hagejate väited tuginevad Teva kokkuleppe ainuõiguslikku ostukohustust käsitleva tingimuse ekslikul tõlgendamisel.

659

Nimelt tuleneb Teva kokkuleppest, et varustamine ja varustamise kohustuse täitmata jätmise korral hüvitise maksmine olid alternatiivsed võimalused, kuivõrd kõrvuti varustamise kohustusega, mida on tõepoolest Teva kokkuleppe artiklis 3.4 mainitud, oli sõnaselgelt ette nähtud mitte-varustamise võimalus, mis ei olnud kohtus vaidlustatav, mis ei andnud Tevale õigust lepingu lõpetamiseks ning mille puhul ei olnud lisaks hüvitise maksmisele kehtestatud mis tahes tingimusi, eeskätt ajalist piirangut (Teva kokkuleppe artiklid 3.8.2, 3.8.3 ja 8.3).

660

Tuleb täpsustada, et Teva kokkuleppe artiklis 3.8.3 sätestatud keeld varustamise kohustuse täitmata jätmist vaidlustada või sel juhul leping lõpetada (edaspidi „lepingu lõpetamise keeld“) mängib ainuõiguslikku ostukohustust käsitleva tingimuse tõlgendamisel otsustavat rolli, kuna sellega asendatakse lepingulise kohustuse täitmata jätmise eest kas kohtu poolt kohaldatav või lepingulise suhte lõppemises seisnev järelm eelnevalt kindlaksmääratud suurusega hüvitisega ning muudetakse seeläbi varustamine ja hüvitise maksmine alternatiivseteks võimalusteks. Selles osas on ükskõik, kas see hüvitis on varustamiskohustuse täitmata jätmise tagajärg või Servier’le jäetud võimalus Teva kaubaga mitte varustada.

661

Sellest tulenevalt on, nagu ka komisjon vaidlustatud otsuses õigesti leidis (põhjendus 1559), igal juhul jäetud Servier’le täielik suvaõigus otsustada kasutada mittevarustamise võimalust, mis takistab Teva turule sisenemist ega luba ka asjaomaseid tingimusi käsitada samaväärsetena tavapäraselt varustamislepingut iseloomustavate tingimustega.

662

Teval oli seevastu ainuõiguslik ostukohustus, mida komisjon on põhjendatult pidanud „absoluutseks“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1588), kuivõrd Teval ei olnud võimalik sellest kohustusest vabaneda ega hankida perindopriili teistelt tarnijatelt – sõltumata sellest, kas tegu oli patendist tulenevaid õigusi rikkuva või mitte rikkuva perindopriiliga – ega siseneda sellise perindopriiliga turule ning seda isegi juhul, kui Servier tema varustamise kohustust ei täida, kuna sel alusel lepingu lõpetamine oli lepingu lõpetamise keelu kohaselt välistatud. Nagu komisjon ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 1557 õigesti esile toonud on, tulenes lepingu lõpetamise keelust koosmõjus ainuõigusliku ostukohustusega Tevale kohustus hankida geneerilist perindopriili ainult Servier’lt ja seeläbi takistas selle hankimist teistelt tarnijatelt, sealhulgas neilt, kes Servier’ patentidest tulenevaid õigusi ei rikkunud.

663

Sellest järeldub, et ainuõiguslik ostukohustus ja lepingu lõpetamise keeld mitte üksnes ei haaku osaliselt Teva kokkuleppe artiklis 2.3 sätestatud turustamiskeeluga, kuivõrd need keelavad omandada ja seega ka müüa kolmandate isikute poolt toodetud ja vaidlusalustest patentidest tulenevaid õigusi rikkuvat perindopriili, vaid laiendavad seda keeldu vaidlusalustest patentidest kaugemale, kuivõrd keelavad omandada ja müüa ka sellist kolmandate isikute poolt toodetud perindopriili, mis vaidlusalustest patentidest tulenevaid õigusi ei riku.

664

Sellest järeldub, et ainuõiguslik ostukohustus ja lepingu lõpetamise keeld võivad sellistena konkreetselt takistada Teva varustamist ning välistada seeläbi tema turule sisenemise, nagu välistab sellise turule tulemise nii hageja kui kolmandate isikute toodete osas juba ka kokkuleppe artiklis 2.3 sätestatud turustamiskeeld, mille konkurentsi piiravat laadi hagejad ei vaidlusta.

665

Lisaks tuleb asuda seisukohale, et ainuõigusliku ostukohustuse, nagu ka turustamiskeelu piirdumine erbumiinperindopriiliga ei saa väärata nende piiravat laadi (vt eespool punkt 626).

666

Nimelt rõhutavad hagejad, et need tingimused puudutasid üksnes erbumiinperindopriili, ega vaidlusta seda, et toode, mida Teva kokkuleppe sõlmimise ajal turustada kavatses, oli erbumiinperindopriil. Nii ei võimaldanud turustamiskeeld ja ainuõiguslik ostukohustus Teval Teva kokkuleppe kehtivusaja jooksul siseneda turule selle erbumiinperindopriiliga, mida ta turustada kavatses. Seega, kuigi Teva oleks saanud Teva kokkuleppe kehtivusajal siseneda turule sellise perindopriiliga, mille koostises on mõni muu sool peale erbumiini, ei võimaldanud see kokkulepe siiski Teval konkureerida hagejatega erbumiinperindopriili osas ning piiras sellega seonduvalt konkurentsi. Lisaks võib esile tuua, et tõendid, mille hagejad on esitanud selleks, et tõendada Teva sisenemist Ühendkuningriigi turule muu soolaga kui erbumiin, käsitlevad selliseid andmeid, mis on Teva kokkuleppe lõppemise ajaga võrreldes hilisemad.

667

Liiati on käesoleval juhul asjasse puutumatud hagejate väited, mis seonduvad ainuõigusliku ostukohustuse võimalike ebamääraste tagajärgedega (vt eespool punkt 636). Nimelt tuleb meelde tuletada, et selliseid võimalikke tagajärgi, mille aluseks on antud juhul asjaolud, mis ei olnud Teva kokkuleppe sõlmimise ajal ette nähtavad, ei saa konkurentsi piirava eesmärgi analüüsimisel arvesse võtta (vt eespool punkt 644). Võib lisada, et igal juhul ei saa, vastupidi hagejate väidetule, asuda seisukohale, et Teva kokkuleppe väidetavad võimalikud tagajärjed oleksid olnud konkurentsi mitte piiravad või lausa konkurentsi soodustavad.

668

Nimelt kui Euroopa Patendiamet oleks patendi 947 tühistanud, oleks Teva kokkulepe takistanud viimasel oma toote või Krka tootega turule sisenemist vastavalt turustamiskeelule, mis oleks kehtima jäänud – mida kinnitab ka Teva kokkuleppe artiklis 2.3 tehtud viide patentide „kehtivusaja lõppemisele“, vastupidi mõistele „tühistamine“, mida on kasutatud Teva kokkuleppe lisa artiklis II – samas kui patendi tühistamine oleks võimaldanud siseneda turule sellest patendist tulenevaid õigusi potentsiaalselt rikkuda võivate geneeriliste toodetega. Lisaks sellele, isegi kui hagejad oleksid sel juhul Tevat geneerilise perindopriiliga varustanud, nagu nad kinnitavad (vt eespool punkt 616), ei oleks Teva turule sisenemine hagejate geneerilise tootega pakkunud viimastele konkurentsi ning liiati ei oleks Teva teiste geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute turule sisenemist arvesse võttes olnud ainus ja seega esimene turule siseneja. Samamoodi, juhul kui Euroopa Patendiamet oleks leidnud, et patent 947 kehtib, ei oleks Teval jätkuvalt olnud võimalik hankida teistelt ettevõtjatelt peale hagejate muu hulgas sellist geneerilist perindopriili, mis patendist tulenevaid õigusi ei riku, ning see, kui hagejad oleksid teda varustanud, mis sellisel juhul olnuks, nagu nad möönavad (vt eespool punkt 636), veelgi hüpoteetilisem, ei oleks võimaldanud siseneda turule nii, et tema ja hagejate vahel oleks tekkinud konkurentsiolukord. Viimati öelduga seoses tuleb lisada, et asjaolu, et komisjon on rikkumise lõppemise ajaks määranud kuupäeva, mil Teva sisenes Ühendkuningriigi turule hagejate tootega, ei saa tõlgendada nii, nagu leiaks komisjon, et Teva sisenes 2007. aasta juulis turule nii, et tema ja hagejate vahel tekkis konkurentsiolukord. Komisjon on nimelt vaidlustatud otsuses (põhjendused 2125 ja 3133) ise märkinud, et rikkumise lõpu kuupäevana 6. juuli 2007 määramine on selgitatav ettevaatlikkuse kaalutlusega ja sooviga määrata selleks kokkuleppe poolte jaoks võimalikult soodne kuupäev.

669

Samadel põhjustel on käesoleval juhul asjasse puutumatud hagejate väited, mis seonduvad nende kavatsusega varustada Tevat juhul, kui Euroopa Patendiamet patendi 947 tühistab, ja Teva eesmärgiga tulla Ühendkuningriigi turule varem või lausa esimese geneerilisi ravimeid tootva äriühinguna.

670

Viimaks ei saa komisjonile ette heita (vt eespool punkt 624) seda, et ta tugines üksnes oma analüüsi toetamiseks sellele, kuidas tõlgendas Teva kokkulepet oma 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuses High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (England & Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) (vaidlustatud otsuse põhjendused 1572 ja 1573).

671

Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon ei hinnanud Teva kokkuleppes sisalduvat ainuõiguslikku ostukohustust ja lepingu lõpetamise keeldu valesti, leides, et neid kahte koosmõjus Teva kokkuleppe artiklis 2.3 sätestatud turustamiskeeluga tuleb käsitada „konkurentsikeeluna“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1552), ja seega Teval lasuva üldise turustamiskeeluna.

672

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida sisuliselt väidavad hagejad, ei vasta need tingimused tavapäraselt varustamiskokkulepetes sisalduvatele tingimustele ega ainuõigusliku ostukokkuleppe omadele (vt ka eespool punktid 661 ja 662) ning neid ei saa seega käsitada samamoodi nagu neid, mis sisalduvad kompromissikokkuleppe kõrvalkokkuleppes, kuna sellised kokkulepped on tavapärased kaubanduskokkulepped (vt tagapool punktid 798–808).

673

Samuti järeldub sellest, et tagasi tuleb lükata hagejate argumendid, mis puudutavad tavapäraseid varustamis- või ainuõiguslikke ostulepinguid.

674

Konkreetselt on käesoleval juhul asjasse puutumatu hagejate poolt väidetud asjaolu, et sellised kokkulepped on farmaatsiasektoris harilik praktika, kuna Teva kokkuleppes sisalduv ainuõiguslik ostukohustus ei vasta hagejate poolt esile toodud tavapärastele tingimustele. Tuleb lisada, et eraõiguslike ettevõtjate praktikast, isegi kui liikmesriigi avaliku võimu asutus on sellega leppinud või selle heaks kiitnud, ei tule ühelgi juhul lähtuda aluslepingu konkurentsieeskirjade kohaldamisel (17. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus VBVB ja VBBB vs. komisjon, 43/82 ja 63/82, EU:C:1984:9, punkt 40).

675

Rohkem asjasse puutuv ei ole ka määrus nr 2790/1999, seda enam, et selle määruse artikli 2 lõike 4 kohaselt ei kohaldata seda nende ainuõiguslepingute suhtes, mis on sõlmitud konkureerivate ettevõtjate vahel nagu käesolevas asjas kõne all olevad, kellest mõlema eesmärk oli perindopriili turustamine oma nime all. Nimelt on leitud, et Teva oli hagejate potentsiaalne konkurent (vt eespool punkt 614), ning seda ei väära asjaolu, et pooled sõlmisid lepingu, mis tavaliselt sõlmitakse tootmis- ja turustamisahela erinevates etappides tegutsevate ettevõtjate vahel.

676

Seonduvalt hinnanguga, mille komisjon andis vähem kui aasta pärast Teva kokkulepet sõlmitud Servier-Genericsi kokkuleppele, tuleb esile tuua, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 745 leidnud, ilma et hagejad sellele vastu vaielnud oleksid, et selles teises kokkuleppes sisalduva ainuõigusliku ostukohustuse puhul ei olnud varustamiskohustuse täitmata jätmise korral ette nähtud hagejate poolt mis tahes summa või hüvitise maksmist. Lisaks nähtub toimikust, et kuna Generics ei olnud konkureerivat perindopriili välja töötanud, ei lisandunud sellele tingimusele ka ei lepingu lõpetamise keeldu ega turustamiskeeldu, nii et selle kokkuleppega seotud hinnanguid ei saa Teva kokkuleppele üle kanda.

677

Viimaks, kuivõrd komisjon on selgelt ära näidanud konkreetsed kõnealuses Teva kokkuleppes sisalduva ainuõigusliku ostukohustuse problemaatilised aspektid (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 1553–1574), siis ei saa vaidlustatud otsusest järeldada, et komisjon on ainuõigusliku turustamiskokkuleppe ja kompromissikokkuleppe samaaegse sõlmimise põhimõtteliselt üldse ära keelanud.

678

Eelnevast tuleneb, et komisjon on õigesti asunud seisukohale, et Teva kokkulepe piiras Teva poolt hagejatega konkureerimiseks tehtavaid pingutusi.

679

Komisjon on vaidlustatud otsuses leidnud, et esialgne 5 miljoni naelsterlingi suurune summa (edaspidi „esialgne summa“) ja igakuine 500000 naelsterlingi suurune kindlasummaline hüvitis, mis tegi 11 kuu jooksul Servier’ varustamiskohustuse täitmata jätmise eest kokku 5,5 miljonit naelsterlingit (edaspidi „lõplik kindlasummaline hüvitis“), on oluline summa, kokku 10,5 miljonit naelsterlingit, mis oli Teva jaoks märkimisväärseks stiimuliks, et hoiduda hagejatega konkureerimisest (põhjendus 1622).

680

Selleks, et teha kindlaks, kas vastupidine makse, see tähendab originaalravimeid tootva äriühingu poolt väärtuse ülekandmine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, on käsitatav vaidlustamis- ja turustamiskeeldudega nõustumise stiimulina või mitte, tuleb selle makse laadi ja selle tegemise põhjendusi arvesse võttes hinnata, kas see katab kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulusid. Vaidlustatud otsuses on komisjon niisiis õigesti hinnanud seda, kas üle kantud väärtus oli vastavuses geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kompromissiga seonduvalt kantud eriliste kuludega (vaidlustatud otsuse põhjendused 1592–1599).

681

Juhul kui konkurentsi piiravaid tingimusi sisaldavas kompromissikokkuleppes ette nähtud vastupidise makse eesmärk on geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud ja kompromissiga olemuslikult seotud kulude hüvitamine, ei saa seda makset põhimõtteliselt stiimulina käsitada. Tõdemus, et tegu on stiimuli ning eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, ei ole sel juhul siiski välistatud. See eeldab aga, et komisjon tõendab, et kompromissiga olemuslikult seotud kuludele vastavad summad, isegi kui need on selle kokkuleppe poolte poolt täpselt välja arvestatud ja tõendatud, on ülemäära suured (vt eespool punkt 278).

682

Kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kuludena saab hüvitada eeskätt geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt originaalravimeid tootva äriühinguga peetud vaidluses kantud menetluskulud. Nende kulude kandmine on sellise kompromissiga otseselt seotud. Seetõttu, kui pooled on kompromissikokkuleppes kindlaks määranud geneerilisi ravimeid tootva äriühingu menetluskulude summad, saab komisjon asuda seisukohale, et tegemist on olemuselt stiimuliga, üksnes siis, kui ta tõendab, et need on ebaproportsionaalsed (vt eespool punkt 279).

683

Seevastu on mõned geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt kantud kulud iseenesest sellised, mis jäävad vaidlusest ja selle lahendamisest liiga kaugele selleks, et neid saaks käsitada patendivaidluse lahendamise kokkuleppega olemuslikult seotutena. Sellisteks on näiteks patenti rikkuvate toodete tootmiskulud, mis vastavad nende toodete laojäägi väärtusele, ning nende väljatöötamiseks tehtud teadus- ja arendustegevusega seotud kulud. Sama lugu on summadega, mille geneerilisi ravimeid tootev äriühing peab maksma kolmandatele isikutele vaidlusega mitte seotud lepingutest (näiteks tarnelepingutest) tulenevate kohustuste tõttu. Niisiis, kui kokkuleppe pooled soovivad, et selliste tasude maksmist ei kvalifitseeritaks stiimuliks ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu kinnitavaks asjaoluks, on nende ülesanne tõendada, et need on olemuslikult seotud vaidluse või selle lahendamiseks sõlmitud kompromissiga, ning põhjendada seejärel ära tasu summa. Samuti võivad nad sel eesmärgil tugineda sellele, et kompromissikokkuleppega olemuslikult mitte seotud tasu summa ei ole märkimisväärne ning on seega ebapiisav, olemaks märkimisväärseks stiimuliks kompromissikokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate lepingutingimustega nõustumisel (vt eespool punkt 280).

684

Erinevalt hagejate väidetust on komisjon õigesti leidnud, et lõplik kindlasummaline hüvitis on makse, mis tehti Tevale tasuna kohustuse eest Servier’ga mitte konkureerida (vaidlustatud otsuse põhjendus 1588), ning seetõttu stiimul enda sidumiseks turustamiskeeluga. Kuna komisjon leidis õigesti, et Teva kokkuleppes sisalduvad ainuõiguslik ostukohustus ja lepingu vaidlustamise keeld olid võrdväärsed Tevale sellise turustamiskeelu panemisega, mis ta turult välja tõrjub (vt eespool punkt 671), ning kuna Teva kokkuleppe artiklites 1.8 ja 3.8.3 oli tootega varustamise kohustuse täitmata jätmise ja seeläbi tema turult välja tõrjumise konkretiseerumise korral ette nähtud igakuiselt 500000 naelsterlingi suuruse kindlasummalise hüvitise maksmine, on kindlasummalise hüvitise näol selgelt tegu vastutasuga selle eest, et Teva turule ei sisene.

685

Seejuures on asjasse puutumatu hagejate argument, et kindlasummaline hüvitis on inglise õiguses klassikaline lepinguline instrument ja peegeldab summat, mille oleks varustamiskohustuse rikkumise korral võinud välja mõista kohus. Stiimuli olemasolu järeldub käesolevas vaidluses nimelt asjaolust, et makset ei tehtud mitte kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulude hüvitamiseks või tavapärase varustamislepingu täitmiseks, vaid vastutasuna turule sisenemata jätmise eest, mis oli ette nähtud ülalnimetatud tingimustes, sõltumata sellest, millises õiguslikus vormis selle vastutasu maksmine toimus, või asjaolust, et vastutasu oli võrdne hüvitisega, mille oleks välja mõistnud kohus (vt eespool punktid 680 ja 681).

686

Seda, et lõpliku kindlasummalise hüvitise näol on olemuslikult tegemist stiimuliga, ei väära ka hagejate esitatud võrdlus komisjoni poolt Lundbeck-Neolabi kokkulepetele antud hinnanguga (vt eespool punktid 394–398).

687

Mis puudutab Teva kokkuleppe artiklis 10.1 ette nähtud esialgset summat, siis tuleb asuda seisukohale, et hagejate esitatud argumendid ei luba kahtluse alla seada komisjoni tõdemust, et tegu on stiimuliga.

688

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Teva kokkuleppe artiklis 10.1 on ette nähtud:

„Servier peab Tevalt kohase arve saamisel maksma või tagama, et tema tütarettevõtjad maksaksid Tevale 5000000 [naelsterlingit] kümne tööpäeva jooksul Teva arve saamisest arvates. Selle arve võib esitada käesoleva [kokkuleppe] allkirjastamisel ning see on koheselt sissenõutav, tingimusel, et Servier’l on makse tegemiseks aega 10 tööpäeva. See makse on tasu Teva poolt käesoleva [kokkuleppe] sõlmimise ettevalmistamisel kantud kulude eest, sealhulgas, ent mitte ainult, Ühendkuningriigis olemasolevate tarnelepingute lõpetamise kulude eest.“

689

Vaidlustatud otsuses on komisjon kõigepealt tõdenud, et tagantjärele ei teatanud Teva ühtegi konkreetset numbrit esialgse summaga väidetavalt hüvitatud erinevate kulude suuruse kohta, välja arvatud Ühendkuningriigis Ivaxi poolt Servier’ vastu esitatud hagiga seotud kohtukulud, mille hinnanguline suurus jäi alla 100000 euro (põhjendused 1594 ja 1597). Komisjon analüüsis siiski ka muid kulusid, mis tema hinnangul võinuks Teva kokkuleppe artikli 10.1 kohaldamisalasse kuuluda, sealhulgas kulusid, mis vastasid hävitamisele minema pidanud Teva perindopriili laovarude väärtusele, ja perindopriili arenduskulusid, ning jõudis järeldusele, et need moodustasid kokku vähem kui 40% esialgsest summast (vaidlustatud otsuse põhjendused 1596–1599).

690

Sellest järeldub, et komisjon on leidnud, et isegi kui Teva kokkuleppe artikliga 10.1 hõlmatud teatud kulusid saab käsitada hagejate ja Teva vahelise kompromissikokkuleppega olemuslikult seotutena, ei ole Teva kõnealuseid kulusid välja arvestanud, veel vähem aga tõendanud, välja arvatud kohtukulud, mis on välja arvestatud, ent hinnanguliselt ja ilma nende summat tõendamata. Komisjon on vaidlustatud otsuses esile toonud asjaolu, et Teva üksnes „nimetas ära“ (põhjendus 797) või „teatas“ (põhjendus 1597), et nende kohtukulude summa on „vähem kui 100000 eurot“, ning kinnitas vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele, et Teva ei esitanud oma hinnangulise arvestuse kohta ühtki tõendit.

691

Hagejad ei ole aga esitanud ühtki argumenti ega veel vähem ühtki tõendit, nagu kokkuleppe artiklis 10.1 nimetatud „kohane arve“, mis komisjoni selle analüüsi kahtluse alla seaks.

692

Esiteks piirduvad hagejad viitamisega „laovarude hävitamisele“, märkides ära selle väärtuse. Hävitatud laovarude väärtuse hüvitamist ei saa aga iseenesest käsitada kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kuluna (vt eespool punktid 280 ja 683).

693

Igal juhul ei ole hagejad selle laovaru suurust tõendanud. Esiteks ei vasta nende väidetav eurodes väljendatud summa vaidlustatud otsuses mainitud naelsterlingites väljendatud summale (põhjendus 1596), kui võtta aluseks komisjoni kasutatud vahetuskurss (vt eelkõige vaidlustatud otsuse 4109. joonealune märkus). Teiseks ja eelkõige ei ole hagejad esitanud oma väite toetuseks ühtki muud tõendit peale vastuväiteteatisele vastusena esitatud nende endi ja Teva avalduste ning ühe Teva dokumendi, kus selliseid arvandmeid ei mainita. Niisiis, isegi kui tuleks asuda seisukohale, et hävitada tulnud Teva toodete laovarude maksumuse eest tasumine oli käesoleval juhul Teva kokkuleppega olemuslikult seotud, kuna see hävitamine oli kõnealuses kokkuleppes (artikkel 2.2) ette nähtud, ei saaks selle summa tõendamatuse korral välistada, et selle makse näol on tegu stiimulina käsitatava maksega (vt eespool punkt 683).

694

Teiseks nimetavad hagejad 1 miljoni naelsterlingi suurust summat, mille osas leidis Teva, et ta peab selle maksma ühele oma kaubanduspartnerile kõnealuse kaubanduskoostöö katkestamise eest. Lisaks sellele, et summad, mille geneerilisi ravimeid tootev äriühing peab kehtivate lepingute lõpetamisega seonduvalt maksma kolmandatele isikutele, ei ole a priori kompromissiga olemuslikult seotud kulud (vt eespool punkt 683), tuleb esile tuua, et väidetav summa ei tulene kuidagi hagi lisana esitatud kõnealusest lepingust.

695

Kuigi hagejad väidavad kolmandaks, et esialgne summa vastab kahjuhüvitisele, mille hagejad oleksid pidanud Tevale maksma põhjendamatult tehtud esialgse õiguskaitse määruse korral ja mida nad tänu Teva kokkuleppele vältisid, siis tuleb ära märkida, et sisuliselt soovivad hagejad selle väitega tõendada esialgse summa põhjendatust, võrreldes seda teist laadi ning kokkuleppe artiklis 10.1 nimetamata kulude suurusega. See tingimus on sõnastatud kitsalt ja piirdub ainult „Teva kantud kuludega“ ega hõlma selliseid kulusid, mille on teinud või mida on vältinud hagejad. Selle väitega ajavad hagejad segamini küsimuse, kas esialgne summa on oma laadilt kompromissikokkuleppe seisukohast põhjendatud, mis on ainsana siinkohal asjasse puutuv, ning küsimuse, kas see summa on proportsionaalne, mille hindamiseks võiks pakutud võrdlus vajaduse korral asjasse puutuv olla. Oluline on aga meelde tuletada, et tegu on kahe erineva hinnanguga, mille komisjon peab andma üksteise järel. Nõnda peab komisjon, hinnates, kas väärtuse ülekandmist kätkev patendivaidluse lahendamise kokkulepe on piiravat laadi, analüüsima esiteks seda, kas väärtuse ülekandmisega kaetavad kulud on selle kompromissi seisukohast põhjendatud, ja iseäranis, kas ülekantud väärtus vastab kompromissikokkuleppega olemuslikult seotutena käsitatavate kulude tõendatud suurusele, ning seejärel, kui ta on leidnud, et need kulud on põhjendatud, kontrollima, ega nende suurus ei ole nende kulude liiki silmas pidades ebaproportsionaalne (vt eespool punktid 681 ja 682).

696

Järgnevalt tuleb asuda seisukohale, et isegi kui esitatud võrdlus võiks olla asjakohane kontrollimaks, kas esialgne summa oli kompromissikokkuleppe seisukohast põhjendatud, ei ole hagejad esitanud väidetavalt välditud kulude kohta ühtki hinnangut. Nad üksnes nimetavad ära, et nende kasuks tehtud esialgse õiguskaitse määrusega seotud põhikohtuasja kaotuse korral oleks tulnud maksta suurt kahjuhüvitist.

697

Viimaks, kuna hagejad leiavad neljandaks, et esialgse summa eesmärk oli ainuõigusliku ostukohustuse „tagamine“ (vt eespool punkt 628), siis tuleb järeldada, et nad leiavad selle summa olevat vastutasu kõnealuse tingimuse eest, ning seega möönavad sisuliselt, et see on olemuselt käsitatav stiimulina, kuivõrd seda tingimust on tõlgendatud Tevale pandud turustamiskeeluna (vt eespool punktid 684 ja 685).

698

Sellest tuleneb, et komisjon on vaidlustatud otsuses (põhjendused 1608 ja 1622) põhjendatult asunud seisukohale, et Teva kokkulepe sisaldas Teva jaoks stiimulit enda sidumiseks selles kokkuleppes kehtestatud turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, ilma et komisjon oleks pidanud täiendavalt kontrollima, nagu hagejad leiavad (vt eespool punkt 628), kas need tingimused oleksid sellise stiimulina käsitatava makse puudumise korral olnud konkurentsi vähem piiravad. Tõdemaks, et tegu on stiimuliga enda sidumiseks turustamis- ja vaidlustamiskeeldudega, on nõutav üksnes selliste tingimuste esinemine, sõltumata sellest, kas need on konkurentsi vähem või rohkem piiravad, ning konkreetsel juhul ülekantud väärtusega kaetud kulude analüüs (vt eespool punktid 680 ja 681).

699

Selle stiimuli esinemist ei saa väärata hagejate väide, et komisjon on esialgse summa ning lõpliku kindlasummalise hüvitise ekslikult „ühte patta pannud“ ning järeldanud, et „kokku kanti üle enam kui 10,5 miljoni naelsterlingi suurune väärtus“. Tõsi, nagu hagejad õigesti esile toovad, siis erinevalt Teva kokkuleppe artiklis 10.1 kindlaks määratud esialgsest summast, sõltub kindlasummalise hüvitise maksmine Teva kokkuleppe täitmisest, eeskätt hagejate poolt Teva varustamise kohustuse täitmata jätmisest, ega tulene 5,5 miljoni naelsterlingi ulatuses otse kokkuleppe kõnealusest tingimusest, milles on ette nähtud üksnes 500000 naelsterlingi suurune summa ühe kuu kohta. Kuigi sellest võib järeldada, et 10,5 miljoni naelsterlingi suuruse summa näol on tegemist väärtusega, mis reaalselt Tevale üle kanti, mitte aga väärtusega, mille ülekandmine tuleneb ainuüksi Teva kokkuleppe tingimustest, on siiski ka tõsi, et ka see tegelikult ülekantud väärtus kujutab kogu ulatuses endast stiimulit samadel põhjustel, mis tingisid järelduse, et esialgne summa ning 500000 euro suurune igakuine hüvitis on olemuselt käsitatavad stiimulina.

700

Eeltoodut arvesse võttes (vt eelkõige eespool punktid 265–271) nähtub, et olles tuvastanud stiimuli, mille mõlemad koosseisulised elemendid olid Teva kokkuleppes ette nähtud, on komisjon selle pinnalt õigesti järeldanud, et sellel kokkuleppel oli algusest peale konkurentsi piiramise eesmärk.

701

Seda järeldust ei väära see, et väidetavalt on moonutatud Teva kokkuleppe eesmärki ja selle kokkuleppe poolte kavatsusi.

702

Nimelt hagejate väide, et Teva kokkuleppe pooltel ei olnud konkurentsivastast kavatsust ning sellega taotleti õiguspäraseid eesmärke, milleks oli eeskätt Teva varasem või lausa esimese geneerilise ravimi tootjana Ühendkuningriigi turule sisenemine, ei saa kahtluse alla seada ei ajendava eelise olemasolu ega Teva kokkuleppe turustamis- ja vaidlustamiskeeldude piiravat laadi (vt ka eespool punkt 669). Järelikult, isegi kui kõnealused argumendid tugineksid tõendatud asjaoludele, ei saaks need ühelgi juhul ümber lükata komisjoni võetud seisukohta, et Teva kokkulepe on käsitatav eesmärgil põhineva piiranguna.

703

Tuleb ka lisada, et poolte kavatsused ei ole oluliseks asjaoluks selle kindlaks tegemisel, kas ettevõtjatevaheline teatud liiki koostöö on konkurentsi piiravat laadi (vt eespool punkt 222).

704

Lisaks sellele, kuivõrd Teva kokkulepe sisaldas turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid, mille olemuslikult piiravat iseloomu ei ole tulemuslikult kahtluse alla seatud, võis komisjon stiimuli tuvastamisest tulenevalt vaadelda põhjendatult seda kokkulepet turult väljatõrjumise kokkuleppena, millel oli seega konkurentsivastane eesmärk. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei takista ainuüksi asjaolu, et kokkuleppega taotletakse ka õiguspäraseid eesmärke, selle käsitamist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna (vt eespool punkt 222).

705

Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane on neile Teva kokkuleppega seonduvalt ette heidetava rikkumise alguseks lugenud selle kokkuleppe sõlmimise (13. juuni 2006), mitte aga Tevale Ühendkuningriigis müügiloa andmise (12. detsember 2006) kuupäeva (vt eespool punkt 641).

706

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et esiteks ei võeta konkurentsitingimuste ja selle konkurentsiga seotud piirangute uurimisel aluseks mitte üksnes juba turul tegutsevate ettevõtjate vahelist konkurentsi, vaid ka nende juba tegutsevate ettevõtjate ja teiste, turul veel mitte tegutsevate ettevõtjate vahelist potentsiaalset konkurentsi (vt 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks on komisjon õigesti leidnud, et Teva oli Teva kokkuleppe sõlmimise ajal hagejate potentsiaalne konkurent (vt eespool punkt 614), kuigi tal sel ajal müügiluba ei olnud (vt eespool punktid 478 ja 599). Sellest järeldub, et komisjon ei ole eksinud, asudes seisukohale, et konkurentsi piirati alates Teva kokkuleppe sõlmimisest 13. juunil 2006 ning et selle kokkuleppega seonduvalt hagejatele ette heidetav rikkumine algas sel kuupäeval.

707

Seega tuleb tagasi lükata etteheide, millega kritiseeritakse komisjoni hinnangut, mis puudutab Teva kokkuleppega seonduva rikkumise kestust, nagu ka väide, mis puudutab õiguse väära kohaldamist ja hindamisvigu Teva kokkuleppe kvalifitseerimisel eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

708

Hagejad leiavad, et Teva kokkuleppe tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimisel on komisjon õigust vääralt kohaldanud ja teinud erinevaid hindamisvigu.

709

Käesolev väide tuleb, kohaldades mutatis mutandis eespool punktides 566–570 esitatud põhjendusi, tagasi tulemusetuna lükata.

787

Mis puudutab rikkumise tuvastamisega seotud väidet, siis tuleb esiteks uurida neid hagejate argumente, millega soovitakse kahtluse alla seada need kaks tingimust, mille põhjal on võimalik tuvastada, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga, see tähendab geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule antav ajendav eelis ning sellega seonduvalt tema poolt originaalravimeid tootva äriühinguga konkureerimiseks tehtavate pingutuste piiramine. Seejärel tuleb uurida, kas komisjon sai põhjendatult asuda seisukohale, et tegu on rikkumisega. Viimaks tuleb veenduda selles, et komisjon ei ole eksinud selle rikkumise esemelisel piiritlemisel.

788

Mis puudutab väidet, mis seondub rikkumise kestusega ja mille on hagejad esitanud teise võimalusena, siis seda uuritakse viimasena.

789

Määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et konkurentsiõiguse valdkonnas on komisjon rikkumise esinemise üle toimuva vaidluse korral kohustatud tõendama tema tuvastatud rikkumisi ja esitama tõendid, mis õiguslikult piisavalt annavad tunnistust sellest, et rikkumise koosseisu kuuluvad asjaolud on aset leidnud (17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 86; vt ka 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

790

Neil asjaoludel tuleb kohtu kahtluse korral otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

791

Nimelt tuleb arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb põhiõiguste harta artiklist 48. Arvestades asjasse puutuvate rikkumiste laadi ning nendega kaasneda võivate karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

792

Lisaks tuleb arvesse võtta olulist kahju füüsilise või juriidilise isiku mainele, mis tekib asjaolu tõttu, et teda süüdistatakse konkurentsieeskirjade rikkumises (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

793

Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud, ja mille põhjal tekib kindel veendumus, et süükspandud rikkumised kujutavad endast konkurentsipiiranguid ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

794

Tuleb rõhutada, et komisjoni iga esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

795

Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 57).

796

Näiteks kuigi tegevuse paralleelsust ei saa iseenesest lugeda tõendiks kooskõlastuse kohta, võib see siiski olla tõsiseltvõetav märk, kui selle tulemusel tekivad konkurentsitingimused, mis ei vasta turu tavapärastele tingimustele (14. juuli 1972. aasta kohtuotsus Farbenfabriken Bayer vs. komisjon, 51/69, EU:C:1972:72, punkt 25).

797

Samuti võib kõrvalkokkuleppe olemasolu, nagu komisjon seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1190 nimetab, olla patendivaidluse lahendamise kokkuleppe puhul tõsiseltvõetav märk stiimuli ja järelikult eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu kohta (vt eespool punktid 265–273).

798

Olgu täpsustatud, et kõrvalkokkulepe on tavaline kaubanduskokkulepe, mis on „seotud“ vaidluse lahendamise kokkuleppega, mis sisaldab tingimusi, mis on iseenesest piiravad (vt eespool punkt 257). Selline seos esineb muu hulgas siis, kui kaks kokkulepet on sõlmitud samal päeval, kui need on õiguslikult seotud, sest ühe kokkuleppe siduvus sõltub teise kokkuleppe sõlmimisest, või kui nende sõlmimise konteksti arvestades on komisjon suuteline tõendama, et need on lahutamatult seotud. Olgu lisatud, et mida suurem on kokkulepete sõlmimise ajaline lähedus, seda lihtsam on komisjonil lahutamatut seost tõendada.

799

Veel tuleb märkida, et asjaolu, et kompromissikokkulepe ja kõrvalkokkulepe sõlmiti samal päeval või et nende vahel on lepinguline seos, on eriti selge märk, et need kokkulepped kuuluvad samasse lepingulisse raamistikku. Kui neid kokkuleppeid ei oleks sõlmitud samal päeval (ja kui nende vahel ei oleks lepingulist seost), annaks üks läbirääkimiste pool teisele kõik, mida viimane soovib, ilma igasuguse kindluseta küsimuses, kas ta saab lõpuks oodatud vastutasu. See ajaline või õiguslik seos nende kahe kokkuleppe vahel on samuti märk, et nende üle peeti läbirääkimisi ühiselt.

800

Kõrvalkokkulepe on tavapärane kaubanduskokkulepe, mis võiks eksisteerida autonoomselt ilma vaidluse lahendamise kompromissikokkuleppeta. Samuti ei nõua kompromissikokkuleppe sõlmimine samal ajal ka kaubanduskokkuleppe sõlmimist. Nende kahe kokkuleppe omavaheline sidumine ei ole seega vajalik. Lisaks ei saa seda põhjendada vaidluse lahendamise kokkuleppega, kuna kõrvalkokkuleppe eesmärk ei ole mitte sellisele kompromissile jõudmine, vaid kaubandustehingu tegemine.

801

Lisaks hõlmab kõrvalkokkulepe poolte vahel rahalise või mitterahalise väärtuse ülekandmist. See võib muu hulgas hõlmata väärtuse ülekandmist patendiomanikult geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule.

802

Seega esineb oht, et kaubanduskokkuleppe sidumise kompromissikokkuleppega, mis sisaldab loomuldasa konkurentsi piiravaid turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid (vt eespool punkt 257), tegelikuks eesmärgiks on ajendada vastavalt olukorrale keerulise lepingulise vormi saanud kaubandustehingu katte all geneerilisi ravimeid tootvat äriühingut end kõrvalkokkuleppes ette nähtud väärtuse üleandmise tõttu nendele keeldudega siduma.

803

Järelikult on tõsiseltvõetavaks märgiks vastupidise makse olemasolust see, et kaubanduskokkulepe, mille ese ei ole tavaliselt vaidluse lahendamine (vt eespool punkt 800) ja mille alusel toimub väärtuse ülekandmine originaalravimit tootvalt äriühingult geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule, on eespool punktis 798 esitatud asjaoludel seotud konkurentsi piiravaid tingimusi sisaldava vaidluse lahendamise kokkuleppega (vt eespool punkt 264).

804

Eelmises punktis mainitud tõsiseltvõetav märk ei ole aga piisav, ja komisjon peab selle toetamiseks esitama muid ühtelangevaid tõendeid, mis võimaldavad vastupidise makse olemasolu tõendada. Selline makse vastab kõrvalkokkulepete spetsiifilises kontekstis originaalravimit tootva äriühingu tehtud makse sellele osale, mis ületab vahetatud kauba „tavapärase“ väärtuse (või olenevalt olukorrast vahetatud kauba „tavapärase“ väärtuse osale, mis ületab geneerilisi ravimeid tootva äriühingu tehtud makse).

805

Sellega seoses tuleb rõhutada, et tuginedes erinevatele märkidele, eelkõige asjaolule, et Lupin ei andnud mingisugust garantiid selle kohta, et patent antakse, et see on kehtiv või et patendinõudluses kirjeldatud tooted ja protsessid ei riku patentidest tulenevaid õigusi (Lupini kokkuleppe artikli 2.2 punkt a), märkis komisjon vaidlustatud otsuses kahel korral, et Lupini tehnoloogia omandamist ei räägitud läbi „turutingimustel“ (põhjendused 1950 ja 1952).

806

Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „tavapärased konkurentsitingimused“, millega on sarnane mõiste „reaalturuväärtusele vastavad kaubandustingimused“, kuigi seda keelatud kokkulepete valdkonnas ei kasutata, ei ole konkurentsiõigusele võõras, kuna seda kasutatakse – tõsi küll, riigiabi konkreetses valdkonnas –, et kindlaks teha, kas riik on tegutsenud erainvestorina (2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 68), see tähendab, kas ettevõtjatele antud eelis on tavapärane tasu riigi poolt saadud vastutasu eest. See mõiste võib seega analoogia alusel olla asjakohane võrdlusparameeter, kui tuleb kindlaks teha, kas kaubandustehingu sõlminud kaks ettevõtjat tegid seda vahetatud kauba majandusliku väärtusega piirnevate kaalutluste alusel, nagu näiteks kasumlikkuse perspektiiv, ja reaalturuväärtusele vastavatel kaubandustingimustel.

807

Kui komisjon on esitanud kaudseid tõendeid või tõendeid, mis võimaldavad tal asuda seisukohale, et kõrvalkokkulepet ei ole sõlmitud tavapärastel turutingimustel, võivad kokkuleppe pooled esitada asjaoludest oma versiooni, põhjendades oma kinnitusi tõenditega, mida neil on võimalik esitada ja mis võimaldavad leida, et kaubanduskokkulepe, mis on küll seotud kompromissikokkuleppega, on õigustatud muude põhjustega peale konkurendi väljatõrjumise vastupidise makse abil. Kokkuleppe pooled võivad seega väita, et kõrvalkokkulepe sõlmiti turutingimustel, tuues esile sobivad asjaolud, mis puudutavad näiteks tööstus- ja kaubandustavasid või juhtumi eripäraseid asjaolusid.

808

Arvestades kõiki tõendeid, mis tal on, ning olenevalt olukorrast selgituse puudumist või kokkuleppe poolte esitatud usutava selgituse puudumist, võib komisjon igakülgse hindamise tulemusel põhjendatult leida, et kõrvalkokkulepet ei sõlmitud tavapärastel turutingimustel, see tähendab et originaalravimit tootva äriühingu tehtud makse ületab vahetatud kauba väärtuse (või et geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule loovutatud kauba väärtus ületab tema tehtud makset). Komisjon võib siis järeldada, et tegemist on vastupidise maksega (vt eespool punkt 804).

809

Kui vastupidise makse eesmärk ei ole aga kompromissikokkuleppega lahutamatult seotud kulude hüvitamine, on tegemist ajendava eelisega (vt eespool punktid 265 ja 278–280). Nii on see makse puhul, mis tuleneb kõrvalkokkuleppest, mille eesmärk ei ole vaidluse lahendamine, vaid kaubandustehingu tegemine (vt eespool punkt 800)

810

Kokkuleppe pooled võivad siiski tugineda sellele, et asjaomane eelis on tähtsusetu, sest selle suurus ei ole piisav, et seda pidada märkimisväärseks stiimuliks, et nõustuda kompromissikokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate tingimustega (vt eespool punkt 280).

811

Käesoleva juhtumi asjaolusid tuleb analüüsida neist kaalutlustest lähtudes.

812

Tuleb esile tuua, et Servier ja Lupin sõlmisid samal päeval turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid sisaldanud kompromissikokkuleppe ning tehnoloogia üleandmise kokkuleppe, millega Servier ostis Lupinilt kolm viimase poolt esitatud patenditaotlust. Lisaks on need kaks kokkulepet sõlmitud ühes lepingudokumendis. Nende kahe kokkuleppe vaheline seos on seega ilmne.

813

Loovutamise kokkuleppe alusel toimus liiati väärtuse ülekandmine Servier’lt Lupinile.

814

Eespool punktidest 812 ja 813 tuleneb, et loovutamise kokkulepe on kõrvalkokkulepe, mille alusel toimus väärtuse ülekandmine originaalravimeid tootvalt äriühingult geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule. Tegu on tõsiseltvõetava märgiga sellest, et kõnealuse väärtuse ülekandmine ei ole üksnes vastutasu kõrvalkokkuleppe raames vahetatud kauba eest, vaid see hõlmab ka vastupidist makset (selle väljendi kõrvalkokkulepete kontekstis kasutatavas tähenduses).

815

Lisaks pole vaidlust selles, et Servier maksis Lupinile loovutamise lepingu alusel 40 miljonit eurot, mis on absoluutväärtuses suur summa, nagu komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1871 ja 1947 õigesti välja tõi.

816

Selline summa oli aga suurem kui kasum, mida Lupin oleks iseseisva turule sisenemise korral võinud saada kahel kuni kolmel esimesel turustamisaastal, nagu ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1974 õigesti leidis.

817

Vaidlust pole ka selles, et kõnealune summa on suurem kui ühe teise võrreldava geneerilisi ravimeid tootva äriühingu poolt enda perindopriili välja arendamiseks tehtud investeeringud, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1962 rõhutanud on. Erinevalt hagejate väidetust on see kaudne tõend, millest komisjon lähtus, iseäranis asjasse puutuv.

818

Tuleb lisada, et Lupin ei loovutanud patente, vaid üksnes patenditaotlused. Lisaks oli kokkuleppes sõnaselgelt sätestatud, et Lupin ei anna mingit garantiid sellele, et patent antakse, et see on kehtiv või et patendinõudluses kirjeldatud tooted ja protsessid ei ole teistest patentidest tulenevaid õigusi rikkuvad (Lupini kokkuleppe artikli 2.2 punkt a).

819

Viimaks ei ole vaidlust selles, et kuigi vastuväiteteatisele esitatud vastuses eitasid nii Servier kui Lupin seda, et kompromissikokkulepe sõltus patenditaotluste loovutamise kokkuleppe tingimustest, oli Lupin varem märkinud, et nende taotluste loovutamine oli kompromissikokkuleppega seonduvalt peetud kõneluste osaks. Samuti kirjeldas ta saadud makseid sõnadega „kompromissikokkuleppe maksed“ või „kompromissikokkuleppe summad“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 1937).

820

Seevastu ei esita hagejad ühtki konkreetset tõendit, mis võimaldaks tõendada, et Lupini patenditaotluste omandamist 40 miljoni euro eest võis mõistlikult pidada tulusaks investeeringuks (vt eespool punktis 806 viidatud analoogia jätkuks mõiste „turumajanduse tingimustes tegutsev erainvestor“ kohta 12. detsembri 2000. aasta kohtuotsuse Alitalia vs. komisjon, T‑296/97, EU:T:2000:289 punkti 84, milles on märgitud, et turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori tegevus lähtub kasumlikkuse väljavaadetest) või vähemalt et see tagab taotluste omandajale tulu, mis võib hüvitada nende kõrge hinna.

821

Tõsi, hagejad viitavad, kuigi mitte eriti üksikasjalikult, nende hinnangul Lupiniga sõlmitud loovutamise kokkuleppega võrreldavate tehingute olemasolule. Tegemist on siiski selliste kokkulepetega, mille poolteks olid hagejad ning mis saavad seetõttu olla vaid täiendavaks asjaoluks, tõendamaks, et mingisugune tehing on tehtud tavapärastel turutingimustel. Lisaks sellele on komisjon mõned neist kokkulepetest kvalifitseerinud konkurentsiõiguse rikkumiseks. Viimaks ei tõenda hagejad, et nende erinevate kokkulepete raames loovutatud tehnoloogia oli samaväärne loovutamise kokkuleppes käsitletuga.

822

On tõsi, et hagejad viitavad sellega seoses ka ühe end intellektuaalomandi konsultandiks nimetava isiku arvamusele. See isik täpsustab aga ise, et on oma arvamuse koostanud Servier’ huvides. See vähendab tingimata sellise arvamuse tõendusväärtust. Pealegi on selle arvamuse järeldus („Ma peaksin niisiis neid oste äriühingu tavapraktika piiridesse jäävateks“) ning tõendid, millele see järeldus tugineb, liiga üldised tõendamaks, et kõnealune väärtuse ülekandmine vastas tavapärastel turutingimustel tehtavale tehingule. Lisaks on ka võrdlusena kasutatud tehingud sellised, milles Servier ise osales ja millest vähemalt mõne on komisjon kvalifitseerinud konkurentsiõiguse rikkumiseks.

823

Lisaks sellele, isegi kui oleks tõendatud, nagu hagejad väidavad, et Servier’ patendi- ja tootmisosakond või muud üksused pidasid Lupini tehnoloogiat „huvipakkuvaks“, ei võimaldaks see lugeda tõendatuks, et kõnealuse väärtuse ülekandmine vastas tavapärastel turutingimustel tehtavale tehingule.

824

Samamoodi, isegi kui oleks tõendatud, et „hind räägiti läbi, alustades algsetest ettepanekutest, kuni jõuti mõlema poole jaoks aktsepteeritava tasemeni“, siis ei võimaldaks ka see lugeda tõendatuks, et kõnealune väärtuse ülekandmine vastas tavapärastel turutingimustel tehtavale tehingule.

825

Hagejate esitatud tõendid ei võimalda, isegi neid kõiki koos arvesse võttes, seega järeldada, et kõnealune väärtuse ülekandmine vastas tavapärastel turutingimustel tehtavale tehingule.

826

Sellega seoses tuleb esile tuua, et tuginedes peamiselt eespool punktis 795 viidatud kohtupraktikale, on komisjon leidnud (vaidlustatud otsuse põhjendus 1940), et „ei Servier ega Lupin ei esitanud usaldusväärset seletust asjaolude kohta, millest tulenevalt nad jõudsid lõpliku 40 miljoni euro suuruse summani“ (põhjendus 1955). Samuti on komisjon vaidlustatud otsuse punktis 1944 märkinud, et „põhjendatud oli teatud järelduste tegemine ka sellest, et võimalikke õigustavaid tõendeid ei saanud tulla mujalt kui pooltelt endilt“ ning et „vaatamata korduvatele teabenõuetele ei suutnud pooled selliseid tõendeid esitada“. Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 1964 lisanud, et „Servier ei suutnud esitada selleaegseid dokumente, mis oleksid andnud selgust selles, kui suurt säästu Lupini tehnoloogia omandamisest loodeti saada“. Viimaks on komisjon, võttes arvesse eelkõige „tõendite puudumist“ Servier’ ärilise huvi kohta Lupini poolt loovutatud tehnoloogia vastu, leidnud, et loovutamise kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmise näol on tegemist märkimisväärse stiimuliga (vaidlustatud otsuse põhjendus 1978).

827

Kõiki Üldkohtus arutatud asjaolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et komisjon on tõendanud, et tegemist oli vastupidise maksega, mis ei olnud lahutamatult seotud kõnealuse vaidluse lahendamise kokkuleppega (vt eespool punkt 809), ning järelikult stiimuliga.

828

Viimaks tuleb eespool punktides 815–827 esitatud põhjendustega seonduvalt märkida, et tõendatud ei ole see, et kõnealune väärtus oleks olnud väheoluline ehk selle summa ebapiisav selleks, et seda saaks vaadelda märkimisväärse stiimulina kompromissikokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate tingimustega nõustumiseks (vt eespool punkt 810).

829

Käesoleval juhul sisalduvad Lupini kokkuleppes turustamis- ja vaidlustamiskeelud, mis on, nagu eespool punktis 257 öeldud, iseenesest konkurentsi piiravat laadi.

830

Hagejad leiavad siiski, et Lupini kokkuleppes sisalduvad turustamis- ja vaidlustamiskeelud ei ole konkurentsi piiravat laadi, võttes arvesse, mil määral muud selle kokkuleppe tingimused seda piiravat laadi pärsivad. Selle väite põhjendatust tuleb analüüsida.

831

Kõigepealt tuleb märkida, et tooted, mida kokkulepe käsitleb, on määratletud kokkuleppe põhjenduses A, kus viidatakse „farmatseutilistele toodetele, mis sisaldavad toimeainena tert-butüülamiin-perindopriili (mida kutsutakse ka erbumiinperindopriiliks) ning kõiki selle soolasid (“Tooted“)“.

832

Isegi kui Lupini kokkuleppe põhjenduses A viidatakse pooleliolevatele vaidlustele, mis, nagu tuleneb sama kokkuleppe põhjendustest B ja D, puudutavad Euroopa tasandil ainult patenti 947, ei näi selline tingimus sõnastust silmas pidades hõlmavat üksnes ebrumiinperindopriili alfa-vormi sisaldavaid tooteid ehk tooteid, mis kuuluvad patendi 947 kaitsealasse, vaid kõiki mis tahes kujul erbumiini sisaldavaid tooteid.

833

Lisaks sellele on väljend „kõik selle soolad“ mitmeti mõistetav. Nimelt ühelt poolt viitab mõiste „selle“ grammatilisest vaatepunktist pigem tert-butüülamiin-perindopriilile ehk erbumiinile, kui perindopriilile tervikuna, kuna viimast ei ole samas lauses nimetatud. Teisalt ei ole vaidlust selles, et erbumiin on sool, nii et „selle soolad“ ei peaks viitama erbumiinile, vaid perindopriilile tervikuna.

834

Seetõttu on kokkuleppe tingimuste sõnastust silmas pidades raske kindlaks teha, kas selles kokkuleppes silmas peetud toodete hulka kuulub üksnes erbumiini alfa-vorm või ka erbumiini teised vormid või lausa teised perindopriili soolad.

835

Selles ebakindlas kontekstis tuleb veenduda, et turustamis- ja vaidlustamiskeeldude ulatust ei ole sel määral kitsendatud, et need keelud on oma piirava laadi kaotanud.

836

Esiteks on vaidlustamiskeelu piirav laad ilmne, kuna Lupini kokkuleppe artikkel 1.3 on sõnastatud järgmiselt:

„Pärast käesoleva kokkuleppe kuupäeva ei tohi Lupin püüda otseselt või kaudselt taotleda Patentide või mis tahes Tooteid kaitsva Servier’ või tema tütarettevõtja patendi tühistamist või kehtetuks tunnistamist, mitte proovima neid vaidlustada ning mitte aitama või rahastama selleks kolmandat isikut ning seda kõigis riikides, välja arvatud [ühes EMP liikmesriigiks mitte olevas riigis].“

837

Sellest, et Lupini kokkuleppe põhjenduses D ja artiklis 1.3 on kasutatud erinevaid mõisteid, vastavalt „Patendid“ ja „Servier’ patendid“, tuleneb lisaks, et seda artiklit ei kohaldata mitte ainult põhjendustes B–D nimetatud patentide suhtes (sealhulgas patent 947), mille üle olid Lupini ja Servier’ vahel konkreetsed vaidlused, vaid seda vähemalt võidakse kohaldada ka kõigi teiste, konkreetselt ära nimetamata patentide suhtes, mis kaitsevad kokkuleppes nimetatud tooteid.

838

Teiseks, mis puudutab turustamiskeeldu, siis tuleneb Lupini kokkuleppe artiklist 1.6 Lupinile kehtestatud turustamiskeeld, mida kohaldatakse kokkuleppes nimetatud toodete osas.

839

Lupini kokkuleppe artiklist 1.6 tuleneb siiski, et kui selle kokkuleppe artiklis 4.1 ette nähtud tingimused on täidetud, võib Lupin müüa või müügiks pakkuda Servier’ poolt tarnitud tooteid või oma tooteid. Artiklis 4.1 on ette nähtud, millistel tingimustel on Servier kohustatud Lupinile oma tooteid müüma. Selles artiklis on nähtud ette kolm võimalust.

840

Esimene võimalus on see, et Lupin võib siseneda ühele kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvale riigisisesele turule, kui mõni kolmas isik sellel turul teatud Servier’ tooteid turustab. Teine võimalus on see, et Lupin võib sellisele turule siseneda, kui Servier’ patenditaotlus jäetakse rahuldamata või kui tema patendi kehtivusaeg lõpeb või kui see patent tunnistatakse kehtetuks või tühistatakse. Kolmas võimalus on viimaks see, et Lupin võib sellisele turule siseneda, kui sellel turul müüakse geneerilist toodet, mida ei ole tootnud Servier – välja arvatud juhul, kui Servier on esitanud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ja seda ei ole rahuldamata jäetud – ning kui selle geneerilise ravimi müümine ei ole vastuolus selle turu suhtes kehtiva esialgse õiguskaitse meetmega.

841

Niisiis sisuliselt on Lupinil võimalik turule siseneda, eelkõige oma enda toodetega (vt eespool punkt 839), kahel juhul.

842

Esiteks on Lupini turule sisenemine võimalik siis, kui Servier lubab oma tooteid müüa kolmandal isikul, loobub patenditaotluse esitamisest või esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlemisest ehk juhul, kui esinevad asjaolud, mis sõltuvad Sevrier’ suva alusel tehtud valikutest, mida Lupin kuidagi mõjutada ei saa. Sel esimesel juhul ei saa Lupini kokkuleppe artiklis 4.1 kehtestatud tingimuste kohaldamist vaadelda asjaoluna, mis vääraks seda, et turustamiskeeld on iseenesest piiravat laadi (vt eespool punkt 257), ning veelgi vähem asjaoluna, mis soodustaks Lupini turule sisenemist.

843

Teiseks on Lupinil võimalik turule siseneda, kui Servier’ patendid ei võimalda viimasel sellist turule sisenemist takistada. Selles olukorras ei anna Lupini kokkuleppe artikkel 4.1 Lupinile võimalust siseneda turule varem kui see oleks võimalik tulenevalt patendist, mis jätkuvalt kehtib või millele patendiomanik saab tugineda. Selles artiklis nähakse ette üksnes needsamad tagajärjed, mis oleksid kehtiva või teiste isikute vastu nõuete esitamist võimaldava patendi puudumisel, vältides nõnda ka seda, et turustamiskeelul puuduks sellise patendiga igasugune seos ning et see oleks sellisel juhul ilmselgelt normaalse konkurentsi toimimist piisavalt kahjustav selleks, et selle lisamine kokkuleppesse oleks kvalifitseeritav eesmärgil põhinevaks piiranguks (vt edaspidi punkt 877). Sel teisel juhul ei saa Lupini kokkuleppe artiklis 4.1 kehtestatud tingimuste kohaldamist vaadelda asjaoluna, mis seaks kahtluse alla selle, et turustamiskeeld on iseenesest piiravat laadi (vt eespool punkt 257), ning veelgi vähem asjaoluna, mis soodustaks Lupini turule sisenemist.

844

Seega tuleb asuda seisukohale, et turustamiskeeld on piiravat laadi, hoolimata Lupini kokkuleppe artiklist 4.1.

845

Hagejate esitatud muud argumendid eeltoodud järeldust ei väära.

846

Esiteks leiavad hagejad, et kokkulepe andis Lupinile võimaluse turule siseneda varem, see tähendab varem kui patendi 947 kehtivusaja eeldatava lõppemise kuupäeval. Selline varasem turule sisenemine vähendaks või lausa neutraliseeriks turustamiskeelu konkurentsi kahjustava laadi.

847

Tuleb märkida, et kuigi Lupini kokkuleppe artikli 1.6 sõnastuse keerukusest tulenevalt ei näi selline tõlgendus ilmne, võiks möönda, et see artikkel koosmõjus sama kokkuleppe artikli 4.1 punktiga c võimaldab Lupinil oma toodetega turule siseneda, kui mõni geneeriline „toode“, mida ei ole tootnud Servier, on turule sisenenud ilma sellega esialgse õiguskaitse meedet rikkumata (ja lisaks ilma, et Servier’ esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse menetlus oleks pooleli).

848

Lupini kokkuleppe artikli 4.1 punktis c kasutatud mõistet „toode“ tuleb, kuivõrd see algab suure algustähega, mõista selliselt, nagu see on määratletud selle kokkuleppe põhjenduses A, kuna seal esineb see mõiste suure algustähega (vt eespool punkt 831).

849

Lähtudes Lupini kokkuleppe põhjendusest A, kus näib olevat silmas peetud ükskõik millises vormis esinevat erbumiini sisaldavaid tooteid (vt eespool punkt 832), võiks selle kokkuleppe artikli 4.1 punkti c tõlgendada nii, et viidates toodetele, mida müüakse esialgse õiguskaitse meedet rikkumata, peetakse silmas tooteid, mis sisaldavad erbumiini, mis esineb muus kui alfa-vormis. Kokkulepet võiks niisiis tõlgendada sellisena, et see lubab Lupinil turule siseneda pärast seda, kui mõni kolmas isik on toonud turule geneerilise perindopriili, milles sisalduv erbumiin ei esine alfa-vormis.

850

Lisaks tekitab Lupini kokkuleppe põhjenduse A mõistete mitmetähenduslikkus ebakindlust ka küsimuses, kas selle kokkuleppe artikli 4.1 punkti c võiks tõlgendada nii, et viidates toodetele, mida müüakse esialgse õiguskaitse meedet rikkumata, peetakse silmas ka tooteid, mis erbumiini ei sisalda (vt eespool punkt 833). See võiks edasi viia järelduseni, et kokkuleppe kohaselt on Lupinil lubatud siseneda turule pärast seda, kui kolmas isik on turule toonud soola kujul esineva geneerilise perindopriili, sealhulgas kui tegemist on muu soolaga kui erbumiin.

851

Seega oleks võimalik järeldada, et kokkuleppes nähti ette Lupini turule sisenemine oma toodetega enne patendi 947 eeldatava kehtivusaja lõppemist, sest juhul kui kolmas isik oleks toonud turule mõne alfa-vormis erbumiini mitte sisaldava toote, siis kuivõrd see ei oleks saanud selle patendi kaitseks tehtud esialgse õiguskaitse meedet rikkuda, oleks Lupin omakorda saanud oma toodetega turule siseneda.

852

Siiski, tulenevalt ebakindlusest Lupini kokkuleppe artiklite 1.6 ja 4.1 ulatuse osas, mida on käsitletud eespool punktides 846–850, võis Lupin karta, et turustamiskeeld kuulub jätkuvalt kohaldamisele ka pärast seda, kui kolmas isik on toonud turule sellise geneerilise perindopriili, mille puhul ei ole tegu alfa-vormis esineva erbumiiniga, või sellise geneerilise perindopriili, mille puhul pole üldse tegu erbumiiniga. Selline kahtlus võis teda veenda turule mitte sisenema. Sellele lisandub täiendav ebakindlus seoses asjaoluga, et isegi kui tõlgendada mõistet „toode“ laialt (nii, et see mõiste hõlmab kõiki perindopriili soolasid), võiks Servier siiski esitada esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, sealhulgas sellise toote osas, mille puhul on ilmne, et see ei riku viimase patentidest ja iseäranis patendist 947 tulenevaid õigusi, ning mille tagajärjel ei oleks Lupini kokkuleppe artikli 4.1 punkti c kohaldamine võimalik kuni sellise taotluse rahuldamata jätmiseni.

853

Sellega seoses võib liiati välja tuua, et mis puudutab Prantsusmaa turgu, siis vahetasid pooled mitmeid elektronkirju, milles käsitleti küsimust, kas Sandozi turule sisenemine võimaldab omakorda Lupinil sellele turule siseneda. 17. märtsi 2009. aasta elektronkirjas küsis Lupin Servier’lt, kas viimane on vastu sellele, et ta Prantsusmaa turule siseneb. Servier’ piirdus aga 31. märtsi 2009. aasta elektronkirjas üksnes märkusega, et Sandozi toode ei rikkunud ühestki tema patendist tulenevaid õigusi. Saanud sellise vastuse, näis Lupinile olevat tingimata vajalik paluda 3. aprilli 2009. aasta elektronkirjas Servier’lt täpsustusi. Ta kirjutas nimelt järgmist:

„Lupin ei leia, et Servier’l oleks mis tahes õigus keelata Lupinil müüa oma erbumiinperindopriilil põhinevat toodet Prantsusmaal oma kohalikule (kohalikele) partneri(te)le ega selle kohaliku partneri (nende kohalike partnerite) poolset edasimüüki. Teie 31. märtsi 2009. aasta kirjast ei nähtu selgelt, kas Servier neis küsimustes meiega nõustub. Kui Servier nendega ei nõustu, palun esitage täielik selgitus oma positsiooni kohta enne 2009. aasta 9. aprilli tööpäeva lõppu.“

854

Ka juba Lupini elektronkirjade olemasolu ning neist viimase sisu näitavad, et ta ei olnud kindel selles, kas tal on võimalik seda kokkulepet rikkumata Prantsusmaa turule siseneda.

855

Seetõttu tuleb tõdeda, et turustamiskeeld on piiravat laadi sõltumata sellest, kuidas Lupini kokkuleppe põhjendust A tõlgendada, seda enam, et kokkuleppe keerukusest või selle sõnastuse mitmetähenduslikkusest tulenev ebakindlus ei tohi võimaldada pooltel vabaneda konkurentsiõigusest tulenevast vastutusest.

856

Isegi kui tõlgendada kokkulepet nii nagu eespool punktis 851 kirjeldatud, ei võimalda see, et eespool punktide 849 ja 850 lõpus nimetatud sündmused, see tähendab kolmanda isiku poolt geneerilise toote turule toomine, on hüpoteetilist laadi, asuda seisukohale, et turustamiskeelust tulenevad piirangud on neutraliseeritud ning et seetõttu ei ole tegemist rikkumisega. Nimelt tuleb eristada esiteks küsimust, kas üldse on tegu rikkumisega, mida ei saa väärata pelgalt võimalus, et tulevikus leiavad aset mingisugused sündmused, ning teiseks küsimust selle rikkumise kestusest, mis võib sõltuda selliste sündmuste tegelikust aset leidmisest.

857

Lisaks sellele sõltub Lupini varasem turule sisenemine igal juhul kolmanda isiku poolt geneerilise toote turule toomisest ehk asjaolust, mis on ühtaegu kokkuleppe pooltest sõltumatu ja juhuslik. Seega ei ole selline turule sisenemine poolte selge valik, millele tuginedes saaksid nad tõendada, et neid siduv kokkulepe ei ole konkurentsi piiravat laadi, eriti mis puudutab selles kokkuleppes sisalduvat turustamiskeeldu.

858

Teiseks on tõsi, et Lupini kokkuleppe artiklis 4.2 on ette nähtud tulevikus poolte vahelise tarnekokkuleppe sõlmimine. Sellise kokkuleppe rakendamine sõltub aga sellest, kas mõni Lupini kokkuleppe artiklis 4.1 kehtestatud tingimustest on täidetud. Kuna viimati nimetatud artikli rakendamine, nagu juba öeldud, ei võimalda asuda seisukohale, et turustamiskeeld ei ole piiravat laadi, on see samamoodi ka artiklis 4.2 nimetatud tarnekokkuleppe osas.

859

Lisaks võib ära märkida, et ühtegi tarnekokkulepet poolte vahel ei sõlmitud. Peale selle ei olnud Lupini kokkuleppes sätestatud, et tarnekokkuleppe sõlmimata jätmisega kaasneksid poolte jaoks mingisuguseid olulised õiguslikud tagajärjed nagu näiteks Lupini kokkuleppe lõppemine kas tervikuna või selles sisalduvate turustamis- ja vaidlustamiskeeldude osas. Isegi kui tarnekokkulepet saaks vaadelda originaalravimeid tootva äriühingu potentsiaalseks konkurendiks oleva geneerilisi ravimeid tootva äriühingu turule sisenemist soodustava asjaoluna, ei saa käesoleval juhul Lupini turule sisenemist soodustavana vaadelda Lupini kokkulepet, milles on tarnekokkuleppe sõlmimine üksnes põhimõtteliselt ette nähtud, ilma et koos selle põhimõttelise kokkuleppega oleks kokku lepitud mingisuguseid selle rakendamist tagavaid meetmeid või sanktsioone.

860

Tõsi, Lupini kokkuleppe artiklist 4.2 tuleneb, et tarnekokkulepe pidi tagama võimaluse kohaldada Lupini kokkuleppe artiklit 4.1, kus oli ette nähtud Servier’ „kindel“ kohustus tarnida Lupinile „tooteid“ selle kokkuleppe tähenduses. Lähtudes eespool punktis 859 esitatud põhjendustest tuleb aga asuda seisukohale, et Servier’ võetud kohustus oli siduv ainult teatud asjaolude esinemise korral.

861

Kolmandaks, kuigi hagejad leiavad, et Lupini kokkuleppe artikli 1.3 tõlgendus, mille kohaselt ei piirdu vaidlustamiskeelu kohaldamisala patendiga 947, peab sama kokkuleppe artikli 1.7 kohaselt viima järelduseni, et Lupinil oli tasuta litsents kõigile patentidele, on selline väide ekslik, pidades silmas viimati nimetatud tingimuse sõnastust, nagu hagejad selle kohtumenetluse keelde tõlkinud on, ja kus on märgitud:

„Igasuguse segaduse vältimiseks – see kokkulepe ei anna Lupinile üheski jurisdiktsioonis ühtki õigust ega litsentsi Servier Patentidest tulenevate õiguste kasutamiseks, võttes arvesse, et Servier ega selle tütarettevõtjad ega Servier Patentide osas litsentsiaadiks ja/või õigusjärglaseks olevad isikud ei teosta Servier patentidest tulenevaid õigusi seonduvalt sellega, et Lupin teostab oma õigust müüa neid Lupini/Lupin (Europa) Limited’i toodetud Tooteid, mis on artikli 1.6 kohaselt lubatud“.

862

Selle tingimuse sõnastus on nimelt ebaselge, kuna vähemalt näiliselt on vastuolu lause esimese osa (see kokkulepe ei anna Lupinile üheski jurisdiktsioonis ühtki õigust ega litsentsi Servier Patentidest tulenevate õiguste kasutamiseks) ja sellele järgneva osa (võttes arvesse, et Servier ega selle tütarettevõtjad ega Servier Patentide osas litsentsiaadiks ja/või õigusjärglaseks olevad isikud ei teosta Servier patentidest tulenevaid õigusi seonduvalt sellega, et Lupin teostab oma õigust müüa neid Lupini/Lupin (Europa) Limited’i toodetud Tooteid, mis on artikli 1.6 kohaselt lubatud) vahel. Lisaks pole sugugi ilmne selle lause esimese osa vajalikkus, kuna kokkuleppe ükski tingimus ei lubaks arvata, et Lupinil on litsents, mis puudutab mingisuguseid muid õigusi peale nende, mis seonduvad selle tehnoloogiaga, mille ta Servier’le loovutas. Pealegi muudab selle artikli mõistmise veel keerukamaks seal tehtud viide Lupini kokkuleppe artiklile 1.6, milles omakorda viidatakse nimetatud kokkuleppe artiklile 4.1, kus on ette nähtud, millistel tingimustel võib Lupin oma tootega turule siseneda. Nõnda võis artikkel 1.7 selle sõnastust silmas pidades tekitada kahtlusi, mis võisid veenda Lupini mitte turule sisenema.

863

Eelkõige sõltub Servier’ poolt oma patentidega seotud õiguste Lupini vastu mitte kasutamine sellest, kas täidetud on üks tingimustest, mis on kehtestatud Lupini kokkuleppe artiklis 4.1 (millele nimetatud kokkuleppe artiklis 1.6. viidatakse). Kuivõrd artikli 4.1 rakendamisest ei saa, nagu eespool punktides 844 ja 855 öeldud, järeldada, et turustamiskeeld ei ole piiravat laadi, on see samamoodi ka sama kokkuleppe artikli 1.7 rakendamise puhul ning seda sealhulgas juhul, kui mõista väljendit „Servier’ Patendid“ laias tähenduses, mis hõlmab lisaks patentidele, mis seonduvad erbumiini alfa-vormiga, ka neid, mis seonduvad erbumiini teiste vormide või üldse perindopriili teiste sooladega.

864

Eelnevast tuleneb, et komisjon leidis õigesti, et tegemist oli Servier’ga konkureerimiseks tehtavate Lupini pingutuste piiramisega.

865

Võttes arvesse eespool punktides 789–864 esitatud põhjendusi, võib märkida, et komisjon on õigesti asunud seisukohale, et esines nii ajendav eelis kui ka sellega seonduvad piirangud Lupini pingutustele Servier’ga konkureerimiseks.

866

Nagu eespool punktis 272 öeldud, eeldab eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimine patendivaidluste lahendamise kokkulepete kontekstis seda, et kompromissikokkuleppes on üheaegselt ette nähtud ajendava eelise andmine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule ning sellega seonduv piirang viimase konkureerimisele originaalravimeid tootva äriühinguga. Kui need kaks tingimust on täidetud, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on stiimuliga.

867

Kui patendivaidluse lahendamise kokkulepe sisaldab turustamis- ja vaidlustamiskeeldusid, mille olemuslikult piiravat laadi ei ole tulemuslikult kahtluse alla seatud, lubab see, kui geneerilisi ravimeid tootval äriühingul on stiimul end nende keeldudega siduda, põhjendada tõdemust, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga (vt eespool punkt 273).

868

Käesoleval juhul võimaldas tõdemus, et märkimisväärne stiimul esines (vt eespool punkt 828), asuda komisjonil seisukohale, et tegu oli eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

869

Seetõttu, erinevalt hagejate väidetust järeldas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et tegu oli eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.

870

Turustamis- ja vaidlustamiskeelu ulatusele tuginedes kritiseerivad hagejad sisuliselt seda, kuidas komisjon on vaidlustatud otsuses rikkumise esemeliselt piiritlenud.

871

Nagu eespool punktis 834 öeldud, on Lupini kokkuleppe tingimuste sõnastust silmas pidades raske kindlaks teha, kas selles kokkuleppes käsitletavateks toodeteks on üksnes erbumiini alfa-vorm või ka erbumiini teised vormid või lausa perindopriili teised soolad.

872

Turustamiskeelu ulatus sõltub sellest, kuidas sisustada mõiste „tooted“, kuna seda kasutatakse nii Lupini kokkuleppe artiklis 1.6 kui selle kokkuleppe artiklis 4.1, millele artiklis 1.6 viidatakse.

873

Lisaks, mis puudutab vaidlustamiskeelu ulatust, siis seda ei kohaldata mitte ainult Lupini kokkuleppe põhjendustes B–D nimetatud patentide suhtes (sealhulgas patent 947), vaid ka rea teiste konkreetselt ära nimetamata patentide suhtes, mille hulga piiritlemine sõltub kokkuleppes kasutatud mõistest „tooted“ (vt eespool punkt 836).

874

Nagu komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendus 1912) õigesti märkinud on, tekitab kokkuleppe sõnastus turustamis- ja vaidlustamiskeelu kohaldamisala osas ebakindlust.

875

Lupini kokkuleppe sõnastus tekitab kahtluse ka selles, et turustamiskeeld võib kohalduda erbumiini mis tahes vormi suhtes, või lausa erbumiinist erinevate perindopriili soolade suhtes, ning et vaidlustamiskeeld võib kohalduda teiste patentide suhtes peale patendi 947, eelkõige patentide suhtes, mis hõlmavad erbumiini mitte sisaldavaid tooteid. Sellise kahtluse tõttu võis Lupin otsustada ühelt poolt mitte turule siseneda, sealhulgas toodetega, mis sisaldasid alfa-vormist erinevat erbumiini vormi või lausa perindopriili muid soolasid, ning teiselt poolt mitte vaidlustada patente, mis puudutavad perindopriili, mis sisaldas alfa-vormist erinevat erbumiini vormi või lausa perindopriili muid soolasid peale erbumiini.

876

Arvesse tuleb võtta asjaolu, et kõnealused sõnastuslikud mitmetimõistetavused esinevad kokkuleppes, mille kohta on komisjon õigesti leidnud, et patendiga 947 ja selle patendiga hõlmatud toodetega seotud turustamis- ja vaidlustamiskeelu osas on selle puhul tegemist konkurentsiõiguse rikkumisega (vt eespool punkt 869). Viimaks ei ole vaidlust selles, et kokkuleppe pooltel oli piisavalt vahendeid, et pöörduda asjatundjate poole, kes oleksid suutnud selliseid mitmetimõistetavusi vähendada, isegi kui neil olnuks selle tegemiseks vähe aega. Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades on komisjon õigesti asunud seisukohale, et turustamiskeelu kohaldamisalasse kuulusid ka erbumiini mitte sisaldavad tooted ja seda enam tooted, mis sisaldasid alfa-vormist erinevat erbumiini vormi, ning et vaidlustamiskeelu kohaldamisalasse kuulusid lisaks patendile 947 ka kõik selliste toodetega seotud patendid (vaidlustatud otsuse põhjendused 1912 ja 1918).

877

Sellega seoses tuleb ära märkida, et turustamis- ja vaidlustamiskeelud, mille kohaldamisala ei piirdu konkreetse patendi ja sellega hõlmatud toodetega, on ilmselgelt normaalset konkurentsi piisavalt kahjustavad, et nende tingimuste kokkuleppesse lisamist saaks kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks piiranguks ilma, et oleks samas vajalik tõendada lisaks ka stiimuli olemasolu. Nimelt ei ole sellistele keeldudele konkreetse patendiga seotud vaidluse lahendamise kokkuleppes mingisugust õiguspärast põhjendust ning nende piirav mõju ei seondu selle patendi mõjudega (vt eespool punktid 257–261).

878

Isegi kui komisjon oleks ekslikult tõdenud, et kõnealune rikkumine puudutas patendi 947 kaitsealasse kuuluvast alfa-vormist erinevaid erbumiini vorme või lausa erbumiinist erinevaid soolasid, siis võttes arvesse selle tõdemuse vähest ja täiendavat tähtsust komisjoni põhjenduste seisukohast, ei saaks see kahtluse alla seada komisjoni järeldust, et Lupini kokkulepe toob kaasa eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu. Nimelt tuginevad komisjoni põhjendused eelkõige stiimuli olemasolule, mis lubab asuda seisukohale, et tegu on patendi väärkasutamisega isegi juhul, kui kompromissikokkuleppe tingimuste kohaldamisalasse jääb üksnes see patent (vt eespool punktid 253–274).

879

Eelnevast tuleneb, et hagejate väide, mis puudutab nii eesmärgil põhineva piirangu esinemist kui ka komisjoni poolt selle piirangu piiritlemist, tuleb tagasi lükata.

880

Eeltoodud järeldust ei saa väärata ka hagejate teised argumendid.

881

Esiteks, mis puudutab tõendeid, millega soovitakse tõendada, et hagejate ja ka Lupini kavatsused olid õiguspärased, tuleb kõigepealt meelde tuletada, et patendivaidluste lahendamise kokkulepete puhul eeldab eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimine seda, et kompromissikokkuleppes on üheaegselt ette nähtud ajendava eelise andmine geneerilisi ravimeid tootvale äriühingule ning sellega seonduv piirang viimase konkureerimisele originaalravimeid tootva äriühinguga. Kui need kaks tingimust on täidetud, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga (vt eespool punkt 272). Teiseks ei takista ainuüksi asjaolu, et kokkuleppega taotletakse ka õiguspäraseid eesmärke, selle käsitamist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna (vt eespool punkt 222).

882

Sellest järeldub, et käesoleva väite raames esitatud hagejate argumendid, mille kohaselt olid motiivid, mis neid ja Lupini Lupini kokkuleppe sõlmimiseni viisid, õiguspärased, ei saa väärata selle kokkuleppe eesmärgil põhinevaks piiranguks kvalifitseerimist, mida komisjon õigesti teinud on ja mis on eespool kinnitust leidnud (vt eespool punktid 869 ja 879). Seetõttu tuleb need argumendid tagasi lükata.