1

Apellatsioonkaebuses palub FLS Plast A/S (edaspidi „FLS Plast”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse FLS Plast vs. komisjon (T‑64/06, EU:T:2012:102; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata hagi, milles FLS Plast palus esimese võimalusena tühistada komisjoni 30. novembri 2005. aasta otsuse K(2005) 4634 lõplik, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust, (Juhtum COMP/38.354 – tööstuslikud kotid) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) või teise võimalusena vähendada talle nimetatud otsusega määratud trahvi.

2

FLS Plast, varem Nyborg Plast International A/S, on Trioplast Wittenheim SA (varem Silvallac SA, edaspidi „Trioplast Wittenheim”) endise emaettevõtjana vaidlusaluse otsuse adressaat, kusjuures Trioplast Wittenheim toodab tööstuslikke kilekotte, plastikkilet ja plastikkotte Wittenheim’is (Prantsusmaa). FLS Plast on FLSmidth & Co. A/S‑i (edaspidi „FLSmidth”) poolt kontrollitava kontserni tütarettevõtja.

3

Detsembris 1990 omandas FLS Plast 60% Trioplast Wittenheimi aktsiatest. Ülejäänud 40% omandas FLS Plast detsembris 1991. Müüjaks oli Prantsuse äriühing Cellulose du Pin, mis kuulus kontserni, mille omanik oli Compagnie de Saint‑Gobain SA (edaspidi „Saint‑Gobain”).

4

FLS Plast omakorda müüs oma osaluse Trioplast Wittenheimis 1999. aastal Trioplanex France SA‑le, mis on Trioplast Industrier AB (edaspidi „Trioplast Industrier”) Prantsuse tütarettevõtja, kusjuures Trioplast Industrier on Trioplasti kontserni emaettevõtja. Osaluse üleminek toimus 1. jaanuaril 1999.

5

Äriühing British Polythene Industries teatas novembris 2001 Euroopa Komisjonile kartellikokkuleppest tööstuslike kilekottide sektoris.

6

Pärast seda, kui komisjon viis 2002. aastal muu hulgas Trioplast Wittenheimi ruumides läbi uurimised, palus komisjon asjaomastelt äriühingutelt, kelle hulka kuulus Trioplast Wittenheim, 2002. ja 2003. aastal teavet. Trioplast Wittenheim väljendas 19. detsembri 2002. aasta kirjas, mida ta täiendas 16. jaanuari 2003. aasta kirjaga, soovi teha komisjoni uurimise raames koostööd komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „leebema kohtlemise teatis”).

7

Komisjon tegi 30. novembril 2005 vaidlusaluse otsuse. Otsuse artikli 1 lõike 1 punktist h tuleneb, et komisjon otsustas nimelt, et FLSmidth ja FLS Plast rikkusid ajavahemikus 31. detsembrist 1990 kuni 19. jaanuarini 1999 EÜ artiklit 81, kuna nad osalesid Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburgi ja Madalmaade territooriumil mitmes tööstuslike kilekottide sektorit käsitlevas kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes hindade kindlaksmääramises ja ühise hindade arvutamise süsteemi kehtestamises, turgude ja müügikvootide jaotamises, klientide, tehingute ja tellimuste määramises, teatavatele pakkumismenetlustele kooskõlastatud pakkumiste esitamises ja individualiseeritud teabe vahetuses.

8

Vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis f määras komisjon Trioplast Wittenheimile trahvi summas 17,85 miljonit eurot, võttes arvesse trahvi vähendamist 30% leebema kohtlemise teatise alusel. Selle summa osas olid FLSmidth ja FLS Plast solidaarselt vastutavad 15,30 miljoni euro tasumise eest ja Trioplast Industrier vastutav 7,73 miljoni euro tasumise eest.

9

FLS Plast esitas vaidlusaluse otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. veebruaril 2006. Hagiavalduses palus FLS Plast sisuliselt tühistada nimetatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt h ja artikli 2 esimese lõigu punkt f teda puudutavas osas või teise võimalusena muuta vaidlusaluse otsuse viimati nimetatud sätet ning vähendada talle solidaarselt määratud trahvi summat.

10

Oma tühistamishagi põhjendamiseks esitas FLS Plast viis väidet. Esimese väite kohaselt rikkus komisjon trahvi kindlaksmääramisel õigusnormi. Teine väide koosnes neljast osast ja puudutas FLS Plasti kui Trioplast Wittenheimi emaettevõtja vastutuse hindamist. Kolmandas väites, mis on jaotatud kolmeks osaks, vaidlustas FLS Plast Trioplast Wittenheimile määratud trahvi summa. Neljas väide puudutas FLS Plasti puhul käibest 10% ülempiiri kohaldamata jätmist. Viies väide koosnes viiest osast ja puudutas hagejale solidaarselt määratud trahvisumma vaidlustamist.

11

Vaidlustatud kohtuotsuses rahuldas Üldkohus FLS Plasti teise väite osaliselt põhjusel, et komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt, et kõnealune äriühing tegelikult kontrollis Trioplast Wittenheimi 1991. aastal. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, mis puudutab FLS Plastile rikkumise süükspanemist ajavahemikus 31. detsembrist 1990 kuni 31. detsembrini 1991. Selle tulemusel vähendas Üldkohus ka 14,45 miljonile eurole trahvisummat, mille tasumise eest loeti FLS Plast vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti f kohaselt solidaarselt vastutavaks. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

12

FLS Plast palub Euroopa Kohtul:

13

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

14

Oma nõuete põhjendamiseks esitab FLS Plast viis väidet, kusjuures kolmas kuni viies väide on esitatud teise võimalusena.

15

FLS Plast palub, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse ja seejärel vaataks ise läbi vaidlusaluse otsuse vastu esitatud väited.

16

FLS Plast väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta nõustus komisjoni kohaldatud õigusliku kriteeriumiga ja järeldas, et komisjon ei lükanud ümber eeldust, mis tuleneb asjaolust, et talle kuulus 100% suurune osalus tema tütarettevõtjas Trioplast Wittenheim, ja mille kohaselt avaldas ta viimasele otsustavat mõju.

17

Kõnealune kriteerium lähtub rangest eeldusest, et emaettevõtja vastutab oma tütarettevõtja tegevuse eest, ning on järelikult vastuolus süütuse presumptsiooniga, nagu see on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikes 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 48.

18

FLS Plasti hinnangul muudab komisjoni poolt selle eelduse kohaldamine eelduse tegelikult ümberlükkamatuks, kuna sellega pannakse asjaomasele emaettevõtjale kohustus tõendada vastupidi, et ta ei andnud oma tütarettevõtjale mingisuguseid juhiseid. Teise võimalusena leiab FLS Plast, et Üldkohus ega komisjon ei teinud tema esitatud argumentidest ja tõenditest – mis kinnitasid, et Trioplast Wittenheim tegutses turul iseseisvalt – õiguslikult korrektseid järeldusi.

19

Komisjon esitab selle väite suhtes vastuvõetamatuse vastuväite. Kuna seda väidet ei esitatud Üldkohtus, on komisjoni arvates selle puhul tegemist uue väitega, mis järelikult on vastuvõetamatu. Lisaks on väide puhtalt abstraktne ja FLS Plast ei too välja vaidlustatud kohtuotsuse ühtegi punkti, kus Üldkohus oleks teinud vea.

20

Teise võimalusena väidab komisjon, et ainuosalusel põhinev eeldus ei ole vastuolus põhiõigustega ning igal juhul võis see põhineda muudel kaudsetel tõenditel, mis kinnitavad eeldust, et FLS Plast avaldas Trioplast Wittenheimile otsustavat mõju.

21

Repliigis vaidleb FLS Plast vastu selle väite vastuvõetamatusele ning kinnitab, et asjaolu, et vaidlustati kõnealuse eelduse õiguspärasus, tuleb vaadelda väitena, et kahtluse alla seati tema otsustav mõju oma tütarettevõtja üle, millele tugineti Üldkohtus.

22

Vasturepliigis rõhutab komisjon, et igal juhul ei viidatud esimese astme kohtus EIÕK artikli 6 lõikele 2.

23

Mis puudutab komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, siis tuleb meenutada, et FLS Plast ei väitnud Üldkohtus, et harta artikliga 48 ja EIÕK artikli 6 lõikega 2 on vastuolus Euroopa Kohtu praktikas kinnitust leidnud seisukoht, et emaettevõtja puhul, kellele otseselt või kaudselt kuulub tütarettevõtja kapitalis ainuosalus, eeldatakse, et ta avaldab tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju.

24

Siiski tuleb selles osas rõhutada, et esiteks leidis FLS Plast teises väites, mis oli esitatud esimese astme kohtus hagiavalduse põhjendamiseks, et „[vaidlusalune] otsus sisaldab FLS Plasti vastutuse osas õigus- ja faktivigu”. Hagiavalduse punktides 51–99 esitas ta üksikasjaliku ülevaate, et näidata, et komisjon omistas talle põhjendamatult vastutuse Trioplast Wittenheimi toime pandud rikkumise eest. Iseäranis väitis FLS Plast hagiavalduse punktis 56, et „[m]is puudutab ainuomandis olevaid tütarettevõtjaid, siis on kujundatud põhimõte, mille kohaselt ei piisa iseenesest 100% suurusest osalusest, selleks et saaks põhjendatult väita, et emaettevõtjal lasub vastutus, kuna osalus kapitalis loob vaid ümberlükkamatu eelduse”.

25

Teiseks, kuna FLS Plast väitis sisuliselt apellatsiooni staadiumis, et Üldkohus rajas oma otsuse ümberlükkamatule eeldusele, mis on vastuolus süütuse presumptsiooniga, nagu see on sätestatud harta artiklis 48 ja EIÕK artikli 6 lõikes 2, siis kritiseerib FLS Plast põhjendust, millest Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses lähtus, ning mida ei saa FLS Plastil keelata teha ainuüksi põhjusel, FLS Plast ei esitanud seda etteheidet sõnaselgelt menetluses, milles tehti nimetatud otsus (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, C‑465/09 P–C‑470/09 P; EU:C:2011:372, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Seega on FLS Plasti apellatsioonkaebuse esimene väide vastuvõetav.

27

Mis puudutab kõigepealt niisuguse eelduse väidetavat õigusvastasust, mida kohaldatakse liidu konkurentsiõiguses juhul, kui äriühingule kuulub otseselt või kaudselt teises äriühingus ainuosalus, mille kaudu avaldab ta viimati nimetatud äriühingule otsustavat mõju, siis piisab, kui meenutada, et kõnealune eeldus on põhjendatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga (vt eelkõige kohtuotsus The Dow Chemical Company vs. komisjon, C‑179/12 P, EU:C:2013:605, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu Euroopa Kohus on ka juba otsustanud, ei ole eelduse kohaldamine kuidagi vastuolus süütuse presumptsiooniga, nagu see on sätestatud harta artiklis 48 ja EIÕK artikli 6 lõikes 2, kuna eeldus on nimelt ümberlükatav (vt eelkõige kohtuotsus Eni vs. komisjon, C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Vastupidi FLS Plasti väidetele ei rikkunud Üldkohus seega õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 ja järgnevates punktides meenutas Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid põhimõtteid tingimuste kohta, mida järgides võib niisugust tütarettevõtja emaettevõtjat, nagu FLS Plast, lugeda vastutavaks konkurentsivastase tegevuse eest, mis on omistatav sellele tütarettevõtjale, nimelt käesolevas asjas Trioplast Wittenheimile.

29

Järelikult leidis Üldkohus kõnealuse kohtupraktika alusel samuti õigesti, et komisjon võis eeldada, et FLS Plast avaldas ajavahemikul 1992–1998 otsustavat mõju Trioplast Wittenheimi tegevusele 100% suuruse osaluse tõttu, mis FLS Plastile kuulus nimetatud äriühingu kapitalis sellel ajavahemikul.

30

Edasi, mis puudutab täpsemalt etteheidet, et komisjoni poolt selle eelduse konkreetne kohaldamine, nagu Üldkohus selle jõusse jättis, muutis eelduse ümberlükkamatuks, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 ja järgnevates punktides kontrollis Üldkohus, kas FLS Plastil õnnestus see eeldus ümber lükata, tõendades, et tema tütarettevõtja tegutses turul iseseisvalt, ja jõudis järeldusele, et nii see ei olnud. Pelk asjaolu, et raske on esitada vastupidiseid tõendeid, mis on vajalikud eelduse ümberlükkamiseks, ei tähenda neid tingimusi arvesse võttes iseenesest, et see eeldus on tegelikult ümberlükkamatu (vt eelkõige kohtuotsus Eni vs. komisjon, EU:C:2013:289, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Lõpuks, mis puudutab väidet, mille kohaselt Üldkohus ega komisjon ei teinud FLS Plasti esitatud argumentidest ja tõenditest – mis kinnitasid, et Trioplast Wittenheim tegutses turul iseseisvalt – õiguslikult korrektseid järeldusi, siis tuleb tõdeda, et FLS Plast piirdus selle väite põhjendamisel üldise viitega selgitustele, mis puudutavad apellatsioonkaebuse teist väidet.

32

Selles kontekstis tuleb tõdeda, et FLS Plast palub nende argumentide abil tegelikult, et Euroopa Kohus hindaks uuesti asjaolusid ja esitatud tõendeid, ilma et FLS Plast oleks siiski väitnud, et Üldkohus moonutas neid asjaolusid ja tõendeid. ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et kuna Euroopa Kohtu pädevus on piiratud õigusküsimustega, jääb sellise hinnangu andmine kohtu kontrolli alt välja (vt eelkõige selle kohta kohtuotsus Ningbo Yonghong Fasteners vs. nõukogu, C‑601/12 P, EU:C:2014:115, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles kontekstis FLS Plasti esitatud argumendid on järelikult vastuvõetamatud.

33

Toodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

34

FLS Plast heidab Üldkohtule ette, et kuigi viimane tõi välja mitu lünka komisjoni kaalutlustes vaidlusaluses otsuses, ei leidnud kohus omal algatusel, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas tagasi FLS Plasti esitatud tõendid, et ümber lükata otsustava mõju avaldamise eeldus.

35

Selles osas väidab FLS Plast, et ajal, mil ta sai komisjonilt vastuväiteteatise, esines veel tõsine ebakindlus tütarettevõtjate üle tegeliku otsustava mõju eelduse ulatuse osas, millest komisjon ise oli teadlik. Erinevalt enamikust teistest vastuväiteteatise adressaatidest oli FLS Plast ainus emaettevõtja, kellele nimetatud dokument saadeti üksnes põhjusel, et minevikus kuulus talle Trioplast Wittenheim. Peaaegu kõigi teiste vastuväiteteatise saanud emaettevõtjate puhul tugines komisjon täiendavatele tõenditele. Lisaks ei olnud FLS Plast seotud kohtueelse menetluse ühegi staadiumiga enne vastuväiteteatist.

36

FLS Plast leiab samuti, et komisjon oli kohustatud järgima oma põhjendamiskohustust alates hetkest, mil vaidlusalune otsus talle saadeti. Käesolevas asjas täpsustas komisjon aga alles Üldkohtus aset leidnud istungil, et ta tugines otsustava mõju eeldusele pelga ajavahemiku osas, mil FLS Plastile kuulus ainuosalus Trioplast Wittenheimi kapitalis.

37

Oma vastuses vastuväiteteatisele esitas FLS Plast suure hulga argumente, mida kinnitasid tõendid ja millest ilmnes, et ta ei avaldanud Trioplast Wittenheimi tegevusele otsustavat mõju. FLS Plasti hinnangul oli komisjonil kohustus analüüsida vähemalt tõendeid, mis „võivad” kõnealuse eelduse ümber lükata, ja esitada piisavad põhjendused nende alusel tehtud järelduste kohta, mida ta ei teinud.

38

Nii ei selgitanud komisjon, miks FLS Plasti esitatud tõendid, eelkõige need, mis kinnitavad H. ja T. puhtalt passiivset rolli, ei lükka ümber tütarettevõtjatele tegelikult otsustava mõju avaldamise eeldust. Lisaks muudavad komisjoni kaalutlused selles kontekstis kõnealuse eelduse ümberlükkamatuks alati, kui ametisse nimetatakse emaettevõtja ja tema tütarettevõtja „osaliselt kattuv juhtkond”.

39

Komisjon esitab kõigepealt FLS Plasti teise väite kohta vastuvõetamatuse vastuväite, kuna esiteks on tegemist FLS Plasti uue väitega, sest see esitati kõige varem kohtuistungil Üldkohtus, ning teiseks oli selle väite tegelik eesmärk paluda Euroopa Kohtul uuesti kontrollida komisjoni hinnangut asjaoludele, kaldudes kõrvale Üldkohtu hinnangust vaidlustatud kohtuotsuses, ilma et FLS Plast siiski väidaks, et moonutatud on tõendeid.

40

Teise võimalusena väidab komisjon, et tema otsuses esitatud põhjendused on piisavad, selleks et FLS Plastil oleks võimalik mõista selle alust, mida Üldkohus vähemalt vaikimisi kinnitas. Lisaks puudub liidu kohtutel kohustus omal algatusel esitada väiteid institutsioonide võetud meetmete põhjendamise kohta.

41

Lisaks on ebatäpne FLS Plasti väide, et vastuväiteteatis saadeti talle üksnes põhjusel, et minevikus kuulus talle Trioplast Wittenheim. Komisjoni kinnitab vastupidi, et ta tugines sõnaselgelt paljudele täiendavatele tõenditele, näiteks asjaolule, et H., kes oli ajavahemikul 1990–1994 Trioplast Wittenheimi president, oli ka FLS Plasti üks juhataja.

42

Oma repliigis komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta vastab FLS Plast, et Üldkohtus toimunud kirjalikus menetluses väitis ta siiski, et vaidlusaluses otsuses on tehtud põhjendamisviga komisjoni järelduses, et FLS Plast ei lükanud ümber Trioplast Wittenheimi üle otsustava mõju teostamise eeldust. Lisaks tuleneb liidu õiguses väljakujunenud põhimõttest, et põhjendamata jätmine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, millele liidu kohus võib ja peab omal algatusel tähelepanu juhtima.

43

Vasturepliigis kordab komisjon argumenti, et FLS Plast ei tuginenud põhjenduse puudumisele Üldkohtus. Lisaks puudub Euroopa Kohtul igasugune kohustus niisuguse väite esitamiseks.

44

Esiteks, mis puudutab FLS Plasti väidet, et ta väitis Üldkohtus toimunud kirjalikus menetluses, et vaidlusaluses otsuses on tehtud põhjendamisviga, siis tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimeses lõigus on ette nähtud, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

45

Tuleb tõdeda, et FLS Plast ei heitnud oma hagiavalduses esimeses kohtuastmes vaidlusalusele otsusele ette, et selles on tehtud põhjendamisviga, kuna ta loeti kõnealuse rikkumise eest solidaarselt vastutavaks. Kuigi FLS Plast kinnitab oma repliigi punktis 9, et nimetatud järeldus on ebatäpne, „sest […] see väide esitati tegelikult […] Üldkohtus”, vaikib ta asjaolu osas, et ta esitas nimetatud väite alles Üldkohtus toimunud istungil ning isegi ei püüa ümber lükata järeldust, et see väide ei asunud hagimenetluse algatusdokumendis.

46

Lisaks ei selgita FLS Plast, miks selle uue väite esitamine viidatud kohtuistungil oli vastuvõetav, vaatamata Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimeses lõigus sätestatule. Lõpuks ei too ta välja õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus ja millega saaks põhjendada niisuguse väite hilinenult esitamist.

47

Järelikult tugines käesolevas väites FLS Plast uutele argumentidele, milles leiti, et vaidlusaluse otsuse põhjendused ei ole õiguslikult piisavad osas, millega ta loeti Trioplast Wittenheimi toime pandud rikkumise eest solidaarselt vastutavaks.

48

Nagu siiski ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, võib üks pool esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtus väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (kohtuotsus komisjon vs. Siemens Österreich jt ja Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid teine väide, milles sisuliselt viidatakse sellele, et Üldkohus ei esitanud omal algatusel etteheidet vaidlusaluse otsuse ebapiisava põhjendamise kohta, tuleneb ise vaidlustatud kohtuotsusest. See väide on seega vastuvõetav.

49

Teiseks, mis puudutab FLS Planti argumente, mille kohaselt peab Üldkohus, kui ta vaatab läbi nõuet tühistada liidu organi võetud meede, omal algatusel esitama etteheite, et see meede on õiguslikult ebapiisavalt põhjendatud, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis tuleneb kaitseõiguste tagamise põhimõttest – eesmärk ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Tuleb tõdeda, et põhjused, miks komisjon luges FLS Plasti vastutavaks rikkumise eest, mis tuvastati ajavahemikus 1. jaanuarist 1992 kuni 19. jaanuarini 1999, ilmnevad selgelt vaidlusaluse otsuse punktidest 715–732, kus nimetatud institutsioon täpsustab, et ta tugines nii asjaolule, et FLS Plastile kuulus 100% suurune osalus oma tütarettevõtja Trioplast Wittenheimi kapitalis, kui ka muudele kaudsetele tõenditele, mis kinnitasid FLS Plasti otsustava mõju avaldamist tütarettevõtjale Trioplast Wittenheim.

51

Mis puudutab FLS Plasti viidatud andmeid tema vastuses vastuväiteteatisele, selleks et ümber lükata otsustava mõju tegeliku teostamise eeldus, siis kuigi komisjon ei analüüsinud ükshaaval kõiki neid elemente, esitas ta vaidlusaluse otsuse punktides 718–731 FLS Plastile siiski teabe, mis on piisav nii selleks, et võimaldada tal kindlaks teha, kas otsus on tema hinnangul piisavalt põhjendatud või sisaldab see viga, mis võimaldab vaidlustada otsuse õiguspärasuse, kui ka selleks, et Üldkohus saaks kontrollida selle otsuse õiguspärasust (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 462, ja Eni vs. komisjon, C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punkt 72).

52

Lisaks ei väida FLS Plast, et ta ei saanud teostada oma kaitseõigusi. Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–61 ja 77–82 toodud Üldkohtu üksikasjalikust analüüsist, mis käsitleb FLS Plasti poolt otsustava mõju eelduse kummutamiseks esitatud argumente, ilmneb pigem, et FLS Plast sai oma õigusi Üldkohtus kaitsta tõhusalt ja Üldkohus oli suuteline teostama kontrolli.

53

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

54

Kolmanda väite esimeses osas leiab FLS Plast, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta kohaldas leebema kohtlemise teatist.

55

FLS Plast meenutab selles osas, et leebema kohtlemise teatise peatüki D punkti 2 teise taande kohaselt võidakse ettevõtja puhul, kes teatab komisjonile, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele, vähendada trahvisummat, tingimusel et see avaldus on sõnaselge, selge, ühetimõistetav ja hõlbustab komisjonil oma ülesande täitmist.

56

Oma vastuses vastuväiteteatisele avaldas FLS Plast otseselt, et ta ei vaidle vastu süüks pandavatele asjaoludele. Seega hõlbustas ta komisjonil oma ülesande täitmist, vähendades tema tõendamiskoormist. Tema kaitseargumendid ei mõjutanud rikkumise aluseid, kuna FLS Plast ei vaielnud vastu Trioplast Wittenheimi otsesele osalemisele konkurentsivastastel koosolekutel, rikkumise kogukestusele ega rikkumise raskusele, samuti mitte rikkumise toimepanemise geograafilise ulatuse suurusele.

57

Seetõttu palub FLS Plast Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, millega jäeti tema trahv sel alusel vähendamata, ning teostada täielikku pädevust ja vähendada talle vaidlusaluse otsusega määratud trahvi 50% võrra.

58

Teine väiteosa puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses asjaoluga, et trahvi vähendati ka Bonar Technical Fabrics NV (edaspidi „Bonar”) puhul, ning Üldkohtu poolt oma põhjendamiskohustuse rikkumist.

59

FLS Plast märgib, et ainult Bonari puhul vähendati 10% võrra trahvi summast, mis oleks tulnud talle määrata, kuigi nad mõlemad palusid selles suuruses trahvi vähendamist. Bonari koostöö komisjoniga, nagu FLS Plasti puhul, piirdus üldsõnalise avaldusega, et avaldaja asjaoludele vastu ei vaidle. Sama moodi möönsid nii Bonar kui FLS Plast mõlemad, et nende tütarettevõtja osales otseselt rikkumises, ja püüdsid eitada oma vastutust emaettevõtjana. Need kaks ettevõtjat olid seega samasuguses olukorras ja nende trahvi oleks tulnud vähendada ühepalju. Lisaks vaidles Bonar vastu sellele, et tema endine tütarettevõtja osales vähemalt ühel kartellikoosolekul, ja üldisemalt piirdus asjaoludele mitte vastuvaidlemisel möönmisega, et tema tütarettevõtja osales „teatud koosolekutel”.

60

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177 kinnitas Üldkohus vaid, et „erinevalt [Bonari] juhtumist” mõjutas FLS Plasti poolt asjaoludele vastu vaidlemine rikkumise aluseid kui selliseid, ilma et ta oleks täpsemalt oma seisukohta põhjendanud.

61

Üldkohus rikkus järelikult õigusnormi, kui ta ei tuvastanud, et komisjon rikkus võrdsuse põhimõtet. Lisaks ei järginud kohus tal lasunud põhjendamiskohustust, kuna ta jättis nõuetekohaselt võrdlemata Bonari ja FLS Plasti vastavad avaldused, et nad asjaoludele vastu ei vaidle.

62

FLS Plasti kolmanda väite kolmas osas puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses Trioplast Industrieri trahvi vähendamisega.

63

FLS Plast leiab, et Üldkohus otsustas ekslikult, et võimatu oli sarnaselt Trioplast Industrieri puhul trahvi vähendamisele vähendada FLS Plasti trahvi summat 30% võrra põhjusel, et Trioplast Industrieri trahvi vähendati õigusvastaselt.

64

FLS Plast on seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise vältimiseks tuleks Trioplast Wittenheimi – kellega ta moodustas ühe majandusüksuse kaheksa aasta pikkuse rikkumisperioodi jooksul – trahvisumma vähendamist 30% võrra laiendada ka temale. Seetõttu palub ta Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäeti rahuldamata FLS Plasti nõue vähendada tema trahvisummat asjaolu tõttu, et ta ei vaielnud asjaoludele vastu, ja kohtu täieliku pädevuse teostamise raames, vähendades tema trahvisummat 50% võrra või vähemalt 30% võrra.

65

Komisjon esitab vastuväite, et esimene ja teine väiteosa ei ole vastuvõetavad. Ilma et FLS Plast viitaks asjaolude moonutamisele, palub ta nendes väiteosades uuesti kontrollida faktilisi asjaolusid, mis esiteks puudutavad hinnangut uurimise käigus FLS Plasti tehtud avalduste väärtuse kohta ja teiseks puudutavad komisjoni analüüsi tema selle otsuse sisu kohta, millega vähendati Bonari trahvisummat 10% võrra.

66

Mis puudutab esimest väiteosa, siis leiab komisjon täiendavalt, et vastustes vastuväiteteatisele ja vaidlustatud otsuses FLS Plasti esitatud asjaoludest piisab, et tuvastada, et FLS Plasti poolt asjaolude vaidlustamata jätmisest ei piisa leebema kohtlemise teatise peatüki D punktis 2 nõutud kriteeriumide täitmiseks.

67

Mis puudutab teist väiteosa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta Bonari suhtes, siis väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsusest koostoimes vaidlusaluse otsusega ja vastustega vastuväiteteatisele ilmneb selgelt, et Üldkohus võrdles piisavalt nende kahe äriühingu vastavat olukorda. Lisaks ei ole oluline, et FLS Plasti koostöö tase oli tegelikult sarnane Bonari omaga, kuna igal juhul ei vastanud FLS Plasti koostöö leebema kohtlemise teatisest tulenevatele nõuetele.

68

Komisjon leiab samuti, et Üldkohtule ei saa selles punktis ette heita põhjenduste puudumist, sest FLS Plasti argumendid on selgelt asjakohatud.

69

Kolmanda väite kolmanda osa suhtes leiab komisjon, et kuigi Üldkohus tuvastas õiguslikult korrektselt, et FLS Plastil puudus õigus trahvisumma vähendamisele 30% võrra, rajas kohus selle otsuse valedele põhjendustele. Sel rikkumise perioodil ei olnud FLS Plast enam Trioplast Wittenheimiga üks majandusüksus ELTL artikli 101 tähenduses ning sel põhjusel oli välistatud trahvisumma 30% võrra vähendamise laiendamine FLS Plastile. Seetõttu palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse punktid 172–176 ja asendada need muude põhjendustega.

70

Oma repliigis väidab FLS Plast vastu, et tema apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud kolmanda väite esimese ja teise osa eesmärk ei ole faktilisi asjaolusid uuesti kontrollida, vaid nendes vaidlustatakse õiguslikud järeldused, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuses analüüsitud asjaoludest. Mis puudutab esimest väiteosa, siis tõi ta oma apellatsioonkaebuse punktides 68–75 välja tõendid, mida Üldkohus moonutas. Mis puudutab teist väiteosa, siis ka see puudutas õiguslikke järeldusi, mille Üldkohus tegi analüüsitud asjaolude pinnalt. Lisaks on viidatud asjaolude moonutamisele ka apellatsioonkaebuse punktis 82.

71

Komisjon kordab vasturepliigis argumenti, et Euroopa Kohus ei ole apellatsiooni raames pädev läbi viima FLS Plasti nõutavat kontrolli. Väljakujunenud praktika kohaselt peab moonutamine selgelt ilmnema toimikus asuvatest tõenditest, ilma et oleks vajalik fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda, mis ei olnud aga nii käesolevas asjas.

72

Kolmanda väite esimeses ja teises osas, mida tuleb analüüsida koos, leiab FLS Plast sisuliselt esiteks, et ta ei vaidlustanud nende asjaolude sisulist õigsust, mida komisjon heitis talle ette vastuväiteteatises, ning selline vaidlustamata jätmine lihtsustas komisjonil kõnealuse rikkumise tõendamist, mis oleks leebema kohtlemise teatise alusel pidanud tema puhul kaasa tooma talle tavaliselt määratava trahvi summa vähendamise 10% võrra. Teiseks väidab ta, et Üldkohus oleks võrdse kohtlemise põhimõtet järgides pidanud vähendama tema trahvisummat 10% võrra eelkõige põhjusel, et Bonar, kelle trahvisummat vähendati, tegi komisjoniga koostööd sisuliselt identselt sellega, nagu FLS Plast. Igal juhul ei ole vaidlustatud kohtuotsus tema arvates selles punktis piisavalt põhjendatud.

73

Mis puudutab esimest etteheidet, siis Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 õigesti, et „[k]omisjonil on […] ulatuslik kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega”, ning ta „ei tohi selle hindamise raames rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet”.

74

Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177, et „[FLS Plasti] seisukoht haldusmenetluses oli mitmeti mõistetav” ning et kui viimane „teata[s], et ta vaidles vastu üksnes asjaoludele, millele tugines komisjon, et lugeda ta rikkumise eest solidaarselt vastutavaks[,] seadis [FLS Plast] vastu vaieldes siiski rikkumise aluseid kui sellised kahtluse alla”, ja seda „vastupidi [Bonari] juhtumile”. Vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis tõdes Üldkohus ka, et FLS Plast „vaidlustas eelkõige H. osalemise 21. detsembri 1993. aasta […] koosolekul”.

75

Lisaks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178, et FLS Plast „ei esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks tuvastada, et tema koostöö hõlbustas komisjonil oma ülesande täitmist, nagu see on kohtupraktikas nõutud”, ning leidis lõpuks sellest lähtudes otsuse punktis 179, et „[n]eil tingimustel ei ületanud komisjon oma hindamispädevuse piire, kui ta vähendas [Bonari] trahvisummat 10% võrra seetõttu, et viimane ei vaidlustanud asjaolusid, ning keeldus hageja puhul trahvisumma vastavast vähendamisest”.

76

Selleks et apellatsiooni staadiumis oleks Üldkohtu faktilist hinnangut võimalik kahtluse alla seada, oleks FLS Plast väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pidanud väitma, et Üldkohus on moonutanud asjaolusid või tõendeid, mida apellant aga ei teinud. Tuleb tõdeda, et erinevalt sellest, mida annab FLS Plast oma repliigis mõista, ei ilmne apellatsioonkaebuse punktidest 68–75 ja 82 kuidagi, et viimane viitas, et Üldkohus on asjaolusid või tõendeid moonutanud.

77

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et FLS Plasti kolmanda väite esimeses ja teises osas toodud etteheide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Edasi, mis puudutab etteheidet, et Üldkohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, siis peaks Euroopa Kohus – nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 73–77 –, selleks et tal oleks võimalik võrrelda ühelt poolt FLS Plasti ja teiselt poolt Bonari tegevust, asendama Üldkohtu poolt asjaoludele antud hinnangu enda hinnanguga, mis ei ole aga Euroopa Kohtu ülesanne apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui Üldkohus moonutas asjaolusid või tõendeid, mida ta pidi analüüsima. Niisugusele moonutamisele ei ole aga FLS Plast õigeaegselt viidanud ega seda ka tõendanud. See etteheide tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu samuti tagasi lükata.

79

Lõpuks, mis puudutab selles kontekstis FLS Plasti viidatud puudulikule põhjendamisele, siis on käesoleva kohtuotsuse punktides 73–75 juba meenutatud, et Üldkohus võttis arvesse komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega (vt selle kohta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, C‑328/05 P, EU:C:2007:277, punkt 88), ja tuvastas seetõttu, et FLS Plasti esitatud andmetest ei piisa tõendamisel, et apellandi poolt asjaolude sisulise õigsuse väidetavalt vaidlustamata jätmine abistas kõnealust institutsiooni või vähemalt oli see võrreldav Bonariga. Selle kohta Üldkohtu esitatud kaalutluste alusel on FLS Plastil ilmselt võimalik mõista põhjusi, miks viimane lükkas tagasi vastavad argumendid, ning Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. FLS Plasti kõnealune argument ei ole niisiis põhjendatud.

80

Järelikult tuleb kolmanda väite esimene ja teine osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Mis puudutab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks FLS Plasti esitatud kolmanda väite kolmandat osa, mille kohaselt jättis komisjon ekslikult vähendamata tema trahvisumma 30% võrra, kuigi ta moodustas Trioplast Wittenheimiga ühe majandusüksuse, siis tuleb meenutada, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 selle argumendi tagasi põhjendusel, et „komisjoni ülesanne on hinnata mõlema äriühingu koostööd uurimises individuaalselt”.

82

Selles osas otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172, et „Trioplast Wittenheimile, Trioplast Industrierile ja [FLS Plastile] määrati õigesti individuaalsed lähtesummad, mida seejärel kohandati neile omaste asjaolude alusel. Siiski tõdes Üldkohus selle otsuse punktis 173, et „ei vaidlustatud otsusest ega Üldkohtule esitatud kirjalikest materjalidest ei nähtu, et [Trioplast Industrier] oleks esitanud teavet, mis põhjendaks [trahvisumma] vähendamist 30% võrra”, ning kohtuotsuse punktis 174, et „kuna ükski üksteisele järgnevatest emaettevõtjatest ei esitanud komisjonile kasulikku teavet, käsitles komisjon kahte sarnast olukorda erinevalt”. Sellegipoolest leidis Üldkohus sama otsuse punktides 175 ja 176, et kuna keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole, siis ei saa FLS Plast „viidata asjaolule, et komisjon laiendas ekslikult Trioplast Wittenheimi tehtud koostööd Trioplast Industrierile”.

83

Tuleb tõdeda, et kuigi Üldkohus otsustas õigesti, et puudub alus FLS Plasti trahvisumma vähendamiseks 30% võrra, nagu see leidis leebema kohtlemise teatise alusel aset Trioplast Industrieri puhul, põhineb Üldkohtu kõnealune otsus siiski valel õiguslikul põhjendusel.

84

Olgu siiski meenutatud, et kuigi Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja põhjendused tuleb asendada muude põhjendustega (vt kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EU:C:2011:372, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Selles osas tuleb tõdeda, et üksnes ettevõtja puhul, kes tegi komisjoniga leebema kohtlemise teatise alusel koostööd, võidakse selle teatise alusel vähendada tema trahvi, mis oleks koostööd tegemata talle määratud. Trahvi vähendamist ei saa laiendada äriühingule, kes küll rikkumise kestuse perioodist teatud osa vältel kuulus majandusüksuse hulka, mille moodustas esimene ettevõtja, kuid kuhu ta enam ei kuulunud siis, kui viimane tegi komisjoniga koostööd.

86

Vastupidine tõlgendus, mida toetab FLS Plast, tooks üldiselt kaasa olukorra, kus ettevõtja üleminekul vähendatakse niisuguse äriühingu puhul, kes algselt osales rikkumises kui rikkumisega otseselt seotud tütarettevõtja emaettevõtja ja kes võõrandas tütarettevõtja hiljem teisele ettevõtjale, vajaduse korral trahvi, nagu seda vähendati viimati nimetatud ettevõtja puhul komisjoniga tehtud koostöö alusel, kuigi nimetatud äriühing ei aidanud ise kaasa rikkumise avastamisele ega avaldanud koostöö tegemise ajal otsustavat mõju oma endisele tütarettevõtjale.

87

Arvestades seega leebema kohtlemise teatise eesmärki, milleks on soodustada ELTL artikliga 101 vastuolus oleva tegevuse avastamist, ning soovides tagada selle sätte tõhusat kohaldamist, ei ole mingit õigustust, et trahvi vähendamist, mida kohaldati ettevõtjale tema koostöö eest komisjoniga, laiendataks ettevõtjale, kes küll minevikus oli kontrollinud kõnealuse rikkumisega seotud tütarettevõtjat, kuid ei olnud ise kaasa aidanud selle rikkumise avastamisele.

88

Käesoleval juhul väärib meenutamist, et ajal, mil Trioplast Wittenheim tegi komisjoniga koostööd, st alates 2002. aasta detsembrist, ei olnud see äriühing enam FLS Plastiga üks majandusüksus. Sellest tuleneb, et FLS Plasti trahvi põhisummat ei saa laiendamise teel vähendada 30% võrra sarnaselt Trioplast Industrieri trahvisummaga, arvestades asjaolu, et viimane moodustas ühe majandusüksuse koos Trioplast Wittenheimiga, olles viimase emaettevõtja.

89

Neil asjaoludel ei oma ka tähtsust küsimus, kas Trioplast Industrierile kohaldatud trahvi põhisumma 30% vähendamine toimus õigustatult, kuna seda vähendamist ei oleks mingil juhul saanud võrdse kohtlemise alusel kohaldada FLS Plastile, sest viimane äriühing ei olnud Trioplast Industrieriga sarnases olukorras.

90

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et FLS Plasti esitatud väite see osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjenduste vastu, mille Euroopa Kohus käesoleva otsuse punktides 84–88 asendas oma põhjendustega, mille kohaselt on õiguslikult põhjendatud otsus, et Trioplast Industrieri trahvi summa vähendamist 30% ulatuses ei saa laiendada FLS Plastile.

91

Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse toetuseks FLS Plasti esitatud väite kolmas osa, mis on suunatud nende asendatud põhjenduste vastu.

92

Kuna kolmanda väite kõik osad tuleb tagasi lükata, tuleb ka FLS Plasti kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

93

Neljanda väite esimeses osas, mille kohaselt on FLS Plastile määratud trahvi summa kindlaksmääramisel rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, meenutab viimane, et kõnealuses rikkumises osalesid Trioplast Wittenheimi emaettevõtjana kolmel järjestikusel perioodil kolm erinevat ettevõtjat. Trioplast Wittenheim on vaidlusaluse otsuse ainus adressaat, kes kuulus kõiki kolme rikkumise toimepannud ettevõtja hulka rikkumise kogu perioodi jooksul. Kuna trahvi määramise tähtaeg möödus Saint‑Gobaini puhul, on enne 1992. aastat toime pandud rikkumise eest võimalik vastutavaks lugeda üksnes Trioplast Wittenheimi.

94

FLS Plastile määratud trahv oli vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel 14,45 miljonit eurot, mis vastas enam kui 80% kogutrahvist, mis määrati Trioplast Wittenheimile, et viimast karistada enam kui 20 aasta jooksul rikkumises osalemise eest. Siiski oli FLS Plast rikkumisega seotud üksnes kaudselt 7 aasta jooksul, mis moodustab rikkumise kogukestusest 35%. Niisugune lähenemine on ilmselt ebaproportsionaalne. Emaettevõtjale omistatud solidaarvastutus peaks olema vähemalt mõistlikus seoses perioodiga, mille kestel emaettevõtja moodustas oma tütarettevõtjaga ühe majandusüksuse.

95

FLS Plasti arvates tuleb emaettevõtjat lugeda mitte eraldi rikkujaks, vaid pigem garandiks, kes tagab kartellis osalenud tütarettevõtjale tegelikult määratud trahvi. Komisjon ei tohiks määrata emaettevõtjale suuremat trahvi sellest, mis algselt tütarettevõtjale määrati. Komisjon jättis selle põhimõtte tähelepanuta, kui ta määras FLS Plastile trahvi summas, mis oli 80% Trioplast Wittenheimile rikkumise kogu kestuse eest määratud trahvist.

96

FLS Plast leiab, et kuna Trioplast Wittenheim osales rikkumises kogu 20‑aastase perioodi vältel ning FLS Plast kuulus 7 aasta vältel samasse majandusüksusesse kui Trioplast Wittenheim, ei tohiks FLS Plastile määratud trahv põhimõtteliselt ületada Trioplast Wittenheimile määratud trahvis 7/20 suurust osa ehk 6,25 miljonit eurot.

97

Teises väiteosas kinnitab FLS Plast, et selles kontekstis on vaidlustatud kohtuotsuses tehtud põhjendamisviga.

98

FLS Plasti sõnul piirdub Üldkohtu vastus tema argumentidele üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 100. Üldkohus kontrollis üksnes, kas komisjon juhindus suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”). Siiski ei saa suuniste mehaanilise kohaldamisega tagada selle tulemusel määratava trahvi proportsionaalsust igal üksikjuhtumil.

99

Komisjon leiab esiteks, et need kaks väiteosa on vastuvõetamatud. Need kujutavad endast pelka nõuet vähendada trahvisummat ja sellega seoses ei ole FLS Plast viidanud ühelegi Üldkohtu õigusrikkumisele. Komisjoni hinnangul on FLS Plasti argumentide eesmärk uuesti analüüsida vaidlusalust otsust ennast ning neis ei ole vaidlustatud kohtuotsuse suhtes esitatud tõsiseid etteheiteid. Seetõttu tuleb väiteosad lugeda vastuvõetamatuks.

100

Teise võimalusena ei nõustu komisjon seoses neljanda väite esimese osaga, et erineval ajal sama majandusüksuse osaks olnud äriühingute vahel vastutuse jagamine peaks olema proportsionaalne selle üksuse iga äriühingu rikkumises osalemise kestusega või niisuguse tütarettevõtja omamise kestusega, kes pani toime kõnealuse rikkumise. Kuna lähtesumma on trahvi arvutamisel kindel summa ja ei sõltu rikkumise kestusest, vaid kajastab üksnes rikkumise raskust, tooks trahvi põhisumma 10% suurendamine rikkumises ettevõtja osalemise iga aasta eest kestuse alusel endaga kaasa niisuguste trahvide määramise, mis rangelt ei ole proportsionaalsed rikkumise kestusega.

101

Mis puudutab selle väite teist osa, et vaidlustatud otsuses on põhjendused puudulikud, siis leiab komisjon, et Üldkohus vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–105 vastupidi üksikasjalikult FLS Plasti argumendile, mille kohaselt viimasele määratud trahv ei ole proportsionaalne.

102

Oma repliigis väidab FLS Plast vastu, et kui ta leidis, et Üldkohus oleks pidanud järeldama, et vaidlustatud otsusega talle määratud summa on ebaproportsionaalne võrreldes rikkumises tema kaudse osalemise kestusega, esitas ta selgelt olulised etteheited, mis põhinevad vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt toime pandud õigusnormide rikkumises.

103

Mis puudutab selle väite teist osa, siis kinnitab FLS Plast, et asjaolu, et ta ei kavatse oma apellatsioonkaebuses käsitleda kõiki vaidlustatud kohtuotsuse lünkasid, ei mõjuta kuidagi apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud neljanda väite olulisust.

104

Komisjon kordab oma vasturepliigis argumenti, et kuna FLS Plast ei suutnud avastada vaidlustatud kohtuotsuses ühtegi lünka, siis püüab ta saavutada seda, et vaidlusalune otsus ise üldiselt üle kontrollitaks.

105

Mis puudutab FLS Plasti neljanda väite vastuvõetavust, siis piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse kohta nimetatud äriühingu esitatud etteheited, mis puudutavad esiteks seoses selle väite esimese osaga asjaolu, et Üldkohus kinnitas komisjoni trahvi arvutamist, mis viis ebaproportsionaalse trahvi määramiseni, ja teiseks seoses selle väite teise osaga asjaolu, et Üldkohus põhjendas nimetatud otsust üksnes viitega suunistele, mis kujutab endast põhjendamisviga, ilmnevad piisavalt selgelt tema apellatsioonkaebuse punktidest 99–123 ja võimaldavad Euroopa Kohtul teostada oma kontrolli. Seega on FLS Plasti apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud neljanda väite kaks osa vastuvõetavad.

106

Mis puudutab neljanda väite esimest osa, et trahvi kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, siis tuleb tagasi lükata FLS Plasti argument, mille kohaselt esiteks tuleb teda lugeda tema sellele tütarettevõtjale tegelikult määratud trahvi garandiks, kes osales kartellis, ning teiseks ei saa komisjon nõuda emaettevõtjatelt nende tütarettevõtjale „algselt” määratud trahvist suuremat summat.

107

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi maksmisesse puutuvas osas ei saa solidaarsusseos niisuguse majandusüksuse moodustava kahe äriühingu vahel tähendada vaid teatud käenduse vormi, mille emaettevõtja annab, et tagada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmine, ning et argumendid, mille kohaselt ei saa kõnealust emaettevõtjat kohustada tasuma suuremat trahvi, kui on määratud tema tütarettevõtjale, on seega alusetu (vt selle kohta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punktid 56 ja 58). Kõnealuses kohtupraktikas võetakse arvesse asjaolu, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 3 kohaselt tuleb solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summa kindlaks määrata asjaomasele ettevõtjale individuaalselt süüks pandud rikkumise raskuse ja kestuse alusel (kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

108

Lisaks, mis puudutab argumenti, et trahv on rikkumise kestusega võrreldes väidetavalt ebaproportsionaalne, siis tuleb tõdeda, et FLS Plast ei ole suutnud seda tõendada.

109

Selles osas tuleb täpsustada, et Üldkohtu ülesanne on küll tagada, et niisuguse trahvi summa arvutamisel, mis määratakse ettevõtjale tema osalemise eest liidu konkurentsieeskirjade rikkumises, võetakse nõuetekohaselt arvesse selle rikkumise kestust ja selles osalemist. Siiski ei ole rikkumise kestus ainus ega tingimata kõige olulisem element, millest komisjon või Üldkohus peavad nimetatud trahvi arvutamisel lähtuma.

110

Käesoleval juhul ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et FLS Plastile ja teistele kõnealuses kartellis osalenud äriühingutele määratud trahve ei arvutatud üksnes nende äriühingute osalemise vastava kestuse alusel. FLS Plastile määratud trahvi summa ei pea seega tingimata olema rangelt proportsionaalne ega ka „mõistlikult” proportsionaalne kõnealuses rikkumises selle äriühingu osalemise kestusega, vaid piisavalt kajastama toime pandud rikkumise raskust.

111

Kõnealuse rikkumise raskuse osas on kohane meenutada, et rikkumine seisnes osalemises kuut liikmesriiki puudutavas kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogumis ning hõlmas hindade kindlaksmääramist ja ühise hindade arvutamise süsteemi kehtestamist, turgude ja müügikvootide jaotamist, klientide, tehingute ja tellimuste määramist, teatavatele pakkumismenetlustele kooskõlastatud pakkumiste esitamist ning individualiseeritud teabe vahetust. Selles osas kvalifitseeris komisjon nimetatud rikkumise vaidlusaluse otsuse põhjenduses 765 õigesti „väga raskeks”. Kõnealust kvalifitseerimist ei seadnud FLS Plast oma apellatsioonkaebuses kahtluse alla.

112

Neil asjaoludel ei ilmne, et Üldkohus oleks oma täieliku pädevuse teostamisel määranud ebaproportsionaalse trahvi, kui ta vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis f määras trahvi, mille tasumise eest oli FLS Plast solidaarselt vastutav, summas 14,45 miljonit eurot, mis oli märkimisväärselt madalam 20 miljoni euro suurusest miinimumsummast, mida komisjon tavaliselt loeb „väga raske” rikkumise eest määratava trahvi arvutamisel lähtesummaks ja mis on ette nähtud suuniste punkti 1 A kolmandas taandes.

113

Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

114

Mis puudutab teist väiteosa, mille kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses tehtud põhjendamisviga, kuna kohus lükkas tagasi argumendi, et komisjon rikkus FLS Plastile kohaldatava trahvi kindlaksmääramisel proportsionaalsuse põhimõtet, arvestades rikkumises FLS Plasti osalemise kestust.

115

Üldkohus analüüsis seda argumenti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100, kus ta tõdes, et „põhjendatud ei ole etteheide, mille kohaselt on [FLS Plasti] vastutus ilmselgelt ebaproportsionaalne, võrreldes ajavahemikuga, mille jooksul kuulusid talle Trioplast Wittenheimi aktsiad. Ühestki õigusnormist ega ‑põhimõttest ei tulene, et komisjon peaks tagama sellise proportsionaalsuse. Küll peab komisjon suuniste kohaselt arvesse võtma rikkumise kestust. Käesoleval juhul on siiski tuvastatud […], et [FLS Plasti] puhul suurendas komisjon [FLS Plastile] kohaldatavat lähtesummat 10% iga aasta eest, mil [kõnealune ettevõtja] rikkumises osales”.

116

Kuigi see põhjendus on lühike, on selle alusel võimalik aru saada, miks Üldkohus FLS Plasti vastavas kontekstis esitatud argumendid tagasi lükkas. Lisaks tuleb nimetatud põhjendust mõista koostoimes Üldkohtu kaalutlustega, mis asuvad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–105 ja mis samuti puudutavad trahvi arvutamist rikkumises FLS Plasti osalemise kestuse alusel, võrreldes eelkõige Trioplast Industrieri ja Saint-Gobaini rikkumises osalemise kestusega.

117

Selles osas rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101 eelkõige, et „nõustuda ei saa väitega, et komisjon oleks enne muude tegurite alusel lähtesumma muutmist pidanud lähtesumma jagama põhjusel, et Trioplast Wittenheim kuulus järjestikku Saint‑Gobaini kontserni, [FLS Plasti] ja Trioplast Industrieri. Esiteks ei ole [FLS Plast] toonud välja ühtegi õigusnormi ega ‑põhimõtet, millest tulenevalt lasuks komisjonil vastav kohustus. Teiseks ei saa iseenesest sobimatuks lugeda lähenemist, et emaettevõtjale määratakse sama lähtesumma kui tema tütarettevõtjale, kes otseselt kartellikokkuleppes osales, ilma et see lähtesumma oleks jagatud juhul, kui tegemist on mitme üksteisele ajas järgneva emaettevõtjaga”.

118

Arvestades eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101 esitatud kaalutlusi, on nimetatud kohtuotsuse punktis 100 Üldkohtu toodud põhjendused ilmselgelt piisavad, selleks et FLS Plastil oleks võimalik aru saada, miks Üldkohus FLS Plasti vastavas kontekstis esitatud argumendid tagasi lükkas, ning selleks et Euroopa Kohus saaks teostada kontrolli. Järelikult puudub alus tuvastada, et vaidlustatud kohtuotsus oleks selles osas puudulikult põhjendatud.

119

Kuna neljanda väite kaks osa lükati tagasi, tuleb kogu väide lugeda põhjendamatuks.

120

Viiendas väites heidab FLS Plast ette, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse ülemäära pika menetluse lõpus, kuna hagi esitamisest vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamiseni möödus kuus aastat. FLS Plasti hinnangul rikkus Üldkohus õigusi, mis on apellandil harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel.

121

Selles osas märgib FLS Plast, et Üldkohus ei teinud ühtegi toimingut nelja aasta ja nelja kuu pikkusel ajavahemikul, mis jäi kirjaliku menetluse lõpu 20. veebruaril 2007 ja kohtuistungi 22. juunil 2011 vahele, ilma et seda pikaajalist pausi saaks põhjendada menetlust korraldavate meetmete või uurimismeetmete võtmisega. Ainsa toiminguna sel perioodil saatis Üldkohus pooltele enne kohtuistungit neljast küsimusest koosneva küsimustiku.

122

FLS Plast on seisukohal, et vaidlusalune otsus ja tema esitatud argumendid ei olnud niisuguse keerukusega, et need oleksid Üldkohtul takistanud suulist istungit ette valmistamast lühema aja kui nelja aasta ja nelja kuu jooksul.

123

FLS Plast rõhutab, et Üldkohtul oli võimalik oma esimesed otsused, milles seati kahtluse alla vaidlusalune otsus, teha 13. septembril 2010. Nii oli Üldkohtul juba septembris 2010 võimalik teha otsus nendes teistes kohtuasjades pärast seda, kui kohus oli esitanud kõik selleks vajalikud majanduslikud hinnangud ja uurinud asjaolusid. Lisaks puudutasid nimetatud kohtuotsused Trioplast Industrieri (Üldkohtu otsus Trioplast Industrier vs. komisjon, T‑40/06, EU:T:2010:388) ja Trioplast Wittenheimi (Üldkohtu otsus Trioplast Wittenheim vs. komisjon, T‑26/06, EU:T:2010:387). Käesolevas kohtuasjas on kõik asjakohased faktid samad nendega, millega Üldkohus puutus kokku kohtuotsuse Trioplast Wittenheim vs. komisjon (EU:T:2010:387) raames. Seega ei ole mitte millegagi põhjendatud ühe aasta ja viie kuu pikkune ajavahemik, mis jäi viimati nimetatud Üldkohtu otsuse ja vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise vahele.

124

Lõpuks ei ole FLS Plasti tegevus Üldkohtus tingitud menetluse pikkusest Üldkohtus.

125

Komisjon esitab kõigepealt vastuvõetamatuse vastuväite. Komisjon leiab, et kui pool on seisukohal, et Üldkohtu menetluse kestus on ülemäära pikk, on tal õigus esitada hagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Lisaks ei saa ülemäära pikk menetlus ise tuua kaasa trahvi vähenemist, nagu FLS Plast seda nõuab, kuna see tähendaks vaidlusaluse otsuse muutmist.

126

Arvestades lisaks käesoleva juhtumi asjaolusid ja eelkõige tähendust ettevõtja jaoks, samuti asja keerukust ja ettevõtja tegevust, oli menetluse kestus Üldkohtus mõistlik. Komisjon rõhutab selles osas, et peaaegu kõik asjaolud, millel vaidlusalune otsus põhineb, vaidlustas FLS Plast ja seetõttu tuli need kõik üle kontrollida. Kuna teatud asjad nendest kohtuasjadest puudutasid emaettevõtjaid ja nende tütarettevõtjaid, võeti teatud menetlust korraldavad meetmed, selleks et need kohtuasjad analüüsida ja läbi vaadata. Lisaks tuleb arvesse võtta, et FLS Plast esitas väga keerulise hagiavalduse, mis sisaldab palju väiteid ja väiteosasid. Ülejäänud 14 hagejat esitasid sama üksikasjalikud menetlusdokumendid.

127

Teise võimalusena väidab komisjon, et juhul, kui Euroopa Kohus peaks tuvastama, et rikutud on kohustust teha otsus mõistliku aja jooksul, ja pidama vajalikuks trahvi vähendada, siis peaks trahvi vähendamine olema äärmiselt väike või üksnes märgilise tähendusega.

128

Oma repliigis leiab FLS Plast, et komisjon ei viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis toetaks tema esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

129

Komisjon rõhutab oma vasturepliigis, et apellatsioonimenetluses saab esitada väiteid üksnes Üldkohtu poolt õigusnormide rikkumise kohta. FLS Plasti apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud viies väide ei puuduta siiski sellist rikkumist.

130

Nagu nähtub Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja nimetatud kohtu praktikast, on Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses pädev kontrollima, kas Üldkohus pani toime apellandi huve kahjustava menetlusnormide rikkumise (vt eelkõige kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 176).

131

Mis puudutab harta artikli 47 rikkumist, millele viitab FLS Plast, siis tuleb meenutada, et selle sätte teises lõigus on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus”. Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral leidnud, on see artikkel seotud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega (vt eelkõige kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, EU:C:2009:456, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

132

Seega kohaldatakse niisugust õigust – mille olemasolu on enne harta jõustumist kinnitatud liidu õiguse üldpõhimõttena – ka juhul, kui komisjoni otsuse peale on hagi esitatud (vt eelkõige selle kohta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, EU:C:2009:456, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Samuti olgu meenutatud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamine kui põhiõiguse rikkumises seisnev menetlusnormi eiramine peab asjassepuutuvale poolele andma tõhusa õiguskaitsevahendi, mis tagab talle sobiva heastamise (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Kudła, kohtuasi nr 30210/96:, Recueil des arrêts et décisions 2000-XI, punktid 156 ja 157).

134

Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et arvestades vajadust tagada liidu konkurentsiõiguse järgimine, ei saa Euroopa Kohus võimaldada üksnes põhjusel, et ei järgitud lahendi tegemise mõistlikku aega, apellandil seada kahtluse alla talle määratud trahvi suurust, samal ajal kui tagasi lükati kõik väited, mis ta esitas Üldkohtu järeldustele trahvi suuruse ja trahviga karistatud tegevuse kohta (vt eelkõige kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

135

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et kui liidu kohus rikub harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellist rikkumist Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend. Sellest tuleneb, et nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei järginud lahendi tegemise mõistlikku aega, ega ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada otse Euroopa Kohtule apellatsiooni menetluses, vaid see tuleb esitada Üldkohtule (vt eelkõige kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punktid 83 ja 84).

136

Seega peab Üldkohus, kui ta vaatab asja läbi kohtukoosseisus, mis on erinev koosseisust, mis lahendas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, hindama nii viidatud kahju tegelikkusele vastavust kui ka selle põhjuslikku seost vaidlusaluse kohtumenetluse liiga pika kestusega, analüüsides selleks esitatud tõendeid (vt eelkõige selle kohta kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punktid 88 ja 90).

137

Samas tuleb tõdeda, et Üldkohtus toimunud ja vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluse kestust, mis oli üle 6 aasta, ei saa põhjendada ühegi käesoleva vaidluse aluseks oleva asjaoluga.

138

Nimelt ilmneb, et ajavahemik kirjaliku menetluse lõpu – mis sai teoks 2007. aasta veebruaris komisjoni vasturepliigiga – ja 2011. aasta juunis suulise menetluse algatamise vahel kestis ligikaudu 4 aastat ja 4 kuud. Selle perioodi pikkus ei ole seletatav pelkade kohtuasja asjaoludega, olgu siis selleks vaidluse keerukus, poolte tegevus või menetlusküsimused.

139

Mis puudutab vaidluse keerukust, siis nähtub FLS Plasti esitatud hagi analüüsist, nagu see on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 9 ja 10, et kuigi esitatud väiteid tuli põhjalikult analüüsida, ei valmistanud need erilisi raskusi. Kuigi on tõsi, et vaidlusaluse otsuse peale esitasid Üldkohtule tühistamishagid otsuse 15 adressaati, ei saanud see asjaolu takistada nimetatud kohtul teha toimikust kokkuvõtet ja valmistada suulist menetlust ette lühema aja jooksul kui 4 aastat ja 4 kuud.

140

Mis puudutab poolte tegevust, siis Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei ilmne, et FLS Plast oleks oma tegevusega aidanud kiirendada kohtuasja läbivaatamist.

141

Lõpuks ei ilmne ka sellest toimikust, et menetlus oleks menetlusküsimuste tõttu, millega saaks menetluse pikkust põhjendada, katkenud või edasi lükkunud.

142

Eespool toodud asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohtus aset leidnud menetluses rikuti harta artikli 47 teist lõiku, kuna menetluses ei järgitud lahendi tegemise mõistliku ajaga seotud nõudeid, mis kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist (vt selle kohta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 42).

143

Siiski tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 134–136 toodud kaalutlustest, et FLS Plasti apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud viies väide tuleb tagasi lükata.

144

Seega, kuna nõustuda ei saa ühegi väitega, mille FLS Plast esitas oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, siis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata.

145

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

146

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna FLS Plast on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni vastavale nõudele välja mõista FLS Plastilt ja jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: