27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/1

---

Regioonide Komitee arvamus teemal „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus”

(2010/C 232/01)

I   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.   tervitab komisjoni pühendumust toetada ja täiendada liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jõupingutusi tervisealase ebavõrdsusega tegelemisel Euroopa Liidus. On oluline, et tunnistatakse, kui ulatuslik on väljakutse, mille esitab tervisealane ebavõrdsus liikmesriikide vahel ja liikmesriikide sees. Komisjoni seisukoht, mille kohaselt on tervisealane ebavõrdsus väljakutse ELi eesmärgile saavutada solidaarsus, sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus, inimõigused ja võrdsed võimalused, on hästi väljendatud ja põhjendatud. Ent komisjon oleks võinud asetada suurema rõhu territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile, mis hiljuti lisati Lissaboni lepinguga;

2.   tunnustab Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervise määratlust, mille kohaselt on tervis täielik vaimne ja füüsiline heaolu ning mitte üksnes põduruse või haiguse puudumine. Regioonide Komitee kasutab ka ise seda määratlust;

3.   tuletab komisjonile meelde, et Lissaboni lepingu artikliga 3 nõutakse nüüd institutsioonidelt Euroopa kodanike hüvangu edendamist;

4.   juhib komisjoni tähelepanu dokumendile „Closing the Gap in a Generation – Health Equity through action on the social determinants of health” („Lõhe ületamine ühe generatsiooni jooksul – tervisealane võrdsus tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite alaste meetmete kaudu”), mille on Maailma Terviseorganisatsiooni jaoks koostanud Michael Marmot. Komitee arvates peaks see dokument olema ELi üks peamisi allikaid tervisealase ebavõrdsusega tegelemisel;

5.   nõustub komisjoni hinnanguga, et tervisealaste ebavõrdsuste probleem on väga keeruline ja nende kujunemine sõltub mitmesugustest teguritest, eelkõige: asjaolu tunnustamine, et ebavõrdsust võib näha kõigil tasandeil alates EList kuni naaberaladeni; sotsiaalse seisundi mõju ning tervise ja jõukuse vaheline tihe side; haavatavate ja sotsiaalselt tõrjutud rühmade ebasoodsast olukorrast tulenevad tervisetagajärjed; sotsiaalpoliitiliste otsuste erinev mõju tervishoiuteenuste ja sotsiaaltoetuste pakkumisel;

6.   tervitab ettepanekus suures osas leitud tasakaalu Euroopa koostöö ja subsidiaarsuse vahel kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 168; tõstab sellega seoses siiski esile, et tervisealase ebavõrdsuse vähendamine liikmesriikides on ka Lissaboni lepingu järgi riikliku tervishoiupoliitika ülesanne;

ELi poliitika panus tervishoiualase ebavõrdsuse vähendamisse

7.   tunnustab panust, mida ELi kõrvalmeetmed saavad üldiselt anda kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 168 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 sätestatud eesmärgiga, mille kohaselt „[k]õigi liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse”.

8.   tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 35 sätestatakse „õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel”.

9.   tervitab ELi tervisestrateegia üldeesmärke; tervisestrateegia toetab tervishoiuteenuste kättesaadavust, haiguste ennetamist ja tervislike eluviiside edendamist;

10.   kutsub komisjoni üles kinnitama Regioonide Komiteele, et piiriüleses tervishoius patsiendiõiguste kohaldamist käsitleva direktiivi ettepanekus arvestatakse täielikult mõjuga tervisealasele ebavõrdsusele, juhul kui see ettepanek rakendatakse;

11.   võttes arvesse rõhuasetust, mis Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 168 pannakse tervishoiuteenuste parandamisele piiriülestel aladel, kutsub Regioonide Komitee üles toetama naaberpiirkondi eri liikmesriikides, et töötataks välja vabatahtlik kord tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks piiriüleselt. Regioonide Komitee rõhutab võimalusi, mida selles osas pakub Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) vahend, mida kasutavad juba mitmed rühmad. Ent Regioonide Komitee on selgel seisukohal, et laiaulatuslikumat piiriüleste tervishoiuteenuste korda tuleb hoolikalt kaaluda, tagamaks, et patsientide liikumine üle piiri ei annaks juba tervishoiusüsteemiga kaetud elanikerühmadele eelist teiste rühmade ees ja ei suurendaks nii tervisealast ebavõrdsust. Kõigile piirkondadele tuleks selgelt lubada, et piiriülene kord annab võrdse võimaluse edendada nende haavatavate ja madala saavutusvõimega elanikerühmade tervisenäitajaid, kes peavad oma õiguste saamiseks üksteisega tervishoiu ressursside pärast konkureerima. Piiriülesed tervishoiuteenused peaksid olema kättesaadavad ainult eelneva loa saamisel, nii et väikse sissetulekuga isikutel oleks teenustele võrdne juurdepääs;

12.   tervitab ühise põllumajanduspoliitika rolli tunnustamist tervishoiuküsimustes ning tunnustab panust, mis on toitumise ja tervislike eluviiside toetamisse antud selliste meetmete kaudu nagu koolipiim, toiduained enim puudust kannatavatele inimestele ja puuviljade jagamine koolides. Üldkasutatavates rajatistes, nagu koolid ja haiglad, pakutav toit peaks võimalusel olema eelkõige tervislik, täisväärtuslik ja kohalikku päritolu. Regioonide Komitee tervitab ka seda, et komisjon tunnistab mõju, mis ühisel põllumajanduspoliitikal ja teistel poliitikavaldkondadel võib olla maapiirkondade elanike tervisele meetmete kaudu, mida rakendatakse tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite valdkonnas. Komitee märgib, et maapiirkondadel on tervise valdkonnas eriprobleemid: tervishoiuteenuste ebapiisav kättesaadavus maapiirkondades võib tekitada mõnes liikmesriigis tervisealast ebavõrdsust; seos põllumajanduse ja rände vahel võib kogukonnas tekitada erilisi tervishoiuvajadusi ja tervisealast ebavõrdsust. Mõlemal juhul võib ühine põllumajanduspoliitika aidata parandada elutingimusi ning on seetõttu märkimisväärse mõjuga.

13.   ei nõustu sellega, et piisab väitest, et ELi keskkonnapoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika raames järgitavate turustrateegiatega toetatakse mitmesuguseid algatusi, mis võivad kaasa aidata tervise parandamisele. Kuigi ühisel põllumajanduspoliitikal on potentsiaali selles vallas kaasa aitamiseks, ei ole ühine põllumajanduspoliitika siiski põhimõtteliselt üles ehitatud nii, et selle prioriteetideks võiks seada tervisenäitajad või tervisealase ebavõrdsuse vähendamise. Õigustatult võib kaaluda tervisenäitajatele avaldatavat negatiivset mõju, mis võib tuleneda tasakaalustamata lähenemisviisist piima- ja lihatootmisele võrreldes puu- ja köögiviljade tootmisega. Ühise põllumajanduspoliitika reformi raames on võimalik see puuduv tasakaal üle vaadata ning reformi igas etapis tuleks rõhutada heade ja võrdsete tervisenäitajate toetamise olulisust.

Tervisealane ebavõrdsus ning majandusküsimused

14.   väljendab kahetsust, et komisjon ei käsitle täiel määral alkoholi ja muude uimastite liigtarvitamise osa tervise halvenemises ja tervisealase ebavõrdsuse kinnistamises. Regioonide Komitee mõistab erilist väljakutset, mida probleem endast kujutab poliitikutele, kes peavad võtma arvesse selle tagajärgi kohaliku ja piirkondliku tasandi majandusele, mida mõjutavad nii avalik- kui eraõiguslikud aspektid. Selles kontekstis on kohane tunnistada, et alkoholi tarbimise reguleerimine on keeruline, küll aga ei saa sel põhjusel ignoreerida selle mõju tervisele ega jätta pööramata tähelepanu alkoholi või mis tahes muude psühhedeelsete ainete kuritarvitamise küsimusele;

15.   tunnistab, et liikmesriigid seisavad kogu ELis silmitsi sügava finants- ja majanduskriisiga, mis paratamatult mõjutab kodanike tervist ja heaolu. Kuigi on õige, et majanduslik olukord võib elanike tervisenäitajate vahelist lõhet suurendada, ei tohiks see olukord olla vabandus jätta poliitika kohandamata nii, et ebavõrdsusprobleemi saaks paremini lahendada. Finantsasutuste läbikukkumine kogu maailmas kohustab liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke haldusüksusi vaatama läbi oma lähenemisviis kogukondade jätkusuutlikuks muutmisele. Liigselt majanduslikule heaolule suunatud poliitika võib tekitada tervisealast ebavõrdsust. Kuigi majandusraskused võivad vähendada majanduslikku heaolu, ei tohiks nad takistada seda, et rohkem tähelepanu pöörataks majandusliku, sotsiaalse ja tervisealase ebavõrdsuse vähendamisele. Komisjonil on nüüd seitsmenda raamprogrammi ja eelarve kavandamise raames võimalus prioriteedid läbi vaadata ning panna suurem rõhuasetus ebavõrdsuse vähendamise meetmetele;

16.   leiab, et praeguste majanduslike raskuste tõttu on tervishoiuteenuste majanduslik mõõde ja hea tervisega rahvastiku majanduslik mõju üha olulisemad. Tervishoiuteenuste valdkond on suur tööandja ja loob majanduslikku jõukust sellega seotud sektorites, nt tervisealased teadusuuringud ja innovatsioon, seejuures erivõimalused tärkava turumajandusega riikides. Samas enneaegsest suremusest ja puuetest tulenev tööjõu kaotus vähendab tootlikkust ja suurendab survet sotsiaaltoetussüsteemidele;

17.   toetab seda, et komisjon tunnustab, kui oluline on vananeva rahvastiku tingimustes kõigi rahvastikurühmade parem tervis. Sotsiaalkaitsesüsteemid juba tunnevad rahvastiku demograafiliste muutuste mõju. Pikaealisus on tervitatav, aga kui soovitakse säilitada sotsiaalkaitsesüsteemid tasemel, mida eurooplased on harjunud ootama, tuleb teha rohkem, et hallata nõudlust tervishoiuteenuste järele. Seega on prioriteetne suurendada tervena elatud aastate arvu kõige halvemate väljavaadetega elanike jaoks. Arvestades rahvastiku vananemisega kaasnevate sotsiaalmajanduslike muutuste ulatust ELis, rõhutab Regioonide Komitee eakate tervishoiu parandamisele suunatud teadus- ja arendustegevuse olulisust;

ELi ühtekuuluvuspoliitika panus tervishoiualase ebavõrdsuse vähendamisse

18.   kiidab heaks väite, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on oluline ELi 2020. aasta eesmärkide – majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – saavutamiseks ning võib olla tõhus vahend tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel. ELi 2020. aasta strateegia arendamine ja vastuvõtmine pakub 2010. aastal märkimisväärse võimaluse arutada struktuurifondide eraldamist pärast 2013. aastat. Komitee ootab, et ELi 2020. aasta strateegias pöörataks jõuliselt tähelepanu tõrjutuse vastu võitlemisele, mis omakorda looks selge seose tervisealase ebavõrdsusega;

19.   leiab, et ELi struktuurifonde võiks kasutada selleks, et osana piirkondlikust arengustrateegiast arendada välja kohapealne tervishoiuvaldkond. Põhjus on selles, et kõigi Euroopa kodanike jaoks ei ole võrdsed võimalused kättesaadavad, sh tervishoius, ja nende kättesaadavaks tegemine on ELi ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide üks põhieesmärke;

20.   märgib, et komisjon on määranud kolm võimalikku arenguvaldkonda: on vaja suurendada teadmisi selle kohta, kuidas kasutada rahastamisvahendeid selles valdkonnas, parandada riiklike poliitiliste tasandite vahelist koordineerimist ja tõsta tehnilist suutlikkust investeeringute edasiarendamiseks kõnealuses valdkonnas. Ent see ei tähenda tingimata, et need on kõige prioriteetsemad valdkonnad, mida tuleks parandada. Näiteks kohalike ja piirkondlike asutuste vahelisel koordineerimisel, kui nad vastutavad tervishoiuteenuste otsese pakkumise eest, võib olla suurem mõju. Samuti võib tehniline suutlikkus olla olemas riiklikul tasandil, ent mitte kohaliku või piirkondliku tasandi tervishoiuasutustes, mistõttu tuleks soovitud tulemuste saavutamiseks sekkuda sobival tasandil;

Andmete kogumine, seire ja analüüs

21.   toetab ettepanekut, et ELi 2020. aasta tegevuskava edu mõõtmist võiks arendada edasi, nii et selles kajastuks ka tervisealase ebavõrdsuse vähendamise olulisus. Tervena elatud aastate arv on üks võimalus tervisenäitajate mõõtmiseks, ent seda peaksid täiendama meetmed, milles kajastub kõige tervemate ja kõige vähem tervete vahelise lõhe vähendamise olulisus;

22.   nõustub hinnanguga, et andmete kogumises ja analüüsimises on liikmesriikide vahel erinevused. Abiks on Eurostati väljatöötatud tervisealased näitajad. Lisaks peab komitee tõhusaks vahendiks liikmesriikide vastastikust toetamist oskusteabe siirde kaudu avalike tervishoiuteenuste parandamisel, et kaotada erinevused liikmesriikide vahel;

23.   kutsub komisjoni üles tunnistama erilisi väljakutseid rändajate ja rändajate kogukondade tervisenäitajate jälgimises. Liikuva eluviisiga või rändavatel elanikerühmadel on väiksema tõenäosusega head tervisenäitajad ning sotsiaalteenuste kättesaamisel võib neil ette tulla spetsiifilisi takistusi. Teatises määratletakse rändajad ebasoodsas olukorras oleva rühmana. Et saavutada tõhus andmete seire, tuleb arvestada erilisi väljakutseid tervisenäitajate jälgimisel rändavate või liikuva eluviisiga elanikerühmade korral;

24.   kutsub komisjoni tunnistama soolisi ebavõrdsusi tervishoius ning toetama sooliselt eristatud andmete ja soolise statistika kogumist, jälgimist ja analüüsi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste ja meeste õigusele ennetavale tervishoiule eesmärgiga tõhusalt vähendada erinevusi liikmesriikide vahel ja sees;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll

25.   tervitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tunnustamist nii tervisenäitajate parandamisel kui ka tervishoiuteenuste pakkumisel, mis on seotud tervist mõjutavate sotsiaalsete teguritega;

26.   leiab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata kohalike meetmete olulisusele tervislike elustiilide edendamisel ja tervise halvenemiseni viivate tingimuste vältimisel. Mõned piirkonnad on juba välja töötanud oma strateegiad, millega püüeldakse teatises nimetatud eesmärkide poole ja visandatakse üldise tervist edendava poliitika raamistik. Komitee toonitab, et haridusprogrammid koolides on olulise tähtsusega tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside edendamiseks. Mitmed asutused on suutelised aitama ellu viia jõulisemaid ennetavaid meetmeid, ent paljudel juhtudel eeldab tõhus ennetustöö kohalikku tegevust, mis on kohandatud konkreetsete kogukondade vajadustele. Tervise halvenemiseni viivate probleemide olemus võib olla liikmesriikides sarnane, aga sõnumite esitamine tervislike eluviiside kohta nõuab sageli väiksemastaabilisi meetmeid, mis põhinevad kohalikel teadmistel. Selline sekkumine võib olla tõhus eri liikmesriikides asuvates paikkondades, sest geograafiliselt eraldi asuvatel aladel võivad olla sarnased väljakutsed, näiteks rasketööstuse tegevuse peatamisest tulenev kõrge töötuse tase. Edasised meetmed peaksid püüdma ühendada ELi väikseid kogukondi, kes seisavad vastamisi sarnaste väljakutsetega, mida nende lähematel naaberpiirkondadel ei pruugi olla. Koostöö riiklikul tasandil ei pruugi olla tõhus selleks, et koguda kokku teadmised selle kohta, millised lähenemisviisid töötavad konkreetsetes väikestes kogukondades;

27.   toetab tugevalt komisjoni seisukohta, et teabe vahetamise tõhustamisega ning strateegiate koordineerimise parandamisega erinevate valitsustasandite ja eri sektorite vahel saab tõhustada meetmeid ja saavutada ulatuslikum ja ühtlasem mõju. Komitee soovitab, et seda seisukohta võiks väljendada veelgi tugevamalt: selline koordineerimine ja teabevahetus mitte ainult ei aita saavutada tõhusamaid ja mõjukamaid meetmeid, vaid need on olulised eeltingimused tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks. Pühendumine tervisealase ebavõrdsuse vähendamisele pakub liikmesriikidele olulise võimaluse arutada koostöö ulatust oma riigi piires ning õppida liikmesriikidelt, kes on olnud kõige edukamad valitsustasandite ja eri sektorite partnerluste loomisel;

ELi tasandi koostööstruktuurid

28.   kinnitab taas oma varem näidatud huvi selle vastu, et piirkondlikku tervishoiukoostöösse lisataks tervisealase ebavõrdsuse vähendamise prioriteet. Regioonide Komitee on pühendunud komitee liikmete juhitava struktureeritud vastastikuse suhtluse põhimõttele. Komitee on huvitatud sellise struktureeritud vastastikuse suhtluse kasutamisest ka koostöö tegemiseks tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadiga ning selle töös tervisealase ebavõrdsuse vallas;

29.   leiab, et lisaks komitee korraldatavale struktureeritud vastastikusele suhtlusele peaks Regioonide Komitee olema esindatud ELi tervishoiualastes komiteedes ja terviseküsimusi käsitlevates töörühmades. Kuigi on teada, et liikmesriigid võivad töörühmadesse nimetada esindajaid omal äranägemisel, oleks kasulik arutada kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtud edusamme tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemisel;

Ebasoodsas olukorras olevad rühmad

30.   väljendab heameelt, et teatises tunnustatakse ebasoodsas olukorras olevate rühmade vajadusi ja seda, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vaesuses elavate inimeste, ebasoodsas olukorras olevate rändajate ja vähemusrahvusest inimeste, puuetega inimeste ning vaesuses elavate eakate ja laste vajadustele;

31.   kutsub üles arvestama teiste ebasoodsas olukorras olevate rühmade vajadusi, eelkõige seal, kus tervisealane ebavõrdsus võib ilmneda aja jooksul. Kui tahetakse vähendada ebavõrdsust, mida oleks võimalik vältida, on äärmiselt oluline mõista ühiskonna muutuvat loomust ja sellest tulenevat ebavõrdsust. See võib hõlmata perekonna purunemise tõttu eraldatuks jäänud täiskasvanute, vabadusest ilma jäetud, hooldusasutustes viibivate isikute või majanduslangusega maapiirkondade elanike vajadusi. Samuti on oluline mõista eri kogukonnarühmades valitsevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid, sest need võivad märkimisväärselt mõjutada üksikisiku käitumist;

32.   rõhutab, et ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele suunatud meetmetes tuleks tunnistada ebaselgust rändajate määratlemisel. Tervisealase ebavõrdsuse seisukohalt võib igasugune elanike liikumine – sõltumata sellest, kas saabuti ELi seest või väljastpoolt ELi –, põhjustada sotsiaalselt ebasoodsaid olukordi, sotsiaalteenuste piiratud kättesaadavust ning seega tervisealast ebavõrdsust. ELi piires liikunud elanikerühmadel ei ole võrdset juurdepääsu sellistele teenustele nagu näiteks eluase ning nad võivad jääda kodutuks. Kodutusel võib olla tervisele äärmiselt suur mõju. ELi piires liikuvate elanikerühmade tervisenäitajate arvesse võtmiseks tuleks võtta erimeetmed;

Kohalik ja piirkondlik roll rahastamisel ja teenuste osutamisel

33.   usub, et olemasolevate tervishoiule suunatud rahaliste vahendite haldamisel tuleks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele anda teatud paindlikkus otsustamisel, kas suunata need peamiselt oskuste, teadmiste ja suutlikkuse arendamisse teenuseid osutavates asutustes või tervishoiuinfrastruktuuri arendamisse. Kuigi investeeringud tervishoiuinfrastruktuuri võivad olla prioriteetsed mõnes liikmesriigis ja mõnes piirkonnas või kohalikus omavalitsusüksuses, kus infrastruktuur on alaarenenud, siis teistes piirkondades, mida iseloomustab märkimisväärne tervisealane ebavõrdsus, on tervishoiuinfrastruktuur hästi arenenud. Neil aladel võib olla vajalik suunata investeeringud väga kohalikul tasandil nii tervishoiuasutuste kui ka kohalike elanike oskuste, teadmiste ja suutlikkuse arendamisse;

34.   leiab, et kuigi töötervishoiu ja tööohutuse alaste ühenduse õigusaktide riiklik rakendamine aitab riiklikul tasandil vähendada tervisealast ebavõrdsust, kaitstes töötajate tervist, võib ka kohalike ja piirkondlikel omavalitsustel olla oma osa tööelus heade tavade kujundamisel. See puudutab ametiasutusi nii suure tööandjana oma kohalikus või piirkondlikus omavalitsusüksuses kui ka seoses asutuste võimega mõjutada oma piirkonnas asuvate teiste organisatsioonide ja sidusrühmade töötavasid;

35.   kutsub taas üles tagama üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste pakkujatele suurema õiguskindluse ELi konkurentsieeskirjade osas. Komitee ootab, et komisjon järgiks seda ettepanekut oma 2010. aasta tööprogrammis. Seejuures märgib komitee, et Euroopa Komisjoni president on lubanud koostada kvaliteetse avalike teenuste raamistiku;

Soovitused

Regioonide Komitee soovitab

36.   ELi 2020. aasta strateegias tunnustada suuremal määral, et tervis ja heaolu on tõrjutuse vastu võitlemise kesksed tegurid;

37.   võimaldada struktuurifondide kasutamist, et vähendada tervisealast ebavõrdsust;

38.   Lissaboni tegevuskava jälgimisel kaasata tervena elatud aastate näitajatest kaugemale minevad näitajad, eelkõige sellised, mis peegeldavad eri rühmade tervisenäitajate vahelist lõhet;

39.   tunnistada, et praegune finantskriis teravdab veelgi nende ELi kodanike tervisealast ebavõrdsust, kes on jäänud töötuks, kodutuks või elavad vaesuses. Selle asemel kutsub komitee üles tegema suuremaid investeeringuid selliste rahastamisprogrammide raames nagu seitsmes raamprogramm ja PROGRESS, et aidata kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võidelda tervisealase ebavõrdsuse vastu nii lühiajalises perspektiivis praeguste programmide lõppemise ajal kui ka pikemas perspektiivis, et vähendada üha laienevat lõhet tervisenäitajates;

40.   ELil tunnustada ja tutvustada Maailma Terviseorganisatsiooni tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite komisjoni ning liikmesriikide vastuseid sellele komisjonile;

41.   kasutada avatud koordinatsiooni meetodit kui vahendit heade tavade tutvustamiseks ja võrdlusanalüüsiks, et võidelda tervisealase ebavõrdsuse vastu liikmesriikides, õõnestamata seejuures edusamme, mis on juba tehtud kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/7

---

Regioonide Komitee arvamus „Toimetulek rahvastiku vananemise mõjuga Euroopa Liidus (2009. aasta aruanne rahvastiku vananemise kohta)”

(2010/C 232/02)

I.   SISSEJUHATUS

REGIOONIDE KOMITEE

1.   hindab komisjoni teatist „Toimetulek rahvastiku vananemise mõjuga ELis”, milles tõdetakse, et vananemine avaldab märkimisväärset mõju pensionitele, tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele. Komisjoni teatises rõhutatakse, et riigiasutustel on veel vähem kui kümne järgneva aasta jooksul võimalus tegutseda, enne kui beebibuumi põlvkond pensionile jääb. Tegutseda on vaja viivitamatult, probleemid ja riskid on suured ja nõuavad suunatud poliitilist sekkumist. Nimetatud põlvkonna vananemise probleemiga tegelemiseks võetavad meetmed peavad olema tihedalt seotud soolise võrdõiguslikkuse poliitikaga selleks, et parandada praegune olukord, kus naised kannatavad meestest suurema vaesuse või ebasoodsamate sotsiaal-majanduslike tingimuste all; lisaks on nende elukvaliteet madalam kõrgema suremuse ja suurema hooldusvajaduse tõttu, mis on tihedalt seotud sooliste teguritega;

2.   tänab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja komitee teisi partnereid nende aktiivse panuse eest kõnealuse arvamuse eelnõu koostamisse eelkõige ECOSe 4. septembri 2009. aasta koosolekul, 18. novembri 2009. aasta ümarlaual ja 14. detsembri 2009. aasta töökonna koosolekul;

3.   rõhutab, et elanikkonna vananemine ei ole eraldiseisev nähtus, vaid on osa laiaulatuslikust demograafilisest üleminekust. See toob kaasa põhjaliku muutuse nii elanikkonna arvus kui koosseisus kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kõnealuse demograafilise ülemineku täpne areng ja mõju sõltub paljudest erinevatest teguritest (sündimus, suremus, valmisolek elukohavahetuseks ja sisseränne). Elanikkonna vananemine on iseseisev protsess. Kõnealuse iseseisva protsessi teadvustamine ja tunnistamine on eeldus vananemise tagajärgedega tegelemiseks;

4.   tõdeb, et praegune suhe neli tööealist inimest iga üle 65aastase inimese kohta muutub Euroopas suhteks kaks tööealist inimest ühe üle 65aastase inimese kohta. See on pikaajaline prognoos. Kuigi pikaajaliste prognooside jälgimine on soovitav, ei ole demograafiline vananemine probleem, mis tõstatub homme või ülehomme: see on tänase päeva küsimus. Enam kui 60 piirkonnas on vanadussõltuvusmäär (old-age-dependancy) üle 29 % ja enam kui 70 piirkonnas on elanike arv langenud (neist osades piirkondades on langus üle 1 % aastas);

5.   märgib, et eakatel naistel, puuetega inimestel ja sisserändajatel võib olla erilisi probleeme vananeda hea tervise juures ning nende probleemidega tuleb tegeleda;

6.   näeb vananemises teemat, mida oleks asjakohane käsitleda Euroopa 2020. aasta strateegia raames. Komitee soovib, et vananemisega avanevaid väljavaateid uuritaks sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise seisukohast. Euroopa 2020. aasta strateegia lähtub põhimõttest, et iga kodanik ja iga piirkond annab ELi tugevdamisse panuse oma konkreetsete omaduste ja eripära kaudu. Aktiivsed ja hea tervise juures olevad Euroopa vananevad kodanikud on veel uurimata potentsiaal. Seega ei ole vaja mitte ainult eakatele inimestele suunatud poliitikat, vaid kõigile Euroopa kodanikele kogu nende elu jooksul suunatud poliitikat;

7.   on juba varem märkinud, et vananemise demograafilised mõjud on peamiselt kohalikud ja piirkondlikud. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on olulised ülesanded tervise, heaolu, tasulise ja tasuta hoolduse, tööturu valdkonnas ning eluaseme, (ühis-)transpordi ja hariduse valdkonnas teenuste ja infrastruktuuri pakkumisel. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasub vastutus vananemise tagajärgedega loominguliseks ja uuenduslikuks tegelemiseks Euroopa 2020. aasta strateegia raames. See eeldab ka solidaarsust eakate ja noorte vahel, kasvava ja kahaneva rahvastikuga alade vahel ning piirkondade ja liikmesriikide vahel.

II.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

8.   toetab uue programmi (new deal) kolme temaatilist põhisuunda, et tegeleda vananemise mõjuga ELis. Need põhisuunad tuleb rakendada piirkondlike ja/või piirkondadevaheliste katsealgatuste raames. Need prioriteedid ühtivad komisjoni eesmärkidega. Rõhk on asetatud peamiselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutusalasse kuuluvatele küsimustele: tervishoiule ja hooldusele, tööturule ja teenuste pakkumisele:

—	Hea tervise juures vananemine. Eesmärk on aidata Euroopa elanikkonnal jääda võimalikult kaua hea tervise juurde ja aktiivseks;

—	Tööhõive ja tööviljakus. Eesmärk on edendada sellist Euroopa ühiskonda, kus kõigil on kogu elu jooksul võimalus õppida, osaleda ja kaasa lüüa ühiskonna kujundamises, sealhulgas tasustatud või tasustamata töö kaudu;

—	Juurdepääs teenustele ja infrastruktuuridele. Eesmärk on mitmekesistada vananevale elanikkonnale suunatud teenuste pakkumist.

9.   rõhutab, et nende kolme prioriteedi vahel on otsesed seosed ja toetab seega horisontaalset lähenemisviisi. Inimesed, kes vananevad hea tervise juures, võivad lihtsamini kasutada neile mõeldud teenuseid ja infrastruktuure ning neil on tööturul rohkem võimalusi. Tööviljakuse suurendamiseks on esmatähtis, et elanikkond oleks terve ja aktiivne ning et talle pakutaks piisavalt teenuseid ja infrastruktuure. Teenused ja infrastruktuurid võivad kaasa aidata sellele, et rahvastik vananeb parema tervise juures, ning samuti võivad need tõsta tööhõives osalemise määra ja tööviljakust. Samuti toetab komitee soolist lähenemisviisi, millega toetatakse meeste ja naiste vananemist hea tervise juures võrdsetes tingimustes;

10.   tunnistab, et näeb neis kolmes põhisuunas selget sotsiaalset tegevuskava. Euroopa ühiskonna solidaarsus ilmneb viisis, kuidas eakaid koheldakse; näiteks võitlus diskrimineerimise vastu kõigis selle vormides (eelkõige vanusel põhinev diskrimineerimine), takistuste kõrvaldamine eakate ühiskonnaelus osalemise teelt ja tõhusa sotsiaalse turvavõrgu tagamine. Samuti tuleb tagada, et selle turvavõrgu kasutajaid koheldakse väärikalt. See sotsiaalne tegevuskava kuulub ametivõimude ja nende (sotsiaal-)partnerite ühisvastutusse;

11.   toetab„aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta” algatuse (kus osaleksid täiel määral ka lapsed) väljakuulutamist komisjoni järgmise koosseisu ajal ning on seisukohal, et väljapakutud põhisuunad ja katseprojektid võiksid olla kõnealuse temaatilise aasta jooksul olulisel kohal;

12.   märgib, et eeskuju võiks leida ka kohaliku tasandi osalejate juurest, kes püüdlevad selle poole, et kodanikud (kõnealuse arvamuse vaatenurgast eelkõige eakad) ühiskonnaelus aktiivselt osaleksid. Rahvastiku vananemise mõjuga toimetulekuks on vaja teha koostööd kogu kodanikuühiskonnaga. Seega on vaja tagada kodanike, ühiskondlike organisatsioonide, teadusasutuste ja eraorganisatsioonide aktiivne kaasatus. Nende osapoolte osalemine ühiskonnaelus on väga oluline ning võib olla otsustava tähtsusega kavandatud katsealgatuste väljakujundamiseks ja elluviimiseks.

VANANEMINE HEA TERVISE JUURES

„Jääda terveks ja aktiivseks nii kauaks kui võimalik”

13.   mõistab hea tervise juures vananemist kui jõupingutusi, mille eesmärk on piirata füsioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse vananemise protsessi negatiivseid mõjusid. Vananemine hea tervise juures nõuab üldist lähenemist kogu elutsüklile (mis algab juba lapsepõlves). See keskendub elu jooksul tekkivate terviseprobleemide põhjustele. Samuti otsitakse võimalusi tõhusaks ennetamiseks ja uuritakse tervist mõjutavaid keskkonnategureid;

14.   on selgelt arvamusel, et Euroopa elanikkonna vananemine hea tervise juures on positiivne (iseseisev) areng ja heaolu märk. Vananemine hea tervise juures on seotud väljakutsega, kuidas inimesed saaksid säilitada tervise ja heaolu ning jätkata võimalikult kaua ühiskonnaelus osalemist, rõhuasetusega sotsiaalsel ja majanduslikul panusel. Keskne küsimus ei ole seega mitte (bioloogiline) vanus, vaid eluolukord;

15.   on seisukohal, et vananemine hea tervise juures võimaldab vähendada vananemisega seotud kulude tõusu. Inimesed, kes vananevad hea tervise juures, saavad kauem sotsiaalselt ja majanduslikult panustada ühiskonda. Hea tervise juures vananemise edendamine eeldab uusi sotsiaalpoliitilisi kontseptsioone, uuendusi ja teadusuuringuid (ravi valdkonnas ja muudes valdkondades, nagu tehnilised abivahendid), samuti tuleb pöörata suurt tähelepanu eakatele inimestele sobivate tingimuste ja vastavate toodete pakkumusega linnale või elukeskkonnale. Samuti on väga oluline suurendada pädevate erialatöötajate arvu sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, lisades ülikoolide või muude õppeasutuste õppekavade koolitusprogrammidesse rohkem teavet vananemise kohta, et meil oleks koolitatud ja kvalifitseeritud tööjõud, kes oskab vastata vananemise eri aspektidele. Eriti tuleks innustada kutseprofiile, mis on seotud ravi, hoolduse ja tervishoiu edendamisega. Hea tervise juures vananemine aitab seega kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimisele.

16.   vähendamaks elanikkonna vananemisega seotud kulusid, teeb ettepaneku, et pädevad asutused kehtestaksid poliitika, mis võimaldaks eakatel inimestel jääda võimalikult kauaks koju ja innustaks neid seda tegema;

EESMÄRGID

17.   seab eesmärgiks tagada, et Euroopa piirkonnad otsiksid aktiivselt kattuvusi oma poliitikas seoses vananemisega hea tervise juures. Piirkonnad võiksid otsida koos parimaid viise, kuidas edendada uuenduslikkust ja teadusuuringuid ning jälgida arengut selles valdkonnas. Kõnealuse lähenemisviisi õnnestumiseks on vajalik sihipärase innovaatilise poliitika elluviimine. Kõik ametivõimud ja nende partnerid (teadusringkondadest) peaksid etendama juhtivat rolli protsessis, mille eesmärk on edendada hea tervise juures vananemist;

18.   kutsub üles tegema hea tervise juures vananemise valdkonnas koostööd nii piirkondade sees kui piirkondade vahel ning keskenduma järgmistele suundadele. Rõhk on siin tervisel. Teiste prioriteetide puhul keskendutakse vastavalt majanduslikule osalemisele ning teenuste ja infrastruktuuri pakkumisele:

—	Terve vundamendi rajamine noores eas. Selleks, et vananeda hea tervise juures, on vaja head algust. Mida varem tegeleda tervist ohustavate olukordade ja käitumistega nagu ülekaal, toitumisharjumused ja eluviis, seda paremad on väljavaated;

—

Sobiv ravi ja kiire taasintegratsioon. Kui inimene seisab teatud hetkel silmitsi terviseprobleemidega, siis on vaja talle tagada võimalikult kiire ja tõhus ravi, mis on ka kulude seisukohast kõige otstarbekam. Nii on inimesel võimalik optimaalsel viisil jätkata oma tavaelu ja osaleda taas ühiskonnaelus. See aitab märkimisväärselt kaasa tööhõives osalemise suurenemisele ja sotsiaalsele toetusele;

—

(pikaajaline) hooldus eakatele inimestele. Eakate inimeste hooldus vajab eraldi lähenemist. Seda esiteks seepärast, et eakad on suuremal või vähemal määral haavatavad, mis võib avaldada olulist mõju ravi õnnestumisele, ning teiseks seepärast, et eakate terviseprobleemid on teiste vanuserühmadega võrreldes tõenäolisemalt tingitud mitme terviserikke kombinatsioonist. Asjakohaste (pikaajaliste) tervishoiuteenuste pakkumine eeldab, et tervishoiutöötajad saaksid piisavalt kaasaegseid ja tõhusaid ravimeetodeid ja muid tervisega seotud aspekte (nagu taastusravi) puudutavat täiendkoolitust.

TÖÖHÕIVES OSALEMINE JA TÖÖVILJAKUS

„Elukestev õpe, töö ja ühiskonnaelus osalemine kõigile”

19.   rõhutab, et eakatel inimestel peab olema vanas eas õigus vaesuspiiri ületavale sissetulekule, mis tagaks neile inimväärse elu. Paljud eakad, eelkõige naised, elavad vaesuses või vaesusohus;

20.   tõdeb, et (ühiskonnaelus) osalemine aitab oluliselt kaasa eakate heaolutundele. Tööhõives osalemine on siinkohal kõige olulisem aspekt. Tööhõives osalemise määra ja tööviljakuse suurenemine on rahvastiku vananemise kontekstis majanduse ning riigi rahanduse ja sotsiaalkindlustussüsteemide hea tervise tagamise eeltingimus. Tööhõives osalemine ei ole kodaniku jaoks mitte ainult õigus, vaid lähitulevikku silmas pidades ka kohustus. Selles kontekstis tuleb nii tööandjatel kui töötajatel näidata üles vajalikku paindlikkust. Samuti peavad sotsiaalpartnerid ja ametivõimud hoolitsema selle eest, et tööhõives osalemisele ei oleks takistusi. Regioonide Komitee toetab laiaulatuslikku direktiivi võitluseks diskrimineerimise vastu juurdepääsul eri kaupadele ja teenustele (mille oluline aspekt peab olema võitlus vanusel põhineva diskrimineerimise vastu). Tööelus osalemise osas on piirkondade ja sihtrühmade vahelised erinevused praegu suured. (Vananeval) kaasaegsel ühiskonnal tuleb eakate inimeste oskusi parimal võimalikul viisil ära kasutada. Inimestel on võimalik kauem töötada, kui neile pakkuda kvaliteetseid ja nende olukorrale sobivaid töökohti. Siin ei ole küsimus mitte ainult töötingimustes, vaid ka töö mitmekesisuses jne. On lubamatu, et inimese karjäär takerdub või et ta tõrjutakse tööturult välja vanuse tõttu või ka näiteks soolistel või (etnilise) päritolu kaalutlustel või puude alusel;

21.   rõhutab, et haridusel on oluline roll tööviljakuse ja tööhõives osalemise määra tõstmisel. On aeg luua oskustel põhineva elukestva õppimise, elukestva tööalase konkurentsivõime eesmärgil töötamise ja seega (ühiskonnas) osalemise kultuur. See tähendab, et koolituseks tuleb tagada juurdepääs teenustele ja infrastruktuuridele. See vastutus kuulub üheaegselt kodanikele, riigiasutustele, tööandjatele, töötajatele ja haridusasutustele;

22.   on seisukohal, et oskustel põhineva elukestva õppimise ja töö perspektiivis on võimalik muuta pensioniiga nn kohandatud, s.t võimetepõhiseks tööelu faasiks. Nn hõbedane majandus pakub hulgaliselt võimalusi Euroopa majanduse tugevdamiseks. Vabatahtlik töö ja hooldustöö on samuti variandid kõnealuse kohandatud tööelu faasi sisuga täitmiseks. Kõige tähtsam on see, et kodanikud oleksid aktiivsed kogu elu vältel;

23.   on seisukohal, et (valitud) tööjõu sisseränne võimaldab korvata tööjõupuudust. Seega märgib komisjon, et hästi kujundatud seadusliku sisserände poliitikal on oluline roll tööjõupuuduse lahendamisel. Siinkohal tuleks pöörata tähelepanu diplomite tunnustamise ja menetluste lihtsustamise küsimusele (vältides samas ajude äravoolu päritoluriikidest).

EESMÄRGID

24.   seab eesmärgiks, et paraneks kogu tööealise elanikkonna tööalane konkurentsivõime. Igaühe, sh ka eakate inimeste oskused ja pädevused tuleb parimal võimalikul viisil ära kasutada. Tervis ja tervislikud töötingimused on inimeste tööalase konkurentsivõime põhitegurid. Olemasolevate oskuste parema kasutamise eest vastutavad esmajoones sotsiaalpartnerid. Kodanikke tuleks ergutada eluaegsele õppimisele, et suuta ühiskonnas rahuldust pakkuvalt osaleda ja endale ühiskonnas sobiv koht leida, vastates pidevalt areneva ühiskonna ja majanduse nõuetele ja väljakutsetele. Ametivõimudel peab olema lihtsustaja ja edendaja roll. Maksimaalselt tuleb ära kasutada kodanike ja eraettevõtjate loomingulisust ja ettevõtlusvaimu. Haridus- ja koolitusasutustel tuleb kohandada oma programmid eakamate inimeste vajadustele vastavaks, nii et nad saaksid oma teadmisi ja oskusi asjakohaselt edasi arendada. Eriti oluline on, et eakaid kodanikke julgustataks oma kutseoskusi akrediteerima ja kontrollima ning et neil aidataks seda teha;

25.   toetab tööviljakuse ja tööhõives osalemise edendamist igale asjaomasele piirkonnale ja rühmale kohandatud mitmete sihipäraste meetmete ja konkreetsele kontekstile kohandatud mudelite kaudu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb

—	investeerida haridusse, koolitusse ning oskuste omandamisse, et edendada noorte edasiliikumist tööturul;

—	edendada meetmeid, mille eesmärk on parandada töö- ja eraelu ühitamist; siinkohal võiks eelkõige mõelda lastehoiuteenustele, vanema- või hoolduspuhkusele, samuti sellistele tehnoloogiauuendustele nagu teletöö;

—

edendada töötervishoidu. Ehkki keskmine eluiga ELis tõuseb, ei suurene tervena elatud eluaastate arv. Tööturg tuleb korraldada sellisel viisil, et inimesed saaksid sellel osaleda hoolimata oma võimalikest piirangutest või terviseprobleemidest. Olukorraga tegelemiseks on vaja tervislikku või tervislikumat ja paremini varustatud töökeskkonda;

—	akrediteerida ja kontrollida eakate inimeste kvalifikatsioone ja kogemusi;

—	otsida võimalusi kolmandatest riikidest pärit töötajatele juurdepääsu lihtsustamiseks Euroopa tööjõuturule neis ametites, kus valitseb tööjõupuudus (nagu praegu osa hooldusvaldkonnast ja teatud teadmismahukad sektorid, aga tulevikus tõenäoliselt ka muud sektorid);

26.   rõhutab, et sageli ei ole eakad töötajad enam aktiivsed seetõttu, et lisasissetuleku teenimisel pärast pensioniikka jõudmist ähvardab neid oht kaotada osa pensionist või kogu pension. Vaja on uurida võimalusi, kuidas kehtestada asjakohastel tasanditel paindlikumaid eeskirju kõnealuses valdkonnas;

27.   rõhutab, et ettevõtteid, eelkõige inimressursside koordineerijaid ja värbamisosakondade juhte tuleb teadvustada võimalusest võtta tööle eakaid inimesi, eelkõige naisi. Toetada tuleks ettevõtteid, mis teevad konkreetseid jõupingutusi selleks, et tagada eakatele inimestele siseliikuvus ja pakkuda paindlikku töökorraldust, või mis keskenduvad oma koolitus- või karjääristrateegiates eakate töötajate erivajadustele. Euroopa Komisjon peaks koguma ja levitama selle valdkonna häid tavasid. Samuti on oluline teadvustada ja teavitada töötajaid sellest valdkonnast.

JUURDEPÄÄS TEENUSTELE JA INFRASTRUKTUURIDELE

„Teenuste pakkumise ümberhindamine”

28.   mõistab teenuste ja infrastruktuuri pakkumise all sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset (füüsilist) infrastruktuuri selle laiemas tähenduses, mille kaudu paraneb ühiskonnaelu kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Siinkohal tuleb vahet teha piirkondlike ja kohalike teenuste ning infrastruktuuri (näiteks ühistransport, hooldusteenused, haridus, üritused, tugiteenused) ja riiklike meetmete (näiteks pensionid jne) vahel. Teenuste ja infrastruktuuri pakkumine nõuab üldist ja sidusat käsitlust sotsiaalsete, majanduslike ja territoriaalsete võimaluste ärakasutamiseks;

29.   tõdeb, et teenuste ja infrastruktuuri praegune pakkumine ei vasta rahvastiku vananemisest tulenevale muutuvale nõudlusele. Tegevuspoliitikas tuleb keskenduda sellele, et inimestel oleks võimalus kasutada nii kaua kui võimalik teenuseid ja infrastruktuuri, mis aitab neil jääda aktiivseks ja osaleda ühiskonnaelus. Kasvava nõudluse ja riiklike vahendite ebapiisavuse finantsressursside vähenemise kontekstis tuleb teenuste ja infrastruktuuri pakkumine ümber hinnata. Innovatsioonipotentsiaali tuleb maksimaalselt ära kasutada või seda teistmoodi rakendada. Rahvastiku vananemine esitab väljakutse ka seoses piisaval arvul kvalifitseeritud töötajate värbamisega, kes on olulised juurdepääsu tagamisel teenustele ja infrastruktuurile. Siinkohal aitab kaasa tööviljakuse ja tööhõive määra suurendamine (ka muud meetmed on olulised);

30.   rõhutab, et teenuste ja infrastruktuuri pakkumine ei saa demograafiliste muutustega piirkondades enam toimuda tavapärasel viisil. Tuleb püüda edendada stabiilset ja teistsugust juurdepääsu, eelkõige nn e-kaasamise abil. Näiteks sellised e-teenused nagu tervis, koolitus, hooldus ja abi. Tavapärased ja sageli vanusega seotud piirid „füüsiliste” teenuste ja e-teenuste vahel on hajumas. Tulevikus on vaja rakendada uuenduslikku piirkondlikku lähenemist, mille tulemusena peaks igas piirkonnas moodustuma nii füüsiliste kui ka elektrooniliselt juurdepääsetavate teenuste ja infrastruktuuride spetsiifiline võrgustik. Väike samm selles suunas on nt telefoniketid;

31.   lisaks rõhutab, et kvaliteetne ja sihipärane ühistranspordisüsteem aitab oluliselt kaasa teenustele ja infrastruktuurile juurdepääsu tagamisele, eriti siis, kui infrastruktuurid on keskse asukohaga ja tänu hästi kavandatud (ühis-)transpordisüsteemidele saab neile juurdepääsu parandada. See kehtib nii eakatele suunatud (hoolde)infrastruktuuride kui ka noortele ja täiskasvanutele mõeldud koolide või teadmiskeskuste kohta. Siinkohal on oluline, et (ühis-) transpordisüsteem oleks kohandatud piirkondlikul tasandil;

32.   viitab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni algatusele, mille eesmärk on edendada „tervislikke linnasid”, milles teenused koos vastava füüsilise infrastruktuuriga on vananevale elanikkonnale paremini kohandatud. (Eakate) aktiivne osalemine on olulise tähtsusega tervislike linnade poliitika ettevalmistamisel. Kõnealune lähenemisviis on suurel määral kooskõlas komitee eesmärgiga juurdepääsul teenustele ja infrastruktuuridele.

EESMÄRGID

33.   seab eesmärgiks, et maksimaalselt paljudel inimestel oleks võimalus kasutada nii kaua kui võimalik teenuseid ja infrastruktuuri, mis aitab neil jääda aktiivseks ja osaleda ühiskonnaelus. Lähiaastatel tuleb kohalike ja piirkondlike teenuste ja infrastruktuuri pakkumine ümber hinnata, et senisest paremini vastata muutuvale nõudlusele. Nõudlus ei saa põhineda üksnes vanusel, vaid pigem eluviisil. Tervisliku eluviisiga inimesed vajavad vähemal hulgal ja vähem mitmekesist infrastruktuuri kui ebatervisliku eluviisiga inimesed;

34.   kutsub üles arendama teenuste ja infrastruktuuri pakkumisega seotud teadmisi ja neid vahetama nii piirkondadesiseselt kui -vaheliselt. Keskenduda tuleb seejuures

—

koostöö tugevdamisele. Teenuste ja infrastruktuuri pakkumine eeldab head koostööd. Nende pakkumise kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks tugevdamiseks annab vajaliku tõuke kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtav koostöö ametiasutuste, haridusasutuste, kodanikuorganisatsioonide (eelkõige valitsusväliste organisatsioonide) ja ettevõtete vahel;

—

loomingulise ettevõtluse, innovaatilisuse ja e-kaasamise edendamine, käsitledes Euroopa elanikkonna vananemist olulise võimalusena suurendada majanduses osalejate konkurentsivõimet. Kohalikel ja piirkondlikel avaliku ja erasektori ettevõtjatel tuleb teenuste ja infrastruktuuri pakkumise paremaks korraldamiseks ja rahastamiseks kasutada uuenduslikke ideid ja tehnoloogiaid nagu näiteks lairiba-Internet, e-tervis (kodumajapidamiste automatiseerimine, kaugravi, teleostud, e-õpe), aga ka uute piirkondlike transpordisüsteemide arendamine ja ühistranspordi olemasolevate süsteemide edasiarendamine;

—	pakkumise muutmine. Teenuste ja infrastruktuuri – nii elektrooniliste teenuste kui ka mitteametlike hooldusteenuste – pakkumine tuleb kohandada kodanike muutuvatele vajadustele;

—	info- ja sidetehnoloogia kasutamise innustamisele, et saavutada eakate inimeste suurem sotsiaalne ja territoriaalne kaasatus.

JÄRELDUSED

35.   toetab piirkondlikku lähenemisviisi rahvastiku vananemise mõjudega tegelemisel järgmistes valdkondades: 1) hea tervise juures vananemine 2) tööhõive ja tööviljakus 3) juurdepääs teenustele ja infrastruktuurile. Regioonide Komitee pooldab seega terviklikku lähenemist vananemisele kui laiaulatusliku demograafilise ülemineku osale. Kõnealune lähenemine põhineb elutsüklipõhisel lähenemisel, võimaluste maksimaalsel kasutamisel ja võtab arvesse piirkondlikku mitmekesisust. Eesmärk on uue programmi (new deal) rakendamine vananemise mõjuga tegelemiseks ELis, milles arvestatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust loovate ja uuenduslike lahenduste väljapakkumisel nende oma piirkondades;

36.   kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu eelkõige järgmisele:

—	edendada suuremat teadlikkust, teadmiste vahetamist, tehnoloogiauuendusi ning häid tavasid ja sekkumisstrateegiaid kõigi osapoolte (valitsustevälised organisatsioonid, haridusasutused, eraettevõtjad ja riigiasutused) hulgas ELis;

—

jälgida ja prognoosida piirkondlikul tasandil elanikkonna vananemise kulgu, kuna see on vajalik eeldus poliitikameetmete arendamiseks ja elluviimiseks. Piirkondades on suured erinevused, mis ei ilmne riiklikes ülevaadetes, aga millega arvestamine on hädavajalik rahvastiku vananemise mõju ennetamiseks;

—	viia piirkondlike, valdkonnapõhiste, integreeritud ja uuenduslike lähenemisviiside toetamise vahendina erinevatesse Euroopa programmidesse sisse vananemise kui laiaulatusliku demograafilise ülemineku osa teema. Piirkonnad toetavad selles seoses tihedat ja otsest koostööd komisjoniga;

37.   teeb ettepaneku arendada koos komisjoniga erinevaid riikide- või piirkondadevahelisi katseprojekte, milles keskendutakse kolmele määratletud põhisuunale. Nende projektide eesmärk on eelkõige teadmiste ja heade tavade vahetamine. Tegemist ei ole mitte ainult teadlikkuse tõstmise, vaid ka konkreetsete lähenemisviiside rakendamise ja vahetamisega. Kuna rahvastiku vananemine on laiaulatuslik küsimus, peab komitee oluliseks, et teadmiste levitamine ei toimu mitte ainult põhisuundade siseselt, vaid ka suundade vahel, s.t horisontaalselt. Katseprojektides tuleb edendada teadmiste arendamist. Programmide rakendamiseks võivad partnerid kasutada ELi rahastamise eri allikaid. Brošüüris „Kuidas edendada väärikat vananemist Euroopas. Kohalikele ja piirkondlikele osalejatele kättesaadavad vahendid” annab komitee koostöös Euroopa eakate inimeste platvormiga AGE ülevaate kõigist olemasolevatest allikatest (Regioonide Komitee, 2009). Tegemist on projektide käivitamiseks olulise vahendiga. Komitee liikmed koostavad sellealased ettepanekud;

38.   määratleb katseprojektide jaoks järgmise raamistiku: katsealgatused peavad looma praktilisi ja teaduslikke teadmisi (nii rakenduslikud kui alusuuringud), mis aitaksid tegeleda vananeva rahvastiku mõjuga ELis. Alusuuringud peavad aitama vähendada tulevasi hooldusvajadusi pikaajalises perspektiivis. Siinkohal on oluliseks teabeallikaks kohortuuringud ja biopangad. Et teada, kuidas hea tervise juures vananeda ja seeläbi lükata edasi vajadust hoolduse järele, on vaja teada, millised (raku) protsessid vananemist põhjustavad. Piirkondadevaheliste ja -üleste partnerluste edendamiseks teadmiskeskuste, (detsentraliseeritud) ametivõimude ja erapartnerluste vahel tuleb arendada uuenduslikke piirkondlikke lähenemisviise ja neid praktikas katsetada. Sotsiaalparteritel, hooldus- ja hoolekandeasutustel ning muudel valitsusvälistel organisatsioonidel võib siinkohal oluline roll olla. Piirkondlikud partnerlused võiksid põhineda spetsiifilistel teadmistepõhistel pädevustel, eri piirkondadele omastel koostööühendustel või vananemistega seotud konkreetsetel küsimustel, mis ühes või teises piirkonnas tõstatuvad. Need projektid võiks siduda olemasolevate INTERREG programmidega. Lisaks eelnevalt mainitud iga põhisuuna meetmetele tuleks tähelepanu pöörata järgmistele aspektidele:

—

Vananemine hea tervise juures: tugevdada hooldusvõrgustikke (kõik hooldusteenused, mis hõlmavad koostööd eri tervishoiupartnerite vahel inimese elutsükli jooksul ning seonduvad hooldusvajadused) kasutades teadusuuringute tulemusi uute toodete, tehnoloogiate ja teenuste väljatöötamisel, ning kasutada täielikult ära praktilisi kogemusi teadusprogrammides.

—	Tööhõive ja tööviljakus: eesmärk on edendada sellist Euroopa ühiskonda, kus kõigil on kogu elu jooksul võimalus õppida, osaleda ja kaasa lüüa ühiskonna kujundamises, sealhulgas tasustatud või tasustamata töö kaudu;

—	Juurdepääs teenustele ja infrastruktuuridele: arendada piirkonnapõhiseid lähenemisi teenuste pakkumise ümberhindamiseks.

39.   kutsub Euroopa Parlamenti üles toetama Regioonide Komitee üleskutset tegeleda vananemise (kui laiaulatusliku demograafilisest üleminekus osa) kiireloomulise ja ajakohase küsimusega piirkondlikul tasandil piirkondadevaheliste või –üleste katseprojektide raames ning aidata kaasa nende algatuste käivitamisele.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/14

---

Regioonide Komitee perspektiivarvamuse eelnõu teemal „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik”

(2010/C 232/03)

I.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.   tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on oma 2007. aasta mais avaldatud neljanda ühtekuuluvusaruande, 2008. aasta septembris ilmunud territoriaalse ühtekuuluvuse rohelise raamatu, 2009. aasta aprillis avaldatud Barca aruande ning oma vahearuannetega majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta juba avanud arvamustevahetuse Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tulevase kujundamise teemal pärast 2013. aastat;

2.   tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon on palunud Regioonide Komiteel koostada perspektiivarvamuse selle kohta, kuidas on võimalik ühtekuuluvuspoliitikat säilitada tõhusa vahendina, toetamaks Euroopa Liidu harmoonilist ja pidevat arengut, ning kuidas selle abil toime tulla ELi poliitika rakendamisel ilmnevate tulevaste väljakutsetega;

3.   rõhutab, et vastavalt Lissaboni lepingule peab ELi keskseks eesmärgiks jääma see, et ka tulevikus arendataks majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust tugevdavat poliitikat, edendamaks Euroopa Liidu kui terviku harmoonilist arengut. Kõnealuses kontekstis seisneb üks erieesmärk selles, et ühtlustada erinevusi piirkondade arengutasemes ning vähendada mahajäämust kõige ebasoodsamates piirkondades. Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja piirkondadele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele. Tunnistada tuleks ka pikaajalisest puudusest mõjutatud linnapiirkondade, sh nii väike- kui suurlinnade probleeme;

4.   on seega seisukohal, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika edasine areng peab olema suunatud sellele, et ka tulevikus aidata jätkusuutlikult vähendada arengupuudujääke, tugevdada jätkusuutlikku majanduskasvu ja tööhõivet Euroopa piirkondades, toetada sotsiaalset kaasatust ja konkurentsivõimet kõigis liikmesriikides ja piirkondades, tagada subsidiaarsus ja rahastamise jätkusuutlikkus ning jätkuvalt parandada ühenduse poliitika tõhusust;

5.   leiab, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetav arutelu peab eelnema arutelule Euroopa finantssüsteemi läbivaatamise üle, sest poliitilised eesmärgid tuleb seada enne rahaliste vahendite kindlaks määramist. Käesolevas arvamuses ei käsitleta tulevase ühtekuuluvuspoliitika finantsraamistikku puudutavad küsimusi. Neid küsimusi tuleks käsitleda finantssüsteemi kavandatud läbivaatamise ja järgmist finantsperspektiivi puudutavate läbirääkimiste raames. Siiski väljendab Regioonide Komitee juba praegu oma toetust asjaolule, et ka tulevikus suunataks märkimisväärne osa ELi eelarvevahenditest struktuuripoliitikat toetavatele meetmetele piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes;

Ühtekuuluvuspoliitika tulevased väljakutsed pärast 2013. aastat

6.   jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et seoses majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega kerkivad esile uued väljakutsed, millega tuleb tegeleda lähtuvalt iga piirkonna territoriaalsest arengust, olemasolevatest ressurssidest ja arengustrateegiast. Regionaal- ja struktuuripoliitikale on iseloomulik see, et tuleb kohaneda muutuvate probleemide ja võimalustega. Regioonide Komitee on seetõttu veendunud, et piirkondlik tasand saab kohaliku tasandi osalejaid kaasates ning kooskõlas kõrgemate tasandite jõupingutustega anda eriliselt väärtusliku panuse selliste väljakutsetega toimetulekusse nagu kliimamuutused, energiapoliitika kindlus, demograafiline areng või globaliseerumine. Oluline on mitmetasandilise valitsemise põhimõtete rakendamine ja koostöö erinevate valitsustasandite vahel;

7.   viitab asjaolule, et nimetatud väljakutsed puudutavad ühtekuuluvuspoliitikat, kui need suurendavad majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi Euroopa piirkondade vahel. Seetõttu tuleks uurida, kui palju enam tähelepanu tuleb ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel pöörata ka uutele väljakutsetele. Samuti tuleks uurida, kas nimetatud väljakutsetega tegelemiseks on tarvis õigusaktide kohandamist või muid poliitilisi protsesse;

8.   rõhutab, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika võib anda panuse ka uute väljakutsetega toimetulekusse, tugevdades piirkondade konkurentsivõimet ja atraktiivsust. Näiteks juba praegu annab see panuse kliimakaitsesse, kliimamuutuste mitmesuguste tagajärgedega toimetulekusse ja energiavarustuskindlusesse, toetades ökoinnovatsiooni, meetmeid energiatõhususe suurendamiseks ja taastuvate energiaallikate arendamiseks. Euroopa struktuuripoliitika on tänu oma paindlikkusele ka juba varem uute väljakutsetega arvestanud ning seda on võimalik ka tulevikus teha;

9.   on arvamusel, et seoses uute väljakutsetega ei ole siiski tarvis leida täiesti uusi struktuuripoliitilisi vahendeid ega sõnastada uusi täiendavaid eesmärke. Ka uute väljakutsete taustal on tarvis üldiseid struktuuripoliitilisi eesmärke, et suurendada Euroopa kõigis piirkondades konkurentsivõimet ja tööhõivet ning täiendavalt kiirendada praegu veel mahajäänud piirkondade lähenemist. Sel eesmärgil tuleb ka pärast 2013. aastat ELi struktuurifonde Euroopa kõigis piirkondades kasutada, et tagatud oleks majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ja et oleks võimalik piirata territoriaalseid erinevusi piirkondade vahel ja piirkondade sees;

10.   toetab seega ELi territoriaalse tegevuskava eesmärke ja territoriaalse ühtekuuluvuse rohelist raamatut käsitleva arutelu tulemusi, vastavalt millele nähakse potentsiaalile suunatud integreeritud piirkondlikke tegevuskavasid edu toovate vahenditena Euroopa ühtekuuluvuse tugevdamisel. Eesseisvaid väljakutseid arvestades ei saa Euroopa endale lubada seda, et loobutakse eri valitsustasandeid ja valdkondi käsitlevate meetmete ühisest kujundamisest. Vaid Euroopa, riikliku ja piirkondliku poliitika koordineeritud koostööabil on võimalik uute väljakutsetega tõhusalt toime tulla;

11.   leiab seetõttu, et tarvis on põhjalikult hinnata, mil määral saab ELi struktuurifondide vahendeid lisaks muudele vahenditele võimalikult tõhusalt rakendada eelkõige uute väljakutsetega seonduvate võimaluste kasutamiseks Euroopa lähenemise tugevdamisel ja Euroopa Liidu konkurentsivõime parandamisel kogu maailmas ja liikumisel vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitava majanduse poole. Selline hindamine tuleks läbi viia käsikäes 2007.–2013. aasta Lissaboni strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika seoste analüüsiga, keskendudes eriti küsimusele, kas strateegia eesmärkide alusel struktuurifondide eriotstarbeks määramine mõjutab ühtekuuluvust. Selline uuring võimaldaks vajadusel ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste ümberorienteerimist;

12.   märgib, et ELi struktuurifondid on praegusel toetusperioodil 2007–2013 juba andnud olulise panuse Lissaboni strateegia elluviimisse, sest piirkondi kaasati aktiivsemalt selle rakendamisse. Seepärast peab komitee vajalikuks, et Euroopa struktuuripoliitika potentsiaali kasutataks ka uuendatud Lissaboni strateegia rakendamisel ning säilitataks ühtekuuluvuspoliitika püüdlused uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkide poole, unustamata seejuures, et ühtekuuluvuspoliitika algne eesmärk on ebavõrdsuse vähendamine vähem arenenud piirkondade ja ülejäänud ELi vahel. Ühtekuuluvuspoliitika tõhusus ja mõju sõltuvad suuresti vastavatest makromajanduslikest tingimustest. Piirkondade soodsate majanduspoliitiliste raamtingimuste, konkurentsivõime ja tööhõive edendamine on keskse tähtsusega isetoimiva majanduskasvu saavutamisel piirkondades. Antud kontekstis kujutab ühtekuuluvuspoliitika endast kõige olulisemat toetavat poliitikat mahajäänud piirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks;

13.   rõhutab muu hulgas, et ühtekuuluvuspoliitika tõhusus ja mõju sõltuvad suuresti vastavatest makromajanduslikest tingimustest. Piirkondade soodsate majanduspoliitiliste raamtingimuste, konkurentsivõime ja tööhõive edendamine on keskse tähtsusega isetoimiva majanduskasvu saavutamisel piirkondades. Antud kontekstis kujutab ühtekuuluvuspoliitika endast kõige olulisemat toetavat poliitikat mahajäänud piirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks;

14.   toetab seepärast Euroopa Komisjoni teatises ELi 2020. aasta strateegia kohta esitatud kinnitust, et majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus jääb ELi 2020. aasta strateegia keskseks teemaks. Ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondid ei ole mitte ainult ELi poliitika olulised vahendid kui sellised, vaid ka otsustavad katalüsaatorid innovaatilise, püsiva ja integreeriva kasvu saavutamisel liikmesriikides ja piirkondades. Soovitud tihedam seos majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnapoliitiliste eesmärkide vahel on kõnealuse strateegia edu üks eeldusi. Siiski ei tohi pakutud võtmealgatused põhjustada Euroopa ühtekuuluvuspoliitika piiramist. Struktuurifondid peavad jätkuvalt suutma pakkuda piirkondlikul tasandil probleemidele integreeritud lahendusi ning neid ei tohi taandada valdkondlikke tingimuste täitmisele;

15.   rõhutab, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitikal on oluline roll nii sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel kui ka sotsiaalsete erinevuste vähendamisel Euroopa Liidus. Seetõttu viitab Regioonide Komitee sellele, et just finants- ja majanduskriisi tagajärgede taustal peab sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitiline kujundamine olema kooskõlas majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvusega ning seda ei tohi ka tulevikus hooletusse jätta. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika peab olema pikaajaline poliitika, mis peaks aga ka suutma reageerida majandusliku olukorra nõrgenemisest tingitud lühiajalistele muutustele;

16.   on veendunud, et seoses finants- ja majanduskriisi tagajärgedega tööturgudele muutub tööhõivele suunatud Euroopa ühtekuuluvusstrateegia tulevikus veelgi olulisemaks. Nimetatud strateegia teostamiseks on Euroopa Sotsiaalfond ühenduse tööturu ja tööhõivepoliitika kõige olulisema toetusvahendina asendamatu. Euroopa Sotsiaalfond peab ka tulevikus jääma sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgi teenistuses olevaks toetusvahendiks ühtekuuluvuspoliitika raames. Lisaks on vajalik säilitada integreeritud lähenemisviis struktuurifondide rakendamisele Euroopa piirkondades. Euroopa Sotsiaalfondil peavad olema piisavad rahalised vahendid, et saavutada usaldusväärselt ühenduse tööturu- ja tööhõivepoliitika ning sotsiaalse kaasatuse eesmärgid;

17.   on seisukohal, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika erilist väärtust peab olema võimalik mõõta selle tulemuste kaudu, ning viitab sellega seoses Regioonide Komitee arvamusele ühtekuuluvuspoliitika võimendava mõju kohta. Euroopa struktuurifondid kujutavad endast olulist vahendit, et luua kõigile piirkondadele võimalus kasutada oma sisemist arengupotentsiaali jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja heaolu valdkonnas. Euroopa ühistele prioriteetidele suunatud programmid lähtuvad kooskõlastatud arengustrateegiatest ning neid rakendatakse detsentraliseeritud tasandil. Seega annavad need märkimisväärse panuse kasvupotentsiaali arendamisse kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

18.   märgib, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika hulgaliste positiivsete tulemuste seast tuleb esile tõsta teadusuuringute ja innovatsiooni ning ka teadmismahukate teenuste innustamist. Paljusid struktuurilise arengu jaoks olulisi projekte – eelkõige teaduslik-tehnilise infrastruktuuri valdkonnas ning uuenduslike lähenemisviiside arendamisel tööturu- ja tööhõivepoliitikas – oli võimalik nii Euroopa mahajäänud kui ka muudes piirkondades ellu viia vaid ELi struktuurifondide vahendite abil. Kogu Euroopas on juba ellu viidud hulgaliselt projekte, pakkudes suurepärase näite ELi struktuurifondide kasutamise Euroopa lisaväärtusest. Piirkondliku tasandi toetamisele suunatud ühtekuuluvuspoliitika täiendab tipptaseme edendamist Euroopas, tagades Euroopa innovatsioonipoliitika piisavalt laialdase ulatuseELi 2020. aasta strateegia õnnestumiseks. Piirkondade teadus- ja uuendustegevuse mõju ja tulemuste tõhustamise ja tugevdamise poole pürgimisel tuleb rõhutada, et on oluline omavahel kooskõlastada uuendus- ja uurimistegevusele suunatud ning ühtekuuluvuspoliitilised programmid ja rahastamisvahendid;

19.   viitab samas sellele, et Euroopa struktuurifondide mõju ei avaldu mitte ainult otseselt eraldatud rahastamisvahendite kaudu. Need aitavad ka tagada, et erinevatel tasanditel tegutsevate osapoolte piirkondlikud ja struktuuripoliitilised strateegiad oleksid suunatud ühistele eesmärkidele. Regioonide Komitee on seetõttu veendunud, et sel moel on võimalik oluliselt suurendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse heaks kasutatud Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike vahendite tõhusust. Tänu mitmetasandilise valitsemise süsteemile, mis hõlmab detsentraliseeritud vastutust toetatavate piirkondade eri programmide eest, on Euroopa võimeline liikuma sidusate meetmete abil ühiste eesmärkide poole, jättes samaaegselt ruumi piirkondlikele ja kohalikele prioriteetidele. Just selles seisneb Regioonide Komitee arvates lisaks finantssolidaarsusele Euroopa struktuuripoliitika lisaväärtus;

20.   on seisukohal, et eelmise toetusperioodi jätkuvat järelhindamist ning eesseisevat vahehindamist tuleks kasutada selleks, et tuua esile positiivsed mõjud ja struktuurifondide toetuse potentsiaal;

Ühtekuuluvuspoliitika põhimõtted pärast 2013. aastat

21.   nõustub Barca aruandes toodud tõdemusega, et struktuuripoliitikat tuleb vaadelda ka Euroopa Liidu üldeesmärkide – st majanduskasvu, heaolu ja ühtekuuluvuse suurendamise ning rahu tagamise – valguses, ning leiab, et asjaomase poliitika elluviimist kõigis Euroopa piirkondades tuleb jätkata, pöörates erilist tähelepanu mahajäänud piirkondadele. Struktuuripoliitika moodustab Euroopa integratsiooniprotsessi kandva samba ning võimaldab kodanikel end Euroopa projektiga identifitseerida. Seetõttu võiks tulevase ühtekuuluvuspoliitika valem olla järgmine: Euroopa toetusprogrammid koos strateegiliste meetmetega pluss piirkondliku ja kohaliku tasandi võime probleeme lahendada võrdub majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

22.   arvab, et tasuks leida meetod struktuurifondidest rahastatavate projektide süsinikdioksiidiheite suuruse hindamiseks; soovitab eriti võtta edaspidisel kavandamisel eesmärgiks võimalikult vähene süsinikdioksiidiheide. Investeeringute mõjul ei tohiks lõppkokkuvõtteks tekkida täiendavaid kasvuhoonegaaside heiteid – selline tingimus on juba kehtestatud ka mitmes liikmesriigis;

23.   viitab kõnealuses kontekstis sellele, et ühtekuuluvuspoliitika detsentraliseeritud lähenemisviis on end õigustanud ning seda tuleks jätkata. Samas tuleks uurida, milliseid menetlusi võiks edaspidi lihtsustada, et vähendada ühtekuuluvuspoliitika haldamisega seotud liigset bürokraatiat;

24.   pooldab diferentseeritud lähenemist ühtekuuluvuspoliitika hindamisel hoolikalt valitud ja väljendusjõulisi näitajate rakendamisel, et tagada vahendite eesmärgipärane kasutamine ning anda edasi ulatuslik pilt struktuuripoliitika mõjudest;

25.   viitab sellele, et ka teised ELi poliitikavaldkonnad mõjutavad majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning seetõttu tuleks ka nendes arvesse võtta ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles viima enne õigusaktide ja muude kui õigusaktide ettepanekute koostamist läbi uuringuid nende territoriaalse mõju kohta selge territoriaalse mõõtmega valdkondades (avalikud teenused, transport, energia, keskkond, konkurentsivõime, põllumajandus jne). Samuti kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles nimetatud asjaolule majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande koostamisel erilist tähelepanu pöörama. Seejuures tervitab Regioonide Komitee selgesõnaliselt komisjoni püüdlusi ühtekuuluvuspoliitika paremaks sobitamiseks teiste, selge territoriaalse mõjuga poliitikatega ning kasulike sünergiate saavutamiseks;

26.   leiab, et ELi ühtekuuluvuspoliitikal on tihedad funktsionaalsed seosed ELi riigiabi sätetega ja nende sätetega, mida kohaldatakse üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele. ELi ühtekuuluvuspoliitika reformimine peaks seetõttu toimuma koos ELi riigiabi eeskirjade läbivaatamisega. Diferentseeritud lähenemine võib osutuda vajalikuks just ülemaailmselt konkureerivate asukohtade ja tulevikutööstustesse investeerimise puhul. Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul kutsub komitee komisjoni üles kasutama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 pakutud uut õiguslikku alust, eelkõige selleks, et täpsustada, kuidas nende teenuste rahastamismehhanismid on kooskõlas asjaomaste ühenduse sätetega;

27.   rõhutab, et partnerluse põhimõte ning sellega seonduv majandus- ja sotsiaalpartnerite ning teiste piirkondlike ja kohalike osalejate kaasamine struktuurifondidest vahendite eraldamise kõigisse etappidesse on meetmete toetamise ja sihipärasuse suurendamisel end õigustanud, ning teeb kõnealuses kontekstis ettepaneku toetada partnerluse tugevdamiseks aktiivsemalt heade tavade piirkondadevahelist vahetamist. Samas ei pea Regioonide Komitee vajalikuks kaugeleulatuvamaid õiguslikke sätteid partnerluse kujundamiseks Euroopa tasandil;

28.   leiab, et ka üha vähenevate rahaliste vahendite taustal on tarvis uuesti kontrollida Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust. Ühtekuuluvuspoliitika rakendamiseks pakub täiendavaid võimalusi erasektori ressursside aktiivsem kasutamine. Siiski peab erasektori ressursside kasutamine olema ühtekuuluvuspoliitikas vaid stiimuliks ja mitte riiklike ressursside asendajaks;

29.   rõhutab vajadust lihtsustada käibefondide kasutamist ühtekuuluvuspoliitika raames selleks ettenähtud valdkondades, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel senisest enam panustada laenudel põhinevatele vahenditele, ning tunnustab siinkohal Euroopa Investeerimispanga ja selliste vahendite nagu JEREMIE ja JASPERS rolli laenudel põhinevate struktuurifondide programmide arendamisel ja rakendamisel;

30.   pooldab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järjekindlamat rakendamist ühtekuuluvuspoliitikas. Siiski ei tohiks kõnealuseid põhimõtteid piirata vaid tõhususe aspektiga. Euroopa ühtekuuluvuspoliitika senine detsentraliseeritud süsteem, mis sisaldab rakenduskavade koostamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil partnerlusel põhinevas dialoogis komisjoniga ning kõnealuste rakenduskavade elluviimist riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste omal vastutusel, on end õigustanud. See on tarvis säilitada ning seda edendada, et suurendada veelgi piirkondade ja kohaliku tasandi vastutust Euroopa ühtekuuluvuspoliitika operatiivsel rakendamisel;

31.   tervitab selgesõnaliselt toetusperioodil 2007–2013 lõpule viidud sammu ELi struktuuripoliitika strateegilisema juhtimise suunas. Juhtimine, mis põhineb eesmärkidel, mitte abikõlblikkuse eeskirjadel, võimaldab piirkondadel välja valida neile sobilikud meetmed ja vahendid ning neid vajadusel kohandada, eiramata kogu ELi eesmärkide sidusust;

32.   kordab lisaks vajadust ühise põllumajanduspoliitika teise samba maaelu arengu meetmeid regionaalpoliitikaga paremini kooskõlastada, et tagada maa- ja linnaelu arengu parem omavaheline täiendavus. Kooskõlastamine võiks viia Euroopa tasandi strateegilise raamistikuni ühenduse struktuurifondidele ja EAFRD-le mõeldud ühiste strateegiliste suuniste näol;

33.   on veendunud, et järjekindlalt Euroopa strateegilistele eesmärkidele suunatud aruandlus ning järelevalve edusammude hindamiseks ja liikmesriikides kasvutatavate kontrolli- ja auditisüsteemide usaldatavuse hindamiseks eesmärgiga teostada vähem, kuid kvaliteetsemat kontrolli, sobiks väga hästi strateegilise juhtimise lähenemisviisigakombineerituna selge ja tugeva kontrollisüsteemiga. Sel moel saaks vältida liigset bürokraatiat;

34.   on arvamusel, et ka Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi jaoks loodud ühe rahastajaga programmid on end õigustanud. Ühe rahastaja põhimõte on oluliselt lihtsustanud kinnitamis- ja läbivaatamismenetlusi võrreldes varem kasutatud mitme rahastajaga programmidega. Vajalik paindlikkus saavutati sel moel, et teatud ulatuses on programmides võimalik rakendada ka vastava teise fondi meetmeid. Fondide ja nende vastavate tegevuskavade kooskõlastamist tuleks veelgi tugevdada lõppeesmärgiga saavutada Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi parem vastastikune täiendavus kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

35.   rõhutab, et pidevalt on tarvis vähendada bürokraatiat ning jätkuvalt lihtsustada haldust ELi struktuurifondide rahaliste vahendite määramise, kasutamise, arveldamise ja kontrolli osas. See peaks kehtima ka juhtnööridele tulevaste tegevuskavade planeerimiseks;

36.   möönab, et jooksval toetusperioodil on rakendussüsteemile kehtivaid nõudeid ja finantsjärelevalve eeskirju tugevdatud. Väljakuulutatud lihtsustused on osalt hoopis ümber pööratud. Selle tulemusena on tekkinud ebaproportsionaalne koormus. Lisaks näitab järelhindamine, et selle all kannatab arendustegevuse tõhusus. Regioonide Komitee toetab seetõttu lihtsat ja läbipaistvat, kuid tõhusat järelevalvemenetlust. Komitee arvates ei ole selleks tarvis igal toetusperioodil menetluse sobivust täielikult kontrollida. Selle asemel peaks piisama toetusi käsitlevatest olemasolevatest riiklikest eeskirjadest. Ka kontrollorganite struktuur, kontrollistandardid ning vigade määratlus ja kindlakstegemine tuleksid lihtsustamise eesmärgil läbi vaadata. Korduvalt asetleidnud eeskirjade ja standardite tagasiulatuv sätestamine on keeruline ning samuti raskendab see oluliselt nõuetekohast haldust, seepärast tuleb seda tulevikus vältida. Üks täiendav kaalumist vääriv võimalus oleks üldise proportsionaalsuspõhimõtte järgimine, mille puhul kohandatakse järelevalvenõuded vastavalt struktuurifondidest rahastatavate projektide mahule;

37.   viitab sellele, et uued lihtsustused võivad tuleneda asjaolust, et Lissaboni lepingus on varasemast erinevalt korraldatud liikmesriikide kaasamine vastutusse ELi eelarve täitmise eest. Komitee soovitab, et täiendav lihtsustamine saavutataks seeläbi, kui komisjon analüüsib liikmesriikide auditimenetlusi, et näha, kas oleks võimalik jõuda piirkondadega nn usalduslepinguteni, et vältida auditimenetluste dubleerimist. Väikestele projektidele kehtivate eeskirjade puhul tuleks rakendada proportsionaalsuse põhimõtet, et vähendada halduskoormust;

Ühtekuuluvuspoliitika tulevane struktuur pärast 2013. aastat

38.   tervitab asjaolu, et ELi struktuuripoliitika on alates 2000. aastast reforminud toetussüsteemi, loobudes esialgsest eesmärkide rohkusest ja arvukatest konkreetsetest ühenduse algatustest, nii et on jõutud selgete edusammudeni selguse ja lihtsustamise alal. Seda ei tohiks uuesti küsimärgi alla seada;

39.   on arvamusel, et eesmärkide arvu piiramine, kõigi Euroopa piirkondade kaasamine, erilise tähelepanuga mahajäänud piirkondadele, ja pädevuste jaotamine tasandite vahel, andes piirkondadele vastutuse detsentraliseeritud programmide arendamise ja elluviimise eest, on end põhimõtteliselt õigustanud;

40.   peab siiski vajalikuks jätkata ühenduse ühtekuuluvuspoliitika vahendusel majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse parandamist ja ühenduse konkurentsivõime suurendamist, et tagada püsiv majanduskasv, kõrge tööhõive, sotsiaalne kaasatus ning avalike teenuste kvaliteet ja efektiivsus, ning rõhutab, et tagada tuleb asjaomaste piirkondade võrdne kohtlemine kogu Euroopas, keskendudes ka edaspidi mahajäänud piirkondadele, sõltumata sellest, millises liikmesriigis nad. Ühtekuuluvuspoliitika on võti kodanike osalemiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil ELi valdkonnaülestes poliitilistes strateegiates;

41.   on seisukohal, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on muu hulgas muutunud ka innovatsiooni, konkurentsivõime ja majanduskasvu ning sellega ka jätkusuutliku tööhõive toetamise vahendiks;

42.   nõustub komisjoni hinnanguga, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika eriliseks keskmeks peab jääma uute liikmesriikide nõrgemate piirkondade majandusliku järelejõudmise protsesside toetamine. Seepärast pooldab komitee ühtekuuluvuspoliitika vahendite vastavat keskendamist asjaomastele liikmesriikidele ja piirkondadele. Seejuures peab ühtekuuluvuspoliitika aitama kasutada siseturu ja Euroopa integratsiooni pakutavaid võimalusi. Vältida tuleb seevastu ELi ühtekuuluvuspoliitika arenemist vaid rahaliste ülekannete sooritamise vahendiks;

43.   on seisukohal, et ühtekuuluvuse parandamiseks Euroopas tuleb ka tulevikus suurem osa Euroopa struktuurifondide toetusvahenditest suunata mahajäänud piirkondadesse, et saavutada edasisi edusamme suurimate piirkondlike erinevuste tasandamisel. Asjaomaste mahajäänud piirkondade määratlemisel on osutunud mõistlikuks kasutada toetatavate piirkondade eristamise kriteeriumina praegust piirmäära 75 % sisemajanduse koguproduktist elaniku kohta, võrreldes ELi keskmisega NUTS-II tasandil. Ühtekuuluvuspoliitika hindamiseks tuleks leida NUTS-II tasandist allpool olevad näitajad, mis kajastavad paremini piirkondlikke eripärasid ja olukorda piirkondades;

44.   leiab, et ka toetuse kõrgeimast tasemest välja langevad piirkonnad vajavad veel toetust usaldusväärsetest ja sobivatest laia hõlmavusega toetusvahenditest, mis arvestavad nende piirkondade spetsiifilise olukorraga, selleks et kasutada püsivalt ära – ka kogu ELi huvides – olemasolev potentsiaal. Vaid nii on võimalik kindlustada struktuurifondide toetustega saavutatud senise edu püsimine neil aladel. Kõnealuste piirkondade (sealhulgas nn statistilisest efektist mõjutatud piirkonnad) jaoks tuleb seega lähenemiseesmärgi raames sätestada asjakohased ja õiglased üleminekureeglid, et vältida toetuse äkilist äralangemist 75 % piiri ületamisel ja pakkuda asjaomastele piirkondadele kindlust oma konkurentsivõime edasisel tugevdamisel. Igal juhul tuleks piirkondadele, kes jäävad lähenemiseesmärgist esimest korda välja, anda abi sõltumatult tulevase regionaalpoliitika struktuurist ja eesmärkidest;

45.   tervitab asjaolu, et Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on sõnaselgelt tunnustanud 2013. aastal lähenemiseesmärgi raames antava toetuse kõrgeimast tasemest välja jäävate piirkondade erilist olukorda;

46.   kutsub koos Euroopa Parlamendiga komisjoni üles „kehtestama järkjärgulise üleminekuabi üldisemat süsteemi piirkondadele, mille SKP ületab peagi 75 % künnise, et pakkuda neile piirkondadele selgemat staatust ja suuremat arengukindlust”;

47.   rõhutab, et pärast 2013. aastat tuleb jätkata piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi piirkondade ulatuslikku toetamist Euoopa ühtekuuluvuspoliitika raames, kuna neis piirkondades on olulisi vaeseid piirkondi ning sotsiaalsed ja territoriaalsed erinevused neis piirkondades üle Euroopa on järjest süvenenud. Kõnealused piirkonnad annavad olulise panuse Lissaboni strateegia rakendamisse. Ainult siis, kui õnnestub konkurentsivõimet, innovatsiooni ja kõrget tööhõivetaset kooskõlas jätkusuutlikkuse nõudmistega pidevalt uuendada, võivad need piirkonnad anda oma püsiva panuse ühtekuuluvusse ja konkurentsivõimesse;

48.   tervitab seda, et – nagu Euroopa Komisjon oma viiendas ühtekuuluvuse aruandes teada andis – enamik liikmesriike pooldab piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi säilitamist pärast 2013. aastat ning et nii on see kavandatud ka tollase regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneri 2009. aasta aprilli aruteludokumendis ja Fabrizio Barca aruandes Euroopa ühtekuuluvuspoliitika reformi kohta;

49.   nõustub komisjoniga, et ka strukuuriliselt tugevamad piirkonnad, mis liigitatakse praegu strukuurifondide eesmärgi 2 „piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive” alla, peavad suurendama investeeringuid loomingulisusse ja innovatsiooni ning kiirendama uute ideede muutmist uuteks toodeteks, teenusteks või menetlusteks;

50.   eeldab, et arvestades uue ELi lepingu sätteid territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, kasvab ühtekuuluvuspoliitika ruumilise aspekti tähtsus. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni võtma ühtekuuluvuspoliitika tuleviku arutamisel arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse rohelist raamatut käsitlenud konsultatsiooni käigus saadud 400 vastust (vt Regioonide Komitee arvamus). Seoses sellega tuleb piirkondadel endil määratleda oma tugevad küljed ja arendada välja vastavatele vajadustele kohandatud strateegiad. Ruumiline areng on ka tulevikus ELi liikmesriikide pädevuses ning nende sisemist pädevuste jaotust tuleb arvesse võtta. Kohaliku ja piirkondliku tasandi kaasamisega soovitakse tagada rakendamisele orienteeritud, sisuliselt ja geograafiliselt seostatud ruumiline areng ning vahendite tõhus kasutus;

51.   pooldab linnamõõtme säilitamist Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames. Linnad, nagu ka suurlinnapiirkonnad, on olulised majanduskasvu- ja innovatsiooni mootorid. Selle funktsiooni täitmiseks on aga ka tulevikus tarvis meetmeid linnade ja probleemsete linnapiirkondade sotsiaalseks ja majanduslikuks stabiliseerimiseks, eriti ELi mahajäänud piirkondades. Linnad ja suurlinnapiirkonnad on ka arenguprotsessi ümbritsevatesse piirkondadesse levitajad. Lisaks tagavad nad asjakohase ligipääsu teadmistele, teenustele ja kaupadele. Linnapoliitika areng peab tuginema linnapiirkondade arengu sisestele teguritele ning linnakeskuste suhete ja seoste tugevdamisele;

52.   soovitab, et ühtekuuluvuspoliitikas tunnustataks järjest rohkem linna- ja maapiirkondade omavahelist seotust laiemate funktsionaalsete majanduspiirkondade sees. Ühtekuuluvuspoliitika sobib hästi integreeritud arengule keskenduva lähenemisviisi kasutamiseks, mille abil saab lahendada probleeme linna- ja maapiirkondade eri kombinatsioonide sees ja nende vahel. Seetõttu vajavad struktuurifondide ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi eesmärgid ja vahendid senisest tõhusamat kooskõlastamist. Kuna iga piirkonna probleemid on piirkonna spetsiifikast tulenevalt erinevad, eelistab komitee võimalust, kus iga piirkond määratleb teatud piirides ise enda alaeesmärgid ja tegevused oma arengu suunamiseks EL toetuste kaasabil;

53.   on seisukohal, et suurt tähelepanu tuleb osutada ka maapiirkondade toetamisele ning maapiirkondades asuvate väiksemate ja keskmise suurusega linnade rollile. Vaid nii on võimalik vastu astuda struktuurilistele puudujääkidele ja väljarändesuundumustele ning rahvastiku ebaproportsionaalsele vananemisele paljudes Euroopa Liidu maapiirkondades. Seejuures on vaja, et Euroopa struktuurifondide ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi eesmärgid ja vahendid oleksid paremini ühtlustatud;

54.   vastavalt Lissaboni lepinguga sätestatud territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttele osutab vajadusele pöörata erilist tähelepanu ka tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja piirkondadele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele aladele, mäestikualadele ja äärepoolseimatele piirkondadele.

55.   rõhutab, et piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö senine toetamine struktuurifondide eesmärgi 3 „Euroopa territoriaalne koostöö” raames on end õigustanud ja et seda tuleks jätkata ja tugevdada pärast 2013. aastat. Territoriaalne koostöö annab hädavajaliku panuse Euroopa Liidu suutlikuse ning majandusliku, sotsiaalse ja eelkõige territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamisse, kasutades lisapotentsiaali, mis tuleneb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustamisest. Seejuures tuleks senised programmid nagu ESPON, „Piirkonnad majandusmuutustes” või URBACT tulevikus ühendada nn territoriaalse koostöö horisontaalseteks meetmeteks ning võimaldada kõigil kolmest koostöövormist kasu saada. Piirialade puhul peavad kõik need, kes vastavad tingimusele, et nad aitavad kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, ka edaspidi olema abikõlblikud territoriaalse koostöö eesmärgi raames sätestatud toetuste saamiseks;

56.   seoses sellega tunnustab Euroopa Komisjoni tööd Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) loomiseks ja kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama seda vahendit territoriaalse koostöö rakendamisel senisest enam ning kutsub Euroopa Komisjoni üles parandama kõrvalekaldumisi kehtivates eeskirjades, nagu nt piiriüleses suunas, millega kahjustatakse funktsionaalsete merenduskoostöö piirkondade loomist (eeskirjades sätestatud 150 km piirangu tõttu), ning kirjeldama oma ettepanekutes territoriaalse koostöö tulevase korralduse kohta lähemalt ka makropiirkondade ja temaatiliste strateegiate rolli. Seejuures tuleb tagada, et senisest aktiivsemalt kaasatakse strateegiate väljatöötamisse ja elluviimisse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

57.   toetab ideed uurida Fabricio Barca ettepanekut eraldada järgmisel toetusperioodil väike osa ühtekuuluvuspoliitika eelarvest innovaatilistele meetmetele, mida haldaks otseselt Euroopa Komisjon, et soodustada sellega uuenduslikke lähenemisviise regionaalpoliitikas;

Ühtekuuluvuspoliitika rakendamise süsteem

58.   on seisukohal, et piirkondadele detsentraliseeritud vastutuse andmine rakenduskavade väljatöötamise eest piirkondlike arengustrateegiate baasil ja nende kavade elluviimise eest osana kõrgemate tasanditega kooskõlastamise ja partnerluse süsteemist on end nüüdseks õigustanud juba mitmete programmiperioodide vältel. Vahendite ühise haldamise süsteem koos piirkondlikul tasandil toimuva kavandamise ja rakendamisega tuleb säilitada ka tulevikus. Seejuures tuleb tugevdada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil on võimalik ära kasutada olemasolevat arengupotentsiaali ning tegevusse rakendada ja võrgustada piirkondlikke ja kohalikke osalejaid;

59.   pooldab seepärast otsustavalt piirkondlike pädevuste säilimist Euroopa struktuuripoliitikas ja on vastu nt projektivaliku pädevuse ülekandmisele Euroopa tasandile;

60.   kinnitab, et bürokraatia vähendamise ja menetluste lihtsustamise püüdlusi tuleb jätkata ja intensiivistada, ning teeb ettepaneku võtta komisjoni moodustatud halduse lihtsustamise töörühma kogemusi arvesse tulevaste haldusmenetluste väljatöötamisel käesoleval toetusperioodil ja kaasata Regioonide Komitee juba varakult sellesse protsessi. Ratsionaliseeritumad ja läbipaistvamad menetlused on vahendite tõhusa kasutuse oluline eeldus;

61.   on seisukohal, et lisaks sellele tuleks kaaluda edasiste, seni veel Euroopa Komisjoni poolt keskselt hallatavate Euroopa toetuspoliitika osade – nt innovatsiooni toetamise valdkonnas – ülekandmist ELi struktuurifondide detsentraliseeritud süsteemi ja piirkondlike asutuste pädevusse, eriti kuna innovatsiooni toetamine on juba praegu ELi struktuurifondide programmi keskne element. Kuna piirkonnad omakorda toetuvad oma piirkondlike arengustrateegiate väljatöötamisel kohalikele, linnade ja allpiirkondade arengukontseptsioonidele ja kuna programmide elluviimisel rakendatakse tegevusse kohalikud ja piirkondlikud mitteriiklikud osalejad, on ka piirkondlikust tasandist allapoole jääv tasand aktiivselt kaasatud ELi struktuuripoliitika teostamisse;

62.   rõhutab asjaolu, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on viimastel aastatel kogunenud väga palju, reeglina positiivseid kogemusi arengukontseptsioonide, allpiirkondades piirkondliku juhtimise juurutamise ning integreeritud linnaarengu kontseptsioonidega; need kogemused koondas regionaalpoliitika peadirektoraat hiljuti kokku mõiste alla „kohalikud arengumeetodid”. Need kogemused kajastuvad juba aastateks 2000–2006 ja 2007–2013 koostatud rakenduskavades ja nende elluviimisel;

63.   on seisukohal, et mitmeaastase, ühistele Euroopa prioriteetidele suunatud, ent samas piirkondlikule arengustrateegiale tugineva ja piirkondlikult rakendatava toetuspoliitika süsteemiga kujutavad ELi struktuurifondid endast lisaväärtust võrreldes riigitasandi regionaalpoliitikaga. Tõsiasi, et programme kavandatakse mitme aasta vältel, loob usaldusväärse raami kõigi osapoolte jaoks ja võimaldab eelkõige panna aluse ka innovaatilistele lähenemisviisidele poliitikas. See tagab struktuuripoliitika keskendumise strateegilistele eesmärkidele ja prioriteetidele ning kaitseb lühiajalise või aktsionistliku ja seega sageli vanu struktuure säilitava toetuspoliitika ohu eest. Alates 2000. aastast kasutatavad seitsmeaastase kestusega programmid on end õigustanud. Programmitsüklit ei tohiks mingil juhul lühendada. Regionaalpoliitika on ühenduse poliitika oluline osa ja seepärast tuleks tagasi tõrjuda kõik riiklikule tasandile tagasiviimise katsed;

64.   tervitab selgesõnaliselt hindamise kultuuri, mis on ELi struktuurifondide kaudu järjest enam leidnud tee kõigi piirkondade toetuspoliitikasse ja võimaldab pidevalt parandada strateegiate ja vahendite kvaliteeti. Kõigi piirkondade kaasamine Euroopa struktuurifondide toetustesse võimaldab riiklikel ja piirkondlikel ametiasutustel kogu Euroopas omavahel kogemusi vahetada ja õppida üksteise parimate tavade näidetest. Samal ajal loob see protsess laia ja põhjendatud aluse Euroopa struktuuripoliitika edasiarendamisele;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Regioonide Komitee tulevane roll

65.   on kriitiline tendetsi suhtes rakendada struktuurifondide programme järjest enam riiklikul tasandil ja teeb seega ettepaneku anda majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevate eduaruannete raames korrapäraselt aru kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisest ühtekuuluvuspoliitika rakendamisse ning viitab selles kontekstis Regioonide Komitee Lissaboni strateegia järelevalveplatvormi tegevusele;

66.   rõhutab vajadust suurendada subsidiaarsuse ja kodanikuläheduse vaimus veelgi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsust ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel;

67.   teeb ettepaneku rakendada Regioonide Komiteed ka edaspidi partnerirollis, et teha ühtekuuluvuspoliitika tulevasel kujundamisel ja rakendamisel juba varakult ja ulatuslikult Euroopa tasandil koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

Järeldused

68.   majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, arvestades selle eesmärki edendada Euroopa Liidu harmoonilist arengut eri piirkondade märkimisväärse arenguvahe ja kõige ebasoodsamate tingimustega piirkondade mahajäämuse vähendamise teel, on Euroopa integratsioonimudeli keskne osis, mida tugevdati veelgi Lissaboni lepinguga; seepärast on vaja seda poliitikat jätkata ka pärast 2013. aastat;

69.   ühtekuuluvuspoliitika oma detsentraliseeritud lähenemisviisi ja mitmetasandilise valitsemise süsteemiga on ainus Euroopa Liidu poliitika sidumaks Euroopa 2020. aasta strateegia ja uued väljakutsed kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Seepärast tuleb ühtekuuluvuspoliitika ka edaspidi keskendada püsiva majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse, tööhõive ja kliimamuutuste vastase võitluse eesmärkidele. Ühtekuuluvuspoliitika seob valitsemise erinevad tasandid ning tugevdab kohalikku ja piirkondlikku mõõdet. Sealjuures tuleb Euroopa 2020. aasta strateegias nimetatud seitset juhtalgatust käsitleda kui täiendavaid ja lisameetmeid;

70.   ühtekuuluvuspoliitika peab ka edaspidi suurima osa vahenditest suunama Euroopa Liidu kõige suuremas kitsikuses olevatele ja probleemsematele liikmesriikidele ja piirkondadele, et aidata vähendada arengu puudujääke ja anda nõnda konkreetne panus piirkondadele võrdsete võimaluste ja üle-euroopalise solidaarsuse tagamisse. Toetatavate piirkondade piiritlemiseks kasutatud kriteeriumid on ennast õigustanud;

71.   ka üleminekupiirkonnad vajavad erilist toetust, et toetuse äralangemisel ei satuks ohtu struktuurifondide abil saavutatud edu. Euroopa toetuste püsivus peaks andma neile piirkondadele kindlust edasiarenemisel ja vastama nede konkreetsele olukorrale;

72.   piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames tuleb ka edaspidi toetada kõiki ülejäänud Euroopa Liidu piirkondi eelkõige innovaatilisuse, sotsiaalset ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime suurendamisel;

73.   Euroopa territoriaalne koostöö peab oma suure Euroopa lisaväärtuse tõttu jääma ka tulevikus eraldi eesmärgiks piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö toetamiseks, et anda aktiivne panus eelkõige Euroopa Liidu territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

74.   ühtekuuluvuspoliitikas võiks ette näha ka võimaluse uute innovatiivsete lähenemisviiside arendamiseks regionaalpoliitikas. Selle huvides võiks kaaluda tulevikus väikese osa Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamist innovaatiliste meetmete toetamiseks;

75.   ühtekuuluvuspoliitika praegused põhimõtted seoses mitmetasandilise valitsemise süsteemi, mitmeaastase kavandamise, partnerluse, vahendite keskendamise, näitajatele tugineva programmijuhtimise ja hindamisega on end õigustanud. Seepärast suhtub komitee programmiperioodi seitsmeaastase kestuse lühendamisse eitavalt;

76.   vahendite haldamise praegune süsteem on liiga keeruline ja veaohtlik. Seepärast peab ka edaspidi kõigi osapoolte ühiseks eesmärgiks jääma vigade arvu vähendamine, vahendite haldamise ning arveldus- ja kontrollimenetluste lihtsustamine. Seejuures tuleb senisest enam leida vastavatele riiklikele oludele kohandatud lahendusi ja kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet;

77.   ühtekuuluvuspoliitika subsidiaarsusepõhist lähenemisviisi tuleb hoida ja edasi arendada. Selleks tuleb eelkõige jätkata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli suurendamist kõigis ühtekuuluvuspoliitika kavandamise, rakendamise ja hindamise faasides;

78.   kohalikul ja piirkondlikul tasandil saavutatud edusammudele tuleb omistada keskne tähtsus ühtekuuluvuspoliitika hindamisel. Seepärast toetab Regioonide Komitee kõiki püüdlusi lähtuda ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel sellest eeldusest.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/23

---

Regioonide Komitee arvamus „Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia”

(2010/C 232/04)

I   POLIITILISED SOOVITUSED

1.   Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia (KOM(2009) 248 lõplik) on Euroopa Liidu arengu seisukohalt oluline dokument. Sellega luuakse raamistik piirkondlikule koostööle Läänemere piirkonnas, ent samal avab see tee makropiirkondade tekkele Euroopa Liidus. Euroopa Liidu laienemine on soodustanud makropiirkondade poliitilist kujunemist. Geograafiliselt lähestikku asuvatel liikmesriikidel on ühised eesmärgid ja väljakutsed, millele otsitakse vastuseid piirkondliku koostöö kaudu.

2.   Euroopa Komisjoni teatises tõdetakse, et kuigi Läänemere piirkond on mitmes mõttes heterogeenne, on selle piirkonna riikidel hulgaliselt ühiseid huvisid ja nad sõltuvad mitmeski mõttes üksteisest. Samuti märgitakse teatises, et Läänemere piirkond võiks kujuneda piirkondliku koostöö mudeliks, mille põhjal saaks uusi meetodeid katsetada ning heade tavade näidetena edasi arendada. Regioonide Komitee juhib tähelepanu sellele, et strateegia peaks toetama ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärke. Avalike teenuste ja infrastruktuuri osas on kohalikul ja piirkondlikul tasandil suuri erinevusi.

3.   Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia kuulub eelkõige Euroopa Liidu sisepoliitika valdkonda, mis hõlmab nii ELi kompetentsi kuuluvaid meetmeid kui ka tema pädevusest väljapoole jäävaid küsimusi. Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia on dokument, mille elluviimisega üritatakse edendada poliitika koordineerimist ja tõhustada õigusakte integreeritud lähenemisviisi abil.

4.   Komisjon tõdeb, et „ühenduse programmide tõhusam koordineerimine ja strateegilisem rakendamine on esmatähtsad aspektid, eriti kriisiaegadel; nii on tagatud fondide ja tegevuspõhimõtete täielik rakendamine strateegia teenistusse”. Mitmel korral on rõhutatud, et strateegia peab looma Euroopa Liidule lisaväärtust. Olemasolev finants- ja õigusraamistik pakub ka võimalusi edukaks tegutsemiseks tihedama koostöö ja koordineerimise abil.

5.   Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia on oluline dokument mitte ainult Läänemere, vaid ka Euroopa muude arenevate makropiirkondade seisukohalt. Läänemeri on ELi makropiirkondade kujunemise pilootala. Läänemere lahendused strateegia edendamiseks ja rakendamiseks annavad eeskuju ja loovad parimaid tavasid ka teistele võimalikele makropiirkondadele. Läänemere piirkonna kohalikud ja piirkondlikud osapooled loovad tavasid ka Euroopa muude piirkondade jaoks. Näiteks koostab Euroopa Komisjon strateegia dokumenti Doonau piirkonnale. Ka muudes makropiirkondades arutatakse vastava strateegiadokumendi vajalikkust.

6.   Makropiirkondade teke Euroopa Liidus ei ole üheselt mõistetav küsimus. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohalt on vajalik nende koostöö tugevnemine ja laienemine selliselt, et see hõlmaks ELi poliitika eri valdkondi ja ületaks ka poliitikavaldkondade piirid. Makropiirkonnad ei peaks muutuma uueks institutsioonileseks tasandiks Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel, vaid need peaksid olema koostöövahend piirkondade, liikmesriikide ja ELi vahel. Makropiirkonnad loovad Euroopa integratsioonile lisaväärtust vaid juhul, kui nad suurendavad liikmesriikide ning kohaliku ja piirkondliku tasandi koostööd Euroopa Liidu poliitikavaldkondade tõhustajana.

7.   Teatise kohaselt on makropiirkonna ulatus sõltuvalt probleemist erinev. Oma olemuselt on see ELi sisene strateegia, mis hõlmab kaheksat Euroopa Liidu liikmesriiki. Ent teatises märgitakse, et samuti on vaja tihedat koostööd ELi ja Venemaa vahel, et ühiselt lahendada paljusid piirkonna probleeme. Regioonide Komitee rõhutab, et Norra on samuti oluline Euroopa Liidu väline koostööpartner Läänemere piirkonnas. Konstruktiivset koostööd on vaja ka Valgevenega.

Välismõõde

8.   Kuigi piirkondlikud strateegiad on ELi sisesed strateegiad, võib neil olla oluline tähtsus makropiirkondadega piirnevate ELi mittekuuluvate riikide seisukohalt. Läänemere ääres on kaks otseselt Läänemere piirkonnaga piirnevat riiki – Norra ja Venemaa. Norra on juba seotud Läänemere piirkonnaga Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kaudu. See seob Norra ELi siseturuga. Selles osas Norra positsioon ei muutu. Läänemere strateegiasse kuulub siiski ka poliitikavaldkondi, mida Euroopa Majanduspiirkonna leping ei hõlma. Üks selline sektor on näiteks ELi merepoliitika, mis on Norrale oluline ja mille elluviimisel on Norral täita tähtis roll.

9.   Venemaa positsioon ja suhe Euroopa Liitu on teistsugune. Neid suhteid reguleerivad eraldi kokkulepped ja programmid. Suhete aluseks on Venemaa ning ELi ja liikmesriikide koostöö- ja partnerlusleping (1994). Lisaks sellele on Venemaa ja Euroopa Liit sõlminud hulgaliselt asjakohaseid kokkuleppeid. Osapoolte vahel toimib ka poliitilise konsultatsiooni mehhanism. Kokkulepete elluviimine ei ole edenenud oodatud viisil ning hoolimata jõupingutustest ei ole kokkuleppele jõutud uuendatud koostöö- ja partnerluslepingu osas.

10.   Venemaa ja Euroopa Liidu suhe Läänemere piirkonnas tugineb suures osas kahepoolsetele suhetele ja programmidele.

11.   Komisjoni teatises ELi Läänemere strateegia kohta rõhutatakse Euroopa Liidu põhjamõõtme poliitikat. Teatises märgitakse, et „suhteid kolmandate riikidega reguleeritakse eelkõige põhjamõõtme kaudu, kuid erandina võib kasutada ka muid kanaleid, kui see vajalikuks osutub”.

12.   Põhjamõõtme poliitika kui Euroopa Liidu poliitikaprogramm täiendab Läänemere strateegiat. Põhjamõõtme poliitika kaudu on ka Island Läänemere piirkonna koostöösse.

13.   Strateegia elluviimisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata välismõõtme küsimustele. Läänemere välismõõtme ulatust tuleks laiendada ka Läänemere valgalal asuvale Valgevenele ja Ukrainale. Kõnealuste riikide ulatuslikum kaasamine strateegia elluviimisse aitaks neid tuua lähemale Euroopa väärtustele.

14.   Läänemere strateegia rakendamise õnnestumine sõltub sellest, kas selle elluviimisse suudetakse kaasata piirkonnas asuvad ELi mittekuuluvad riigid. Näiteks keskkonna, transpordi, logistika ja riikliku julgeoleku küsimustes on vajalik ELi välispiire ületav koostöö. Ka Läänemere piirkonna energiapoliitika on ELi välispiire ületav Läänemere poliitika.

15.   Läänemere strateegia elluviimine toimub konkreetsete projektide vormis. Sellega ei ole tingimata seotud ulatuslikud poliitilised ühendused. Just konkreetsete projektide kaudu on võimalik välja tuua mõlemapoolne, näiteks koostööst Venemaaga saadav kasu.

16.   Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on strateegia sise- ja välismõõtme elluviimisel oluline roll. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad paljudes ELi välispiire ületavates partnerlustes. Näiteks pakuvad sõpruslinnade suhted võimalusi strateegia eri valdkondade kasutamiseks. Euroopa Liidu Läänemere strateegia arendamiseks peaksid EL ja piirkonna muud osapooled otsima ja kujundama võimalusi, mille abil tugevdada strateegia välismõõdet selle elluviimise tõhustamiseks.

17.   Läänemere piirkonnas kasutatakse ELi tavapäraseid rahastamisprogramme ja -vahendeid. Eriliseks väljakutseks on kõnealuste vahendite rakendamine Läänemere strateegias seatud eesmärkide teenimiseks. See on seda olulisem, et komisjoni teatises puudub ettepanek täiendava rahastamise või muude täiendavate vahendite kohta. Oluline on tagada, et ELi asjakohaseid olemasolevaid ressursse oleks praegu ja tulevasel programmitööperioodil võimalik täielikult kasutada strateegia eesmärkide saavutamiseks.

18.   Euroopa Liidu Läänemere strateegia tugineb ja peab tuginema subsidiaarsuse põhimõtte elluviimisele. Teisisõnu tuleks strateegias keskenduda eelkõige neile küsimustele, mida ei ole võimalik rakendada vaid riiklike või kohalike meetmetega. Teatises esitatakse strateegia prioriteedid nelja põhiülesande vormis:

—	tagada jätkusuutlik keskkond;

—	edendada piirkonna arengut;

—	suurendada piirkonna ligipääsetavust ja atraktiivsust;

—	tagada piirkonna ohutus ja turvalisus.

19.   Strateegia elluviimiseks on komisjoni teatisele lisatud eraldi tegevuskava. Tegevuskava on kolmetasandiline. Selles määratletakse esmalt neli sammast, mis vastavad strateegia neljale põhivaldkonnale. Sambad on jagatud 15 prioriteetseks valdkonnaks, mis jagunevad 78 nn juhtprojektiks. Prioriteetsed valdkonnad on valitud strateegia elluviimise seisukohalt selliselt, et need kas edendavad eesmärkide saavutamist või annavad võimaluse keskenduda Läänemere piirkonna seisukohalt olulistele küsimustele. Valdkondade teemad on üldised ja enamasti suhteliselt ulatuslikud. Juhtprojektid on konkreetsed ja oma olemuselt praktilisemad.

20.   Strateegia ettevalmistamisel korraldas komisjon ulatusliku konsulteerimisprotsessi, mis koosnes kolmest peamisest osast: piirkonna valitsus- ja muude ametiasutuste mitteametlikud dokumendid; sidusrühmade üritused, et võimaldada ametiisikutel ning osalejatel valitsusvälistest organisatsioonidest ja erasektorist oma oskusteavet jagada. Samuti korraldati Europa veebilehe kaudu avalik arutelu, millest võttis osa suur hulk Läänemere piirkonna osapooltest

21.   Arutelul osales kokku 109 sidusrühma. Nende hulgas olid esindatud kõik piirkonna kaheksa liikmesriiki ja kolm ELi mittekuuluvat riiki (Venemaa, Norra ja Valgevene). Oma seisukohti tutvustas ka 48 valitsusvälist organisatsiooni ning 31 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust. Oma arvamust väljendas ka 19 erasektori esindajat. Arutelu tõi välja hulgaliselt piirkonna sidusrühmade ideid ja ettepanekuid strateegia ettevalmistamiseks.

22.   Arutelul osalenud osapooltel, eelkõige organisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatel peaks olema püsiv võimalus strateegia arendamisel osaleda. Regioonide Komitee arvates tuleks pöörata suurt tähelepanu teatise ja selle juurde kuuluva tegevuskava hindamisele ja järelevalvele. Teatises sisaldunud ettepanek iga-aastase foorumi korraldamise kohta on küll hea, ent sellest ei piisa. Komitee arvates peaks hindamine olema jätkuv ja see peaks olema avatud kõigile huvitatud sidusrühmadele.

23.   Konsultatsioonide põhjal teeb komisjon järelduse, et uusi organeid strateegia elluviimiseks ei ole vaja. Läänemere piirkonnas on juba olemas palju koostööstruktuure: me ei peaks looma uusi lisastruktuure, mis suurendaksid üldhalduskulusid ega muudaks tegevust tõhusamaks. Läänemere piirkonnas on sadu erinevaid organisatsioone ja võrgustikke. Suurem osa neist on loodud 1990ndate aastate algul külma sõja süsteemi kokkukukkumise järel, et aidata Euroopa Liidu liikmeks saada soovivatel riikidel kohaneda Euroopa koostööga.

24.   Kuigi piirkonnas on palju organisatsioone ja võrgustikke, on paljud neist 2004 aasta laienemise järel kaotanud tegutsemismotivatsiooni ja -vajaduse. Liikmesust edendama loodud organisatsioonid ei ole alati suutnud leida endale uut rolli ja ülesandeid. Läänemere strateegia ja selle elluviimine võiksid anda organisatsioonidele uusi ülesandeid. Kõik sidusrühmad peaksid ühiselt kaaluma ja hindama, kui suur võrgustik oleks Läänemere strateegia elluviimiseks sobilik.

25.   Organisatsioonide ja võrgustike aktiveerimine eeldab ulatuslikku teavitus- ja teabevahetuskampaaniat strateegia sisu ja selle poolt pakutavate võimaluste kohta. Komisjoni ettepanekus ei pöörata sellele aspektile tähelepanu. Regioonide Komitee soovitab kohustada Euroopa Komisjoni liikmesriikides asuvaid esindusi võtma piisavalt ulatuslikke teavitusmeetmeid.

26.   Komitee soovib siiski rõhutada, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö ja nende loodud organisatsioonid ja võrgustikud on laienemise järel aktiivsemaks muutunud. Kõnealused rühmad näitasid arutelu käigus üles suurt huvi ja nende seisukohad olid sageli väga põhjalikult koostatud.

27.   Samuti tõdetakse komisjoni teatises, et „ainult strateegiast ei piisa: vaja on tegusid – konkreetset silmanähtavat tulemust andvaid tegusid, mis võimaldavad piirkonna ees seisvate probleemidega toime tulla. Seepärast peab komisjon oma tegevuskavas eriti vajalikuks, et liikmesriigid ja muud sidusrühmad võtaksid juhtiva partnerina vastutuse teatavates prioriteetsetes valdkondades ja juhtprojektides.”

28.   Regioonide Komitee juhib tähelepanu sellele, et kõnealune soov ei täitunud tegevuskava esimeses heakskiitmise etapis. Prioriteetsete valdkondade elluviimine on tegevuskavas peaasjalikult tehtud ülesandeks liikmesriikidele. Viieteistkümnest prioriteetsest valdkonnast kuulub vaid üks piirkondliku vastutuse alla. See puudutab piirkonna turismipoliitika arendamist, kus vastutus kuulub Mecklenburg-Vorpommerni liidumaale. Samas prioriteetses valdkonnas anti vastutus tervishoiu edendamise eest põhjamõõtme rahvatervise ja sotsiaalse heaolu partnerlusprogrammile (NDPHS). Eesmärk on viia prioriteetsed valdkonnad ellu tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga.

29.   Teatise vastuvõtmise hetkel ei olnud piirkondadel juhtprojektides (78 projekti) ühtki juhirolli. Just juhtprojektid on need, kus piirkondade roll võiks olla märkimisväärne. Regioonide Komitee meelest tuleks tulevikus juhtprojektide üle otsustamisel anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus osaleda aktiivselt projektide elluviimisel.

Strateegia elluviimine

30.   Regioonide Komitee nendib, et tegevuskavas pööratakse vähe tähelepanu strateegia rakendamise kavandamisele. Läänemere strateegia toimib katseprojektina uuele makropiirkonna strateegilisele koostööle, milles on olulisel kohal ühelt poolt eri valitsustasandite esindajate osalemine ja teiselt poolt koordineeritud tegevus. Regioonide Komitee ärgitab komisjoni andma oma panuse eelkõige tegevuskava paindliku, ent sihipärase elluviimise ja juhtimise toetamisse.

31.   Tegevuskavas esitatakse rakendamiseks kolmetasandiline tegevusmudel, mis järgib suures ulatuses mitmetasandilise valitsemise mudelit. Esitatud tegevusmudel on kooskõlas Euroopa Liidus kasutusel oleva ühenduse meetodiga. Kõnealune ettepanek seob strateegia rakendamise Euroopa Liidu standardprotseduuridega. Tegevuse kujundamine on komisjoni soovituste alusel tehtud ülesandeks nõukogule. Komisjoni ülesanne on samuti koostada nõukogule korrapäraseid eduaruandeid strateegia edenemise kohta. Regioonide Komitee arvates on oluline, et mitmetasandilise valitsemise elluviimise tagamiseks järgitakse ühenduse meetodit, millega kindlustatakse kohaliku ja piirkondliku tasandi osalemine strateegia rakendamisel.

32.   Mitmetasandilise valitsemise mudeli kohaselt on komisjonil strateegia elluviimisel keskne roll. Komisjon „vastutab koordineerimise, järelevalve, aruandluse, rakendamise hõlbustamise ja järelmeetmete eest. Ta peaks piirkonna sidusrühmadega konsulteerides korrapäraselt koostama arenguruandeid ja oma algatusõigust kasutades tegema ettepanekuid strateegia ja tegevuskava kohandamiseks, kui selleks tekib vajadus. Koordineerimistöö käigus tuleb pidevalt jälgida, kuidas fondide sihipärane kasutamine aitab kaasa strateegia prioriteetide täitmisele.”

33.   Tegevuskava ei sisalda soovitusi, kuidas komisjoni tööd võiks strateegia rakendamist silmas pidades korraldada. Alguspunktiks on tõdemus, et „programmitöö asutused peavad läbi vaatama assigneeringute kriteeriumid ja lihtsustama strateegiale vastavate projektide valimist. Komisjon kiidab heaks ka programmidesse asjakohaste kohanduste tegemist, kui see vajalikuks osutub.” Oht seisneb selles, et arvestades komisjoni tegevusvaldkondade rohkust, ei eraldata komisjonis piisavalt vahendeid strateegia elluviimiseks. Kasulik võiks olla luua komisjoni siseseid erinevaid valdkondi esindavatest ametnikest koosnevaid töörühmi, kes tegeleksid strateegiaga seotud ülesannetega. Komisjoni meetmetel on strateegia elluviimisel niivõrd keskne roll, et talle tuleks eraldada piisavalt ressursse kavandamise, järelevalve, koordineerimise ja aruandluse jaoks.

34.   Rakendamise kolmanda tasandi moodustavad nn koostööpartnerid. Praktilise rakendamise tasand on strateegia elluviimise seisukohalt esmatähtis. Tegevuskavas aga jäetakse selle tasandi kirjeldus väga ebamääraseks. Idee seisneb selles, et praktiline rakendamine ja rakendavad asutused joondatakse vastavalt strateegia eesmärkidele. Ka siinkohal on komisjonil keskne ülesanne: ta „teeb koostööd teiste institutsioonide, liikmesriikide ja piirkondade, rahvusvaheliste rahastamisasutuste, riikidevaheliste programmijuhtimisasutuste ja valitsustevaheliste organisatsioonidega, nagu HELCOM, et prioriteetide tasandil määrata kindlaks korraldusasutused ja juhtprojektide juhtivad partnerid.”

35.   Tegevuskavas määratletakse makropiirkonda järgmiselt: „paljude haldusüksustega ala, kus on siiski piisavalt ühiseid probleeme, mistõttu ühtne strateegiline lähenemisviis on igati õigustatud.” Määratluses viidatakse haldusüksustele, mitte riikidele, millest võib järeldada, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitatakse võrdväärsena riiklike asutustega, moodustades piirkonna aluse. Regioonide Komitee leiab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleb kõnealuses protsessis anda märkimisväärne roll. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kodanikele lähedal asuv tasand. Tänu nende olulisele panusele võidakse strateegiat kodanikele lähendada, mis on tegevuse õnnestumise tähtis tingimus. Kodanikulähedus ja sellega kaasnev õiguspärasus on strateegia edukuse vältimatud eeldused. Neid põhimõtteid saab kõige paremini ellu viia koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega.

36.   Kohalikul ja piirkondlikul tasandil on ka põhjalikud teadmised Läänemere piirkonna tingimustest ja vajadustest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kaua ja tõhusalt teinud koostööd nii omavahel kui ka valitsusväliste organisatsioonidega. Samuti tasub meelde tuletada, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kogemus kolmepoolsest koostööst Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide valitsustega ühenduse rahastamisvahendite ja poliitikavaldkondade haldamisel. Nad on ELi poliitikas ka üldiselt pädevad organid. Samuti tasub märkida, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused näitasid üles suurt huvi ja osalemissoovi sidusrühmadega peetavatel konsultatsioonidel.

37.   Regioonide Komitee soovib, et komisjon tunnustaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli ja suutlikkust strateegia elluviimisel. Kohalikule ja piirkondlikule tasandile kui mitmetasandilise valitsemise väljakujunenud osapoolele tuleks anda keskne positsioon korraldusasutuste ja juhtprojektide juhtivate partnerite määratlemisel ja valimisel.

38.   Regioonide Komitee nendib rahuloluga, et Euroopa Parlamendi taotlusel lisati Euroopa Liidu eelarvesse eraldis strateegia edendamiseks. Komitee arvates on vajadustega võrreldes tagasihoidlikuks jääv eraldis julgustav esimene samm ja komitee loodab, et seda suurendatakse järgmistel aastatel. Komitee arvates tuleks eraldist kasutada eelkõige piirkondade ja piirkondades toimivate arvukate sidusrühmade tegutsemis- ja osalemisvõimaluste parandamiseks strateegia elluviimisel.

39.   Regioonide Komitee toetab tegevuskavas esitatud ideed iga-aastase foorumi korraldamise kohta, ent leiab, et sellest ei piisa strateegia rakendamise järelevalveks. See ei ole piisav, et foorum „tooks kokku strateegia eri aspektidest huvituvaid partnereid, sealhulgas ka asjaomastest kolmandatest riikidest, ning seal saaks teha kokkuvõtte strateegia edukusest ja anda soovitusi strateegia rakendamise kohta”. Strateegia rakendamise järelevalve nõuab konkreetsemat seiret ka kohapeal. Siinkohal tuleks mõelda ka sellele, milline oleks eri meetmete tulemustest teavitamiseks parim viis. Samuti tuleks leida sobiv viis Läänemere piirkonna kohta olemasoleva teabe kogumiseks, et toetada sellega strateegias püstitatud eesmärkide saavutamist.

40.   Tegevuskavas rõhutatakse mitmel korral sidusrühmade kaasatuse olulisust. Strateegia rakendamise õnnestumine nõuab piirkonna sidusrühmadelt tugevat poliitilist pühendumist. Selle saavutamine ja kinnistamine on oluline küsimus. Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia avaldatakse erandlikes tingimustes sügava ülemaailmse majanduskriisi kontekstis.

41.   Majanduslangus on eriti rängalt puudutanud Läänemere majanduspiirkonda. Veel mõni aeg tagasi oli Läänemere majanduspiirkond kõige kiiremini kasvav piirkond Euroopas. 2009. aasta juunis, mil tegevuskava avaldati, oli see aga üks kriisist kõige enam mõjutatud piirkondi. Kriis võib olla teguriks, mis kiirendab tegevuskava rakendamist. Püüdlused majanduskriisi ületamiseks võivad Läänemere strateegiast uusi ideid ammutada. Teisalt esitatakse tegevuskavas hinnang, et strateegias kirjeldatud meetmete rakendamise aeg võib riikide majanduste kriisi tõttu edasi lükkuda.

42.   Sidusrühmade strateegiasse kaasamise alus on nende aktiivne huvi strateegia koostamise käigus. Siinkohal on võtmeroll liikmesriikide valitsustel. Valitsused seavad strateegiale eesmärgid ning otsustavad selle peamiste suundade ja rõhuasetuste üle. Ent valitsused on samuti kesksel positsioonil piirkonna teiste sidusrühmade huvi äratamiseks ja nende kaasamiseks. Valitsused peavad oma otsustega looma tingimused teiste huvirühmade aktiivseks osalemiseks.

43.   Läänemere piirkonnas on valitsustevaheliseks koostööks loodud institutsioone. 1950ndatel käivitunud Põhjamaade koostööd juhivad eraldi organid – Põhjamaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Kolme Balti riigi vahel loodi vastavalt Balti Ministrite Nõukogu ja Balti Nõukogu. 1992. aastal loodi kogu Läänemere piirkonda hõlmavate organisatsioonidena Läänemere riikide nõukogu (CBSS) ja Läänemeremaade parlamentaarne konverents (BSPC).

44.   Valitsustevahelise koostöö tõhustamine ei eelda uute organite loomist, vaid olemasolevate institutsioonide tegevuse tõhustamist ja nende muutmist Läänemere strateegia elluviimise areeniks. Läänemere strateegia annaks organisatsioonidele ka uue tegevusvaldkonna.

45.   Kolme parlamendi liikmetest koosneva organisatsiooni ülesanne võiks olla foorumi loomine poliitiliste otsustajate aruteluks Läänemere poliitika üle. Sel viisil oleks võimalik tõsta sidusrühmade ja rahvasaadikute huvi Läänemere poliitika vastu ja suurendada nende kaasatust. Sellel võib olla suur tähtsus Läänemere piirkonna strateegia elluviimise seisukohalt.

46.   Ka teised Läänemere piirkonna organisatsioonid ja koostööorganid on potentsiaalsed areenid Läänemere piirkonna strateegia elluviimiseks ja eelkõige toimivad nad vahendina sidusrühmade kaasamiseks. Läänemere piirkonna strateegia võib anda uue hoo ka sellistele organisatsioonidele, kes on oma tegevuse motivatsiooni kaotanud.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/29

---

Regioonide Komitee arvamus teemal „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava”

(2010/C 232/05)

I.   ÜLDISED TÄHELEPANEKUD

Taust

1.   2008. aastal vastas Regioonide Komitee (1) Euroopa Komisjoni rohelisele raamatule „Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel” (2). Vastusena Euroopa Parlamendi omaalgatuslikule aruandele (3) koostas Regioonide Komitee seejärel 2009. aasta aprillis linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, (4) milles ta tervitas mitmeid ELi tasandil tehtud linnalise liikumiskeskkonnaga seotud algatusi.

2.   Regioonide Komitee on toetanud mudelit, kus linnalise liikumiskeskkonna kavasid rakendatakse jätkusuutlike pikaajaliste avaliku sektori siseste ning avaliku ja erasektori vaheliste kokkulepete ehk liikumiskeskkonna kokkulepete kaudu. Samuti on komitee kutsunud komisjoni üles looma ühtekuuluvuspoliitika raames rahastamisvahendi, mis on piirkondadele ja linnadele otse kättesaadav ning mis julgustaks linnapiirkondi arendama liikumiskeskkonna kavasid. Linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamine ja rakendamine peaks olema linna enda vastutusalas.

3.   Lisaks paluti Euroopa Komisjonil lisada protsessile väärtust, rahastades stiimuleid, võttes kasutusele auhinnasüsteeme ja tutvustades parimaid tavasid, mille puhul määratakse – sarnaselt kvaliteetsete rannikualade jaoks loodud üleeuroopalisele sinise lipu süsteemile – erinäitajate alusel auhind madala saastetaseme ja väheste liiklusummikutega linnapiirkondadele.

4.   Komitee näeb ühtlustamisvajadust Euroopa tasandil, eriti tehniliste nõuete osas sõidukitele (nt olemasolevate sõidukite hilisem varustamine diisli tahmafiltritega), infrastruktuuriseadmetele ja transporditeenustele, samuti märgistuste puhul (sildid, märgised) mootorsõidukite juurdepääsuks rohelistele tsoonidele vastavalt Euroopa heitgaasi- ja mürastandarditele.

5.   Lisaks on Regioonide Komitee (5) väljendanud seisukohta, et rohkem tuleks keskenduda linnalise liikumiskeskkonna sotsiaalsele mõõtmele, kuna see on vahend nii sotsiaalse kui ka territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks linna- ja linnalähedastes piirkondades.

6.   Komisjon on nüüd vastu võtnud linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, (6) milles esitatakse 20 meedet, et innustada ja abistada kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke ametiasutusi säästva linnalise liikumiskeskkonna eesmärkide saavutamisel. Esimest korda esitatakse võimalik ulatuslik toetuskava säästva linnalise liikumiskeskkonna valdkonnas.

7.   Komisjoni meetmete ettepanekud käivitatakse nelja aasta jooksul pärast tegevuskava vastuvõtmist, kuid komisjon vaatab 2012. aastal läbi kõnealuse tegevuskava rakendamise ja hindab seejärel edasiste meetmete vajadust.

Märkused Euroopa Komisjoni linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava kohta

8.   Regioonide Komitee väljendab rahulolu selle üle, et Euroopa Komisjon on lõpuks avaldanud linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, milles käsitletakse peamisi küsimusi linnade parema liikumiskeskkonna saavutamisel.

Majandus- ja keskkonnaalased argumendid tegevuskava toetuseks

9.   Euroopa Komisjon on toonud välja, et 72 % (7) Euroopa elanikkonnast elab linnapiirkondades. 2050. aastaks kasvab see näitaja 84 protsendini. Linnapiirkonnad seisavad silmitsi ülesandega kujundada välja säästlik transpordisüsteem, mis on keskkonnasäästlik (õhukvaliteet, müra) ning konkurentsivõime seisukohast jätkusuutlik (ummikud, transpordikulud).

10.   Regioonide Komitee tunnistab linnalise liikumiskeskkonna ja linnatranspordi olulist tähtsust Euroopa tuleviku jaoks, kuna see puudutab säästva arengu kolme peamist sammast:

—

majandussammas, sest liiklusummikud takistavad majanduslikku konkurentsivõimet (kauba hilinemine, kaubaveo kõrgem hind jne). Linnapiirkonnad on Euroopa majanduse tõukejõud, sest seal luuakse üle 70 % ELi majanduslikust jõukusest. Siiski kulub 7 % sellest jõukusest õnnetustega, ummikutega, tervise- ja keskkonnakahjustustega seotud välistele kuludele;

—

keskkonnasammas, sest auto/veokiliikluse ja liiklusummikutega tekitatud saaste suurlinnapiirkondades ja linnades ning linnadevahelises liikluses on üks peamisi takistusi ELi 20-20-20 eesmärgi saavutamisel. Linnades liikuvad mootorsõidukid toodavad 40 % maanteetranspordis tekitatavatest kasvuhoonegaaside heidetest ja kuni 70 % teistest saasteainetest. On selge, et ülemineku kehtestamine linnatranspordis (peamine lahendus on ühistransport) annab panuse Euroopa säästvasse arengusse;

—

sotsiaalne sammas, sest paremad ühistranspordisüsteemid ja ummikute vähendamine avaldavad positiivset mõju kodanike elukvaliteedile ja rahvatervisele. Samuti tagavad need probleemsetele linnaosadele ja kogukondadele parema juurdepääsu kesklinnadele, parandades nii juurdepääsu töövõimalustele, teenustele (tervishoid, haridus) ja kultuurile.

Ülesanded ja kohustused

11.   Regioonide Komitee tervitab asjaolu, et komisjon mõistab täielikult subsidiaarsuse põhimõtet, kuna komisjon tunnistab tegevuskavas, et linnalise liikumiskeskkonna poliitikameetmete eest vastutavad eelkõige kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused, kuigi kohaliku tasandi otsuseid tehakse sageli riiklikus ja ELi poliitikaraamistikus.

12.   Euroopa Komisjon on seisukohal, et palju oleks kasu partnerlusest, milles võetakse täielikult arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ning kõigi valitsustasandite erinevaid pädevusi ja kohustusi.

13.   Kõnealuses tegevuskavas esitatud 20 meedet käsitlevad peamiselt vahendeid linnade ja piirkondade abistamiseks säästva linnalise liikumiskeskkonna poliitika väljatöötamisel ning kajastavad enamikku Regioonide Komitee varasematest soovitustest. Need vahendid on:

—	teabevahetus ja parimate tavade tutvustamine;

—	teabe- ja juhenddokumentide avaldamine linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamise kohta;

—	dialoog ühistranspordiettevõtjatega, et määrata kindlaks vabatahtlikud kohustused seoses reisijate õigustega;

—	keskkonnahoidlikke sõidukeid käsitlev internetiteatmik ja arutelud liikmesriikidega, et korraldada energiatõhusa sõidukijuhtimise sisseviimine sõidueksamisse;

—	linnalise liikumiskeskkonna vaatlusrühm;

—	mitmed uuringud linnalise liikumiskeskkonna valdkonnas, sealhulgas eri liiki roheliste tsoonide toimimise kohta ELis.

14.   Komisjoni koostatud linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava annab võimaluse kehtestada ELi raamistik, et abistada kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke ametiasutusi meetmete võtmisel linnapiirkondades, kus tuleb arendada säästvaid transpordivõrke ja rakendada uusi tehnoloogialahendusi, võttes arvesse pädevusi ja kohustusi. Samuti võimaldab see võtta meetmeid, mis pakuvad ELi kodanikele linnapiirkondades keskkonnahoidlikke transpordiliike, ning muuta linnalise liikumiskeskkonnaga seotud käitumist, et saavutada nii keskkonnaalase ja majandusliku konkurentsivõime kui ka sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgid Euroopa Liidus.

15.   Euroopa Komisjoni tegevuskavas sedastatakse rohelise raamatu kohta läbiviidud konsultatsioonist tulenenud kuus teemat, millest kõik väärivad eraldi märkimist.

Tervikliku poliitika edendamine

16.   Komisjoni esitatud kolmest meetme ettepanekust on siinkohal ehk kõige olulisem kohalike ametiasutuste toetamine säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamisel, mis hõlmavad kauba- ja reisijatevedu linnades ning nende lähedal. Kõnealune meede oli Regioonide Komitee oluline soovitus (8).

17.   Siiski väärib toetamist ka huvitav täiendus – ettepanek lisada linnalise liikumiskeskkonna küsimus linnapeade paktis osalevate linnade koostatavatesse säästva energia kavadesse, (9) et edendada terviklikku lähenemisviisi, ühendades energia- ja kliimaküsimused säästva transpordi- ja liikumiskeskkonna küsimustega.

18.   Komisjon kavatseb anda ka teavet säästva linnalise liikumiskeskkonna meetmete ja regionaalpoliitika eesmärkide seose, sh linnatranspordi ja üleeuroopalise transpordivõrgu seose kohta.

Keskendumine kodanikele

19.   Üldiselt tunnistatakse, et reisijate õigused ning usaldusväärsust ja turvalisust puudutava teabe kättesaadavus jne on vajalikud selleks, et bussi-, trammi-, metroo- ja teiste ühistranspordiliikide teenused üldsusele huvi pakuksid. Komisjon kavatseb määrata kindlaks ELi parimad tavad ning sedastada vabatahtlikud kohustused, et tugevdada reisijate õigusi ühistranspordis. Regioonide Komitee on seda algatust varem toetanud (8).

20.   Euroopa Komisjon kavatseb teha koostööd ühistranspordiettevõtjate ja muude osalejatega, et lihtsustada reisiteabe esitamist lõppeesmärgiga avada internetis kogu ELi ühistransporti hõlmav reisiportaal erilise tähelepanuga üleeuroopalise transpordivõrgu peamistele transpordisõlmedele ning nende kohalikele ja piirkondlikele ühendustele, nagu komitee on varem soovitanud (8).

21.   Komisjon teeb ettepaneku käivitada uuring, milles käsitletakse eri eeskirju ELis asuvatele rohelistele tsoonidele juurdepääsu kohta eesmärgiga levitada häid tavasid. Ettepaneku aluseks on Regioonide Komitee soovitus (8) hakata sarnaselt üleeuroopalise sinise lipu süsteemile välja andma Euroopa aastaauhinda, et tõsta esile silmapaistvaid ja järgimist väärivaid transpordialgatusi, kus auhind määratakse madala keskkonnasaaste taseme ja väheste liiklusummikutega piirkondadele (rohelise lipu süsteem). Euroopa liikuvusnädala jaoks soovitab Euroopa Komisjon täiustada olemasolevat auhinnasüsteemi ja luua eriauhind säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade vastuvõtmise innustamiseks.

22.   Kuna energiatõhus sõidukijuhtimine on elukutseliste sõidukijuhtide koolituse ja testimise kohustuslik osa, arutab komisjon liikmesriikidega, kas ja kuidas kaasata energiatõhus sõidukijuhtimine erasõidukijuhtide sõidueksamisse.

Keskkonnahoidlikum linnatransport

23.   Euroopa Komisjon leiab, et ELi tasandi meetmed võivad aidata tugevdada uue keskkonnahoidliku sõidukitehnoloogia ja alternatiivkütuste turgu. Seepärast teeb komisjon ettepaneku toetada ka edaspidi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi kaudu rahastatavaid uurimis- ja tutvustamisprojekte eesmärgiga hõlbustada vähesaastavate ja saastevabade sõidukite ning alternatiivkütuste turuletoomist, viidates konkreetselt Euroopa energiasäästlike autode algatusele, (10) milles keskendutakse elektrisõidukitele ja nendega seotud infrastruktuurile linnapiirkondades.

24.   Välja töötatakse keskkonnahoidlikke ja energiatõhusaid sõidukeid käsitlev internetiteatmik, mis pakub abi avalike teenuste osutamiseks ettenähtud sõidukite ühishangete korraldamisel.

25.   Kui on loodud ELi raamistik väliskulude sisestamiseks, käivitab komisjon uuringu väliskulude sisestamise linnaliste aspektide kohta, milles võetakse arvesse selliste hinnalahenduste tulemuslikkust ja tõhusust, mille puhul tasuvad kasutajad tekitatud väliskulude (keskkonna-, ummiku- ja muud kulud) eest.

Paremad rahastamisvõimalused

26.   Komitee esitas konkreetse soovituse (8) seada linnatranspordi projektide Euroopa rahastamise ja kaasrahastamise tingimuseks liikumiskeskkonna edendamise tervikkava olemasolu, mis aitab ELi poolt neid kavasid veelgi enam stimuleerida. Regioonide Komitee toetas Euroopa rahastamisvahendite eraldamist linnalise liikumiskeskkonna kavade kaasrahastamiseks, millele seatakse tingimuseks pikaajaliste avaliku sektori siseste või avaliku ja erasektori vaheliste linnalise liikumiskeskkonna kokkulepete olemasolu, mida rahastatakse erasektori vahenditest ning kohalikest, piirkondlikest ja riiklikest programmidest.

27.   Euroopa Komisjoni tegevuskavas sedastatakse, et ELi poolne rahastamine, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga vahenditest, võib pakkuda olulisi stiimuleid ja aidata kaasa erasektori vahendite kaasamisele, aidates nii kohalikel omavalitsustel välja töötada uuenduslikud avaliku ja erasektori partnerluskavad. Komisjon soovib aidata ametiasutustel ja sidusrühmadel uurida olemasolevaid rahastamisvõimalusi ning töötada välja uuenduslikud avaliku ja erasektori partnerluskavad.

28.   Lisaks on komisjon tunnistanud, et ta peaks jätkama algatuse CIVITAS rahastamist ka pärast kolmanda põlvkonna projekte, mis käivitati 2008. aastal. Komitee on seda varem toetanud (8).

Kogemuste ja teadmiste jagamine

29.   Euroopa Komisjon kavatseb käivitada uuringu selle kohta, kuidas parandada andmete kogumist linnatranspordi ja linnalise liikumiskeskkonna kohta, ning luua virtuaalse platvormi teabe, andmete ja statistika jagamiseks, arengusuundade jälgimiseks ning käimasolevatel algatustel põhinevate parimate tavade levitamise hõlbustamiseks (11). Regioonide Komitee on kõnealuse meetme varem heaks kiitnud.

Linnalise liikumiskeskkonna optimeerimine

30.   Euroopa Komisjon soovib lihtsustada keskkonnahoidlikumatele transpordiliikidele ja tõhusamale kaubaveologistikale üleminekut ning kavatseb sellega seotud küsimustega tegelemiseks korraldada 2010. aastal linnalist kaubavedu käsitleva konverentsi. Regioonide Komitee on seda algatust varem toetanud.

31.   Komisjon kavatseb ka pakkuda abi seoses arukate transpordisüsteemide rakendamisega, loodetavasti koos koostalitlusvõimeliste andmevahetusprotokollide ja andmeedastusega, et hõlmata näiteks elektroonilist piletimüüki ja maksmist, liikluskorraldust, reisiteavet jms.

II.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

32.   tervitab Euroopa Komisjoni linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava ning toetab esitatud meetmeid, sest need ei lähe vastuollu subsidiaarsuse põhimõttega ega kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste põhivastutusega, ja leiab, et linnalise liikumiskeskkonnaga seotud väljakutsed on sama olulised kui piirkondliku ja pikamaatranspordi infrastruktuur ning igal juhul täiendavad need üht või teist piirkondlikku tegevusvaldkonda;

Ühistranspordile ülemineku rahastamine

33.   leiab, et seitsmendast raamprogrammist rahastatavatest tehnoloogiapõhistest meetmetest (uus mootoritehnoloogia, paremad kütused ja muud täiustused) üksi ei piisa, et saavutada kvaliteetsete, ohutute ja taskukohaste ühistranspordisüsteemide pakkumine ning seeläbi oluline üleminek ja liiklusummikute vähenemine linnapiirkondades; tuleb innustada üleminekut kõigi ühistranspordiliikide kasutamisele ning jalgratta kasutamist ja jalgsi liikumist;

34.   kutsub komisjoni osutama vastavalt tähelepanu struktuurifondide ja ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga kaudu selgete säästvuse kriteeriumidega linnalisele liikumiskeskkonnale ELi linna- ja linnalähedastes piirkondades;

35.   kutsub üles võtma ELi finantsperspektiivi tulevase läbivaatamise käigus arvesse linnatranspordi vajadusi, eelkõige olulise panuse tõttu, mille rahastatavad linnalise liikumiskeskkonna kavad saavad anda suurlinnapiirkondade säästva arengu majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsesse sambasse;

36.   toetab Euroopa Parlamendi soovitusi analüüsida 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi raames võimalust luua Euroopa rahastamisvahend, mille abil saaks kaasrahastada

—	linnalise liikumiskeskkonna kavasid ja

—	investeeringuid linnade ja linnastute liikumiskeskkonda, mis vastab ELi keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikele eesmärkidele;

37.   leiab, et kõnealused meetmed on põhjendatud, kuna kvaliteetsete, ohutute, taskukohaste ja ulatuslike ühistranspordisüsteemide pakkumisega Euroopa linnades ja linnalähedastes piirkondades on võimalik:

—	tugevdada majanduskasvu ja konkurentsivõimet ummikute ja transpordikulude vähendamise kaudu, reisijate- ja kaubaveo juhtimise tõhustamise kaudu, töökohtade loomise kaudu ühistranspordisüsteemide toetuseks ning selliste investeeringute võimendava mõju kaudu (12);

—	parandada keskkonna kvaliteeti kasvuhoonegaaside heitkoguste ja teiste saasteainete vähendamise, maanteeliikluse vähendamise ning energiasäästu, (13) õhukvaliteedi parandamise ning hingamisteedele ja südame-veresoonkonnale avalduvate tervisemõjude vähendamise kaudu;

—	tugevdada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (14) elanike, eelkõige vaestes äärelinnades elavate tõrjutud kogukondade suurema liikuvuse kaudu ja parandada samal ajal linnakeskuste elamurajoonide ja turismiatraktsioonide keskkonda;

Linnapoliitika tervikliku lähenemisviisi vastuvõtmine

38.   leiab, et vaja on Euroopa poliitikameetmete ja algatuste suuremat sidusust ning eelkõige terviklikku lähenemisviisi linnapoliitikale ja ruumilisele planeerimisele, et algatusi liiklusummikute ja keskkonnasaastatuse vastu võitlemiseks suurlinnade integreeritud, säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamise kaudu ei hävitataks näiteks linnaplaneerimise ja eluaseme võimaldamise poliitikaga;

39.   väljendab veel kord toetust säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamisele vähemalt suuremates linnades, linna- ja linnalähedastes piirkondades, mis käsitleksid kõigi elanike juurdepääsuprobleeme ja kaubaveovajadusi kõnealustes piirkondades ning samuti liiklusummikute, keskkonna- ja tervisemõjusid;

40.   toetab stimuleerivate meetmete võtmist ELi tasandil nii, et asjaomastes linna- ja linnalähedastes piirkondades seataks linna- ja suurlinna transpordiprojektide Euroopa rahastamise ja kaasrahastamise tingimuseks säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade olemasolu ja liikumiskeskkonna kokkulepete vastuvõtmine, mida rahastataks avaliku sektori siseste või avaliku ja erasektori partnerluskokkulepete kaudu erasektori vahenditest ning kohalikest, piirkondlikest ja riiklikest programmidest;

41.   nõustub, et paljud linnad on liikumiskeskkonna kavad juba koostanud, kuid leiab, et kõnealuse lähenemisviisi vastuvõtmisega kõigis suuremates linnapiirkondades nii, et sinna kaasataks aktiivselt sidusrühmad, jääks linnadele vabadus kohandada linnalise liikumiskeskkonna kavasid vastavalt oludele ning komisjon saaks samas näidata meetme lisandväärtust ELi tasandil;

42.   märgib, et nagu varasematel juhtudel, on komisjon kutsunud kohalikke omavalitsusi üles koostama ja rakendama säästva linnatranspordi kavasid, (15) ning komisjon peaks innustama liikmesriike muutma kavad kõigi suurte linna- ja linnalähedaste piirkondade jaoks kohustuslikuks ning looma linnadele ja piirkondadele sobivaid stiimuleid, et innustada kohalikke omavalitsusi sedalaadi kavasid koostama;

43.   kutsub üles suurendama algatuse CIVITAS rahastamist, kuid üksnes selleks, et algatus tegeleks peale näidisprojektide ja parimate tavade tutvustamise ka linnalise liikumiskeskkonna kavade edendamise ja rakendamisega;

44.   kutsub komisjoni üles innustama linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamist ja rakendamist, hakates välja andma Euroopa aastaauhinda, et tõsta esile silmapaistvaid ja järgimist väärivaid transpordialgatusi, mis oleks osa üleeuroopalisest rohelise lipu süsteemist, kus auhind määratakse näiteks linnalise liikumiskeskkonna kava vastu võtnud ning madala keskkonnasaaste taseme ja väheste liiklusummikutega linnapiirkondadele või linnapiirkondadele, kes on olnud eriti edukad transpordivahendite valiku muutmisel;

45.   soovitab komisjonil vastu võtta näitajate kogumi, mis käivitaks linnade rohelise lipu auhinnasüsteemi, kuid tunnistab, et madala saastetaseme (õhu- ja mürasaaste) ja liiklusummikute (reiside kiirus ja usaldusväärsus) vähenemise saavutamine on linnade jaoks väga erinev väljakutse, arvestades suurt erinevust linnade ja linnatranspordi tunnusjoontes;

46.   soovitab linnade rohelise lipu auhinnasüsteemi juures arvesse võtta ka rohelise ja/või keskkonnahoidliku mõttelaadi edendamist linnapiirkondades, võttes arvesse alternatiivsete transpordivõimaluste kasutamise edendamist (kergliiklus- ja jalgrattateede rajamine või muude alternatiivsete transpordiliikide propageerimine jne);

Ühistranspordile ülemineku innustamine

47.   nõustub, et arvestades ELi kodanike suuremat teadlikkust kliimamuutuste küsimustest, võivad nad nüüd olla vastuvõtlikumad meetmete võtmise suhtes, mille puhul tasuvad kasutajad transpordisüsteemide väliskulude (keskkonna-, ummiku- ja muud kulud) eest seal, kus riigiasutused ühistransporti ei investeeri. Tegemist on „saastaja maksab” põhimõttega;

48.   kutsub komisjoni üles käivitama kiiresti uuringu transpordiliikide väliskulude sisestamise linnaliste aspektide kohta, et oleks võimalik võtta meetmeid, mis aitaksid uuesti tasakaalustada eri transpordiliikide kulusid (16), (17) ning saavutada jätkusuutlikuma transpordisüsteemi linnapiirkondades;

49.   leiab, et Euroopa Komisjoni juhised eri võimaluste kohta liikuvuse väliskulude kajastamiseks sõiduhindades innustavad üldsuse toetust keskkonnahoidlikele transpordiliikidele ja abi ühistranspordile üleminekul ning aitavad kodanikele selgeks teha, et eratranspordi kasutamine tundub odavam ainult seetõttu, et transpordi arvepidamises ei arvestata väliskuludega;

50.   tervitab komisjoni toetust teadusuuringuteks keskkonnahoidlike ja energiatõhusate sõidukite ja alternatiivkütuste vallas, kuid märgib, et samas kui tehnoloogilised edusammud aitavad täita keskkonnaalast tegevuskava, on vaja ka meedet ülemineku saavutamiseks, et lahendada keskkonna- ja ummikute probleemid linnapiirkondades;

Reisijate õiguste suurendamine

51.   tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekuid reisijate õiguste ning usaldusväärsust ja turvalisust puudutava teabe kättesaadavuse kohta, kuid kuna need laienevad üksnes üleeuroopalisel parimal taval põhinevatele vabatahtlikele kohustustele, siis kutsub ta komisjoni üles tugevdama kõnealuste ettepanekute tõenäolist mõju teabevahetuse ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate toetamise kaudu kõigis liikmesriikides koostöös riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega;

52.   kutsub üles kaasama sellistesse teadlikkuse tõstmise kampaaniatesse teavet linnalise liikumiskeskkonnaga seotud meetmete ja Euroopa kodanike liikuvusalaste valikute mõju kohta Euroopa ja selle piirkondade keskkonnale ja majanduslikule konkurentsivõimele.

---

(1)  Regioonide Komitee arvamus teemal „Linnatranspordi roheline raamat” (raportöör: Albert Bore), CdR 236/2007 fin.

(2)  KOM(2007) 551 lõplik.

(3)  Aruanne teemal „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava” (raportöör: Gilles Savary) – 2008/2217(INI).

(4)  Regioonide Komitee arvamus teemal „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava” (raportöör: Albert Bore), CdR 417/2008 fin.

(5)  Regioonide Komitee arvamus teemal „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta” (raportöör: Jean-Yves Le Drian), CdR 274/2008 fin.

(6)  KOM(2009) 490 lõplik.

(7)  ÜRO, World Urbanisation Prospects: The 2007 Revision.

(8)  Vt allmärkus 3.

(9)  www.eumayors.eu.

(10)  http://ec.europa.eu/research/transport/info/green_cars_initiative_en.html

(11)  Nt www.eltis.org.

(12)  Ühistranspordiinvesteeringud avaldavad kohalikule ja piirkondlikule majandusele 2–2,5 kordset mõju – EÜ viies raamprogramm (2005): Transeconi uuring.

(13)  Ühistranspordi suure osakaaluga linnades on võimalik energiasääst ligikaudu 400–500 kg kütust elaniku kohta aastas – UITP.

(14)  Vt allmärkus 5.

(15)  Linnakeskkonda käsitlev temaatiline strateegia – KOM(2005) 718 lõplik.

(16)  Rongi- ja bussiteenuste hinnad reisijatele kerkivad kiiremini kui eraauto kasutamise hind – Euroopa Keskkonnaagentuuri aruanne 3/2004.

(17)  Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi (raportöör: Väino Hallikmägi), CdR 146/2009 fin.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/36

---

Regioonide Komitee arvamus teemal „Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastatel 2009–2010 – kandidaatriigid”

(2010/C 232/06)

I.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised soovitused

1.   tõdeb taas, et ELi eesmärk on edendada rahu, ELi väärtusi ja liikmesriikide rahvaste heaolu. Just sel põhjusel on EL avatud kõigile Euroopa riikidele, kes täidavad Kopenhaageni kriteeriumid;

2.   märgib, et laienemisprotsess on oluline tegur rahu ja stabiilsuse tagamiseks Euroopas. Lisaks annab see kandidaatriikidele täiendava võimaluse saada osa ühise majandusruumi loodavast heaolust;

3.   rõhutab, et Euroopa Liidul tuleb kinnitada oma kindlat pühendumust tagada kõikidele ühinemiskriteeriumeid täitvatele ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalemise tingimustele vastavatele Euroopa riikidele väljavaade ELiga ühineda;

4.   rõhutab, et integratsiooni õnnestumine sõltub viisist, kuidas asjaomane kandidaatriik ühinemist ette valmistab ning kas täidetakse Kopenhaageni kriteeriume;

5.   rõhutab täielikku toetust kandidaatriikide meetmetele ja reformidele ühinemiskriteeriumite täitmiseks;

6.   juhib tähelepanu sellele, et integratsiooniprotsessi õnnestumine sõltub väga palju heanaaberlike suhete ja piirkondliku koostöö põhimõtete järgmisest. Komitee kutsub kandidaatriike üles lahendama naaberriikide vahel esinevad tüliküsimused mõlemale poolele vastuvõetaval viisil, järgides seejuures Euroopa prioriteete, põhimõtteid ja väärtusi;

7.   juhib tähelepanu asjaolule, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende ühendused peavad integratsiooniprotsessis osalema varases etapis, kuna tegemist on struktuurilise ja äärmiselt demokraatliku protsessiga, mida pole võimalik ellu viia üksnes kesktasandil ilma kõigi valitsustasandite aktiivse osaluseta ning ilma subsidiaarsuse ja kodanikuläheduse põhimõtte täieliku järgimiseta;

HORVAATIA

Horvaatia edusammud ühinemisprotsessis

8.   tunnustab Horvaatiat jätkuva edu eest ELi ühinemiskriteeriumide ning liikmeksolekuga kaasnevate kohustuste täitmisel;

9.   väljendab rahulolu seoses kahepoolse kokkuleppega, mis sõlmiti Sloveeniaga piirivaidluse lahendamiseks ning mis võimaldas jõuda kõnealuses küsimuses mõlemale poolele vastuvõetavale lahendusele;

10.   ärgitab Horvaatiat tugevdama jõupingutusi kõigi nõutud võrdluskriteeriumide ja -eesmärkide järgimisel, eelkõige tegema täielikku koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK) endiselt probleeme põhjustavate juhtumite puhul. Samuti julgustab komitee kiirendama reforme teatud võtmesektorites, sest reformid on vältimatuks tingimuseks sellele, et ühinemisläbirääkimised 2010. aastal lõpule jõuaksid;

11.   leiab, et teatavat edu on saavutatud korruptsioonivastases võitluses. Märgib siiski, et korruptsioon on paljudes sektorites endiselt levinud ning soovitab Horvaatial teha täiendavaid jõupingutusi ja suurendada korruptsioonivastase võitlusega tegelevate osapoolte haldussuutlikkust ning arendada poliitilise vastutuse kultuuri kõigil tasanditel;

12.   kiidab meediakanalite vabaduse ja paljususe nimel kehtestatud õiguslikke tagatisi ning nende järgimist, ent märgib siiski ähvardusi ja poliitilist survet, mis on suunatud korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse juhtumitega tegelevate ajakirjanike vastu;

13.   avaldab muret vajakajäämiste üle diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamisel. Hiljutisi eelarvekärpeid ei tohiks tuua õigusaktide mittetäieliku rakendamise õigustuseks. Komitee täheldab, et vähemuste diskrimineerimine on spetsiifilisem probleem, kuna praktikas ei juhinduta ei diskrimineerimise vastu kaitsmisel ega asjaomastes kriminaalmenetlustes ELi mudelitest;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamine

14.   väljendab heameelt, et 2009. aasta mais esimest korda toimunud linnapeade ja prefektide otsevalimised olid korrapärased, valimistel osalejate arv kasvas ja naiste poliitiline esindatus suurenes;

15.   tervitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutavate isikute ja töötajate koolitamise riikliku strateegia vastuvõtmist aastateks 2009–2013 ning tunnustab selle olulisust kohalike haldusasutuste suutlikkuse suurendamisel kodanikele detsentraliseeritud teenuste pakkumisel. Komitee rõhutab siiski suuri vajakajäämisi haldusmenetlustes ning on nõus sellega, et kaasaegse ja professionaalse avaliku halduse loomise õiguslik alus on veel puudulik;

16.   märgib, et detsentraliseerimisstrateegia on poliitilise toetuse puudumise tõttu vastu võtmata ning avaldab kahetsust üldise kooskõlastuse puudumise üle poliitilise ja tehnilise tasandi, samuti keskvalitsuse ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Komitee kutsub riiklikke ametiasutusi üles kehtestama menetlused, mis võimaldavad tagada piisava esindatuse õigusloomeprotsessis ning soovitab võtta vastu meetmed kohalike ja piirkondlike omavalitsuste majandusliku olukorra parandamiseks;

17.   õhutab konkreetsematele meetmetele, et tagada Horvaatia riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametivõimude koolitus ning tööalaste oskuste ja teadmiste parandamine. Komitee teeb ettepaneku arendada sellealast koostööd ELi liikmesriikidega, et võida kiiremini kasutada nende kogemusi ja täita kiirelt ELiga ühinemise lepingu tingimused;

18.   tunnustab edusamme, mis on tehtud ettevõtete registreerimise lihtsustamiseks ettevõtteregistris, aga rõhutab siiski, et ettevõtluskliimat mõjutavad negatiivselt arvukad riikliku ja kohaliku tasandi maksulaadsed lõivud, korruptsioon ning vajakajäämised riigihalduses;

19.   on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende ühendused peavad osalema ühenduse õigustiku rakendamisel. Samuti rõhutab komitee, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema hästi ettevalmistatud selleks, et täita ELi liikmesusega kaasnevad kohustusi ning kasutada ära sellest tulenevad võimalused;

ENDINE JUGOSLAAVIA MAKEDOONIA VABARIIK

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi edusammud ühinemisprotsessis

20.   võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni soovituse ja üldasjade nõukogu 2009. aasta detsembri järeldused ning kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust üles tagama heanaaberlikud suhted ja eelkõige suurendada jõupingutusi, et jõuda ÜRO egiidi all läbirääkimiste teel riigi nimetuse küsimuses mõlemale poolele vastuvõetavale lahendusele;

21.   meenutab heanaaberlike suhete olulisust ja innustab endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust töötama koos kõigi partneritega selle nimel, et arendada edasi regionaalkoostööd;

22.   tervitab ELi otsust, mille kohaselt saavad endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikud alates 19. detsembrist 2009 reisida Schengeni alal viisavabalt;

23.   kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõime reforme jätkama, eelkõige avaliku halduse ja kohtusüsteemi alal, naiste õiguste ja etniliste rühmituste vaheliste suhete valdkonnas vastavalt 2001. aasta Ohridi lepingule, mille eesmärk on tagada eri etnilise päritoluga isikute õigused ning nende senisest suurem kaasamine avalikku ellu ja haldusesse;

24.   tervitab asjaolu, et korruptsioonivastase raamistiku tugevdamisel ja kohaldamisel on saavutatud rahuldav areng, ehkki korruptsioon on endiselt levinud ja tõsine probleem. Komitee kutsub üles jätkama vajalikke jõupingutusi, seda eriti õigusliku raamistiku rakendamisel;

Kohalike omavalituste suutlikkuse suurendamine

25.   tervitab kohalikku autonoomiat käsitleva uue komisjoni moodustamist;

26.   hindab piiriülese koostöö kasutamist dialoogi edendamiseks naaberriikide kohalike ja piirkondlike ametivõimude vahel;

27.   tunneb heameelt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) ja Euroopa Nõukogu lähetatud vaatlejate järelduste üle, mille kohaselt 2009. aastal toimunud presidendi- ja kohalikud valimised „vastasid enamikule demokraatlikke valimisi puudutavatele OSCE kehtestatud ja rahvusvahelistele nõuetele”. Komitee kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust üles jätkama OSCE/ODIHRi ülejäänud soovituste rakendamist ning ootab, et valitsus asuks hoogsalt lahendama täheldatud rikkumisi;

28.   julgustab jätkama detsentraliseerimisprotsessi ja pädevuste jõulisemat ülekandmist omavalitsusüksustele, mis on kooskõlas Ohridi raamlepingu põhiprintsiipidega, aga märgib, et asjakohaseid jõupingutusi tuleb tõhustada, seda eelkõige omavalitsusüksuste finantsraamistiku osas; Samuti toetab komitee omavalitsuste liidu (ZELS) jõupingutusi, mis on olulised detsentraliseerimisprotsessi edendamisel;

29.   tervitab 2009. aasta juunis jõustunud seadust omavalitsustevahelise koostöö kohta ja loodab, et see ka tegelikkuses rakendub, samuti nagu ka muud samalaadsed väljatöötatud õigusaktid;

30.   rõhutab, et kohalike maksude kogumine on paranenud ning on algatatud meetmeid, et tõsta linnade suutlikkust kapitalimaksu, riigi majanduslike ressursside, võlgade ja finantsauditi haldamisel;

31.   märgib, et haldussuutlikkus on mõnedes, eelkõige väikse elanikkonnaga omavalitsusüksustes ikka veel piiratud majanduslike ressursside haldamise, maksude ja finantsauditi küsimuses, ning avaldab kahetsust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajakajäämiste üle läbipaistvuse ja vastutuse valdkonnas;

32.   on veendunud kesktasandi ja kohaliku tasandi parema koostöö vajalikkuses ning selles, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ministeeriumil tuleb senisest enam lihtsustada detsentraliseerimisprotsessi;

33.   kutsub üles suuremale jõupingutusele võitluses kaasaegse inimkaubandusega, rakendades edasi riiklikku tegevuskava inimkaubanduse ja ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks ning tagades parema kooskõlastamise kohalikul tasandil;

34.   väljendab rahulolu, et omavalitsustöötajaid koolitatakse järk-järgult selleks, et nad suudaksid ellu viia kohaliku tasandi vastutusalasse kuuluvat osa ühenduse õigustikust ning hallata ELi antavaid ressursse. Komitee julgustab neid jõupingutusi jätkama;

35.   märgib, et haldussuutlikkust keskkonnakaitsealaste õigusaktide väljatöötamisel ja nende rakendamisel ei saa pidada kaugeltki mitte rahuldavaks ei riiklikul ega kohalikul tasandil ning rõhutab vajadust kõnealust olukorda tõhusalt parandada, võttes arvesse ka õigusaktide võimalikku keskkonnamõju naaberriikidele;

TÜRGI

Türgi edusammud ühinemisprotsessis

36.   märgib rahuloluga, et käimas on ulatuslik avalik arutelu mitmete traditsiooniliselt tundlike küsimuste üle, nagu näiteks kohtusüsteemi roll, kurdi päritolu ja aleviitide kogukonna kodanike õigused, sõjaväe roll või Türgi suhted oma naabritega, ning tervitab Türgi valitsust konstruktiivse suhtumise ja panuse eest kõnealuse dialoogi käivitamisel;

37.   märgib, et konkreetsete reformide osas tehti 2009. aastal vaid väheseid edusamme ning kutsub Türgi valitsust üles muutma poliitilised algatused konkreetseteks õigusaktide muudatusteks ja seejärel nende kohaldamiseks;

38.   väljendab pettumust, tõdedes, et ehkki Türgi on võtnud vastu Kopenhaageni kriteeriumitele vastavad õigusaktid, ei saa olla rahul nende kohaldamisega, eriti järgmistes valdkondades: naiste õigused, mittediskrimineerimine, usuvabadus, sõnavabadus, nulltolerants piinamise vastu ja korruptsiooni vastu võitlemine;

39.   on mures sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse pärast, eriti ühele meediakontsernile määratud enneolematu trahvi taustal;

40.   on pettunud väheste edusammude üle usuvabaduse valdkonnas ning kutsub valitsust üles kehtestama Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga kooskõlas oleva õigusliku raamistiku, millega tagatakse kõikidele mittemoslemi usukogukondadele ja aleviitide kogukonnale võimalus tegutseda ilma põhjendamatute piiranguteta;

41.   täheldab kahetsusega, et Türgi valitsus väljendab endiselt reservatsioone seoses vähemuste õigustega, mis on sätestatud rahvusvahelise õigusega. Komitee kutsub valitsust üles viima oma poliitika selles valdkonnas vastavusse rahvusvaheliste kriteeriumitega ning kutsub poliitilisi parteisid valitsuse jõupingutusi toetama. Komitee kutsub Türgit üles rakendama meetmeid kooskõlas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovitustega saartel Gökçeada (Imbros) ja Bozcaada (Tenedos) elava kreeka vähemuse kohta, et säilitada kahe saare multikultuuriline olemus Kreeka ja Türgi koostöö mudelina;

42.   kahetseb, et ELi ja Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokollist tulenevaid kohustusi rikutakse jätkuvalt ning kutsub Türgit üles rakendama täielikult ja mittediskrimineerivalt assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli;

43.   kutsub kõiki osapooli üles aktiivselt toetama käimasolevaid läbirääkimisi ning aitama konkreetse panusega kaasa Küprose küsimuse terviklikule lahendusele, mille aluseks oleks kahest piirkonnast ja kahest kogukonnast koosnev föderatsioon, millel on rahvusvahelisel tasandil ühe juriidilise isiku staatus kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonide ja ELi aluspõhimõtetega. Samuti kutsub komitee neid üles looma läbirääkimisteks sobivat õhkkonda, viies Türgi väed välja ELi liikmesriigist Küproselt, lahendades asunike probleemi ning tagastades Famagusta suletud piirkonna selle seaduslikele elanikele;

44.   rõhutab Türgi märkimisväärsust ebaseadusliku sisserände transiitriigina. Komitee võtab teadmiseks Türgi kavatsuse taasalustada läbirääkimisi ELiga tagasivõtulepingu sõlmimise eesmärgil ning soovitab Türgil kõnealuse lepingu sõlmimisele eelneval ajal rakendada täielikult liikmesriikidega juba sõlmitud kahepoolseid tagasivõtulepinguid. Komitee kutsub Türgi valitsust üles tõhustama ELiga koostööd sisserände haldamise asjus, sealhulgas ELi välispiiride valvamisega tegeleva Frontexi raames;

45.   tervitab seoses teiste piirkondlike küsimustega Türgi suhete paranemist naabritega, eriti ühiskokkulepet Armeeniaga ning rõhutab diplomaatiliste suhete loomise protokollide kiire ratifitseerimise ja kahepoolsete suhete edasiarendamise suurt tähtsust. Regioonide Komitee loodab, et Türgi jätkab jõupingutusi heanaaberlike suhete ja vaidluste rahumeelse lahendamise nimel;

Kohalike omavalitsuste suutlikkuse suurendamine

46.   tervitab 2009. aasta märtsis toimunud üldjoontes vabu ja õiglasi kohalikke valimisi;

47.   väljendab rahulolematust, et pädevuste ülekandmisel kohalikele omavalitsustele on edusammud aeglased, eelkõige toimivate kohalike volikogude loomise alal – need aga on peamiseks eelduseks elanikkonna osalemise suurendamiseks kohalike omavalitsuste otsustusprotsessis;

48.   kutsub üles suurendama läbipaistvust ja vastutust, eelkõige kohalike omavalitsuste sise- ja välisfinantskontrolli valdkonnas ning rõhutab detsentraliseerimise ja kohalike omavalitsuste suutlikkuse tugevdamise olulisust neile antud pädevuste täitmisel;

49.   kiidab heaks läbirääkimistes prioriteediks seatud täieliku tööhõive küsimuse ja riikliku tegevuskava vastuvõtmise ühenduse õigustiku ülevõtmise eesmärgil. Samas täheldab komitee, et vähe on saavutatud tegevuspoliitikate ja põhiseaduse reformimise tõhusal elluviimisel;

50.   juhib tähelepanu Euroopa Kontrollikoja eriaruandele nr 16/2009, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni Türgile eraldatud ühinemiseelset abi ning kutsub komisjoni üles rakendama kõnealuses aruandes esitatud soovitusi ning seada eesmärgid ja rakendada programmid ühinemiskriteeriumide alusel;

51.   tervitab arenguametite loomist ning tunneb heameelt, et asjaomased kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad osalevad ametite eelarve väljatöötamisel. Komitee juhib siiski tähelepanu valikukriteeriumide ebamäärasusele ja menetluse läbipaistmatusele;

52.   märgib, et regionaalpoliitika vastavusse viimisel ühenduse õigustikuga ja struktuurivahendite koordineerimisel ei ole saavutatud piisavat taset.

53.   väljendab lootust ja veendumust, et Türgi ametivõimud ja muud institutsioonid analüüsivad põhjalikult nimetatud puudusi ja kriitilisi märkusi ning võtavad sobivaid õigus- ja haldusmeetmeid nende kõrvaldamiseks.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/41

---

Regioonide Komitee arvamus teemal „Keskkonnamõju hindamise direktiivi ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi parandamine”

(2010/C 232/07)

I   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

A   Üldised märkused ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll

1.   kinnitab, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv ja keskkonnamõju hindamise direktiiv on kohaliku ja piirkondliku keskkonnapoliitika olulised vahendid, kuna nende abil hoitakse ära avaliku ja erasektori investeerimisprogrammide, -kavade ja -projektide võimalik mõju keskkonnale;

2.   rõhutab, et mõlema direktiivi kohaldamine võib põhjustada ettevõtjatele ja riigiasutustele lisakulusid;

3.   märgib kahjutundega, et kumbki direktiiv ei kehtesta kohustuslikke keskkonnanorme: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise kvaliteedi tagamine on suures osas jäetud liikmesriikide asutuste ülesandeks;

4.   on seisukohal, et ehkki üldsuse osalemine keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi ja keskkonnamõju hindamise direktiivi otsustusprotsessis ja viimase läbipaistvus on ette nähtud, esineb siiski veel vajakajäämisi, eelkõige üldsusega konsulteerimise alguse, avaliku teabe vormi ja teabe kättesaadavuse osas;

5.   juhib tähelepanu, et nende kahe direktiivi mõned lõigud kattuvad. Siiski käsitletakse eri küsimusi, kusjuures keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldatakse teatavatele avaliku ja erasektori kavadele ja programmidele, samas kui keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldatakse teatavate avaliku ja erasektori projektide hindamiseks, ei ole piirid kava, programmi ja projekti mõistete vahel alati selged ning jääb kahtlus, kas hindamisele kuuluv objekt vastab kriteeriumidele, mis nõuavad mõlema või vaid ühe direktiivi kohaldamist. Seetõttu tuleb hinnang anda kahes etapis;

6.   rõhutab, et mõlemal direktiivil peab olema ametlik seos loodusdirektiivi, eriti selles nimetatud asjakohase hinnanguga, ja bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavaga ning neis tuleb kliimamuutuste mõju määratlemiseks kasutada väljakujunenud metoodikat;

B   Keskkonnamõju hindamise direktiiv

7.   kinnitab, et kõik liikmesriigid on kehtestanud ulatuslikud reguleerivad raamistikud ja rakendavad keskkonnamõju hindamise direktiivi, minnes mõnikord kaugemale selles sätestatud miinimumnõuetest;

8.   märgib, et keskkonnamõju hindamise direktiivi mõnd valdkonda tuleks täiendada ja taotleb ekspertide arutelu korraldamist liikmesriikide tasandil, eelkõige puudutab see sõelumist (eelkontrolli), üldsuse osalemist, andmete kvaliteeti, piiriülese keskkonnamõju hindamise küsimusi, keskkonnamõju hindamise direktiivi paremat kooskõlastamist muude direktiivide ja poliitikasuundadega;

9.   teeb ettepaneku, et artiklis 4 sätestatud ning II ja III lisaga seonduvat sõelumismehhanismi tuleks lihtsustada ja selgemaks muuta, täpsustades III lisas esitatud valikukriteeriume ja kehtestades direktiivis läviväärtused, kriteeriumid või päästikmehhanismid. Võib täheldada, et läviväärtuste kehtestamisel ületavad mõned liikmesriigid sageli oma kaalutlusõiguse piire, kas võttes arvesse ainult mõnd III lisas esitatud valikukriteeriumi või jättes mõned projektid juba eelnevalt välja. Lisaks on ikka veel mitmeid juhtumeid, kus ei võeta arvesse mõjude kuhjumist, ja projektides kasutatakse jupitamistaktikat, eriti suurte investeerimisplaanide puhul. Samuti teeb komitee ettepaneku, et I ja II lisas sisalduvate projektide tehnilised näitajad kirjutataks kohaldamisala selgitamise eesmärgil lahti;

10.   soovitab, et direktiiv kehtestaks kohustusliku ulatuse määramise, mis määratleb keskkonnateabes käsitletavate küsimuste sisu ja ulatuse, ning kui kasutatakse konsultante, siis nende läbipaistva akrediteerimise;

11.   soovitab lisaks direktiivis täpsustada, et alternatiivsete lahenduste hindamine, keskkonnamõju hindamise kehtivusaja määramine ja projektide rakendamisel ilmnevate oluliste keskkonnamõjude, samuti ettenähtud kaitse- ja parandusmeetmete tõhususe seire on kohustuslikud, kuna need aitavad kaasa kvaliteedi parandamisele ja sellest tulenevalt ka keskkonnamõju hindamise tõhususele;

12.   rõhutab, et üldsusele tuleb anda võimalused otsustamisest tõhusalt ja õigeaegselt osa võtta. Üldsusega konsulteerimine peaks näiteks ulatuse määramise ja sõelumisetapil toimuma võimalikult vara. Samuti tuleb välja töötada miinimumnõuded selle kohta, kuidas teha keskkonnamõju hindamise dokumendid asjaomasele üldsusele kõige paremini kättesaadavaks;

C   Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv

13.   juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi rakendamine ja tõhusus erineb liikmesriikides institutsioonilise ja õigusliku korralduse poolest ning selle poolest, millisena näevad liikmesriigid oma ülesandeid (1);

14.   rõhutab, et ehkki keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi rakendamise kohta on vaja lisakogemusi, sisaldab direktiiv mitmeid elemente, mis on jäetud iga liikmesriigi kirjeldada, kuid mida võiks läbivaatamisel täpsustada. Komitee juhib tähelepanu, et on vaja:

—	määrata selgesõnaliselt direktiivi rakendusala (artikli 3 lõige 2 punkt a ja lõige 3) seoses kava või programmi võimaliku keskkonnamõjuga;

—	paremini määratleda teave, mis tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes (artikkel 5 ja I lisa). Esitavate andmete õige ulatuse ja hindamise üksikasjalikkuse kindlaksmääramine ning standardsete keskkonnakriteeriumide lisamine võiks aidata parandada direktiivi tõhusust;

—	esitada keskkonnamõju hindamise aruandes (artikli 5 lõige 1) kohustuslikus korras mõistlike alternatiivide täpne määratlus;

—	teha kohustuslikuks kehtestada meetodid ja näitajad, et tagada järelevalve kavade või programmide rakendamisega kaasneva olulise keskkonnamõju (artikkel 10), samuti ettenähtud kaitse- ja parandusmeetmete tõhususe üle;

15.   tuletab meelde, et kogemused on näidanud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise kasutusele võtmine kohaliku ja piirkondliku tasandi maakasutuse planeerimisel suurendab asjaomaseid kulusid 0,1–1 % ja pikendab nõusoleku saamiseks kuluvat aega 20–25 % tavapärasega võrreldes. Sellega peab arvestama kõigi keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tehtavate muudatuste puhul;

16.   on seisukohal, et liikmesriikides on äärmiselt oluline arendada keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tõhusa rakendamise suutlikkust. Sellist suutlikkuse arendamist tuleb igati toetada, eelkõige suuniste koostamise ning keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspertide värbamise ja väljaõppe kampaaniate korraldamise kaudu;

17.   teeb ettepaneku, et kõik käivitatud algatused peavad sisaldama subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja parema õigusliku reguleerimise põhimõtteid, vallandama laiaulatusliku arutelu kõigi sidusrühmadega, parandama looduskaitset, suurendama ühtlustamist ja lihtsustama olemasolevaid menetlusi;

18.   märgib, et võimalik on kokku hoida raha ja aega ning vältida töö dubleerimist, kuna kodanikele antakse üldplaneeringute koostamisega seoses korraldavatel avalikel aruteludel juba võimalus saada teavet kavandatud lahenduste kohta. Seetõttu on keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine üldsuse kaasamise tagamise meetmena üleliigne. Keskkonnamõju strateegiline hindamine võidakse läbi viia selleks, et kaaluda alternatiivlahendusi konkreetse, potentsiaalselt keskkonda saastava objekti otstarbele, seal kasutatavale tehnoloogiale või selle keskkonnamõjule.

---

(1)  Rohkem teavet mõlema direktiivi rakendamise ja tõhususe kohta võite leida Euroopa Komisjoni järgmistest uuringutest:

http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/eia_study_june_09.pdf

http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/study0309.pdf

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/44

---

Regioonide Komitee arvamus teemadel „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks” ja „Tuleviku Internetti käsitlev avaliku ja erasektori partnerlus”

(2010/C 232/08)

I.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Märkused mõlema teatise kohta

1.   tervitab komisjoni teatisi „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks” ja „Tuleviku Internetti käsitlev avaliku ja erasektori partnerlus”, sest digitaalse dividendi kasutamine ja tuleviku Interneti arendamine võivad aidata oluliselt vähendada digitaalset lõhet ning täita Lissaboni strateegia ja sellele järgnenud ELi 2020. aasta strateegia eesmärke, samuti rahuldada Euroopa kodanike teatavaid olulisi sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke vajadusi;

2.   tuletab meelde, et komitee on juba mitu korda rõhutanud asjaolu, et püsiv digitaalne lõhe põhjustab sotsiaalset tõrjutust ja majanduslikku mahajäämust. Võrdsete võimaluste pakkumine digitaalse juurdepääsu ja oskuste puhul on seega sotsiaalsest ja majanduslikust seisukohast vajalik;

3.   samuti tuletab meelde, et e-kaasatusel on suur tähtsus algatuse „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” (1) eesmärkide saavutamisel ning seeläbi ka Lissaboni strateegia majanduskasvu ja sotsiaalse arengu eesmärkide saavutamisel (2);

4.   rõhutab, et lairibaühendusele taskukohase juurdepääsuvõimaluse nõue on ülioluline sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja majanduskasvu, samuti e-kaasatuse tagamiseks ELis, seda eriti praeguse tõsise majandus- ja sotsiaalse kriisi taustal;

5.   märgib, et teiste kommunaalvõrkudega (nt vesi ja elekter) võrreldava teenusena peetakse lairibavõrku üha enam kommunaalvõrguks (3). Seepärast peaks lairibaühendus olema kõigile Euroopa Liidu kodanikele mõistliku hinna eest kättesaadav;

6.   rõhutab kooskõlas Euroopa infoühiskonna i2010 strateegiaga kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust, kuna omavalitsus on kohalikul tasandil majanduslikult liikumapanev jõud, mis tekitab, kasutab ja omab paljusid digitaalse teabe tooteid ja teenuseid;osa liikmesriikides on omavalitsused ka selle valdkonna pädevad asutused. Seepärast peaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema täielikult ja tõhusalt kaasatud infoühiskonna korraldamisse (4);

7.   rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja vastutust juurdepääsu tagamisel taskukohase hinnaga lairibaühendusele piirkondades, kus üksnes turumehhanismid seda tagada ei suuda. Komitee leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid ka ise katseprojekte läbi viima, et aidata ületada e-juurdepääsu lõhe ning leida uusi lähenemisviise, mis võimaldaksid muuta avalikud e-teenused kodanikukeskseks (2);

8.   on arvamusel, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid osalema laiaulatuslikus koostöös, et parandada riigiasutuste vahelist koostalitlusvõimet ja avalike teenuste osutamise tõhusust (5);

9.   kutsub kasutama täielikult ära Euroopa potentsiaali arendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia [endine termin „info- ja sidetehnoloogia” asendatud sisuliselt täpsema terminiga] teenuseid avalikus ja erasektoris ning kasutama info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat seega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teenuste parandamise vahendina sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus, avalik kord, turvalisus ja sotsiaalteenused. Euroopa Liidu toetatav avaliku ja erasektori partnerlus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning väikeste ja keskmise suurusega info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtete vahel avalike IKT teenuste valdkonnas võib olla suurepärane nurgakivi kohalike pädevuste ja teadmiste kujundamiseks kogu ELis (6);

Erimärkused komisjoni teatise „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks” kohta

10.   nõustub komisjoni seisukohaga, et maapealselt analoogtelevisioonilt maapealsele digitaaltelevisioonile üleminekul vabaneb Euroopas tänu digitaaltehnoloogia tõhusamale edastusvõimele väga väärtuslik spektriruum. See nn digitaalne dividend pakub laialdasi võimalusi mitmesuguste teenuste osutamiseks, kuna kõnealuses sagedusvahemikus ulatuvad raadiosignaalid kaugele ning asjaomaseid seadmeid võib selles sagedusvahemikus hõlpsasti ka siseruumides kasutada. Seega on komitee veendunud, et nii pakutakse Euroopale ainulaadne võimalus vastata kasvavale nõudmisele raadiospektri järele, eelkõige osutada traadita lairibateenuseid maapiirkondades, vähendades seega digitaalset lõhet, kiirendada selliste uute traadita teenuste nagu mobiilsete lairibateenuste uus põlvkond kasutuselevõttu ning toetada maapealse ringhäälingu arengut;

Digitaalne dividend kui majandusarengu soodustaja

11.   võtab teadmiseks asjaolu, et Euroopa Komisjoni tellitud uuringu (Euroopa digitaalset dividendi käsitleva ühise lähenemisviisi kohta) kohaselt võib digitaalne dividend luua kogu Euroopa Liidus 15 aastaga kokku lisandväärtust suurusjärgus 150–700 miljardit eurot; rõhutab sellest tulenevalt, et hiljuti läbivaadatud elektroonilisi kommunikatsioonivõrke ja -teenuseid käsitleva ühise reguleeriva raamistiku kohaselt (7) on raadiosagedused ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus;

12.   leiab, et juurdepääs digitaalsele dividendile lihtsustab lairibateenuse osutamist kogu Euroopa Liidus, aitab seeläbi kujundada välja elektroonilise kommunikatsiooni teenuste siseturgu ning sellest tulenevalt on Euroopa Liidu majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime alus;

Digitaalne dividend kui vahend digitaalse lõhe kaotamiseks

13.   on veendunud, et jätkuv digitaalne lõhe takistab sotsiaalse ühtekuuluvuse ning heaolu edendamist ja säilitamist ning põhjustab sotsiaalset ja majanduslikku tõrjutust. Algatus i2010 aitab seega kaasa kodanike ning kogu ühiskonna elukvaliteedi paranemisele üldiselt (2);

14.   juhib tähelepanu asjaolule, et teatud geograafilistes piirkondades on turgudel raske pakkuda taskukohaseid kiire lairibaühenduse teenuseid. Kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni toetama vabanenud spektriruumi kasutamist selliste meetmete ja suuniste väljatöötamiseks, mille puhul võetakse nimetatud turutõrkeid arvesse ning lihtsustatakse riigi ja avaliku sektori algatusi arendamaks sellistes piirkondades avatud, teenustest funktsionaalselt eraldatud võrke (3);

Spektriruumi vabastamine ja selle positiivne mõju avalike teenuste arengule

15.   rõhutab veelkord, et mõistliku hinnaga kvaliteetne lairibaühendus tõstab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osutatavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, aidates samal ajal mikroettevõtetel ja VKEdel oma tooteid turustada. Võib arvata, et isoleeritud ning eelkõige äärepoolseimad piirkonnad ja kogukonnad saavad suurt kasu kiiremast ja ulatuslikumast juurdepääsust lairibateenustele (8);

16.   leiab, et digitaalse dividendi kasutuselevõtt võimaldaks arendada välja e-valitsuse teenusesüsteemi, mis hõlmaks muu hulgas arvutikasutajate suhtlemist riigiasutustega, samuti riigiasutuste panust avaliku arutelu pidamiseks (oluliste avalike andmete levitamine, avalikud veebifoorumid, veebipäringud ning uued mehhanismid kodanikega konsulteerimiseks), ettevõtete ja riigiasutuste vahelist suhtlemist (töötajate sotsiaalmaksu ning töölevõtu andmete, samuti ettevõtte muude maksu- ja raamatupidamisandmete esitamine), elektroonilise kaubanduse süsteemi kasutamist avalike konkursside ja hangete korraldamisel (e-hange), uusi riigiasutuste siseseid töö- ja korralduslikke meetodeid (ümberõpe, koostöö, kaugtöö). Digitaalse dividendi kasutuselevõtt võimaldaks hüvitada kaugetele maapiirkondade nende asukohast tulenevad ebamugavused, lihtsustades nii eraisikute kui ettevõtete suhtlemist riigiasutustega;

17.   rõhutab, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika aastateks 2007–2013 majandusliku reformimise peamine tegur on liikmesriikide, piirkondade ja linnade atraktiivsuse suurendamine, tagades juurdepääsu piisava tasemega teenustele. Komitee leiab, et e-teenuste arendamine avalikus sektoris aitab suurendada majanduskasvu ning rikastada teadmisi, hoogustades uurimis- ja uuendustegevust (2);

Ühenduse tasandil kooskõlastatud lähenemisviis

18.   võtab teadmiseks asjaolu, et nagu tõdeti uuringus Euroopa digitaalset dividendi käsitleva ühise lähenemisviisi kohta, kasvaks juhul, kui digitaalse dividendi spektriosa asjakohase Euroopa-tasandi koordineerimiseni jõutaks enne 2015. aastat, kõnealuse spektri võimalik majanduslik mõju 15 aasta jooksul veel 20–50 miljardi euro võrra. See sõltub tegelikust tulevikunõudlusest selliste teenuste järele nagu kõrgetasemeline maapealne ringhääling ja traadita lairibaühendus;

19.   samuti võtab teadmiseks asjaolu, et nii Euroopa postside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverents (CEPT) (9) kui ka raadiospektripoliitika töörühm (RSPG) (10) on palunud tungivalt jätta igasugune ühtlustatud lähenemisviis mittesiduvaks. Mittesiduvat olemust toetab mitu asjaolu – riikide erinev suurus ja topograafia, erinevused selles, kui tugevat konkurentsi pakuvad muud teenuseosutajad (nagu satelliit- või kaabelvõrgu operaatorid), samuti raadiosageduste kasutamine Euroopa Liidu riikidega piirnevates kolmandates riikides. Muuhulgas on komitee arvamusel, et teatava raadiosageduse otstarbe otsustab subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt liikmesriik – või kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kui see küsimus kuulub nende pädevusse. Samas märgib komitee, et tehniliste kasutustingimuste kooskõlastamine ELi tasandil on vajalik, et saada investeeringute seisukohast võimalikult suurt mastaabisäästu ja tagada tõhus spektrikasutus;

20.   on seega arvamusel, et digitaalset dividendi käsitlev ühtlustatud lähenemisviis on õigustatud tingimusel, et see ei ole siduv ning et arvesse võetakse liikmesriikide omapärasid ja poliitilisi eesmärke. komitee tervitab seejuures Euroopa Komisjoni kavatsust võtta vastu otsus sagedusala 800 MHz tehniliste kasutustingimuste ühtlustamise kohta ning ühtlasi mitte kohustama liikmesriike avama nimetatud sagedusala muuks otstarbeks kui ringhäälingu oma;

Digitaalne dividend ja riikide meediapoliitika

21.   tõdeb, et digitaalse dividendi alane ühenduse poliitika avaldab mõju liikmesriikide meediapoliitikale, eriti maapealse digitaaltelevisiooni arendamisele. Praegu on kõigil liikmesriikidel võrdne arv avalik-õiguslikke televisioonisagedusi. Teatava raadiosageduse kasutamine muuks otstarbeks kui raadiolevi avaldab paraku liikmesriikide levialadele eri suurusjärgus mõju, kahjustades seeläbi põhimõtet, mille kohaselt peab liikmesriikidel olema raadiospektrile võrdne juurdepääs. Seepärast leiab komitee, et digitaalse dividendi alase ühenduse poliitika kujundamisel tuleb nimetatud probleemi arvesse võtta ning tagada kõigile liikmesriikidele riigi digitaalse meedia poliitika arendamisel võrdne suutlikkus;

22.   rõhutab meediateenuste keskset rolli kultuurilise mitmekesisuse, pluralismi ja osalusdemokraatia edendamisel, samuti Euroopa kohalike, piirkondlike ja üleriigiliste kogukondade identiteedi kujundamisel ja tugevdamisel. Komitee märgib, et maapealne televisioon on nimetatud teenuse pakkujana kodanikele endiselt tähtsaim vahend, ning nõustub kodanike ootuste ja vajadustega, mis puudutab programmide mitmekesisust, teenusekvaliteeti, dünaamilisust ja lisaväärtusega teenuse pakkumist – seda kõike ka maapealsete teenusplatvormide kaudu;

Digitaalne dividend ning linnaplaneerimise- ja keskkonnapoliitika

23.   märgib, et digitaalse dividendi kasutamine nõuab traadita võrgu puhul rohkemate antennide kasutamist kui raadiolevi puhul, mis võib avaldada mõju linnaplaneerimisele ja keskkonnale. Samuti märgib komitee, et see küsimus kuulub üldiselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Seega on vaja leida sobiv tasakaal uute võrkude vältimatu kasutuselevõtu ja asjaomase pädevuse teostamise vahel;

Erimärkused komisjoni teatise „Tuleviku Internetti käsitlev avaliku ja erasektori partnerlus” kohta

Teadus- ja arendustegevus

24.   avaldab komisjonile kiitust kohustuse võtmise eest toetada jätkuvalt seitsmenda raamprogrammi kaudu tuleviku Internetiga seotud teadusuuringuid ja tehnoloogiaarengut hoolimata sellest, et ka praegused saavutused on silmapaistvad; toetab konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kasutamist suurepärase platvormina Interneti tulevaste rakenduste käivitamise edendamiseks. Eelkõige kordab Regioonide Komitee oma varasemates arvamustes (11) esitatud nõudmist seitsmenda raamprogrammi, struktuurifondide ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi kooskõlastatud kasutuse järele, kuna see on väga oluline ELi konkurentsivõime ning ühtekuuluvus-, teadus-, kõrgharidus- ja innovatsioonipoliitika vastastikuse koosmõju jaoks riigi ja piirkondlikul tasandil (6);

25.   nendib, et mitmes valdkonnas, nagu haridus, innovatsioon, teadusuuringud, investeeringud ja uuenduslike IKT lahenduste turustamine, valitseb üldine kooskõlastamatus. Seda silmas pidades võib olukorra parandamiseks osutuda kõige kasulikumaks nn kasutajast lähtuva innovatsiooni kontseptsioon, mida kasutatakse üha rohkemates Euroopa piirkondades ja linnades ning mis on olnud üks peamisi teadus- ja arendustegevusse investeerimise ja innovatiivsete toodete turuletoomise ajendeid. Seega palub komitee Euroopa Komisjonil panna nimetatud kontseptsioonile oma teatises suuremat rõhku (6);

26.   tuletab meelde, et komitee on rõhutanud teadus- ja arendustegevuse ja tööstustavade tiheda sidumise olulisust, ning kutsub seepärast liikmesriike ja komisjoni üles tegema kõik võimalikud jõupingutused, et edendada teadustulemuste kiiret rakendamist igapäevaselt majanduselus ja avalikus sektoris (6);

27.   tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad luua uuendusliku teaduskeskkonna ning uurida uusi võimalusi avaliku ja erasektori institutsiooniliseks koostööks ning piirkondade piiriüleseks koostööks. Lisaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeeringutele on selleks vaja ka liikmesriikide ja Euroopa Liidu rahalist toetust (12);

Koostalitlusvõime

28.   märgib, et selliste interaktiivsete platvormide nagu Web 2.0 arendamine on muutunud tänapäeval kasulikumaks tänu komplekssetele teabevahetusfunktsioonidele ja täiustatud koostalitlusvõimele arvukate võrgustike vahel ning võimalustele infosisu loomiseks ja pakkumiseks nii individuaalselt kui ka koostöös või ühiselt. Siinkohal on väga oluline massmälu tehnoloogiate kiire arendamine avaliku sektori asutuste andmebaaside jaoks, mis sisaldavad Interneti-aadressiga määratletud objektide kirjeldusi (13);

29.   on arvamusel, et innovatiivsete turgude tekkimise soodustamiseks ning koostalitlusvõime ja ühiste standardite saavutamiseks tehtavate pingutuste edukus sõltub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kõrgema valitsustasandi järjepidevast toetusest ja osavõtust; komitee leiab ühtlasi, et pingutustele peavad järgnema kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmed;

Andmekaitse ja eraelu puutumatus

30.   rõhutab, et tuleviku Interneti infrastruktuuri rajamisel ja selle kaudu edastatavate teenuste arendamisel on väga oluline tagada kõigi turvalisusnõuete täitmine kõigil tasanditel, et tagada eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse optimaalne tase ning vältida isiklike andmete igasugust loata jälgimist ja profiilide loomist, sealhulgas ostueelistused, tervislik seisund, tervisekaardid jne (13);

31.   märgib, et eraelu puutumatuse kaitse sõltub kindlatest teguritest, sealhulgas avaliku sektori asutuste struktuur (enamik neist on kohaliku tasandi asutused), lähendamine ELi õigusaktidele, innovatiivsusel põhineva kultuuri edendamine avaliku sektori asutuste ametnike hulgas, sealhulgas ühise eetikakoodeksi kasutamise ning IKT-l põhinevate rakenduste haldamise kaudu (13);

32.   kutsub üles korraldama kogu personali laialdast koolitust, mis on eelkõige suunatud tehnikaspetsialistidele (nt võrgud, süsteemid, turvalisus, eraelu puutumatus jne), otseselt eri tehnoloogiaid hõlmavate turvamenetlustega töötavale personalile ning uuenduse ja kaasajastamisega üldiselt või kaudselt seotud personalile (nt digitaalse kirjaoskuse õpetamine tarbijatele) (13);

33.   tuletab meelde, et komitee on juba soovitanud tõhustada võrkude ja teabe turvalisusprobleemide õigeaegset ennetamist, käsitlemist ja lahendamist ja anda sellele uus hoog. Selle eesmärgi saavutamisele on suunatud Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti tegevus (2);

Vajadus võtta tuleviku Interneti arendamiseks ühismeetmeid Euroopa Liidu tasandil

34.   tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust viia tuleviku Interneti foorumit ja komisjoni teatises sisalduvaid ettepanekuid ühiselt ellu, kuna asjaomasel juhul on kooskõlastatud meetmed Euroopa Liidu tasandil vajalikud selleks, et vältida tegevuse killustumist ja määratleda ühised üldhuvi eesmärgid. Et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsus tuleviku Interneti arendamisel on suur, leiab komitee, et omavalitsustel peab olema võimalik osaleda tuleviku Interneti foorumis; komitee palub Euroopa Komisjonil teha sellekohaseid ettepanekuid.

---

(1)  KOM(2005) 229 lõplik.

(2)  CdR 5/2008 lõplik.

(3)  CdR 304/2008 lõplik.

(4)  CdR 247/2009 lõplik.

(5)  CdR 10/2009 lõplik.

(6)  CdR 156/2009 lõplik

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/140/EÜ, 25. november 2009, ELT L 337, 18.12.2009.

(8)  CdR 252/2005 lõplik.

(9)  CEPTi aruanne 22. Vastuseks komisjoni poolt CEPTile antud volitusele valminud aruanne B Euroopa Liidu digitaalse dividendi ühtlustamisvõimalustega seotud tehniliste kaalutluste kohta, 1.7.2008.

(10)  Raadiospektripoliitika töörühma arvamus ELi spektripoliitika mõjude kohta digitaalsele dividendile, 14.2.2007. Raadiospektripoliitika töörühma arvamus digitaalse dividendi kohta, 18.9.2009.

(11)  CdR 263/2007 lõplik.

(12)  CdR 84/2007 lõplik.

(13)  CdR 247/2009.

---

27.8.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 232/49

---

Regioonide Komitee arvamus teemal „Võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamine ELis”

(2010/C 232/09)

I   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1.   tervitab Euroopa Komisjoni (edaspidi: komisjon) algatust koostada teatis teemal „Valmistumine tulevikuks: võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamine ELis” (võtmetehnoloogiate teatis);

2.   märgib, et nimetatud tehnoloogiatel on potentsiaali osutuda kodanike, ettevõtete ja haldusasutuste jaoks väärtuslikeks ning nende abil saaks muuta tooteid paremaks ja tõsta avalike teenuste kvaliteeti;

3.   tervitab täiendavaid viitedokumente ja aruandeid, nagu näiteks „Nanoteadused ja nanotehnoloogia: Euroopa tegevuskava 2005–2009” (nanoaruanne), kuna need toetavad võtmetehnoloogiate edasist väljatöötamist; märgib, et võtmetehnoloogiate teatises tunnustatakse nanotehnoloogiaid ühena viiest strateegilises mõttes kõige olulisemast võtmetehnoloogiast;

4.   märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võtmeroll asjatundliku dialoogi pidamisel üldsusega ning kodanike huvidele reageerimisel kodanikele võimalikult lähedal;

5.   toetab võtmetehnoloogiate teatises esitatud soovitust nii ühendusele kui ka liikmesriikidele ja piirkondadele keskenduda rohkem ühisele strateegilisele programmitööle ja näidisprojektidele ning püüelda strateegilisema ja koordineerituma lähenemise poole;

6.   tervitab asjaolu, et praeguses võtmetehnoloogiate teatises mainitakse piirkondlike innovatsiooniklastrite ja võrgustike edendamist, mis on hädavajalik maailmatasemel innovatsioonitegevuse võimaldamiseks ja säilitamiseks ning mis aitab teadmistel piirkonnas kinnistuda;

7.   tunnistab võtmetehnoloogiate tähtsust ELi rahvusvahelise konkurentsivõime ja säästva arengu jaoks; rõhutab, et kogemuste ja parimate tavade vahetust liikmesriikide ja muude Euroopa piirkondadega tuleks elavdada; toonitab, et on oluline ära kasutada kogu maailma häid tavasid;

8.   kinnitab taas, et raamprogrammi, struktuurifondide ja riikliku poliitika koosmõju seoses ELi konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse laiemate eesmärkidega on oluline;

9.   tunnistab, et on oluline vaadata läbi riigiabi raamistik seoses innovatsiooniga ning palub, et komisjon hoiaks komiteed asjaomaste arengutega kursis;

10.   toetab komisjoni ettepanekut moodustada kõrgetasemeline eksperdirühm, kelle eesmärk on välja töötada pikaajalisem võtmetehnoloogiate strateegia, ning palub, et komisjon hoiaks komiteed juba varajases staadiumis kursis selle rühma tegevusega, sh analüüside ja poliitiliste soovitustega;

11.   kinnitab nanoaruandes mainitud vajadust arvestada nanotehnoloogia arendamisel tervishoiu-, ohutuse- ja keskkonnaalaste aspektidega ning luua tõhus dialoog kõigi sidusrühmadega;

12.   tunnistab, et on oluline olemasolevad ELi määrused hoolikalt läbi vaadata, nagu Euroopa Parlament seda on taotlenud, ning ühtlustada need piirkondlike määruste ja standarditega, kuna määruste liigne mitmekesisus võib avaldada negatiivset mõju Euroopa piirkondade ja liikmesriikide konkurentsivõimele rahvusvahelisel areenil;

13.   leiab, et praeguses sõnastuses nn võtmetehnoloogiate teatise kujul väljapakutud meetmed ei tekita kahtlusi seoses vastavusega subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele;

Võtmetehnoloogiate mõju konkurentsivõimele ja innovatsioonile

14.   rõhutab võtmetehnoloogiate tähtsust praktiliste rakenduste tugevdamisel, nende võimalikku rolli ELi uues uuenduskavas ning nende võimalusi edendada elukvaliteeti ja konkurentsivõimet ELi piirkondades;

15.   tunnistab, et lisaks vajadusele pöörata pidevat tähelepanu konkreetsete valdkondade konkurentsivõimele on oluline tähele panna, et Euroopa heaolu hakkab tulevikus üha enam sõltuma valdkonnaülestest tegevustest (1);

16.   märgib, et teatud teadmiste rakendamise stimuleerimine väga erinevates valdkondades ja mitmetes uuendustegevuse ahelates võib hoolitseda uute töökohtade loomise eest kõigil tasanditel ning teadmiste kinnistumise eest piirkonnas (1);

17.   kutsub üles vaatama läbi ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi ning kohandama seda paremini väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustele, et hõlbustada nende osalust Euroopa ühisprojektides ja pakkuda paremaid võimalusi võtmetehnoloogiate arenguks piirkondlikul tasandil;

18.   nendib, et Euroopa on juba praegu võtmetehnoloogiate valdkonnas tööstusinvesteeringute jaoks vähem atraktiivne;

Võtmetehnoloogiate sotsiaalsed aspektid

19.   tunnistab, et on oluline, et avalikkus teaks, mis võtmetehnoloogiad on ja milline on nende tähtsus, nagu mainitakse ka võtmetehnoloogiate teatises; samuti on oluline proaktiivne strateegia, mis looks sidusrühmadele platvormi vastuste andmiseks inimeste muredele, ning avameelne teavitamine uute tehnoloogiate kasulikkusest ja riskidest;

20.   meenutab, et uute tehnoloogiate kasulikkust ja riske on vaja hästi mõista ja nendest tuleb teavitada, nagu komitee on väljendanud oma eelnevates arvamustes, (2) samuti tuleb vajadusel teostada uuringuid loodetud kasuga seotud võimalike riskide kohta;

21.   tervitab sellega seoses eetika Euroopa töörühma suuremat osatähtsust asjatundlikus arutelus bio- ja nanotehnoloogiate võimaluste ja riskide üle;

22.   nõustub, et on oluline vastata ühiskonna ootustele ja reageerida nende muredele, nagu mainitakse nanoaruandes ja sellega kaasnevates dokumentides;

23.   innustab ELi, riikliku ja piirkondliku tasandi koostöö edendamist eetilistes ja sotsiaalmajanduslikes küsimustes;

24.   leiab, et EL peaks looma sotsiaalse innovatsiooni Euroopa töörühma, mis ei oleks ELi tööstuspoliitikast eraldiseisev, vaid oleks pigem sellise poliitika keskmes (1);

25.   kutsub liikmesriike üles langetama oma piirkondadega kooskõlastatult ja nendega koostöös otsuseid innovatsioonipoliitika kohta ning samuti meetmete ja vahendite kohta, mida selle poliitika edendamiseks kehtestatakse, nii et kõnealuse poliitika abil saavutatud tulemused vastaksid ka kohaliku ja piirkondliku tasandi vajadustele (3);

26.   tervitab asjaolu, et komisjonil on kaubanduspoliitika ja kahepoolsete lepingute raames kavas tegutseda selle nimel, et kaotada lubamatud subsideerimise tavad kolmandates riikides ja koos sellega subsiidiumitel põhinev konkurents. Kui kolmandad riigid selleks valmis ei ole, peaksid ELi ja liikmesriigid kaitsma nii oma tehnoloogilisi kui ka majanduslikke huve tõhusate meetmetega, et tagada võtmetehnoloogiate ning nendega kaasneva teadmispõhise majanduse jäämine Euroopasse;

Infrastruktuur ja ühtekuuluvus

27.   palub keskenduda suuremal määral teadlikkuse tõstmisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning infrastruktuuri uuendamisele, mis on vajalikud tegurid võtmetehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel;

28.   märgib, et Euroopa teadustöö infrastruktuurid asuvad peamiselt Lääne-Euroopas ning sellega seoses tuleks edendada paremat geograafilist jagunemist;

29.   tunnistab vajadust töötada välja Euroopa tasandi raamistik, et tagada teadusuuringute infrastruktuuride tõhusam töö ja kõrvaldada riikidevahelise teadustöö ees seisvad tõkked;

30.   kutsub üles eelkõige arvestama Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustega kui veel ühe õigusvahendiga, millega luua Euroopa mõõtmega teadusuuringute infrastruktuure;

31.   rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust ühiste teadusprogrammide edendamisel: neil on keskne roll piirkondlike teadus- ja uuendusstrateegiate väljatöötamisel, nad haldavad sageli teadusasutusi ning toetavad innovaatiliste keskkondade kujunemist;

32.   soovitab lisada struktuurifondidesse stiimuleid, mis soodustaksid teadus- ja uuendustegevust, sh võiksid nad sisaldada toetuste diferentseerimist nii, et eelistatud oleksid investeeringud teadus- ja uuendusprojektidesse;

33.   julgustab linnu ja piirkondi toetama teadmiste ja uuendustegevuse edasiandmist teadusbaasist tööstusesse, parandama riskikapitali kättesaadavust (ka piiriülese koostöö tarvis) ning toetama kasutajaid tehnoloogiliste leiutiste patenteerimisel ja selliste patentide kasutamisel;

34.   rõhutab ühtekuuluvuspoliitika erilist osatähtsust uuendustegevuse toetamisel piirkondades;

35.   märgib, et Euroopa Regionaalarengu Fond võib pakkuda rahalist toetust oskuste arendamiseks ning haridusstruktuuride ja -süsteemide ajakohastamiseks, rahastades äriinkubaatoreid ja teadusparke, soodustades seega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sidemeid ülikoolidega;

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalus avaliku ja erasektori partnerluses

36.   kordab, et Euroopa tööstuspoliitika peaks pöörama enam otsest tähelepanu suurte ja keskmiste või siis väikeste ettevõtete vastastikusele mõjule, eelkõige VKEde ja teadusasutuste vahelisele vastastikusele mõjule (1); rõhutab kvalifitseerituma personali tähtsust kõnealuses mõjus ning tööstuse kinnistamisel piirkonnas;

37.   meenutab avaliku sektori asutuste ja erasektori koostöö olulist rolli, erilise tähelepanuga ülikoolidele, kõrgkoolidele ja teadusasutustele (4); märgib, et on oluline siduda ülikoolide õppekavad tehnoloogiatega, mis on antud piirkonna tööjõu jaoks olulised, et säilitada piirkonnas teadmisi ja konkurentsivõimet;

38.   soovitab keskenduda struktuurifondide kasutamisel piirkondades senisest palju enam just nõudluse soodustamisele teadus- ja uuendustegevuse järele, edendades kasutajatele suunatud ja avatud uuendustegevust kui piirkondlikku potentsiaali (5);

Arengud konkreetsetes sektorites

39.   tunnistab, et järsud ja tähelepanuväärsed toote- ja turu-uuendused hakkavad teatud hulgas valdkondades juba nähtavaks muutuma, näiteks toiduaine- ja farmaatsiavaldkonnas (bioteadused), biomeditsiinialases tehnoloogias, autotööstuses ja kõrgtehnoloogilistes süsteemides (1);

40.   viitab sellele, et biotehnoloogia pakub lisaks rakendustele tervishoiu, toiduainete ja loomasööda valdkonnas ka paljutõotavaid tulevikualternatiive keemiatööstuses (2);

41.   nõuab eri põllumajandusmeetodite kooseksisteerimise edendamist, seda mitte ainult põllumajandustootmise heade tavade, vaid ka naabertootjate vahelise salliva ja usaldusliku teabevahetuse, tegevuse koordineerimise ja koostöö seisukohast (2);

42.   tervitab komisjoni tegevust, mis on suunatud kaasaegse biotehnoloogia ohutule ja tõhusale kasutamisele arengumaades ning kõnealuste riikide suutlikkuse toetamisele riskide hindamisel ja nendega tegelemisel geeniressursside säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks neis riikides (2);

43.   toonitab vajadust töötada välja piisavad nanotehnoloogiate ohutuse hindamise meetodid ning kehtestada piisav poliitiline ja õigusraamistik enne turuosa täiendavat kasvu;

44.   rõhutab vajadust pidada esmatähtsaks tehnoloogiate jätkusuutlikkuse jõulisemat hindamist, keskendudes seejuures eelkõige nende arendamisele varases etapis kaua enne nende turule viimise hetke; märgib, et see võib pikas perspektiivis viia sõltumatute metodoloogiliste raamistike väljatöötamiseni riskide hindamise ja maandamise valdkonnas ning sotsiaalse mõju uuringute tarbeks;

45.   kutsub üles tugevdama kõigi komisjoni talituste ennetavat rolli (eriti tehnoloogia valdkonnas) uute probleemide varajasel tuvastamisel. Tuleb läbi vaadata õigusaktide ja poliitika asjakohasus, sidusus ja tõhusus, nende kohaldamine ning ühiskondlik ja majanduslik mõju (2).

---

(1)  CdR 39/2006 fin.

(2)  CdR 174/2007 fin.

(3)  CdR 283/2008 fin.

(4)  CdR 83/2007 fin.

(5)  CdR 263/2007 fin.

---